Aeg annab arutust

Tõstsin oma viimase ränderaamistiku teemal kirjutatud artikli ka blogisse. Ma pole kindel, kui oluliseks see teema valimiste eel jääb, ÜROs oli hääletus ära, 5 riiki olid vastu, 12 erapooletut ja 152 poolt. Kui vahepeal levitasid kompakti vastased kindlas kõneviisis infot, et näiteks Belgia ja Taani raamistikku ei toeta, siis ometi need riigid seda tegid. Hea Veiko Spolitis lahkas Läti probleeme (EPL: Lätis kukutasid rändeleppe Nõukogude kolonialistid) ja ei välista, et mingil hetkel Läti raamistikuga siiski ühineb: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/veiko-spolitis-latis-kukutasid-randeleppe-noukogude-kolonialistid?id=84801613

Tunnistan, et viimaste nädalate poliitilised sündmused on olnud üsna vihased ning mulle väga meeldis SDE reklaamklipp, mis kontrastiks oli helge, avatud ning rõõmus. Kui me sarnast helget meeleolu suudame jätkata, siis teeme valimistel oma tulemuse ära.  

https://www.youtube.com/watch?v=28e_P17DSqc

Ränderaamistik usulises puhastustules

Ilmunud Postimehe portaalis:

https://arvamus.postimees.ee/6480457/toomas-jurgenstein-randeraamistik-usulises-puhastustules?fbclid=IwAR338Eo4c9YmG0fwfgMI-wjJVuA4LfQ25-5axEHQPsPKNTW_AZru6PZPTs4

Möödunud nädalal juhtisin Riigikogus koos Anneli Otiga palvushommikusööki. Teemaks oli paavst Franciscuse poolt Eestis öeldud mõte, et hea elu ja hästi elatud elu pole päris samad asjad. Hommikusöögile oli tulnud kõikide Riigikogu fraktsioonide liikmeid, erinevate kirikute ja koguduste vaimulikke, valdade aktiviste, kultuuriinimesi jne. Teemat aitasid lahti mõtestada baptisti pastor Meego Remmel  ja Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor Einike Pilli, huvikeskuse Kullo lapsed mängisid flööti, hommikusöögi jooksul kuulasime veel mitmeid meeldejäävaid sõnavõtte.

Paar päeva hiljem tekkis mul palvushommikusööki meenutades tugev paralleel arutlustega ränderaamistiku ümber. Hommikusöögil olid koos inimesed, kes said religioossest usust väga erinevalt aru. Mõned minusugused, kellele on ülimalt kristlik tegu kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmine, teisalt oli kohal inimesi, kellele evolutsiooni aktsepteerimine on patt, oli traditsioone ülimaks pidavaid õigeusklikke, utilitarismist lähtuvaid praktilisi inimesi jne. Ometi mahtusid need inimesed ühise laua taha ning aruteludes paavsti sõnade üle otsiti seda, mis ühendab. Mulle tuli mõte, et selline toimimine on väga sarnane aruteludega ÜRO ränderaamistiku üle. Ligi 200 väga erinevat riiki püüavad ÜROs rände probleemi lahendamiseks ja selle leevendamiseks ühendavaid seisukohti leida.

Võib-olla advendiaja tõttu tekkis mul auahne mõte ränderaamistiku üle otsustamiseks veel usulisi paralleele otsida. On ju paljud kirikud ja kiriklikud organisatsioonid, näiteks katoliku kirik, Kirikute Maailmanõukogu ja Luterlik Maailmaliit, toetanud ränderaamistikku ja kutsunud üles oma kirikuid olema ränderaamistiku selgitamisel lausa eestkõnelejateks. Luterlasena esitan järgnevalt oma arusaama ränderaamistikule lähenemiseks lähtudes eelkõige paralleelidest Piibli mõistmisega.

Hakates Piiblit lugema ilma ettevalmistuseta, võib tänapäeva inimene öelda, et selle raamatuga on midagi valesti, sest mõistusega on üsna võimatu aktsepteerida seitsmepäevasest maailmaloomisest, vastuolusid esimese ja teise loomisloo vahel, Eeva loomist mehe küljeluust jne, kõiki nimetatud lood asuvad  kohe Piibli alguses. Aga teoloogilist haridust natuke nuusutanule on ülihuvitav jälgida, kuidas põimuvad Piiblis eri aegadel kirjutatud tekstikihid, missugused väited on seotud ajastuga, kui tekst kirja pandi jne. Teoloogid ei võta tõsiselt neid, kes ilma ettevalmistuseta pühakirja teksti seletavad, kindlasti kehtib sama põhimõte ka rahvusvaheliste kompaktide puhul.

Ühtpidi hoiatab pühakiri ise oma sisu raskuse eest. „/../ kus on raske aru saada mõnest asjast, mida õppimata ja kinnitamatud inimesed nagu muidki kirju väänavad iseeneste hukatuseks“ kirjutatakse 2. Peetruse kirjas (peatükk 3, salm 16). Teisalt räägitakse sarnaselt ka kiriku poolt, näiteks vaimulik Toomas Pauli leeriõpikus „Maise matka poolel teel“, kus ta hoiatab religiooni lihtsustajate eest, öeldes, et „need sarnanevad inimestega, kellel pole muud kui vana binokkel ja sellega taevast vaadeldes püüab parandada astronoomide tööd.“ (lk 24). Küll aga julgustavad kirikud pühakirja mõistmiseks lugema selle kohta kirjutatud raamatuid ja artikleid ning ka piibli tähenduse üle arutama. 

Ma pole kindel, kas selline kodutöö on ränderaamistiku üle seisukoha võtjatel alati tehtud.

Ilmselt ei piisa ränderaamistiku kohta otsuse tegemiseks ainult selle teksti lugemisest, vaid vajalik on pisutki lugeda ÜRO toimimisest, missuguste ÜRO algatustega on Eesti seni ühinenud jne.  Ning igal juhul on vajalik tähele panna ka asjatundjate artikleid ja sõnavõtte antud teemal, olgu seisukoha avaldajaks siis professor Lauri Mälksoo, mitmekordse peaminister Mart Laar, pikaajalise diplomaat Paul Teesalu, ÜRO toimimist hästi tundev Marina Kaljurand, väga pikaajaline poliitik kaitseminister Jüri Luik,  Europarlamendi kogemusega Urmas Paet jt.

Võttes ränderaamistiku mõistmiseks eeskuju usuliste tekstide tõlgendamisest olen leidnud, et olulisi otsustamise kohti on seal eelkõige kaks. Esiteks, kas ränderaamistik kohustab meid tegema midagi niisugust, mida me ei taha või milleks me valmis ei ole? Selles küsimuses on minu jaoks kõige autoriteetsem õiguskantsler Ülle Madise selge seisukoht, et ÜRO ränderaamistik ei ole meile siduv ja oma migratsioonipoliitika kujundame me ise.

Teiseks jääb küsimus, kas me tahame olla laua taga, kui migratsiooniga seotud probleeme ÜRO tasandil arutatakse? Suurem osa diplomaatidest ja välispoliitika ekspertidest on siin vastanud jaatavalt või mööndustega jaatavalt, ka terve mõistus ütleb, et halb kontakt on alati parem sellest kui kontakti ei ole. Siiski mõistan ka neid inimesi, kelle arvates on ränderaamistiku arutelu näol tegemist üsna viljatu jututoaga, kuhu pole mõtet aega ja energiat panustada. Üsna mõistmatu olen aga nende jõudude suhtes, kelle kinnitusel on juba ühise laua taha rännet arutama minemine riigi jaoks katastroof.