Friday, April 20, 2018

Kiri kadunud valijale


Tere!

Hea sotside valija! Viimasel küsitlusel oli SDE toetusprotsent 6 ning hakkasin mõtlema, kuhu Sa kadunud oled. Peaaegu oleksin hakanud ümisema laulu „Truudusetu Juulia“, millele naistebänd Naised Köögis luuletas juurde ka meessoo nõrkusi avava variandi „Süüdimatu Julius“. Aga siis tuli mõistus koju, sest see oleks tähendanud enda asemel Sinust vigade otsimist.   
Tegelikult on vähene suhtlemine ja seletamine üks meie kontaktide lõdvenemise hädasid küll. Ma ei pea siin silmas mõningate eelnõude üksikasju ja detaile, loomulikult tuleb ka neile tähelepanu pöörata, vaid sotside üldisemaid põhimõtteid ja neist tulenevate otsuste ja käitumismustrite seletusi.
Usun, et üks kurja juur on, et sotsid armastavad liiga palju. Võta või Tanel, kes hakkas Suud puhtaks saates kohe kritiseerimise asemel ühisosa otsima, või Helmen, kes ainult inimesi aidates oskabki elada – Viljandi inimesed teavad. Aga poliitikas vastase hingetuks embamine alati ei õnnestu ning me võime kohati jätta pehmo mulje.  Samuti jääme teravuste loomisega hätta, võta või hiljutine Jürgeni ütlus Delfis „Üle piiri alkoaktsiisid joodavad Eestit purju“. Ta teab suurepäraselt, et viimane Turu-uuringute küsitlus näitas alkoholitarbimise langust ka piiri tagant alkoholi toojate hulgas, kuid oskas oma sõnad nõnda seada, et mulje jääks vastupidine ning kusagilt kinni hakata ka pole.
Saan ka sellest aru, et vahel võib sotside soov kompromisse otsida näida selgrootusena. Paljudele tundus, et minister Urmas ületas punase joone ning siis oleks pidanud sotsid ta pihta tuld andma. Siiamaale torkab mind üsna valusalt ühe minu väga targa õpilase kiri, kes heitis meile ette ministrit täielikult hukkamõistva seisukoha puudumist. Võib-olla oli tal õigus.
Hea valija, mõistan, et Sind võib häirida ka sotside armastusest tulenev hoolimine, mis võib kohati välja tunduda paternalismina – üleoleva hoolitsusena õnne nimel, millest hoolitsevatel võib olla teistsugune ettekujutus. Tunnetan seda eriti Tartus, kus sotside hulgas on palju vabadust ülimaks väärtuseks seadvaid liikmeid. Mõni aeg tagasi vaidlesid filosoofid Leo ja Margus minu facebooki seinal sotside paternalistlike kalduvuste või nende puudumiste üle ja see oli huvitav. Küllap peame õppust võtma ja vähem rääkima, et moosipall on paha, vaid pigem sellest, et evolutsioon on vorminud inimese magusa suhtes kaitsetuks ja kooli puhvetites võiks eelistada tervislikku toitu.
Tõsi on ka see, et me vahel ei ütle asju lõpuni välja. Nii on meie esimehe Jevgenigagi. Ta on tegelenud väga raske ja keerulise valdkonnaga ning teinud seda hästi. Loomulikult pole ta ideaalne, olen ta kohta paaril korral öelnud, et tema nõrkuseks on liigne tarkus kombinatsioonis tulipäisusega. Nimelt ei jagu tal alati kannatlikkust ning see on poliitikule tõsine puudus. Luban, et räägin seda talle ja kindlasti üritab ta oma nõrkust vähendada.
Kirjutan veel mõne sõna vene koolide küsimusest. Pikalt on otsitud konflikti teemal, et haridussüsteem peaks olema üks ja  kõik lapsed peaksid õppima ühtmoodi eesti keeles. Olen nõus, et kaugema eesmärgina võiks see nõnda olla. Ometi on minu arvates selle idee toetajad esitanud soovitut ühekülgselt. On jäetud mulje, et kusagil koolis hakkavad Sergei, Nadja, Marina ja Vadim õppima eesti keeles. Aga see pole päris nii, kui koolisüsteem on üks – siis  tulevad nad eesti kooli ning istuvad ühes klassiruumis koos Mardi, Hennu, Monika ja Jaaguga. Küsimusi, missuguseid muutuseid tooks see kaasa eesti koolile ja kas see ka lapsevanemaid rahuldab, pole küsitud. Igatahes eelistan mina siin pigem rahulikumat edasiminekut, näiteks keelekümbluse laiendamist lasteaedades ning õppe tõhustamist põhikoolis.     
Ja veel usust. Jah, väliselt võib selles vallas näha suurt konflikti, kuna kirikud enamasti eitavad gei-suhtele seadusega tunnustuse andmist, mida meie sotsidena oleme jaatanud. Tegelikult koosnevad nii kirik kui sotsid erinevatest inimestest, kus leidub nii pooldavaid kui eitavaid seisukohti. Mäletad Annika suurepärast kõnet Suud puhtaks saates, mis mõjus värske õhu puhanguna.  Armastusega on kord nii, et see ei saa olla välistav, seetõttu toetavad sotsid ka kooseluseaduse rakendusakte. Ning mingilgi kombel ei sega see kristlaseks olemist või mõne muu usu tunnistamist.      
Hea sotside valija. Ma ei paku ennast Raja Teele moodi välja, kuid suhet Sinuga tahaks kindlasti jätkata. Võib-olla ongi hea, et meie kontakt hetkeks lõdvenes, aeg-ajalt tuleb ennast läbi katsuda, kuid pärast seda on meie suhe kindlasti tugevam ja läbikaalutum.

Heade soovidega,
Toomas
https://ssl.gstatic.com/ui/v1/icons/mail/images/cleardot.gif


Thursday, April 19, 2018

Emakeelepäev riigipühaks


Täna anti Riigikogus üle mulle ühtpidi lähedane, teisalt kõhklusi tekitav eelnõu, mille sisuks oli muuta emakeelepäev 14. märts riigipühaks. Praegu on emakeelepäev riiklik tähtpäev st ei ole vaba päev. Mul oli võimalus ühineda saadikute grupiga, kes selle eelnõu esitasid, kaalusin pikalt, kuid ma lõpuks ikkagi ei teinud seda.

