Haridusteemad stardijoonel

Ilmunud Õpetajate Lehes: http://opleht.ee/2018/09/haridusteemad-stardijoonel/

Valimiste lõhna on õhus. Isegi suhteliselt kogenematu poliitikuna võin seda kindlalt kinnitada, sest poliitikas olevate ja sinna pürgivate inimeste aktiivsus, väljaütlemiste teravus ja reageerimiste sagedus on oluliselt tõusnud ning huumorimeel langenud. Mõttes olen vahel tsiteerinud kunagise menuraamatu J.R.R.Tolkieni „Sõrmuste isanda“ kolmandas osas kõlanud vana puudekarjase Puuparra sõnu: “/../ maailm muutub: ma tunnen seda vees, ma tunnen seda maas, ma haistan seda õhus.“ Mitmed erakonnad on oma esmased haridust puudutavad teemad ja lubadused juba välja käinud, kuid tõeline poleemika ja debatid pole veel alanud. Ehk ongi see sobiv aeg üsna subjektiivsel moel klassifitseerida näidete abil teemasid, mille üle võiks kujuneda seekordne kampaania haridusmaastikul.

Esimesena nimetaksin teemasid, mida võib nimetada seni parandamata vigadeks. Aeg-ajalt seda tüüpi probleeme esile kerkib. Näiteks hetkel on mitmed koolid hädas ühe pisut ebaõnnestunud määrusega, mis võtab õpetajakutse neilt õpetajatelt, kes teatud kuupäeval koolis ei töötanud. Paljude õpetajate suhtes on selline määrus ebaõiglane, kuid valimisteemaks kujuneb see tõenäoliselt ainult juhul, kui määruse kordategemine veel väga pikalt aega võtab.       

Teisena nimetaksin ühiskonnas omajagu vastukaja leidnud küsimusi, millel on poolt - ja vastuargumente, kuid vähemalt minu hinnangul jäävad debatid suuresti haridusringkondadesse. Näiteks ministeeriumi plaan loobuda põhikoolis riiklikest eksamitest. Kui seni on põhikoolidest õppekava täitmise kohta infot saadud kahes esimeses kooliastmes tehtavate tasemetööde ja riiklike lõpueksamite abil, siis uus kava paneb ette tasemetööde laiendamist ning kooli lõpetamise tingimused jääks kooli otsustada.

Kindlasti paljud koolid jätkavad eksamitega, kuid on võimalikud ka loomingulised projektid, uurimistööd vms. Minu meelest on oluline, et kooli lõpetamiseks parima vormi loomisele saavad lapsevanemad kooli hoolekogu kaudu sõna sekka öelda ning see on heas kooskõlas sõnumiga põhikoolist kui kogukonnakesksest koolist. Küllap annab ka eksamite küsimust poliitiliseks teha, näiteks võrrelda riiklike eksamite kaotamist eesti hariduse allakäiguga. Tõenäoliselt jääb eelmises lauses toodud väide siiski kujundlikuks lõuahaagiks mõnes konkreetses valimidebatis, mitte kandvaks teemaks.

Järgnevalt nimetaksin keerulisi ja samal ajal tundlikke küsimusi. Üheks selliseks on kindlasti eesti-vene paralleelharidus ning juba on näha, et sellel teemal on positsioonilahingud käivad. Osade erakondade arvates on lahenduseks liikumist ühtse kooli suunas, kus eesti, vene jt rahvustest lapsed õpiksid koos. Peetakse oluliseks, et eesti-vene noorte omavahelist suhtlemist ning nende kontaktide kaudu ühtlustuvat inforuumi, stereotüüpide murdmist jne. Samas on erakondi, kes on seisukohal, et venekeelne haridus peab jätkuma või siis pakutakse lahenduseks 100% eestikeelset õpet vene koolides st rahvuspõhine eraldatus jääks.

