Tuesday, October 31, 2017

Kõne reformatsiooni juubelil Viljandi Jaani kirikus



Auväärt kuulajad, head õed ja vennad Kristuses! Tänan südamest kutse eest mõtiskleda Reformatsiooni 500 aastapäeval siin Viljandi Jaani kiriku võlvide all. See on mulle suur au ja vastutus.
Mõeldes reformatsiooni suurele juubelile ja selle esimesele viljale, luterlusele, otsustasin esimesena hakata otsima luterluse mõju iseenda ja lähedaste juurest. Nii alustangi perekondliku looga. Minu vanavanaonu Anton Jürgenstein, oli kooliõpetaja, kirjamees, kriitik, Postimehe toimetaja ja poliitikuna valitud Venemaa riigiduumasse. Anton kirjutas oma mälestusteraamatus ühest kavalusest, mida ta noore mehena kasutas sisseastumisel Valgas asunud ja kooliõpetajaid ettevalmistanud Jānis Cimze seminari:
«Ma tegin veel ajaloos hea viguri. Küsis mu käest ajalooõpetaja: ma jutustagu temale Speyeri riigipäevast. Ehk ma ajaloos küll hästi olin ette valmistanud, sest see asi mind huvitas, ei teadnud ma Speyeri riigipäevast ometi silmapilgult muud, kui et «protestandi» nimi sealt pärit on. /../ Sellepärast otsustasin ma kiiresti jutustama hakata Wormsi riigipäevast ja Lutheruse esinemisest seal, mis igale karjapoisile tuttav.» Lisan selgituseks, et vanavanaonu petumaigulise kavaluse taga oli ka soov näidata eksamineerijatele oma ladusat saksa keelt.
Aga tagasi vanavanaonu öeldu juurde. Mulle jäi tsiteeritud lõigust eriliselt meelde fraas, et Wormis riigipäeva lugu on  «igale karjapoisile tuttav». Karjas käis sada viiskümmend aastat tagasi enamik maapoisse ning me võime tänapäeval mõista seda ütlust, et iga noore inimese teadmistepagasisse kuulus 19. sajandi teise poole Eestis ka lugu Martin Lutherist Wormsi riigipäeva ees, kus ta ütles oma kuulsad sõnad: «Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa!»
Tuleme tänapäeva. Kui esmapilgul võiks oletada, et Wormsi riigipäev ja Martin Lutheri tolleaegse maailma vägevate vastu astunud seisukoht ei mängi tänases Eesti elus mingitki rolli, kinnitab vähemalt minu kogemus midagi muud.
Olen põhilise osa oma elust tegelenud koolis noorte inimestega, vaid viimasel aastal rohkem täiskasvanutega ning ma võin kinnitada, et ühed võimsamad ja mõjukamad usulised, ühiskondlikud või kultuurilised seisukohad võetakse just Lutheri eeskujul öeldes – siin ma seisan ja teisiti ma ei saa. Mulle tundub, et niisugustest rahva seisukohavõttudest on kahel korral sündinud meie riiklik iseseisvus. Ning veel – eriti ülevaks teeb niisugused väljaütlemised asjaolu, kui sarnaselt Martin Lutherile ei ole need seisukohavõtud võetud jõupositsioonilt, vaid ütleja heidab siin enda ja kaasmõtlejate saatuse kaalukausile. Olen endamisi mõelnud, et kuni meil jätkub niisuguseid  eksistentsiaalseid väljaütlemisi, on Martin Lutheri vaim Eestimaal kohal.   
Lähen nüüd perekondlikust pärimusest üldisemaks. Kõik me teame, kui oluline on Eestis 1. september, kooliminek.  Kodudes on see on pidulik valmistumine, kuhu kuulub põhjalik riietuse, õppevahendite ja koolikoti ostmine, kodune  ettevalmistus kooliks jne. Arhiivinduse professor ja poliitik Aadu Must ei väsi kunagi rõhutamast, et eestlased on hariduse usku. Vahepalana toon näite, et 1. septembri tähtsus ja pühadus on nii suured, et vähemalt seni pole tõsiselt võetud paari küllaltki mõistlikku ettepanekut nihutada kooli algus 20. augusti kanti ning vastavalt pikendada sügisest, talvist või kevadist vaheaega.  
Selline hariduse tähtsustamine väga luterlik. Tahaks siin rõhutada veel Martin Lutheri mõtet, et koolis ei peaks tegelema ainult kasulike asjade õppimisega. Tsiteerin siin tänase Eesti mõtteloo üht arvestatavat isiksust, õppejõudu ja mõtlejat Marju Lepajõed:
„Koolihariduse küsimused ei ole Eestis lihtsalt praktiliste lahenduste otsimised, vaid on seotud millegi kõrgemaga, mistõttu nendega tegeldakse lõputult ja kirglikult — see on hingeõndsuse küsimus. Raske oleks näha selle hoiaku juuri mujal kui Lutheri hariduskäsituses: see rõhutab lisaks suutlikkusele lugeda Piiblit, et on vaja laiemat üldharidust, mis ei oleks suunatud kasule, vaid vaimsele avanemisele, üldise intelligentsi tõstmisele, hinge harimisele. Inimesed peavad saama õppida, sõltumata soost, seisusest, rahalistest võimalustest. Kooliõpetaja on Lutherile hingekarjase kõrval kõige olulisem Jumala kaastööline maa peal.“
Hariduse tähtsusega võime veel edasi minna. Näiteks võime mõelda asjaolule, et reformatsioon sai alguse ülikoolist ja et vastava mõtteviisi tekkimisel oli oluline osa Piibli teaduslikul uurimisel. Kas ei võiksid need olla reformatoorse mõtte edasikandjad ka täna? Siin võib mõelda vaimulik Toomas Pauli monumentaalsele ligi 900 leheküljelisele „Eesti piiblitõlke ajaloole“ ja selle mõjule. Ometi mulle tundub, et ülikoolide ja piibliuuringute osas reformatoorse mõtte kandmisel on täna rohkem väljakutseid ja küsimusi kui vastuseid.
