Wednesday, July 11, 2018

Poliitika 11




Avastasin, et ma pole käesoleval kuul blogisse sissekandeid teinud – ajan selle asjalikkust peletava suve kaela. 

Kõigepealt aktuaalsest, tänane Eesti Ekspress ja ka teised väljaanded räägivad võimuvõitlusest SDEs, et Indrek Saar olevat Jevgeni Ossinovskile kinda visanud. Olin ka ise artiklis refereeritud koosolekul ja esitan järgnevalt enda seisukoha SDE juhi(vahetuse)ga seotud küsimuses.

Kõigepealt, tegemist oli väga olulise, selgitava ning avameelse koosolekuga välja arvatud ca 5-6 minutit, kui emotsioonid üle võlli läksid. Kordan kiirelt üle oma senised väljaütlemised Jevgeni kohta, nimelt on tema nõrkused pisut ebatavalised ja nendeks on liigne tarkus (Andrus Vaarik ütles umbes nii, et Jevgeni ei suuda varjata oma head inglise haridust), liigne julgus ja vähene populism. Kõik loetletud omadused on väga sümpaatsed, kuid nende abil teostatav poliitika toob hääli pikema aja möödudes – valimised on aga kaheksa kuu pärast. Olen väga tänulik ka Indrekule, kes teema tõstatas, suid puhtaks rääkida oli kahtlemata vaja.

Mis ma ise asjast arvan ja ma tunnistan, et minu arvamust mõjutas omajagu ka nimetud koosolek. Praegust SDE tausta ja selle dünaamikat vaadates mulle tundub, et madalseis on ületatud ning liigume vaikselt paremuse poole. Reiting on pööranud tõusule, ühinenud on toredaid inimesi, inimestega vesteldes tajun mõõdukat optimismi, tehtud vigu pole me eitanud, Jevgeni on leidnud võimalusi avada oma soojemaid ja mängulisemaid külgi (ei ole tal enam kogu aeg murekorts otsmikul) jne. Igatahes langetasin otsuse, et igasugusele juhi vahetusega seotud jutule on neli kuud minu kõrvad kurdid ning toetan sellel ajal Jevgenit esimehena ja Indrekut aseesimehena nii kuidas oskan. Kui nelja kuu pärast olukord nõuab, siis palun samasugust avatud meelega arutelu nagu oli meedias avaldatud lugude aluseks olnud koosolek, kuid sisimas loodan, et seda pole vaja.

Teiseks tõstan blogisse ka kaks videoklippi. Aluseks siis ettevaatlik tähelepanek, et mõned poliitikud võtavad poliitikat kui teadust, mõned kui religiooni, mõned kui mängu, kuid mõned ka kui kunsti ning viimastest olen vahel puudust tundnud. Seetõttu üritasin mõnda eelmise nädala sündmust või tähelepanekut kokku võtta luuletuse või proosaraamatust võetud tsitaadiga. Esimesena valisin Juhan Viidingu luuletuse „Õhtu Valgas“ (esitamisel veab mälu alt) ning teiseks katkendi Andrei Hvostovi „Sillamäe passioonist“. Katsun suve jooksul kokku teha 5-6 klippi, paar nädalat pean nüüd vahet, siis jälle. Kas sügisel jätkan, eks näis. Kuigi ahvatlus oli, ma siiski ei esitanud mõned aastad tagasi levinud jää-ämbri sarnaselt nimelisi väljakutseid (kust algne idee, toetada lihasehaigeid, kippus vahel kaduma), kuid pöördusin poliitikute ja poliitikahuviliste poole, kes on samuti kunstist poliitikas pisut puudust tundnud. Proovige samuti suviseid sündmusi kirjanduse, kuid miks mitte ka muusika või kujutava kunsti abil illustreerida või mõtestada! Seni on kaks inimest on lubanud, et ühinevad minu ettevõtmisega.

Siin siis minu klipid:

https://www.facebook.com/toomas.jyrgenstein/videos/1758945860827653/

https://www.facebook.com/toomas.jyrgenstein/videos/1769554433100129/

 



 

Tuesday, June 26, 2018

Poolikud rehkendused




Ilmunud: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-kas-chuck-norris-kaotaks-lopueksamid-ning-tooks-vasja-eestikeelsesse-klassi?id=82821091


Viibisin möödunud nädalal ühe väga hea gümnaasiumi lõpupeol ja ei mäleta, et eelnevatel aastatel oleks õpetajate ringis olnud nii palju juttu haridusega seotud probleemidest. Kindlasti on osalt seda põhjustanud meedias ilmunud intrigeerivad artiklid nagu Hannes Rummi poolt väljakäidud mõte kooliaja lühendamisest või Hardo Pajula kartus lääne ülikoolide humanitaaria allakäigust, samuti paljud minister Mailis Repsi poolt lühikese aja jooksul õhku visatud teemad nagu kohustuslik õpe lasteaias, riiklikest põhikooli lõpueksamitest loobumine, kodutööde kaotamine jne.

Olen viimasel paaril päeval arvanud, et ehk polegi paha, et nimetud teemad on ühiskonna ette paisatud suve hakul, piltlikult öeldes on need poolikud rehkendused ning nende sügavam kaemine ootab sügisperioodil kindlasti ees. Samas pakuvad väljatoodud probleemid suveks mõtteainet ning võimaldavad üritusi need rehkendused lõpuni teha. Pole sugugi võimatu, et lahendusteks pakutakse välja  erinevaid võimalusi või tunnistatakse mõni rehkendus lootusetuks.

Lisaks saab nende teemade kajastusi lugedes ka nalja. Näiteks ülikoolide allakäigu teemas põrkusin ühe eesti portaali jagatud artikliga, kuidas teleekraanidelt Texase korravalvur Walkerina tuntud näitlejat Chuck Norris esines hariduseksperdina ning soovitas, et vasakpoolse mõju vältimiseks võiksid noored eelistada era-, konservatiivseid ja  kristlikke ülikoole. Tunnistan, et olin seda lugedes ehk pisut kohatult irooniline.

Tulles tagasi tõsisemate teemade juurde mõtlesin näitena kirjutada oma mõtetest kahe loetletud  rehkenduse kohta, millest üks on lihtsam, teine keerulisem.   

Peatuksin esmalt minister Mailis Reps tõstatud mõttel põhikooli riiklikud eksamid ära jätta. Ma arvan, et selles küsimuses on nii poolt kui vastuargumente, kuid pooltargumendid on tugevamad. Riik ei pea saama infot koolis toimuva kohta tingimata lõpueksamitest, vaid selleks sobivad ka tasemetööd. Õpilase lõpetamise võib rahulikult usaldada teda tundvale kodukoolile ning sellisel juhul on koolid vabad korraldamaks lõpetamist just vastavalt kohalikele rõhuasetustele, olgu selleks siis kooli poolt koostatud kirjalikud või suulised eksamid, loomingulised projektid, uurimistööd või midagi muud. Teatud eksamikogemuse omandavad õpilased ka gümnaasiumitesse katseid tehes ja tasemetöödes osaledes. Ühesõnaga, antud rehkendus ei ole eriti raske.

