Ilmunud Postimehe
arvamusportaalis:
http://arvamus.postimees.ee/3742699/toomas-jurgenstein-kuidas-peaks-opetaja-klassi-ees-oma-maailmavaatega-kaituma
Kirjutasin õpetaja
isiklike vaadete vahekorra igapäevase õpetamisega natuke lahti. Ma arvan, et
kosmoseteadust siin ei ole. Kirjutamise ajendiks oli ka artiklis nimetatud
Järva-Jaani Gümnaasiumis juhtunu, kus ajalooõpetaja väitis, et teda Õhtulehe
artikli pärast vallandati (artikkel mulle sugugi ei meeldinud, kuid artikli pärast
vallandamisele oleksin mõistagi vastu). Samas olen lugenud ka kooli ja
vallavanema selgitusi ning mulle tundub, et õpetaja peamises probleemid olid siiski
mujal.
Viimastel nädalatel on avalikkuse
tähelepanu pälvinud ajalooõpetaja vallandamine Järva-Jaani Gümnaasiumis, mida
erinevad osapooled on põhjendanud erinevalt. Kindlasti ei taha ma võtta
seisukohta vallandamise suhtes, siin peavad selguse tooma töövaidluskomisjon ja
teised pädevad ametkonnad. Küll aga on seoses antud juhtumiga tõusnud
arutatavaks teemaks ka laiemalt õpetajate osavõtt poliitikast ja selle
kajastumine koolis.
Kuna olen kümmekond aastat
osalenud poliitikas ja samal ajal koolis õpetajana töötanud, siis püüan sellel
teemal mõnda tähelepanekut välja tuua. Minu julgust antud teemal sõna võtta
suurendab asjaolu, et paarkümmend aastat usundiõpetuse ja filosoofia õpetajana
töötades olen pidanud mõtestama oma isikliku usu ja klassis käsitlevate
religioossete teemade suhet.
Kõigepealt mulle näib, et õpetamisel
koolis tuleb kasuks kohe kursuse alguses reeglite paikapanek. Kokkulepitud
reeglite hulka võiks kuuluda, et igaühel on õigus oma arvamusele, kuid on
olemas paremini ja halvemini põhjendatud arvamusi, maailmavaatelised valikud on
kindlalt õpilase privaatsfäär, kuid
tundides on fooniks kriitiline ja avatud lähenemine jne. Võimalikult selgelt
fikseeritud „mängureeglid“ annavad kindluse nii
õpilastele kui ka õpetajatele. Olen olnud sisimas vägagi rahulolev, kui
aasta või kahe möödumisel küsivad õpilased minu religioossete või ateistlike
veendumuste järele. Tähendab tundides pole need kuidagi domineerinud.
Teiseks tahaksin juhtida
tähelepanu paarile küsitavale arusaamale, mis on kahjuks üsna laialt levinud. Näiteks,
vähemalt gümnaasiumis pole üldjuhul võimalik õpilasi mõjutada teatud
maailmavaateliste või poliitiliste väidete ainuõigeteks kuulutamisega, see
annaks pigem vastupidise efekti. Pisut ehk liiga üldistatult mulle tundub, et tundlike
õppeainete ja teemade puhul liiga palju kõneldud neutraalsest õpetamisest. Olen
sellele eelistanud alati rääkida tasakaalust. Ei elu, ajalugu, religioon ega
poliitika pole neutraalsed, vaid seal esinevad kirglikud seisukohad, vastandused,
sünteesiotsingud, leppimised jne. Mulle näib, et neutraalne taotlemine peletab õpilased
sageli teemast eemale ning neid toob tagasi
huvitavate, mitmekülgsete ja sageli väljakutsuvate väidete ja seisukohtade
kõrvutamine.
Loomulikult
möönan, et neutraalsusele püüdleva õppe asendamisel erinevatest väidetest
sündiva tasakaalulise õppega on omad ohud, kuid õpilaste tagasiside annab õpetajal
alati võimaluse oma õpetamist korrigeerida. Lõppude lõpuks on kooli osa
ja minu meelest ka kohustus õpilastele mõtestatud valiku tegemiseks teabe
andmine.
Mulle näib, et lisaks klassis järgivatele reeglitele peaks õpetaja
kehtestama teatud reeglid ka iseendale. Kindlasti on see isiksuste puhul on see
väga individuaalne, toon mõned näited isiklikest reeglitest:
-
Püüa olla seal, kus on su õpilased. Kui õpilased
on facebookis, siis ole ka ise seal. Viibi õpilaste koosviibimistel, suhtle
nendega, sest nii tunnetad kõige
paremini õpilaste suhtumisi, arusaamu ja hirme.
-
Hoia õpilasi ja
ole ise valmis haiget saama. Õpilasega võib kaasas käia nooruse radikaalsus ja
eitamisperiood ning nad ütlevad mõnikord mõtlematult teravusi. Sellest tuleb
üle olla ja rahumeelseks jääda. See on täiskasvanu kohustus.
-
Ära kiirusta,
aega on. Olen näitena kasutanud Lääne ja Ida kirikute vastastikust
kirikuvannet, mis püsis ligi 1000 aastat, siis lepiti ära. Kõike probleeme ei
saa hetkega lahendada, kuid saab aluse, et
nende lahendamiseks kahe, kümne või kahekümne aasta pärast.
-
Huumor aitab
peaaegu alati.
-
Püüa näidata endastmõistetavaks
peetavaid asju uute vaatenurkade alt. See
suurendab mõistvust ja viib uute mõteteni.
-
Rõhuta, et seisukohavõtt
on parem kui kritikaanlus. Eesmärk peaks alati olema paremini põhjendatud
seisukoht. Ärapanejalikku kriitikat on ühiskonnas niigi palju, kindla seisukoha
võtmine seevastu suurendab vastutuse osakaalu.
Kuhu ma tahan reeglitega jõuda? Olen oma õpetamise eesmärgina ikka
tsiteerinud Hermann Hesse teost „Siddhartha“ - brahmaanipoeg Siddhartha on just
loobunud õppimisest askeetide juures ja astunud kaupmees Kamasvami teenistusse:
„Kord, kui Kamasvami talle selgeks teha püüdis, et kõike, mida Siddhartha
oskab, on ta õppinud temalt, vastas Siddhartha: „Säästa mind sellistest
naljadest! Sinult olen ma õppinud, kui palju maksab korv kala ja kui palju
protsente võib nõuda väljalaenatud rahalt. Need on sinu teadmised. Mõtlemist ei
õppinud ma sinult, armas Kamasvami, seda võiks sa parem minult õppida.““ On
suurim kompliment õpetajale, kui õpilane on omandanud temast mitmekülgsema, nüansirohkema
ja nõtkema mõtlemise. Siis võib ka tema maailmavaatelise või poliitilise valiku
põhjendatuses kindel olla.