Thursday, February 22, 2018

Tänuavaldus Eesti Vabariigi loojatele, kaitsjatele, hoidjatele ja taastajatele

Hea eesistuja, head kolleegid!

Mulle näib, et meil on käsil algatus, mis üheltpoolt meid kõiki või vähemalt suurt enamikku meist, ühendab, teisalt loob igale erakonnale võimaluse rõhutada selles koosmeeles oma prioriteete.

Inimesi, kellele me tänu avaldame, on lihtsam aduda, kuid mõelda ühiskonna asemel mõnele väiksemale üksusele. Seepärast alustan meenutusega oma pikaajalisest töökohast Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Õpilaste lemmikpaigaks on seal suur aatrium, kus nad laiadel  trepiastmetel ja pinkidel vahetunnis armastavad viibida. See on ilus ruum, kuid mul selle kohta, miks õpilased seda ruumi armastavad, ka müstiline põhjendus. Nimelt on aatriumi seintel olevatele tahvlitele kirjutatud kõikide Treffneri kooli lõpetanud õpilaste nimed. Juba teispoolsuses viibivad surnud, auväärt hallpead, oma karjääri tipus olevad mehed ja naised ning otsiva vaimuga tudengid on sümboolselt selles ruumis koos õpilastega.

Kui ma mõtlen tänasele tänuavaldusele, keda see puudutaks mu kodukooli kogukonnast, siis leiavad meelespidamist erinevatel tahvlitel asuvad inimesed. Järgnevalt toon menetletavast tänuavaldusest mõned väljavõtted ja seon need oma kooli vilistlastega: 

Iseseisva ja sõltumatu Eesti riigi loomine on olnud meie rahva poegade ja tütarde ühislooming ning ülim püüdlus aastakümneid enne selle kättevõitmist. – Treffneri kooli vilistlaste nimekiri algab 1891. aastast ja nii mõnigi vilistlastest unistas juba 19. sajandil, lootis 20. sajandi alguses ja hakkas reaalselt tegutsema I maailmasõja päevil meie riikliku iseseisvuse nimel.

Meie rahva eriline tunnustus kuulub Eesti Vabariigi rajajatele ja taastajatele, kes kasutasid ära ainukordse ajaloolise võimaluse omariikluse kättevõitmiseks. –  Tegelikult asub kooli aulas veel üks mälestustahvel, kuhu Vabadussõjas langenud poiste nimed on raiutud. Aga Eesti Vabariigi taastamises aktiivseid vilistlasi võib leida nii kuuekümnendate, seitsmekümnendate ja kaheksakümnendatel lõpetanud vilistlaste seast.

Tunnustame neid Eesti inimesi, kes võõrvõimu aastatel töötasid ja elasid kodumaal ja tagasid rahva kestmise. – Nõukogude ajal kandis Treffneri kool Anton Hansen-Tammsaare nime ning sellel ajal ellu astunud töötajad, teadlased, kultuuriinimesed jt said kaasa suure portsu eestimeelsust ja tollasele suletud ühiskonnale vastanduvat avatust.  

Head kolleegid, pole kahtlust, et inimesed, keda me täname on olnud väga erinevate vaadetega: nende hulgas on konservatiive kui liberaale, nii vasakpoolseid kui parempoolseid, väga erinevate erakondade pooldajaid. Esmapilgul paneb see küsima, kas me sellise laiapõhjaline koosmeelega tunnustame erinevate maailmavaadete vajalikkust Eestis, nii ajaloos kui tänapäeval?   

Pöördusin selgituse saamiseks esmalt poola filosoofi ja mõtleja Leszek Kolakowski poole, kes kirjutanud essee „Kuidas olla konservatiiv-liberaalne sotsialist? Analüüsides neid kolme mõttevoolu jõuab ta järeldusele, et see on võimalik, tsiteerin Kolakowskit:

“/../on võimalik olla konservatiiv-liberaalne sotsialist ja järelikult — mis on seesama — ei kujuta need kolm sõna endast enam vastastikku üksteist välistavaid mõisteid. Aga põhjus, miks alguses mainitud suur ja võimas Internatsionaal iialgi teoks ei saa, on niisugune: see Internatsionaal ei ole võimeline inimestele lubama, et nad saavad õnnelikuks.”

