Sunday, May 7, 2017

Rail Baltic – otsustamise koht

Ma mäletan oma esimest pikemat rongisõitu Pärnust Tallinna ja tagasi. Võisin olla umbes neljane, rongi aeglane rappumine ja selle taktis aknalaual värisev limonaadipudel on selgesti meeles. Hilisematest rongisõitudest meenuvad pikad ja emotsionaalsed loksumised Siberi poole, eesmärgiks enamasti matka alguspunkti jõudmine (vana matkakaaslase Urmas E Liivi filmis „Must alpinist“ on rongielu ehk liigagi emotsionaalselt kujutatud). Samas olen kokkupuutunud ka ebaõnnestunud raudteede ehitusega, näiteks olen üle Kaspia sõitnud suure praamiga, mis algselt oli mõeldud rongide vedamiseks üle Obi, kuid Salehardist Igarkani minev raudtee ei hakanud mitte kunagi tööle.

Sissejuhatusest nähtub, et Rail Baltic (edasi RB) on mulle (usun ka, et paljudele teistele) esmalt emotsionaalne ning alles teises järjekorras ratsionaalne teema. Emotsioone tekitavad mälestused, harjumuspärase loodus - või majanduskeskkonna muutumine, inimlik uhkus - või kadedustunne jne. Samas emotsioonid tuhmuvad, ratsionaalsus on püsivam. Nii või teisiti, Riigikogu liikmetel hakkab õige pea kätte jõudma hetk, kus nad peavad otsustama, kas olla RB poolt, vastu või otsustamisest loobuda.

Kõigepealt lähtekohtadest. Esiteks seda, et kõige vähem on minusugust paadunud kõhklejat mõjunud kõnekoosolekud, jagatud raamatukesed ja arutelud, kus kõnelevad ühe poole esindajad ja väljendatakse seisukohta, et RB küsimuses on üheselt kõik selge. Kindlasti see nõnda ei ole, vaid tegelikkuses on suur hulk argumente, ohte, riske ja potentsiaale, mille põhjal otsustada, kumb pool kumma üles kaalub.

Teiseks, EPL kirjutas mõni aeg tagasi RB-st kui usu küsimusest. Vahel öeldakse, et usu küsimuste üle ei saa ratsionaalsete argumentidega vaielda. Teoloogina olen suuresti selle väite vastu, religiooni ajaloos on olnud väga viljakaid vaidlusi, lihtsalt need vaidlused on väga pikad ja kestavad vahel sajandeid. Sajandeid aega aga RB-ga ei ole. Nii nagu kolmainsuse küsimuses oli tark mingil hetkel otsus teha, nii on vist ka RB-ga.

Kolmandaks, küllap tuleb tunnistada, et on rühmi, olgu siis pooldajate või vastaste hulgas, kellega pole mõtet RB üle arutada. Kui tõeliseks eesmärgiks on poliitilised plusspunktid, kitsalt majanduslik kasu (näiteks täitematerjali müümine trassi muldkehaks), autofirmade eest seismine jne, siis pole enamasti tegemist vaidluse ja aruteluga, vaid pigem küsimusega, kuidas omi argumente löövamalt esitada. Küll aga ühendab suurt hulka pooldajaid-vastaseid põhimõte, et ei olda mustvalgelt RB poolt ega vastu, vaid pooldatakse kõige mõistlikumat ja optimaalsemalt raudteeühendust Euroopaga.
             
Alustaksin keskkonnast. Rongiliiklus (eriti elektriraudtee) on kahtlemata keskkonnasõbralikum kui autoliiklus. Kui palju aga selle liikumisviisini jõudmine keskkonda kahjustab on omaette teema. Kahtlemata lõhub RB trass seniseid loomade liikumisteid, muldkeha valmistegemiseks on vaja uusi karjääre (siin pole ma kindlasti ainult negatiivselt meelestatud, karjääridest saab ja on kujundatud suurepäraseid maastikke rikastavaid veekogusid) jne. Olen sõitnud ka Via Baltical, tunnetanud sealset autoliikluse tihedust ning näinud pea igal kilomeetril allaaetud loomi. Kui RBle rajada võimalikult palju ökodukte, tunneleid ja ülekäike, ei oleks asi traagiline.