Loomulikult ei tähenda eelmises lõigus kirjeldatud otsus seda, et ma emakeelest lugu ei pea või eelnõule menetluse ajal vastu hääletan. Aga püüan oma kõhklusi pisut lahti kirjutada.  

Kõigepealt seda, et igal täiendaval vabal päeval on küljes hinnalipik st riigil jääb sellel päeval teatud tulu saamata. Samas arvan, et üks riigipüha võiks meil tõesti veel olla ja selle kannataks meie riik majanduslikult välja küll. Eestis on täna kaksteist riigipüha, Leedus ja Rootsis on neid kolmteist, Soomes kümme, Austrias viisteist ja Lätis seitseteist.

Nüüd kahest argumendist, mis mind ikkagi kõhklema pani.

Esiteks, vähemalt minu tänast arusaamist mööda on emakeelepäeval ülekaalukalt kõige suurem mõju koolides. Korraldatakse kirjanduslikke teadmiste võistlusi, luulelugemist (mäletan Treffneri koolist päeva, kus õpetajad lugesid iga tunni alguses ühe luuletuse), näitemänge, etteütlusi, meenutatakse eesti keele suurkujusid jne. Kui see oleks riigipüha st koolitööd ei toimuks, siis ma kardan, et neid tegevusi (olgu päev enne) niisama sujuvalt koolitöösse ei sulata.

Teiseks, nagu ma juba mainisin, pooldan ühe täiendava riigipüha seadustamist. Hetkel on minu jaoks üsna ühel pulgal emakeelepäev, teine ülestõusmispüha, 1. september (mõneti käib esimene argument ka selle päeva kohta) või siis hoopis variant, et kui riigipüha satuks nädalavahetusele, lisanduks vaba päev reedeks või esmaspäevaks. Kui nüüd emakeelepäev riigipühana seadustada, väheneksid teiste variantide võimalused, sest üsna raske oleks ka kõiki teisi päevi riigipühadeks kuulutada.

Kokkuvõttes olen seda meelt, et ühe täiendava riigipüha võiks Eestis seadustada küll. Oleks hea, kui minu lõplikku seisukohavõttu toetaks ka mõni uuring, kus selguks eestimaalaste seisukohad, kas nad eelistaks riigipühana emakeelepäeva, 1. septembrit, teist ülestõusmispüha,  nädalavahetusele sattunud riigipühadele vaba päeva lisamist või mõnda muud päeva.
   


Saturday, April 14, 2018

Sotsiaaldemokraatide ja reformierakonna suhtest



Kuulasin huviga tänast Kaja Kallase kõnet (lugenud veel ei ole, seega võib mu järgnevas kirjutises olla eksitusi) ja hakkasin mõtlema oma koduste sotsiaaldemokraatide ja reformierakondlaste suhete üle, seda nii riigikogus kui ka laiemalt. Ning loomulikult väljendan siin kirjatükis oma üsna spontaanseid isiklikke arvamusi. 

Kõigepealt sellest, et Reformierakonna (edasi RE) fraktsioonis riigikogus on palju liikmeid, kellest ma isiklikult väga lugu pean. Võin kindlalt öelda, et Liina Kersnal on süda väga õige koha peal, kiita tahan ka oma komisjonikaaslasi; mulle tundub, et  Yoko Alenderi mõtlemises kohtuvad mõnusalt läänemaine täpsus ja idamaine piiridetus, Laine Randjärv pühendumus muusikale on vaimustav, kui Heidy Purga mõtestab meediat tunnen end õpilasena. Loomulikult võin nimetada ka teisi: saan hästi läbi asjatundlike kindralite Ants Laaneotsa ja Johannes Kertiga, pole kunagi kahelnud Jürgen Ligi vahedas mõistuses, Maris Lauri oskuses analüüsida majandust või Lauri Luige spordialases kompetentsis.   

Eelnevas lõigus tehtud komplimendid ei tähenda kindlasti seda, et tahaksin koalitsiooni vahetada. Mulle on hingelähedane vasakpoolne poliitika ja seda praegune valitsus teeb. Näiteks haridussfääris olen näinud, kuidas mitmed üsna kaua oodatud probleemid on hakanud lahenduste poole liikuma. Samas peaks minu arvates alati esmane küsimuse olema, mis mind ja sotsiaaldemokraate mõne teise erakonnaga ühendab. Küllap võib hiljem mõelda ka erinevuste peale. Lõpuks olen RE-ga ka koostööd teinud nii Tartu linnavolikogus kui põgusalt eelmises koalitsioonis ja mälestused on asjalikud ja töised.

Tegelikult oli tänasele Kaja Kallase kõnele kriitiline eelhäälestus olemas. Pean silmas tema Eesti Ekspressi intervjuud, kus ta väljendas  vähemalt minu hinnangul üsna eluvõõrast ideed asendada solidaarne tervisekindlustus erakindlustusel põhineva süsteemiga. See, paljusid vaesemaid inimesi teravalt riivav idee, on pälvinud juba karmi kriitikat.

Võib-olla lähtuvalt eelnevast kriitikast oli Kaja Kallase tänane kõne nihkunud hoolivamaks ja see oli üsna sotsiaaldemokraatlik (see on väikese huumoriga öeldud), inimese individuaalsust ja vabadust rõhutavale poolele oli külge õmmeldud omajagu solidaarsust - patriotismi ja vabaduse kõrval nimetas ta alusväärtusena ka hoolivust.  Lisaks meeldis mulle väga eksimise inimlikkuse rõhutamine (Augustinus ütles, et eksimine on inimlik, kuratlik uhkuse tõttu eksitusse jääda) ja eakatele väärika vananemise probleemi välja toomine. Samas küll loetelus nimetatud tasuta haridusest loobumine tundus pigem küsimusi tekitav. Väga sümpaatne oli ka  Kaja Kallase otsus loobuda tänases kõnes teiste erakondade kritiseerimisest.

Mulle tundub, et suurim väljakutse koostöös SDE ja RE vahel seisneb asjaolus, kuivõrd suudetakse teineteist täiendavaks muuta reformierakonna poolt rõhutatud individuaalsus, liberaalsus ja vabadus ning sotsiaaldemokraatide poolt oluliseks peetud solidaarsus, võrdsed võimalused ja vabadus (RE poolt on ehk pisut enam rõhutatud vabadus millekski, SDE poolt selle kõrval ka  vabadus millestki). Samas võivad nimetatud väärtused käristada need erakonnad ka vastanduvateks. Poliitikas on reaalsed mõlemad võimalused, näiteks näen RE ja SDE head koostöövõimalust töötamisel selle nimel, et jõustuksid kooseluseaduse rakendusaktid, maksupoliitikas pole konsensust saavutada nii lihtne.      

