Tuesday, May 26, 2020

Kommunistliku partei manifesti toimetamisest



Paar päeva tagasi, kui tuli uudis, et EKRE esimees Mart Helme on toimetanud omal ajal Marxi ja Engelsi „Kommunistliku partei manifesti“ ühte väljaannet, kirjutasin fb-s vastava kommentaari. Tagasisidet tuli omajagu ja otsustasin oma seisukoha pisut põhjalikumalt lahti kirjutada.

Kõigepealt, „Kommunistliku partei manifest“ (edasi Kpm) on tänaseks ajalukku jäänud teos, kus mõned asjad (laste tööjõu kasutamisest hoidumine, tasuta haridus) on täna väga paljudes riikides endastmõistetavaks saanud. Vist umbes kümme aastat tagasi lehitsesin seda viimati, omal ajal ülikoolis oli see muidugi õppekavades sees. Minu hinnangul ei ole tänases Eestis mingilgi viisil ohtlik raamat. [1]

Teiseks, selle raamatu toimetamisest. Eesti keelde oli see teos juba ammu tõlgitud, seetõttu ei saanud 1974. aasta väljaandes noore toimetaja roll ilmselt eriti suur olla. Tagantjärele pole võimalik ka kindlaks teha, missugune hind oleks olnud keeldumisel (töölt lahkuda kindlasti sai). Aga aeg oli teine ning tollel ajal tegid väga paljud meist asju, mille üle me täna uhked ei ole. Mina olen ka teinud. Seega raamatu toimetamine iseenesest ei ole kuigi suur patt.

Nüüd pisut poliitikaga tegelemisest. Eelkõige Riigikogu perioodil sai mingil hetkel mulle selgeks, et poliitikas saab edukalt olla teravamatest otsustest distantseerudes. Sa oled justnagu kemplemisest üle, parimal juhul vastad süüdistustele irooniaga, teatud seisukohtade võtmisest püüad hoiduda jne. Ma püüdsin päris pikalt nii käituda, kuid mingil hetkel tundus ausam, et hakkan välja ütlema oma seisukohti ka siis kui see pahandusi põhjustab. Tegelikult algas see juba enne Riigikogu perioodi, EK artikkel „Kasvame lahku“ on üks mu otsuse väljendusi:   http://www.eestikirik.ee/kasvame-lahku/ Mõned vanad head sõbrad ütlevad, et ma „pöörasin ära“.

Taustast veel. Mulle on rahvuskonservatiivsus sümpaatne, aga niisama vastumeelne sellele ehitud populism. Viljad on ju näha, rahvuskonservatiivse populismiga on suuresti lõhutud Isamaa erakond, rõõmus ja avatud maailmanägemine peab õige sageli end koomale tõmbama hirme ja kahtlustusi külvava arusaama ees jne. Ja ikka otsitakse süüdlasi, need võivad olla teise nahavärvi või seksuaalse sättumusega inimesed, lastetud naised, punaprofessorid, president, nüüd ka maasikakasvatajad.

Tunnistan, minu mõõt sai täis kui Mart Helme nimetas Tallinna ülikooli lõpetajaid hobusevarasteks ja ei reageerinud ülikooli viisakale kirjale, kus paluti täpsustada, missugustel erialadel MH puudusi näeb. Nii ei tohi riigimehelik poliitik käituda.    

Nüüd tagasi Kpm-i toimetamise juurde.  Tõin analoogia religiooniga. Tagantjärele mõeldes oli see natuke lahja ja parandan seda pisut. Oletame, et EELK valib endale piiskoppi (so täiesti oletuslik väljamõeldud väide, Urmas Viilmaga oleme vanad tuttavad ja saame hästi läbi, ainult üks kord on ta mind noominud ja keegi ei hakka teda ümber valima) ja see piiskop on noorena toimetanud La Vey Saatanliku Piibli, mitte eriti südamega, kuid ta nimi on toimetajana selle väljaandes olemas. Ma arvan, et ta peaks kindlasti selle nooruses tehtud teo enne valimisi avalikustama, kui see pärast välja tuleb, ma kahtlen, kas ta saab ametisse jääda. Kpm on kommunismi üks baastekste ja rahvuskonservatiivsusega põhimõttelises vastuolus. Minu arusaam kohaselt oleks kandideeriv juht pidanud samuti oma toimetajatöö avalikustama.  

Möönan ka seda, et  MH oleks avalikustamine kindlasti raskem kui kiriku etteotsa kandideerijal. Peamiselt Augustinusest alates on pöördumine ja endisesse ellu kriitiline suhtumine usus täiesti tavaline. Pigem olen kohanud inimesi, kes minu hinnangul oma endise elu kriitikaga liialdavad. Populistliku erakonna müüt näeb ette pigem varasest lapsepõlvest kõrgetele ideaalidele pühendunud juhti.

Lisan lõpetuseks, et tegelikult andis Postimehe faktikontrollis avalikustatud fakt (tänama peab vist veel Ahto Lobjakat ja Varro Vooglaidu) relva, millega saab populistlikke hüüdlauseid veidi naeruvääristada, toon lõpetuseks mõned näited:

Kommunistliku partei manifesti toimetaja süüdistas Tallinna Ülikooli hobusevaraste kasvatamises;
Kommunistliku partei manifesti toimetaja nimetas Soome peaministrit müüjatüdrukuks;
Kommunistliku partei manifesti toimetaja hinnangul ohustavad maasikakasvatajaid rahvusriiki jne.





