Tuesday, March 20, 2018

Puhastustuli tselluloositehases


Nii mõnigi muinasloo taga on sündmused karmist päriselust. Näiteks Lumivalgukese muinasjutt, mis koos aja ja kommete muutumisega omandas üha helgema kuju päädides Walt Disney (1901 - 1966) rõõmsalt laulvate isikupäraste pöialpoiste ja lapselikult siira Lumivalgukesega. Ometi on elu selle muinasjutu taga tunduvalt karmim, Lumivalgukese algkujuks on peetud Margaretha von Waldeckit (1533 - 1554), kaunitari, kelle surma põhjusena kahtlustati mürgitamist. Tõsi, võõrasema teda tappa ei saanud, sest tema suri mõned aastad enne Margaretha surma.

Kes aga olid pöialpoisid? Margaretha isa omas ka kaevandusi ja muinasjutus kohatud pöialpoiste taga on nähtud tollel ajal seal töötanud lapsi, kes kitsastes kaevanduskäikudes täiskasvanutest lahedamalt liikuda said. Karm töö oli nad sageli vorminud igerikeks ja omapärasteks, samuti elasid nad hulgakesi ühes ruumis nagu pöialpoisidki.

Mulle tundub, et Emajõe äärde plaanitud tselluloositehase ümber peetud arutelul on esimene raund möödas ning piltlikult öeldes on ettekujutus tehasest muutunud algsest rõõmsate pöialpoistega puhtast töökeskkonnast millekski karmimaks. Tartu Linnavolikogu on öelnud oma kindla „ei“, on selgunud, et sarnaselt muinaslooga on ka tehasel oma negatiivne pool, mis seisneb peamiselt keskkonnamõjudes. Üheltpoolt võimalikus ebameeldivas lõhnas, eelkõige tehase käivitusfaasis. Suuremaks ohuks on aga tehase heitveed, seda eriti suvel, kui Emajõe vooluhulk kipub napiks jääma. Oma aeglase läbivoolu tõttu on ka Peipsi haavatav, seda enam, et suure osa Eesti suurimasse järve suubuvate vete üle meil kontroll puudub. Siiski tundub mulle, et enne oma seisukoha kujundamist, peaks iga Eesti arengu vastu laiemalt huvi tundev inimene tegema läbi  puhastustule laadse mõtteproovi.  

Puhastustuli peab haiget tegema ja tänasele Eestile mõeldes, teevad sageli haiget teevad haavatavad inimesed, kellel on millestki puudus. Plaanitav tehas tõstaks Eesti sisemajanduse kogutoodangut püsivalt 1,1-1,4%, peenpuit, mida me praegu võileiva hinna eest välja viime, saaks mitmekordselt väärindatud. Riigieelarvesse laekuva lisaraha eest saaks ideaalis leevendada raskustes inimeste olukorda, olgu nendeks siis puuetega lastega pered, eakaid omakseid hooldavad inimesed, meie meditsiin vajab lisavahendeid jne.

Lõuna-Eestis ei ole tasuvaid töökohti jalaga segada. Sellele mõeldes ei olegi 200 hea palgaga töökohta liiga vähe. Nii pole tehases töötaval perel vaja Tallinnas või Soomes tööd otsida, lisaks looks tehas 500-700 kaudsemat töökohta. Tean omast käest, mis tähendab, kui lastega pere on pikalt suvise reisi jaoks raha kõrvale pannud ning ootamatu auto rikki minek selle eelarve uppi lööb. Tulemuseks on masendus, mitmel sajal perel oleks tehasest saadud palgaga kergem. Omamoodi ilmekas oli lugedes ajakirjanike lugusid Ääneskoski tehasest, kohalikud soomlased võisid küll rääkida kassipissi haisust, kuid vaid väga üksikud olid tehase vastu.

Mul pole mingit kahtlust Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere pädevuses, kes on selgelt öelnud, et Eesti vajab puidukeemiat, samuti Teaduste Akadeemia komisjoni väljaöeldu suhtes, et tselluloositehas on Eestile makromajanduslikult oluline. Ka neid teadmisi tuleb oma seisukoha kujundamisel kindlasti arvesse võtta.

Eelmistes lõikudes kirjeldatud puhastustuli on valus, kuid mulle näib, et kaalutletud seisukoha võtmiseks tuleb see mõtterännak läbi teha ja loomulikult kuulata teadlasi. Sellest puhastustulest välja tulles arvan ma endiselt, et Emajõe ja Peipsi seisund ning Tartu ümbruse tiheasustuse piirkonna inimeste rahulolu on siiski tehase positiivsetest mõjudest olulisemad. Samas tahaks vägagi õlale patsutada tehase ideega väljatulnutele ja öelda, et olete kõvad mehed ja mõtlete Eestile vajalikus suunas, kuid äkki kaalute veel tehase rajamise kõiki aspekte: asukohta Eestis, kogukonna hoiakuid, tehase suurust, tehnoloogiaid ja eelkõige mõju vastava paiga loodusele. Tänaste teadmiste valguses on Tartu ümbruses võtmetähtsusega looduse puhtus ja inimeste rahu liiga haavatavad.