Tahaksin nimetada veel üht Kaja Kallase „puhastustuld“, mis seisneb ühe vana Gordioni sõlme avamises või lahti raiumises. Laiemalt puudutab see suhtumist inimestesse, kitsamalt silvergate-i juhtumit. Usun, et ma poleks sellest vanast teemast kirjutanud, kuid hiljuti ütles Äripäeva intervjuus Andrus Ansip, et Silver Meikar pani omal ajal kõrvale ärimeeste poolt reformierakonnale toodud raha. Olen Silver Meikarit pisut tundma õppinud (käin temaga koos korvpalli mängimas) ja seda väidet ma ei usu, kuid minu usk pole see antud juhul oluline. Nimelt ütles Andrus Ansip intervjuus otse, et kui keegi ärimeestest ei soovinud erakonda toetada oma nime all leiti teine isik, kes selle reformierakonna arvele kandis. Mina olen aru saanud, et mitmed reformierakonna inimesed on seda skeemi prokuratuuris eitanud ja kinnitanud, et annetasid oma raha.

Mäletan, et silvergate-i juhtumi puhul rääkis Kaja Kallas, et kui ta loeb uurimisprotokolle, siis kaldub ta arvamus pigem poole, mis ei toeta tema erakonna poolt valdavalt esitatud seisukohta. Mäletan ka, kuidas käitus RE omal ajal Silver Meikariga, julgen siin kaudseid paralleele tõmmata  hiljutise Hanno Pevkuri üsna jämeda kõrvale tõukamisega. Erakonna juhina oleks Kaja Kallasel võimalus see Gordioni sõlm lõplikult lahti raiuda ja suhtumist inimestesse, olgu nad siis sõnumitoojad, võitjad või kaotajad, muuta. 

Kindlasti tahaksin täna Reformierakonnale jõudu soovida. On ülimalt loomulik, et sünnib erinevaid koalitsioone, et erakonnad kannavad erinevaid maailmavaateid ja väärtusi, et väljaütlemised on vahel teravad või iroonilised. Kui kõige selle taga on teist poolt mõista püüdvad avatud inimesed, on poliitikaga asjad enam-vähem korras.    

Tuesday, April 10, 2018

Ilus päev pisarateks


Ilmunud ajalehes Eesti Kirik 11.04.2018

Olen kuulnud, kuidas vahel naljatletakse austraallaste inglise keele üle. Nende poolt öeldud, „kas pole täna ilus päev“ võib harjumatule kõrvale kõlada justnagu „kas pole ilus päev suremiseks“. See kerge naljana öeldud tõsine lause meenub mulle enamasti kevadeti looduse puhkemise ajal. Meenus ka käesoleval aastal kui märtsis-aprillis oli lühikese aja jooksul siit ilmast lahkunud mitu inimest, kellest olen sügavalt lugu pidanud ja kes eluaastate arvu poolest võinuks veel elada.

Iga surm on lähedastele raske ja eluga igapäevasesse rütmi tagasi jõudmine võtab aega. Vahel aitavad edasise elu kulgemisele kaasa ka lahkunute mälestamine, olen viimastel aastatel ehk teravamalt tähele pannud, kuidas tänases individualismi ja läbilööki tähtsustavas ühiskonnas lähendavad leinad reeglina inimesi taas üksteisele. See on justnagu surnute viimane teene elavatele ning mulle tundub, et inimeste vahelist solidaarsust on Eesti ühiskonnale praegu väga vaja.

Kopenhaagenis asub esmapilgul  kummaline asutus, mida nimetatakse  „Maailma Õnneinstituudiks“. Igal aastal avaldab see mõttekoda edetabeli, kus maailma riigid on järjestatud elanike õnnetunde alusel. Traditsiooniliselt on esikümnes põhjala riigid, tänavu oli esimene Soome, kuid esikümnesse mahtusid ka Norra, Taani, Island ja Rootsi, Eesti oli selles edetabelis 63. kohal, meie ette mahtusid ka Läti ja Venemaa. Samas on Eesti koht paranenud – veel 2010. aastal olime kümmekond kohta tagapool. Uuringu läbiviijad on toonitanud, et majandusliku heaolu kõrval mõjutab õnne tugevasti ka kogukond ja kollektiivsus, ühesõnaga teadmine, et sa ei ole üksi.

Küllap on ka meie ühiskond liikunud aeglaselt kogukondlikkust, ühistegevust ja ka teineteise aitamist tähtsustavas suunas. Kogudused võivad siin julgesti olla eeskujudeks. Tõsi, pikk maa on veel minna, sest teatud küsimustes domineerib veel meie-nemad vastasseis. Nii tundub vähemalt esimesel pilgul, et sõnad meie maa, meie rahvas, meie metsad tulevad Eestis sagedamini üle huulte kui meie haridus, meie maksusüsteem, meie transport, meie majandus või ka meie usk. Samas on ka vähesest liikumisest inimeste õnne suunas kindlasti hea meel.   

Eesti pedagoogikateaduste korüfee Johannes Käis on toonud välja vana ja uue kooli kümme käsku, kus uue kooli käsud on suunatud selgelt ühistegevuse ja hoolimise kasvatamise poole. Näiteks kui vana kooli seitsmes käsk ütleb: „Püüa teistest ette jõuda“, siis uues koolis öeldakse: „Püüa aidata kogu klassi“, vana kooli kaheksas käsk manitseb: „Ära aita kaasõpilasi“, uues koolis vastatakse: „Aita, eriti nõrgemat!“ Mulle tundub, et Käisi skeemi kasutades valitseb tänases koolis vana kooli  konkurentsi ja uue kooli solidaarsuse vahel habras tasakaal. Õnneks on olemas mitmeid märke ja tegevusi, olgu või liikumine „Kiusamisvaba kool“, mis näitavad liikumist hooliva ja koostööd tegeva hariduse poole. Kui see tõesti nii on, tähendaks see meie laste õnne suurendamist tulevikus. 