Järgnevalt võtaksin vaatluse alla ehk ühe luterlikult kahetise teema: individualismi ja kogukonna vahekorra küsimuse. Mulle näib, et seoses luterliku arusaamaga, et viimatiselt seisab inimene oma individuaalse usuga Jumala ees üksi, on teenimatult tahaplaanile jäänud kogukonna roll. Aga see on luterluses täiesti olemas.
Toon siin näite Martin Lutheri enda kirjast.  Nimelt säilitatakse Eesti ajalooarhiivi EELK Jaani koguduse fondis üht Martin Lutheri kirja 6. veebruarist 1540. aastast, adresseeritud Georgius Scarnbrusele. Viimasest isikust pole eriti midagi teada, kuid Martin Luther nimetab teda auväärseks meheks ja kõige kallimaks vennaks. Scarnbrusel tundub olevat mingi probleem, milles Martin Luther näeb kuradi sepitsust ja usuisa on andnud Scarnbrusele mitmeid soovitusi, kuidas käituda.
Loen nüüd Martin Lutheri kirja:
Teiseks kanna hoolt selle eest, et sinu eest paluksid ka kirik ja vennad, et nende abiga sinu ebakindlus väheneks. Kolmandaks väldi kõigest väest ka võõraid asju, muidugi ära ole kunagi üksi. Sest see kiusatus ei talu üksindust ja ihkab siiski olla üksinduses. Aga suhtle teistega, räägi, loe koos nendega evangeeliumi, psalme. Kui tahad kuradit võita, tuleb vaeva näha, nende juurest, kes käed rüpes raskusi väldivad, ta ise ei lahku. 
Head kuulajad, nagu näete joonistub olulise soovitusena Martin Lutheri kirjas välja lõik, kus usuisa soovitab suhelda teistega ning mitte jääda oma probleemiga üksi. Samas koosneb luterlik kogukond  iseseisvatest mõtlejatest, keda liidab eelkõige pürgimine ühise idee poole.
Kogukonna rõhutamine tähendab, et inimesed tulevad aeg-ajalt kokku, kuid mida kokku tulles teevad. Toon vahepalaks pisut anekdootliku ent tõestisündinud loo. Mul Peterburis üks kauge sugulane, kelle nimi on Fedja ja kes on vaimustuses Eesti laulupidudest. Eestis pole ta kunagi käinud, kuid meie maast on tal idealiseeritud ja pisut naiivne ettekujutus. Ta on veendunud, et kui Eestis on midagi tähtsat otsustada, siis tullakse kokku, kaalutakse kõik head-halvad pooled läbi ning siis tehakse üksmeelne otsus. Ning kui otsus on tehtud, hakatakse laulma ja rahvatantse tantsima. Olen küll Fedjale paar korda maininud, et, tegelikkus ei ole nii romantiline, ta pole eriti kuulanud.
Fakt on, et muusika oli Martin Lutheril oli teoloogiast ainult pisut tagapool. Seda võib selgesti tunnetades kui mõnda Lutheri koraali lauldes, näiteks „Üks kindel linn ja varjupaik“, mis pisut aega tagasi siin kirikus kõlas.
Muusikal ja usul on Eestis üks esmapilgul kummaline seos. Kui Eesti kultuuriinimestest on mitmed kirjanikud, näitlejad ja kunstnikud olnud religiooni suhtes aeg-ajalt rohkem või vähem kriitilised, siis muusikud on kirikuga palju suuremas harmoonias elanud.
Võib-olla on põhjus selles, et nii usu kui muusika suurimaid asju on raske sõnades väljendada. Igatahes on ka meie tuntuim helilooja Arvo Pärt, kelle nime kandva keskuse uus hoone mõni aeg tagasi nurgakivi sai, tuntud eelkõige vaimuliku heliloojana. Ning loomulikult on selle luterliku laulu tähtsustamise tipuks meie laulu – ja tantsupeod ja ükski märk ei näita selle traditsiooni kustumist.
Hakkan on mõtteid reformatsioonist kokku võtma.  Tahaksin veel välja tuua reformatsiooniprotsessiga vallandunud julguse vaadelda iseenda tumedamat poolt.  Mõtiskledes eesti keeles ilmunud Martin Lutheri teoste üle rõhutab süstemaatilise teoloogia professor Anne Kull Lutheri oskust näha seda mitmekesisust: «Lutheri ristiteoloogia on teoloogia vastupidise kaudu: inimesele ei too midagi head see, kui ta tunneb Jumala hiilgust ja vägevust, aga ei tunne Jumalat, kes ilmutab end ristil ja kannatuses. Auhiilguse teoloog otsib seda, mis on samane sellega, mida inimene juba oskab ihata ja hinnata (au, kuulsus, võim, raha jne), ristiteoloog – kui taas kasutada veidi tänapäevasemat sõnastust – otsib erinevust, näeb samasuse petlikkust, märkab pragusid monoliidis, ei ehmu irooniast ega paradoksidest. Seetõttu nimetab ristiteoloog asju õigete nimedega.»
Head vennad ja õed! Reformatsiooni juubelil kutsun üles otsima iseendas killukest Martin Lutherit, kelles kehastus julgus ja otsustavus, alatine hariduspüüe ja muusika, sügavalt individuaalne püüe Jumala sügavama mõistmise poole ja selle kogukondlik jagamine ning pisiasjade märkamine, näiteks 3. mail 1531 Tallinna Raele saadetud kirjas ei unusta Martin Luther tänada ka talle saadetud nugise naha eest. Aamen.