Tulles tagasi pildilise alguse juurde, siis tõenäoliselt ei ole tselluloositehase võrdkujuna õige ei rõõmsate ja lauluhimuliste pöialpoiste kogukond ega ka süngete igerike lapstöölistega kombinaat, vaid midagi vahepealset. Ning igaüks, kes soovib sellel teemal otsust langetada, peaks kindlasti sisse elama ka argumentidesse, mis talle vaistlikult vastumeelsed on. Pärast sellist puhastustuld on otsuse kvaliteet kindlasti parem.       





Tuesday, March 13, 2018

Hümn ja seadus


Kasutasin hümniks ka oma artiklit: https://arvamus.postimees.ee/4430751/toomas-jurgenstein-humni-kaitsmine-tema-kaitsjate-eest

Hea eesistuja, head kolleegid!

Alates aastavahetusest on laialdaselt arutatud Eesti Vabariigi hümni kaitsmise vajadust. Paraku on hümni, nagu ka paljude teiste pühade asjadega nõnda, et neid kaitsevad kõige enam inimeste vabadus, avatus, sisemine väärikus ja armastus, mitte niivõrd regulatsioonid, paatos ja käsud.

Kahtlemata on hümn eestimaalastele tähtis. Mõistan paljude aastavahetuse segadust, kui pärast presidendi kõnet Eesti Vabariigi hümni ei mängitud. Ka president Kersti Kaljulaid oli selle juhtumi pärast kurb ja vabandas: „Mul on kurb ja ma vabandan, et uusaastaöö ETV teleprogrammis hümni ei mängitud. Minule tuli hümni puudumine kontserdiplatsil halva üllatusena, kuid uskusin veel ka uue aasta esimestel tundidel, et tele-eetris see hümn siiski kõlas.“

Mõeldes tagasi hümnita alanud aastavahetuse debattidele pole ime, et tänaseks on hümni seaduses märkimiseks esitatud kaks eelnõud. Nimetan nüüd mõne märkuse, millest sotsiaaldemokraatide arvates peaks hümni seadusse kirjutamisel lähtuma.

Kõigepealt, hümniga ei tohi toimetada pealiskaudselt. Hiljuti jõudis paljude inimesteni reklaam, mille peal oli foto ühest tänase eelnõu esitanud erakonna juhtliikmest ning tema südantsoojendaval pühadesoovil: „Head Eesti Vabariigi aastapäeva!“, kus vabariik oli kirjutud väikese tähega (homme on emakeelepäev). Edasi läks reklaam aga samas vaimus:  hümni pealkiri oli kirjutatud kujul „Mu Isamaa, õnn ja rõõm“ ning hümni sõnade autor Johann Voldemar Jannseni perekonnanimest unustati ära üks n-täht. Küsimusi tekitab ka tänase eelnõu seletuskiri, kus väidetakse, et Pärnu Endla rõdult kuulutati Eesti Vabariik välja 12. veebruaril 1918. Ehkki kirjeldatud näitete taga ei ole ilmselt katse hümni muuta või hiilivalt tagasi pöörduda juliuse kalendri juurde, on need ilmselged näited pealiskaudsusest ja seda vaimu kannab kahjuks ka tänane eelnõu.

Pealiskaudsus tekitab võimaluse hümni seaduse eelnõu üle ironiseerida. Õppejõud ja jurist Carri Ginter naeruvääristab mõne nädala taguses Postimehe artiklis „Hümni väärkasutajad aastaks istuma“ tänast eelnõud: „Seaduse 3. paragrahv ütleb: «Igaühel on õigus kasutada Eesti Vabariigi hümni tähtpäevadel, riiklikel tseremooniatel ja teistel pidulikel sündmustel, järgides head tava.» Tegemist on ammendava loeteluga, mistõttu on kasutamine välistatud kõigis teistes olukordades.
Hümni laulmine ei ole lubatud iga sündmuse korral, vaid sündmus peab olema lisaks pidulik. Välistatud peaks olema näiteks tavasünnipäevad ja niisama isamaalised hetked. Mingil juhul ei tohi sinu lapsed niisama kodus või laulutunnis hümni laulda.
Kui sa juhtud poes olles raadiost hümni kuulma, pead viivitamatult kõrvad katma või poest lahkuma. Seda muidugi ainult siis, kui poeskäik ei lähe arvesse piduliku sündmusena. Vaevalt on pidulik sündmus näiteks jalgpallimatš või muu tavaline spordivõistlus." 

