Sunday, May 31, 2015

Sotside suurkogust ja uuest esimehest



Küllap oli SDE suurkogu lahend ootamatu paljudele. Kusagil kuluaarides olevat sosistatud, et Sven Mikseri esimeheks mitte kandideerimine oli mõnele siiski teada olnud, kuid mulle tuli see otsus üllatusena. Ma arvan, et see oli suure poliitiku tark samm ja ka edaspidi on kõik poliitilised teed Mikseri jaoks võimalikud. Aga niisuguse suursuguste sammude tõttu mulle sotsid meeldivadki. Minu jaoks kindlasti parim erakond.

Jevgeni Ossinovski (edasi J.O.) on nüüd esimees. Mõtlesin, et kirjutan paari sõnaga, missugused kogemused mul temaga kokkupuudetest on ja miks ta ka minu jaoks oli esimehe kohale esimene valik.

Kõigepealt tean seda, et J.O. on käinud Tallinna Reaalkoolis. Suuresti tänu kadunud Gunnar Polmale (tegelikult on tekkinud mulle seal ka teisi tuttavaid) tunnen natuke selle kooli köögipoolt ning seal tehakse häid asju. Õpitakse kõvasti, pööratakse tähelepanu traditsioonidele, ollakse tõelised Eesti patrioodid ja tehakse tõrvikutega rongkäigu asemel Pudi rida. Arvan, et sealt sai J.O. tugeva mõjutuse.

Teiseks, tean natuke Tartu filosoofide seltskonda. Usun, et J.O. nägi seal boheemlust ja korrektsust, väga mitmekesiseid arvamusi alates suurtest kiiksudest kuni kitsa erialase kõrgtasemeni. Olen veendunud, et baka tasandini võiks poliitiku haridus võimalikult laiapõhine olla. Ning Inglismaal sai ta hea kitsama ettevalmistuse poliitikuteeks.

Kui J.O. sai ministriks saatsin talle koos ühe oma kolleegiga kirja, kus juhtisime tähelepanu paarile asjale, mis meie arvates tuleks hariduses teha. Ta vastas käisin temaga ministeeriumis samal teemal juttu ajamas ning jättis päris tugeva mulje, kuidas ta õpetajatesse puutuvatest asjadest aru sai. Paar nädalat hiljem käis ta ka meie koolis õpetajatega kohtumas ja enamikule kolleegidest ta meeldis. Ta suutis ühel ajal olla õpilane ja õpetaja, ta kuulas meid, pani mõtteid kõrva taha, kuid esitas ka omapoolseid lahendusi ning mõtles kaasa. Ühesõnaga, haridusministrina oli J.O. väga hea.

Debattidest on mul kõige enam meelde jäänud, kuidas J.O. Jürgen Ligiga ja Juhan Partsiga TÜ raamatukogus enne viimaseid valimisi debateeris. Isegi kui ma näen vahel tegelikkust soovitu pähe, siis seekord ta tõesti oli debateerijatest parim. Ja tema vastas oli teiste erakondade tipud.

Sotsid pole väga rikas erakond, seetõttu mulle väga meeldis tema väljaütlemine, et isa annetusi ta enam sotsidele vastu võtta ei saa. See oli ilus.

Ma arvan, et kõnede pidamisel on tal veel arenguruumi. Suurkogul tabasin end paaril korral mõtlemast, et see või too kõnes sisaldunud ütlus oli kas liiga triviaalne või igav. Aga arvestades J.O. üldist andekust, küllap see tuleb.

Ühes eelnevas postituses ütlesin, et kui ma peaks valima Mikseri ja Ossinovski vahel, siis eelistaksin  nii 55%-45% Ossinovskit, võimalik, et see vahe on veelgi väiksem. Võib-olla ootan seda, et Jevgeni suudab SDEsse, nii eestkõnelejatena kui tegutsejatena kui vaikivate toetajatena, tuua pisut enam uusi inimesi (näiteks Mihkel Raua ja Andrei Hvostovi tulek on olnud väga värskendav). Vahepeal mulle tundus, SDE tipp muutus pisut liiga suletuks.      

Wednesday, May 20, 2015

SDE esimehe valimistest



SDE liikmena kirjutan ka paar üsna intuitiivset mõtet esimehe valimistest. Toonitan kohe alguses, et minu meelest on nii Jevgeni Ossinovski (edasi JO) kui ka Sven Mikser (edasi SM) mõlemad väga tugevad kandidaadid. SMi toimetamisi olen pikemalt jälginud, hääletasin tema poolt siis kui ta Jüri Pihli vastu esimehe kohale kandideeris ning siiani imetlen tema kiiret reageerimist, loogikat ja täpset mõteteseadmist debattidel.

