Afganistani varjud

Ilmunud: Teater.Muusika.Kino: http://www.temuki.ee/archives/2119?fbclid=IwAR0QBXksL-sBWaFjF7l9uVccRiJzNDQ1MPLyGvb0jiV6S07HFct60cHvSGk

Kõhklesin päris pikalt kui ettepaneku kirjutada Laiapea filmist lähtuv essee vastu võtsin. Ehk kõige olulisemaks osutus asjaolu, et filmi peategelane Hakimov on umbes minu vanune, teoreetiliselt võinuks me kohtuda ning kuidas võib kulgeda eakaaslase saatus (kellega mingil hetkel oli üsna sarnane lähtepositsioon) tundus huvitav.  

Vahur Laiapea mõjuv dokumentaalfilm „Afganistan. Vangis ja vabaduses“ räägib mehest, kes langes kaheksakümnendate alguses Afganistanis vangi, võttis omaks kohaliku keele, kombed ja religiooni ning kelle elus olemisest saadi kodus teada rohkem kui kolmkümmend aastat pärast  ta kadunuks kuulutamist. 

Viimasel aastatuhandel on tundunud, et Afganistani vari, mis kaheksakümnendate lõpust järk-järgult Eesti kohalt taandus, tuleb väikeste laigukestena ikka ja jälle tagasi. Ühtpidi toimub see Afganistanis NATO missiooni raames viibivate Eesti sõdurite kaudu, kuid teisalt ka raamatute, artiklite ja filmidega. Olgu näideteks eesti keelde tõlgitud Khaled Hosseini raamatud „Lohejooksja“, „Tuhat hiilgavat päikest“ ning „Ja mägedelt kajas vastu“, pikalt Afganistanis viibinud Õnne Pärli suurpäraste piltidega raamat-album „Armastatud Afganistan“, Sulev Keeduse film „Kirjad inglile“, nüüd siis ka Vahur Laiapea dokumentaalfilm „Afganistan. Vangis ja vabaduses“. Lisaks omajagu artikleid, märkimisväärseim ehk Küllo Arjakase Eesti Päevalehes järjejutuna ilmunud põhjalik „Afganistan 1979 – 1989: viimase viie aastakümne üks verisemaid sõdu.“

Üks lause Khaled Hosseini "Lohejooksjast" sobib peaaegu üks-üheselt ka Eestisse: „Võta kaks afgaani, kes pole kunagi kohtunud, pane nad kümneks minutiks ühte ruumi, ja nad selgitavad välja, kuidas nad sugulased on." Pisut fantaseerides võib lisada, et Eestis leiaksid need kaks pärast suguluse kindlakstegemist ka ühiseid tuttavaid, kes on Afganistanis sõduritena aega teeninud. Kuiv statistika ütleb, et Nõukogude invasioonis osales Eestist 1632 sõdurit, kellest täna peaks Eesti elama 800-900 meest.  „Afganistan. Vangis ja vabaduses“ kirjeldab inimese saatust, kelleks võinuks olla ka ükskõik kes nendest tookord noortest meestest.  

Afganistani lood ja saatused ei anna ennast lihtsalt kätte, piltlikult öeldes oleks vaja Sherlock Holmes΄i oskuseid. Meenutuseks, esimesel kohtumisel doktor Watsoniga heidab kuulus detektiiv doktorile pilgu näkku ja kommenteerib kohe: „Näen, et olete olnud Afganistanis“ – britid tollel ajal seal tõesti sõdisid ning Afganistanis viibimine oli doktor Watsoni tegelaskujusse sisse kirjutatud. Samasugust teravat pilku üldistusvõimet oleks vaja Vahur Laiapea filmi peategelase Bakhredtin Hakimovi elutee kokkupanekul.  

Kohe filmi alguses võib märgata, kuidas täna Heratis džihaadi muuseumis giidina töötava Hakimovi kohta leitavad ametlikud andmed ja tema enda räägitud lugu ei lähe kokku. 2013. aastal levitati ka eesti meedias BBC teadet aastakümneid kadunuks peetud endisest nõukogude sõdurist, kes on praegu poolenisti nomaad, kannab afgaani nime Sheikh Abdullah ja tegeleb taimeraviga. Tõsi, artiklis kõneldi, et  ta on rahvuselt usbekk ja et ta leidsid endised Nõukogude sõjaveteranid. Teeninud oli ta motoriseeritud laskurvägedes, sai 1980. aastal haavata ning ta päästsid kohalikud afgaanid.

