Nukrad asjad

Tõstan blogisse oma eilse Õhtulehe artikli. Panen algusse üleskutse, mille tegi Joonas Kiik. Jah, ma olin artiklit kirjutades kuri, kuid tänaseks on see asendunud nukrusega.  Eks näis, mis esmaspäeval saab.    

Joonas Kiik 

13 tundi · 

EESTI RÄNDEVABAKS: igale õigele eestlasele on tänaseks päevselge, et rändlind ei sobi meie rahvuslinnuks. Pimedal okupatsiooniajal vägisi selleks kuulutatud kodutu kosmopoliit ja sarireetur suitsupääsuke tuleb jalamaid välja vahetada. Vajame oma rahvuse ja riikluse säilimiseks konservatiivset, igavesti paikset sümbolit!

Marti, Helir-Valdor ja Henn ootavad teid reede hommikul kell pool kuus Zooloogiamuuseumi ette meelt avaldama.

Vormi algus

Vormi lõpp

EKRE ja nüüd ka Isamaa ootavad Eestisse migrante?

Teoloogina poliitikas toimetades olen ikka imestanud, kuidas selles vallas peaaegu mitte millestki võib sageli midagi päris suurt tekkida. Näiteks toimus nii tänaseni lahenduseta ÜRO ränderaamistikuga seotud otsustega.

Arvasin pikalt, et Eestis on ainult üks erakond, kes ootab siia pikisilmi selliseid migrante, kellega käiks kaasas pahandused. Siis saaks nendega võitlemiseks oma salkadele mõne uhke skandinaavia jumala nime anda ning paljastada sisserännanute eeldatavaid kurje kavatsusi. Nimetatud retoorikat on vastav erakond kasutanud mitu aastat, kuid keda eriti ei ole, on probleemsed sisserändajad. Ka algselt ühiskonnas migrantide teema käsitlemisel tekkinud hirm on viimasel aastal hakanud asenduma ükskõiksusega. See tekitas migrante ootavas erakonnas rahulolematust ning valimiste lähenedes hakati hirmutamiseks otsima uusi võimalusi.     

Mingil hetkel tajus see erakond, et hirmu saab üles kloppida ka migrantidega, keda pole. Sobivaks teemaks leiti ÜRO ränderaamistik, mis Eesti tänast olukorda praktiliselt ei puuduta. Küll aga on minu silmis kurb, et probleemsete migrantide ootusega ühines ka vana ja auväärne erakond, kellega käis minevikus kaasas soov maailma asjades kaasa rääkida, mis tänaseks tundub olevat kadumas.  

Vahemärkusena mainin, et ka seoses ränderaamistiku temaatikaga külvatud hirm on kaval ja jõuline, kuid sageli kontrollimatu meetod poliitikas. Filosoofidest on hirmu ühiskonnas käsitlenud meeldejäävalt näiteks Thomas Hobbes (1588 - 1679). Hobbesi arvates viivad inimeste soovid oma tahtmisi täita tahes-tahtmata konfliktideni ning sõdadeni. Seda saab ära hoida aga tugev riigivõim, mis hoiaks inimesi hirmu all, et nad seaduseid ja lepinguid täidaksid. On huvitav märkida, et ränderaamistiku vastu seisjad eelistavad migratsiooniküsimuses vähem kokkuleppeid, mis Hobbes-i järgi tähendab suuremaid hirme ja kõikide võitlust kõikide vastu.

ÜRO ränderaamistikust on kõneldud palju, lisan siia oma lihtsa seletuse. Maailm on  hakanud liikuma, erinevatel hinnangutel rändab tänasel päeval üle 250 miljoni inimese. Põhjused võivad olla erinevad, näiteks seotud õppimise või tööga, ränne võib olla legaalne või illegaalne jne. ÜROs on liigutud selle poole, et rände teemaga riikidevaheliselt tegelemiseks, näiteks illegaalsete rändajate tagasisaatmiseks ja rände põhjuste vähendamiseks, oleks olemas platvorm. On valminud dokument, mis ei ole kindlasti ideaalne, kuid ei riiva ka ühegi riigi õigust oma migratsioonipoliitika ise kujundada. Eesti Vabariigi õiguskantsleri hinnangul pole ränderaamistik riikidele õiguslikult siduv.