Tunduvalt raskem rehkendus on seni ikka veel toimiv eesti ja vene laste ühise hariduse küsimus. Tõenäoliselt tõuseb see teema vähemalt enne valimisi uuesti fookusesse ja selged lahendusvariandid nimetatud teemal aitaksid ehk pisutki taltsutada populismist ja laste ohverdamist iseenda võimuambitsioonide nimel.
Üheltpoolt on üsna selge, et kaks paralleelset haridust ei saa kesta igavesti. Lõputult ei saa korrata ka mantrat, et ühiskond ei ole valmis, vaid tuleb tegutsema hakata: keelekümblus (ka kahepoolne) ja koosõppivad koolid on reaalselt toimivad ja nendega tuleb edasi minna. Väga hoiatav ja kurb oli paar päeva tagasi lugeda, et Tallinn on nendes küsimustes sabassörkija (Tiina Kaukvere „Ida-Viru liigub eesti keele poole Tallinnast kiiremini“ Postimees 19.06.2018).   
Tunnistan ka seda, et  sõnumit ühisest haridusest on sageli esitatud vastutustundetult: on jäetud mulje, et koolis X hakkavad Katja, Vasja ning Niina õppima eesti keeles ning see naaberkoolis õppivaid lapsi ei puuduta. Tegelikkus on see, et Katja, Vasja ja Niina tulevad elukohajärgsesse kooli, mis võib olla tänane eesti kool, ja istuvad Reinu, Martini ja Tiiu kõrvale. Õpetaja peab kohanema sellega, et klassi edasiliikumise tempo võib mõneks ajaks aeglustuda, seletama peab rohkem, mingid  endastmõistetavused muutuvad jne. Kindlasti nõuab selline muutus pingutust ja kannatlikkust mõlemalt poolelt.    
Õpetaja Laur lubas Tootsil õppida poole vene keele tükist ja teha kahest rehkendusest ühe, seda tingimusel, et need on Tootsi enda tehtud. Mulle tundub, et suvi on hea aeg haridusega seotud ja haridust armastavatel inimestel ise paljud teemad endale selgeks mõelda. Siis on sügisel mitmetel teemadel kergem põhjendatud seisukohti võtta.

Wednesday, June 13, 2018

Kaks aastat poliitikas – kuidas edasi?

Enam-vähem kaks aastat tagasi sai minust riigikogu liige. Mõned ütlevad, et uued riigikogu valimised pole enam mägede taga (märts 2019) ja nii üritan ka mina  ettevaatlikult tulevikku vaadata. Kirjutan lühidalt oma plaanidest ja  osalt kordan üle oma seisukohad hetkel mõningate tundlikumate vaidlusküsimuste puhul. Teen seda üsna lühidalt, sest olen oma mõtted jooksvalt blogis rohkem või vähem lahti kirjutanud ja saan eelnevatele sissekannetele viidata.

Alustan sellest, et heal tasemel poliitikut pole minust saanud. Kasutades kunagist Marju Lauristini väljendit (küll mitte minu kohta), olen saanud ehk pool-poliitikuks. Samas mulle tundub, et teatud tasakaalustajana ja kompromisside otsijana on minust abi olnud. Seda on öelnud omad sotsid, kuid hästi südamlikult öeldi mulle seda kaks korda ka tänavusel presidendi vastuvõtul, ütlejateks olid üks reformierakonna poliitik ja teisena tuntud ajakirjanik.

Olgu esimese märkusena öeldud, et pole hetkegi kahetsenud otsust riigikokku minna. Olen saanud häid kogemusi, uusi mõtteid, näinud poliitika köögipoolt jne. Usun, et ma pole riigikogus ka suuri lolluseid teinud ning õpetaja ametis oleks saadud kogemusest kahtlemata tulevikus kasu. Negatiivse poole pealt pean tunnistama, et füüsiline vorm on uue ametiga lootusetult alla käinud ja üleüldse on vananemine nagu väga ruttu toimuma hakanud (võib-olla oleks see nagunii juhtunud).

Aga tagasi valimiste juurde, sest suve lõpuks peab lõplik otsus tehtud olema. Hetkel on minu põhiline plaan järgmine. Ma kandideerin riigikogu valimistel Tartus, kuid ma ei taotle tingimata kohta nimekirja tipus, kus esimestel numbritel on selge eelis. Üldiselt oleme püüdnud Tartu nimekirja järjestada konsensuslikult ning eks suvel saavad need asjad lõplikult selgeks. Isiklikult arvan, et nooremad tegijad Tartus (näiteks Gea ja Lemmit) peaksid oma võimaluse saama. Kui aga mind tõesti riigikokku tagasi valitakse – ma ei pea seda võimalust liiga suureks  -  siis ma sinna tagasi ka lähen.

Lugesin eelmise lõigu üle ja tekkis kauge analoogia ühe ca 1500 aastat tagasi kirjutatud erakmunga (ma arvan, et see oli Evagrios Pontosest) tekstiga, kes kirjutab erakmunkadele ohtlikest unistustest. Üheks niisuguseks on ettekujutus, et tullakse munga juurde ja viiakse nad vägisi piiskopiks (südame põhjas tahab munk piiskopiks saada, kuid vägisi viimine jätab mulje, et tegelikult ei taha). Loomulikult on minu nõrkused vanadest munkadest kindlasti suuremad.

Kokkuvõttes võin vaid nentida, et ma kandideerin, kuid otsuse kandideerimise aktiivsuse ja suunatuse osas teen sügisel. Nüüd aga mõned mu seisukohad hetkel poliitikas olulistest probleemidest, hästi lühidalt, kuid lisan viited blogipostitustele, kus antud teemad olen põhjalikumalt lahti kirjutanud.

Haridus

Ehkki hariduses ühtegi vaidlust väga teravalt üleval pole, alustan siiski omale kõige hingelähedasemast valdkonnast. Ma arvan, et edasi on vaja liikuda nii välise (korraldusliku) kui sisemise (ainekavade sisu, tunnijaotus) poolega. Välise poole pealt on kõige olulisim õpetajate järelkasv, praegune seis on väga tõsine, 5-6 aasta pärast võib olla juba päris halb ja see on esimene asi millega tegeleda. Õppekavast rääkides näen vajadust kohustusliku osa vähendamist ja valikute osa suurendamist. Tean väga hästi, et niikaua kui seda rääkida teoreetilisel tasemel, on enamik nõus. Kui minna konkreetseks, missuguseid tunde me kohustuslikuna vähendame, siis läheb konfliktiks.

Mis puutub minister Mailis Repsi ettepanekutesse põhikooli riiklike eksamite kaotamise kohta, siis toetan sellel teemal edasi mõtlemist. Ka hariduse alguse nihutamisele nooremasse vanusesse pole ma vastu. Minul käib viimane mõte koos õppeaja võimaliku lühendamisega st võimalusega lõpetada gümnaasium tänasest aasta varem.

Tõenäoliselt tõuseb vähemalt enne valimisi fookusesse ka eesti-vene eraldi koolide küsimus. Olen seisukohal, et kahele paralleelsele haridusele ei ole tulevikku. Aga mulle tundub, et sõnumit ühest haridusest on sageli esitatud vastutustundetult: on jäetud mulje, et koolis x hakkavad Katja, Vasja ning Niina õppima eesti keeles. Tegelikkus on see, et Katja, Vasja ja Niina tulevad tänasesse eesti kooli ja istuvad Reinu, Martini ja Tiiu kõrvale (Tallinnas saab olema mitmeid koole, kus eesti lapsed on vähemuses, kõnelemata Ida-Virumaast). Õpetaja peab kohanema sellega, et kõike sõnu osa õpilastest ei tea, klassi edasiliikumise tempo aeglustub jne. Muideks, mulle tundub, et vene lapsevanemad oleks selliseks muutuseks rohkem valmis kui eesti lapsevanemad. Ühesõnaga, pooldan siin kaalutletud ja samm-sammulist liikumist ühtse haridussüsteemi poole. 

Lõpuks nimetaksin veel kahte numbrit: teaduse – ja arendustegevusele lubatud 1% SKPst ja õpetajatele lubatud 120% keskmine palk on numbrid, mis lihtsalt tuleb täide viia.


Metsad ja tselluloos

Olen ühe hariduse poolest bioloog, metsade vahel üles kasvanud, elan palkmajas ja kütan puudega – seega praktilise poole pealt igati teemas sees. Metsade teema on tundlik ning ehk seetõttu püüan siin emotsioone pigem tagasi hoida. Kokkuvõtlikult võin vaid seda öelda, et kui mul metsade teemal otsuseid langetada tuleb, siis püüan kindlasti enne ära kuulata üheltpoolt enamasti TÜ taustaga ökoloogid ning teisalt suuresti EMÜ taustaga metsateadlased (tean, et viimane lause pool on suur üldistus). Mis puutub tselluloositehasesse, siis planeeritud suuruses on tehas pigem vastuseisu tekitav, kuid olen ka seda meelt, et puidu väärindamise võimaluste otsimist tuleb igal juhul jätkata.  