Pisut teine lugu joonistub välja aga Laiapea filmis portreteeritava Hakimovi jutus. Filmi tegemise ajal 2016. aastal ta kinnitas, et oli 50-aastane ja venelane, see tähendab, et 1980 olnuks ta sõjaväeteenistuseks veel liiga noor ning pigem läheb vanus kokku tema enda kinnitatud vangi langemise aastaga 1983. Võib küll olla, et ta on oma eluaastate kokku lugemisega eksinud. Teiseks, kui Hakimov kinnitas, et juhtis vangilangemise ajal väeüksust, siis reamehed seda reeglina ju ei teinud. Sõjaväeteenistus nõukogude armees kestis kaks aastat, seda eitab Hakimovi kurb-uhkeldav tsitaat: „Kui ma olin sõja ajal kaks aastat Heratis ja seejärel  kaks aastat Shindandhis, kui ma ei saanud tappa päeva jooksul kümmet mudzahiidi ei tulnud mul und!“

Väino Linna „Tundmatus sõduris“ kõlab aeg-ajalt sõimusõna sõjahull.  See käib liiga innukalt sõdimisele pühendunud sõdurite kohta, kes ei saa aru, et kogu sõdimine on üks vilets värk, mis toob kaasa häda, kannatusi ja surma. „Kuradi sõjahullud!“ tahaks Laiapea filmi vaadates mitmel korral vanduda. Kaheksakümnendad, kui Hakimov Afganistanis sõdis, lõhuti sealne toimiv ühiskond, valmistati pinda ette äärmustele ja see aeg tõi kaasa kannatused süütutele.  Kaheksakümnendate keskelt pärineb ka National Geographic΄u kaudu kogu maailmale tuntuks saanud Steve McCurry foto “Afgaani tüdruk”, mida on nimetatud maailma kõige enam äratuntavaks fotoks.

Eelmises lõigus nimetatud foto on tehtud Pakistani põgenikelaagris kaheteistkümneaastasest tüdrukust, kelle vanemad on õhurünnakus hukkunud. Tundub, et tüdruku sügavad silmad vaatavad etteheitvalt sõjahullude poolt õigustatud hävitustöö ja vihavaenu peale. Kaheksakümnendatest meenutab Hakimov oma lahinguülesannet, kalapüüki, mis päädib mudhzahiidide varitsusega ja Hakimovi otsusega kõik afgaanid tappa. See on koht filmis, kus üha enam hakkab selguma pealkirja mitmetähenduslikkus, hoolimata näilisest vabadusest on Hakimov eelkõige sisemiselt sõtta vangi jäänud.

Väikese kõrvalpõikena, sarnaselt Hakimoviga oli ka Steve McCurry fotol jäädvustatud afgaani tüdruk, Sharbat Gula, maailma jaoks ligi kakskümmend aastat kadunud. 2002. aastal leiti ta üles ning ta elu ja vaated purustasid nii mõnegi romantilise ettekujutuse temast, näiteks eelistas ta Talibani võimu, sest siis valitses tema sõnutsi kord ja rahu. Hiljem on lisandunud talle veel süüdistus ID kaartide võltsimises. Samas, ka kadunud nõukogude sõdurite fototahvlilt vaatab vastu noore Hakimovi siiras ja sõjahullusest veel puutumata nägu.   

Sõjahullusest pole lihtne vabaneda kui töötad džihaadi muuseumis nagu Hakimov, sest kogu sealne ekspositsioon kannab sellelaadset mõttemaailma ja vaimsust. Filmis  peatub kaamera pikalt Herati muuseumis miniskulptuuride ja maalingute abiga loodud lahingu – ja varitsusstseenidel. Veri, relvad, laipade ja veel elavate inimeste ilmekad näoilmed, kusjuures nõukogude sõdurite hulgas kohtab nii kaukaasiapäraseid kui ka Venemaale omaseid näojooni. Kujutatakse ka hukkunud mudzahiide ja see kutsub kättemaksule. Muuseumis kujutatud piltidelt ei paista kusagilt rahu, vaid heroiline ja mõttetu, kuid igavene sõda.

Tundub, et kirjeldatud vaimsus ja sellest võrsunud kunst oli mõnevõrra nakkav - mälu võib alt vedada, kuid üsna sarnases stiilis joonistas pilte ka kaheksakümnendatel Kabulis nõukogude väeosa hospidalis aega teeninud eestlane. Tema pilte leidus nii väeosa staabis kui hospidalis, kuid kahjuks sai see noor mees õnnetuses surma.