Teravaid vaidlusi tekitavad ka küsimused regionaalsetest eripäradest ning kas ja mis mahus toimuks vene õpilastele nende identiteediks olulise vene keele ja kultuuri õppimine emakeeles. Samuti olen erinevaid arvamusi kuulnud teemal, kas selle raske teema peaks lahendama n-ö ülevalt alla käsumeetodil või peab sellele eelnema laiem arutelu ühiskonnas ning lastevanemate ja kogukonna toetus. Juba tänaseks olen vahel tundnud, et  selle haridusteema käsitlemisel tuleks ühe või teise seisukoha puhul välja tõmmata jalgpallist tuntud kollane või punane kaart, kuid poliitikas pole see kahjuks võimalik.  

Väga loodan debatte päris uute ideede üle. Toon siin näite koduerakonna sotside poole pealt. Nimelt oleme pidanud gümnaasiumis oluliseks, et noor inimene harjuks seal tegema elus hädavajalikke mõtestatud valikuid. Vahepõikena olgu öeldud, et olin väga rõõmus kui avastasin oma koduerakonna seisukoha  olulise kattuvuse oma kodukooli Hugo Treffneri Gümnaasiumi põhieesmärgiga: „Kool kujundab õpilastes oskuse otsustada ja valikuid  teha haridustee kavandamisel ja edasise elu kujundamisel.“ Samas laieneksid õpilase võimalused neid valikuid langetada tunduvalt, kui tema taskud pole tühjad.

Oleme sotsidega välja käinud idee luua noorte tuleviku fond, mis avatakse igale lapsele tema sünni järel ning kuhu terve tema lapseea jooksul kogutakse raha. Kui lapsest saab täiskasvanu, on tal võimalik seda kogutud raha kasutada iseseisva elu sisseseadmiseks, õppimise ajal äraelamiseks, eluasemekulude katteks või muuks vajalikuks. Sotside ettepanek on, et riik panustab iga lapse isiklikku fondi igakuiselt 10 eurot ning vabastab lapsevanemate poolt tehtud sissemaksed tulumaksust. Kui mõlemad lapsevanemad panustavad sarnaselt riigiga igakuiselt 10 eurot, koguneb koos intressidega lapse 18. sünnipäevaks arvele peaaegu 10 000-eurone summa. Seda summat taskus omades gümnaasiumi lõpetanud noore võimalused valikuid teha tunduvalt avaramad.

Viimasena tooksin välja kõige olulisema teema ja see on kõik, mis puutub õpetaja ametit: palk, töökoormus, järelkasv, tugispetsialistid on vaid mõned märksõnad. Eesti õpetaja on tark, tal on süda õiges kohas ning ta on kriitiline lubaduste suhtes. On üsna kindel, et kes puudutab kõige lähemalt õpetaja hingekeeli on valimiste võitja haridusalal. Mul on hea meel, et stereotüüpsete loosungitega seda teha ei saa.    

Kindlasti tuleb kampaania haridusteemadel pingeline. Mulle näib, et paljud teemad on valimiste stardijoonel koha sisse võtnud ning mõned neist juba startinud.  

Kiri valijale, kes on sotsid üles leidnud

Tere!

20. aprillil, kui sotside toetusreitinguks oli 6%, kirjutasin kirja sotside kadunud valijale (http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2018/04/kiri-kadunud-valijale.html). Tänane reiting näitas olulist tõusu ning oleksin tänamatu, kui nüüd sotse üles leidnud valijaid kirjaga ei tänaks. Mäletan, et mõte läks tookord „Truudusetu Juulia“ ja „Süüdimatu Juliuse“ laulude sõnadele, mida ma ei tsiteerinud, sest tähendanuks vigade otsimist Sinust, mitte iseendast. Küll aga võin meie taaskohtumise auks tsiteerida omajagu musta huumoriga tembitult „Süüdimatu Juliuse“ üht salmi, mida Naised köögis ilmekalt esitavad:

/../ ja siis äkki valges ülikonnas minu ees,

seisis naaberküla karskusseltsi esimees.