Viljandi Jaani kirikus, 30. oktoobril 2017

Wednesday, October 25, 2017

Minu vabandused roheliste ees

Täna toimus riigikogu konverentsisaalis arutelu „Mets kui loodusvara ja ühine vastutus“. Osalesin konverentsi esimesel poolel, siis tulid omad koosolekud, lõppu vaatasin ülekandena. Kuna mu esimene haridus on bioloogia, siis teemad olid mulle tuttavad ja huvitavad. Aga siiski tunnen, et päriselt rohelise maailmavaate esindaja ma enam ei ole, püüan ka seletada miks.
Ma tean, et see kõlab triviaalselt, kuid esmalt tahaksin, et eesti inimesed saaksid jõukamaks. Möönan ka seda, et kunagine loosung, viime Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka, on rikkusest rääkimisele pisut pärssivalt mõjunud. Ometi pean tunnistama, et nii õpetajana töötades kui viimase aasta poliitikuna, olen inimeste rikkuse kasvatamise olulisust üha sagedamini tunnetanud.   
Kirjutasin valimiseelsesse ajalehte „Sotsiaaldemokraat“ loo „Õpetaja väärtus ja väärikus“, kus vaatlesin õpetajate palgatõusu, tsiteerin seda pisut:
„Üheksakümnendate alguses algasid paljude eestimaalaste jaoks esimesed reisid Euroopasse. Õpetajatele olid need sageli seotud mõne sõpruskooli külastamise, erialase koolituse või pedagoogilise konverentsiga. Nii mõnelgi korral oli pärast ametliku programmi lõppu suur tahtmine istuda välismaise kolleegiga välikohvikusse, tellida kohvi ja saiakese või klaasi veini ning vahetada kogemusi. Majanduslikult polnud see enamasti võimalik, sest nappi taskuraha sai hoitud olulisemateks asjadeks. Ometi püsib minus sellest ajast kindel veendumus, et pedagoogi ametile vältimatu idealismi kõrval peaks õpetajaks olemist toetama ka tema väärikust hoidev palk.
Aastad on läinud, kuid küsimus õpetaja palgast on aktuaalne ka täna. Tõsi, kolleegiga välikohvikus istumist võib õpetaja üldjuhul endale lubada. Tänane päev nõuab õpetajalt aga enam. Piltlikult öeldes tuleneb õpilastelt ja vanematelt ootus, et oma õppeainet suudavad kõige paremini selgitada kunstiõpetajad, kes on oma silmaga vaadelnud mitmeid Vincent van Goghi maale, majandusõpetajad, kes on tajunud Silicon Valley toimimist, geograafiaõpetajad, kes on roninud Kilimanjaro tippu, füüsikaõpetajad, kellele on näidatud Suure Tuumaosakeste Põrguti abil tehtud teadustööd jne. Küllap kasvab kokkupuudetest inspireerivate õpetajaisiksustega, kes on lähedalt näinud oma eriala „kuumi paiku“, ka noorte soov õpetajaks saada /../
Samas on juba pikka aega olnud vajadus pisut kiirema palgahüppe järele. Olen ise kogenud, et perekonnas, kus kaks vanemat on õpetajad ja kus kasvab kolm koolis käivat last, pole raha kõrvalepanek kerge. Karm reaalsus on, et võib küll koguda talvel raha suvise perereisi tarvis, kuid auto või mõne kodumasina katkiminek võib plaanitud puhkuseks mõeldud eelarve põhjalikult uppi lüüa.“