Sarnaselt juba kümnetele tuhandetele eestimaalastele käisin hiljuti kinos vaatamas Leelo Tungla autobiograafiliste raamatute järgi tehtud Moonika Siimetsa filmi „Seltsimees laps“. See on lugu Stalini hirmuvalitsuse ajast, kus väike tüdruk oma alusetult vangistatud ema koju tagasi ootab. Ta ei mõista ema äraviimise põhjuseid, last painab mure, ta püüab olla hea laps ja tema ebaleva lootuse taustal elavad oma igapäevast elu nõukogude ametnikud, pioneerid, lihtsad tööinimesed, mitmel puhul raskete valikute ette pandud isa ja lähedased. Ema jõuab koju alles mitme aasta pärast kui Stalin on surnud. 

Nii Facebooki kommentaarides kui suulistes vestlustes on selle filmi vaatamise kirjeldamisel ühendavaks teemaks olnud pisarad. Film, mis ühiselt nutma paneb, toob ühiskonda juurde solidaarsust ja mõistmist. Ja selline ühiskond on teel pisut suurema õnnelikkuse poole.


Tuesday, March 20, 2018

Puhastustuli tselluloositehases


Nii mõnigi muinasloo taga on sündmused karmist päriselust. Näiteks Lumivalgukese muinasjutt, mis koos aja ja kommete muutumisega omandas üha helgema kuju päädides Walt Disney (1901 - 1966) rõõmsalt laulvate isikupäraste pöialpoiste ja lapselikult siira Lumivalgukesega. Ometi on elu selle muinasjutu taga tunduvalt karmim, Lumivalgukese algkujuks on peetud Margaretha von Waldeckit (1533 - 1554), kaunitari, kelle surma põhjusena kahtlustati mürgitamist. Tõsi, võõrasema teda tappa ei saanud, sest tema suri mõned aastad enne Margaretha surma.

Kes aga olid pöialpoisid? Margaretha isa omas ka kaevandusi ja muinasjutus kohatud pöialpoiste taga on nähtud tollel ajal seal töötanud lapsi, kes kitsastes kaevanduskäikudes täiskasvanutest lahedamalt liikuda said. Karm töö oli nad sageli vorminud igerikeks ja omapärasteks, samuti elasid nad hulgakesi ühes ruumis nagu pöialpoisidki.

Mulle tundub, et Emajõe äärde plaanitud tselluloositehase ümber peetud arutelul on esimene raund möödas ning piltlikult öeldes on ettekujutus tehasest muutunud algsest rõõmsate pöialpoistega puhtast töökeskkonnast millekski karmimaks. Tartu Linnavolikogu on öelnud oma kindla „ei“, on selgunud, et sarnaselt muinaslooga on ka tehasel oma negatiivne pool, mis seisneb peamiselt keskkonnamõjudes. Üheltpoolt võimalikus ebameeldivas lõhnas, eelkõige tehase käivitusfaasis. Suuremaks ohuks on aga tehase heitveed, seda eriti suvel, kui Emajõe vooluhulk kipub napiks jääma. Oma aeglase läbivoolu tõttu on ka Peipsi haavatav, seda enam, et suure osa Eesti suurimasse järve suubuvate vete üle meil kontroll puudub. Siiski tundub mulle, et enne oma seisukoha kujundamist, peaks iga Eesti arengu vastu laiemalt huvi tundev inimene tegema läbi  puhastustule laadse mõtteproovi.  

Puhastustuli peab haiget tegema ja tänasele Eestile mõeldes, teevad sageli haiget teevad haavatavad inimesed, kellel on millestki puudus. Plaanitav tehas tõstaks Eesti sisemajanduse kogutoodangut püsivalt 1,1-1,4%, peenpuit, mida me praegu võileiva hinna eest välja viime, saaks mitmekordselt väärindatud. Riigieelarvesse laekuva lisaraha eest saaks ideaalis leevendada raskustes inimeste olukorda, olgu nendeks siis puuetega lastega pered, eakaid omakseid hooldavad inimesed, meie meditsiin vajab lisavahendeid jne.

Lõuna-Eestis ei ole tasuvaid töökohti jalaga segada. Sellele mõeldes ei olegi 200 hea palgaga töökohta liiga vähe. Nii pole tehases töötaval perel vaja Tallinnas või Soomes tööd otsida, lisaks looks tehas 500-700 kaudsemat töökohta. Tean omast käest, mis tähendab, kui lastega pere on pikalt suvise reisi jaoks raha kõrvale pannud ning ootamatu auto rikki minek selle eelarve uppi lööb. Tulemuseks on masendus, mitmel sajal perel oleks tehasest saadud palgaga kergem. Omamoodi ilmekas oli lugedes ajakirjanike lugusid Ääneskoski tehasest, kohalikud soomlased võisid küll rääkida kassipissi haisust, kuid vaid väga üksikud olid tehase vastu.

Mul pole mingit kahtlust Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere pädevuses, kes on selgelt öelnud, et Eesti vajab puidukeemiat, samuti Teaduste Akadeemia komisjoni väljaöeldu suhtes, et tselluloositehas on Eestile makromajanduslikult oluline. Ka neid teadmisi tuleb oma seisukoha kujundamisel kindlasti arvesse võtta.

Eelmistes lõikudes kirjeldatud puhastustuli on valus, kuid mulle näib, et kaalutletud seisukoha võtmiseks tuleb see mõtterännak läbi teha ja loomulikult kuulata teadlasi. Sellest puhastustulest välja tulles arvan ma endiselt, et Emajõe ja Peipsi seisund ning Tartu ümbruse tiheasustuse piirkonna inimeste rahulolu on siiski tehase positiivsetest mõjudest olulisemad. Samas tahaks vägagi õlale patsutada tehase ideega väljatulnutele ja öelda, et olete kõvad mehed ja mõtlete Eestile vajalikus suunas, kuid äkki kaalute veel tehase rajamise kõiki aspekte: asukohta Eestis, kogukonna hoiakuid, tehase suurust, tehnoloogiaid ja eelkõige mõju vastava paiga loodusele. Tänaste teadmiste valguses on Tartu ümbruses võtmetähtsusega looduse puhtus ja inimeste rahu liiga haavatavad.

