Thursday, January 25, 2018

Kooliõpetajate järelkasvust




Artikkel sai inspireeritud riigikogu konverentsisaalis toimunud arutelust, lisan lingi: 
 https://www.youtube.com/watch?v=2WnOk-RnhU4&feature=youtu.be

Ilmunud EPLi veebis: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-opetajate-stressist-uheainsagi-kontrolltoo-pohjalik-parandamine-votab-toopaeva-aga-kui-hinnata-tuleb-veel-kirjandeid?id=80909079

17. jaanuaril toimus riigikogu konverentsisaalis lühike arutelu õpetaja järelkasvu teemadel. Arutelul kõlanud „meie“ vormis küsimus, kes õpetavad tulevikus meie lapsi, näitas, et nimetatud probleem puudutab kogu ühiskonda.

Arutelu ette valmistades tuli mulle meelde 2006. aastal OECD riikides läbiviidud küsitlusest õpetajaameti populaarsuse kohta, kus selgus, et 15-aastastest Eesti noortest vaid 0,6% kaalus seda ametit (võrdluseks, sama vanustest noortest Soomes 3,0%, Belgias 4,7%, Poolas 6,1%). Minu intuitsioon ütleb, et tänaseks on õpetajaamet pisut populaarsem. Kohtumistel õpilastega olen vahel õpetajaks saamise soove uurinud, kuid erilist entusiasmi pole ma ka märganud.  Seda enam olen ma uhke oma õpilaste üle – olen Hugo Treffneri Gümnaasiumis juhatanud nelja klassi ning kolmest esimesest klassist on üks õpilane õpetaja või tugispetsialistina oma kodukooli tagasi pöördunud.  

Teise kriipiva näitena mõlkus peas healt kolleegilt kuuldud näide, et umbes 300 matemaatikaõpetajat on vanuselt üle kuuekümne, viimastel aastatel on lõpetajaid üksikuid, kellest enamik juba töötab. Arvuta kuidas tahad, kuid õpetajate puudus tulevikus sellest näitest paistab. Lisaks ei jää paljud õpetajad kooli tööle.  MTÜ Alustavat Õpetajat Toetav Kool andmetel on koolidesse tööle tulnud noortest õpetajatest viiendal aastal alles vaid pooled. Kokkuvõtvalt on need arvud tõsiseks häirekellaks, sest kümne aasta pärast võib õpetajate põud olla tänasest kordi teravam.

Miks ikkagi pole õpetaja amet piisavalt populaarne ja miks paljud õpetajad lahkuvad koolist? Mulle tundub, et seda küsimust võib veeretada üht või teistpidi, kuid jõuame ikka õpetaja töötasu ja töökoormuse tasakaalu juurde, millest viimase kuhjumine stressini või käegalöömiseni võib viia. Järgnevalt püüan sellel teemal pisut mõtiskleda, ehkki möönan kohe, et  järgnev arutlus käib rohkem maksimaalselt komplekteeritud linnakoolide kohta, mille probleeme ma paremini tunnetan.

Palga puhul mulle tundub, et praegune tõusu samm, mis on keskmiselt õpetaja kohta umbes 100 eurot aastas, ja eesmärk, jõuda 120% keskmisest palgast, ei ole pahad ning on kindlasti liikumine õiges suunas. Samas teeb muret töötasu jaotuse ebaühtlus kooliti. Täna on koole, kus keskmine brutotöötasu koos lisatasudega on 1600 eurot ja rohkem, enamikes gümnaasiumides ja põhikoolides jääb keskmine 1200 – 1400 euro kanti, kuid on ka neid koole, kus suudetakse maksta ainult ettenähtud miinimumpalka 1150 eurot. Sellest erinevusest tulevad sageli ka möödarääkimised palga suuruse osas.

Teiseks nimetaksin õpetaja töökoormust ja paraku jälitab see õpetajat pidevalt. Toon õpetaja aja kulumisest oma lemmiknäite. Oletame, et teen klassile, kus õpib 36 õpilast, kontrolltöö – vahel tuleb neid teha. Kui tahan õpilasele kirjutada ka tagasisidet kulub ühe töö parandamiseks 10-15 minutit ja  kokku kulub klassi tööde parandamiseks koos kohvipausiga terve tööpäev. Lisan märkusena, et ma ei räägi siin tunduvalt enam aega nõudvatest kirjanditest. Kirjalike tööde parandamine on aga vaid üks väike osa ülesannetest, kuhu õpetaja aeg kulub.