Eelnev jutt seletab pisut, miks ma inimest pisut loodusest välja tõstan (loomulikult mitte bioloogilises mõttes) ning inimeste heaolu  ja loodust kasutava (ja tõenäoliselt ka kahjustava) majandustegevuse vahel kompromisse otsin. Mida see konkreetselt tähendab? Toon näiteks Emajõe äärde plaanitava tselluloositehase, mille puhul ma „ei“ ütlemisega ei kiirusta (minu jah või ei tähendab siin muidugi üsna vähe). Jah keskkonnaohud on olemas ning kui nende pöördumatus kinnitust leiab, olen muidugi vastu. Aga tehas toob kaasa ka töökohad, mehed ei pruugi enam Soomes tööl käia, perekonnad saaksid rohkem koos olla, ehk jääks mõni lahutus olemata jne. Tõsi, kavandatavas mahus ma oleksin väga ettevaatlik, kuid väiksemas mahus saab ju ka tehasele mõelda. Miljonite tihumeetrite töötlemata puidu väljavedamine ei ole ka mõistlik. 

Maksumuudatused ja enamikus sektorites toimuvad palgatõusud toovad järgmisest aastast inimestele lisaraha.  Annan aru, et selline inimeste jõukusele keskendumine on ohtlik mäng: nii nagu taadi püütud kuldkalakese loos on soovid alati suuremad kui võimalused. Seepärast ei oska rohelistele muud soovida, kui edu ning tehke poliitikat, rohelisi on parlamendis vaja. Me leiame üsna paljudes asjades ühise keele, mõneski asjas suudavad mu fraktsioonikaaslased Rainer Vakra ja Barbi Pilvre rohelist maailmavaadet hästi esindada, kuid ise tunnen, et jään kusagile poolele teele. Tahaks siin Mauruse moodi tõdeda, et kui oleksin noorem, tuleksin kaasa, kuid praegu annan vaid viis vene rubla. 

Sunday, October 22, 2017

Tagasivaade valimistele



Meelega ootasin nädala, ikka selleks, et valimiste asi settiks, ning kirjutan paar sõna kokkuvõtteks.

Kõigepealt seda, et SDE tulemus oli minu hinnangul keskmine. Nimetan ära, et meil on tugev Võrumaa ja saared, ennast ületanud Viljandi, enam-vähem stabiilsed Tallinn ja Tartu. Loomulikult tahtsime kahes viimati nimetatud linnas enamat, võib-olla on see nelja aasta pärast võimalik.

Mulle tundus, et laiemas plaanis oli seis kaks nädalat enne valimisi sotsidel parem kui lõpptulemus. Nii mõneski kommentaarist või vestlusest tabasin poolvõõrastelt inimestelt lause, et sotsid on muutunud tõelisteks sotsideks. Ka tänaval olles oli tunda sõbralikumat suhtumist kui näiteks enne riigikogu valimisi. Aga lõpp läks nagu nii mõnelgi korral enne – pisut allamäge.

Üheks sagedasemaks põhjenduseks, miks mitte sotse valida, oli alkoholipoliitika, mida seotakse eelkõige Jevgeniga (Ossinovskiga). Tegelikkuses on aktsiisisid rahandusministeeriumi all ning ma arvan, et Jevgeni oleks ääretult kehv terviseminister, kui ta alko tarbimise vähendamiseks meetodeid ei otsiks. Aga hüüdlause, et Jevgeni tahab joomise ära keelata, on tugevasti käibel.     

Paaril viimasel nädalal aga oleks minu meelest pidanud kampaania muutuma, pigem oleksin toonitanud helgeid momente, toonud sisse huumorit (väga tark käik reformierakonnalt), pööranud ehk pisut rohkem tähelepanu telereklaamile (rahalisi võimalusi ma muidugi täpselt ei tea).  

Taustast veel niipalju, et selgelt oli EKREl plaan ühe valikukohana sisse tuua ka kooseluseadus. Suuresti tänu Annika Laatsile aga see ei õnnestunud. Lisaks tundub mulle, et selles küsimuses hakkavad kaalukausid pigemini vaikselt pooldajate kasuks langema.  

Nüüd pisut Tartust. Mulle tundub, et Tartus on sotsidel käimas põlvkonnavahetus – volikogu koosseisus (loodan, et ka komisjonides) on seda tunda. Veelgi olulisemaks oleks mulle, et seekord kandideerinud, kuid mitte veel valitud saanud erinevate kogukondade ja elualade aktivistid, jääksid erakonnaga seotuks, esitaksid ikka ideid ning oma võrgustike ootusi.

Isiklikult käitusin nii nagu mitu korda eelnevalt lubasin – peatasin oma mandaadi kuni riigikogu valimisteni. Tunnen, et ei suuda samaaegselt kahes kogus kvaliteetset tööd teha.      
 

