Thursday, September 20, 2018

Kiri valijale, kes on sotsid üles leidnud



Tere!

20. aprillil, kui sotside toetusreitinguks oli 6%, kirjutasin kirja sotside kadunud valijale (http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2018/04/kiri-kadunud-valijale.html). Tänane reiting näitas olulist tõusu ning oleksin tänamatu, kui nüüd sotse üles leidnud valijaid kirjaga ei tänaks. Mäletan, et mõte läks tookord „Truudusetu Juulia“ ja „Süüdimatu Juliuse“ laulude sõnadele, mida ma ei tsiteerinud, sest tähendanuks vigade otsimist Sinust, mitte iseendast. Küll aga võin meie taaskohtumise auks tsiteerida omajagu musta huumoriga tembitult „Süüdimatu Juliuse“ üht salmi, mida Naised köögis ilmekalt esitavad:

/../ ja siis äkki valges ülikonnas minu ees,
seisis naaberküla karskusseltsi esimees.

Poeesia poeesiaks, katsun paaris punktis sotside vahepealseid tegemisi kommenteerida ning selgitada, miks ma Sulle tänulik olen.

Kõigepealt on mul hea meel, et Sa oled eesti-vene hariduse debatis valinud mõistliku positsiooni. See on tundlik, mitmetahuline ja keeruline küsimus, kus poliitilised punktivõidud on pigem ajutised ja lõhkuvad. Ühisosa on ju olemas, enamiku erakondade arvates on lahenduseks liikumist ühtse kooli suunas, kus eesti, vene jt rahvustest lapsed õpiksid koos, kus nad suhtleksid omavahel, murraksid stereotüüpe, võib-olla ka armuksid ja läheksid lahku. Samuti oleme veendunud, et seda rasket teemat ei tohiks lahendada n-ö ülevalt alla käsumeetodil, vaid otsustele peab eelnema laiem arutelu ühiskonnas ning lastevanemate ja kogukonna toetus. Oleme oma nägemuse Eesti hariduse tulevikust nimetanud Koosõppivaks kooliks ja liigume sellel teel dialoogi otsides edasi.

Teiseks, aitäh Sulle, et Sa alkoholiteemat pole ületähtsustanud. Oleme tunnistanud, et aktsiisi tõus pidanuks laugem olema, alkotööstus on vägev vastane ning lõuahaagi ja paremsirge sissesaamine oli mõneti paratamatu. Samas ei kao see teema ja sellega kaasnevad probleemid kuhugi ning valdkonnaga seotud taustteadmised ei tee paha. Soovitan siin vaadata alkoteemale pühendatud Plekktrummi, kus esineb Riina Raudne ning saade on mitmekülgne ja päris hariv: https://etv2.err.ee/v/kultuur/plekktrumm/saated/21fcce72-2c63-47f1-9de7-b00c478f8180/plekktrumm-riina-raudne-etv-2018

Nüüd natuke sotsidega liitunud ja kandideerimast loobunud inimestest. Mulle tundub, et uued ministrid on sümpaatsed: Riina oma osavõtlikkuse ja energiaga, Renel on vähem olnud võimalusi end näidata, kuid tema kompetentsus on ilmne. Loomulikult on mul Marinast jätkuvalt väga hea meel, põgusatel kokkupuutumistel olen saanud kinnitust, et ta on soe ja tark inimene. Indrekut tunnen ammusest ajast ja sotside hulgas on triksteri joontega poliitikutel oluline roll. Tagantjärele olen mõelnud, et äkki on Jaan Muna meile selles mõttes karuteene teinud, et oleme teda sotside suurtel koosolekutel kuulates oma absurdivajaduse rahuldatud saanud ning pole tarka ja kogenud triksterit oma poliitika tsentrisse otsinud – nüüd on see mure möödas. Lisaks on mul on hea meel, et vana sepp Ivan Orav ehk siis Andrus Vaarik on oma vaikiva toetuse kõrval ka sõna sekka öelnud:

Mis puutub Jaanus Marrandi ja Hannes Hanso otsustesse mitte kandideerida, siis mõlemad on ülisümpaatsed inimesed ja mõistan mõlemat. Jaanus on väga pikalt poliitikas olnud, põllumajandus on talle lähedane ja ta tahab vahelduseks rahulikult maad harida. Mis puutub Hannesesse, siis paljude väikeste lastega on poliitikas olla väga raske. Samas ma loodan nii Jaanust kui ka Hannest veel poliitikas  näha.