Mulle tundub, et Kolakowski annab meie tänase tänuavalduse erakondlikuks tõlgenduseks päris hea võtme. Täname üksmeeles kõiki Eesti heaks elanud inimesi ja oleme väiksemal või suuremal määral eriarvamusel selles, kuidas teha Eestit õnnelikuks.

Sotsiaaldemokraadid on ühe inimeste õnnelikkuse aluseks oleva retsepti sõnastanud juba sadakond aastat tagasi ja mulle tundub, et tänaseks oleme selle peaaegu täitunud. Tsiteerin nüüd August Rei Asutava Kogu valimiste eel 1919 peetud kõne „Mida peab rahvas asutavalt kogult nõudma?“:

„Vabas Eestis peab rahva võim valitsema. Eesti vabariik peab olema täiesti demokraatlik katuseharjast kuni vundamendini: keskvalitsusega alates ja valla- ning alevivalitsustega lõpetades. Kõik võim peab rahva käes olema. Kõrgem riigivõim peab seisma rahvavolimeeste kogu või parlamendi käes, kes terve rahva poolt valitud. Hääletamine peab olema üleüldine ja ühetaoline, otsekohene, salajane ja proportsionaalne.
Kõik kodanikud peavad Eesti vabariigis seaduse ja kohtu ees igas asjas üheõiguslised olema. Miskisuguseid seisusi ei tohi olla. Jõukatel inimestel ei tohi ühtegi eesõigust olla, mida kehvematel ei ole.“


Head sõbrad, sotsiaaldemokraadid ühinevad tänuga, mis kuulub kõikidele Eesti hüvanguks elanud inimestele ja loodavad oma otsustega teha inimesi alati natuke õnnelikumaks. 

Saturday, February 17, 2018

Lisage ka mind nimekirja



Tahaksin kõigepealt meelde tuletada ühte Aare Pilve väga head artiklit "Nüansimeele kriis":
  https://arvamus.postimees.ee/3468785/aare-pilv-nuansimeele-kriis
Minu arvates oleks Peeter Espak targa inimesena võinud võinud mitmetesse tema poolt kritiseeritud väidete nüanssidesse tunduvalt enam süveneda. Praegusel hetkel üldistas ta väga kergekäeliselt ja ega ma muul moel osanud reageerida kui kerge irooniaga.

Umbes kaks ja pool aastat tagasi otsustas üks endine tipp-poliitik hakata koostama Eestimaa reeturite nimekirja: „Hakkame koos kaardistama nimeliselt inimesi, kes on juba alustanud Eestimaa mahamüümist moslemitele ja neegritele,“ seisis ta Facebooki lehel üleskutse. Sündis aga nõnda, et selle üleskutse alla hakkasid kirju saatma sajad inimesed, kes palusid ka ennast sinna nimekirja lisada ja algataja huvi oma ettevõtmise vastu vaibus.  

Nüüd on silmapiirile tõusnud järgmine üritaja. Peeter Espak loetleb oma Eesti Päevalehe artiklis Eesti vaenlasi: „Interrinne 2.0 – Pärnits, Ossinovski, Paris, Lobjakas, Müürileht ja need, kes saavad riigilt honorare rahva ja kultuuri mõnitamiseks.“ (EPL 11.02.2018).  Nimeliselt tõstetakse veel häbiposti Jaak Prints, Barbi Pilvre, Triin Heinla, Marek Tamm, väljaanded Sirp ja Vikerkaar jt. Ei loe, kas nimetatud inimesed on autori poolt tsiteeritud lausejupi avaldanud artiklis või kõnes, irooniana, provokatsioonina, kujundliku väljendina või tõsiselt. Igatahes on autori diagnoos leinaline: „Revolutsiooniline mentaliteet, marksism, globaalne internatsionaal ja antikapitalism on saanud meie osade kultuuri – ja teadusringkondade elutunnetuse normaalseks osaks.“    

Mulle tundub, et ma osaliselt mõistan autorit. Umbes viis aastat tagasi küsisin Postimehe artiklis „Teadjate tulek“ (11.06.2012), „kas on vaikselt toimumas arutleva, analüüsiva ja kahtleva lähenemise taandumine selgete ja konkreetsete väidete ning seisukohtade ees.“ Mõtlen ka täna, et kahtlemiseks ja maailma mitmekesisusega leppimiseks on vaja vähemalt oponendi seisukohtade rahulikku kuulamist, iseenda kohatise küündimatuse tunnistamist ja huumorimeelt ning see pole kerge. Sellisele hoiakule vastandub teadja, kelle selged seisukohad ja eeldused välistavad juba eos dialoogilisuse ja talle mitte meeldinud seisukohad ja mõtted mõistab ta hukka.  