Friday, October 13, 2017

Vihmategija, Maro ja valik kohalikel valimistel



Teen oma viimase valimistega seotud blogipostituse. Kasutan suuresti allikana oma 7.juunil 2016 Postimehes ilmunud „Hea poliitiline kultuur tähendab ka valmisolekut eneseohverduseks“,   https://arvamus.postimees.ee/3723717/toomas-jurgenstein-hea-poliitiline-kultuur-tahendab-ka-valmisolekut-eneseohverduseks

Annan siis veelkord teada, et valimise korral ma Tartu volikokku ei tule, seega kandideerin oma koduerakonna sotsiaaldemokraatide toetuseks. Mul läheb asjadesse sisseelamiseks ja nende mõistmiseks üsna pikalt aega, seega ma kahes valitavas kogus kvaliteetselt töötada ei suudaks. Samas pole ma kahe tooli seaduse osas nii skeptiline kui varem, hiljutisel visiidil Soome kohtusime sealse parlamendi kultuurikomisjoni liikmetega. Selgus, et umbes pooled Soome parlamendi liikmed on ka kohalike omavalitsuste volikogude liikmed ning mulle tundus, et seal need asjad toimisid.
  
Olen oma eelnevates postitustest nimetanud, miks mulle sotside nimekiri meeldib. Mulle tundub, et meil on head juhikandidaadid nagu Jarno Laur, nimekirjas on kogukonna asju tähtsustavad inimesed nagu Gea Kangilaski, Lemmit Kaplinski ja Siim Vatalin, noored ja mitmete ideedega haridusinimesed nagu Ott Maidre, Karl Pütsepp ja Mariann Rikka, Tartu probleeme ja arenguvõimalusi ülipõhjalikult tundvad Tõnu Ints ja Kadri Leetma jne. Ühesõnaga, kes on mõelnud mulle hääle anda, siis soovitan valida kedagi SDE nimekirjast, kui ei leia, eks tegelikult ka mulle antud hääl kandub edasi mõnele neist kandidaatidest. Ja loomulikult, väärikaid ja häid kandidaate on kõikides nimekirjades.     

Seoses valimistega on mulle sageli öeldud, et hääletatakse inimest, mitte erakonda. Ja inimese puhul tahaksin ühe asja veel välja tuua. Olen nii mõneski viimase aja artiklites sidunud oma väiteid esivanemate kaudu Eestiga seotud Hermann Hesse teostega, põhiliselt tema «Klaaspärlimänguga», kuid vahel ka mõne teise teosega. Muideks, käisin arvamusfestivali ajal ka Hessede ja Paide seost tutvustaval ringil – väga huvitav oli.  

Hesse «Klaaspärlimänguga» lõpus on kolm fantaasiarikast elulugu. Esimene neist jutustab matriarhaalsest kogukonnast ja seal tegutsevast Sulase nime kandvast vihmategijast – šamaanist või targast, kelle ülesandeks oli määrata külvipäevi ning püüda ohverduste ja loitsudega ära hoida põuda või üleujutusi. Jutustuse lõpus peab vihmategija põua lõpetamiseks iseenda ohvriks tooma, tema tööd jätkab ta poeg.

Justkui möödaminnes räägitakse ka vihmategija äpardunud õpilasest Marost. Maro on andekas ja tark ning omandab kiirelt kõik, mida saab pühendumuseta õppida. Samas on ta omakasupüüdlik ja edev ning vihmategija loobub Maro õpetamisest. Sellest hoolimata saab Maro külas populaarseks naljahambaks, trummarite kooris peatrummariks, kuid ka intrigandiks ja susijaks. Kui vana vihmategija ennast põua lõpetamiseks ohvriks pakub, peaks Maro ta kirvelöögiga tapma, kuid ei suuda seda teha. Vihmategija vana tuttav viib selle toimingu läbi, ilm muutub ning küla saab eluga jälle edasi minna.

Mulle näib, et vihmategija ja Maro lugu peegeldab Eesti poliitilist maastikku päris hästi. Tõstaksin esmalt esile igapäevast rutiinset tööd, mida vihmategija kombel tuleb teha. Sarnaselt vihmategija tööga mõjutavad ka poliitilised otsused keskkonda vaid osaliselt, nii ühiskonnas kui ka looduses kulgevad protsessid pole kunagi üheselt ennustatavad. Ning kindlasti iseloomustab head poliitilist kogukonda ja üksikisikut valmisolek ennast kas täielikult või osaliselt ohverdada, olgu panuseks vähemuste kaitse, inimväärne elu või hariduslikud võimalused. Nii mõnelgi juhul tuleb põhimõtete ja sisemise väärikuse säilitamiseks ohverdada reiting.

Samamoodi Maroga võib populaarsust saavutada ka erilise pühendumuseta ja rutiinse tööta. Hinnang Maro kohta ongi kokkuvõtvalt karm: «Soodustada õpilast, kes suudab küll hiilata, mitte aga teenida, tähendab tegelikult teenimise kahjustamist, vaimu reetmist.»