Hea valija, kes Sa oled sotsid uuesti leidnud. Oma eelmise kirja lõpetasin mõttega, et Raja Teele moodi ma ennast välja ei paku, kuid loodan kontakti jätkata. Aitäh Sulle, et pool sammu vastu tulid!  

Tänulikult,
Toomas

  

Wednesday, August 29, 2018

Poliitika 12



Täpsustan pisut oma juunikuu blogipostituses tehtud üsna ebamääraseid plaane, kuidas ma riigi tasandil poliitikas jätkan või sealt väljun.

Kõigepealt ühest viimasel ajal peas keerelnud tsitaadist. See pärines Kristjan Palusalu  vennalt, kellega Maailma-Kristjan pärast Berliini olümpiamänge juttu ajas. Küsimusele, kui tugevad need välismaa mehed on, olevat kahekordne olümpiavõitja maalähedaselt vastanud: „Looma jõudu ei ole kellelgi.“ (ei hakka tsitaati üles otsima, kuid see kõlas ühes Palusalust tehtud filmis). Natuke brutaalne see võrdlus poliitikasse viiduna on, kuid eesti poliitikas positiivsel poolel olen kohanud tõelisi professionaale, väga häid  ja täpseid analüütikuid, innustunud töömesilasi jne, kuid imeinimesi seal ei ole ning usun, et võin uuesti poliitikute hulka püüelda küll. 

Ühesõnaga, ma kindlasti kandideerin ja teen seda tõsiselt. Me pole Tartus veel nimekirja järjestanud, nõnda ma enda ja teiste kandideerijate kohti seal veel ei tea (Marju Lauristin on küll kindlat soovi avaldanud, et tahab viimane olla). Samas järjestatakse nimekiri ju pärast valimisi vastavalt saadud häältele nagunii ümber ning ma arvan, et korralik tulemus on igast positsioonist võimalik teha. Igatahes olen üsna rõõmus, et mind siiani paljud tartlased riigikogu valimistel on usaldanud:

2007 – 451 inimest
2011 - 801 inimest
2015 – 817 inimest

Vahepeal mõtlesin, et äkki olen riigikogu jaoks juba liiga vana. Aga siis lugesin meestearst Margus Punabi fb postitust ja tema seisukoht oli mulle lohutav. Tsiteerin Margust:
Reaalsus on see, et meie rahvastik ei vanane, vähemalt mitte bioloogilises mõttes. Arenenud Euroopas on käibetõeks, et tänane 75 aastane on bioloogiliselt sama vana, kui 65 aastane eelmise sajandi 50ndatel /../ Pakun siis esmalt välja vanuserühmade uue võimaliku jaotuse. Kuna igapäevaselt tegelen meeste vananemisprotsessidega siis pakun vanusegruppide jaotuse esmalt just meeste kohta.

0-24 eluaastat - väga noor mees
25-48 eluaastat - noor mees
49-72 eluaastat - täismeheiga
73-96 eluaastat - elukogenud mees
>96 eluaastat - vanemaealine mees


Kuna naiste-meeste oodatav eluea loomulik vahe on kuskil 3-5 aasta vahel esimeste kasuks, siis ilmselt peab naiste osas kasutama pisikest koefitsienti.“


Annan nüüd mõned lubadused. Esiteks püüan kampaania jooksul erinevate erakondade väljakäidud mõtetes leida eelkõige ühisosa, vastandudes kritiseerida ideid, mitte inimesi, ning püüan võimalusel säilitada viisakat kõnepruuki, sarkasmi ja irooniat endale siiski luban. Kui mind riigikokku tagasi valitakse, siis ma sinna ka lähen, ehkki ei luba, et ma kõik 4 aastat olen.  