Olen veel kogenud, et eesti õpetajad on maksimalistid, millele äsja tööle asunud õpetajate puhul lisandub veel suur annus idealismi. Kogenud õpetajana on mul tunnid mingil kujul ette valmistatud, tagataskus teatud varu uurimistööde teemasid, on olemas enamasti töötavad valmislahendused klassijuhatamiseks, suhtlemiseks lapsevanematega jne. Noortel õpetajatel, kes püüdlevad ideaali poole, tuleb see kõik ette valmistada, tööd kuhjuvad ja kui lisanduvad näiteks veel distsipliiniprobleemid klassis ning üksi jäämise tunne, on läbipõlemise ning koolist lahkumise oht üsna suur. Olen ise kooli mõju oma elus võtnud kokku Juhan Viidingu värsiridadega: „ /../ on seda, mida annad, siiski vähem, kui võrdled sellega, mis ise saad.“ Samas on tõsi, et selle tõdemuseni jõudsin ma pärast mitmeaastast tööd koolis, kui suuremad kriisid olid ületatud.

Kokkuvõttes mulle tundubki, et noore õpetaja soov leida tuge koolis, omada vaba aega laupäeva lõunast pühapäeva õhtupoolikuni ning võimalust igal palgapäeval reisimiseks või mõneks mõõdukaks unistuseks natuke raha kõrvale panna, ei ole liiga palju tahetud. See oleks miinimum, kui tahame inspireerivaid õpetajaid ja arengukeskkonda meie lastele ka kümne aasta pärast.    


Wednesday, January 24, 2018

Kõne justiitsministri umbusaldamisel

Hea eesistuja, head kolleegid!

Meil on täna ebameeldiv olukord ja usun, et seda ei naudi meist keegi.
Sotsiaaldemokraadid on arvamusel, et minister Reinsalu on eksinud. Aga oleme ka arvamusel, et seda eksimust saaks parandada eelkõige tema ise või tema koduerakond.

Umbusaldusavaldust põhjustanud sündmused tervikuna on värsked ja usun, et asjaolude jada taastada pole vaja. Seega piirdun väljavõtetega nendest.

Kõigepealt 104 kiri, mis minu hinnangul oli kantud siirast murest, kuid millele ma alla ei oleks kirjutanud. Kui me mõtleme, kuidas on seotud looja moraalne pale, tema minevik ning tema looming, siis lõplikke vastuseid siin pole. Enamiku erakonnakaaslaste jaoks, kellega olen rääkinud, kaldub kaalukauss sõna ja loomevabaduse kasuks. Küll aga oli nendel 104 inimesel täielik õigus oma arvamust avaldada ning üleolev ja alandav suhtumine pole siin kindlasti ministri poolt kohane.        

Teiseks, on ilmne, et minister Reinsalu naistevastase vägivalla hukkamõistmise kahetsemine pidi olema eksitus. Kui see väide oleks tõsiselt mõeldud ei tohiks minister Reinsalul mingit kohta poliitikas olla. Nõustun siin Reinsalut kaitsnud peapiiskop Urmas Viilmaga, et oma tegude ega sõnavõttudega ei ole minister Reinsalu mingil viisil näidanud naistevastase vägivalla tolereerimist. Veelgi enam, osade umbusaldajate suust on talle ette heidetud, et tema ministriks oleku ajal ratifitseeriti Istanbuli konventsioon. 

Loomulikult pidi minister kiiresti oma väite naistevastase vägivalla kahetsemisest ümber lükkama ja vabandama. Siiras vabandus oleks siin nii mõndagi silunud, kuid ministri esimene vabandus oli tingimuslik: „Ma vabandan oma avalduse sõnastuse pärast, kui see tegi kellelegi haiget." Kordan, „kui see tegi kellelegi haiget“. Püha taevas, kuidas võib keegi üleüldse mõelda, et on võimalus, et sellised sõnad ei tee kellelegi haiget.
Küllap on paljud meie hulgast saanud viimastel päevadel tänast umbusaldust puudutavaid kirju, nii toetavaid kui kurbi. Üks valusamaid oli ühelt minu kunagiselt andekalt õpilaselt, tänaselt õppejõult. Tsiteerin seda õpilast, kes on ilmselgelt haiget saanud: 

Aga täna on mul jälle selline tunne, et mingi osa inimesi (teadlasi, sotsiaaltöötajaid, õpetajaid, kodanikuaktiviste jne jne) ühest otsast muudkui ehitavad, aga samal ajal kuskil mujal aina lõhutakse. Kuidas saan oma üliõpilastele tõsiseltvõetavalt rääkida inimõigustest ja Istanbuli konventsioonist, kui Eesti justiitsminister saab öelda, mida ta ütles ja mõtles, ning mitte midagi ei juhtu ja ta saab edasi minister olla?“
Ministri korrektset vabandust lugesin alles täna. Tõepoolest, parem hilja kui mitte kunagi. 