Soovitan valimistel valida vihmategijaid ja vältida Marosid, ma usun, et seda tüüpi kandidaadid, olgu vanad või noored, on intuitiivselt äratuntavad.

Monday, October 9, 2017

Jumala saadetud päästekopter

Ilmunud Õhtulehes: http://www.ohtuleht.ee/832894/toomas-jurgenstein-jumala-saadetud-paastekopter

Ma tõenäoliselt ei liialda, kui kirikuõpetaja Annika Laatsi sõnavõtt kooseluseaduse kaitseks saates „Suud puhtaks“ pakub veel pikalt kõne-  ja mõtteainet ning tõstatab olulisi küsimusi, seda nii luterliku kiriku, kirikute kui ka ühiskonna jaoks laiemalt.

Aeg arutada
Mul pole kusagilt võtta asjakohast statistikat, kuid usun kogemusele toetudes, et päris arvestatav osa eesti kristlastest pooldab homoseksuaalide kooselu seadustamist või on selles küsimuses kõhkleval seisukohal. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (edasi EELK) ja Eesti Kirikute Nõukogu (edasi EKN) on küll vastu võtnud homoseksuaalset kooselu taunivad avaldused, kuid näiteks luterlasena on mulle kõrgeimaks autoriteediks piibel. Esmasel piibli lugemisel võib tõesti tekkida arusaam, et homoseksuaalsed suhted  mõistetakse seal üheselt hukka. Ometi on välja toodud ka teistsuguseid piibliseletusi, eesti keeles on soliidseim neist teoloogide Jaan Lahe ja Urmas Nõmmiku artikkel „Homoseksuaalsus piiblis” (Usuteaduslik Ajakiri nr 1, 2011). Nimetatud artiklis järeldatakse, et homoseksuaalseid suhteid piibli alusel hukka mõista ei saa. Tähelepanuväärne on veel asjaolu, et hoolimata sellest, et artikli ilmumisest on möödas aastaid, pole sellele ilmunud ühtki samal tasemel vastuartiklit.   
Mulle tundubki, et esimese asjana vajaks nii EELK kui ka EKN homoseksuaalsuse teema põhjalikku teoloogilist läbitöötamist. Näiteks on seda vajadust kinnitanud ka Tartu ülikooli usuteaduskonna juhataja Urmas Nõmmik. Lisaks on kiriku seisukohtade uuesti läbimõtestamises ja kriitilises analüüsis midagi väga luterlikku. Samas on teoloogilised arutelud sageli pikad, võivad kesta aastaid ning mul oleks kahju, kui kogu asi sellega piirduks, nimetatud sündmuses ja selle vastukajades on potentsiaali enamaks.

Rõhutute eest seismine
Järgnevalt vaatleksin lähemalt Annika Laatsi sõnumi mõjukuse põhjuseid ja kiriku rolli rõhutute eest seismisel. Tean hästi, et paralleelid erinevate ajastute ja kultuuridega on sageli petlikud, kuid alustaksin siiski ühe pisut rohkem kui kuuekümne aasta taguse sündmuse ümberjutustusega.
See juhtus Ameerika Ühendriikides Montgomery-s, kus bussides olid esimesed kohad reserveeritud valgetele, tagumised mustadele ja värvilistele. Keskmistel istmetele tohtisid istuda kõik, kuid kui kohti tuli puudu tuli, pidid mustad loomulikult oma istekohad loovutama. Aastal 1955 keeldus mustanahaline sügavalt usklik õmblejanna Rosa Parks oma kohta loovutamast. Ta laskis end leebelt ja rahulikult vahistada.
Edasine lugu on kodanikuõiguste arengu klassika: kohtuistung Rosa Parksi üle ja kümme dollarit trahvi, busside boikoteerimine mustanahaliste poolt, ülemkohtu otsus kuulutada vahetegemine bussides ebaseaduslikuks ning emotsionaalse tipuna vaimulik Martin Luther Kingi rasside võrdsust kuulutav kõne «Mul on üks unistus».
Mõeldes kirjeldatud loole tabasin end esmalt küsimas, miks ikkagi jõudis Eestis usklike ringidest väljapoole lihtsa vaimuliku, mitte kirikuhierarhia tipus olevate inimeste sõnum? Vähemalt minule kangastub siin tugev paralleel bussis istuva uskliku naisega, kes ütleb armastusväärselt, ent kindlalt kedagi teisejärguliseks suruda püüdvale ülekohtule „ei“.  Mingite tunnuste põhjal arvatakse teisejärgulisteks inimesi ka täna ja nende olukorra parandamisele oleks vaja mõelda.
Teiseks said väga paljud kirikuga lõtvu või olematuid suhteid omavad inimesed Annika Laatsi sõnavõttu kuulates osa sellest, kui võimas on armastusest ja hoolivusest kantud usuline sõnum. Tahan siin rõhutada nii kirglikkust, mida ei usus ega ka näiteks poliitikas tohi jätta äärmustele ja teiseks ka sõnumi taga kumavat usulist siirust ja südamevalu. Mulle näib, et loetletud omaduste järele januneb ka sekulaarne ühiskond.  