Loomade hukkumisega seondub tegelikult ka inimestega juhtuvad avariid. Paaris kohas naeruvääristati EY tasuvusuuringus toodud inimelude säästmise argumenti (eks mullegi see inimelude rahasse arvutamine tundus imelik), kuid minu jaoks on eeldused 400 inimelu säilitamiseks väga tugev argument.

Järgnevalt kirjutaksin suuremeelsusest. On tõsi, et Lõuna-Eestis olen kohanud skeptilisemat suhtumist RB-sse kui sünnipaigas Pärnumaal. Olen peaaegu leppinud sellega, et RB-d üle Tartu (mis oleks olnud minu eelistatud suund) ei tule – tehtud otsuseid tagasi ei pööra ja lätlasi on peaaegu võimatu ümber veenda. Aga Lõuna-Eesti ja Tartuga peab selles projektis kindlasti arvestama. Hetkel ongi minu jaoks selgusetu, kas RB-le jõudmiseks peaksin sõitma Tallinna, Pärnusse või Riiga. Sõidusuuna poolest peaks Riiga sõitma, kuid lätlased pole vist eriti varmad Valgast edasi liini uuendama. Tartu-Tallinn rongiliini puhul on teada antud, et 160 kilomeetrine tunnikiirus jääb esialgu kättesaamatuks, esmalt on 135 saavutatav. Kokkuvõttes, lõunaeestlaselt nõuab RB pooldamine kahtlemata teatud suuremeelsust ja tunnet, et ka nendega arvestatakse.    

Kuipalju hakatakse RB-l kaupa vedama ja kas seda jätkub. Pole asjatundja, aga rekkate kolonnide sõitu olen Tallinn-Pärnu maanteel näinud küll (väidetavalt 1200-1300 ööpäevas), ka soomlaste huvi omi kaupu RB abil liigutada on olemas. Venemaa kaupadele ilmselt eriti panust teha ei saa.   

Kindlasti oleks kõige lihtsam RB suhtes seisukohta mitte võtta. Aga otsustamatus pole minu jaoks lahendus, olen omajagu Kierkegaardist mõjutud ja valikud on tema filosoofias olulised. Annan endale aru, et mu otsus ei pruugi paljudele meeldida. Paljude vanema põlvkonna inimeste jaoks jäi Mart Laar põllumajanduse lõhkujaks ja põhjalaskjaks, ehkki ta minu arvates tegi seda, mida ta pidi tegema ja ma pean temast lugu. RB ratifitseerimisel ma hääletamata ei jäta ning hetkel kaldun ma selle raudtee ehitust pooldama.   


    

Monday, May 1, 2017

Poliitika 8


Tunnen, et pean rääkima oma mõtetest ja kahtlustest mõningate aktuaalsete sündmuste osas, osad nendest tulevad või juba on eelnõudena Riigikogus, mõned mitte. Tean ka seda, et nii mõnigi minu seisukohtadest võib olla vastuolus minu sõprade ja ka valijate seisukohtadega, seepärast ongi ausam oma vaated lahti kirjutada.

Aasta ema
Minu arvates on see üks piinlik lugu, mille võinuks lahendada vaikselt aasta ema kandidaatide reglementi muutes. On fantastilisi üksikemasid, kes on praegu juba reglemendiga kõrvale jäetud. Igatahes pole praegu tegu üle-eestilise ema valikuga ja see ei ole õige. Tunnistan, et mulle tundub  Aasta emaga seonduv probleem olevat natuke analoogne pingega uuetestamentliku ja vanatestamentliku maailmamõistmise vahel, kellelegi tundub väga kole patuste ja tölneritega koos süüa. Lähemal vaatlusel aga võivad need patused ja tölnerid olla eeskujuks, sest nad mõistavad maailmas olulisi asju pareminigi, kui paljud usulistest reeglitest lähtujad. Samas olen ma optimistlik ning usun, et ka Aasta ema küsimuses jõutakse mõistliku lahenduseni. Marina Kaljurand kirjutas sellest mõistlikult: http://www.ohtuleht.ee/800821/marina-kaljurand-aasta-ema-valimisest-see-mis-praegu-toimub-on-muutunud-kohati-vaga-inetuks  