 JO käekäiku ja seisukohti olen jälginud lühemat aega, kuid olen temaga natuke tihedamalt kokku puutunud. Ta mõtleb SMst pisut aeglasemalt, kuid tema mõtetes on minu jaoks ikka olnud sees üllatusmoment  ning nendes  sisaldub päris hästi kaasamõtlemisele kutsuv element.  Igatahes võib nii SMi kui JOi julgesti ükskõik missuguse teise Eesti erakonna juhi vastu debatile saata. Mõlemad on seda korduvalt ka tõestanud.

Teiseks, ma arvan, et SM on tugevam välispoliitikas, EL ja NATO asjades. Minu arvates oleks ta SDEle üsna ideaalne esikandidaat järgmistel Europarlamendi valimistel (kui ta sellest huvitatud on), aga sinnani on omajagu aega. JO oli hea haridusminister, kes üritas minu meelest päris oluliselt asju paremaks teha just Eestis. Mõne asjaga ta riskis liialt, seisukohad venekeelse hariduse osas olid tal minu arvates igati mõistlikud, kuid enne valimisi nende seisukohtade selgitamine ei õnnestunud.

Järgnevalt, mõlemad kandidaadid on väikeste laste või lapse isad. See tähendab, et kindlasti ei saa kumbki neist olla abielus erakonnaga st ei saa nõuda, et nad pühenduksid SDE asjadele 24 tundi ööpäevas. Selline inimlik moment meeldib mulle tegelikult väga.

Huvitav, et ma ei tea eriti midagi kummagi mehe usuliste seisukohtade ja filosoofiliste eelistuste kohta. Küllap internetis kaevates midagi leiaks, kuid ei hakka hetkel spekuleerima.

Igatahes olen SDE liikmena uhke, et meil on esimehe kohale väga head ja targad kandidaadid, konkurents nende vahel on tõeline, mitte näiline, erakonna autoriteetide (Lauristin, Nestor) toetust on jagunud mõlemale. Ise pooldan Jevgeni Ossinovskit, kuid kindlasti on see üsna napp ülekaal (ütleme 55% minust annaks hääle JOle, 45% SMle). Kaalukaussi mõjutasid eelkõige subjektiivsed asjad: muutuste soov on minus ehk pisut tugevam kui samamoodi jätkamise soov.

 Aga vaatame, umbes nädala pärast on asi selge.

Saturday, May 16, 2015

Mida teadsid usust vanemad ja vanavanemad




http://kjt.ee/2015/05/mida-teadsid-usust-vanemad-ja-vanavanemad/

Ikka tuleb ette väiteid, et ennemalt olid lapsed paremad ning seda põhjustas eelkõige teadlikkus usulistest asjades. Olen sellist väidet kuuldes ikka mõelnud Oskar Lutsu Kevadele, kus köster tegi küll koolis kõvasti tööd, kuid kohati tundus, et  kiusamine oli normiks. Võtta või raamatu alguses kirjeldatud Arno kogemused esimesest koolipäevast: „Nutuse näo ja punaste silmadega, see, kellelt mõned naerdes küsisid: “Poiss kus su isa on?“ ja mispeale teised kohe vastasid: “Isa metsas , saba seljas,“ – see oli Visak.“[1]  Ning Lutsu raamatust tundus, et sedalaadi kiusamine oli koolis üsna tavaline.

Hoolimata sellest, et on väga hästi teada tänapäeva noori kritiseerivate arvamuste stereotüüpsus, öeldakse ka praegu tihti, et noored on hukas, ei õpi õigeid asju, tegelevad arusaamatute tehnikavidinatega, on kergemeelsed jne. See sõnum nii tugev, et  vahel tekib tahtmine nende väidetega osaliselt nõustuda. Õnneks lükkavad tõsised inimesed need põhjendamatud arusaamad peagi ümber .