Tulles tagasi pildilise alguse juurde, siis tõenäoliselt ei ole tselluloositehase võrdkujuna õige ei rõõmsate ja lauluhimuliste pöialpoiste kogukond ega ka süngete igerike lapstöölistega kombinaat, vaid midagi vahepealset. Ning igaüks, kes soovib sellel teemal otsust langetada, peaks kindlasti sisse elama ka argumentidesse, mis talle vaistlikult vastumeelsed on. Pärast sellist puhastustuld on otsuse kvaliteet kindlasti parem.       





Tuesday, March 13, 2018

Hümn ja seadus


Kasutasin hümniks ka oma artiklit: https://arvamus.postimees.ee/4430751/toomas-jurgenstein-humni-kaitsmine-tema-kaitsjate-eest

Hea eesistuja, head kolleegid!

Alates aastavahetusest on laialdaselt arutatud Eesti Vabariigi hümni kaitsmise vajadust. Paraku on hümni, nagu ka paljude teiste pühade asjadega nõnda, et neid kaitsevad kõige enam inimeste vabadus, avatus, sisemine väärikus ja armastus, mitte niivõrd regulatsioonid, paatos ja käsud.

Kahtlemata on hümn eestimaalastele tähtis. Mõistan paljude aastavahetuse segadust, kui pärast presidendi kõnet Eesti Vabariigi hümni ei mängitud. Ka president Kersti Kaljulaid oli selle juhtumi pärast kurb ja vabandas: „Mul on kurb ja ma vabandan, et uusaastaöö ETV teleprogrammis hümni ei mängitud. Minule tuli hümni puudumine kontserdiplatsil halva üllatusena, kuid uskusin veel ka uue aasta esimestel tundidel, et tele-eetris see hümn siiski kõlas.“

Mõeldes tagasi hümnita alanud aastavahetuse debattidele pole ime, et tänaseks on hümni seaduses märkimiseks esitatud kaks eelnõud. Nimetan nüüd mõne märkuse, millest sotsiaaldemokraatide arvates peaks hümni seadusse kirjutamisel lähtuma.

Kõigepealt, hümniga ei tohi toimetada pealiskaudselt. Hiljuti jõudis paljude inimesteni reklaam, mille peal oli foto ühest tänase eelnõu esitanud erakonna juhtliikmest ning tema südantsoojendaval pühadesoovil: „Head Eesti Vabariigi aastapäeva!“, kus vabariik oli kirjutud väikese tähega (homme on emakeelepäev). Edasi läks reklaam aga samas vaimus:  hümni pealkiri oli kirjutatud kujul „Mu Isamaa, õnn ja rõõm“ ning hümni sõnade autor Johann Voldemar Jannseni perekonnanimest unustati ära üks n-täht. Küsimusi tekitab ka tänase eelnõu seletuskiri, kus väidetakse, et Pärnu Endla rõdult kuulutati Eesti Vabariik välja 12. veebruaril 1918. Ehkki kirjeldatud näitete taga ei ole ilmselt katse hümni muuta või hiilivalt tagasi pöörduda juliuse kalendri juurde, on need ilmselged näited pealiskaudsusest ja seda vaimu kannab kahjuks ka tänane eelnõu.

Pealiskaudsus tekitab võimaluse hümni seaduse eelnõu üle ironiseerida. Õppejõud ja jurist Carri Ginter naeruvääristab mõne nädala taguses Postimehe artiklis „Hümni väärkasutajad aastaks istuma“ tänast eelnõud: „Seaduse 3. paragrahv ütleb: «Igaühel on õigus kasutada Eesti Vabariigi hümni tähtpäevadel, riiklikel tseremooniatel ja teistel pidulikel sündmustel, järgides head tava.» Tegemist on ammendava loeteluga, mistõttu on kasutamine välistatud kõigis teistes olukordades.
Hümni laulmine ei ole lubatud iga sündmuse korral, vaid sündmus peab olema lisaks pidulik. Välistatud peaks olema näiteks tavasünnipäevad ja niisama isamaalised hetked. Mingil juhul ei tohi sinu lapsed niisama kodus või laulutunnis hümni laulda.
Kui sa juhtud poes olles raadiost hümni kuulma, pead viivitamatult kõrvad katma või poest lahkuma. Seda muidugi ainult siis, kui poeskäik ei lähe arvesse piduliku sündmusena. Vaevalt on pidulik sündmus näiteks jalgpallimatš või muu tavaline spordivõistlus." 

Olen kuulnud, et tänane eelnõu on jõudnud juba ka Rohke Debelaki libauudistesse ja seda ei oleks hümnile tõesti vaja.

Missugustele tunnustele peaks hümn vastama? Esiteks peaks riigi hümn olema kõigile. Tahaksin toonitada, et hümn on püha ning ei ole vaja panna seadusega end halvasti tundma ratastooli aheldatud jt puudega inimesi, kes hümni mängimise ajal tõusta ei saa – kui nad loevad tänast eelnõu ja seletuskirja, siis võivad nad tunda end õigusrikkujatena. Samuti tõsiseid usuinimesi, kes austavad neile kõige pühamaid asju kaetud peaga. Nimetud näidete tõttu on esitatud eelnõu väga küsitav.

Teiseks, hümn peab vabastama, mitte aheldama. Head sõbrad!  Riik ja ühiskond pole midagi väljastpoolt tulevat ja  kõrgemat, vaid see on osa igaühest meist. Ühiskond koosneb kodanikest, kes ise meie riiki loovad, mitte ei oota, et selleks neile keegi regulatsioonid ette paneb – seda kindlasti ka hümni lauldes. Vabade inimeste ühiskonnale piisab, kui on olemas tavad ning seadustes on Eesti Vabariigi hümn koos viisi ja sõnade autoritega märgitud. Tänaseks ongi välja pakutud mõistlik võimalus täiendada lipuseadust, kus on selgelt märgitud, et Eesti Vabariigi hümniks on „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, mille viisi autoriks on Friedrich Pacius (1809 - 1891) ja sõnade autoriks Johann Voldemar Jannsen (1819 - 1890). 

Head kolleegid! Mulle näib, et piltlikult on tänane valik justnagu otsustamine Vana Testamendi paljude seaduste ja reeglitega maailma ja Uue Testamendi armastust ning isiklikku vastutust rõhutava lähenemise vahel. Sotsiaaldemokraadid eelistavad viimast: laulame hümni oma südametesse ja hülgame liigse regulatsiooni.



