Sunday, March 29, 2015

Olümpiaad filosoofiast



Koolide õpilased osalevad ikka olümpiaadidel. Ise olen lähemalt kokku puutunud filosoofia ja usundiloo olümpiaadidega. Eile-täna osalesingi filosoofiaolümpiaadi vabariikliku vooru žürii töös.

Olen selles žüriis olnud juba kümmekond aastat. Töö on tavaliselt kaheetapiline, kõigepealt tuleb parandada-hinnata eelvooru esseed ja valitakse välja kümme paremat. Nemad pääsevad lõppvooru, kus nad peavad kirjutama võõrkeelse filosoofilise essee, tegema loogika testi ja filosoofiliste teadmiste testi ning väitlema – žüriis ma siis vastavalt hindan neid. Olen käinud ka rahvusvahelisel olümpiaadil töid parandamas, see oleks siis kolmas etapp.

Tänavu ongi rahvusvaheline etapp Eestis (minu teada on see üleüldse teine olümpiaad (füüsika oli paar aastat tagasi) mille rahvusvaheline etapp korraldatakse Eestis), mistõttu Eesti lõppvoor oli pisut teistsugune kui tavaliselt (kutsutuid oli 15, väitlus ei olnud). Tarkade noortega on alati nauding koos olla, seekord tabas õpilasi teisel päeval mingi haiguspuhang, mis asjad natuke segi lõi. Aga saime hakkama.  

Lisan mõned teemakohased lingid:  
http://www.teaduskool.ut.ee/et/olumpiaadid/filosoofiaolumpiaad
https://www.facebook.com/flolympiaad

Paar sõna filosoofiast gümnaasiumis ka natuke laiemalt. Miks mulle tundub, et seda õppeainet võiks tunduvalt laiemalt õpetada (eriti, kui nüüd on tekkimas pisut rohkemate paralleelidega riigigümnaasiumid). Toon mõned põhjused:

1.       Mulle näib, et hea õpetaja juhendamisel on filosoofia õppeaine, kus õpilased saavad pisut uuel moel rakendada ja mõtestada seni omandatud teadmisi, on need siis ajaloost, loodusteadustest, kirjandusest.

2.       Mõned filosoofia väited erinevad harjumuspärastest ning õpilasi nende tavapärasest raamistikust välja ajada on mõtlemise arendamiseks väga kasulik – no Achilleus ei saa kilpkonna kätte või mateeria olemasolu polegi enesestmõistetav.

3.       Õpilastel on huvitav vaadata mis saab, kui mõnda probleemi analüüsitakse (tüütult?) lõpuni – näiteks kas me ikka saame öelda, et valge pall põhjustab piljardilaual punase palli liikumise, kuidas siis ikkagi on eetiline otsustada, kui päästepaati mahub 7 ja uppuval laeval on inimesi 10. 

4.       Sisu-sisuks, ma arvan, et filosoofia õppevorm on pisut vabam ning õpilased avastavad ka üksteisest aeg-ajalt uusi külgi. Ja õpetajana saan mina ka kogu aeg targemaks.

5.       Need, kes minuga on filosoofiat õppinud, kui teil mõtteid on, siis jätkake …   

Kõige väärtuslikumad on mulle endale vist filosoofia (eks mul usundiga ole tegelikult samamoodi) õpetamise pinnalt tekkinud suhted. Hästi mäletan ühte hiljutist lugu. Paar aastat tagasi lõpetanud vilistlane uuris millal on mul vaba aega ja tuli isetehtud tordiga. Ajasime juttu sõime torti. Mina lollpea ootasin, et millal  ta oma probleemidega lagedale tuleb, kuid selgus, et probleemi ei olnudki. Kunagine õpilane tuli lihtsalt õpetajale tordiga külla juttu ajama ja filosoofiat meenutama.