Kiriku valikud
Montgomery juhtumil osales rõhutute eest seismisel aktiivselt ka kirik. Räägin nüüd natuke EELK-st ja mulle näib, et tegemist on omamoodi lakmustestiga, kus kiriku positsioonivalikust sõltub vähemalt osaliselt kiriku laiema mõju kestvus. Kasutan küll veidi vananenud andmeid, kuid  mäletatavasti luges 2000. aasta rahvaloenduse põhjal end luterlaseks 152 237 inimest, 2011 oli see arv 108 513. TÜ emeriitprofessor Ene-Margit Tiit väidab: „Seega ei ole luterlaste osas toimunud kahe rahvaloenduse vahel muid muutusi, välja arvatud vanema põlvkonna lahkumine ja noorema põlvkonna seas usklike väga nõrk pealekasv.“ See on väga tõsine sõnum luterlikku kirikut armastavatele inimestele.
Rahvaloenduse andmeid tõlgendades võib öelda, et pigem konservatiivsetest hoiakutest lähtuv EELK on kaotanud umbes 30% oma toetajatest. Seda on tunduvalt rohkem, kui võrrelda mitmekesisemate skandinaavia luterlike kirikutega, kus on konservatismi kõrval alati olemas ka avatud ja uudsust otsiv lähenemine. Nemad on oma liikmeskonna tunduvalt stabiilsemalt säilitanud. Kuuluvus kirikutesse seal küll väheneb, kui näiteks Soome luterlikku kirikusse kuulub endiselt üle 70% rahvastikust.
Kahjuks pean möönma, et ka väljastpoolt tulnud tarkade inimeste hinnangud ei ole julgustavad. Kirjanik Mihkel Mutt nimetab kirikut maaslamajaks: „Lõpuks oleksin õnnelik, kui mõned mu kirjanikest-kunstnikest sõbrad, kes rõõmsalt ristiusukirikut mõnitavad, tuleksid välja oma mugavusstsoonist. Selle asemel et maaslamajat togida, võiksid nad pöörduda näoga selle poole, mis praegu tegelikult meie maailma keskaegsust hõngab.“ (Sallimatust ei tohi sallida, Postimees 27.09.2017). Ka Tõnu Õnnepalu on kriitiline: „Luterlikul kirikul pole siin maal enam vaimset võimu. Ta küll üritab veel kangelaslikult täita rahva- või vähemalt rahvuskiriku rolli, aga kahjuks on ta ise sisemiselt täiesti lõhestunud./../ Miskipärast peetakse Eestis auasjaks kritiseerida Põhjamaade luterlikke kirikuid, kus on sätestatud lausa samasooliste laulatused. Aga Põhjamaade luterlikud kirikud on siiski veel rahvakirikud, neil on ühiskonnas mingi mõju ja nad käivad, nagu rahvakirikud alati on käinud, kaasas ühiskonna muutustega, vaimse arenguga.“ (Vundamentalismist, Edmund Burke-i Selts 18.09.2017). Ma arvan, et tsiteeritud hoiatavaid seisukohti ei saa üldistada, kuid kindlasti tuleks neid tõsiselt võtta.

Päästekopter
Tuntud usuline anekdoot räägib uppujast, kes on kindel, et Jumal ta päästab. Ta saadab minema lähedale juhtuva kalapaadi: „Jumal päästab mu!“ Tuleb suurem laev, mees ei lähe pardale, kuna on kindel Jumala sekkumises. Tuleb päästekopter, mees saadab ka selle tühjalt minema. Siis ta upub. Taevas nõuab mees Jumalalt aru: „Miks Sa mind ei päästnud?“ ning Jumala vastus rabab meest: „Ma saatsin sulle paadi, siis laeva ja viimaks kopteri, aga Sa ei võtnud minu pakutut vastu.“
Ma arvan, et Annika Laatsi sõnavõtt on omamoodi päästekopteriks kirikule. Võimalik on visatud köieotsast kinni haarata, võib aga ka Jumala otsest sekkumist ootama jääda. 