Olen kuulnud, et tänane eelnõu on jõudnud juba ka Rohke Debelaki libauudistesse ja seda ei oleks hümnile tõesti vaja.

Missugustele tunnustele peaks hümn vastama? Esiteks peaks riigi hümn olema kõigile. Tahaksin toonitada, et hümn on püha ning ei ole vaja panna seadusega end halvasti tundma ratastooli aheldatud jt puudega inimesi, kes hümni mängimise ajal tõusta ei saa – kui nad loevad tänast eelnõu ja seletuskirja, siis võivad nad tunda end õigusrikkujatena. Samuti tõsiseid usuinimesi, kes austavad neile kõige pühamaid asju kaetud peaga. Nimetud näidete tõttu on esitatud eelnõu väga küsitav.

Teiseks, hümn peab vabastama, mitte aheldama. Head sõbrad!  Riik ja ühiskond pole midagi väljastpoolt tulevat ja  kõrgemat, vaid see on osa igaühest meist. Ühiskond koosneb kodanikest, kes ise meie riiki loovad, mitte ei oota, et selleks neile keegi regulatsioonid ette paneb – seda kindlasti ka hümni lauldes. Vabade inimeste ühiskonnale piisab, kui on olemas tavad ning seadustes on Eesti Vabariigi hümn koos viisi ja sõnade autoritega märgitud. Tänaseks ongi välja pakutud mõistlik võimalus täiendada lipuseadust, kus on selgelt märgitud, et Eesti Vabariigi hümniks on „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, mille viisi autoriks on Friedrich Pacius (1809 - 1891) ja sõnade autoriks Johann Voldemar Jannsen (1819 - 1890). 

Head kolleegid! Mulle näib, et piltlikult on tänane valik justnagu otsustamine Vana Testamendi paljude seaduste ja reeglitega maailma ja Uue Testamendi armastust ning isiklikku vastutust rõhutava lähenemise vahel. Sotsiaaldemokraadid eelistavad viimast: laulame hümni oma südametesse ja hülgame liigse regulatsiooni.



Tuesday, March 6, 2018

Must-valgest maailmast tagasi sini-must-valgesse


Möönan, et teemast olen natuke tüdinenud. Lisaks arvan, et mu parim artikkel alkoholi teemal oli "Piiritusega teest imelisel aasal" 
https://www.err.ee/645062/toomas-jurgenstein-piiritusega-teest-imelisel-aasal
Aga artiklil "Uus karmim alkopoliitika /../" polnud ka väga viga. 
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-uus-karmim-alkopoliitika-voitleb-oru-pearude-vastu-kes-soidavad-kortsist-purjus-peaga-tulles-varava-pilbasteks?id=77662154
Käesolevas artiklis räägin lihtsalt mõned asjad üle.

Küllap tunnetasid paljud eesti inimesed, et meie riigi uhke sini-must-valge juubeli järel, läks mõne päevaga arvamusruumist justnagu sinine värv kaduma ning see muutus üsna kiiresti must-valgeks. Mitmete keeruliste ja mitmepalgeliste nähtuste kohta domineerisid jälle vastanduvad hinnangud, kuhu kompromissid ei mahtunud.

Näiteks NO99 loodud etenduse puhul olid ühelpool selles filmis meie maa murede ning rõõmude tundlikku kajastumist näinud rahulolijad ja teiselpool raharaiskamisest ning teostuse diletantismi rõhutanud solvunud. Lätimaale aktsiisipoliitika vastu protestima sõitnud autorongi puhul oli juttu valitsusele koha kätte näitamisest, teiselt poolt aga aktsiooni küsitavast sobivusest juubelipäevale. Mingil hetkel alustati meedias ka aktiivset süüdlase otsingut ning selleks osutus tervise – ja tööminister Jevgeni Ossinovski, ehkki kõik esialgsed andmed viitavad alkoholiga seotud kahjude vähenemisele ühiskonnas.  

Olen seda fb-s öeldnud ja olen jätkuvalt seda meelt, et Jevgeni on väga normaalne tüüp, kes teeb põhjalikult oma tööd. 

Vaatlengi esmalt pisut põhjalikumalt Lätti sõitmise aktsiooni. Ehkki korraldajate  põhjendused keskendusid aktsiiside liiga kiirele tõusule, kandis see reis tahes-tahtmata odava alkoholi ostmise pitserit, millele asjatundlikult juhtis tähelepanu Karmen Joller (Aasta arst Lätis aktsiisipoliitika vastu protesteerinutele: kasvage ükskord suureks, inimesed! Postimees 26. 02. 2018).