Tuesday, March 6, 2018

Must-valgest maailmast tagasi sini-must-valgesse


Möönan, et teemast olen natuke tüdinenud. Lisaks arvan, et mu parim artikkel alkoholi teemal oli "Piiritusega teest imelisel aasal" 
https://www.err.ee/645062/toomas-jurgenstein-piiritusega-teest-imelisel-aasal
Aga artiklil "Uus karmim alkopoliitika /../" polnud ka väga viga. 
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-uus-karmim-alkopoliitika-voitleb-oru-pearude-vastu-kes-soidavad-kortsist-purjus-peaga-tulles-varava-pilbasteks?id=77662154
Käesolevas artiklis räägin lihtsalt mõned asjad üle.

Küllap tunnetasid paljud eesti inimesed, et meie riigi uhke sini-must-valge juubeli järel, läks mõne päevaga arvamusruumist justnagu sinine värv kaduma ning see muutus üsna kiiresti must-valgeks. Mitmete keeruliste ja mitmepalgeliste nähtuste kohta domineerisid jälle vastanduvad hinnangud, kuhu kompromissid ei mahtunud.

Näiteks NO99 loodud etenduse puhul olid ühelpool selles filmis meie maa murede ning rõõmude tundlikku kajastumist näinud rahulolijad ja teiselpool raharaiskamisest ning teostuse diletantismi rõhutanud solvunud. Lätimaale aktsiisipoliitika vastu protestima sõitnud autorongi puhul oli juttu valitsusele koha kätte näitamisest, teiselt poolt aga aktsiooni küsitavast sobivusest juubelipäevale. Mingil hetkel alustati meedias ka aktiivset süüdlase otsingut ning selleks osutus tervise – ja tööminister Jevgeni Ossinovski, ehkki kõik esialgsed andmed viitavad alkoholiga seotud kahjude vähenemisele ühiskonnas.  

Olen seda fb-s öeldnud ja olen jätkuvalt seda meelt, et Jevgeni on väga normaalne tüüp, kes teeb põhjalikult oma tööd. 

Vaatlengi esmalt pisut põhjalikumalt Lätti sõitmise aktsiooni. Ehkki korraldajate  põhjendused keskendusid aktsiiside liiga kiirele tõusule, kandis see reis tahes-tahtmata odava alkoholi ostmise pitserit, millele asjatundlikult juhtis tähelepanu Karmen Joller (Aasta arst Lätis aktsiisipoliitika vastu protesteerinutele: kasvage ükskord suureks, inimesed! Postimees 26. 02. 2018).

Arstid tunnetavad tervisega seotud riske ehk kõige teravamini. Mul on hea meel, kui keegi välja ütleb, et teatud teemadega seoses ei tohiks vastutustundetult käituda. 

Igapäevast toitu ja jooki puudutanud otsused ja olud on ennegi proteste põhjustanud. Markantsemate ja tuntumatena meenuvad 1930. aastal Mahatma Gandhi poolt brittide monopoli vastu sooritatud soolamarss, varasemast ajast ehk Bostoni teejoomine. Ometi oli Gandhi kolonnil mitmeid suuremaid eesmärke, tolleaegsete seaduste vastane soola valmistamine oli vaid jäämäe nähtav osa. Soolamarsiga käis kaasas näiteks vägivallatu vastupanu idee levitamine ja unistus oma riigi iseseisvusest.        

Elupõlise pedagoogina mulle tundub, et Eesti Vabariigi juubelipäeval Lätti sõitmiseks korraldatud aktsioon, võinuks olla ideede poolest mitmekesisem. Tervise Arengu Instituudi andmed alkoholi põhjustatud surmadest, mida oli 2017. aastal umbes poolesaja võrra vähem kui sellele eelnenud 2016. aastal, saabusid küll pärast Eesti juubelit, kuid kümne kuu kohta olid andmed olemas. Autorongiga Läti poole vurades oleks aktsiiside kõrval võinud tähistada ka pooltsada ärajäänud matuserongi. Samuti juubeldada Eesti viimase aasta majanduskasvu üle, mis on olnud Baltikumis kõige kiirem. Aga Läti pool poleks tähistada vist sobinud, sest uhkustada oma kolmandiku jagu naabritest suuremate palkadega poleks ilus.

Loomulikult peitis eelmine lõik endas omajagu irooniat. Küll aga tahaksin pisut erinevalt sõnastatuna tuua uuesti välja emotsionaalsusega pikitud mõttekäigu, millest olen kirjutanud mõne kuu vanuses artiklis „Piiritusega teest imelisel aasal“ (ERR 27.11.2017).  

Ma olen suures  plaanis nõus väitega, et viin on tarkade inimeste jook ja alkohol võib olla maailma kõige parem, kuid ka kõige ohtlikum asi. Püüdes alkoholi teemat pisut üldistada ja mõelda, mis sellega seotud kahjusid minimeeriks ja naudingut maksimaalseks muudaks, siis tuleb selle teema puhul rääkida vastutustundest ja suuremeelsusest. See teema nõuab suuremeelsust ja vastutustunnet tootjatelt ja maaletoojatelt, et nende huviks ei oleks lühiajaline kasum, vaid „Alkoholipoliitika rohelise raamatu põhimõtted“, see nõuab suuremeelsust ja vastutustunnet opositsioonilt, et pideva piirikaubanduse probleemide rõhutamisega ei mängitaks inimeste madalatel instinktidel ning ei tekitataks ekslikku arvamust, et tegemist on Eesti majanduse võtmeprobleemiga. See nõuab suuremeelsust ja taktitunnet koalitsioonilt, sest nii lihtne oleks leida hüüdlauseid, kuidas opositsioon ei hooli alkoholi tõttu füüsiliselt ja  vaimselt purunenud eludest. See nõuab vastutustunnet ja väärtuspõhisust meedialt, sest vähenevad sissetulekud alkoholireklaamidelt on tõsiasi. See nõuab õpivõimet ja huvi riigilt, et uurida teiste riikide kogemusi ja olema valmis sealsetest kogemustest õppida. 

Eks see idealism ole, kuid tundlike teemade puhul on idealism paratamatu. 

Alkoholiga seotud maailmas põrkuvad tootmise ja turundusega seotud huvigrupid, sõltuvused, inimeste tervis ja igati mõistetav soov oma elu väikeste naudingutega rikastada. Samas on evolutsioon vorminud inimest alkoholi vastu üsna haavatavaks, mistõttu teatud regulatsioonid ühiskonnas on kindlasti vajalikud. Nende regulatsioonide mõjud reeglina ei ilmne kohe ning on kehtestamise hetkel ebapopulaarsed. Ometi on vajalik tuua täna valdavat must-valgesse alkoholiga seotud arvamuste ja otsuste maailma saja aastasele riigile väärilisi siniseid toone.  

