Koolikiusamine ja presidenditool

Presidendikampaania kogub ettevaatlikult hoogu. Ettevaatlikult käiakse välja kandidaate, kellest mitmed on jõudnud juba ka oma „ei“ sõna öelda. Olen mõelnud, et üheks tänaste kandidaatide hindamise kriteeriumiks ka asjaolu, kuidas nad on suhtunud eelmistesse ja tänasesse presidenti. Hea on seda vaadata seni ainsana aktiivset kampaaniat alustanud Henn Põlluaasa näitel, kes on president „Lennart Merist“ kirjutanud raamatu „Lennart Meri. Vabaduse valus valgus.“

Olin raamatut kunagi lehitsenud, kuid lugesin selle nüüd uuesti läbi. Kuna on kooliõpetaja, siis minu üldine hinnang teosele pärineb kooliga seotud sõnavarast: autor on olnud president Lennart Meri suhtes koolikiusajalik.

Püüan öeldut pisut selgitada. Kõigepealt, koolikiusaja valib kiusatavaks reeglina kellegi, kes ei saa vastu astuda. Lennart Meri oli Põlluaasa raamatu ilmumise ajaks juba surnud, ta ei saanud end kaitsta.  

Teiseks, koolikiusaja otsib põhjendusi. Neid leiab alati, kuulujuttudest, kellegi hägustest ja võibolla moonutatud mälestustest. Näiteks tendentslik kirjeldus president Lennart Meri kohtumisest Boris Jeltsiniga: „Pigem pärssis Meri arusaamist joodud Absolut-vodka, sest meie „kõigest arusaavale“ presidendile mõjus suur kogus alkoholi sedavõrd rängalt, et tunde kestnud „lõunasöögi“ ajal jäi Meri lõpuks tukkuma. Meri koogutas peaga nagu koormart vedav hobune, meenutas juuresviibinud Mart Helme.“ (lk 202).

Kindlasti tuleb arvestada sellega, et kõik Eesti Vabariigi presidendid on olnud inimesed, oma tugevuste ja nõrkustega. Loomulikult koolikiusaja võimendab kiusatava nõrkuseid ja varjab tugevusi. Kadunud Tartu Jaani kiriku vaimulik Urmas Petti kõneles sellisel puhul sageli kriitika ja kritikaanluse vastandlikkusest. Kriitika võtab arvesse tausta, poolt ja vastuargumente ja kritiseerib peamiselt ideid, kritikaanlus peamiselt halvustab ja tõstab hetketi esile selleks, et uuesti halvustada. Nii näiteks kirjeldus Lennart Merist kui töökaaslasest:

„Kuigi teda austati ja imetleti, oli temaga koos töötamine tõeline katsumus, mida vaid üksikud välja kannatasid. Krooniline hilinemine, lubadustest ja tähtaegadest mittekinnipidamine, arrogantsus, kiuslikkus, valed oma eesmärkide saavutamiseks, alluvatele ja tavainimestele ülalt alla vaatamine, organiseerimatus, inimeste ärakasutamine ning ülim nõudlikkusalluvate suhtes – see ei olnud muutunud juba tema filmimehe karjääri algusest saati.“ (lk 292).

Koolikiusaja võib mõista oma tegevust ka õigluse jalule seadjana, kuna õiglus tuleb jalule seada võimalikult selgelt ei tohi kiusamist jätta. Ka Lennart Meri pälvib Põlluaasa raamatus kümneid hukkamõistvaid hinnanguid: "/../ tema (Lennart Meri) sõnade ja tegude lahknevus. Justkui oleks meil tegemist kahe teineteisest kardinaalselt erineva isikuga - kindlameelse isamaalise aate- ja riigimehe ning küünilise, nihilistliku ning põhimõttelageda pragmaatikuga, kellele eelpool mainitud väärtused mingit tähtsust ei omanud." (lk 350).