Tahaksin siin välja tuua veel ühe kõneka detaili. ÜROsse kuulub peaaegu 200 riiki ja loomulikult on nende vahel ühisosa leidmine raske.  Kui ränderaamistiku dokumenti lugeda, siis väga paljuski on see taandatav enam-vähem kõikides maailma suuremates religioonides esinevale põhimõttele käitu nii nagu sa tahad, et teised sinuga käituksid ehk siis ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sulle teeksid. Ränderaamistikule on toetust avaldanud ka Kirikute Maailmanõukogu ja Luterlik Maailmaliit. On tähelepanuväärne, et muidu konservatiivsust ja traditsioone pooldavad erakonnad on ränderaamistikku eitades religiooni peasuunast eemaldunud.

Tegin paar päeva tagasi Facebook-is järgmise postitus: „Religioonihuvilisena ma nägin, kuidas Eestis liikus autoriteet usuküsimustes teoloogide ja usundiloolaste juurest esoteerikamaailma. Meditsiinis ma jälgin, kuidas arstid peavad võitlust, et tõenduspõhine meditsiin soolapuhumisega ei asenduks. Viimase nädala jooksul ma kogesin, kuidas välispoliitika kistakse asjatundjate käest ära. Aga Eesti on elamiseks endiselt kohutavalt vahva paik!“

Kindlasti on Eesti elamiseks veel vahvam koht, kui välispoliitikat tehakse ilma lühiajalisi sisepoliitilisi punktivõite taotlevate populistideta.

Tootsi taskutest

Hea eesistuja, head kolleegid!

Kõigepealt möönan, et tänane eelnõu on natuke nukker. Koolis teevad rõõmu õppimine, koos avastamine, huvitegevus, üritused – vajadus kedagi läbi otsida või tema kappi vaadata teeb kurvaks.  

Lähen edasi sellega, et tsiteerida klassikut, seekord Oskar Lutsu „Kevadet“:

„Toots, mis Sa seal teed?“

„Ei midagi.“

„Kui inimene midagi ei tee, istub ta vagusi koha peal. Mis Sul seal põues on?“

„Ei midagi“

/../

„Mis Sa arvad, mis sinuga nüüd teen?“

Toots naeratab kurvalt ja vaatab nurga poole.

„Vale kõik. Nurka ma sind täna ei pane. Sa jääd täna hoopis ilma trahvita. Luba mulle, et sa täna enam ühtegi koerustükki ei tee, ja sinuga ei sünni midagi. Kas lubad?“

„Jah.“

„Väga hea. Siiski, et need asjakesed, mis Sul taskus on, sind kurjale teele ei ahvatleks, tule lao need siia, minu laua peale välja. Tule, tule!“

„Ma ei taha, teised näevad.“

„Ah soo. Noh, jäägu see ainult meie kahe teada, mis sinu taskutes peitub. Mine, lao asjad minu tuppa laua peale. /../“

Õpetaja Laur lahendab siin parimal viisil probleemi, mille lahendustele peaks kaasa aitama ka tänane eelnõu. Pangem tähele, esemed, mis võivad segada õppetööd ja olla ohtlikud, võtab kooliõpetaja hoiule, ta ei tee seda teiste õpilaste nähes, veelgi enam – tema autoriteet on nii suur, et Toots laob asjad üksinda olles kooliõpetaja lauale. Ja need ei olnud süütud asjad, tsiteerin edasi: 

„/../ et Visak läbi võtmeaugu kooliõpetaja tuppa vahtima kippus, missugused asjad nimelt Toots kooli ühes oli toonud. /../ Et olnud seal kaks või kolm indiaanlase raamatut, mitu kivi, paar viili, rauatükke, kaks või kolm nuga, üks raudora, kera niiti, üks kiri nõelu, üks puust uisk pika nööriga ja ikka palju muud veel.“ Loomulikult lisandus neile asjadele veel kutsikas, kes kooliõpetaja voodis magas.

Vaatan nüüd kinnitust otsides Ain Lutsepa poole, kas nimekiri Tootsi taskutest tõene sai. Mulle küll tundub, et filmiversioon võis raamatuversioonist pisiasjades ka erineda. Kuid konkreetsetest asjadest kõneldes, siis kolm nuga ja raudora on kindlasti asjad, mis võivad koolis ohtlikeks osutuda.