Karusloomad
Olen oma mõttekäigu selle probleemi kohta blogis kirja pannud: http://toomasjyrgenstein.blogspot.com.ee/2017/02/karusloomakasvatuse-keelustamisest.html. Ega mul palju lisada pole. Mõistan siin mõlema poole argumente, kuid hääletan keelustamise poolt.  Tunnistan ka seda, et eelnõu pole päris selline, mis oleks minu ideaal, oleksin alustanud rebaste keelustamisega (mulle kui vanale allakäinud bioloogile on väga raske selgeks teha, et normaalne rebaste elu on ilma, et nad jooksta  saaks). Samas olin hiljuti sõbra pool, kelle elutoas puuris askeldasid lemmikloomadena vähemalt minu hinnangul vägagi rahulolevad tšintšiljad, mitmetes maamajapidamistes on tšintšiljade pidamine oluline tootmise kõrvalharu. Kokkuvõttes otsustas Albert Schweitzeri filosoofia, mis mind omal ajal päris palju mõjutanud on.

Metsaseadus
Ennist oli juttu, et olen bioloogina alla käinud, kuid artikleid ja seisukohti ikka püüdnud lugeda, professor Veiko Uri analüüs oli ülevaatlik ja hea: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/veel-metsadest-ja-metsandusest/ Raamistiku otsustamiseks on mulle andnud kaks tõsiasja: esiteks,  Eestis on metsi (metsamaad) umbes poole rohkem kui 100 aastat tagasi ning teiseks, metsi ei raiuta rohkem kui juurdekasv (juurdekasvu arvutuste problemaatikaga olen ka kursis). Metsaseaduse puhul on praegu üheks oluliseks küsimuseks kuuskede vanus, saan aru ka  juurepessist tulenevat soovi raievanust alandada. Samas mulle tundub, et selles küsimuses on kompromiss võimalik (keskkonnakomisjoni esimeest Rainer Vakrat ma siin usaldan).
Tahaks rääkida ka isiklikust kogemusest (tean väga hästi, et see pole üldistatav). Oma kodupaigas Pärnumaal Ridalepas tegin neli nädalat tagasi pikema retke. Mulle tundus, et minu poisipõlvega võrreldes on metsi omajagu (ehk isegi kolmandiku jagu) rohkem. On tehtud ka lageraiet (eramaal), kuid langid olid enam-vähem korralikud.   
Metsaga seondub ka kavandatav tselluloositehas Vorbusele. Siin on minu seisukoha aluseks asjaolu, et oluline osa Eestis raiutud metsadest veetakse praegu ümarpuiduna st üliväikese hinna eest välja. Tselluloositehas aitaks seda proportsiooni muuta. Raiumiseks on nagunii piirangud ees (mitte rohkem kui juurdekasv). Loomulikult peavad keskkonnanõuded olema täidetud, kuid kipun siin tehases nägema rohkem kasu kui kahju.    

Rail Baltic
Ütlen kohe välja, et olen RB suhtes ettevaatlikult pooldav. Tunnistan ka seda, et kõige vähem on mind selles küsimuses mõjutanud koosolekud, arutelud, kirjutised, brošüürid jne, mis näitavad, et selles küsimuses on kõik üheselt selge. Kindlasti Rail Baltic seda ei ole. Tartlasena pooldasin  mõistagi Tallinn-Tartu-Valga trassi, kuid siin olen alla jäänud. Samas on mulle ebaselge, kas Berliini sõitmiseks on mul tark esmalt sõita Tallinna, Pärnusse või Riiga (viimane liin on mulle eriti oluline). Üsnagi palju minu mõttekäikudest ja kahtlustest on sarnased Aado Lintropi arutlusega:  http://loitsija.blogspot.com.ee/2017/04/rail-balticust-vaidlus-iseendaga.html#comment-form