Poeesia poeesiaks, katsun paaris punktis sotside vahepealseid tegemisi kommenteerida ning selgitada, miks ma Sulle tänulik olen.

Kõigepealt on mul hea meel, et Sa oled eesti-vene hariduse debatis valinud mõistliku positsiooni. See on tundlik, mitmetahuline ja keeruline küsimus, kus poliitilised punktivõidud on pigem ajutised ja lõhkuvad. Ühisosa on ju olemas, enamiku erakondade arvates on lahenduseks liikumist ühtse kooli suunas, kus eesti, vene jt rahvustest lapsed õpiksid koos, kus nad suhtleksid omavahel, murraksid stereotüüpe, võib-olla ka armuksid ja läheksid lahku. Samuti oleme veendunud, et seda rasket teemat ei tohiks lahendada n-ö ülevalt alla käsumeetodil, vaid otsustele peab eelnema laiem arutelu ühiskonnas ning lastevanemate ja kogukonna toetus. Oleme oma nägemuse Eesti hariduse tulevikust nimetanud Koosõppivaks kooliks ja liigume sellel teel dialoogi otsides edasi.

Teiseks, aitäh Sulle, et Sa alkoholiteemat pole ületähtsustanud. Oleme tunnistanud, et aktsiisi tõus pidanuks laugem olema, alkotööstus on vägev vastane ning lõuahaagi ja paremsirge sissesaamine oli mõneti paratamatu. Samas ei kao see teema ja sellega kaasnevad probleemid kuhugi ning valdkonnaga seotud taustteadmised ei tee paha. Soovitan siin vaadata alkoteemale pühendatud Plekktrummi, kus esineb Riina Raudne ning saade on mitmekülgne ja päris hariv: https://etv2.err.ee/v/kultuur/plekktrumm/saated/21fcce72-2c63-47f1-9de7-b00c478f8180/plekktrumm-riina-raudne-etv-2018

Nüüd natuke sotsidega liitunud ja kandideerimast loobunud inimestest. Mulle tundub, et uued ministrid on sümpaatsed: Riina oma osavõtlikkuse ja energiaga, Renel on vähem olnud võimalusi end näidata, kuid tema kompetentsus on ilmne. Loomulikult on mul Marinast jätkuvalt väga hea meel, põgusatel kokkupuutumistel olen saanud kinnitust, et ta on soe ja tark inimene. Indrekut tunnen ammusest ajast ja sotside hulgas on triksteri joontega poliitikutel oluline roll. Tagantjärele olen mõelnud, et äkki on Jaan Muna meile selles mõttes karuteene teinud, et oleme teda sotside suurtel koosolekutel kuulates oma absurdivajaduse rahuldatud saanud ning pole tarka ja kogenud triksterit oma poliitika tsentrisse otsinud – nüüd on see mure möödas. Lisaks on mul on hea meel, et vana sepp Ivan Orav ehk siis Andrus Vaarik on oma vaikiva toetuse kõrval ka sõna sekka öelnud:

https://www.ohtuleht.ee/897815/andrus-vaarik-oleksin-ekre-valija-kui-elu-poleks-mulle-muid-uksi-avanud

Mis puutub Jaanus Marrandi ja Hannes Hanso otsustesse mitte kandideerida, siis mõlemad on ülisümpaatsed inimesed ja mõistan mõlemat. Jaanus on väga pikalt poliitikas olnud, põllumajandus on talle lähedane ja ta tahab vahelduseks rahulikult maad harida. Mis puutub Hannesesse, siis paljude väikeste lastega on poliitikas olla väga raske. Samas ma loodan nii Jaanust kui ka Hannest veel poliitikas  näha.

Hea valija, kes Sa oled sotsid uuesti leidnud. Oma eelmise kirja lõpetasin mõttega, et Raja Teele moodi ma ennast välja ei paku, kuid loodan kontakti jätkata. Aitäh Sulle, et pool sammu vastu tulid!  

Tänulikult,

Toomas