Mida Espak oma artiklis sisalduvale nimekirjale Interrinne 2,0 siis ikkagi ette heidab? Üheltpoolt on tal konkreetseid etteheiteid, näiteks soodustavat kultuurivaldkonna väljaanded Vikerkaar, Sirp ja Müürileht mõttelaadi kujunemist, mis võib viia üleskutseteni lammutada meie põhiseaduslik kord. Tõsi, konkreetset näidet selle kohta artiklist leida polnud. Teiseks näeb Espak ohtu näiteks selles, kuidas tema nimekirja inimesed ja väljaanded mõistavad kurjust.

Eero Epneri artiklis „Kurjuse normaliseerumine“ (Postimees 8. 09. 2017) esitatud tundelises ja kujundite rikkas tekstis on nimetatud, et kurjus on universaalne ja absoluutne. Espak on seda tõlgendanud kui reaalselt kehtiva kõrgema printsiibi uskumist ja sellise käsitluse üldistavalt omistanud nii sotsiaalsetele reformaatoritele, kogukonnale „Virginia Wolf sind ei karda“, osadele noortele intellektuaalidele ja väga erinevalt mõtlevatele üksikinimestele. Tunnistan, et artiklis esineva suure fantaasiaga tehtud üldistamise kõrval meeldib mulle tunduvalt enam püüe kaevuda sügavamale sildistatud inimeste vaadetesse. Tooksin eeskujuks Edmund Burke'i Seltsi asutaja Hardo Pajula käitumise. Kui ka Espaki nimekirjas olev kirjanik Mikk Pärnits kirjutas ebameeldiva teksti laulupeost, läks Pajula Pärnitsale külla ja tegi temaga intervjuu, et saada viimase seiskohtadest selgemat pilti.

Enne kui kedagi (olgu nimekirja või väljaannet) nimekirja lülitada on tema väidetu kontekstiga tutvumine siiski elementaarne. Mulle ei meeldiks sugugi, kui keegi läheneks samasuguse pealiskaudsusega kui Interrinne 2,0 koostamisele ka  rasketele religioossetele lausetele, olgu näiteks:  Kui keegi minu juurde tuleb ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi iseenese elu, see ei saa olla minu jünger.“ (Luuka evangeelium 14:26) või „Kui kohtad Buddhat oma teel, siis tapa ta!“

Tahaksin peatuda veel ühel näiliselt tagasihoidlikul detailil. Friedrich Nietzsche puhul ei unusta Espak nimetada ka teda elu lõpul tabanud hullumeelsust. Lähenemine, kus filosoofi mõtete väärtust hinnatakse tema tervisest lähtuvalt pole uudne, meelde tuleb näiteks ka eesti keeles ilmunud Benjamin Wikeri ja Donald DeMarco „Surmakultuuri arhitekte.“ Ometi on perspektiiv, et kellegi mõtted saavad hinnangu tema elu lõpu tervislikust seisundist lähtuvalt, üsna nukker.    

Tõenäoliselt poleks muidugi vaja kergekäelisi üldistusi pilduvaid ja huumorikaugeid üllitisi liiga tõsiselt võtta. Samas tuleb tunnustada autori siirast muret ühiskonna pärast ning tema meisterlikkust loomaks Eestist pilti kui vaimselt alla käivast paigast. Rohkem mõistan ma siiski enamikku kritiseeritud inimestest ja seetõttu paluksin ka ennast artiklis sisalduvasse nimekirja lisada.    

Sunday, February 11, 2018

Komplimendid opositsioonile

Kirjutasin mõni aeg tagasi blogis, et püüan veebruaris kuni vabariigi aastapäevani hea hulga komplimente teha. Suuliselt on see päris hästi õnnestunud, kuid blogis olen jänni jäänud, ainult üks lugu feminismist. Mõtlesin seekord teha komplimente riigikogu opositsioonile. Ei taha oma loos keskenduda maailmavaatelistele asjadele – nendes oleme paljuski nagunii eri meelt – pigem tunnustada vormi, kuidas opositsioon oma seisukohti esitab.  Kasutan eesnimesid, ehkki isikud on kergesti tuvastatavad.   

Valisin iga opositsioonierakonna kohta välja ühe mõttetera ajaloost ning katsusin nende toimetamisi selle kaudu iseloomustada ja esile tõsta.  