Monday, April 17, 2017

Pühade juurest päevapoliitikasse

Ilmunud: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-poliitikast-ja-usust-alaealisuse-loppu-iseloomustab-eituse-faasist-valjumine-ja-oma-vigade-tunnistamine?id=77913386

Viljandimaa rahvapärimus ütleb, et «Suurel nädalal ei tohi rasket tööd teha, näiteks puid lõhkuda, pesu pesta ega muud sellesarnast, siis pidavat see töötaja teises ilmas kära sees elama.» Õnneks pole neis õpetussõnades artikli kirjutamisest juttu. On üsna loomulik, et ülestõusmispühade ajal on mõtted mõnda aega religioonist tugevamini mõjutatud kui igapäevaselt. Nii on huvitav vaadata hetkeks usulises raamistikus ka tänast poliitikat, tehes seda kaudseid analoogiaid otsides ja metafoorsel viisil.

Alustuseks võiks võtta näiteks pühaderingi. Kuna  ida -  ja läänekiriklik traditsioon kasutab erinevaid kalendreid, peetakse ülestõusmispühi tavaliselt eraldi.  Aga käesoleval aastal langesid need kokku ning Tallinnas peetud oikumeenilises ristikäigus osalejad tegid peatuse ka Aleksander Nevski katedraali ees. Kirikuelus võibki kogeda, et ida ja lääs kõnnivad sageli eri radu ja kokku saades tuleb palju selgitusi jagada. Nii nagu ka peaminister Jüri Ratase visiidi puhul Peterburi.

Mänglevate paralleelide kõrval on ehk ka tõsisemaid.  Nii meenutasid möödunud pühad kristlasele  Jeesust kui inimkonna eest toodud lunastusohvrit.

Prantsuse mõtleja Rene Girard (1923 - 2015) on põhjalikult käsitlenud ohverdamise teemat. Girardi järgi võib maailma religioonides, kuid ka väiksemates kogukondades täheldada skeemi, et kui tunnetades uuendustes ohtu vanale maailmakorrale, püütakse selle püsimist kindlustada üha suuremate ja vägevamate ohvrite kaudu. Jeesuse tulek on lahendus sellisele maailmamõistmisele, kuna Jumal asub oma Pojas ohvri poolele ja teeb edasisele ohverdusvajadusele lõpu.

Sageli otsivad ohvrit suletud identiteediga inimkooslused, kus seniste juhtide kõrval uute autoriteetide esilekerkimine mõjub ärritavana. Enamasti arvavadki need organisatsioonid liiga erinevad liikmed endi seast välja, usuliselt öeldes, patuoinad ohverdatakse. Mulle näib, et viimasel ajal on teatud ohverdusjuhte ette tulnud ka Eesti erakondlikul maastikul. Välja on visatud kandidaate, kes on püüelnud erakonna juhi kohale, või siis ka neid, kellel aukohus ühtegi süüd ei leidnud.  

Teisalt seonduvad kristlaste jaoks ülestõusmispühad muutusega inimese ja Jumala suhtes, senine isanda-orja suhe on asendunud vanema-lapse suhtega. Samas võib lastega olla teatud eas palju probleeme, kellel on olnud kodus teismeline, siis võib mäletada tema protesti pea iga asja vastu. Piisavalt head pole  toit ja riided, reisid on igavad ning kontserdid või teatrietendused mõttetud. Mõneti võib olukorda piltlikult võrrelda protestidega poliitikas, kus hukkamõistva hinnangu on saanud meil pea olematud pagulased, samasooliste kooselu pooldajad või kohtunikud. Viimasel ajal ehk enam tähelepanu saanud eitusest tiine hinnang  tabas Eesti kultuuri.