Olgu lõpetuseks öeldud, paljud koolikiusajad kasvavad suureks ja häbenevad oma eelmist tegevust. Viisakas oleks seda muidugi alustada vabandusega. Teatud muutust suhtumises endistesse presidentidesse olen siiski täheldanud ka Põlluaasa puhul. Kui oma raamatu viimases lõigus Põlluaas möönab, „/../ Meri mantlipärijaks sai valijameeste kogu valituna ekskommunist Arnold Rüütel.“, on ta viimasel ajal Rüütlist kõneldes sellest tiitlist loobunud.         

   

Seitsmevennapäeva teesid

10. juuli on seitsmevennapäev. Rahvatraditsioonis on sellel päeval üsna lootusetult segunenud lood seitsmest oma usku salgama keeldunud vennast, kes koos oma emaga hukati keiser Hadrianuse (valitses 117 - 138) ajal, ja lood seitsmest magajast. 

Seitsme magaja näol on tegemist tõenäoliselt Süüriast pärineva võluva legendiga, kus seitse kristlast noormeest peitsid end hukkamise eest kaljukoopasse, mis vaenajate poolt kinni müüriti, siis noormehed uinusid. Pisut rohkem kui 200 aastat hiljem avas karjus koopa ja äratas magajad. Üks noormeestest läks toitu ostma, imestas, et ristiusk on kõikjal au sees, kui ta vanade müntidega tahtis toidu eest tasuda peeti teda aardeleidjaks ja võeti kinni. Noormehe seletuse peale otsis rahvahulk üles koopa koos kuue sinna jäänud noormehega, austas neid ning noormehed, mõistes, et Jumal on nende läbi oma võitu ilmutanud, uinusid nüüd igaveseks. 

Tunnistan, et seitsmest magaja legend on mind omajagu inspireerinud. Fantaasiamänguna olen isegi ette kujutanud, mis tunne oleks olnud nõukogude ajal Tartusse ülikooli tulles tookordses Leningradi maantee 27 ühiselamus 1982. aastal uinuda ning täna, pea 40 aastat hiljem, ärgata, riietuda tolle aja rõivastesse, minna alla Coopi poodi ning püüda rubladega maksta. 

Seitsme magaja loost koorub välja ka mõte, et materiaalse maailma asjad: ehitised, transpordivahendid, riietus ning isegi raha muutuvad, kuid vaimsed asjad, nagu veendumus, usk ja lootus on püsivamad. Religiooni ja poliitika suhted on keerulised, ei hakka seda teemat pikemalt avama, keskendun järgnevalt vaid ühele magajatest inspireeritud näitele. 

Umbes pool aastat tagasi lõime Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas religioosse ühingu Usutiib, millega on ühinenud erinevaid religioone ja maailmavaateid esindavad SDE liikmed, lisaks eksisteerib toetajaliikme staatus. Umbes pooleaastase „magamise“ järel tundus saabuvat õige aeg Usutiiva vaimne pagas üle vaadata ning see sõnastada. Nii sündisid Usutiiva seitse teesi, mis ei vastandu ühegi erakonna usulistele rühmitustele, kuid toovad välja mõned seisukohad, kuidas sotsiaaldemokraatia ja religioon teineteist toetavad. 

 Seitse tiivasulge ehk SDE Usutiiva seitse teesi seitsmevennapäevaks! 

Kohalike omavalitsuste volikogude valimised on 17. oktoobril. Esitame seitse religiooniga seotud põhjust, miks Usutiiva arvates tuleks nendel valimistel eelistada sotsiaaldemokraate: 

 1. Sotsiaaldemokraatide peamiste väärtuste ja programmiliste eesmärkide hulka kuulub hoolimine igast inimesest tema sünnist surmani. See on kooskõlas ligimesearmastuse käsuga, mis ütleb, et armasta oma ligimest nagu iseennast. 