Üsna selgusetuks jääb kui aktiivselt võitles islami omaks võtnud Hakimov oma endiste relvavendade vastu. Üksikutest lausetest võib välja lugeda, et ta seda tegi. See aga oli otsus, mida tänasel Venemaal ilmselt ei unustataks. Kaheksakümnendatel liikus Afganistanis teenivate sõdurite hulgas tõepoolest päris mitmeid lugusid pooli vahetanud nõukogude sõduritest, enamasti lõppesid need jutustused mudzahiididega ühinenud võitlejate surmaga. Tagantjärele on kummaline, et kirjeldati väga täpselt ka nende sõdurite riietust, isegi päikseprille – küllap väljendus selles üsna maitsetut vormi kandma pidavate sõdurite igatsus teksade ja tagide jms vastu, mida erinevalt Nõukogude Liidust Afganistani poodidest oli võimalik osta.    

Üsna loomulikuna tekib küsimus, kas sellisele agressiivsele vaimsusele on vastupidist jõudu. Hakimov on pöördunud islamisse, võibolla tuleks lepitavat alget otsida religioonist? Ka tema vangistaja ütles, et jättis Hakimovi ellu Koraani põhimõtetele toetudes. Inglise kirjanik ja mõtleja Clive S. Lewis, kes osales I maailmasõjas, kirjutab oma huvitavas raamatus «Lihtsalt kristlus» muu hulgas ka leppimisest ning elu ja surma peale vastandumise absurdsuse tajumisest teispoolsuses: «Olen sageli mõelnud, mis siis oleks saanud, kui me Esimeses maailmasõjas mõne noore sakslasega teineteist vastastikku tapnud oleksime ja siis pärast surma kohtunud. Ma ei suuda uskuda, et kumbki meist oleks pahandanud või isegi imestanud. Ma arvan, et me oleksime selle kõige üle naernud.» Hakimovi ellu jätmisel oli islamil oluline roll, samas tundub mulle pealiskaudsel vaatlusel, et islami kujutlus teistpoolsusest on staatilisem ning ühtsem ning Lewis΄e poolt kirjeldatud paigas ning kohtumisi kunagiste vaenlastega seal ei toimu. Võibolla aga on sõja mõttetus islami paradiisikujutluses selle üle naermatagi selge.

Hakimovi vangistanud sõjapealik ütleb rahulikult, kuid selgelt, et ei nõustu kunagi mehe lahkumisega kodumaale. Hakimov sõltub täielikult vangistajast, sisuliselt on ta tema omand. Mulle tundub, et pisut võib tagasipöördumise keelu taga tajuda kartust, et Hakimov hülgab islami. Sellele viitab ka vangistaja ütlus, et ta lasi Hakimovit jälgida. Käte värisedes kinnitab Hakimov, et kui tal oleks võimalus legaalselt Afganistanist lahkuda, ei naaseks ta sinna kunagi. On näha, et ta väga tahab kodumaale. Lubaduses mitte kunagi tagasi pöörduda võib välja lugeda ka kinnitust, et tema edasistest elust ja vaadetest ei saaks Afganistanis keegi teada ning vangistajale ei saada ette heita, et ta tegi Hakimovit ellu jättes vale otsuse.

Mis oleks Afganistanis sõjahulluse käes vangis olevale vaimsusele vastu panna? Vaadeldav film on sellise vaimsuse elujõust lausa tiine: demonstreeritud arhiivikaadrid kõnelevad sõja vajalikkusest ja õpetavad paremini tapma, on kaadreid inimeste reaalsest maha laskmisest, antakse teada, et talibid röövisid filmi tegemise ajal Vahur Laiapea ja temaga koos töötanud kohaliku mehe Mohsini, viisid nad lahtise haua äärde ja lavastasid nende hukkamise.

Vahel on nähtud agressiivse vaimsuse murdmise eeltingimusena laialdast haridust. Sellest kõneles ka 1997. aastal Afganistani naabermaal Pakistanis sündinud tüdruk Malala, kõige noorem Nobeli preemia laureaat, kes rääkis eelkõige tüdrukute haridusest. Tema elust võib lugeda paar aastat tagasi ka eesti keeles ilmunud raamatust:  "Ma olen Malala. Tüdruk, kes tahtis haridust, kuid sai Talibanilt kuuli pähe". Haritud ja tööl käivatel naistel on vastandusi otsiva ühiskonna parandamiseks suur potentsiaal. Afganistanis läheb sellega aga veel pikalt aega. Näiteks takistab seda õpetajate ja aktivistide turvalisuse küsimus, ka Malala pere oli sunnitud kolima Inglismaale. On mitmekordselt irooniline, et Laiapea filmi alguses esitatud nõukogude propagandakaadrid toonitavad, et tuldi kaitsma ka õpetajaid ja õpilasi.