Rail Baltic

Erinevalt paljudest oma tuttavatest ma toetan seda projekti ning seda kindlamalt kui aasta tagasi. Loomulikult oleksin ma eelistanud üle Tartu minevat lahendust, kuid need otsused tehti enne mind. Näen, kuidas RB on käima vedanud arutelud soome tunneli üle, poolakad on projektile üha enam lähenenud, Euroopa poolne rahastus on saanud kindlust juurde jne.

Mulle tundub, et lisaks ammu kõlanud argumentidele saab RB olema võimalus nooretele kultuurijanustele hipsteritele, kes otsustavad õhtul, et istume õhtul rongile ja oleme hommikul Berliinis, et mõnel näitusel käia või festivalil osaleda. See annab võimalus rahulikult reisida invaliididele, olen kuulnud, et ratastooliinimestel on lendamine paras kannatuste rada.

Kui kõnelda looduse poolitamisest, siis ka siin pole ökoduktide ja tunnelitega RB sugugi kõige halvem lahendus. Minu arvates takistab loomade liikumist palju enam uus piir (olen näidiseks väljaehitud lõigul käinud) või üsna sarnaselt kavandatavad neljarealised maanteed, mille muldkehad on RB omast tunduvalt laiemad.


Kooseluseadus

Toetan loomulikult rakendusaktide vastuvõtmist, ehkki on tõsiasi on, et hetkel RK-l selleks hääli ei jätku. Mäletan siiani, kuidas kooseluseaduse vastuvõtmise päeval poliitikasse üsna külmalt suhtuvad õpilased jälgisid koolis istungit. Rakendusaktidega tuleb rahulikult edasi minna, mulle näib, et nende vastuvõtmine on märk täiskasvanuks saanud riigist. Loomulikult on selle teema puhul mulle oluline usuline pool ning mul on hea meel tõdeda, et kirikus kasvab üha enam teemasse mõistvalt suhtuvate inimeste hulk.


Alkoholi aktsiis

Raske teema, kus teatud otsuse tegijatele on kerge kiiresti tempel otsaette lüüa. Üldiselt ma arvan, et asjadega on liigutud õiges suunas ehkki piirikaubanduse mõju on kindlasti alahinnatud. Tuleb vaadata Konjuktuuriinstituudi, kuid ka Tervise Arengu Instituudi andmeid, rääkida vanade joodikutega, käia poodides (kolm nädalat tagasi toimetati Ikla Alko 1000s üsna uniselt), tuletada pikemaid trende. Alkohol on praegu odav, olen vahel mõelnud nõukogude ajale: 200 rubla oli normaalne palk, viin maksis 4-5 rubla, täna on palk 1000 eurot, viina saan 7-8 euroga. Kui vaatan oma alkoteemalistele artiklitele, siis üht-teist kirjutaks teisiti, kuid häbenemiseks ma ka põhjust ei näe.         

http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2018/03/must-valgest-maailmast-tagasi-sini-must.html

Friday, June 1, 2018

Viieteistkümne aastane kapten

Ilmunud ERRi arvamusloona: https://www.err.ee/836261/toomas-jurgenstein-15-aastane-kapten-ehk-kas-ja-kuidas-vahendada-oppeaastaid

Mõned nädalad tagasi tuli minister Mailis Reps välja mõttega, et võib-olla oleks aeg põhikoolis loobuda riiklikest eksamitest ja jätta lõpetamise tingimused konkreetse põhikooli otsustada. Mulle tundub, et järgnev arutelu on kulgenud igati konstruktiivses ja mitmekülgses vaimus. On väljendatud erinevaid seisukohti, näiteks prominentne koolijuht Lauri Leesi on avaldanud toetust riiklike eksamite kadumisele, kirjanik Maimu Berg on käinud välja eelistuse naasta suulise eksami juurde, Haridus- ja teadusministeeriumis on valmimas analüüs, mille põhjal võetakse seisukoht, kuidas eksameid korraldada, kas need asendada erinevates kooliastmetes toimuvate tasemetöödega või leida mingi muu lahendus.

Mulle tundub, et vähemalt sama viljakat arutelu võiks tekitada Hannes Rummi mõte, muuta koolitee aasta võrra lühemaks („Koolitee aasta lühemaks?“ Maaleht 30.05.2018). Tunnistan, et neljakordse abituuriumiklassi juhatajana meenus mulle vahel tarku, ilusaid ja elukogenud noori vaadates lapsepõlves mitmeid kordi loetud Jules Verne'i „Viieteistkümneaastane kapten“. Mõned abiturientidest olid viieteistaastasest kaptenist ligi veerandi võrra vanemad ning vähemalt minu tunnetuse põhjal tahtsid viimases klassis täiskasvanud vastutusvõimeliste inimestena suuri tegusid teha.  

Kaheteistkümnenda klassi õpilased ongi noored täiskasvanud, kui keegi on aasta kusagil vahetusõpilasena õppinud võib ta olla juba kahekümnene. Olen vahel tundnud end päris narrilt kui klassijuhatajana uurisin puudumise põhjuseid täiskasvanutelt, kes on paljudes asjades minust targemad. Põhjused võivadki olla täiskasvanulikud: elukaaslase haigus, ootamatu vahetus tööl (üsna paljud abituriendid töötavad), armuasjad jne. Siin meenub, kuidas ma ühele oma klassi tüdrukule koju helistasin, et puudumiste kohta aru nõuda – veel olid lauatelefonid – väike õde võttis vastu ja hüüdis, tule ruttu, jälle sulle üks poiss helistab.

Kindlasti pole põhikooli - gümnaasiumi õppeaastate vähendamine midagi kiiret ja kohest. Jaan-Juhan Oidermaa on intervjueerinud haridusekspert Tracy Burns'i, kes hoiatab: „Uue haridusstrateegia väljatöötamisel tuleb meeles pidada, et muutused muutuste enda pärast hakkavad iseendale vastu töötama. Poliitikute lühiajalisele entusiasmile toetumise asemel peaks otsima laiapõhjalisemat ühiskondlikku kokkulepet.“ („OECD vanemanalüütik: vältige hariduse vallas poliitilist tõmblemist“ ERR Novaator 28.05.2018) Eelnevast lähtudes pooldan ka mina haridussfääris ikka üheksa korda mõõtmist ja üks kord lõikamist.

Pöördudes tagasi õppimise aja lühendamise juurde, siis tuleb kaks esmast mõtet:

Üheks võimaluseks on kindlasti analüüsida võimalust muutmaks lasteaia viimast aastat koolisüsteemi osaks. Loomulikult oleks see lastele tasuta ning eakohasel ja mängulisel viisil võiks viia osa tänaseid algklasside teemasid nooremasse ikka. Mulle tundub see võimalus üsna ahvatlev, ka enamikus Euroopa maades on tendents, et haridussüsteemi osana nähakse nooremaid lapsi.

Teiseks olen mõelnud valikute suurendamise peale. Elus tuleb teha valikuid ning valikute tegemine valmistab noori eluks ette. Kui ikkagi vaataks veel tõsiselt otsa õppekavale ja püüaks leida võimalusi kohustusliku osa vähendamiseks ja valikute suurendamiseks.  Andekamatele ja küpsematele võiks tekitada näiteks võimaluse läbida soovi korral gümnaasium kiiremini kui kolme aastaga.

Olen viimase ajal haridusasjadest kirjutades püüdnud viia juttu ka õpetajate järelkasvu peale. Ka eespool tsiteeritud Tracy Burns nimetab intervjuus seda Eesti hariduse kõige olulisema küsimusena ning ta rõhutab lisaks veel aja faktorit: „Kui juurutatakse poliitikaid õpetajate autonoomsete ekspertidena nägemiseks, võtab nende professionaaliks saamine aega. Sellega tuleb tegeleda praegu, enne kui muutub see hädaolukorraks. Inimesed ei saa heaks õpetajaks üleöö.“

Õpetaja töö üheks aspektiks on ka asjaolu, et ta tajub oma töö mõtestatust ja ratsionaalsust. Kindlasti on selle üheks osaks tunnetus, et ei õpilased ega õpetajad ei tunne õppetöö liigset venivust. Piltlikult öeldes ei tohi õpetaja ametis peegelduda bürokraat, kes takistab noori kapteneid merele seilata. 