Kõneldes tänasest eelnõust, siis väga tõsiselt tuleb võtta seisukohta, et õpilaste esindusorganisatsioonid on tänase eelnõu vastu, tsiteerin:

„Eesti Õpilasesinduste Liit ei saa toetada selliste õiguste andmist, mille puhul tekib võimalus, et nende rakendumisel võib õpilase suhtes täiendavate mõjutusmeetmete kasutamisel sattuda küsimärgi alla õpilase eneseväärikuse tagamine.“​

Arvan, et olen õpetanud umbes 3000 õpilast ja nad võivad kinnitada, et nad võtavad õpilaste arvamust tõsiselt.  Olen seda meelt, et rääkimine aitab peaaegu alati ja sõnaga võib saavutada kümneid kordi rohkem kui jõuga. Siiski leidub argumente, miks ma ikkagi käesolevat eelnõud toetan. Laiemas plaanis lähtun siin pisut utilitarismi rajaja Jeremy Benthami mõttest, et otsuseid tehes tuleks silmas pidada, et need tooks kaasa võimalikult suure kasu võimalikult paljudele või siis väikese kahju võimalikult vähestele. 

Eelnõud toetavad ka õpetajate esindusorganisatsioonid.  Näiteks Eesti Õpetajate Liit kinnitab, et nad toetavad ennekõike usaldusele ülesehitatud koolikultuuri, kuid möönavad eelnõu vajadust: „Käesolev seaduse eelnõu näeb ette vajaduse korral reageerida kiirelt ning põhjendatult, millega saame põhimõtteliselt nõustuda.“ Omapoolse argumendina lisaksin, et tänasel päeval käivad tavakoolis paljud erivajadustega lapsed, tugispetsialiste ei ole koolides piisavalt ning õpetajad on ootamatult käituvate õpilastega ebakindlad. Tänase eelnõu heakskiitmine annaks neile natuke kindlust juurde.

Lõpetaksingi kujundlikult: tänase eelnõuga saame anda koolidele sahtlisse kindlustuspoliisi, samas loodame, et seda sealt kunagi välja võtma ei pea. 

Vabadusest poliitikas

Ilmunud Õhtulehes:

https://www.ohtuleht.ee/905722/toomas-jurgenstein-miks-kardetakse-poliitikasse-tulemist?fbclid=IwAR2CYtEdk42tN1QK5cBOJxzbma64fKs_9k8auebd26P5D-k_rvElX6_Xr9E

Tänavune sügis on toonud hulgaliselt teateid erakondadega ühinejatest ja sealt kiiresti lahkujatest, ka Riigikogus on toimunud kohtade vahetusi. Nimetatud sündmuseid ja nende järelkajasid lugedes olen mõelnud vabaduse, vaba mõtte ja vaba väljenduse teemale poliitikas üldiselt. Sotsina kirjutan ma selle teema lahti eelkõige lähtudes isiklikest kogemustest omas erakonnas.

Tean oma tuttavate käest, et soovi poliitikas osaleda pärsib omajagu kartus kaotada vabadust st oma seisukohtade kujundamisel ja eelkõige väljaütlemisel peab arvestama koduerakonnaga. Kindlasti on selles kartuses omajagu tõtt, samas pole reaalsus kuigi traagiline. Lähtub ju iga inimese erakonna valik eelkõige vaadete sobivuselt ning oma isiklike seisukohtade kujundamist on vähemalt minu kogemuse kohaselt kaaslastega toimunud arutelud ja diskussioonid pigem rikastanud. Kokkuvõttes baseeruvad  kollektiivselt kujundatud seisukohad enamasti laiemal infol, on sügavamad, paremini põhjendatud ja läbivaieldud, lisaks on peaaegu alati võimalus eriarvamusele jääda.

Samas olen kohanud siiraid arvamusi nagu antaks erakonna poolt liikmetele seisukohad detailideni ette. Toon hiljutise näite, kuna ma ei ole inimene, kes suudab ajalimiidist kinni pidades kõnelda märksõnade abil, siis kirjutan oma Riigikogus peetavad kõned sõna-sõnalt valmis ja loen need puldis maha. Üks mu tuttav märkis, et tal on kahju, et pean puldist lugema erakonna poolt etteantud juttu. Hirm olukorra ees, et karm erakond paneb esindajatele sõnad suhu, on omajagu levinud.