Võrreldes eelmiste valimistega on mul selles mõttes lihtsam, et olen oma seisukohad poliitikas oluliste küsimuste kohta enamasti läbi kirjutanud ning saan nendele viidata. Erilist midagi ma ei luba, sest minu põhiteemas, hariduses, imesid minu hinnangul ei sünni – pigem viib edasi järjekindel töö. Väga kokkuvõtlikult öeldes toetan tugevalt kogukonnakeskset põhiharidust, valikutekeskset gümnaasiumiharidust ja loomingukeskset kutseharidust. Lisaks mõtlen haridusvõimalustele enne kohustusliku kooliea algust, eesti-vene hariduse teemal toetan Koosõppiva kooli mudelit, kõrghariduse puhul on oluline akadeemilise vabaduse ja ühiskonna teenimise ühendamine ning 1%   SKPst on siin ühiskonna aukohus. Ning ikka mõtlen sellele, kuidas õpetajaid rõõmustada. Aga nagu ennist mainisin, osad teemad on mul läbi kirjutatud, osade puhul tuleb seda veel teha.

Kampaaniast veel niipalju, et omajagu panid mind mõtlema suvel tehtud videoklipid, kus püüan ühiskonnas kõlapinda leidnud sündmusi illustreerida tsitaatidega kirjanikkelt. Nende klippide vaadatavus jäi 1300 – 3000 vahele. Samas on mu blogipostitusi keskmiselt  vaadatud 200-500 korda, vaid üksikuid rohkem kui 1000 korda (tõsi, mitmed blogipostitused on enne artiklina ilmunud). Tundub, et tõenäoliselt ma oma isiklikus kampaanias pööran artiklite ja blogi kõrval omajagu tähelepanu videoklippidele.

Thursday, August 16, 2018

MMSi lõhn hariduses



Ilmunud EPLi arvamusportaalis: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-vordleb-henn-polluaasa-mmsi-propageerijatega-andestan-tema-teadmatuse-kuid-pean-seda-korrigeerima?id=83369059
Küllap on paljud arstid tunnetanud ratsionaalsete argumentide nõrkust libameditsiini ühe eredama näite MMSi leviku puhul. Ma olen väga lootnud, et analoogilisi nähtuseid haridusse ei imbu. Kahjuks astub Henn Põlluaasa artikkel „Vasakvalitsus käivitab hiiliva sundvenestamisprogrammi“ (EPL 13.08.2018) jõuliselt vandenõuteooriad ja asjatundmatust külvama ka haridusmaastikul. 
Analoogiliselt MMSiga võib ka Põlluaasa artiklit lugedes mingil hetkel tunnetada, et ratsionaalne lähenemisega tekstis toodud väidetele muutub võimatuks. Autor kasutab sõnu ametlik kakskeelsus ja uusvenestamine, kuid tal ei tundu aimu olevat keelekümbluse erinevate meetodite levikust, keelekümblusega liitumise tingimustest, pädevate õpetajate olemasolust jne. Võib-olla on selline asjatundmatus isegi hea, sest teksti tõsiselt võttes tuleks välja, et autor solvab tuhandeid lapsevanemaid, sadasid õpetajaid, kümneid ametnikke, valvsaid kaitsepolitseinikke jne, kes on olnud naiivsed ja rumalad, lasknud end ära kasutada ja pole hiilivat venestamist märganud enne kui valgel hobusel kohale kapanud sõnumitooja seda oma artiklis neile kuulutas.
Kui ratsionaalsus ei aita, tekib küsimus teiste lähenemiste võimalikkuses. Teoloog Reinhold Niebuhr on tegelenud religioosse usu ja huumori seostega. Tema arvates seob usku huumoriga asjaolu, et mõlemad tegelevad inimese olemise puudulikkusega, huumor aitab edasi väiksemate  küündimatuste puhul, usk viimsete küsimuste puhul. Tõepoolest, võiksin ju kultuurikomisjoni liikmena maalida satiirilise pildi, kuidas komisjoni esimees professor Aadu Must ja mitmekordne minister Mailis Reps on leppinud kokku venestamispoliitikas, kaks silmapilgutust komisjoni esimehe poolt tähendab ministrile, et häälteenamus on olemas, ainus läbinägeliku erakonna esindaja on kultuurikomisjonist ära läinud jne. Siiski selgub üsna pea, et sellise absurdinalja üritamine on maotu ja kohatu ning vabandan Aadu Musta ja Mailis Repsi ees, et seda üleüldse katsetasin.   
Jääb usk, mis minu maailmavaate kohaselt ütleb, et nendele tuleb andeks anda, kes ei tea, mida nad teevad, kirjutavad või kõnelevad. Aga nende teadmatusest kõneldud juttu tuleb korrigeerida.
Oleme olukorras, kus väga pikalt vindunud eesti, vene jt rahvustest laste ühisele haridusele ülemineku küsimuses on reaalsed mudelid hakanud välja kujunema. Erakondadevahelistes aruteludes nähakse enamasti vastandustele ja populismile suunatud väljaütlemised läbi ning nende esitajale antakse sellest teada. Loomulikult on erinevaid arvamusi keelekümblusega alustamise aja ja tempo osas, erinevates Eesti paikades, näiteks Võrus ja Narvas, ei saa rakendada samu mudeleid jne. Teravam mõttevahetus käib küsimuse üle, kas segregatsioon rahvuse alusel peaks koolides jääma ning lahendus oleks täielik eestikeelne õpe vene koolides või on tulevik kooli päralt, kus õpivad ühiselt eesti keeles erinevate emakeeltega õpilased. Mulle on alati tundunud, et üheks olulisemaks õpimotivatsiooniks on olukord, kus õpilane tunneb, et see, millega ta tunnis tegeleb, on mõtestatud. Eesti keele õppimine oleks viimase variandi puhul mõtestatud seda keelt kõnelevate kaaslaste, vahetunni jutuajamiste, tekkivate sümpaatiate ja ühiste ürituste  kaudu. Siiani on debatt selles küsimuses olnud üsna korrektne, on kuulatud teise poole argumente, pole sildistatud ajutisi tagasilööke või vigu jne. Väga tahaks, et see arutelu sellisena jätkuks, sest ainult nõnda on edasiminek võimalik. 
Lõpetuseks toonitan veel, et küsimused eesti keele ja meele õppest koolides on rasked ja lahendused pikaajalised. Lastevanemate valmisolek, pädevate õpetajate olemasolu, paikkonna omapära on vaid mõned tegurid, millega arvestama peab. Küll aga on selge, et rasked ja keerulised küsimused hariduses on liiga tõsised, et piltlikult väljendades sinna MMSi pakkujaid ligi lasta.