Monday, May 21, 2018

Kooli kutsuvad majakad


 Ilmunud EPLi arvamusena 20.05.2018: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-kui-opetaja-ei-maleta-enam-millega-tundi-alustas-on-tegu-lollikindla-variandiga-aga-edasi-see-ei-vii?id=82139889


16. mail oli riigikogus esimesel lugemisel eelnõu, mille kohaselt iga viie aasta tagant hakatakse hindama direktorite pädevust. Mulle näib, et see eelnõu on igati sobivaks pusletükiks tänases hariduspildis ning selle mõju on suurem kui esmapilgul võiks oletada.  

Räägin alguses natuke Eesti koolide direktoritest. Piltlikult väljendades on kooli direktor majakas, keda alati pilguga otsitakse. Koolijuht võib jõuda ilukirjandusse, olgu näideteks siis Jakob Westholm (1877 - 1935), kes ärkas ellu Jaan Krossi „Wikmani poistes“ ja kinnitas, et iga Wikmani poisi eesmärk on surematus või Hugo Treffner (1845 - 1912), kes figureerib härra Maurusena Anton Hansen Tammsaare „Tõe ja õiguse“ teises osas, kus ta rääkis muuhulgas, miks on tema koolis sotsioloogia keelatud. Direktorid pälvivad tähelepanu ka tänapäeval, nädalapäevad tagasi tulnud teade, et Lauri Leesi Tallinna Prantsuse Lütseumi direktorina ei jätka ja läheb penisonile, levis üle Eesti.  

Eelnevast lähtuvalt tekibki küsimus, miks selliseid majakaid peab iga viie aasta järel hindama ja nende väärtuslikku aega ja närve sellele kulutama. Mulle tundub, et kõrvalpilk direktori toimetamistele on siiski vajalik, eriti kui hindamise kõrval tähtsustada nõustamist ja vastastikku õppimist. Eelnõu kohaselt moodustavad komisjoni minimaalselt koolijuhtide esindaja, kooli pidaja esindaja ning haridus – ja teadusministeeriumi esindaja. Loomulikult peavad sinna komisjoni kuuluma oma valdkonna parimad ja kui selline tarkade inimeste seltskond legendi staatuses direktoriga kokku saab, on kõigil hindamisel osalejatel potentsiaali oma teadmisi täiendada.    
Miks ikkagi sellised vestlused-nõustamised-hindamised on vajalikud. Ehkki ma pole kunagi olnud koolijuht, räägin lühidalt ühest enda natuke ehmatavast kogemusest. Nimelt on pikalt koolis töötava inimese kiusatuseks automaatsus. Kui mul hakkas koolis paarkümmend aastat õpetajana täis saama, siis hakkas ette tulema hetki, et mingil hetkel avastasin üllatusena, pool tundi on möödas, kuid tunni algust ma hästi ei mäleta. Aga mu suu rääkis tõenäoliselt normaalset juttu, sest õpilased olid rahulikud. Automaatsus, mis koolis igapäevaselt enamasti töötab, on üsna lollikindel. Mulle tundub, et see tagab stabiilsuse, kuid mitte arengut. Tuletan siin meelde president Ilvese üht tuntumat kommentaari „Mis on toonud meid siia, ei vii meid edasi.“

Teiseks, tänane kool eeldab avatud hoiakut ja tänane direktor peab olema dialoogi inimene. Täpsustan kohe, mida mõtlen dialoogi all. Need on vestlused, kui inimesed vahetavad mõtteid ja nad ei tea missugustel seisukohtadel nad vestluse lõpus on. Kui nad seda teavad, pole tegemist dialoogi, vaid kahe monoloogiga. Tänasel haridusmaastikul räägitakse ühe enam uuest õpikäsitlusest, mille keskmes on õppija areng ja areng eeldab avatud lähenemist ka koolijuhilt. Tsiteerin järgnevalt haridus-  ja teadusministeeriumi uue õpikäsitluse kokkuvõtet koolijuhtimise kohta: „Koolijuhtimises toimub eemaldumine tarbetust hierarhiast ja kontrollipõhisusest ning liikumine suurema demokraatia ja osalemise, nii kooli, õpetaja kui ka õpilase suurema otsustusõiguse ja tegutsemisevabaduse suunas.“ Neid eesmärke on võimalik saavutada vaid vastastikuses koostöös ja direktori dialoog komisjoniga on targa direktori puhul võimalike uute ideede arutamise allikaks.   
Tõenäoliselt tuleb hindamisel aeg-ajalt ette ka kurvemat poolt. Vahel saab tõesti direktori aeg täis. Tänane Tartu Ülikooli rektori kohusetäitja Tõnu Lehtsaar on paar aastat tagasi kirjutanud artikli „Taandumistarkus“. Ta kirjutab: „Taandumistarkus tähendab teravat tegelikkusetaju. Arusaamist toimuvast nii globaalses kui ka paikses tähenduses ning oma rolli mõistmist toimuvas. On hetki, kus ürituse edasiminekuks on mõistlik senisel tegijal taanduda.
Taanduda suudavad vaid need, kes on pühendunud. Ükskõiksed lähevad lihtsalt minema. Küps ja läbimõeldud taandumine usaldab ettevõtmise järgmistesse kätesse. Oluline pole, kes teeb, oluline on, et üritus läheb edasi (ERR 31.08.2016).“ Ei ole välistatud, et direktori dialoogis hindamiskomisjoniga tuletatakse vahel meelde ka taandumistarkust.
Tahaksin lõpetada näitega direktorite ülesannete mitmetasandilisusest ja keerukusest. Võtame täna väga aktuaalse õpetajate järelkasvu probleem. Üheltpoolt peab direktor olema see, kes tõstatab seda probleemi kõige kõrgemal tasemel, nagu tegid seda hiljutises avalikus pöördumises Tallinna Reaalkooli direktor Ene Saar ja Hugo Treffneri Gümnaasiumi direktor Ott Ojaveer. Direktorid peavad rääkima õpetaja olulisusest ühiskonnale,  suurest töökoormusest, mis pole tänaseks kaetud väärika palgaga. Teisalt peavad nad looma fooni, et noortele mõjuks nende jutt kutsuvalt, et endale õpetaja ametis kutsumus leida. Niisuguseid raskeid ja loomingulisi lahendusi seisab direktorite ees veel palju ning seetõttu peavad meie koole juhtima avatud, dialoogi hindavad ja loomingulised isiksused. 



Religioon ja poliitika praktikas



24. aprillil võeti EELK kirikukogul vastu avaldus, millega toetati EV põhiseaduse täiendamist nõnda, et abielu oleks mõistetav ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna. Seda avaldust toetas 39 kirikukogu saadikut, 5 oli vastu, 4 erapooletud. Olgu ennetavalt öeldud, et põhiseaduse muutmine Eestis pole lihtne. Riigikogu tänase koosseisu puhul on nimetatud ettepaneku läbiminekuks vähe võimalusi, tõenäoliselt oleks aga vaja kahe koosseisu heakskiitu. Samas, kui kirikukogu otsus leiab riigikogus toetajaid ja see võetakse menetlusse, on selle põhjal hea näitlikustada religiooni tõsiselt võtvate poliitikute ette kerkivaid valikuid.

Üsna loomulikult võib kirikukogu ettepaneku taga tunnetada seost kiriku kriitikat pälvinud kooseluseadusega, soovi keerata uks lukku võimalikele geiabieludele ning lootust, et kiriku seisukohad peegelduksid ka põhiseaduses. Eelnev tõdemus viib mõtte kiriku ja riigi suhetele. Need on mõlemad organisatsioonid, mis peavad teenima inimesi ja korraldama valitsemist. Väga üldistatult öeldult ühendab riik kodanikke tegelema praktilisemate asjadega, mis üksikisikule üle jõu käiksid, kirik hoolitseb inimeste hingede eest. Samas võivad riigi ja kiriku suhted olla väga erinevatel alustel ja nende mudelite käsitlemine jääb väljapoole tänase mõtiskluse piire.