Lihtsustava vahekokkuvõttena mainiksin, et erakonda kuulumine on alati kompromiss kahe vabaduse vahel. Üheltpoolt on selleks vabadus millestki, mida võimaldavad liikmetele erakonna üldised seisukohad ning mille tuumaks on liikmete poolt ühiseks tunnistatud väärtused. Vastavalt ühiskonna olukorrale rõhutatakse nendest parasjagu aktuaalsemaid väärtuseid, näiteks umbes kuu aega tagasi toimunud sotsiaaldemokraatide volikogul tõsteti väärtustest eraldi välja vabadused ja võimalused. Erakonna liikmeid vabastavad omaksvõetud alusväärtused alatistest nämmutamisest erakonna juurte üle, mis võivad üldisemaid teemasid armastava poliitiku igapäevasest elust ja probleemidest omajagu eemale viia.

Teiseks eksisteerib vabadus millekski, liikmete võimalus kujundada alusväärtustel baseeruvaid konkreetseid seisukohti ja tegevusi, mille abil püütakse teatud ühiskonna aspekte juhtida ja paremaks teha. Näiteks eelmises lõigus nimetatud sotside volikogul sõnastas Jevgeni Ossinovski vabaduste ja võimaluste olulisust tänases ühiskonnas juba täpsemalt: „Me seisame tingimusteta selle eest, et ka kõige vaesemast perest laps saaks õppida kõige paremas koolis. Ja me seisame tingimusteta selle eest, et ka kohtunik saaks mõelda oma peaga.“

Missugused on poliitikas väljendusvabaduse piirid? Üldiselt tundub, et kui erakonna liikme  seisukohad hakkavad lammutama tema enese poolt kord omaks võetud erakonna alusväärtuseid, siis läheb tema tee erakonnast lahku. Hästi ja piltlikult on sellist konflikti kujutanud kohtuniku käratamine tema ees žestikuleerivale temperamentsele kohtualusele: „Teie vabadus kätega vehkida lõpeb seal, kus algab minu nina!“ Erandina tahan siin välja tuua ühe poliitilise kavaluse, mitmetes erakondades on inimesi, kellele on lubatud või isegi soositud osadele põhiväärtustele vastanduda. Eesmärgiks häälte korjamine ka vastaspoolelt.       

Kui kujutada Eesti poliitikat piltlikult ringina, kus äärtes valitseb jäigem ja detailsem erakonna seisukohtade rõhutamine ning tsentris suurem vabadus liikmete oma mõtetele, siis vähemalt minu hinnangul on poliitikasse tulnud inimesed teinud endale tribüüni otsides alguses mõned pikad sammud tsentri suunas. Seal võib toimuda konflikt erakonnaga, kuid poliitik võib jõuda ka arusaamiseni, et tema ideede elluviimine nõuab kompromisse ja koostööd st tuleb teha samm tagasi. 

Mulle tundub, et sotside poolt kokku lepitud väärtused on üsna avatud ning isikliku vabaduse skaalal sammu tagasi tegev poliitik, satub esmalt just sotside hulka. Kahjuks on reaalses elus vabaduse piiride proovimise tulemuseks ka leppimine jäigemate piiridega, konflikt iseenda või oma erakonnaga või siis vähemalt ajutine pettumus poliitikas üldse.

Korp! Ugala 105

Korp! Ugala 105

Akadeemiline kõne TÜ aulas

Austatud rektor Toomas Asser, kallid  külalised, head vennad ugalensised!

Alustan meenutusega, nimelt  viis aastat tagasi, kui Ugala tähistas sajandal aastapäeva, seisin siin kõnepuldis teie ees. Tänast kõnet ette valmistades mõtlesin esmalt otsida üles oma toonane kõne. Aga ma ei leidnud seda üles ja nii kujuneb minu tänane sõnavõtt hägusaks dialoogiks viie aasta taguse kõnega. 

Uduselt mäletan, et rääkisin Ugala sajandal juubelil vaimselt viljakast õpetaja – õpilase suhtest, mis Ugalas väljendub skaalal vilistlased – tegevliikmed – lihtliikmed. Väitsin, et tegelikult on see õpetaja suur saavutus, kui ta annab õpilasele parima, kuid viimane läheb oma teed. Näitena nimetasin, kuidas Aristoteles Platoni akadeemias õppides oma õpetaja ideestikust lahknes ning iseseisvus ja kuidas maailma vaimuelu tänu sellele oluliselt rikkamaks sai.