Thursday, August 2, 2018

Puhastustuli loodust armastavatele erakondlastele



Ilmunud Eesti Päevalehe arvamusportaalis:  http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgensteini-vastukaja-okoriigile-inimeste-heaolu-on-tahtsam-kui-radikaalne-vastuhakk-metsaraiele?id=83234603

Peab olema pime, et mitte märgata loodusega seotud teemade osatähtsuse kasvu eesti poliitikas. Näiteid pole vaja kaugelt otsida, olgu nimetatud tselluloositehas, raiemahud ja raierahu, veelindude jahieetika, karusloomafarmid jne. Tõenäoliselt saavad looduse ja eriti metsaga seotud teemad kindla kaalu ka järgnevatel Riigikogu valimistel ning seetõttu on oluline igale erakonnale ja kandideerijale selle valdkonna alusväärtused enda jaoks läbi mõelda. Teen seda peamiselt isiklike ja oma koduerakonna debattidelt saadud kogemuse abil.
Olen igas erakonnas kohanud loodusest hoolivaid ja loodust armastavaid inimesi ning tähele pannud ka seda, et loodusega seotud küsimuste puhul ei ole erakonnad sageli ühtsed. Samas võib tähele panna, et üsna harva on poliitikas juttu tulnud loodust puudutavate küsimuste taga olevast laiemast vaatest loodusele ja inimesele, kust konkreetsemad seisukohad võrsuma peaks. Räägingi järgnevalt mõnest põhimõttest, mida katsun loodusega seotud küsimuste puhul isiklikult järgida ning millest püüan ka oma erakonna sees rääkida. 
Kõigepealt mõni sõna iseenda loodusega seotud taustast. Ma elan Tartus Raadil palkidest majas, kus on laudpõrandad, mul on kaks ahju, pliit ja saunaahi st tarvitan omamajagu küttepuid, enamasti leppa ja metsakuiva kuuske/mändi. Tõsi, pärast kaks aastat tagasi pandud soojuspumpa kulub küttepuid vähem. Samas, piisab mul talvehommikul silmad lahti teha ja teki alt välja pugedes temperatuuri tunnetada, kui tean, et olen metsas raiutud puudel kõndija ja nende soojuse igapäevane tarvitaja. Olen üles kasvanud Pärnumaal, kus metsi on palju ning meie küla poistekambaga oli metsa hulkuma minek tavaline asi. Vähemalt minu hinnangul on koduküla kandis metsa pindalaliselt rohkem kui mu nooruses. Ehkki minu esimene haridus, bioloogia, on üsnagi rooste läinud, arvan end siiski metsadest pisut üle keskmise teadvate inimeste hulka.
Loomulikult on sotside hulgas loodusega seotud küsimused tekitanud kirglikke vaidlusi ning vähemalt mulle näib, et kaalutletud seisukohani viiva puhastustule läbimiseks on eelkõige võtmeks suhtumine inimesse. On ju inimene ühelt poolt bioloogiline olend, kuid teisalt ka kultuuriline ja vaimne. Sotsidena oleme kasutanud loosungit „Inimene eelkõige“ ning püüdnud suhtuda nii inimeste füüsilistesse, kuid ka vaimsetesse vajadusesse hoolivalt ja mõistvalt. Nii oleme inimesele keskendumisega tõstnud inimese tahes-tahtmata muust loodusest olulisemaks. Samas on tõsi ka asjaolu, et erakonna põhimõtetest tulenev hoolivus ja soov silitada ning pai teha, laieneb ka loomadele ja taimedele ning loodushoid on midagi loomulikku.
Vahel mõnd looduse teemat erakonnakaaslastega lahates olen tajunud õhus peaaegu reaalselt saksa teoloogi, muusiku, filosoofi ja arsti Albert Schweitzeri (1875 - 1965) vaimu kohalolekut. Schweitzerit tuntakse eelkõige tema põhimõtte järgi, et loodusesse suhtumisel peaks aluseks olema aukartus elu ees ja igas vormis elu tuleb hoida ja austada. Ometi keskendus ka tema inimestele - oma põhimõtete elluviimiseks rajas ta Aafrikasse kliiniku, kus ravis tuhandeid abivajajaid. Järgnevalt toon mõned lihtsad näited, kus eelkõige mõte inimese hoidmisest paneb vähemalt osad sotsidest radikaalsemast loodushoiust pool sammu maha jääma.