Sunday, March 22, 2015

Kristus elab Siberis



Tunnistan, et olen nüüd juba umbes  viisteist aastat Vissarioni kogukonna tegemistel silma peal pidanud. Mõneaastaste vahedega olen ikka üht ja teist vissarionlastest kuulnud või näinud, püüan mõned meeldejäänud allikad nimetada: esimene loetud artikkel oli Peeter Liivi kirjutatud (aastal 2001 või 2002, see oli positiivses võtmes); siis nägin lätlaste filmi „Jüngrid“ (negatiivses toonis tehtud, kus oli võimalik prussakat näidata, seal ka näidati); vahepeal käis Vissarion Eestis, paar intervjuud oli temaga; Jaanus Piirsalu on paar korda kohapeal käinud, tema blogis on mõned lood; youtube on muidugi lõputu allikas, mulle meeldib ehk kõige rohkem ühe ameerika noormehe tehtud film     https://www.youtube.com/watch?v=W2Cv5hZfOmk;  huvitav on vaadata noort Vissarioni, näiteks Werner Herzogi filmis „Kirikukellad sügavusest“; loomulikult ka Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaare telesaated; tegelikult on artikleid, mälestusi ja klippe veel väga palju. 

Eks ma ju teadsin, et  eestlastel on sellest kogukonnast film valmis, Marju Lepajõe oma sellest ka kirjutanud:   http://www.muurileht.ee/milleks-valtida-onne/

Täna paar tundi tagasi vaatasin siis Tartu Elektriteatris  Arbo Tammiksaare ja Jaak Kilmi filmi „Kristus elab Siberis“ lõpuni. Kohal oli ka Vadim, kes on nimetud kogukonnas oluline autoriteet (nimetati Vissarioni kogukonna kroonikuks).  Muideks, kohe alguses  vaatasin, et mees kandis särki, mis on väga minu esindussärgi moodi (mul on blogi pildi peal seljas, abikaasa Lea tehtud). Ning pärast filmi küsimustele vastates selgus, et Vadimile on selle särgi üks kohapeal elav eestlanna teinud.
   
Aga mõned korrastamata mõtted filmist. Natuke oli Bullerby laste laadset lapsepõlve, ehkki Lindgreni raamatus usuline element peaaegu puudus. Andke nüüd andeks, natuke oli Nossovi „Totu Kuul“ laadset Päikeselinna (ka nimi langeb kokku) harmooniat. Oli tugev antimilitaarsus ja see mulle meeldis, sest olen üks nendest, kes Eestit läbivast soomuskolonnist või taevas lendavatest hävitajatest eriti vaimustuda ei suuda (nägin paari hävitajat reedel Keila lähedal). Ning minu jaoks olid olulised inimeste naeratused ja helgus (mida olen märganud ka näiteks amishitest tehtud filmides) ja mida väga tahaks, et Eestis rohkem oleks.

 Olen HTGs õpetades uute usuliste liikumiste ühe näitena kasutanud ka Vissarioni kogukonda. Tavaliselt olen teinud seda nõnda, et olen andnud õpilastele lugeda paari erinevas toonis artiklit ning siis vaadanud ka erinevate nurkade alt tehtud filmilõike. Lõpuks olen andnud õpilastele ülesande, et tehke ennustus, mis on sellest liikumisest saanud 10 aasta pärast (osadel klassidel on olnud vist pikem aeg). Vastused olen kogunud suurde ümbrikusse ja kinni kleepinud. Arvan, et mul on kogunenud kümmekond ümbrikut, millest esimesed tuleb juba 6-7 aasta pärast avada. Siis saab vaadata, kelle ennustus kõige täpsem on olnud.  

Tuesday, March 17, 2015

Uus usuline aabits?



Möödunud nädala Pealtnägijas oli esitatud lugu 3D kogudusest tuletas päris palju vanu asju ja aegu meelde.  


Mõõdukalt hullud asjad religioonimaailmas on mulle ikka meeldinud. Nii ka 3D koguduse otsus teha teenistusi ööklubides ja ristida tünnisaunas. Kindlasti on inimesi, kellele mõjub ja kes ootavad just sellist viisi edastada usulist sõnumit. Tublid noored, müts maha teie ees!