Usulisest alaealisusest kirjutab Toomas Paul hiljutises Sirbi artiklis „Süü ja saatus“ (Sirp 07.04.2017). „Kui võtta üksikindiviidi elu, siis me teame, kuidas pubekad protestivad ja üritavad ise kõike paremini teha. Lääne tsivilisatsioonis oli niisuguseks perioodiks valgustusaeg. Valgustus oli inimeste väljumine  omasüülisest alaealisusest./../ Nii nagu reformatsioon kõrvaldas katoliku kirikust poleemika käigus asju, mis väga vajalikena vaikselt tagasi võetud, nii käib see muudegi ühiskondlike mullistuste järgmises faasis. Aga see ei ole kunagi restitutsioon – see ei ole võimalikki -, vaid uus kombinatsioon. Taaskasutus targemana.“ 

Mulle näib, et alaealisusest väljunud poliitikat iseloomustab eituse faasist väljumine ja vajadusel oma vigade tunnistamine.  Lakmustestiks võiks kasutada, kas käitutakse vastavalt  Aurelius Augustinuse (354 - 430) sageli poolikult tsiteeritud mõtteterale, et eksimine on inimlik, kui kuratlik kangekaelsuse tõttu eksitusse jääda.


Thursday, April 6, 2017

Kender ja kohtuasi



Eile oli paaril korral sõpradega Kenderi teemast juttu ja kirjutan lahti oma mõtted ja tunded üleeilsest „Suud puhtaks“ saatest, teemaks siis arutelu Kaur Kenderi raamatu „Untitled 12“ üle. Kõigepealt komplimendid saate tegijatele, kuigi mõttevahetuse kiire formaat mulle ei sobi (haakumiseks on mul vaja rohkem aega), siis nautisin saatejuhi ja taustajõudude professionaalsust.

Aga nüüd mõned minu mõtted teemast.
Kõigepealt seda, et minu arvates on selle teemaga seotult kõik valesti läinud. Alates sellest, et ma arutlen teose üle, mida ma ise praktiliselt lugenud ei ole. Vist valetasin mõnele tuttavale, kui ütlesin, et suutsin lugeda 10-15 rida, kui meenutama hakkan, siis lugesin ühe lõigu ning siit-sealt viskasin veel pilgu peale, seega pisut rohkem.

Järgnevalt on minu arvates väga valesti see, et asi on kohtus (mina usun, et Eestis peetakse õiglaselt kohut). Tekst, mis võiks ja peaks jääma vägagi nišitekstiks tõuseb ikka ja jälle esiplaanile. Asja, mida tahaks unustada ja kõrvale tõsta, ei lasta unustada, sest protsess kestab veel üle kuu. Usun ka seda, et mina pole ainus, kes soovib, et see teos unustataks.
Veelkord, ma pole Kenderi teost lugenud, kuid olen aru saanud, et seal on palju vägivalda ja seksuaalsuhteid lastega. Aga seksuaalsuhteid alaealistega on ka Nabakovi „Lolitas“ ja see on klassika. Vägivallast on tiined Markii de Sade raamatud, Rein Raud toob populaarse seriaali „Troonide mäng“ näiteks, kus lapsi massiliselt ära kasutatakse. Ühesõnaga, mina siin piiri tõmbamisega hakkama ei saa. Ja selleks ei pea olema psühholoog, et mõista, et pedofiilid võivad inspiratsiooni saada pigem viimati nimetatud teostest. Oma räigusega võib Kenderi teos ehk hoopis kedagi oma haigetest plaanidest tagasi põrkuma panna.

Kuna Kender on  oma raamatuga on nüüd kohtus, ei saa ka kirjanikud soliidselt vaikida. Loomulikult avaldavad nad arvamust, et see kohtuasi on vildak. Tõepoolest, on absurd anda kohtus selgitusi selle kohta, mis on transgressiivne kirjandus.   
Siinjuures tahan rõhutada, et kindlasti ei tohiks alahinnata mõju kunsti inspireerivat mõju isikutele. Arvan ka seda, et alati ei peagi kohtuasjas olema reaalseid kannatajaid, näiteks kui purjus peaga sõitja ei ole veel avariid teinud. Tõin ka saates näitena „Noore Wertheri kannatused“, mis inspireeris paljusid noori enesetapule ning mis oligi mitmetes maades keelatud. Aga nagu ma eespool nimetasin, mina ei kujuta ette, et Kenderi teos inspireeriks kedagi rohkem kui mis iganes kirjandusteos (olgu näiteks või seos Salingeri „Kuristik rukkis“  ja John Lennoni mõrva  vahel). Ma ei kõnele siin inspiratsiooni saamist pühakirjadest, mis on omaette lai teema.   