Võtan esimeseks lihtsaks näiteks suhtumise harvesteri, millest Eesti Vabariigi juubelietendusel sai tehnokraatliku looduse hävitaja kehastus. Aga sellel masinal on ka teine pool. Mootorsaega metsatöö on raske, seal tuleb ette tööõnnetusi ja vigastusi, põlised metsatöölised kannatavad vibratsioonitõve käes jne. Ning küsimus, mitu vigastatut või haiget inimest kaaluvad üles harvesteri rööpad langil (mida hiljem annab tasandada), on just puhastustule probleem, mida enne suhtumise kujundamist endale esitada.     
Teiseks näiteks võtaksin lageraied. Pildid koos tekstidega raielankidest kui vägivallast metsa kallal on efektsed, kuid isiklikult olen hakanud neid ignoreerima. Harjumatule silmale on raiutud mets mingis etapis kole – kuu aega hiljem võib pilt palju parem olla, mõned aastat hiljem veel parem. Olen toonud paralleele meditsiinist, ka operatsiooni käigus lahti lõigatud inimene näeb kole välja, kuid lõikused on inimestele vahel vajalikud. Reeglina ma ei tea, milleks on kasutatud pildistatud raielangilt saadud puid või kuhu on paigutatud saadud tulu – võib-olla kellegi raske haiguse rohtudeks, võib-olla kellegi maja ehitamiseks,  laste koolitamiseks, võib-olla ma kütan neid vms. Need on inimeste reaalsed vajadused. Kui keegi raiega suli teeb, on loomulikult vaja ta korrale kutsuda, alati tuleb kaaluda mitmekesiste raiete võimalikkust, lankide suuruseid, raiete teostamise viise jne, kuid tunnetan selles vallas emotsioonidele rõhumise ohtlikkust ning ohtu kalduda väärika metsamehe elukutse halvustamisele.
Raielank on mitmetele liikidele sobiv elukeskkond ning võib ka ilus näida. Loomaökoloogia professor Raivo Mänd postitas sotsiaalmeedias pildi oma metsas tehtud lageraiest ning hilisemas kommentaaris kirjutas ka raielangi ilust:“ /../ vaata ometi kui ilus see lank on! Varsti hakitakse oksad ka ära. Mul juba vaimusilmas kõrgel sinitaevas kronksuv ronk ja haavatüvel põristav rähn ning kändudevahe ülastest valendamas-kollendamas. Ega see käestlastud tihe soomets ennegi väga ilus vaadata polnud.“ Endalegi tuleb meelde, et raiesmikul istumine, kaasavõetud võileiva söömine ja sealt maasikate korjamine oli pärast tihedas metsas tampimist elamuslik.
Kolmandaks ja kõige olulisemaks on küsimus, kui suur on mõistlik aastane raiemaht Eestis ja see on küsimus, mis laieneb konkreetselt inimeselt inimpõlvedele? Kaudselt on selle küsimusega seotud iga eesti inimene, olgu siis elu – või töökeskkonna, puhkuseharjumuse või kasvõi bussiaknast möödalibisevate maastike kaudu. Paljudele inimestele on ka vaimselt oluline, et meil säiliks stabiilne kogus looduslikke metsi, puidutööstusega seotud inimestele on nende töö eluliselt vajalik, puit annab meie kodudel hinge jne.
Erakondade hulgas on alanud omamoodi vähempakkumine; EKRE on pakkunud raiemahtude ülempiiriks 8 miljonit tihumeetrit, Vabaerakond 6 miljonit tihumeetrit, SDEd on seostatud 10 miljoniga, ehkki ma ei mäleta, et meil päris konsensust ja lõplikku seisukohta selles küsimuses oleks. Kindlasti on probleem ka raiemahu piiramise viisis, näiteks erametsa puhul on väga raske põhjendada, miks Jaan võib küpset metsa raiuda ja tema naaber Juhan seda teha ei tohi.
Tunnistan, et ma ei näe ma muud võimalust kui usaldada teadlasi ning nende koostööd. Võtaksin eelkõige tõsiselt seisukohti, mille formuleerimisele on kaasa aidanud erinevad osapooled, eelkõige enamasti TÜ taustaga ökoloogid ja suuresti EMÜ taustaga metsateadlased. Mõlemal pool on sümpaatsed ja targad inimesed ning sümpaatsed ja targad inimesed suudavad enamasti teist poolt mõista ja kompromissides kokku leppida Tõsi, vastuargumendina võib siin meenutada inglise filosoofi Bertrand Russelli (1872 - 1970) tõdemust, et inimesed suudavad reeglina kokku leppida vaid asjades, mis neid ei huvita.  
Küllap seisab iga erakond suhtumises loodusesse silmitsi oma puhastustulega. Minu jaoks põletab puhastustuli mällu eelkõige inimestest hoolimise vajaduse. 

