On omamoodi sümboolne ja Eesti
jaoks pisut ka irooniline, et religioosses maailmas algas 2020. aasta rahuliku vabandusega.
Vana-aasta õhtul klammerdus Vatikanis üks naine palverändureid tervitama tulnud
paavst Franciscuse käe külge ja paavst vabastas end kerge laksuga naise näppude
pihta. 1. jaanuaril paavst vabandas: „Ma vabandan oma eile näidatud halva
eeskuju pärast. Vahetevahel kaotan isegi mina kannatlikkuse.“ Sügavalt
kristlikul pinnal seisvale maailmavaatele on vabandamine midagi loomulikku.
Möödunud aastal olid vabandamised
Eesti poliitikas oluline teema. Eelkõige olid kõne all mitmed EKRE liikmete solvavad
väljaütlemised, puudutasid need siis Tallinna Ülikooli, Soome peaministrit jt,
mitmete nende ütluste eest on peaminister Jüri Ratas vabandanud. Võibolla
asjata, sest EKRE poolt kostnud hääli, et nad peavad seda vabandamist ülearuseks
(Helle-Moonika Helme: oleme korduvalt Ratasele öelnud, et ei ole vaja
vabandada. ERR 29.12.2019).
Olen mõelnud, et kellegi teise
eest vabanduse palumine toimub siis, kui see, kelle eest vabandatakse, pole
vaimult veel küps. Nii vabandab vanem oma rumala lapse eest, töödejuhataja
kogenematu töölise praagi eest, olen mitmel puhul vabandanud (enamasti küll
mõtetes) ebaküpse kristluse viljade eest
jne. Kellegi eest vabandamine eeldab ka teatavat kaasvastutust. Nii peaks vabandust
nõudva teo korda saatnud inimese olek või seisund olema vähemalt osaliselt
tingitud tema eest vabandajast.
Vabandamist nõudva olukorra
loomine võib olla ka osa poliittehnoloogiast. Näiteks kui üks erakond püüab
toetajatele muljet avaldada karmide sõnade ja robustsete hinnangutega, siis teine
mõistvuse, vanemlikkuse ja vabandustega. Kuna olen ise suhteliselt kergeusklik,
mõistan paljusid poliittehnoloogia rakendusi alles hilinemisega, olen viimasel ajal vaadanud tunnustusega
inimestele, kes pisut tüütuks muutuvate vabanduste asemel tõdevad, et teatud
otsused ja väljaütlemised jäävad nende esitaja südametunnistusele.
Võin omast kogemusest kinnitada,
et vahel südametunnistusele võetud asjad vaikselt hajuvad. Mäletan, et
tunnetasin lausa materiaalselt, kuidas ma kooseluseaduse pooldamisega ja selle
toetuseks artiklite kirjutamisega teatud raskuse oma südametunnistusele võtsin.
Edasi on see raskus vaikselt hajunud, sest reaalselt ma näen, kuidas see seadus
inimesi aitab. Näiteks jaanuarikuu esimesed päevad tõid rõõmsa uudise, kaks
minu endist õpilast olid sõlminud kooselu. Kuna tegemist oli noormeestega pidid
nad selleks kasutama kooseluseadust.
On loomulik, et riigi juhtidelt
nõutakse kaalukamaid otsuseid kui tavalistelt kodanikelt. Pärast seda kui peaminister ja veel mõned riigis
olulisel positsioonil olevad inimesed kinnitasid, et ta ei lähe Eesti Vabariigi
aastapäeval presidendi vastuvõtule, postitasin Facebook-i mõistujutu Luuka
evangeeliumist:
„Aga Jeesus ütles talle: „Üks
inimene tegi suure pidusöögi ja kutsus paljusid. Ja pidusöögi alates läkitas ta
oma sulase kutsutuile ütlema: Tulge, sest kõik on juba valmis! Aga nemad kõik
hakkasid nagu ühest suust vabandama. Esimene ütles talle: Ma olen ostnud põllu
ja pean tingimata minema seda vaatama, ma palun sind, vabanda mind! Ja teine
ütles: Ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid proovima, ma palun
sind, vabanda mind! Ja veel teine ütles: Ma olen äsja võtnud naise ja seepärast
ma ei saa tulla. Ja sulane tuli tagasi ja teatas seda oma isandale. Siis
kojaisand vihastas ja ütles oma sulasele: Mine kohe välja linna tänavatele ja
teedele ja too siia vaeseid ja küürakaid ja pimedaid ja jalutuid! Ja sulane
ütles: Isand, nõnda nagu sa käskisid, on tehtud, aga veel on ruumi. Ja isand
ütles sulasele: Mine välja teedele ja aedade äärde ja keelita rahvast sisse
astuma, et minu koda saaks täis! Jah, ma ütlen teile, ükski kutsutud meestest
ei saa minu pidusööki maitsta!”“ (Lk 14:16-24)
Ma tean hästi, et tekstis
sümboliseerib pidusöök Jumala riiki, kuid otsides tänapäeva puudutavat
tõlgendust võiks see pühakirja lugu peegeldada olukorda ka meie riigi kõige
olulisemal peol, kus peaks ideaalis olema ülekaalus üksmeel, rõõm, leppimine ja
rahu – loost võib välja lugeda ka seda, et niisugust olukorda pole lihtne
saavutada. Mõistujutust selgub, et peokutsele vabandamisega vastamine ei ole
päris õige. Küll aga võiks olla enam mõistetav otsus kutsest loobuda kui
tagasilükkaja möönab, et see otsus jääb tema südametunnistusele. Edasi näitab
selle otsuse õigust või ekslikkust juba aeg.