Alustan Vabaerakonnast ja valisin Karl V  (1500 - 1558) tsitaadi, mis esineb küll pisut erinevates variatsioonides: „Jumalaga ma räägin hispaania keeles, daamidega itaalia keeles, meestega prantsuse keeles ja oma hobusega saksa keeles.

Vabaerakonnal on väga paljudeks elualadel kasutada inimene, kus ta on veenev. Kui kultuuri teemadel räägib Krista, sotsiaalteemadel võtab sõna Monika või Eestis seadusloome kujunemise loost kõneleb Jüri, siis on tunda, et nad valdavad oma teemat suurepäraselt. Vabaerakond valdab väga hästi keeli, mõlemad Andresed valdavad nõrkade kohtade esiletoomisel hästi ka „hobusega kõnelemise keelt“.     

Nüüd kompliment EKREle. Marcus Terentius Varro (116 – 27 eKr) on öelnud, et söömaaegadel ei tohiks samas lauas olla vähem inimesi kui graatsiaid ja mitte rohkem kui muusasid, muidu läheb lauas olijate jutust midagi kaduma. Graatsiaid oli teatavasti kolm, muusasid üheksa.

EKRE riigikogu liikmete arv mahub ilusasti esitatud suuruste vahele ning nad oskavad sageli oma sõnumit nõnda häälestada, et see on tervikuna tajutav ja selge. Mart on tugev retoorikas, Martin iroonias, Jaak reageerib kiiresti ja täpselt. Ning kokkuvõttes moodustub tugev laudkond, kelle jutust ei lähe suurt midagi kaduma.  

Kõige raskem oli mul leida mõttetera reformierakonnale. Viimaks jäin siin piibli neljakordse tähenduse juurde. Esmalt paar sõna ajalugu. Pühakirja teksti neljakordse mõtte sõnastas esmalt Johannes Cassianus (360 - 435). Lühidalt on seda selgitatud nõnda, piibli kirjatäht õpetab, mis toimus, allegooria, mida uskuda, moraal, kuidas toimida ja eshatoloogia, mida tulevikus taotleda.

Loomulikult ei tegeleta riigikogus pühakirja tõlgendusega, kuid olen sageli tajunud reformierakonna seisukohtade esitamise mitmekihilisust: patriarhilikule Jürgenile sekundeerib ingellik Kaja (tema pole küll riigikogu liige), oma nüansi annab kindlasti veel prohvetlik Igor ja rahulik ning analüüsiv Kristen. Ning pikk pink lubab reformierakonnal tõlgendajaid vahetada. Nii nagu ka piiblilugude puhul võib see mitmekihiline sõnum vahel detailides vastuollu minna, kuid seda lihtsamini leiab iga inimene sealt enesele sobiva lähenemisnurga.


   

Thursday, February 1, 2018

Suhtumisest feminismi



On teemasid, millesse ma teooria tasandil eriliselt süvenenud ei ole, sest praktiline elu on vastava valdkonnaga seotud küsimustele ja probleemidele enam-vähem rahuldavaid vastuseid pakkunud. Üheks neist on ka feminism, mis seotult minister Urmas Reinsalu juhtumi poleemikaga jällegi omajagu tähelepanu pälvis. Mõtlesingi oma mõtted seoses feminismiga üsna lihtsas vormis uuesti läbi käia. Olgu kohe lisatud, et sõna feminism tarvitan ma oma postituses üsna laias ja hajuvas tähenduses.

Loomulikult ma tean, et feminism on mitmepalgeline ja seal esinevad erinevad voolud.  Praegune aeg aga soosib üldistusi. Näiteks isegi tark ja mõistlik konservatiiv Hardo Pajule ei suutnud vähemalt minu arvates põhjendamatutest üldistustest hoiduda ning kinnitas hiljuti, et  läänemaailma ülikoolid ja riigiaparaat on juba uusmarksistide käes.     
https://www.err.ee/677496/pajula-laanemaailma-ulikoolid-ja-riigiaparaat-on-juba-uusmarksistide-kaes

Rääkides feminismist ongi üks mu kartuseid sattuda ühele või teisele poole kaevikusse, kus kaob individuaalsus ning süveneb pealiskaudsus.  Aga just individuaalsetes vestlustes, sõnavõttudes ning sündmustes olen leidnud vägagi erinevat laadi feminismist  mõtteid ja mis eesti ühiskonda vähemalt minu hinnangul omajagu paremaks teevad.