Wednesday, July 11, 2018

Poliitika 11




Avastasin, et ma pole käesoleval kuul blogisse sissekandeid teinud – ajan selle asjalikkust peletava suve kaela. 

Kõigepealt aktuaalsest, tänane Eesti Ekspress ja ka teised väljaanded räägivad võimuvõitlusest SDEs, et Indrek Saar olevat Jevgeni Ossinovskile kinda visanud. Olin ka ise artiklis refereeritud koosolekul ja esitan järgnevalt enda seisukoha SDE juhi(vahetuse)ga seotud küsimuses.

Kõigepealt, tegemist oli väga olulise, selgitava ning avameelse koosolekuga välja arvatud ca 5-6 minutit, kui emotsioonid üle võlli läksid. Kordan kiirelt üle oma senised väljaütlemised Jevgeni kohta, nimelt on tema nõrkused pisut ebatavalised ja nendeks on liigne tarkus (Andrus Vaarik ütles umbes nii, et Jevgeni ei suuda varjata oma head inglise haridust), liigne julgus ja vähene populism. Kõik loetletud omadused on väga sümpaatsed, kuid nende abil teostatav poliitika toob hääli pikema aja möödudes – valimised on aga kaheksa kuu pärast. Olen väga tänulik ka Indrekule, kes teema tõstatas, suid puhtaks rääkida oli kahtlemata vaja.

