Tuesday, September 22, 2015

ISISe toetajatest



Pärast üleeilset Välisilma saadet sai ETVs näha filmi Briti dzhihaadipruudid. Hakkasin mõtleme, et kas minu õpilaste hulgast võib tulla ka ISISe toetajaid ning soodsate asjaolude korral ka nendega ühinejaid. Loomulikult on arutlus puhtalt hüpoteetiline, kultuuritaust ju suurel enamikul teine, islam üsna vähestele atraktiivne, kuid teatav huvi mõned mõtted ja kogemused läbi sõeluda tekkis. Erinevalt filmist mõtlen siiski ka noormeeste peale. Olgu veel öeldud, et ma tean üsna vähe psühholoogiast ning lähtun järgnevas üsna hajusas arutluses eelkõige oma vaistust.

Tegelikult seondub mul selle teemaga ka üks mälestus, millele olen ikka ja jälle mõelnud. See oli aastat 15 tagasi Inglismaal Oxfordis, mul oli võimalus kuu aega käia mööda koole ning vaadata kuidas religiooniõpetust õpetatakse. Kuna mul juhendaja kantseldas ka mitmeid kohalikke tudengeid, kes olid koolides praktikal, tutvusin mõnega neist. Üks neist oli omaks võtnud islami. Ta põhjendas seda nõnda, et kui tavalises inglise koolis peab ta pühendama 90% oma energiast distsipliinile ja 10% õppeainele, siis islami koolis saab see olema teistpidi – 10% distsipliinile ja 90% õppeainele (võib-olla need protsendid päris sellised ei olnud). Igatahes oli korra tagamise moment selle noormehe põhjendustes olulisel kohal.  

Üks mis üleeilsest filmist läbi kõlas oli tõdemus, et mitmete Süüriasse läinud dzhihaadipruutide näol polnud tegu rumalate tüdrukutega. Näiteks tuntud Somaalia päritolu kaksikute puhul mainite nende tegevust matemaatikaklubis, lisaks nende debateerimisoskust ja indu. Natuke sobrasin internetis, nende tüdrukute ühese ja loogilise maailmanägemise soovi nimetasid veel mõned allikad. Fundamentalismi puhul ongi mitmel korral räägitud, et see sobib pigem tehnilise haridusega inimestele, kes maailma mõistavad üheste põhjus-tagajärg seostena. Kui sinna lisada veel noorusega kaasas käiv romantikavajadus ongi kirjeldatud üks grupp õpilasi, kellele olen mõelnud.     

Teiseks, minu kodukülas Pärnumaal kasutati osade laste kohta terminit väikesed vanainimesed. Paar õpilast tuleb üsna lihtsalt silme ette. Neid kohe väga häiris, kui midagi tehti nende meelest oluliselt teisiti kui nad kodus ja kogukonnas harjunud olid. Ehkki nad ei avaldanudki oma pahameelt valjusti, kuid sisimas tunnetasin nende turtsumist. Seda tüüpi õpilased tahavad väga ehitada õiglast, traditsioonilist ja korda hindavat ühiskonda.

Kolmandaks, mõtlesin õpilastele, kes on natuurilt loojad. Aga loojad, kes tahavad mängida kõige paremate ja  vägevamate vahendite ja asjadega. Samuti elavad nad sageli sügavalt sisse oma fantaasiasse või siis virtuaalsesse maailma. Ja nüüd tuleb võimalus luua ja otsustada inimeste saatuse üle mitte virtuaalselt, vaid päriselt.  

Mida ma saan õpetajana teha, et ka need kujuteldavad ohud kunagi ei realiseeruks?

Esmalt arvan, et peab vältima kiirete muutuste taotlemise. Õpetamine kestab gümnaasiumis 3 aastat, selle aja jooksul jõuab õpilane oma vaateid muuta ja sümpaatiaid korrigeerida, kuid loomulikult pole inimene ka pärast gümnaasiumi valmis ning ta areneb edasi. Maailma muutmise ja korrastamise teemad pole lihtsad, seal on palju aspekte, ebameeldivaid näiteid ning nendega tuleb tegeleda tasa ja targu. Ning kindlasti peab õpetaja olema valmis, et ka tema vaated õpilaste argumente kuulates muutuvad.  

Teiseks, probleemid ei ole põgenemiseks, vaid arutamiseks. Tunnetan, et olen viimasel ajal liiga vähe oma tundide teemasid põletavate teemadega sidunud. Tõsi, alati olen vähemalt enda arvates leidnud kaalukaid põhjuseid.

Kolmandaks, arutlustes ja debattides peab õpilasele jätma alati hingamisruumi – vahel on õpetajal kasulik teadlikult õpilasele viimane sõna jätta ning mõnda argumenti mitte kasutada. Ning loomulikult on õpetajapoolne jõupositsioonilt arutluse lõpetamine üks halvemaid lahendusi.