Olen seda ka enne öelnud, kuid kordan üle, et arvatavasti tarvitan ise alkoholi Eesti keskmisel tasemel.     


Thursday, February 22, 2018

Tänuavaldus Eesti Vabariigi loojatele, kaitsjatele, hoidjatele ja taastajatele

Hea eesistuja, head kolleegid!

Mulle näib, et meil on käsil algatus, mis üheltpoolt meid kõiki või vähemalt suurt enamikku meist, ühendab, teisalt loob igale erakonnale võimaluse rõhutada selles koosmeeles oma prioriteete.

Inimesi, kellele me tänu avaldame, on lihtsam aduda, kuid mõelda ühiskonna asemel mõnele väiksemale üksusele. Seepärast alustan meenutusega oma pikaajalisest töökohast Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Õpilaste lemmikpaigaks on seal suur aatrium, kus nad laiadel  trepiastmetel ja pinkidel vahetunnis armastavad viibida. See on ilus ruum, kuid mul selle kohta, miks õpilased seda ruumi armastavad, ka müstiline põhjendus. Nimelt on aatriumi seintel olevatele tahvlitele kirjutatud kõikide Treffneri kooli lõpetanud õpilaste nimed. Juba teispoolsuses viibivad surnud, auväärt hallpead, oma karjääri tipus olevad mehed ja naised ning otsiva vaimuga tudengid on sümboolselt selles ruumis koos õpilastega.

Kui ma mõtlen tänasele tänuavaldusele, keda see puudutaks mu kodukooli kogukonnast, siis leiavad meelespidamist erinevatel tahvlitel asuvad inimesed. Järgnevalt toon menetletavast tänuavaldusest mõned väljavõtted ja seon need oma kooli vilistlastega: 

Iseseisva ja sõltumatu Eesti riigi loomine on olnud meie rahva poegade ja tütarde ühislooming ning ülim püüdlus aastakümneid enne selle kättevõitmist. – Treffneri kooli vilistlaste nimekiri algab 1891. aastast ja nii mõnigi vilistlastest unistas juba 19. sajandil, lootis 20. sajandi alguses ja hakkas reaalselt tegutsema I maailmasõja päevil meie riikliku iseseisvuse nimel.

Meie rahva eriline tunnustus kuulub Eesti Vabariigi rajajatele ja taastajatele, kes kasutasid ära ainukordse ajaloolise võimaluse omariikluse kättevõitmiseks. –  Tegelikult asub kooli aulas veel üks mälestustahvel, kuhu Vabadussõjas langenud poiste nimed on raiutud. Aga Eesti Vabariigi taastamises aktiivseid vilistlasi võib leida nii kuuekümnendate, seitsmekümnendate ja kaheksakümnendatel lõpetanud vilistlaste seast.

Tunnustame neid Eesti inimesi, kes võõrvõimu aastatel töötasid ja elasid kodumaal ja tagasid rahva kestmise. – Nõukogude ajal kandis Treffneri kool Anton Hansen-Tammsaare nime ning sellel ajal ellu astunud töötajad, teadlased, kultuuriinimesed jt said kaasa suure portsu eestimeelsust ja tollasele suletud ühiskonnale vastanduvat avatust.  

Head kolleegid, pole kahtlust, et inimesed, keda me täname on olnud väga erinevate vaadetega: nende hulgas on konservatiive kui liberaale, nii vasakpoolseid kui parempoolseid, väga erinevate erakondade pooldajaid. Esmapilgul paneb see küsima, kas me sellise laiapõhjaline koosmeelega tunnustame erinevate maailmavaadete vajalikkust Eestis, nii ajaloos kui tänapäeval?   

Pöördusin selgituse saamiseks esmalt poola filosoofi ja mõtleja Leszek Kolakowski poole, kes kirjutanud essee „Kuidas olla konservatiiv-liberaalne sotsialist? Analüüsides neid kolme mõttevoolu jõuab ta järeldusele, et see on võimalik, tsiteerin Kolakowskit:

“/../on võimalik olla konservatiiv-liberaalne sotsialist ja järelikult — mis on seesama — ei kujuta need kolm sõna endast enam vastastikku üksteist välistavaid mõisteid. Aga põhjus, miks alguses mainitud suur ja võimas Internatsionaal iialgi teoks ei saa, on niisugune: see Internatsionaal ei ole võimeline inimestele lubama, et nad saavad õnnelikuks.”

Mulle tundub, et Kolakowski annab meie tänase tänuavalduse erakondlikuks tõlgenduseks päris hea võtme. Täname üksmeeles kõiki Eesti heaks elanud inimesi ja oleme väiksemal või suuremal määral eriarvamusel selles, kuidas teha Eestit õnnelikuks.

Sotsiaaldemokraadid on ühe inimeste õnnelikkuse aluseks oleva retsepti sõnastanud juba sadakond aastat tagasi ja mulle tundub, et tänaseks oleme selle peaaegu täitunud. Tsiteerin nüüd August Rei Asutava Kogu valimiste eel 1919 peetud kõne „Mida peab rahvas asutavalt kogult nõudma?“:

„Vabas Eestis peab rahva võim valitsema. Eesti vabariik peab olema täiesti demokraatlik katuseharjast kuni vundamendini: keskvalitsusega alates ja valla- ning alevivalitsustega lõpetades. Kõik võim peab rahva käes olema. Kõrgem riigivõim peab seisma rahvavolimeeste kogu või parlamendi käes, kes terve rahva poolt valitud. Hääletamine peab olema üleüldine ja ühetaoline, otsekohene, salajane ja proportsionaalne.
Kõik kodanikud peavad Eesti vabariigis seaduse ja kohtu ees igas asjas üheõiguslised olema. Miskisuguseid seisusi ei tohi olla. Jõukatel inimestel ei tohi ühtegi eesõigust olla, mida kehvematel ei ole.“


Head sõbrad, sotsiaaldemokraadid ühinevad tänuga, mis kuulub kõikidele Eesti hüvanguks elanud inimestele ja loodavad oma otsustega teha inimesi alati natuke õnnelikumaks. 