„Afganistan. Vangis ja vabaduses“ lõpus näidatakse põgenikelaagri lapsi. Sageli pannakse rasketel aegadel lootus tulevastele põlvkondadele, kuid nähtud filmilõigud erilist optimismi ei sisenda.  Osad lapsed tunduvad olevat juba vangis: igapäevaste karmide olude, nendes oludes sündiva agressiivsuse ja narkootikumide käes. Vähemalt mulle tundub, et filmi lõpukaadrites suitsetab põlvepikkune poisike midagi uimastavat. See tuletab meelde, et üsna vähe on kirjutatud narkootikumide mõjust nõukogude sõduritele Afganistani sõjas, mis võiks olla põnev uurimisteema. Afganistanis aega teeninud sõdurid ja kindlasti ka Hakimov teavad sellest palju.

Kõikjal maailmas populaarsetes Kahlid Hosseini raamatutes vilksavad veel seitsmekümnendatel Kabulis hipid, ta kirjeldab neid näiteks maalilise Ghargha järve ääres: „/../ ning veel paar pikkade juustega habetunud turisti – hipit, olin kuulnud nende kohta öeldavat. Nad istusid sadamasillal, jalad kõikumas vees, õngeridvad käes.“ Korraks puudutab hipide teemat oma raamatus ka Õnne Pärl, ta tutvustab täna Afganistanis töötavat šotlasest veterinaari, kes mäletab uduselt Kabuli kanti oma teekonnal noore hipina Nepaali suunas.

 Tunnistan, et Afganistani keerulistesse teemadesse sisse elades ei paista kusagilt kiireid lahendusi. Üsna masendust tekitav on püüd süüvida ka Hakimovi sisemistesse konfliktidesse ega tema vangistanud sõjapealiku otsustesse. Üks on selge, Hakimovil ei saa lihtne olema ei Afganistani jäädes ega sealt lahkudes.

Afganistani elule optimistlikumaid noote otsides olen sukeldunud pigem fantaasiasse. Nii olen selle riigi viimast neljakümmet aastat kujutlenud hoopis Gharga järve paadisillal tukkuma jäänud hipi õudsa unenäona Afganistani tulevikust. Õngekorgi hüplemine tooks ta reaalsusesse tagasi ning ta taipaks, et nõukogude okupatsioon ja Talibani režiim on olnud vaid vaid halb uni ning ta võib kartmata minna mõnda Kabuli apteeki, et unes nähtud õudus arstirohu nime all müüdava viskiga lõplikult minema pühkida.     

Põlluaasa „Sotsid“ kui kutse tantsida madalate tungide tangot

Ilmunud Tartu Postimehes: https://tartu.postimees.ee/6722691/toomas-jurgenstein-polluaasa-sotsid-kui-kutse-madalate-tungide-tangole

Lisan siia ka väikese kommentaari, mille kirjutasin artikli ilmumise järel fb-s: Selle artikli ilmumisega täna läks nii hästi kui halvasti. Asi algas sellest, et minu meelest päris jama ei tohi kõvade kaante vahel kirjutada ja olin rahul kui Aro Velmet Põlluaasa raamatu „Sotsid. Interrinde teine tulemine“ ette võttis ja maatasa tegi (Postimees 17.mai). Siis tajusin Jaak Valge artiklis (ilmus Tartu Postimees 14. juuni) ettevaatlikku raamatu õigustamist (võibolla sain valesti aru) ning kirjutasin iroonilise artikli kinnitamaks, et selline raamat pole ei poliitiku ega rahvuskonservatiivi tase ning saatsin paar nädalat tagasi toimetusse. 

Aga artikli ilmumine tuli pisut valel ajal (siin pole loomulikult toimetus süüdi, oleksin ise pidanud oma soovi saatma). Nimelt oleksin laulupeo ajal eelistanud laulupeorahu ja seda ka poliitilistel teemadel. Ning teiseks, Marju Lepajõe ootamatu surm – võrreldes Marju peene irooniaga sai minu kirjutatu robustne ja vähemalt minu mõtetesse see kontrast tungib. 