Kokkuvõtet tehes pean tunnistama, et see postitus oli pelgalt mõtetega mängimine, reaalset probleemi ju pole. Aga võibolla tuleb ka niisugused teemad vahel läbi mõelda.    

Thursday, September 17, 2015

Ärritav headus




Tunnistan, et kadunud poja loos (Lk 14: 11-32) on mind alati midagi ärritanud. Küllap olen kujutanud ennast selles loos esineva vanema vennana, kes on päevade kaupa tööd rabanud ning siis avastanud, et pidu peetakse mitte tema, vaid kogu oma vara raisanud noorema venna auks. 

Mulle tundub, et paljuski sarnast ärritust tunnetasin mitmetes reaktsioonides, mis järgnesid 6. septembril Vabaduse väljakul peetud MTÜ Sõbralik Eesti poolt korraldatud kontserdile. See oli südamlik ja ilus üritus, kus lauldi ja musitseeriti, räägiti mõistmisest ning kõneldi erineva nahavärviga inimeste vendlusest. Lisaks pakkusid oma roogasid mitmed rahvusköögid. Analoogiliselt kadunud poja looga võisidki mõned kriitikud mõelda, et miks ei peetud pidu mitte aastaid Eestit üles ehitanud inimeste auks, vaid äsja siia saabunud pagulaste toetuseks.

Praegu Euroopa tulipunktis olevale pagulaste probleemile ei ole lihtsaid lahendusi. Endastmõistetavate arusaamade deklareerimine, et põgenikke tuleks aidata nende kodule võimalikult lähedal, võidelda inimsmugeldamisega või panustada tuleks sõjalise konflikti lõpetamisele ei tee Euroopasse jõudnud põgenike probleemi olematuks ning ei lahenda sisuliselt mitte midagi. Selles olukorras on mõistlik otsida põhimõtet või tõekspidamist, millele oma igapäevases käitumises toetuda. Ning kristluses on loomulik hädasolijaid aidata.         

Olen uhke oma kiriku üle, kes on valinud pagulaste toetamise ning nendega aktiivse tegelemise tee. Kindlasti ei ole see tee probleemideta, küllap tuleb arvestada mitmete tagasilöökidega, kuid sarnaselt kadunud poja loole loodan siin ärritava headuse ja mõistmise kohalolu kirikus ja selle levimist kogu ühiskonda. Siis saavad sellest osa ka paljud teised hädalised. 

Usulise taustaga ärritav headus ja püüd mõista võib vahel minna väga kaugele. Toon näite umbes kümne aasta tagusest Ameerika Ühendriikidest, kui  Charles  Roberts tulistas amišite koolis surnuks viis 7- kuni 13-aastast tüdrukut, lisaks sellele sai viis koolitüdrukut vigastada ja lõpuks tappis mees ka iseenda.  Amiši kogukond andestas tulistajale ja veelgi enam, nad lõid mõrvari lese ja tema kolme lapse toetuseks fondi ning annetasid sinna märkimisväärse summa raha.  

Mõistan ka seda, et paljud eestimaalased tunnevad hirmu tundmatu ees ja on skeptilised pagulasi toetavate tegevuste suhtes. Loodan siiski, et need raskused on ületatavad. Julgustust pakuvad näiteks  Arvo Pärdi sõnad tema hiljutisel juubelikontserdil:  „ Olen õnnelik, väga õnnelik, et ma elan sellel maal, kus inimesed oskavad jõuliselt ja siiralt oma heatahtlikkust näidata. Elagu Eesti! Ja kaitsku teda Jumal.“

Ilmunud ajalehes Eesti kirik 16.09.2015

Saturday, September 12, 2015

Pärdist ja muusikameistrist




Ma ei tea muusikast kuigi palju. Pean väga halvasti viisi ning ma pole elus ühegi instrumendiga lähemat sõprust sõlminud. Kunagi õppisin plokkflöödil viit-kuut viisjuppi mängima, see on olnud minu lagi.

Samas pole muusikast arusaamise nappus takistanud mind muusika suurkujude vastu aukartust tundmast. See oli paar aastat tagasi, kui Tartus Rüütli tänaval tuli mulle Arvo Pärt vastu. Olin tol päeval sõpradega paar õlut võtnud ja ei salga, tekkis õpetajale vahelejäänud koolipoisi tunne.

Omal ajal avaldas mulle suurt mõju Hermann Hesse (1877-1962) „Klaaspärlimäng“. Mul oli see raamat ka Nõukogude sõjaväes kaasas, mistõttu tean sealt osasid katkendeid peast. Hessest veel niipalju, et ta on esivanemate kaudu seotud ka Eestiga, TÜ lõpetanud vanaisa oli Paides arst, onu olnud Oleviste kirikus pastoriks, isa õppinud Tallinna rüütli ja toomkoolis.

„Klaaspärlimänus“ on mulle ikka olnud peategelase Josef Knechti kõrval olulised kaks isikut: paater Jakobusega benediktlaste kloostrist ja muusikameister. Kuna mainisin oma oskamatust muusikas, siis viimane oli minu jaoks mõneti saladuslik kuju.