Tulles tagasi uskliku poliitiku otsustuskohade juurde, siis võib-olla üheks esimeseks mõtteks oleks teemast distantseeruda ja hääletusel mitte osaleda. Sellisele hoiakule võib leida ka pühakirjalist tuge, olgu sünoptilistes evangeeliumites esinev  Jeesuse ütlus: „Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!“, mis eristab ilmaliku riigi probleemid usuprobleemidest, põhiseadus reguleerib aga nii usklike kui ka kirikusse mitte kuuluvate inimeste elu. Luterlased võivad veel tuge leida usuisa Martin Lutheri seisukohtadest abielu kohta, näiteks räägib ta abielust kui ühest “ilmalikust asjast”, ehkki luterlik arusaam abilelust on tegelikult kahtlemata komplitseeritum (vt näiteks Toomas Paul „Kole kurb“ Kirik ja Teoloogia 22.01.2016). 

Pisut sarnane reageerimine oleks ka probleemi edasilükkamine. Kui mõelda geisuhete reguleerimise arengule maailmas, näiteks kuidas teatud stereotüüpseid argumente on järjepannu kummutatud, tuleb mõte, et arusaamade selginemiseks aega vaja. Nii on täiesti mõeldav kasutada targa variseri Gamalieli ideid, kes ütles: „Jätke need inimesed rahule ja laske neil olla, - sest kui see nõu ehk tegemine on inimestest, küll ta läheb tühja, aga kui see on Jumalast, ei jaksa teie seda tühja saata /../“ ( Apostlite teod 5:38-39).
 
Küllap on distantseerumise või edasilükkamise asemel siiski loomulikum püüd süvenda teemasse. Nii mõnigi autoriteetne teoloog on hoiatanud religiooni liiga tihedate sidemete eest seadustega. Näiteks teeb seda konservatiivne teoloog Leszek Kolakowski artiklis "Amatöörlik jutlus kristlikest väärtustest":
"Põhiseadusesse raiutud "kristlikud väärtused" ei ole head põhimõtteliselt /../ Neid, kes tahavad seaduses mainida "kristlikke väärtusi", võib kahtlustada soovis teha kristlusest ideoloogia, mida aga kristlus kohe kindlasti ei ole. Kui põhiseaduses oleks kirjas "kristlikud väärtused", siis see mitte ei muudaks ilmalikke institutsioone kristlikemaks, vaid vastupidi, see ilmalikustaks kristlust."

Mõnes kohas ütleb Kolakowski veel karmimini: /../“”kristlike väärtuste” kui seaduse kehtestamine on paganlik ja ideoloogiline nõudmine. Keiser Constantinus lasi lõhkuda paganate pühakojad ja sel kombel kindlustas kristluse võidu, aga kristluse just selle negatiivses tähenduses, nimelt valitseva ideoloogiana; nii või teisiti, samalaadselt toimida ei ole enam võimalik, sest kristlust ei ohusta mitte Baali või Zeusi kummardajad, vaid mammonateenrid.” Igatahes hoitavad Kolakowski seisukohad liiga entusiastlikku eelnõu toetamise eest.

Sama tuleb välja vaadates eesti teoloogide reaktsioone kirikukogu otsuse kohta. Ülekaalukalt on ilmunud autoriteetsetelt teoloogidelt rohkem hoiatavaid käsitlusi. Olgu näideteks teoloogiadoktor Johann-Christian Põderi „Mida tähendab luteri kirikukogu otsus“ (Postimees 23.aprill 2018), Mart Salumäe „Kas homoseksuaalne vahekord on patt“ (Kirik ja Teoloogia 27.aprill 2018) või Indrek Targa artiklis avaldatud Urmas Nõmmiku  arvamus „Teoloog ja luterlane Urmas Nõmmik, luterlik teoloogia tegeleb armastuse ja lunastusega, mitte ühiskondliku elu korraldamisega“ (Delfi 24.04.2018) jt. Vastupidiseid seisukohti on avaldatud vähem, ehkki on, näiteks Illimar Toomet „“Radikaliseerumisest“ Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus“ (Meie Kirik 02.05.2018).

Enne otsustamist tuleb kindlasti veel kord vaadata sügavamalt oma maailmavaatesse. Eelkõige aspektist, mis puudutab maailma nägemist dünaamilise ja loovana või siis kunagiste hoiakute säilitajana. Mulle näib, et professor Anne Kulli on mõned aastad tagasi kirjutanud „Romantikute ja nostalgikute vastasseis“ (Postimees 14.10.2011), andnud võtme nende kahe liini mõistmiseks. Tsiteerin paari kohta artiklist:

„Romantikule teeb rõõmu piibellik ootus uuest taevast ja uuest maast, kus elab õigus. Romantik usub, et Jumal ja inimesed kui imago dei on lõputult loovad ja et inimeste loovus on Jumala tahe. Romantiku vastandit võiks nimetada nostalgikuks.
Nostalgikud ei ole ilmtingimata loovuse vastu (kuigi sageli on), aga on protsesside vastu, mille läbi uudsus ilmsiks saab. Staatilise nägemusega kaasneb seoste eitamine eri eluvaldkondade vahel. Näiteks et teadus ja tehnoloogia on alati mõjutanud ka teoloogilisi tõlgendusi ja uus teadmine loodusest, ka inimkehast, viib uue teadmiseni Jumala loomistööst.“

Mulle tundub, et täna on kirikus päris palju romantikute suunas liikuvaid nostalgikuid. Toon näite oma tutvusringist, meie perel on lähedaseks tuttavaks üks väga tihedalt usuga seotud soomlanna Anja. Ta lõi kaasa mitmetes kristlikes organisatsioonides, vend oli vaimulik. Mäletan ühte tema räägitud lugu, kus ta rääkis vennatütrest, kes oli ta kõrval istunud ja jalgu kõlgutanud. Anja oli teinud talle märkuse, et ise oled pastori tütar ja varbaküüned on lakitud. Tüdruk oli jalgu edasi kõlgutanud ja küsinud, et miks pastori tütrel ei või varbaküüned lakitud olla. Anja oli mõtlema hakanud ning ei mõelnudki lõpuks põhjust välja. Aga ta kirjeldas seda lugu, kuidas ta mõistis oma stereotüüpides kinni olekut. Tunnistan, et ka minul on olnud mitmeid juhtumeid, kus olen ülekohtuselt kellelegi tema „lakitud küüsi“ (see on piltlikult öeldud) kas avalikult või mõttes pahaks pannud. Siiski määratlen ennast Anne Kulli artikli raamides pigem romantikuna.

Rahulikult eelnevas arutluses kirjeldatud ideid kaaludes ja iseendasse vaadates pole mul kahtlust, et ma hääletaks põhiseaduse muutmise vastu. Aga ma mõistan täielikult, et paljud mu religioossed sõbrad jõuavad oma argumente kaaludes teistsugusele järeldusele. Õieti on riigikogus hääletamisel neli võimalust, olla poolt, vastu, erapooletu või jätta hääletamata.     



Friday, May 11, 2018

Mõned metsa poole mõeldud mõtted


Olen ikka oma mõtted ühiskonnas olulistel teemadel püüdnud lahti kirjutanud. Siis on valijatel selgem pilt minu seisukohtadest, nad saavad mind täiendada ja mõjutada või siis on neil selgem alus, kas hääletada valimistel minu poolt või vastu. Võtan täna vaatluse alla metsa teema ja loomulikult annan aru, et saan välja tuua ainult mõned oma lähteseisukohad. Teatud päästikuks oli ka SDE poolt Rainer Vakra vedamisel kolmapäeval 9. mail korraldatud mõttehommik „Eesti metsade rõõmud ja mured“, kus esinesid Asko Lõhmus (TÜ), Mihkel Kangur (TTÜ), Marek Metslaid (EMÜ) ja Veiko Eltermann (RMK).