Teisalt on jälle hea, et artikkel ilmus pärast Mart Helme lahmimist-süüdistamist Tallinna Ülikooli suunas. Põlluaas kasutab oma raamatus sarnast stiili ja meetodit ning erakonna juhtide käekiri avaldub kokkulangevate näidete tõttu veel selgemalt.

Tango on sensuaalne ja dramaatiline tants. See on ilus ja graatsiline kui selleks tantsuks on olemas oskused ja peetakse kinni reeglitest. Kui reeglid hüljata ja tantsukoolis õpitu unustada võib see ilus tants muutuda oma soovide, ihade ja fantaasiate valimatuks eksponeerimiseks.  Pisut sarnaselt võiks iseloomustada ka Põlluaasa raamatut „Sotsid. Interrinde teine tulemine“.  Reeglid, mis eeldavad faktikontrolli, konteksti arvesse võtmist, loogikat jne selles raamatus ei kehti. Piltlikult öeldes on see raamat kutse tantsida madalate tungide tangot.     

Poleemika Põlluaasa raamatu üle on jõudnud ka Tartu Postimehe veergudele. Jätan ajaloo üle vaidlemise ajaloolastele, küll aga püüan mõistatada, mida võis tähendada Jaak Valge („Kas Henn Põlluaas tegi sotsidele liiga?“ Tartu Postimees 14. juuni 2019). märge, et  see raamat „on kirjutatud poliitikutöö kõrvalt ja poliitiku sulega“.  Selguse saamiseks hakkasin Põlluaasa stiili matkides kirjutama raamatud „EKRE. Bolševismi ideede viljakas taasavastamine.“ Esitangi sellest raamatust ühe lõigu:

„Kiiresti võttis EKRE juhtkond üle bolševismile omase kahtlustusmaania ja demokraatia eiramise. Reljeefselt ilmnes see Tartu piirkonna juhi valimistel, kus piirkonna senine esimees Indrek Särg sai erakonna juhtkonna soosingut omavast vastaskandidaadist peaaegu neli korda enam hääli. Tulemuseks oli, et Särg visati erakonnast välja ning koosolek tühistati, seda hoolimata asjaolust, et aukohus selleks põhjust ei näinud. Bolševistlike meetodite omandamine pole ime, sest erakonda juhib kunagi Eesti Raamatu marksismi-leninismi osakonnas töötanud Mart Helme,  EKRE vaimsele poolele aga annab suure panuse Moskvas ka teaduslikku kommunismi õppinud erootikakirjanik ja poliitik Urmas Espenberg.  Kui oluliseks peetakse sidemeid moskvameelsete poliitikutega ka täna väljendub asjaolus, et hiljuti võttis EKRE aupaklikult vastu prantsuse poliitiku Marine Le Peni, kes on Putini poliitika suur toetaja ja Krimmi okupeerimise õigustaja.“

Eelmine lõik ja lubadus raamatut kirjutada olid mõistagi iroonia. Teisalt ka näitlikustamine, mis tunne on „tantsida madalate tungide tangot“. Veendusin, et mina seda hästi üle ühe lõigu ei suuda, Põlluaas suutis 423 lehekülge. Ma pole ka kindel kas sellisele tantsule peab viisi ja sõnad looma just poliitiku sulg.

Jätkates tõsiselt, Põlluaasa raamatust on ilmunud ka põhjalikum arvustus Aro Velmetilt, kes väidab, et Põlluaas toetub sageli valefaktidele, vandenõuteooriatele ja põhjendamatult suurtele loogikahüpetele (Valefaktid, vandenõuteooriad ja põhjendamatult suured loogikahüpped, Postimees 17. mai 2019). Otsustasin Velmeti väidet pisteliselt kontrollida. Selleks otsisin Põlluaasa raamatu registrist üles kohad, kus esines minu nimi ning otsustasin uurida, mida autor on kirjutanud. Register oli küll pisut vigane, kuid leidsin enda nime seitsmel leheküljel viie episoodiga seoses.

Esimest korda mainitakse mind lk 139-140. Põlluaas väidab, et „sotsid ajavad järjekindlalt eesti keelt mitteoskajate kaitsmise poliitikat“, tuues näite, et oli sotsid ja seega ka mina ei toetanud sunniraha tõstmist eesti keelt mitte oskavatele inimeste karistamiseks – esitatud ettepaneku kohaselt oli soov tõsta nii juriidiliste kui füüsiliste isikute sunniraha ülempiiri 640lt eurolt 6400le. Olin tõesti vastu, kuid hoopis põhjusel, et tegemist oli toore eelnõuga. Puudus analüüs, miks tõstmine peaks olema kümnekordne, statistika näitas, et füüsiliste isikute puhul oli rakendatav keskmine sunniraha 60-70 eurot, kehtivast 640 eurost oli enam kui küll. Olime SDEs seisukohal, et sunniraha tõstmine oleks põhjendatud juriidilise isiku puhul.