Olen poja kaudu viimased kümmekond aastat seotud korvpalliga. Tulistes mängudes on sageli on nii, et pärast möödaviskeid näitab mängija ise, et ta palub end mõneks ajaks mängust välja võtta või võtab treener selle korvpalluri pingile puhkama. Korvpalli analoogiat poliitikasse tuues on mõlemad lahendused ka täna olemas. 
  
Tunnistan, et  tänane otsus ei ole sotsiaaldemokraatidele kerge. Me tunnustame Hannes Hansot tema valikus, kuid enamik meist lähtub kas teadlikult või intuitiivselt inglise mõtleja Jeremy Benthami utlitarismi põhimõttest. See põhimõte ütleb, et käitu nõnda, et sellega kaasneks võimalikult suur kasu võimalikult paljudele või siis võimalikult väike kahju võimalikult vähestele. Kui küsida, kas südametunnistus kriibib selle otsuse pärast, siis vastus on, jah, kriibib küll.



Thursday, January 18, 2018

Arutelu õpetajate järelkasvust



Eile, siis 17. jaanuaril pidasime riigikogu konverentsisaalis arutelu õpetajate järelkasvust. Mõtte selle teemat sissejuhatavalt käsitleva inimeste ringi kokkukutsumiseks sain Treffneri juubelipeol matemaatikaõpetajalt Hele Kiiselilt. Eriti jäi meelde numbreid armastava Hele näide, et matemaatikaõpetajatest on umbes 300 üle kuuekümne, aastas tuleb neid juurde 3-5 (lõpetajatest enamik juba töötavad) st arvuta aastaid kuidas arvutad, kümne aasta pärast peab midagi kusagilt kärisema.

Mõtet edasi heietades tuli mulle meelde üks vana diagramm  (aastast 2006), mis näitab, kes 15 aastastest tahab saada õpetajaks. See on üle kümne aasta vana diagramm ja Eesti on viimasel kohal. Mu sisetunne ütleb, et õpetaja amet on nende aastatega pisut populaarsemaks muutunud, kuid kas see pisut on piisav, et koolidesse noori lisanduks, sellele küsimusele mul hetkel vastus puudub.   




Väga kokkuvõtlikult arutelust (varsti peaks see olema internetis kättesaadav, panen siis lingi). Möönan kohe, et see sai pisut Treffneri keskne, aga oma taustast ma välja ei hüppa. Oli neli esinejat, igal aega ca 15 minutit ja hilisem arutelu. Osalesid Ott Ojaveer (direktor) ja Hele Kiisel (matemaatikaõpetaja) Hugo Treffneri Gümnaasiumist, Kristi Vinter-Nemvalts  TLÜ Haridusteaduste instituudist ja Triin Noorkõiv MTÜ Alustavat Õpetajat Toetav Kool.

Loomulikult ei saa õpetaja järelkasvust rääkida ilma et räägiks õpetajate staatusest üldisemalt. Ja selgelt joonistuvad sealt välja kaks olulist komponenti: palk ja koormus.
Palga puhul mulle tundub, et praegune tõus (ca 100 EURi aastas) ja eesmärk jõuda 120% keskmisest palgast ei ole paha. Aga tunnistan, et pean tasustamise skeemi sügavamalt kaevuma, sest siin on minu meelest koterman sees. On koole, kus keskmine töötasu on juba täna 1600 eurot ja rohkem (bruto), on neid kelle keskmine on enam-vähem (1150)+20%, kuid on ka neid, koole, kus normtundide eest suudetakse maksta ainult miinimuni. See ebavõrdsus oli suurem, kui esialgselt ette kujutasin.