Nii näiteks küsiti Soome haridussüsteemide autoriteedi  Jyvaskylä ülikooli professori Jouni Välijärvi käest Postimehes, kas nüüd ongi käes see aeg, et noored on keskeltläbi rumalamad, kui nende vanemate põlvkond? Professor Välijärvi vastas väga diplomaatiliselt: „Selles, kas see tähendab, et noored on rumalamad kui vanemad, ei ole ma päris kindel, ehkki PISA pole ainus uuring, mis sellele viitab, on ka teisi. Teine seletus on, et me lihtsalt ei suuda veel mõõta asju, mis on tänapäeva ühiskonnas tähtsad ja mida noored oskavad. Näiteks mismoodi nad ülesannete lahendamisel tehnikat kasutavad. Võib-olla ongi nii, et nad oskavad teistsuguseid asju, kui need, mida on harjutud tähtsaks pidama.“ [2]

Kuivõrd aga on muutunud noorte vaated ja teadmised usu alal. Sain mõni aeg tagasi tänu akadeemik Peeter Tulvistele materjali omanikuks, mis lubab heita pilgu aastatetagusesse Eesti koolilaste teadmistesse religiooni kohta. Nimelt kinkis ta mulle kokkuvõtte 1934. aastal läbiviidud ülipõhjalikust testist, kus uuriti algkooli lõpetajate (13 – 15 aastaste) õpilaste usualaseid teadmisi. Vastajaid oli üle 1700, Viljandimaalt, Järvamaalt ja Tallinna Nõmmelt. Õpilasi, kes andis kõikidele küsimustele õiged vastused oli üheksa ja need kõik olid tütarlapsed. [3]

Testi küsimused olid üles ehitatud lünktestina, haarasid enda alla mitmeid teemasid ning õigete vastuste kõikumine on üllatavalt suur. Näiteks küsimusele nr 8,  „Jeesuse ema nimi oli ………. “  vastas õigesti 95% vastanutest.  Samas küsimusega nr 44: „Ristikoguduse esimesist päevist ja apostlite tegevuses jutustab piiblis ………. raamat“ oli päris paljudel raskusi. Siin oli õigesti lünga täitnud vaid 15% vastajatest.[4]

Aga oli teisigi üllatusi, näiteks 1. küsimus: „Mina olen ………. usku, seda usku olen ma ………. saadik.“ Siin oskasid vastata vaid 28% õpilastest. [5] Tahtmatult kerkib paralleel Eurobaromeetri kümmekond aastat tagasi tehtud uuringuga.  Selle kohaselt usub vaid 16% Eesti elanikest, et Jumal on olemas. Samas uskus 54% Eesti elanikest kõrgema jõu või vaimu olemasolu, 26% kinnitasid, et ei usu ja 4% vastas, et ei tea.[6] Möönan, et see võib olla liiga otsene seletus, kuid näib, et eestlased on oma usku mõistnud ka minevikus pigem laiemalt ja ebamäärasemalt kui ainult kiriklik kuuluvus. Viimast seisukohta näis kinnitavalt ka küsitluse tulemuste analüüsimisel toodud viies järeldus: „Õpilaste teadmised Uues Testamendis osutusid headeks, Vanas Testamendis vaevalt rahuldavaiks, kirikuloos ja katekismuses rahuldavaiks. Interkonfessionaalsuse osas olid teadmised suuremad kui konfessionaalsuses.“[7]

Mulle näib, et ka teadmised usu polnud sugugi nii head kui seda sageli tänapäeval ette kujutatakse. Näiteks on raskusi Kristuse olemust puudutava küsimusega: „Ristiinimene usub, et Jeesus Kristus oli tõsine Jumal ja tõsine ………. .“ Sellele küsimusele oli õigesti vastanuid vaid kolmandik st 33% vastanutest. Või veelgi enam, vaid luterlastele mõeldud küsimusele: „Ev.-Luteri koguduses on sakramendid püha õhtusöömaaeg ja ………. .“ Näiliselt lihtne küsimus, kuid vastust teadsid vaid 17% õpilastest. Vaid vähesed (11%) oskasid vastata ka ainult õigeusklikele esitatud küsimusele: „Paastumaarjapäeval mälestatakse ……….“ [8]

Huvitavad on ka muud tolleaegset usuõpetust puudutavad probleemid, mida kogumikus eraldi analüüsitakse. Nii arutatakse aine vabatahtlikkuse ja kohustuslikkuse üle, mööndakse, et tüdrukud on hoolsamad ja saavad paremaid hindeid kui poisid, kurdetakse õppevahendite vähesuse üle, tõdetakse kahjutundega nõrka sidet usuteadlaste ja usuõpetajate vahel ning uuritakse, kui tugev on ikka usuõpetajate seos kirikuga.[9]

Vaadates testi tulemusi, tahaks üheltpoolt tsiteerida igihaljast Kogujat: „Ära ütle: „Miks olid endised ajad paremad kui nüüdsed?“ Sest seda sa ei küsi targasti.“ (Ko 7:10). Tõenäoliselt pole see tõesti arukas küsimus. Ka artiklis vaadeldud kahekskümne aasta tagune uurimus süvendab pigem arusaama, et tegemist polnud usulises mõttes ideaalajaga. Õpilaste teadmisest oli tõsiseid lünki ning paljud tolleaegsed probleemid kajastuvad üsna sarnaselt tänase päeva usu – ja hariduselus.