Mis ma ise asjast arvan ja ma tunnistan, et minu arvamust mõjutas omajagu ka nimetud koosolek. Praegust SDE tausta ja selle dünaamikat vaadates mulle tundub, et madalseis on ületatud ning liigume vaikselt paremuse poole. Reiting on pööranud tõusule, ühinenud on toredaid inimesi, inimestega vesteldes tajun mõõdukat optimismi, tehtud vigu pole me eitanud, Jevgeni on leidnud võimalusi avada oma soojemaid ja mängulisemaid külgi (ei ole tal enam kogu aeg murekorts otsmikul) jne. Igatahes langetasin otsuse, et igasugusele juhi vahetusega seotud jutule on neli kuud minu kõrvad kurdid ning toetan sellel ajal Jevgenit esimehena ja Indrekut aseesimehena nii kuidas oskan. Kui nelja kuu pärast olukord nõuab, siis palun samasugust avatud meelega arutelu nagu oli meedias avaldatud lugude aluseks olnud koosolek, kuid sisimas loodan, et seda pole vaja.

Teiseks tõstan blogisse ka kaks videoklippi. Aluseks siis ettevaatlik tähelepanek, et mõned poliitikud võtavad poliitikat kui teadust, mõned kui religiooni, mõned kui mängu, kuid mõned ka kui kunsti ning viimastest olen vahel puudust tundnud. Seetõttu üritasin mõnda eelmise nädala sündmust või tähelepanekut kokku võtta luuletuse või proosaraamatust võetud tsitaadiga. Esimesena valisin Juhan Viidingu luuletuse „Õhtu Valgas“ (esitamisel veab mälu alt) ning teiseks katkendi Andrei Hvostovi „Sillamäe passioonist“. Katsun suve jooksul kokku teha 5-6 klippi, paar nädalat pean nüüd vahet, siis jälle. Kas sügisel jätkan, eks näis. Kuigi ahvatlus oli, ma siiski ei esitanud mõned aastad tagasi levinud jää-ämbri sarnaselt nimelisi väljakutseid (kust algne idee, toetada lihasehaigeid, kippus vahel kaduma), kuid pöördusin poliitikute ja poliitikahuviliste poole, kes on samuti kunstist poliitikas pisut puudust tundnud. Proovige samuti suviseid sündmusi kirjanduse, kuid miks mitte ka muusika või kujutava kunsti abil illustreerida või mõtestada! Seni on kaks inimest on lubanud, et ühinevad minu ettevõtmisega.

Siin siis minu klipid:

https://www.facebook.com/toomas.jyrgenstein/videos/1758945860827653/

https://www.facebook.com/toomas.jyrgenstein/videos/1769554433100129/







Tuesday, June 26, 2018

Poolikud rehkendused




Ilmunud: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-kas-chuck-norris-kaotaks-lopueksamid-ning-tooks-vasja-eestikeelsesse-klassi?id=82821091


Viibisin möödunud nädalal ühe väga hea gümnaasiumi lõpupeol ja ei mäleta, et eelnevatel aastatel oleks õpetajate ringis olnud nii palju juttu haridusega seotud probleemidest. Kindlasti on osalt seda põhjustanud meedias ilmunud intrigeerivad artiklid nagu Hannes Rummi poolt väljakäidud mõte kooliaja lühendamisest või Hardo Pajula kartus lääne ülikoolide humanitaaria allakäigust, samuti paljud minister Mailis Repsi poolt lühikese aja jooksul õhku visatud teemad nagu kohustuslik õpe lasteaias, riiklikest põhikooli lõpueksamitest loobumine, kodutööde kaotamine jne.