 2. Sotsiaaldemokraadid rõhutavad kogukonna ja koostöö tähtsust. Ka usundites on oluline koguduste, kodade või muud usuliste ühingute roll ühiskonna ees seisvate probleemide lahendamisel. 

 3. Sotsiaaldemokraadid tunnistavad oma ekslikkust, mida erinevates religioonides nähakse pärispatu, meeleplekkide, isekuse vms tagajärjena. Usutiib väärtustab Aurelius Augustinuse (354–430) hinnangut, et inimlik on eksida, kuid kuratlik kõrkuse tõttu eksitusse jääda. 

4. Sotsiaaldemokraadid tunnustavad keskkonnasäästlikku ja loodusega harmoonias toimuvat ühiskonna kulgu. Usutiib mõistab usku arenevana, peab oluliseks loodusteaduste saavutusi ja Albert Schweitzeri (1875–1965) poolt rõhutatud aukartust elu ees. 

5. Sotsiaaldemokraadid mõistavad maailma mitmekesisust, toetavad inimeste võrdseid võimalusi ning võimetekohast arengut. Usutiib on avatud erinevatele religioonidele ja maailmavaadetele ning soovib solidaarsust ja koostööd erinevatesse erakondadesse kuuluvate hea tahtega kandidaatide vahel. 

6. Sotsiaaldemokraadid mõistavad ning püüavad lahendada tõrjutute ja vähemuste probleeme. Sellel teel on toeks väga paljudes maailma religioonides tuntud kuldne reegel, ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sulle teeksid. 

 7. Sotsiaaldemokraadid ja Usutiib armastavad maailma, kus me elame ning loevad armastust üheks kõige olulisemaks ühiskonda paremaks muutvaks jõuks.

Toome rõõmu tagasi

 

Paar aastaat tagasi Roomas, Michelangelo Pieta on ületamatu

Kuulun nende hulka, kelle arvates tõeliselt suured imed ei sünni hetkega, vaid nendele eelneb pikem ettevalmistav periood. Võtame näiteks frantsiskaani munga  Maximilian Kolbe (1894 - 1941), kes natside koonduslaagris palus luba vahetada koht surma mõistetud pereisaga. Ta sai selle loa ja vähe sellest, ta omas ka üliinimlikku vaimujõudu, et juhatada kümmet koos temaga näljasurma mõistetud inimest rahulikult vaimulikke hümne lauldes teispoolsusse. Tema imeteole eelnes tegus ja intensiivne elu, ta asutas kloostreid, andis välja ajalehti, ajakirju – ega asjata peeta teda ka ajakirjanike kaitsepühakuks.

Kristlastele on kõige suurem ime toimunud suurel nädalal, mis lõpeb ülestõusmispühadega. Enamik kristlasi tähistab suurt nädalat praegu, õigeusklikele langeb see tänavu aprilli lõppu ja mai esimestele päevadele. Eesti ühiskond on sekulaarne ja meenutan kiiresti evangeeliumites kirjas olevaid suure nädala sündmuseid.

See oli aeg kui Jeesus saabus Jeruusalemma, kus teda vaimustusega tervitati. Tema jüngrite ja pooldajate hulgas oli tunda ärevat ootust, neljapäeval toimus viimane õhtusöök jüngritega, siis Juudas reetis ja Jeesus vangistati, reedel toimus ristilöömine ja pühapäeval Jeesuse surnuist ülestõusmine.