Kõigepealt taustast. Ma elan Tartus Raadil palkmajas, on laudpõrandad, mul on kaks ahju, pliit ja saunaahi st tarvitan omajagu küttepuid (enamasti leppa ja metsakuiva kuuske/mändi). Tõsi, pärast kaks aastat tagasi pandud soojuspumpa kulub puid vähem. Ühesõnaga, piisab mul hommikul silmad lahti teha või talvel teki alt välja pugedes temperatuuri tunnetada, kui tean, et olen metsas raiutud puude tarvitaja.

Olen Pärnumaal üles kasvanud paigas, kus metsi on palju ning meie küla poistekambaga oli metsa hulkuma minek tavaline asi. Ehkki minu esimene haridus, bioloogia, on üsnagi rooste läinud, arvan end siiski metsadest pisut üle keskmise teadvate inimeste hulka. Lisaks puutun ikka kokku ja jutustan paljude bioloogidega, kellest paljudega koos õppinud ja kellel asjast selgem pilt. Nimetan siin ornitoloogiaühingust Andres Kalameest, loodusfotograafi Urmas Tartest, loodusajakirjade toimetajat Toomas Kukke, professor Peeter Hõrakut, ornitoloog Leho Luigujõed jt.  

Mets tuleb ka poliitikasse. Selles, et metsa teema järgnevatel Riigikogu valmistel saab oluliseks (võib-olla ka keskseks), ei kahtle keegi. Lisaks toimub uue metsa arengukava (2021 - 2030) tegemine, mille käigus teravamad küsimused ilmselt tõstatuvad laiemalt. Ehkki hetkel väga tundlikke otsuseid metsade kohta veel silmapiiril pole, siis kindlasti need tulevad.  Räägingi nüüd mõnest põhimõttest, mida katsun metsadega seotud küsimuste puhul isiklikult järgida ning millest püüan ka oma erakonna sees rääkida:

Kõigepealt, loodusega kaasneb palju emotsionaalseid aspekte, näiteks Haabersti ristmiku remmelga lugu. Mina aga püüaks emotsioonide kütmisest hoiduda. Võtame laiemaks näiteks raielangid. Harjumatule silmale on need mingis etapis koledad – kuu aega hiljem võib pilt palju parem olla, mõned aastat hiljem veel parem. Pildid raielankidest kui vägivallast metsa kallal on efektsed, kuid olen hakanud neid ignoreerima. Olen toonud paralleele meditsiinist, ka operatsiooni käigus lahti lõigatud inimene näeb kole välja, kuid operatsioon on inimesele vajalik. Ma ei tea, milleks on kasutatud pildistatud raielangi puid – võib-olla kellegi haiguse raviks, võib-olla kellegi maja ehitamiseks,  laste koolitamiseks, võib-olla ma kütan neid vms. Kui keegi raiega suli teeb, on loomulikult vaja sellest teada anda, kuid väga paljude sotsiaal(meedias) levivate piltide puhul on kohal käimata võimatu öelda, kas midagi on pildil valesti või mitte.

Mulle meeldib, kui on olemas vastukaal. Loomaökoloogia professor Raivo Mänd postitas hiljuti sotsiaalmeedias pildi oma metsas tehtud lageraiest ning hilisemas kommentaaris kirjutas ka raielangi ilust:“ /../ vaata ometi kui ilus see lank on! Varsti hakitakse oksad ka ära. Mul juba vaimusilmas kõrgel sinitaevas kronksuv ronk ja haavatüvel põristav rähn ning kändudevahe ülastest valendamas-kollendamas. Ega see käestlastud tihe soomets ennegi väga ilus vaadata polnud.“ Raivot lugedes tuleb endalegi meelde, et raiesmikul istumine ja kaasavõetud võileiva söömine ja sealt maasikate korjamine oli pärast tihedas metsas tampimist elamuslik.

Emotsionaalsest teemast tulevad ka libauudised, mis väga visalt ja laialt oma elu elavad. Võtame või kusagilt alguse saanud uudis, et Norra on lageraied keelanud. No tegelikult ei ole, kuid see tõele mitte vastav väide elab edasi. Näiteks kunstnik Martin Saare väga hea näituse „Mets on meie kodu“ tutvustavas videoklipis. Seetõttu ongi mul kunstniku ettevõtmise suhtes vastakad tunded, üheltpoolt kahtlemata vajalik, teisalt algab see tõele mitte vastavate seisukohtade levitamisega (Youtube-s oli videopöördumist vaadanud üle 1200 inimese).

Senisest arutelust vist kaks seisukohta, püüan emotsioone tasakaalustada ning libauudiseid korrigeerida.

Nüüd pisut ka raiemahtudest. Juba on alanud omamoodi vähempakkumine; EKRE on pakkunud raiemahtude ülempiiriks 8 miljonit, Vabaerakond 6 miljonit tihumeetrit. Tänases artiklis „Eesti seadused ei võimalda raiemahtu piirata“ kinnitab Kaido Kama, et SDE on pakkunud 10 miljonit – raiemahtude laest on meil tõesti mitmel puhul juttu olnud, 10 miljonit on ka läbi käinud, kuid päris konsensust ja lõplikku seisukohta meil selles küsimuses minu teada pole.

Oskan selles küsimuses oma seisukohana ehk ühe asja välja tuua. Nagu postituse alguses mainisin, tuleb ühe osa bioloogide mõju minuni vana sõpruse kaudu loomulikuna. Samas tunnistan, et mul pole olnud elus väga tihedaid sidemeid EMÜ metsateadlastega. Siiski olen viimasel kuul istunud paaril korral EMÜ metsamajas, mul on olnud väga meeldivad kontaktid professor Veiko Uri või siis Marek Metslaiuga ja olen püüdnud end kurssi viia ka nende seisukohtadega („nende“ on siin loomulikult lihtsustatult öeldud, kindlasti ei saa rääkida TÜ, EMÜ või TTÜ teadlaste päris ühtsest seisukohast). See, et metsa raiumisega seotult on olemas teatud koolkondade vaheline pinge näitab ka debatt TA Looduskaitse komisjoni ja EMÜ metsateadlaste vahel ja see on loomulik.

Kui ma tulen nüüd tagasi oma seisukoha juurde raiemahtude osas, siis ma ei oska öelda mingit numbrit, kuid minu jaoks on ülioluline, et selle küsimuse arutamisel istuksid ühe laua taga nii TÜ kui EMÜ teadlased. Mõlemal pool on sümpaatsed ja targad inimesed ning sümpaatsed ja targad inimesed suudavad enamasti teist poolt mõista ja kokku leppida (tsiteerin vastuargumendina siin Bertrand Russelli tõdemust, et inimesed suudavad reeglina kokku leppida asjades, mis neid ei huvita, kuid las see Russelli ütlus jääda kirvena pea kohale).  

Postitus on pikaks läinud ja lõpetan tänaseks. Aga olen kindel, et kirjutan sellel teemal kindlasti veel.                     

Tuesday, May 8, 2018

Lipuseaduse muutmise toetuseks


Hea eesistuja, head kolleegid!

Vana-Kreeka õpetlane skeptik Karneades (214-120) paistnud silma sellega, et ta kõneles hommikul teatud asja poolt ning õhtul sama asja vastu. Tunnen end täna pisut sarnaselt, sest kõnelesin mõni aeg tagasi eraldi hümni seaduse vastu.
…..

Üheltpoolt tegeleme täna lihtsa eelnõuga. Vaid paari reaga oleme täiendamas lipuseadust, millega fikseerime Eesti Vabariigi hümni meloodia ja sõnade autorid. Lihtsalt ja elegantselt loob see eelnõu hümni fikseerimiseks vajaliku selguse.  
Siiski kõneleb tänane eelnõu millestki enamast kui esmapilgul tundub. Eesti Vabariigi sümbolid lipp, vapp ja hümn on pühad ning pühade asjade mõtestamiseks ja nendega toimetamiseks on ka tänase eelnõu keskmes olevat lihtsust läbi aegade oluliseks peetud.