Jätkan nüüd tänases päevas, kuid viie aasta tagust kõnet siiski veel päris lahti ei lase. Tõdesin hetk tagasi, et aeg on viinud minema suure osas minu mälestusest. Seega sajandast juubelist möödunud viis aastat ning loomulikult ka Ugala 105 aastat tekitavad kiusatuse mõtiskleda pisut aja üle. Aluse annab meile mõtleja, keda on kutsutud keskaja Platoniks, teoloog ja filosoof Aurelius Augustinus. Ta oli üks filosoofidest, kes sügavalt hakkas juurdlema aja üle. Usun, et paljud mäletavad Augustinuse kuulsat kimbatust tema ehk kõige tuntumas teoses Pihtimused, tsiteerin: „Mis on siis aeg? Kui keegi seda minult ei küsi, siis ma tean. Kui seda küsijale selgitada proovin, siis ei tea.“

Tõepoolest, kui hakkame sügavamalt mõtlema aja üle, siis juba see, kuidas me ajast kõneleme, muudab selle fenomeni müstiliseks: näiteks oskab aeg kaduda, seista ja lennata. Kui elukaart vaadata, siis lihtliikmete jaoks aeg sagedamini seisab, tegevliikmetele läheb, vilistlaste jaoks kahjuks lendab. Lisan veel mõned väljendid: vahel on aega, vahel seda ei ole, aega saab kokku hoida, aega saab kulutada, kuid aega saab ka surnuks lüüa – tunnistan olen seda noore ugalensisena konvendis aeg-ajalt teinud ja tegelikult teen seda vahel ka tänapäeval.

Aga nüüd tagasi Augustinuse juurde. Teoloogina tegeles ta ka jumalaga ja loomulikult huvitas teda Jumala ja aja suhe. Kohe on selge, et kõige nähtava ja nähtamatu loojana mõistetud Jumal ei saa sõltuda ajast st jumal asub ajajoonest väljapool. Aga kujutagem ka endid hetkeks ajajoonest väljapool. Sellisel juhul võime Ugala ajalugu ette kujutada raamatuna, mille võime avada aastast 2018, kuid ka 1998 või 2098. See on fantastiline, aga ka veidi hirmutav perspektiiv, sest selles raamatus oleks kirjas meie saatused, aga ka minu kadunud viie aasta tagune kõne.

Mäletan, et tsiteerisin viis aastat tagasi ka esivanemate kaudu Eestiga seotud saksa kirjanikku Hermann Hesset. Võtan tänagi Hesse appi, jätkan mõtisklemist aja üle ning püüan leida ugalensist, kes oleks ajaproovile vastu pidanud.  

Hesse kõige kuulsama teose „Klaaspärlimängu“ lõpus on kolm fantaasiarikast elulugu. Esimene neist jutustab matriarhaalsest kogukonnast ja seal tegutsevast  Sulase nime kandvast vihmategijast - šamaanist või targast, kelle ülesandeks oli määrata külvipäevi ning püüda ohverduste ja loitsudega ära hoida põuda või üleujutusi. Jutustuse lõpus peab vihmategija põua lõpetamiseks iseenda ohvriks tooma, tema tööd jätkab ta poeg.

Justkui möödaminnes räägitakse ka vihmategija äpardunud õpilasest Marost. Maro on andekas ja tark ning omandab kiirelt kõik mida saab pühendumuseta õppida. Samas on ta omakasupüüdlik ja edev ning vihmategija loobub Maro õpetamisest. Sellest hoolimata saab Maro külas populaarseks naljahambaks, trummarite kooris peatrummariks, kuid ka intrigandiks ja susijaks. Kui vana vihmategija ennast põua lõpetamiseks ohvriks pakub peaks Maro ta kirvelöögiga tapma, kuid ei suuda seda teha. Vihmategija vana tuttav viib selle toimingu läbi, ilm muutub ning küla saab eluga jälle edasi minna.

