Orjameelsusest

Nädalapäevad tagasi 27. oktoobril tähistas portaal Objektiiv Okupatsioonide muuseumis oma teist aastapäeva konverentsiga „Kuidas vabaneda orjameelsusest“. Konverentsi kokku võttes loetlesid Objektiivi juhid hulgaliselt orjameelsuse tunnuseid ning pakkusid lahendusi, kuidas neist vabaneda orjameelsusest riigi, rahva ja üksikisiku tasandil. 

  

Orjameelsus on huvitav teema, mida annab siduda ka äsja tähistatud reformatsiooni 500. aastapäevaga ning selles protsessis võtmerolli mänginud Martin Lutheriga. Näiteks on Martin Luther kirjutanud 1520. aastal teose „Ristiinimese vabadusest“, kus Luther kirjeldab uskliku inimese kahetist seisundit, esiteks: „Ristiinimene on vaba peremees kõikide asjade üle ega ole kellegi käsualune“ ja teiseks: „ Ristiinimene on kõikide asjade teenija sulane ja igaühe alla heidetud.“ Luther väidab, et usu kaudu saavutatud hingeline vabadus on vältimatult  seotud kohustustega teenida ligimest.

Olgu kohe öeldud, et Martin Lutheri kirjutised pole Objektiivile tõenäoliselt liiga suureks aluseks ega autoriteediks, näiteks on selle portaaliga tihedates sidemetes olev Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks andnud välja teose, kus vaadeldakse ühiskonna lammutajana ka protestantlust ja Martin Lutheri vaimsust, mida seotakse lisaks veel Marxi ja Leniniga.

Tulles tagasi konverentsi juurde, siis oodanuks ma ehk suuremat tähelepanu ligimese teenimisele ja ligimesearmastusele, millega käib kaasas ka oma rahva armastamine. Samas tundub see olevat Objektiivi üldine joon. Kui vaatasin täna (03.11. 2017) Objektiivi portaali, siis  viimase artiklid heidavad eesti inimestele ette lähtumist liigsest omakasust, LGBT inimestele heidetakse ette enese eest seismist, kiidetakse Ungari peaministrit ja laidetakse meie presidenti ning nopitakse välja uudiseid, mis viitaks justnagu e-riigi kollapsile. Viimasest haakudes mõtlen täna just nendele patsiga itimeeste intensiivsele tööle, kes on IT kaardi turvalisuse fookusse võtnud, töötavad puhkuseta ning olen kindel, et nad asjad korda teevad.    

Mõneti oli üleolev suhtumine eesti inimestesse ka mõistetav, näiteks konverentsi üks etteandjatest Einar Laigna ütles hiljutises intervjuus Õhtulehele, et ta ei ole kohanud nii juhmi aega kui praegu, nii juhmistunud inimmasse, lisades  inimmass alati juhm ja ega olulisi teadmisi ei ole vajagi massidele anda (Sirje Presnal «Niiditõmbajate eesmärk on mikrokiibistatud ja idioodistatud elanikkond», Õhtuleht, 15. juuli). Konverentsi kokkuvõttena ongi toodud pikk loetelu orjameelsuse sümptomeid, mis nii mõneski punktis langevad päris hästi kokku Karl Ernst von Baeri loeteluga eestlaste puudustest tema raamatus „Eestlaste endeemilistest haigustest.“

Samas meeldis mulle väga konverentsil toonitatud sisemise enesekindluse ja veendumuse vajadus ning selle pinnalt tulenevad maailma muutvad väljaütlemised. Nii nagu puudutas väga paljusid kirikuõpetaja Annika Laatsi sõnavõtt kooseluseaduse kaitseks saates „Suud puhtaks“. Paljud kirikuga lõtvu või olematuid suhteid omavad inimesed said Annika Laatsi sõnavõttu kuulates osa sellest, kui võimas on armastusest, hoolivusest ja sisemisest kindlusest kantud usuline sõnum.  Mida enam kohtame niisuguseid väljaütlemisi, seda vähem oleme seotud orjameelsusega.