Toon mõned näited mulle tuttavast religiooni vallast, mille keskmes on väga paljude teoloogide (algselt Rudolf Otto) käsitluse kohaselt pühad asjad, niisamuti nagu on pühad riiklikud sümbolid. Näiteks Clive S. Lewise kuulus ristiusku seletav raamat on «Lihtsalt kristlus», Eesti ühe silmapaistvama ateisti Ervin Õunapuu film kannab pealkirja «Lihtsad küsimused». Muljetäratava intellektuaalse lihtsusega võtab püha Patrick kokku kolmainsuse seletused ja püha Franciscus armastab südamliku lihtsusega kogu Jumala loomingut. 

Avatud ja loomulik lihtsus mõjub inimestele julgustavalt, vabastavalt ja inspireerivalt. Hümni, nagu ka paljude teiste pühade asjadega on nõnda, et nende kasutamiseks on kõige viljakamaks taustaks vabadus, avatus, lihtsus ja armastus, mitte niivõrd keerulised regulatsioonid, paatos ja käsud. Avatult lihtne lähenemine hümnile tagab selle, et enne mängu käed üksteise õlgadele asetanud jalgpallurid, ratastoolis invaliidid, vormimütsiga sõjaväelased ja pead paljastanud pidulikus riides kodanikud on hümni lauldes võrdsed ja rõõmsad.

Tahaksin eraldi rõhutada hümniga kaasnevat rõõmu momenti, eriti seetõttu, et puhast rõõmu on meie ühiskonnale ja mulle tundub, et ka siia saali kindlasti vaja. Tuletame meelde oma hümni esimest rida; „Mu Isamaa, mu õnn ja rõõm /../“. Huvitaval kombel kohtab sarnast rõõmu rõhutamist ka Euroopa hümnis: „Rõõm Elysioni heldus, kaunis säde jumalaist /../“ kõlavad need Friedrich Schilleri read Rein Sepa tõlkes Ludwig van Beethoveni geniaalse muusika taustal. Spontaanse ja puhta rõõmu üheks aluseks on samuti lihtsus.

Loomulikult pole lihtsusega asjad alati nii pilvitud. Lihtsust toonitav lähenemine ongi sageli  võluv ja mõjuv, kuid vastukaaluks tuleb toonitada ka üldistamisega kaasnevaid ohtusid, näiteks Murphy seadust, mis ütleb, et igal keerulisel probleemil on olemas lihtsad, kergesti mõistetavad, ent valed vastused, või kuulsa tšehhi reformaatori Jan Husi ohet «O sancta simplicitas» (oh püha lihtsameelsus), kui vihane naine tema tuleriidale puid lisas.

Lihtsus muutub pühade asjade puhul ohtlikuks siis, kui seda mõistetakse ühetaolisusena ja püütakse oma olemuselt mitmekülgseid asju nagu ka hümni esitamine seadustega täpselt reguleerida ja kinnistada. Avatud lähenemine tähendab, et me mõistame näiteks ka omaaegset peaministri asetäitja Kaarel Eenpalu 1935. aastal välja kuulutud võistlust kirjutada Eestile uus hümn, mis sellest, et enamikul meist on hea meel, et see konkurss ebaõnnestus.

Head sõbrad!  Riik ja ühiskond pole midagi väljastpoolt tulevat ja  kõrgemat, vaid see on osa igaühest meist. Ühiskond koosneb kodanikest, kes ise meie riiki loovad, mitte ei oota, et selleks neile keegi regulatsioonid ette paneb – seda kindlasti ka hümni lauldes. Vabade inimeste ühiskonnale piisab, kui on olemas loomingulisust ja rõõmu taastootvad tavad ning seadustes on Eesti Vabariigi hümn koos viisi ja sõnade autoritega märgitud.



Saturday, April 28, 2018

Eestimaa keeruline religioossus



Ilmunud Tuglase seltsi ajakirjas „Elo“ 2/18

Möönan kohe artikli alguses, et ehkki töötasin ligi kakskümmend aastat usundiõpetuse õpetajana ja püüan jätkuvalt kursis olla Eesti religioonimaastikul toimuvaga, tunnen end Eestimaa usulisest taustast rääkides vägagi ebakindlalt. Vaid väga ettevaatlikult püüan mõningaid erinevate küsitluste andmeid esitada ja ühiskonnas märgatud tendentse lahti mõtestada.

Alustaksin tõdemusega, et Eesti omapärane usuline taust äratanud tähelepanu kogu maailmas. Mõned aastad tagasi võis lugeda uudist, et Briti telekanal BBC pühendab äärmustest rääkiva telesarja ühe osa Eestile kui maailma kõige vähem religioossele riigile. Sarja Extreme World Eestist rääkiv osa jõudis eetrisse 2011. aastal. Filmi aluseks oli 2009. aastal korraldatud uuring, mille põhjal mängib religioon maailmas 84% täiskasvanud inimeste elus olulist rolli, Eestis on vastav näitaja aga vaid 16%.
Eelmises lõigus kirjeldatud BBC uuringu tulemus ei tulnud religiooniga tegelenud inimestele üllatusena sest see langes väga hästi kokku 2005. aasta juunis avaldatud Eurobaromeetri uuringuga, mille kohaselt usub vaid 16% Eesti elanikest, et Jumal on olemas. Samas uskus 54% Eesti elanikest kõrgema jõu või vaimu olemasolu, 26% kinnitasid, et ei usu ja 4% vastas, et ei tea. Kui Jumalasse uskujate arv oli tolle uuringu põhjal Euroopas kõige väiksem, siis kõrgema jõusse või vaimudesse uskujate arv kõige suurem.

Samas ei tähenda Jumalasse mitte uskumine, et kristlusesse suhtutaks halvasti, kristlikud moraalinormid on hüljatud ning usuteemade vastu Eestis huvi ei tunta. Eesti Kirikute Nõukogu poolt tellitud küsitluses „Elust usust ja usuelust 2010“ selgub, et näiteks 47% vastanutest suhtub kristlusesse sõbralikult ja ainult 5 % olid vaenulikult meelestatud. Ka minu isiklikud kogemused õpetajana kinnitavad, et noored arutlevad meelsasti usulistel teemadel. Küll aga eelistakse praktikas väga selgelt individuaalset religioossust kirikule.
Missugune on see individuaalne usk? Eesti usklikkust ehk kõige põhjalikumalt uurinud teoloogiadoktor Lea Altnurme kirjeldab eestlaste individuaalset usku järgnevalt: „Üks levinumaid on usk kellessegi või millessegi kõrgemasse, nimetatud sageli ka jumalaks. Temast sõltub meie elu, kordaminekud ja saatust mõjutavad kokkusattumused. Hea inimesena õiglast elu elades on õigus loota hüva käekäiku edaspidiseks. Ja armastus on seejuures oluline väärtus. /../ 57 protsenti eestlastest uskus, et on olemas mingi kõrgem vägi, elujõud või energia, mis mõjutab inimesi ja kõike maailmas toimuvat, ning 88 protsenti oli seisukohal, et kõik hea ja halb, mida inimene teeb, tuleb talle elu jooksul tagasi.“
Eesti religioossusest kõneldes tuleb veel arvestada asjaoluga, et võimalusel otsivad paljud inimesed oma elutunnetusele tuge vanast rahvausundist. Sageli viidatakse siin 1994. aastal Eesti Põllumajandusülikooli uuringus saadud tulemusele, mille kohaselt 65% eestlastest usub, et puul on hing. Eesti maausuliste üks eestkõnelejaid Ahto Kaasik toonitabki sügavaid sidemeid esivanemate usuga: „Enamus inimesi kannab maausulist pärandit, sõltumata sellest, kas ta peab end uskmatuks, kristlaseks, maausuliseks või kellekski teiseks. Usume maausuliste esivanemate kombel hinge olemasolu, raviallikaid, pihlakaoksa väge, armastame sauna ja kiikumist, peame hingedeaega, jõule, munapüha, laseme vastlapäeval liugu, teeme jaanituld ja järgime veel väga paljusid maausulisi uskumusi ja tavasid.“