Mulle näib, et vihmategija ja Maro loo põhjal saab igaüks testida, kas ta on ajaproovile vastu pidanud ugalensis. Tõstaksin esmalt esile igapäevast rutiinset tööd, mida vihmategija kombel tuleb teha. Sarnaselt vihmategija tööga mõjutavad ka meie, ugalensiste, otsused ühiskonda, kuid ei ühiskonnas ega looduses kulgevad protsessid pole kunagi üheselt ette ennustatavad ning kriisi korral tuleb valmis olla enese ohverdamiseks. Nii on olnud ugalensiste hulgas endistel aegadel, mindi ju omal ajal ühiselt Vabadussõtta.

Sarnaselt Maroga võib populaarsust saavutada ka erilise pühendumuseta ja rutiinse tööta. Ning siin on sobiv igaühel meist aeg-ajalt endalt küsida, kas ma ei soovi asju lahendada liiga lihtsalt ehk siis Maro kombel. Hinnang Maro kohta on raamatus kokkuvõtvalt karm: „Soodustada õpilast, kes suudab küll hiilata, mitte aga teenida, tähendab tegelikult teenimise kahjustamist, vaimu reetmist.“ 

Minu viimase mõttekäigu kriitikaks  võib küsida, et miks olla muinasloo kütkeis ja mitte tuua näiteid päris elust! Aga nii mõnegi muinasloo taga on reaalsed  sündmused. Näiteks Lumivalgukese muinasjutt, mis koos aja ja kommete muutumisega omandas üha helgema kuju päädides Walt Disney rõõmsalt laulvate isikupäraste pöialpoiste ja lapselikult siira Lumivalgukesega. Ometi on elu selle muinasjutu taga tunduvalt karmim, Lumivalgukese algkujuks on peetud Margaretha von Waldeckit, 16. sajandil elanud kaunitari, kelle surma põhjusena kahtlustati mürgitamist. Tõsi, võõrasema teda tappa ei saanud, sest tema suri mõned aastad enne Margaretha surma. 

Kes aga olid pöialpoisid? Margaretha isa omas ka kaevandusi ja muinasjutus kohatud pöialpoiste taga on nähtud tollel ajal seal töötanud lapsi ja noorukeid, kes kitsastes kaevanduskäikudes täiskasvanutest lahedamalt liikuda said. Karm töö oli nad sageli vorminud igerikeks ja omapärasteks, samuti elasid nad hulgakesi ühes ruumis nagu pöialpoisidki. 

Head sõbrad. Elu on keeruline ning küllap on olnud päevi, kui oleme endid tundnud saatuseid lehitsevate jumalike olenditena, vahel kaalunud endid Vihmategija või Maro kujudes, loodan, et kõige vähem on keegi meist  tundnud ennast hulgakesi ühes ruumis elava kaevuripoisina. Kui me aga ükskõik millises rollis hoiame endi silme ees ugalensistele nii omaseid väärtuseid: isamaad, sõprust ja ausust, siis on igas rollis võimalik meie maailma ja loomulikult ka Eestit pisut paremaks muuta. Olgem siis oma lipukirja väärilised. 

Vivat, crescat, floreat Korp! Ugala in aeternum.

Lugu kolmest sõrmusest

Ilmunud Postimehe arvamusportaalis 31.10.2018

Anita Jaanson tõdeb oma hiljutises artiklis „Sotsiaaldemokraatlikud oravad ja liberaalsed sotsiaaldemokraadid“ (Postimees 29.10.2018), et sotsiaalmajanduslike lubaduste põhjal on valijatel erakondi raske eristada, Reformierakond (edasi RE) ja Isamaa toetavad sotsiaaldemokraatliku, Sotsiaaldemokraatlik Erakond (edasi SDE) mõõdukalt liberaalse heaoluriigi loomist.  

Lugedes nimetatud artiklit meenus mulle esmalt  kaheksateistkümnendal sajandil kirjutatud Gottfried Lessingi näidend „Naatan Tark“, kus  keskseks teemaks on mõistujutt kolmest sõrmusest. Mõistujutt kõneleb judaismist, kristlusest ja islamist kui täpselt ühesugustest sõrmustest, mida isa pärandab oma kolmele pojale. Vaid üks kolmest sõrmusest on originaal, teised on koopiad ja pojad püüavad selgust saada, kelle käes on ehtne sõrmus. Seda saab teha vaid pikaajalisel vaatlusel, sest originaali tõestuseks on sõrmusekandja elu, mis on Jumalale ja inimestele meelepärane.