Teiseks koormus ja see paraku on nõnda, et see jälitab õpetajat pidevalt. Toon aja kulumisest oma lemmiknäite, oletame, et teen klassile (36 õpilast) kontrolltöö – vahel tuleb neid teha. Kui tahan õpilasele kirjutada ka tagasisidet kulub ühe töö parandamiseks 10-15 minutit (ma ei räägi siin kirjanditest, emakeeleõpetajate ees müts maha) ning kokku tuleb koos kohvipausiga tööpäev. Kontrolltööd on aga vaid üks väike osa ülesannetest, kuhu õpetaja aeg kulub. Minusugustel on tunnid mingil kujul ette valmistatud, on tagataskus teatud valmislahendused, kuid noortel õpetajatel on läbipõlemise oht suur. Alustavatest õpetajatest on viie aasta pärast koolis alles vaid pooled.

Panen lõppu veel mõned ürituse pildid ning üritan antud teemal ka arvamusloo kirjutada.    


   



Wednesday, January 3, 2018

Paar sõna hümnist



Olen senise elu jooksul paar korda hümni teemadel sõna võtnud, teemaks pigem kolmanda salmiga seotud problemaatika. Lisan lingi ühele vanale EPLi loole, mis kerge muigega suunurgas kirjutatud: 


Viidatud artiklist lähtuvalt tahan veel mainida, et olen koolis religiooni ja ühiskonna suhteid käsitleva teema puhul olen arutlusteemana käsitlenud küsimust, miks peaks/ei tohiks ateistlike veendumustega noor, kes tahab oma südametunnistuse järgi elada, hümni kolmandat salmi laulma. Ja arutelud noortega on väga huvitavateks kujunenud.

Aga nüüd sellest hümnist, mis Vabaduse platsil ja ETVs ei kõlanud.

Isiklikult olen uusaastaööl hümnist hoidunud. Ma arvan, et põhiline põhjus on lihtne, keskööks olen tavaliselt joonud nii mõnegi klaasi veini ja mulle meeldib riiklike sümbolitega toimetada kaine peaga. Olen aru saanud, et kartus, et hümn kaob rakettide plahvatustesse ja Vabaduse väljaku melusse oli ka üks korraldajate üks põhjendusi, et hümni ei mängitud.

Samas arvan ka seda, et loetletud põhjused polnud piisavad, et traditsiooni muuta ja hümn ära jätta. ETVs oleks hümni lisamine muidugi lihtne olnud, mina oleks riskinud ka Vabaduse platsil, kuid tean hästi ka seda, et tagantjärele tarkus on täppisteadus.  

Nüüd reaktsioonidest. Teha pole midagi, mulle meeldivad need, kes tunnistavad nii enese, meeskonna kui ka kõrvalseisjate vigu, suhtuvad vigade tegemisse mõistvalt ja üritavad võimalusel parandada. Presidendi (kelle kõne oli väga hea) vabandus oli sümpaatne, ülekutse minna järgmisel ööl hümni laulma (Liia Hänni, Ivari Padar jt) samuti. Mõne poliitiku karmid sõnad korraldajate uutest töökohtadest või pikk ja surmigav avalik kiri olid unustamise tekstid.

Ehk huvitavamad ja kurvastavamad olid minu jaoks lühemad fb reaktsioonid, kus hümni puudumist tõlgendati järjekordse sammuna ühiskonna allakäigu spiraalil. Karmimatel juhtudel oli see allakäik suunatud kurjade jõudude (Soros jt) poolt, leebematel juhtudel spontaanne.

Võin vist öelda, et ma mõistan eelmise lõigu seisukohti (kuna olen kunagi lähedaselt mõelnud) ja ratsionaalsed argumendid siin enamasti ei aita. Suhtlemine vaid ühes ringkonnas, ühesuguste arvamuste lugemine ja üksteise vastastikune üleskütmine, ka suhteline vaesus, mis takistab maailma avastamist laiemana jne on vaid allakäiku ja kaduvust nägeva suhtumise allikad. Tunnen omajagu religioosset fundamentalismi (ehk siis Õnnepalu järgu vundamentalismi) ning eks maailma arengus allakäigu nägemine on üks fundamentalismi tunnuseid (olgu tegemist religioosse või ilmaliku vormiga). Aga see, et mulle nimetatud nähtus omajagu tuntud on, ei tähenda veel, et ma oskaks sellega midagi peale hakata.

Kokkuvõttes usun, et järgmisel aastal hümni mängitakse. See oleks kinnituseks, et  tegemist polnud vandenõu, vaid tööõnnetusega.