Mõtlesin ka sellele, mis ma ütleksin õpilastele, kui see teema jutuks tuleks. Kui on usundi tund, siis võiks tuua paralleele näiteks Piibli radikaalsemate tekstidega aga miks mitte ka usulise kunstiga (Rumeenias olen ühe mägikloostri seinal näinud maalingut, kus põrgus piinlevate inimeste hulka on juurde joonistatud ka Lenin ja Stalin). Aga sealt edasi, et religioonide arengus (mis on sageli pikaldased, tagasilöökidega ja aeglased) on sageli hirm asendatud armastusega. Võib-olla laseks võrrelda mingeid Vana Testamendi ja Uue Testamendi üht eesmärki taotlevaid tekste ning paluda õpilastel otsida neile paralleele tänasest loomingust (pisut üldine on tunni praegune kirjeldus, kuid usun, et suudaksin selletaolise tunni kokku panna küll).    
      
 Mulle meenub üks mõni aeg tagasi ilmunud artikkel (ma arvan, et see oli Eesti Ekspressis) kus oli juttu ühest kahekümnendatel Eestis toimunud kohtuprotsessist kirjaniku üle, keda süüdistati kõlvatustes. Minu vanavanaonu Anton Jürgenstein oli ka komisjonis ja tema hinnang olevat olnud selline, et eks see looming (vist olid luuletused) ropuvõitu ole, kuid ega selle pärast saa lasta noort meest vangi panna (mälu järgi jutustan, siin võib vigu olla). Tänane seis on selline, esmaspäeval algatatakse Riigikogus selline seaduseparandus, et edaspidi Kenderi taolised kohtuprotsessid võimalikud ei oleks.  Aga eks see ole tagantjärele tarkus.

Tuesday, April 4, 2017

Huviharidusest ja huvitegevusest





Hea eesistuja, head kolleegid

Meie ees on eelnõu, kus me võime olla pisut eri meelt mõne nüansi üle, kuid mulle tundub, et üldjoontes oleme kõik asjaga päri (Eksisin siin, järgmisena sõna võtnud Jürgen Ligi oli mitmestki aspektist eelnõu suhtes kriitiline, ehkki huvihariduse edendamise vastu pole ka temal loomulikult midagi). Siiski sooviksin välja tuua mõned rõhuasetused, miks sotsiaaldemokraadid on seda eelnõud oluliseks pidanud.

Kõigepealt natuke filosoofiast. Vahel on öeldud, et Lääne-Euroopa filosoofia pole midagi muud, kui ääremärkused Platoni mõtetele (A.N.Whitehead 1861 – 1947 on nii öelnud). Platon oli dualist, kes vaatleb maailma kahetiselt. Mulle tundub tundubki, et oleme ehk pisut platonlikult jäänud liiga kauaks kinni arusaama, et õpilase arenguks loovad eeldused vaid kodu ja kool.  Õpetajana olen kogenud aeg-ajalt isegi teatud vastandumist kodu ja kooli vahel, seda õnneks harva.

Mõõdukas dualistlikus mõtlemises pole midagi halba, kuid halb on sellesse kapselduda. Kapseldumist saab lõhkuda selle aluseks olevat vastandeid oluliselt täiendava ideega. Seda meie tänane eelnõu ongi, mille aluseks on lihtne tõdemus, et õppimine toimub ka ajal, kui õpilane ei ole ei kodus ega koolis.  Lisaks toonitab meie ees olev eelnõu, et kooliväline õpe peaks olema süsteemne ja juhendatud. Olgu selleks huvitegevuse väljundiks siis sporditreening, näitering, looduvaatlused, laulukoor või robootika. 

Nüüd konkreetsemalt paarist aspektist, millele käesolev eelnõu eeldused loob.