Minu jaoks on vaikselt hakanud tekkima küsimus hoopis ususkaala teiselt servalt. Mulle näib, et Eestis on üsna nõrgalt esindatud usuline vorm, kus armastatakse inimesi nii nagu nad Jumal nad evolutsiooni läbi on kujundanud, austatakse oma religiooni kõrval ka teiste religioonide suurkujusid, teatakse veinimarke ja ka juuakse neid, aktsepteeritakse homode õigust oma suhted seaduse tasandil reguleerida jne. Ühes oma kunagises artiklis nimetasin seda liberaalseks religioossuseks, kuid annan aru, et nimetus on õige vaid tinglikult (mulle näib, et artikli pealkiri on toimetuses pandud):        

Usuasjade tume maa (EPL 13. Juuli 2010)
/../
Samal ajal tundub mulle, et Eestis on individuaalse religioossuse kõrval arvestatava maailmavaatelise valikuna üsna vähe teadvustatud liberaalset religioossust ehk ajaloolis-kriitilistele uurimismeetoditele toetuvat religioossust, mis on paljuski omane näiteks Skandinaavia maadele. Sellise religioossuse võimaluste illustreerimiseks tooksin näite Simpsonite multifilmist, mida aeg-ajalt kasutan ka koolis mõningate usuprobleemide iseloomustamiseks. Sealne irooniline kriitika on enamasti suunatud usuküsimustele stereotüüpse ja piiratud lähenemise vastu. Ühe osa lõpus, kui on lõppenud Homer ja Bart Simpsoni katse hakata katoliiklaseks, kuulutab Bart Simpson: „See kõik on ju ristiusk! Väiksed tobedad erinevused pole midagi suurte tobedate sarnasuste kõrval!” Alati usualdis naaber Ned Flanders vastab talle: „Keskendume parem koos ühiste vaenlaste hävitamisele, homode ja tüvirakkude kasvatamise vastu.” Liberaalne religioossus võiks olla võimalus inimestele, kelle jaoks usuteemade fookus ei peaks paiknema fundamentalistlikku lähenemist esindava Ned Flandersi nimetatud probleemides.  
/../

Hakkasin mõtlema, et äkki peaks kevadel-suvel kirjutama Liberaalse usuinimese aabitsa (pealkiri esialgne). Olen mitme religiooniõpiku kirjutamisel osalenud, ongi pikk vahe tulnud.

Friday, March 13, 2015

Suhtumine EKREsse



EKREsse suhtumise väljendamine on kuum teema ning mõtlen ka sellel teemal.

Eesti on väike ning tunnen isiklikult üsna palju inimesi, kes EKREsse kuuluvad või seal kandideerisid. Enamasti on tegemist normaalsete inimestega. Minu tuttavad on enamasti töökad ja pühendunud, kui otsida nõrkusi, siis kipuvad nad eelistama alternatiivseid tõlgendusi ajaloole ning ei ole eriti altid dialoogile.  Aga loomulikult on minu tutvusringkond liiga väike, et selle põhjal mingeid pädevaid üldistusi teha.

Tunnistan, et laialt levinud Jaak Madisoni blogipostitus ei ole minu jaoks eriti oluline argument hukkamõistmiseks. Ma arvan, et on igati normaalne kui kahekümneaastased (ja ehk aastaid vanemad inimesed) mõtlevad aeg-ajalt igasuguseid lolluseid, see käib inimese arenguga kaasas. Iseküsimus, kas kaitsmiseks oli vaja seda kõrvutada Sven Mikseri 4. klassis kirjutatuga (võrdlus, et 4. klassis käiv Mikser on tasemelt võrreldav 20 aastase Madisoniga ei räägi just viimase kasuks). Valitud ametikohal töötades peab ta enda väljaütlemisi loomulikult paremini kontrollima.

Tunduvalt tõsisemad on minu arvates Madisoni postitus etnilise puhastuse vajalikkusest või siis Mart Helme intervjuu Telegrammile (http://www.telegram.ee/eesti/mart-helme-inimesed-on-oigesti-aru-saanud-et-eesti-valitsus-on-nukuvalitsus#.VQEymuGgu4Y). Aado Lintrop on viimast oma blogis analüüsinud  (http://loitsija.blogspot.com/).