Mulle tundub, et Anita Jaansoni artiklile mõeldes on paralleelid Lessingi meeldejääva mõistujutuga vägagi kohased. Iga erakond võib uskuda, et tema käes on originaalne sõrmus. Selle tõestuseks saavad olla vaid inimeste rõõmuks ning kasuks tehtud otsused ja teod, millest paljud avalduvad alles teatud aastate möödudes.

Esimest korda kuulsin G. Lessingi „Naatan Targa“ lugu näitena kasutamas legendaarset teoloogi Elmar Salumaad, aasta võis olla 1989 ja ta pidas avaliku loengu Vanemuise ringauditooriumis (loeng baseerus suuresti Salumaa artiklile „Puhta kristluse otsingul“, ajakirjas EELK 1987 ilmunud). Muideks, ka kuuldemänguna on see lugu ERR arhiivis olemas, vanad tuttavad näitlejad veel loevad: https://arhiiv.err.ee/vaata/kuuldemang-kuuldemang-naatan-tark

Sotsiaaldemokraadile oli Anita Jaansoni artiklit lugeda hea. Domineerib ju autori poolt analüüsitud erakondade sotsiaalpoliitikas eelkõige sotsiaaldemokraatlik heaoluriigi mudel st sotsid on suutnud oma lähenemise ühiskonnale endastmõistetavaks muuta. On loomulik, et see on veendunud liberaalid ja konservatiivid pisut ärevaks muutnud, nii on mõnedki prominentsed nendest erakondadest lahkujad või kriitikud on viidanud just oma partei hägustunud seisukohtadele.      

Omajagu huvitavam oli mulle väide SDE kaldumisest mõõdukasse liberaalsusse. Arvan, et see tähelepanek on õige, üha enam on Eesti sotsid hakanud kõnelema liberalismile omasest vabadusest. Mulle tundub, et selle taga on paljude sotside vaistlik tunnetus, et vabadus ei ole ühiskonnas enam endastmõistetavalt kalliks peetud reliikvia. Ning teatud nihe oma mugavast sotsiaaldemokraatlikust sängist väljapoole on siin vältimatu.

Tõsi on ka see, et sotsid püüavad vabadust siduda armastuse ja hoolivusega. Näiteks mäletan Jevgeni Ossinovskit Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul Narvas peetud kõnes kinnitamas: „Vabadus on armastus on vastutus. „Raske on vabadust kanda,“ ütleb Alliksaar. Jah, mitte karistust ei kanta, vaid vabadust. Vabadus on tugeva privileeg, vabadus on suuremeelne ja lahke. Vabadus on julgus.“   

Pisut erinev vabaduse mõistmine on üks suurimaid väljakutseid näiteks ka hüpoteetilises koostöös SDE ja RE vahel. Pole ju selge, kuivõrd suudetakse teineteist täiendavaks muuta Reformierakonna poolt rõhutatud individuaalsus, liberaalsus ja vabadus ning sotsiaaldemokraatide poolt oluliseks peetud solidaarsus, võrdsed võimalused ja vabadus. Loetletud väärtused võivad teatud teemades käristada need erakonnad ka vastanduvateks. Poliitikas on reaalsed mõlemad võimalused, näiteks näen RE ja SDE head koostöövõimalust töötamisel selle nimel, et jõustuksid kooseluseaduse rakendusaktid, samas maksupoliitikas pole konsensust saavutada nii lihtne.   

Pöördun lõpetuseks Anita Jaansoni artiklis toodud väite juurde, et valijal võib tekkida tunne, et erakonnad on justkui ühesugused. See väide meenutas, et poola religioosne filosoof ja mõtleja Leszek Kołakowski on kirjutanud essee «Kuidas olla konservatiiv-liberaalne sotsialist?». Analüüsides neid kolme mõttevoolu, jõuab Kołakowski järeldusele, et see on võimalik: «On võimalik olla konservatiiv-liberaalne sotsialist ja järelikult – mis on seesama – ei kujuta need kolm sõna endast enam vastastikku üksteist välistavaid mõisteid. Aga põhjus, miks alguses mainitud suur ja võimas Internatsionaal iialgi teoks ei saa, on niisugune: see Internatsionaal ei ole võimeline inimestele lubama, et nad saavad õnnelikuks.»

Õnnelikuks saamise teed peavad erakonnad eraldi valijate ette laotama. Ning järjekordne otsustamise aeg on märtsi alguses.