Pisut tänapäevasemalt võiks seda lugu rääkida järgmiselt: määratult suur Universumi taga seisev jõud, mida kristluses nimetatakse Jumalaks, valis välja ühe üsna tavalise tähesüsteemi ja sealt väiksevõitu planeedi, kehastus ühe agressiivse imetajaliigi meessoost isendiks, lasi end ära tappa ja ärkas tagasi ellu. Varakristliku teoloogi Tertullianuse (160-220) kuulsas sõnastuses toimus see järgnevalt: „Jumala Poeg suri. See on ustav, sest see on absurdne. Ta maeti maha ja tõusis taas üles. See on kindel, sest see on võimatu.“   

Loodusteadlane Raivo Mänd kirjeldas oma suurepärases artiklis „Inimene ahvimajas“ (Postimees 20.03.21), kuidas religioon on aidanud kaitsta inimkonna selliseid väärtusi nagu demokraatia ja koostöövõime. Aga ta kirjeldab ka religiooni tumedamat poolt:

„Nii nagu mistahes vormis religioonid on aidanud siduda kogukondi ühtseteks üksteist toetavateks tervikuteks, on religiooni vormiline mitmekesisus aidanud samas ka tõrjuda teisi jumalaid või vaime uskuvate või teistmoodi rituaale viljelevate kogukondade liikmeid, et seltsingud ei kasvaks liiga suureks ega seaks ohtu demokraatia ja ühiselu reeglitest kinnipidamist. Sellega on kaasnenud «võõraste» halvustamine ja dehumaniseerimine, mille funktsiooniks on olnud muuta nende tõrjumine või koguni tapmine emotsionaalselt kergemaks ja vähem süütunnet tekitavaks.“

Kahtlemata on Raivo Männi poolt välja toodud religiooni negatiivne pool olemas ja see on üle kandunud ka ilmalikku ühiskonda. Jätan siin kõrvale seda kinnitavad konkreetsed sündmused ajaloos ja keskendun tänapäevale. Kui tänast Eesti ühiskonda pisut terasemalt vaadata, siis tuleb tõdeda, et teatud ringkondade poolt propageeritud vastandumised, teistsuguse halvustamised, negatiivsed väljaütlemised jne on viinud ühiskonnast ära suure tüki rõõmu.

Küllap on tõsi ka asjaolu, et kui püüelda parastamise ja mitte parandamise poole või kritikaanluse ja mitte kriitika poole, siis otsitakse sageli patuoinast, kelle kaela saab kogu kuhjunud rahulolematuse laduda. Religioonist pärit lahendusena tuleb see patuoinas ohverdada.     

Prantsuse mõtleja Rene Girard (1923 – 2015) on põhjalikult käsitlenud ohverdamise teemat. Girardi järgi võib maailma religioonides, kuid ka väiksemates kogukondades, täheldada skeemi, kus tunnetades uuendustes ohtu harjumuspärasele elukorraldusele, püütakse selle püsimist kindlustada üha suuremate ja vägevamate ohvrite kaudu. Jeesuse tulek on lahendus sellisele maailmamõistmisele, kuna Jumal asub oma Pojas ohvri poolele ja teeb edasisele ohverdusvajadusele lõpu. Usun, et seda tõlgendust on suurel nädalal igati sobiv meenutada.

Olen veendunud, et suurel nädalal tuleb mõelda suurelt. Miks mitte hakata käesoleval ülestõusmisnädalal looma alust pikaajalisele imele – rõõmu tagasitoomisele ühiskonda! Seda enam, et tegelikkuses oleme sellega juba  alustanud. ÜRO poolt avaldatud kõige õnnelikumate riikide edetabelis, kus juba neli aastat on trooninud põhjanaabrid soomlased, oleme vaikselt tõusnud ning jõudnud juba 30 parema riigi hulka.

Mulle näib veel, et negatiivsuse faasist väljumine ja rõõmu loomisega alustamine nõuab teatavat vigade tunnistamist. Selline otsus oleks väga tugevate autoriteetidega toetatud - käitutakse vastavalt Aurelius Augustinuse (354 – 430) sageli poolikult tsiteeritud mõtteterale, et eksimine on inimlik, kui kuratlik kangekaelsuse tõttu eksitusse jääda.

Patuoinaste otsimisest loobumine ja rõõmu tagasitoomine ühiskonda võiks olla ülestõusmispühadest inspireeritud jumalik ülesanne ja suur ime!