Esimene kord, kus ma sügavamalt feminismi üle mõtlema hakkasin, oli umbes 25 aastat tagasi. Käisin Islandil põhjamaade noorte teoloogide konverentsil. Tunnistan, et kui arutelu all oli näiteks küsimus, missugust asesõna peaks kasutama kui kõnelda Jumalast kolmandas isikus, olin üsna hämmastunud. Samas võisin puhta südametunnistusega öelda, et Eestis seda probleemi ei ole. Mäletan ka seda, et pärast konverentsi andsin ma seal räägitule ka hinnanguid, mille üle ma täna uhke ei ole.

Mis mind õpetas feminismi tõsiselt suhtuma? Ma arvan, et üheks oluliseks sündmuseks on olnud viimastel aastakümnetel ikka ja jälle tõusnud poleemika naisvaimulike küsimuses, mille üle pidin tahes-tahtmata kaasa mõtlema. Näiteks üheksakümnendatel, kui tookord noor läti luterliku kiriku peapiiskop Janis Vanags ütles, et ta naisi vaimulikeks ei ordineeri, põhjustas see teatud järellainetuse ka Eestis. Nii omavahelistes jutuajamistes kui ka kirjalikult (artiklites küll tagasihoidlikumalt),  ennustasid osad konservatiivsemad usklikud sündmuste jada: naisvaimulikud toovad kaasa liberaalsed suunad (näiteks geiabielude heakskiidu) ning lammutavad traditsiooni. Nii mõnigi arvamus oli väga Pat Robertsoni stiilis:

„The feminist agenda is not about equal rights for women. It is about a socialist, anti-family political movement that encourages women to leave their husbands, kill their children, practice witchcraft, destroy capitalism and become lesbians.“

Töötasin üheksakümnendatel tihedalt koos väga targa ajaloolase ja teoloogi Pille Valguga ja mingil hetkel tundsin, et tahan poole valida ning selgelt naiste kohalolu vajalikkust teoloogias ja ka vaimulikuks olekut tunnustada. Usun, et see otsus oli pigem vaistlik kui teoreetiliselt läbi mõeldud. Edasine aeg on aga mu tollast otsust ainult kinnitanud: mõnestki kursuseõest said väärikad vaimulikud, Tartu Ülikooli usuteaduskonda tööle tulnud professor Anne Kull oskas ikka ja jälle avada teoloogiat uute vaatenurkade alt, usuteaduskonnaga tihedalt seotud Marju Lepajõe suutis fragmenteerumise ajal kõnetada kogu ühiskonda jne.  Kümmekond aastat tagasi lugesin läbi ka eesti esimese naisvaimuliku Laine Villenthali  elulooraamatu „Sina juhid minu elu“ ning imetlesin tema eeskujulikku pühendumist. Mitmed minu sõbrad liikusid oma vaadetega pigem konservatiivsuse suunal, mõned aastad tagasi võtsin meie lahku kasvamise kokku ja kirjutasin järgmise loo:
 http://www.eestikirik.ee/kasvame-lahku/

Teiseks, et kõige olulisemaks mõjutajaks oli töö klassijuhatajana. Humanitaarina olin klassijuhatajaks humanitaarklassidele ning seal olid ülekaalus tüdrukud, kes gümnaasiumi aja jooksul neidudeks kasvasid. Enamik nendest olid tohutult  intelligentsed, mõned ka praktilised. Loomulikult käsitlesin feminismi ka filosoofia tundides (enamasti aluseks Simone de Beauvoir ), oli neid õpilasi, kelle jaoks käsitletav teema oli suuresti pseudoprobleem. Väga paljude õpilaste puhul panin tähele, et de Beauvoir andis neile mõtteainet pikemaks ajaks, oma senistele kahtlustele leidsid nad filosoofilist tuge.  

Kokkuvõttes on feminism minu jaoks normaalne ning loomulik osa ühiskonnast, olgu näiteks radikaalsemad feministid, kes valvavad sarnaselt Vana Testamendi prohvetitega, et ühiskond ei muutuks liiga silmakirjalikuks.  Eelkõige aga näen tulu inimestes: olgu oma intelligentses ja targas riigikogu pinginaabris Barbi Pilvres või siis julges ja hoolivas Annika Laatsis, kes andis paljudele lootuse, et kiriku sõnum võib ka neid puudutada.