Võib-olla seetõttu, et sõjaväes seda raamatut  palju lugesin, olen otsinud eelmises lõigus nimetud tegelastele paralleele elust. Paater Jakobusena olen kujutanud legendaarset vaimulikku ja õppejõudu Elmar Salumaad. Olen teda reaalses elus küll väga napilt näinud ja vist ainult ühte loengut kuulanud, küll aga tema kirjutatud asjad enam-vähem läbi lugenud.

Muusikameistriga on olnud raskem. Paari aasta taguses kirjutises „Tähendusi otsimas“ otsisin ettevaatlikke paralleele vana muusikameistri ja minu jaoks teoloogias suurima autoriteedi Toomas Pauli vahel. Kasutasin Hesse raamatus toodud kujundit, kuidas muusikameister jääb ta sõnadega kitsimaks, kuid üha kirkamaks muutub ta maailmamõistmine.

Artikkel „Tähendusi otsimas“:

Mulle näib, et pärast oma juubelikontserdil peetud kõnet kasutaksin sama paralleeli ka Arvo Pärdile mõeldes. See kõne oli sõnadelt napp, kuid sõnumilt võimas.

Arvo Pärdi kõne:

Thursday, September 3, 2015

Suured ja väikesed asjad segamini





Tänase päeva sündmused panid mitme asja üle järele mõtlema. Vao pagulaskeskuse süütamine oli ikka päris hull asi. Püüdsin end rahulikuks sundida, kuid ühe emotsionaalse teo ma siiski tegin. Kui sain e-maili Mart Helmelt (sain aru, et see oli saadetud paljudele kohalike volikogude liikmetele), kus ta pikalt agiteeris pagulaste vastu olema, saatsin talle kirja tagasi ja palusin tal analoogilise sisuga kirju mulle mitte enam saata.


Tegelikult olen  tuleviku osas pigem optimistlik. Või nagu ma mõni aeg tagasi Õhtulehe artikli pealkirjaks panin: Mõistus lõpuks ikkagi võidab (http://www.ohtuleht.ee/686214/toomas-jurgenstein-moistus-voidab-lopuks-ikkagi). Mõningatest väikestest märkidest mulle tundub, et suhtumine pagulastesse hakkab normaliseeruma, tõsi aeglaselt ja kindlasti mitte ilma tagasilöökideta. Siin vabandage, kui mu soov kedagi riivab, kuid loodan siin väga, et just noored võtavad ohjad enda kätte ning aitavad vanemal generatsioonil hirmusid maha võtta. 

Pagulaste toetuseks on pühapäeval tulemas kontsert (suur kummardus „Salliva Eesti“ kogukonnale), juurde pidid tulema veel rahvuslikud köögid – tõeliselt kahju, et ma Tallinnasse minna ei saa.    

Paar asja siiski, millele täna veel mõtlesin:

Ma olen pisut mures kiriku pärast, kas ta suudab võetud seisukohtadele truuks jääda. Erinevalt kooseluseaduse debatist on mulle kiriku juhtkonna poolt võetud pagulaste aitamisele keskenduv positsioon, väga sümpaatne olnud. Aga tean, et kirikus on mõjukaid inimesi, kes on pigem pagulaste vastase positsiooni võtnud.  

Loomulikult olen ma seda meelt, et pagulaste ja pagulaspoliitika vastu saab normaalselt argumenteerida (ma küll ei saa hästi aru, miks tekitavad nii palju emotsioone 180 pagulast, kuid see-selleks), minugi tuttavate hulgas on palju neid inimesi. Tänane päev sunnib vähemalt mind vahekokkuvõtet tegema ja nüüd ütlen midagi üleskutse moodi: äkki vaatame oma blogid ja fb seinad üle. Hästi palju on levinud libauudiseid, pooletõdesid jne, mida levitatakse. Teeks oma seinade puhastuse ja võtaks sellised uudised ja väited maha. 

Kolmandaks, vist on ikka kõrgemad poliitikud midagi tegemata jätnud. Mõtlen siin kasvõi inimlikku suhtlust maapiirkondades ja paikades, kus on raske ja tööpuudus on suur. Kibestumust võimu suhtes on väga palju tunda. Ja see kanaliseerib vihaks teistsuguste, nõrgemate ja võõraste vastu.     
  
Neljandaks üks tõenäoliselt jabur, kuid mulle hetkel sümpaatne mõte. Tunnistan, et ma ei tea majandustest peaaegu mitte midagi. Paljude pagulasvastaste väidete kohaselt peaks Rootsi majandus käpuli olema, sest ta on nii palju inimesi endale koormaks võtnud. Ja eile lugesin ajalehest Nordea prognoosi majanduse kohta: Rootsi kasvab, Soome kuhtub, Eesti muutusteta (Postimees 2. September 2015).