Võimeka lapse kasvatamise käsiraamat

Ilmunud Postimehe AKs 01.12.2018

Professor Rein Taageperalt on tema mälestusteraamatute kiiluvees ilmunud laste kasvatamisele pühendatud „Võimestuskasvatus: kuidas lastest rõõmu tunda“ (edasi „Võimestuskasvatus“). Juba etteruttavalt võib öelda, et see on raamat, mis tunneb minevikku, analüüsib teravmeelselt olevikku ja on kindlasti kasutatav ja väärtuslik nii täna kui ka tulevikus.

Raamatut lugema asudes tekitas esimese küsimuse, kuid ka rõõmsa äratundmise, pealkiri. Äratundmine on seotud Rein Taageperalt mõne aasta taguse Postimehe artikliga, kus ta vastandas laste muretsemisele rõõmu: „Meie abikaasa Marega hoopis rõõmutsesime lapsi juurde. Üks laps oli huvitav. Kahega sai nalja kolm korda rohkem: kummagagi eraldi ja lisaks jälgides nende omavahelist tegevust. Miks siis mitte veel kolmandat juure rõõmutseda?“ („Lapsi juurde rõõmutseda“ Postimees 10.07. 2014). „Võimestuskasvatust“ lugedes saab ruttu selgeks, et lapse arengule nii oluline rõõmus ja optimistlik hoiak on seal kasutatud lugudes ja näidetes läbivalt esindatud.

Küsimuse tekitas seevastu mitte liiga sageli kasutatud  sõna võimestuskasvatus, kuid raamatu tagakaanel oli sellele vastus olemas: „Eestis levinud keelukasvatuse ja vabakasvatuse kõrvale pakun võimestuskasvatust. Mis see on? Lühidalt öeldes: ise jooksed, ise kukud, ise tõused, ise pühid end puhtaks. Ise teed ise vastutad. Ise sööd, ise aitad süüa teha. Saad sellest võimekustunde.“

Lugesin Rein Taagepera raamatu läbi ühe hooga. Enamikule kasvatuslikele näidetele, põhimõtetele ja hinnangutele jne kirjutaksin alla mitte ühe, vaid kahe käega alla. Pisut lähemalt peatuksin eelkõige viiel tähelepanekul.

Esiteks nimetaksin „Võimestuskasvatuses“ sisalduvat pikaaegset kogemust.  Jookseb ju raamatust läbi autori ja tema kadunud abikaasa Mare Taagepera umbes kaheksakümne aasta pikkune kogemus st raamat toob kokku mitmete põlvkondade tarkuse. Nii võib raamatust lugeda mälestusi, kuidas autorit nooruses kasvatati ning mõtestatakse tolleaegseid mälestusi. Peamiselt on siiski juttu Rein Taagepera oma laste kasvatamise kogemusest ning toodud näidete ja põhimõtetega on hea võimalus dialoogi astuda eelkõige tänastel 40-60 aastastel, kelle lapsepõlv ja nooruse keskkonnaga on ohtralt paralleele. Aga juttu on ka autori lastelaste põlvkonnast, emakeele hoidmisest võõrkeelses keskkonnas, nutisõltuvusest jne, teemad, mis kõnetavad igapäevaselt tänaseid nooremaid lapsevanemaid.

Ehkki paljud „Võimestuskasvatuse“ näited ja soovitused on seotud ajastuga, julgeksin arvata, et õpetlikkuse ja kasutatavuse poolest on need universaalsed. Iga laps hoolimata sünniaastast on õppinud kõndima, üritanud ise süüa ja süüa teha, jonninud, igavlenud, tundnud huvi seksuaalküsimuste vastu, kartnud surma jne. Usun, et Rein Taagepera tähelepanekutest on õppida iga ajastu lapsevanematel.    

Teiseks on meeldiv raamatut läbiv avatud, vigu tunnistav ja muutusi jaatav lähenemine. Näiteks tänagi aktuaalne teema nagu laste füüsiline karistamine, mille kohta autor nendib: „Keelukasvatuse harjumuse mõjul tarvitasime laksuandmist vahel ka oma lastega. Näiteks Jaaniga , kui ta veel teise eluaasta lõpul mähkmetesse tegi. Tagantjärele vaadates see asja paremaks ei teinud, pigem vastupidi. /../ Last ei tasu kehaliselt karistada ka siis, kui seadus seda lubab. Mind pandi lapsena nurka seisma. Kehaline oli seegi, selles mõttes, et väsitas – ja mõneti oli see häbiposti asetamine. Oma tuppa saatmine on mahedam ja tõhusam. Annab võimaluse järele mõelda.“ (lk 45)

Kolmandaks on hästi oluline, et raamatus vaadeldakse lapse arengut nii kodus kui koolis. Oluliseks märksõnaks on avastusõpe ja siin tuleb kummardus teha kadunud Mare Taageperale, kes seda õppeviisi Eestis tutvustas. Tsiteerin siin „Võimestuskasvatuses“ esile tõstetud Mare lauset: „Niipea kui õige vastus on antud, lõpeb asja arutamine ja lõpeb lapse mõtlemine.“ (lk 79). Mõtlemise õpetamine aga ongi kooli laiem eesmärk.

Neljandaks on oluline, et „Võimestuskasvatuses“ ei ole tabusid. Nii räägitakse rahulikult, kuidas lastele räägiti seksist ja surmast, alkoholist ja narkootikumidest jne. Lihtne näide Taageperade kodust: „Kui lapsed väikesed olid käisime teinekord kodus paljalt ringi, nii et meie kehalised erinevused olid näha. Kirjeldasime ka imikute sündimist.“ (lk 75) Avameelsus, avatud ja aus suhtumine kõikidesse laste probleemidesse ja küsimustesse on eelduseks, et need väärtused saavad olulisteks ka laste elus.

Viiendaks tahaksin rõhutada veel igal sammul „Võimestuskasvatuses“ ilmnevat hoolivust, mis minu hinnangul lihtsustab raamatu omaks võtmist erinevate põlvkondade poolt. Olgu liigutavaks näiteks siin luterliku ateisti  - nii on Rein Taagepera end nimetanud – õpetatud söögipalve lastele ja lastelastele:

„Peatu hetkeks enne sööki, mõtle neil' kel toitu vähe.

Ole tänulik ja valva, et ei rooga raisku lähe.“ (lk 46)     

Lõpetuseks tõdeksin lihtsalt, et tegemist on huvitava, praktilise ja mitmekülgse teosega, mida on hea lugeda: kellel lapsed suured, möödunu meenutuseks ja mõtestamiseks, kellel väikesed, õppimiseks ja avastamiseks. Raamatu on avaldanud kirjastus Atlex, toimetanud Kaile Kabun ja Nele Otto, kujundanud Alar Kitsnik. Rein Taagepera ise on pidanud oluliseks Hille Kõrgesaare rolli, kes ärgitas teda laste kasvatamisse puutuvad mõtted raamatuks kirjutama.