Aga minevik minevikuks. Olen ka ise kirjutanud, teinud ja öelnud palju asju, mida ma hetkel õigeks ei pea ning mõned asjad nende hulgast on lausa häbenemist väärt. Mõtlesin pisut ka EKRE tänasele päevale. Tulemuseks oli minu jaoks tavaline ennast otsiv erakond. Mõned uitmõtted ka: 

1.       Üsna mitmed inimesed olid enne EKREga liitumist jõudnud kuuluda mõnda erakonda või kandideerida teiste erakondade ridades. Arenev poliitbroilerlus on selles erakonnas täitsa olemas.  

2.       Mulle on vastumeelne, et EKREs rõhutatakse üsna palju sõnumit, et maailm on hukas ja allakäinud. Sellega seoses rajatakse palju oma tegevusest meie-nemad vastandusele. Need „nemad“ võivad olla teised erakonnad, homoseksuaalid, immigrandid jne. Mina näen maailma ja Eestit pigem helge ja toreda paigana, mulle meeldib hilisõhtul Rüütli tänaval ilma tõrvikuta liikuda ning tuttavate seltskonda nautida. 

3.       Ma olen EKREs näinud vähe parteiliinist kõrvalekaldeid. Minu jaoks on atraktiivse ja tugeva erakonna tunnusteks just asjaolu, et sealt kostuvad ka ajuti erinevad arvamused, kuid EKREs pole ma seda näinud. Ei mina usu, et seal toimetavad noored inimesed on kõik põhimõttelised kooseluseaduse vastased. 

4.       Mõned asjad võiks EKRE selgemini välja öelda. Olgu see video marssimisest Minu kamba laulu saatel. Kas selles siis oli erakonna jaoks midagi taunitavat või mitte. Või miks see video üleüldse maha võeti. 

Kokkuvõttes tunnistan, et EKRE seisukohad ja tegevus ühtib praegu Eestis tegutsevatest suurematest erakondadest minu vaadetega kõige vähem. Aga kõik ei peagi ühtmoodi mõtlema. Ning loomulikult on seal kenasid inimesi, kellega suhtlen ka edaspidi.

Tuesday, March 10, 2015

Otsime inimest





Vana-Kreeka filosoofidest oli omapärase käitumise poolest tuntud tünnis elanud küünik  Diogenes (404 – 323 eKr). Muu hulgas on temaga seotud lugu, kuidas ta päise päeva ajal mööda Ateena tänavaid käib, inimesi lambiga näkku valgustab ja ütleb, et otsib inimest. Usun, et aeg-ajalt on inimese otsimise soov meile kõikidele omane. Ikka ja jälle otsitakse tunnuseid, mis iseloomustaks kõige paremini inimese olemust.  Kuna maailm meie ümber muutub ja meie teadmised süvenevad, siis on ka inimese otsimine igavene protsess, mida tuleb aja möödudes uuesti ja uuesti läbi teha.

Kristliku õpetuse kohaselt moodustab inimese vaim, hing ja ihu. Igapäevases elus räägitakse tavaliselt neist kolmest eraldi, kuid vahel siiski juhtub, et samal üritusel vaadeldakse nii inimese füüsist kui mentaalset poolt. Viimse aja üks meeldejäävamaid inimese ihu ja hinge analüüse toimus minu jaoks 10. veebruaril peetud Postimehe arvamusliidrite lõunal, kus inimese füüsilisest poolest rääkis endine Eesti Teaduste Akadeemia president Richard Villems ja hingest poetess Kristiina Ehin. 
   
Evolutsioonibioloogina rääkis Richard Villems inimestest tema kujunemises, haarates oma ettekandesse ka inimeste eellased ja inimahvid. Meeldejäävate näidetega ta selgitas, kuidas on kujunenud naiste ja meeste soorollid. Hoolimata sellest, et ettekanne käsitles tuhandeid ja sadu tuhandeid aastaid tagasi toimunud protsesse oli seal palju seoseid tänapäevaga. Eriti jäi meelde lõik, kus akadeemik Villems selgitas inimahvide näitel meile viimasel ajal nii palju kõneainet pakkunud meeste pehmostumist. Selleks kasutas ta lugu inimahvidest, kus karjas seni toimetanud isased on haigustesse surnud ning metsast ilmunud uued liidri kandidaadid püüdsid grupis oma reegleid kehtestada:

 „Ükshaaval saabunud noored isased olevat üritanud end alul kehtestada tüüpiliste alfaisastena, mille juurde ei kuulunud mitte pelgalt õigus seksida, vaid ka naistele ja lastele peksa anda /../ Esimesega oli kõik korras, kuid teises ootas neid ees ebameeldiv üllatus – täiskasvanud emaste kamp klohmis agressiivse noormehe põhjalikult läbi, vajadusel korduvalt. Ürgmets on suur ja lai – kas peksasaanud tõmbasid saba jalge vahele (tõsi küll, inimahvidel ei ole saba) ja lasid jalga? Ei, nad võtsid õppust, muutsid käitumist. Ju siis vaagisid hüvesid ja nendest ilmajäämist ning tegid valiku.
Tulemuse üle pole midagi imestada, sest geneetiliselt programmeeritud soov järglasi saada on kindlasti väga palju fundamentaalsem kui soov kolkida naisi ja lapsi. Kuid kas me sooviksime öelda, et noored isased muutusid pehmodeks?“

Niisama säravalt kõneles samal arvamuslõunal poetess Kristiina Ehin, keskendudes enam inimese  hingele. Hinge, mis oma hapruses inimest kaunistab, kuid teeb ka valu. Hinge tuleb hoida ja vastavalt meie kultuuris nii levinud Paunvere köstri sõnadele  tuleb hinge eest hoolt kanda. Väga ilusas emakeeles peetuid ettekandes, mis oli põimitud poeesiaga, rääkis Kristiina Ehin ka hinge jumalikkusest:  

„Igas naises peitub jumalanna ja mehes jumal, küsimus on, kas jõuame nendeni, õpetavad paljud vanad religioonid. Kuidas arendada endas seda sugupooltes peituvat jumalikkust ja mitte sattuda ahistavate soorollide ja keskaegsete, kuid ikka veel elujõuliste dogmade küüsi? Kuidas olla selles mehhaniseeritud ja väliselt ratsionaalses ühiskonnas julge ja tundev elusolend, kuidas mitte kivistuda või liigkalkuleerivate ja kasuahnete mõtete tuisku mattuda?“

Kui olin inimese ihu ja hinge kohta mõtlemisainet leidnud, tundsin, et midagi on ikkagi veel vajaka. Õnneks ei tulnud oodata kaua, sest 3. märtsi  ETV 2 „Plekktrummi“ saates puudutas sügavalt inimese vaimu usuteaduskonna õppejõud ja tõlkija Marju Lepajõe .[1] Targale inimesel omaselt tegi ta seda leebelt, huumoriga, kus kooskõlas olid nii kirikuisad kui Platon ja Aristoteles. Ka Marju Lepajõe rõhutas Augustinusele toetudes, et eksistentsiaalsed küsimused ei lõpe kunagi ning rõhutas kirikuisade rolli nende küsimuste selgitamisel: “Nad haaravad inimolemusel sarvist ja asuvad kohe asja juurde. Mis on inimene, mis on Jumal, mis on elu, mis on olemine, mis on mõtlemine? “

Minu jaoks oli Marju Lepajõe poolt esitatud inimvaimu analüüs ilus näide Pauluse poolt esile tõstetud Vaimu viljast: „Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus" (Gl 5:22-23).

Olen viimasel ajal ühe enam tunnetanud, et elan nauditavas maailmas, kus mind tööl ümbritsevad toredad noored inimesed, kodus hoolitsev perekond, tänaval vaimurikkad tartlased. Ning lahtiste silmadega käies on ikka ja jälle võimalik kuulata uusi keha, hinge ja vaimu käsitlusi, ehk siis Diogenese eeskujul otsida inimest. 



 http://www.eestikirik.ee/otsime-inimest/


[1] Järelvaadatav aadressilt: http://kultuur.err.ee/v/plekktrumm/843c4a70-f4be-4336-b795-8556acb0dcdf