Miks siis ikkagi need usu vastu huvi tundvad ja kristluse suhtes üsna sõbralikud inimesed kirikusse jõudnud pole? Kui vaatame Eesti situatsiooni, siis põlvest põlve edasiantav religioossus on suuresti katkenud. Seda põhjustas suuresti Nõukogude perioodil toimunud vaimulike represseerimine ja usuvastane propaganda. Usulised ja mitteusulised valikud on tänases Eestis eelkõige inimeste isiklike otsuste tagajärg. Nii mõnedki tendentsid ühiskonnas teevad kiriku kasuks otsustamise raskeks.
Üsna sageli on kirikust distantsi hoidmiseks põhjenduseks toodud ühiskonnas kiriku kohta levivaid negatiivseid stereotüüpe. Usklikke kujutatakse sageli ette lihtsameelsete ullikestena, vaimulikke kasuahnete ajupesijatena jne. Paljuski pärinevad need stereotüübid nõukogude ajast. Kuna Eesti koolides puudub kohustuslik usundiõpetus, vabatahtlikuna õpib seda õppeainet vaid  umbes 10% õpilastest, siis pilt religioonidest ongi sageli karikatuurne.
Näiteks olen ise lähemalt uurinud, kuidas õpilased näevad religiooni ja teaduse seoseid. Minu läbiviidud küsitluste kohaselt arvab umbes 60% gümnaasiumisse astunud õpilastest, et religiooni ja teaduse vahel on vastuolu, küsides konkreetsemalt evolutsiooni ja loomise vahekorra kohta, näeb vastuolu siin juba ligi 90% õpilastest. Bioloogia ja füüsika tundides puutuvad õpilased paratamatult kokku kosmoloogia või evolutsiooni teemadega. Kuna religiooni tunnevad õpilased enamasti vaid fundamentalismi vormis st maailma loomist seitsme päevaga ja Aadama ja Eeva reaalset olemasolu, siis enamasti kannavad nad religiooni tõsiseltvõetavate maailmavaadete hulgast maha.
Teeksin selle teema lõpetuseks veelkord põike ajalukku. Nimelt on Eesti Vabariigi esimene rahvahääletus seotud usuõpetusega. 1920. aastal vastuvõetud algkooli seaduses oli sätestatud, et algkool on ilma usuõpetuseta. 1923. aastal toimus rahvahääletus, kus 72% hääletajatest pooldas usuõpetuse lubamist algkoolis. Siit järeldub, et pisut vähem kui sada aastat tagasi peeti usulisi teadmisi oluliseks.        

Oluliseks allikaks eestimaalaste religioossusest on ka 2000. aastal ja 2011. aastal peetud rahvaloendused, kus usulisi eelistusi küsiti üle 15 aastastelt vastanutelt. Kõige enam elas nende küsitluste põhjal Eestis mittereligioosseid inimesi, 2000. aastal oli neid 450 458 (40,16% vastanutest) ning üksteist aastat hiljem 592 588 (54,14% vastanutest).   
Järgnevalt tahuksin hetkeks peatuda veel kahe enam levinud konfessiooni, luterliku kiriku ja õigeusu kiriku, erinevatel arengutel. Õigeusklikuks pidas end 2000. aastal 143 554 (12,80) vastanut, 2011. Aastaks oli see kasvanud 176 773 (16,15%) inimeseni. Teatavasti on õigeusk levinud vene rahvusest inimeste seas, samuti Lõuna-Eestis Setumaal. Kuna tegemist on inimese identiteedi olulise komponendiga, siis on end õigeusklikuks pidavate inimeste hulk isegi kasvanud.
Teisiti on lugu luterliku kirikuga, kuhu 1934. aasta rahvaloenduse kohaselt kuulus 874 026 inimest. Nõukogude aeg tegi oma töö, vahepealsetel rahvaloendustel  inimeste usku ei küsitud ning 2001. aasta rahvaloenduse põhjal end luterlaseks 152 237 (13,57%) inimest, 2011 oli see arv 108 513 (9,91%). Kümne aastaga oli vähenemine umbes 30%. Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ene-Margit Tiit kommenteeris nõnda: „Seega ei ole luterlaste osas toimunud kahe rahvaloenduse vahel muid muutusi, välja arvatud vanema põlvkonna lahkumine ja noorema põlvkonna seas usklike väga nõrk pealekasv.“ Ene Margit Tiidu on toodud ka vanuselised diagrammid. Kui vaadata luterlaste osakaalu 2011. aasta rahvaloenduses, siis 15–24-aastastest luges end luterlasteks alla 5% vastanutest ning 10%-ni jõuab luterlaseks pidavate inimeste arv alles 60–64-aastaste inimeste seas. Veel 2000. aastal luges 15–24-aastastest end luterlaseks üle 5% vastanutest ning 10% toetuse sai luterlus juba 50–54-aastaste hulgas. Seega, luterlus vaikselt väheneb.
Rahvaloenduse vahel olevad kümme aastat on luterlik kirik Eesti hoidnud suhteliselt konservatiivset joont. Kahtlemata pakub konservatiivsus pakub võimalust stabiilsuseks, lugusid vanadest headest aegadest, aeg-ajalt tänastele arengutele vastanduvat identiteeti ja ilmselt ka suuremat mõistmist koguduses. Küll aga tunnetan, et luteri kirikus on sageli vajaka religiooni liberaalsest ja avatud poolest, mis annaks näiteks tänastele valdavalt ilmaliku taustaga noortele mingigi võimaluse usuasju sealt koheselt tagasi põrkamata uurida.

Toon veelkord konkreetse näite koolist, koolikell helises ja õpilane jäi pärast tundi klassi minuga juttu ajama:
Õpilane: „Õpetaja, kui te peaksite valima kristluse ja islami vahel, kumma te valiksite?“
Mina: „Ma ei saa sellele küsimusele vastata, sest ma olen selle valiku teinud umbes kolmkümmend aastat tagasi. Kuna ma olen kristlane, siis võid küsida, kas ma mingil tingimusel loobuks kristlusest islami kasuks?“
Õpilane: „Teie ei saa kristlane olla.“
Mina: „Miks mitte?“
Õpilane: „Sest te pooldate kooseluseadust. Kristlased ei poolda kooseluseadust.“

Kahtlemata on suhtumine kooseluseadusesse usuliselt komplitseeritud ja keeruline küsimus. Kui aga õpilane arvab, et seda pooldav inimene ei saa kristlane olla, näitab see liberaalse ja avatud kristluse väga väikest levikut ühiskonnas ning noorte eemaldumine neile arusaamatuks jäävast kirikust on mõistetav.

Teoloogiadoktor ja vaimulik Kaido Soom on teinud kokkuvõtte artikli alguses märgitud küsitlusest Elust, usust ja usuelust 2010: „Kokkuvõttena peab tõdema, et kuigi Eestis on nii usu roll inimeste elus kui  ka kogudusse kuulumine kahanenud, on kirikutel rahva silmis oluline roll kultuuriväärtuste kandjana. Koguduste osalemist ühiskondlikult oluliste pühade tähistamisel peetakse oluliseks. Nõukogude periood on jätnud oma jälje ja religioosne sotsialisatsioon on enamikus peredes katkenud, mistõttu nooremad põlvkonnad on kirikust eemaldunud /../ Religioosse sotsialisatsiooni katkemine väljendub selles, et ka kristlased ei oma ülevaadet kesksetest kirikute õpetustest, nagu seda on isikulise Jumala olemasolu ja usk igavesse ellu.“

Püüdes omaltpoolt üldistada, siis Eesti religioosne maastik on mitmekesine ja üsna raskesti hoomatav. Ehk ühe peamise põhimõttena valitseb siin religioonisotsioloog professor Grace Davie poolt kirjeldatud tänapäevane religioon, mida iseloomustab uskumisena ilma kuulumiseta. See on olukord, mis on kindlasti huvitav religiooni uurijatele, religiooni pärast südant valutajatele aga suur väljakutse.