Külastasin paari erakonnakaaslasega eelmisel nädalal Tartu Kutsehariduskeskust. Mu kaaslane jõudis ette ja esitas küsimuse, mida oleksin ise tahtnud esitada: „Mida üle viiekümnene meesterahvas kutsehariduskeskuses õppida võiks?“ Kutsehariduskeskuse juhtkond vahetas pilke ja vastasid siis natuke nõutult nagu ilmselget asja korrates: „Mida iganes, kõike.“ Elukestva õppe reaalsus ja vajadus on kutseharidusse kenasti kohale jõudnud. Kuid valmisolek end harida tähendab ka ennast pideva õppimisega harjutada. Antud eelnõuga loodavad tingimused kodu- ja kooliväliseks õppeks on minu arvates tänase ühiskonna hädavajadus. See valmistab noori ette elukestvaks õppeks.

Teiseks, huvitegevuse ja huvihariduse puhul on tegemist enamasti väga loomingulise õppega. On tore dilemma arutlemiseks, kas õppeprotsessi teadmisi avastatakse või teadmisi luuakse. Väga ettevaatlikult üldistades mulle tundub, et koolides domineerib arusaam, et teadmised on avastatavad ja seal on õpe enam suunatud tulemusele. Huvihariduse ja huvitegevuse puhul mulle tundub, et seal ollakse pigem seisukohal, et uusi teadmisi luuakse ning selline õpe lisab õpilase arengusse uue võimaluse. Loominguline õpe on reeglina  atraktiivne ja võib-olla õnnestub meil õppimisse tagasi tuua mõned õpilased nendest tuhandest, kes hetkel kusagil ei õpi.

Kolmandaks, tänu tugevale regionaalsele aspektile tundub mulle, käesolev eelnõu loob aluse ka maalastele suuremate sihtide seadmiseks ja kastist välja mõtlemiseks. Võimalused regulaarselt kokku puutuda ja tegeleda mitmekesiste huvialadega loovad selleks hea aluse  

Kokkuvõttes mulle tundub, et antud eelnõu peidab endas olulist potentsiaali õpilaste arengukeskkonna täiendamiseks.   Tahtsin lõppu tsiteerida Konfutsiust (551 - 479), tema: teadmisi armastab, õppida ei armasta; tema läheb raisku sihituks jne, kuid vaatasin puldist hiina mõtlemist hästi tundvat Andres Herkelit ja lõin kõhklema. Olin enne rääkinud huvitegevuse loomingulisusest ja siis tsiteerida korda ja reegleid oluliseks pidavat mõtlejat? Lõpuks jäigi mul Konfutsius tsiteerimata.  
  

 


Wednesday, March 29, 2017

Hoolivusest ja vastandumisest



Ilmunud Postimehe arvamusportaalis:  http://arvamus.postimees.ee/4059357/toomas-jurgenstein-rahvuslased-vastandumine-ja-rahvast-hoolimine

Ülemöödunud nädal korraldasid sotsiaaldemokraadid emakeele päevast inspireerituna riigikogus arutelu eestikeelse kõrghariduse jätkusuutlikkusest. Üsna loomulikult viis see arutelu mõtted meie kultuuri ja keele, kuid samuti rahvuse juurde üldisemalt.

Loodan, et see teema jätkub, näiteks tuua eesti keele probleemid riiklikult tähtsa küsimusena riigikogu suurde saali. Panen siia ka lingitoimunud  arutelust:  https://www.youtube.com/watch?v=Y46uOG8kOT0&t=3855s

Olen viimasel ajal tabanud end paaril korral mõtlemast rahvusluse teemal. Näiteks artiklis „Rahvuslusest ei pea tegema midagi karikatuurset“ (PM 04. 01. 2017) imestasin siiralt, kuidas ühe erakonna liikmed pahandasid presidendiga sõnade Eestimaa ja eestimaalane tarvitamise pärast, samuti näis mulle imelik püüe eraldada rahvuslusest empaatiavõime. Lisaks olen jäänud üha enam mõtlema teemale, kuivõrd on meie rahvuslusele omane vastandumine.