Arstid tunnetavad tervisega seotud riske ehk kõige teravamini. Mul on hea meel, kui keegi välja ütleb, et teatud teemadega seoses ei tohiks vastutustundetult käituda. 

Igapäevast toitu ja jooki puudutanud otsused ja olud on ennegi proteste põhjustanud. Markantsemate ja tuntumatena meenuvad 1930. aastal Mahatma Gandhi poolt brittide monopoli vastu sooritatud soolamarss, varasemast ajast ehk Bostoni teejoomine. Ometi oli Gandhi kolonnil mitmeid suuremaid eesmärke, tolleaegsete seaduste vastane soola valmistamine oli vaid jäämäe nähtav osa. Soolamarsiga käis kaasas näiteks vägivallatu vastupanu idee levitamine ja unistus oma riigi iseseisvusest.        

Elupõlise pedagoogina mulle tundub, et Eesti Vabariigi juubelipäeval Lätti sõitmiseks korraldatud aktsioon, võinuks olla ideede poolest mitmekesisem. Tervise Arengu Instituudi andmed alkoholi põhjustatud surmadest, mida oli 2017. aastal umbes poolesaja võrra vähem kui sellele eelnenud 2016. aastal, saabusid küll pärast Eesti juubelit, kuid kümne kuu kohta olid andmed olemas. Autorongiga Läti poole vurades oleks aktsiiside kõrval võinud tähistada ka pooltsada ärajäänud matuserongi. Samuti juubeldada Eesti viimase aasta majanduskasvu üle, mis on olnud Baltikumis kõige kiirem. Aga Läti pool poleks tähistada vist sobinud, sest uhkustada oma kolmandiku jagu naabritest suuremate palkadega poleks ilus.

Loomulikult peitis eelmine lõik endas omajagu irooniat. Küll aga tahaksin pisut erinevalt sõnastatuna tuua uuesti välja emotsionaalsusega pikitud mõttekäigu, millest olen kirjutanud mõne kuu vanuses artiklis „Piiritusega teest imelisel aasal“ (ERR 27.11.2017).  

Ma olen suures  plaanis nõus väitega, et viin on tarkade inimeste jook ja alkohol võib olla maailma kõige parem, kuid ka kõige ohtlikum asi. Püüdes alkoholi teemat pisut üldistada ja mõelda, mis sellega seotud kahjusid minimeeriks ja naudingut maksimaalseks muudaks, siis tuleb selle teema puhul rääkida vastutustundest ja suuremeelsusest. See teema nõuab suuremeelsust ja vastutustunnet tootjatelt ja maaletoojatelt, et nende huviks ei oleks lühiajaline kasum, vaid „Alkoholipoliitika rohelise raamatu põhimõtted“, see nõuab suuremeelsust ja vastutustunnet opositsioonilt, et pideva piirikaubanduse probleemide rõhutamisega ei mängitaks inimeste madalatel instinktidel ning ei tekitataks ekslikku arvamust, et tegemist on Eesti majanduse võtmeprobleemiga. See nõuab suuremeelsust ja taktitunnet koalitsioonilt, sest nii lihtne oleks leida hüüdlauseid, kuidas opositsioon ei hooli alkoholi tõttu füüsiliselt ja  vaimselt purunenud eludest. See nõuab vastutustunnet ja väärtuspõhisust meedialt, sest vähenevad sissetulekud alkoholireklaamidelt on tõsiasi. See nõuab õpivõimet ja huvi riigilt, et uurida teiste riikide kogemusi ja olema valmis sealsetest kogemustest õppida. 

Eks see idealism ole, kuid tundlike teemade puhul on idealism paratamatu. 

Alkoholiga seotud maailmas põrkuvad tootmise ja turundusega seotud huvigrupid, sõltuvused, inimeste tervis ja igati mõistetav soov oma elu väikeste naudingutega rikastada. Samas on evolutsioon vorminud inimest alkoholi vastu üsna haavatavaks, mistõttu teatud regulatsioonid ühiskonnas on kindlasti vajalikud. Nende regulatsioonide mõjud reeglina ei ilmne kohe ning on kehtestamise hetkel ebapopulaarsed. Ometi on vajalik tuua täna valdavat must-valgesse alkoholiga seotud arvamuste ja otsuste maailma saja aastasele riigile väärilisi siniseid toone.  

Olen seda ka enne öelnud, kuid kordan üle, et arvatavasti tarvitan ise alkoholi Eesti keskmisel tasemel.