Olen viimasel paaril päeval arvanud, et ehk polegi paha, et nimetud teemad on ühiskonna ette paisatud suve hakul, piltlikult öeldes on need poolikud rehkendused ning nende sügavam kaemine ootab sügisperioodil kindlasti ees. Samas pakuvad väljatoodud probleemid suveks mõtteainet ning võimaldavad üritusi need rehkendused lõpuni teha. Pole sugugi võimatu, et lahendusteks pakutakse välja  erinevaid võimalusi või tunnistatakse mõni rehkendus lootusetuks.

Lisaks saab nende teemade kajastusi lugedes ka nalja. Näiteks ülikoolide allakäigu teemas põrkusin ühe eesti portaali jagatud artikliga, kuidas teleekraanidelt Texase korravalvur Walkerina tuntud näitlejat Chuck Norris esines hariduseksperdina ning soovitas, et vasakpoolse mõju vältimiseks võiksid noored eelistada era-, konservatiivseid ja  kristlikke ülikoole. Tunnistan, et olin seda lugedes ehk pisut kohatult irooniline.

Tulles tagasi tõsisemate teemade juurde mõtlesin näitena kirjutada oma mõtetest kahe loetletud  rehkenduse kohta, millest üks on lihtsam, teine keerulisem.   

Peatuksin esmalt minister Mailis Reps tõstatud mõttel põhikooli riiklikud eksamid ära jätta. Ma arvan, et selles küsimuses on nii poolt kui vastuargumente, kuid pooltargumendid on tugevamad. Riik ei pea saama infot koolis toimuva kohta tingimata lõpueksamitest, vaid selleks sobivad ka tasemetööd. Õpilase lõpetamise võib rahulikult usaldada teda tundvale kodukoolile ning sellisel juhul on koolid vabad korraldamaks lõpetamist just vastavalt kohalikele rõhuasetustele, olgu selleks siis kooli poolt koostatud kirjalikud või suulised eksamid, loomingulised projektid, uurimistööd või midagi muud. Teatud eksamikogemuse omandavad õpilased ka gümnaasiumitesse katseid tehes ja tasemetöödes osaledes. Ühesõnaga, antud rehkendus ei ole eriti raske.

Tunduvalt raskem rehkendus on seni ikka veel toimiv eesti ja vene laste ühise hariduse küsimus. Tõenäoliselt tõuseb see teema vähemalt enne valimisi uuesti fookusesse ja selged lahendusvariandid nimetatud teemal aitaksid ehk pisutki taltsutada populismist ja laste ohverdamist iseenda võimuambitsioonide nimel.
Üheltpoolt on üsna selge, et kaks paralleelset haridust ei saa kesta igavesti. Lõputult ei saa korrata ka mantrat, et ühiskond ei ole valmis, vaid tuleb tegutsema hakata: keelekümblus (ka kahepoolne) ja koosõppivad koolid on reaalselt toimivad ja nendega tuleb edasi minna. Väga hoiatav ja kurb oli paar päeva tagasi lugeda, et Tallinn on nendes küsimustes sabassörkija (Tiina Kaukvere „Ida-Viru liigub eesti keele poole Tallinnast kiiremini“ Postimees 19.06.2018).   
Tunnistan ka seda, et  sõnumit ühisest haridusest on sageli esitatud vastutustundetult: on jäetud mulje, et koolis X hakkavad Katja, Vasja ning Niina õppima eesti keeles ning see naaberkoolis õppivaid lapsi ei puuduta. Tegelikkus on see, et Katja, Vasja ja Niina tulevad elukohajärgsesse kooli, mis võib olla tänane eesti kool, ja istuvad Reinu, Martini ja Tiiu kõrvale. Õpetaja peab kohanema sellega, et klassi edasiliikumise tempo võib mõneks ajaks aeglustuda, seletama peab rohkem, mingid  endastmõistetavused muutuvad jne. Kindlasti nõuab selline muutus pingutust ja kannatlikkust mõlemalt poolelt.    
Õpetaja Laur lubas Tootsil õppida poole vene keele tükist ja teha kahest rehkendusest ühe, seda tingimusel, et need on Tootsi enda tehtud. Mulle tundub, et suvi on hea aeg haridusega seotud ja haridust armastavatel inimestel ise paljud teemad endale selgeks mõelda. Siis on sügisel mitmetel teemadel kergem põhjendatud seisukohti võtta.