Saturday, February 17, 2018

Lisage ka mind nimekirja



Tahaksin kõigepealt meelde tuletada ühte Aare Pilve väga head artiklit "Nüansimeele kriis":
  https://arvamus.postimees.ee/3468785/aare-pilv-nuansimeele-kriis
Minu arvates oleks Peeter Espak targa inimesena võinud võinud mitmetesse tema poolt kritiseeritud väidete nüanssidesse tunduvalt enam süveneda. Praegusel hetkel üldistas ta väga kergekäeliselt ja ega ma muul moel osanud reageerida kui kerge irooniaga.

Umbes kaks ja pool aastat tagasi otsustas üks endine tipp-poliitik hakata koostama Eestimaa reeturite nimekirja: „Hakkame koos kaardistama nimeliselt inimesi, kes on juba alustanud Eestimaa mahamüümist moslemitele ja neegritele,“ seisis ta Facebooki lehel üleskutse. Sündis aga nõnda, et selle üleskutse alla hakkasid kirju saatma sajad inimesed, kes palusid ka ennast sinna nimekirja lisada ja algataja huvi oma ettevõtmise vastu vaibus.  

Nüüd on silmapiirile tõusnud järgmine üritaja. Peeter Espak loetleb oma Eesti Päevalehe artiklis Eesti vaenlasi: „Interrinne 2.0 – Pärnits, Ossinovski, Paris, Lobjakas, Müürileht ja need, kes saavad riigilt honorare rahva ja kultuuri mõnitamiseks.“ (EPL 11.02.2018).  Nimeliselt tõstetakse veel häbiposti Jaak Prints, Barbi Pilvre, Triin Heinla, Marek Tamm, väljaanded Sirp ja Vikerkaar jt. Ei loe, kas nimetatud inimesed on autori poolt tsiteeritud lausejupi avaldanud artiklis või kõnes, irooniana, provokatsioonina, kujundliku väljendina või tõsiselt. Igatahes on autori diagnoos leinaline: „Revolutsiooniline mentaliteet, marksism, globaalne internatsionaal ja antikapitalism on saanud meie osade kultuuri – ja teadusringkondade elutunnetuse normaalseks osaks.“    

Mulle tundub, et ma osaliselt mõistan autorit. Umbes viis aastat tagasi küsisin Postimehe artiklis „Teadjate tulek“ (11.06.2012), „kas on vaikselt toimumas arutleva, analüüsiva ja kahtleva lähenemise taandumine selgete ja konkreetsete väidete ning seisukohtade ees.“ Mõtlen ka täna, et kahtlemiseks ja maailma mitmekesisusega leppimiseks on vaja vähemalt oponendi seisukohtade rahulikku kuulamist, iseenda kohatise küündimatuse tunnistamist ja huumorimeelt ning see pole kerge. Sellisele hoiakule vastandub teadja, kelle selged seisukohad ja eeldused välistavad juba eos dialoogilisuse ja talle mitte meeldinud seisukohad ja mõtted mõistab ta hukka.  

Mida Espak oma artiklis sisalduvale nimekirjale Interrinne 2,0 siis ikkagi ette heidab? Üheltpoolt on tal konkreetseid etteheiteid, näiteks soodustavat kultuurivaldkonna väljaanded Vikerkaar, Sirp ja Müürileht mõttelaadi kujunemist, mis võib viia üleskutseteni lammutada meie põhiseaduslik kord. Tõsi, konkreetset näidet selle kohta artiklist leida polnud. Teiseks näeb Espak ohtu näiteks selles, kuidas tema nimekirja inimesed ja väljaanded mõistavad kurjust.

Eero Epneri artiklis „Kurjuse normaliseerumine“ (Postimees 8. 09. 2017) esitatud tundelises ja kujundite rikkas tekstis on nimetatud, et kurjus on universaalne ja absoluutne. Espak on seda tõlgendanud kui reaalselt kehtiva kõrgema printsiibi uskumist ja sellise käsitluse üldistavalt omistanud nii sotsiaalsetele reformaatoritele, kogukonnale „Virginia Wolf sind ei karda“, osadele noortele intellektuaalidele ja väga erinevalt mõtlevatele üksikinimestele. Tunnistan, et artiklis esineva suure fantaasiaga tehtud üldistamise kõrval meeldib mulle tunduvalt enam püüe kaevuda sügavamale sildistatud inimeste vaadetesse. Tooksin eeskujuks Edmund Burke'i Seltsi asutaja Hardo Pajula käitumise. Kui ka Espaki nimekirjas olev kirjanik Mikk Pärnits kirjutas ebameeldiva teksti laulupeost, läks Pajula Pärnitsale külla ja tegi temaga intervjuu, et saada viimase seiskohtadest selgemat pilti.

Enne kui kedagi (olgu nimekirja või väljaannet) nimekirja lülitada on tema väidetu kontekstiga tutvumine siiski elementaarne. Mulle ei meeldiks sugugi, kui keegi läheneks samasuguse pealiskaudsusega kui Interrinne 2,0 koostamisele ka  rasketele religioossetele lausetele, olgu näiteks:  Kui keegi minu juurde tuleb ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi iseenese elu, see ei saa olla minu jünger.“ (Luuka evangeelium 14:26) või „Kui kohtad Buddhat oma teel, siis tapa ta!“

Tahaksin peatuda veel ühel näiliselt tagasihoidlikul detailil. Friedrich Nietzsche puhul ei unusta Espak nimetada ka teda elu lõpul tabanud hullumeelsust. Lähenemine, kus filosoofi mõtete väärtust hinnatakse tema tervisest lähtuvalt pole uudne, meelde tuleb näiteks ka eesti keeles ilmunud Benjamin Wikeri ja Donald DeMarco „Surmakultuuri arhitekte.“ Ometi on perspektiiv, et kellegi mõtted saavad hinnangu tema elu lõpu tervislikust seisundist lähtuvalt, üsna nukker.    

Tõenäoliselt poleks muidugi vaja kergekäelisi üldistusi pilduvaid ja huumorikaugeid üllitisi liiga tõsiselt võtta. Samas tuleb tunnustada autori siirast muret ühiskonna pärast ning tema meisterlikkust loomaks Eestist pilti kui vaimselt alla käivast paigast. Rohkem mõistan ma siiski enamikku kritiseeritud inimestest ja seetõttu paluksin ka ennast artiklis sisalduvasse nimekirja lisada.