Tuesday, October 3, 2017

Peame veel kümme päeva vastu




Tunnistan, et lähenevate kohalike valimiste eel olen domineeriva mentaalse fooniga üldiselt rahul. Vastandumised on enamasti konkreetsetes küsimustes ja maailmavaadetes, poliittehnoloogiad globaalse konflikti loomiseks on läbi hammustatud ja ei tööta. Ühesõnaga, kellelgi kandideerijatest pole õnnestunud luua nii suurt konflikti, mis paneks suurt osa valijaid must-valgelt poolt valima. Tänu kõikehõlmava konflikti puudumisele saavad palju paremini ilmsiks väiksemad probleemid, samuti ei sumbu päriselt asjalik ning dialoogi otsiv jutt. See on eelnevate valimistega oluline edasiminek.
Missuguseid globaalseks mängitud konflikte ma mäletan? Enne poliitikaga aktiivsemalt tegelemist oli üheks selliseks selliseks otsustamise punktiks astmeline tulumaks. Tundus justnagu elu-surma küsimus, kas oled vastu või poolt. Ning valikuid oli kaks, keskerakond ja reformierakond.
Tegelikkuses on palju suuremad konfliktid ületatavad. Olen ikka meenutanud Clive S. Lewise  kirjutatut, oma selges ja rõõmsas raamatus «Lihtsalt kristlus», seal räägib ta leppimisest teispoolsuses: «Olen sageli mõelnud, mis siis oleks saanud, kui me Esimeses maailmasõjas mõne noore sakslasega teineteist vastastikku tapnud oleksime ja siis pärast surma kohtunud. Ma ei suuda uskuda, et kumbki meist oleks pahandanud või isegi imestanud. Ma arvan, et me oleksime selle kõige üle naernud.»
Kaks suureks mängitud konflikti, mida olen ise tunnetanud, on eestikeelse – venekeelse hariduse vahekord, samuti suhtumine kooseluseadusesse. Räägin pisut mõlemast.
Mäletan, kuidas eelmistel riigikogu valimistel tõstatus vene gümnaasiumi õppekeele  (60-40) teema, üritasin sellest ka kirjutada: http://toomasjyrgenstein.blogspot.com.ee/2015/02/venekeelsest-haridusest.html  , kuid välja mängiti see ikkagi valikuna: oled eestimeelsetega või venemeelsetega. Saabuvate valimiste puhul on seda taas üritatud, kuid mitte enam nii suure eduga. Miks ma üldisest eestikeelsest haridusest kõneldes praegu kõhklen on asjaolu, et minu meelest on kampaania käigus räägitud ainult ühest poolest. Mulle näib, et siin on vähe teavitatud hoopis eesti õpetajaid ja lapsevanemaid. Nimelt on jäetud mulje, et kusagil koolis X hakkavad Niina, Vasja, Mihhail ja Ljuba õppima eesti keeles. Tegelikkuses tähendaks selline reform aga asjaolu, et Niina, Mihhail, Vasja ja Ljuba tuleksid elukohajärgsesse kooli, segamini eesti laste Liina, Mihkli, Vallo ja Leeloga, Tallinnas oleks vene lapsi kohati pooled. Ning õpetaja peaks esimest klassi alustama nii, et kõik lapsed ei pruugi tema pidulikust tervitusest aru saada. Kas õpetajad ja lastevanemad on selleks valmis? Ühesõnaga, ma ei eita, et üldine eestikeelne haridus võiks olla siht, kuid praegu räägiksin pigem eesti keel õppe tõhustamisest ja keelekümbluse viimisest üha enamatesse lasteaedadesse.
Teiseks kooseluseadus. Selle hääletust poleks enne valimisi tõesti vaja olnud. Olen sellest kirjutanud üht ja teistpidi (vahekokkuvõte: http://toomasjyrgenstein.blogspot.com.ee/2015/01/kokkuvote-kooseluseadusest.html), nipet-näpet veel ka hiljem. Üks mõte asjast rääkida tuli mul siiski veel. Nimelt on meie rikas eesti keel ühes punktis vaene, meil on üks sõna „armastame“, mida me võime kasutada nii hapukapsasupi,  korvpalli, teiste inimeste kui ka Jumala kohta. Uue Testamendi kreeka keeles väljendavad samu hoiakuid põhiliselt kolm sõna: eros ehk meeleline ja füüsiline armastus, filia ehk intellektuaalne armastus näiteks sõbra vastu ning agape ehk vaimne armastus eelkõige Jumalate vastu. On omamoodi huvitav, et kõige järjekindlamalt kooseluseaduse kaotamist nõudva parlamendifraktsiooni poliitiline nõunik on kirjutanud pikki arutlusi homosuhetest, anaalseksist jne, jäädes valdavalt  erose keskseks. Kooseluseadus on püüe tunnustada homoseksuaalses suhtes ka filia-t ja agape-t.
Kirjutasin ühes oma hiljutises loos (tõin näitena preester don Camillo ja kommunistist külavanema Peppone), et kirglikku poliitikategemist ei tohiks jätta ainult äärmustele, vaid see on vajalik ka keskteel. Oleks vahva, kui suudaksime kirglikult veel kümme päeva vastu pidada ja hoida globaalseks mängitud konfliktid nendest valimistest eemal.
Lõpetuseks tahan veel kinnitada, et käesolevatel valimistel ma kandideerin erakonna toetuseks. Oma toetajatel palun esmalt mõelda Tartu sotsiaaldemokraatide kandidaatidele, kui kedagi ei leia, siis alles hääletage minu poolt.