Poliitikas on mitmel korral näha olnud, kui efektiivne on vastandumine. On see ikka enne valimis välja mängitud Keskerakonna – Reformierakonna konflikt, vene teema vms. Mis salata, ka mu koduerakonna reiting on olnud tõusuteel, kui osaletakse must-valges võitluses. Õnneks niisugust konflikti otsimist ja sellest elamist ma SDE puhul tähele pannud ei ole. Olen enne sellel teemal kirjutanud, kõige mõistlikumalt ehk siin:   http://toomasjyrgenstein.blogspot.com.ee/2016/05/ma-ei-respekteeri-sinu-arvamust-sest.html

Olen viimasel ajal uuesti üle lugenud kunagi suurt mõju avaldanud raamatuid ja esseesid. Hiljuti sattus kätte  Uku Masingu „Eestipärasest ristiusust“, kus Masing analüüsib eestlaste usulist omapära ja sellest tulenevat suhtumist Jumalasse ja kaasinimestesse. Toon mõned peas kõlama jäänud mõtted.
Rõhutades eestlaste ürgdemokraatlikkust ja Jumala mõistmist pigem vanema venna kui isandana kujundab Masing oma arusaamadest kaasinimeste suhtes: „ /../ hea olla on iseendastmõista, samuti nagu et elatakse; selleks pole vaja erilist käsuandmist, ei Jeruusalemmast ega Siinai mäelt. Need, kes eksivad maailmakorra vastu, langevad ilma muuta välja juba sellest osadusest, millesse oleme asetatud. Nad pole enam sümbioosis ei kaasinimeste ega loodusega. /../ meie oleme vabad inimesed, kes ei pea kujundama endale meelsust, vaid meelsus on antud sellega, et oleme inimesed.“

Minu jaoks jääb Masingu arvamusest kõlama arusaam hea olemise loomulikkusest ning vastandumisel põhineva ilmavaate mõttetusest. Esiplaanil on inimeste koostöö ja sümbioos ning selle kogukonna põhimõtete vastu eksijad asetavad end ise kaasinimeste osadusest väljapoole. Selline seisukoht on heas kooskõlas ka ühe universaalsema eetilise põhimõttega ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sinule teeksid. Mulle näib, et selline koostööd otsiv vaim, kes näeb teistsuguses rikastavat võimalust on eksisteerinud Eesti Vabariigi algusest peale. Olgu näiteks või 1925. aastal vastu võetud kultuurautonoomia seadus.

Paar pilku end kõige rahvuslikumaks nimetava erakonna portaalidesse kinnitasid jällegi, et seal domineeris jätkuvalt vastandumine, olgu siis meie väiksearvulistele pagulastele, peavoolustunud põlissoomlaste liidritele või siis punasele kuradile Martin Schultzile. Ning viimasel ajal loomulikult kohtunikele, kelle „pead lendama peaks“. Samas leiab neutraalset kajastust president Trumpi otsus peatada kliimamuutuste uurimise rahastamine. Lähtudes Marju Lepajõe hiljutisest kuulsast kõnest Postimehe avamusliidrite lõunasöögil võib nii mõnegi nimetatud artikli puhul näha tugevaid paralleele kuulujuttude levitamisega, millega tegelevad tööjõus inimesed. 

Vastandumisest elamisega  on veel see asi, et mingil hetkel pöördub see sisevaenlase otsimiseks. Pea esimest korda on seda nii mõneski seni monoliitse või vabana tunduvas erakonnas tunda.

Viimastel nädalatel on Eesti poliitikas kõlanud mitmeid üleskutseid vahetada erakonda, et parempoolsed liberaalid kuuluksid ikka tõeliste parempoolsete liberaalide hulka ning rahvuskonservatiivid ikka tõeliste rahvuskonservatiivide ridadesse. Mulle näib, et oma rahvast, keelest ja kultuurist hoolijad võivad üsna harmooniliselt kuuluda sotsiaaldemokraatide toetajate hulka hulka. See on viljakas sümbioos, kus primaarseks pole kunagi vastandumine, vaid igaühel on õigus ja võimalus oma tegudega selles koosluses osaleda või sealt lahkuda.