[1] Oskar Luts, Kevade Tallinn 1954, lk 14
[2] Marti Aavik Kas lapsed lähevad lollimaks? Postimees 02.05.2015
[3] Märt Raud Eesti algkooli lõpetaja. Algkooli lõpetajate teadmised usuõpetuse alal.  Eesti Koolinõunike Ühingu toimetised nr 30, Haridus ja Sotsiaalministeeriumi koolivalitsuse väljaanne, Tallinn  1936, lk 6, 8
[4] Ibid., lk 27, 30
[5] Ibid., lk 27
[6]  Special EUROBAROMETER 225 “Social values, Science & Technology”, lk 9, http://ec.europa.eu/public_opinion/archives/ebs/ebs_225_report_en.pdf
[7] Märt Raud Eesti algkooli … lk 24
[8] Ibid., 27, 31-32
[9] Ibid., 17-20

Wednesday, May 6, 2015

Mõni sõna immigratsioonist


 
Kõigepealt seda, et ma kindlasti ei ole antud probleemi puhul asjatundja. Aga vist peab igaüks selle teema enda jaoks selgeks mõtlema. 

Pisut sellest, mis on minu jaoks üldreegel ehk millest ma oma seisukohad tuletan. Kõigepealt, paljud minu tuttavad ja õpilased on Eestis lahkunud välismaale ja kindlasti kõik nendest ei tule neile tagasi. Põhjuseks võib olla eneseteostus, abiellumine, kuid ka tööpuudus, kliima jne. Ma tahan väga, et neid selles riigis, kuhu nad läinud on eelkõige inimestena koheldakse. Kui nad panustavad hästi sellesse riiki kuhu nad läinud on, tuleb neid kiita, kuid teevad sigadusi, tuleb neid karistada. Ning ma tahan järjekindel olla ning arvan, et samamoodi peaks Eesti riik käituma siia tulnutega. Kohelda neid inimlikult, olgu siiatuleku põhjuseks eneseteostus, tööpuudus, abiellumine vms. Ühesõnaga, käitu nõnda nagu sa tahad, et et teised sinuga käituksid.

Teiseks, II ilmasõja lõpp pole nii kaugel, et seda saab mälestusi lugedes endale ette kujutada küll. Mitmele poole maailmas  põgenes kümneid tuhandeid eestlasi. Nende tagasisaatmine kodumaale oleks lõppenud vangistuse ja surmaga. Põgenikke, keda kodumaal ootab surm või vangistus, samuti sõjapõgenikke peaks minu meelset aitama juba seetõttu, et ka eestlasi on aidatud. Ma arvan, et 100-150 põgenikku aastas vastu võtta ei käi meie riigile üle jõu.

Pisut veel immigratsiooni teema käsitlemisest. Mäletan hästi, kuidas normaalsed  inimesed kooseluseadusega seoses justkui arust ära läksid. Olen siiani olen uhke, et ei öelnud oma artiklites ja kommentaarides kellelegi halvasti, ehkki vahepeal oli suur soov seda teha. Immigratsiooni teemaga on sarnane oht. „Kui on must, näita ust!“ kõlab juba mitu aastat, ühes hiljutises kirjutises lisandusid sinna veel jorisejad ja murjanid. Minu jaoks tuleb nende väljendite kaudu rassism üsna lähedale. Lisangi kirjutisele ühe oma hiljutise kirjatüki sellel teemal, seda usulisest vaatenurgast.       

Noa järeltulijad

Paar nädalat tagasi puudutas mind sügavalt Tartu Postimehe artikkel rassismist. Kõik algas tavalisest noortevahetuse projektist: «Noortevahetuses osalejate nimekirjas on kuus mustanahalist noort. Enamikule on see esmakordne kogemus reisida väljapoole kodulinna Londonit. Nad on oodanud seda noortevahetust pikalt ning nende ootused on suured. /../ Kuid ometi, juba esimesel õhtul leiavad Londonist tulnud end olukorrast, kus nende suunas loobitakse õllepudeleid ning neid saadetakse tagasi Aafrikasse. Varahommikul kell kolm kuulab Laura pisarates uute sõprade kokkupuutest rassismiga.» (Riin Lumiste «Ma pole varem mõelnud rassismist Tartus» 11.09.2014)
Juhtunust lugedes olin sügavalt häiritud. Armastan oma kodulinna Tartut väga, vahetevahel öö peale jäädes olen end linna tänavatel ikka hästi ja turvaliselt tundnud. Samas on osa inimeste teistest olemuslikult paremaks pidamine ja sellega kaasnevad nähtused nagu rassism ja orjus sügavate juurtega teemad, mida on kirjeldatud juhtumi valguses paslik meenutada.