[1] Vahemärkuseks: Üht kohta siiski mäletan, kus Kpm-i revolutsioonilisus oli tänapäeva toodud. Jostein Gaarderi „Sofie maailma“ järgi on tehtud filmis on stseen, kuidas Sofie on mõttes osalenud Venemaa revolutsioonis, tänapäeva naastes on tal kaenlas Kpm ning kui ta oma ema näeb, siis too kohkub Sofie kaenlas olevast raamatust ja ütleb: „Tuleks isa juba koju!“, seda ilmse sooviga, et isa rumalad ideed tüdrukust eemal peletaks.   

Monday, May 4, 2020

Poliitika 14 (Valitsuskoalitsioon langes plussi)


Küllap tajus tänavu enamik inimesi ümbritsevat sarnaselt Hendrik Visnapuu luuletusega „See aasta tuleb kevad teisiti /../“  Aga teisiti tuleb ka suvi ja võibolla ka sügis, sest keegi ei tea päris täpselt, kuidas käitub viirus soojemal ja päikselisemal ajal, kas kaob või poeb peitu, kas peame valmis olema viiruse teiseks laineks, millal valmib vaktsiin jne.  

Samas on mõndagi julgustavat. Viimastel päevadel on uute nakkusjuhtumite kokku lugemiseks jätkunud ühe käe sõrmedest. Loomulikult on mõistlik ettevaatus säilitada, kuid praegune hingetõmbeaeg on ka sobiv seni tehtu kriitiliseks analüüsiks.
Kooliõpetajana olen kuigipalju ikka numbrites hinnangutes kinni ning riigi tegemisi kriisi saabudes hindasin alguses neljaga või õigemini nelja miinusega. Mõnda asja nimetan, mida võinuks kohe alguses paremini teha.

Kõigepealt, pandeemia on oht kogu rahvale ja sellesse võivad haigestuda nii koalitsiooni kui opositsiooni toetajatele. Aga opositsiooni esindajad jäid eriolukorra valitsuskomisjonist liiga kaugele. Infot jagati, kuid mitte sügavuti. Loomulikult tahaks uskuda, et tegutseti heauskselt kogu rahvast silmas pidades, kuid valitsuskoalitsiooni enda poolt on antud signaale, et otsuste langetamisel käis erakonna valijaid silmas pidav vorst-vorsti vastu kauplemine. Olukorra tõsidust silmas pidades on see kohatu.

Teiseks, toimus kummastav parlamendi rolli pisendamine. Osalt tõuseb siin esiplaanile riigikogu esimehe kummaline parlamendivastane hoiak. Esmalt ei pidanud riigikogu esimees võimalikuks lisaeelarvet arutada istungitest vabal nädalal (sellest ta õnneks siiski loobus), hiljem ei näinud põhjust riigikogu kokku kutsuda kriisist väljumise strateegia arutamiseks. Parlament peaks olema poliitiliste debattide ja otsuste keskmes, mitte neist kõrval.   

Kolmandaks, ülimalt vajaliku lisaeelarve pessa muneti käomune ja need olid natuke liiga suured. Värvikaimaks näiteks oli loomulikult õlitehasele eraldatud miljonid, arutelu selle paljude hinnangul kummalise investeeringu üle oli selgelt liiga napp. 

Sageli koolis on nõnda, et õpetaja hakkab esialgset hinnet korrigeerima. Kahjuks pean tunnistama, et nii juhtus ka minu esialgselt pandud hindega. Peapõhjuseks oli valitsuse algselt riigimehelikkusele lähedase toimetamise asendumine populistlike punktide noppimisega. Ja see on toimunud halenaljakalt: näiteks üks EKRE minister praalis uhkelt, et peatas Rail Balticu (RB) – valitsuskoalitsiooni minister kinnitab, et tegelikult EKRE ikkagi seisab RB eest – ja järgmine EKRE minister kinnitab, et ikka ei seisa – peaminister kinnitab, et kogu valitsus töötab RB valmimise nimel. Või teine näide, mõned EKRE poliitikud hurjutavad kirikut kellade helistamise aktsiooni eest -  keegi Isamaast jälle kaitseb kirikut.  
Kokkuvõtlikult, vaevalt sai päevane haigestunute arv langeda kui algas oma valijatele silma pilgutamine. Mõned poliitikud justnagu kohkusid ja häbenesid, et püüdsid vahepeal riigimehelikult käituda.    

Hariduse teemal tahaksin lisada veel ühe mõtte. Koolirahvas, õpilased, õpetajad, lapsevanemad, saavad aru, et lihtsaid otsuseid ei ole. Saadakse ka sellest aru, et nii mõneski küsimuses on enne teatud ajaperioodi andmete laekumist otsustada vastutustundetu. Aga nagu matemaatikaõpetaja ei rahulda vastus, vaid ta tahab näha ka lahenduskäiku, nii on ka koolirahvale vaja rahulikke, põhjalikke selgitusi, missuguste variantide vahel otsuseid kaaluti, mis on teatud otsuste poolt ja vastuargumendid, mis on nõrgad kohad, missugused on tulevikustsenaariumid jne. Niisugusest põhjalikult lahtiräägitud taustast tunneb koolirahvas puudust.

Mul on kahju, kuid pidin valitsuskoalitsiooni hinnet alandama kolmeks plussiks.