Järgneval leheküljel Põlluaas väidab, et olen toetanud „kakskeelsuse keeleõppe hiilivat sisseviimist“. Jällegi ei vasta väide tõele, olen sotsidele omaselt toetanud koosõppiva kooli mudelit st eestikeelset kooli.    

Lk 198. Põlluaas väidab, et ma olen õigustanud ERMis „skandaalset kristlasi solvavat eksponaati“ – ERMi avamisel oli külastajatel reformatsiooniga kaasneva pildirüüste näitlikustamiseks võimalik puudutada jalaga lülitit, mille tulemusena Neitsi Maarja kujutis purunes ning taastus pisut hiljem. Seda etteheidet uurides tekkis esimest korda kahtlus, et keerulisemates tekstides orienteerumine ja analüüs võib käia Põlluaasale üle jõu. Minu väide oli, et oleksin hukkamõistmisel ettevaatlik st kõigepealt selgitaksin välja, mida  sellise eksponaadiga taotleti,  võibolla annab seda ümber teha jne. Lähtekohaks oli, et ERMi kollektiiv ei ole kristluse suhtes vaenulik ning kuulab nõuandeid. Tagantjärele võib öelda, et mul oli õigus, sest eksponaat tehti rahuldaval moel ümber. Põlluaasa raamatus järgnes tiraad sotside religioonivaenulikkusest, mis on selgelt eksitav. Just sotsid vedasid eelmises riigikogu koosseisus palvehommikusöögi rühma, kuhu EKRE liikmed üsna harva kohale jõudsid. Ka peapiiskop Urmas Viilma koostatud ristiinimese valimiskompassis jäi EKRE sotsidest omajagu maha.

Lk 206-207. Põlluaas meenutas demokraatiateemalist arutelu, kus ta küsis minult miks erakonna kodulehel pole sõnagi tänapäeva sotsiaaldemokraatia põhiideoloogilt Herbert Marcuselt ja oli pahane, et ma soovitasin tal sotsiaaldemokraatia teoreetilisi aluseid entsüklopeediast vaadata. Tegemist oli ekslikul eeldusel põhineva küsimusega. Herbert Marcusel on tõepoolest olnud vasakpoolsetele teatud mõju, eriti eelmise sajandi kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel, kuid kindlasti pole tegemist sotsiaaldemokraatide põhiideoloogiga. Ning algtõed ongi entsüklopeediast kõige paremini leitavad.

Lk 214. Ehk kõige huvitavam oli minu jaoks etteheide „Jürgenstein väitis koguni, et kirikuisa Augustinus olevat toetanud homoseksualismi.“ Jällegi ei ole Põlluaas mu artiklist aru saanud. Jah, ma tsiteerisin Augustinust, kuid hoopis illustreerimiseks, et homoseksualismi käsitlenud saates „Suud puhtaks“ oli ühe sõnavõtja sõnum täis hoolivust ja armastust. Ma ei nimeta ühtegi nime ning saadet vaadanud artikli lugejal oli vaba voli otsustada, kellest jutt.

Lk 304. Põlluaas väidab, et olin juhtsotside hulgas ÜRO ränderaamistiku vastasel miitingul ja nõudsin sotsidele sõna andmist. Olin tõepoolest riigikogu ees platsil, kuid pisut eemal, nihkusin lähemale kui Indrek Tarand mikrofoni haaras ning sõna andmist kellelegi ei nõudnud.

Kokkuvõttes võin enda näitel öelda, et „Sotsides“ on viis juhtumit, kus mind on mainitud. Ühel juhul autor mäletas valesti, ühel juhul kujutas sündmust ja minu väiteid tendentslikult, ühel juhul toetus valele eeldusele ning kahel juhul ei saanud autor ilmselt minu väidetest aru. Tulemusele mõeldes tahaks ühes Jaak Valgele vastu vaielda. Ta väidab, et Põlluaasa raamatu näol on tegemist on rahvuskonservatiivi tekstiga. Rahvuskonservatiiv on auväärt maailmavaade, mille esindaja ei moonuta tegelikkust ja saab ka poliitikas toimunud sündmustest ning seal esitatud väidetest reeglina aru.