Küllap on evangeeliumide järel Piiblis tuntuselt teisel kohal 1. Moosese raamatu lood. Kümnendas peatükis tuleb juttu Noast, tema laevaehitamisest ja veeuputuse üleelamisest. Sellele järgneb lugu Noa veiniuimas magamisest. Tema poeg Haam ei suuda purjus isa nähes väärikalt käituda ning Haami poja Kaanani määrab Noa oma onude järeltulijaid teenima: «Kui Noa ärkas veiniuimast ja sai teada, mis ta noorem poeg oli teinud, siis ta ütles: «Neetud olgu Kaanan, saagu ta oma vendadele sulaste sulaseks.» Ta ütles veel: «Kiidetud olgu Issand, Seemi Jumal, ja Kaanan olgu tema sulane! Jumal andku avarust Jaafetile, ta elagu Seemi telkides ja Kaanan olgu tema sulane!»» 1Ms 9:24–26
Nimetatud kirjakohta mõisteti pikalt põhjendusena, miks mõned rahvad ja inimrühmad ongi loomu poolest määratud sulasteks või orjadeks. Ega enamik inimestest ei saanudki teisiti mõelda, ümbritsevad tavad, kuid ka omaaegne teadus kinnitas rahvaste olemuslikku erinevust.
Näiteks võib võtta Karl Ernst von Baeri 1814. aastal valminud doktoritöö «Eestlaste endeemilistest haigustest», kus eestlaste loomusele ja elulaadile antakse hävitav hinnang: «Pärast sügistöid polegi eestlastel miskit muud teha, kui pimedatel talveõhtutel end kurguauguni rasvast sealiha, mooritud hapukapsaid, musta leiba ning muud raskestiseeditavat kraami täis vitsutada, pääle üliohtrasti põletatud viina ja kanget koduõlut juua, pärast seda ent ühetoonilist laulujoru venitada ja veidramoelist jõnktantsu tammuda.» Baer oli oma aja üks silmapaistvamaid mõtlejaid, kuid eestlased ei jäänud sulasteks ja orjadeks ning Baeri poolt aplana, rumalana, mustana ja ebamoraalsena kirjeldatud rahvas suutis pisut rohkem kui saja aasta pärast luua oma riigi.

Omaaegne orjuse ja rassismi loomulikuks pidamine innustab edasi mõtlema. Soome markantne mõtleja Esa Saarinen on kirjutanud suurepärase filosoofiaõpiku «Symposium». Antiikühiskonna ühe suurima mõtleja Sokratese käsitlemise juurde on ta lisanud arutamiseks järgmise küsimuse:
«Antiikühiskond oleks olnud mõeldamatu ilma orjanduseta. Orjapidamine oli loomulik asi. Kas on võimalik, et ka mõni tänapäeval normaalseks ja loomulikuks peetav tava on tuleviku inimeste silmis vapustav ülekohus, mida antiikajal ometi peeti normaalseks?» Mulle näib, et see on vahva küsimus juurdlemiseks igal ajastul.

Tulles tagasi orjuse ja rassismi usuliste juurte juurde, olen uhke, et ehkki neid nähtusi on põhjendatud Piibliga, mängisid orjade vabastamisel ning inimeste võrdseteks tunnistamisel olulist rolli just usuringkonnad. Olgu näiteks siin kristlik poliitik William Wilberforce ja tema sihikindel töö orjuse kaotamise eest Suurbritannias või siis vaimulik Martin Luther King, kelle rasside võrdsust kuulutav kõne «Mul on üks unistus», on saanud sümboli tähenduse.
Samuti meenub orjade vabastamise nimel vastuolulisi meetodeid kasutanud John Brown. Vahel mulle tundubki, et nähes kellegi ahistamist nahavärvi või mõne muu tunnuse tõttu, julgustab sekkuma John Browni mälestuslaulu omaette ümisemine. Ma pole kindel, kas sellest nii tuntud laulust, mis räägib John Browni hauas kõdunevast kehast, kuid edasi marssivast hingest, on tehtud eestikeelne tõlge, kuid kergesti mõistetav refrään julgustab kindlasti iga ristiinimest:

Glory, glory, hallelujah
His soul goes marching on.

http://www.eestikirik.ee/noa-jareltulijad/