Tuesday, September 27, 2016

Poliitika 3



Panen kirja mõned seni kogunenud muljed suurest poliitikast, eelkõige presidendivalimisest. Kuna valimised olid salajased, siis ei nimeta kedagi nimepidi, ehkki minu eelistusi võib mitmete märkide põhjal välja lugeda.
  
Miks siis ikkagi presidendiga nõnda läks
Nädalapäevad enne laupäevast (24. septembri) valimiskogu istusin ühes lauas ühe täpsust armastava Riigikogu liikmega, kes ütles, et tema arvestuste kohaselt jääb president valimiskogus valimata. Ma kartsin sama, kuid salamisi ikkagi lootsin, et saame selle tööga ühele poole. Tänaseks on tulemused kõigile teada.
Estoniast välja tulles otsisin mõttes oma elukogemusest sarnast tunnet ja oma üllatuseks leidsin selle tuhandete kilomeetrite kauguselt. Meenus kunagine Jakuutia matk, väljas oli -45 kraadi, olime üle kuru tulnud, metsapiir paistis, ma nii lootsin, et teeme seal lõkke (oli ilma ahjuta matk) kuid kidurate lehiste vahele jõudes jõudis minuni karm tõde, et lõke jääb täna süütamata.
Seda küll tundsin, et  minu esimese vooru valik oli õige, nii minu enda kui suure enamiku mu valijate jaoks. Kandidaat sai kriitikat samade asjade pärast, millest lähtuvalt on sotse ja ka mind ennast kritiseeritud. Paar blogipostitust tagasi kirjutasin, et olen valmis vajadusel hääletama nelja kandidaadi poolt ning nii hääletasin ka teises voorus.
Miks president valimata jäi? Minu jaoks võttis ühena paremini asja kokku haridusminister Maris Lauri   https://www.facebook.com/maris.lauri.5/posts/1526974687328824?pnref=story
Läheksingi haridusprobleemidega siit ka edasi. Tegelikult tunnetan ebaõnnestunud presidendivalimistega kaudset seotust, sest ega ka mina olen koolis õpetanud üle 25 aasta, kuid koostööle õpilaste vahel olen hakanud tõsisemalt tähelepanu pöörama ehk viimased 15 aastat. Väga paljud valijameestest on õppinud pigem konkurentsi kui koostööd rõhutavas koolis. Teen viimasest mõttest vist ka Postimehe avamusportaali lühikese loo.

Muudest asjadest
Kõigepealt seda, et mul on hea meel kohaliku omavalitsuse kogemuse üle ja et olen olnud nii opositsioonis kui koalitsioonis, mis teatud ettevalmistuse Riigikogu tööks andis. Olen nüüd Riigikogu igapäevases töös jälle paari nädala võrra targem ja puudutan oma kommentaaris veel ühte tõenäoliselt „vanade kalade“ jaoks ammu läbitunnetatud probleemi. Nimelt teatud tüüpi eelnõusid, missuguseid tõenäoliselt veel palju tuleb, kuid kus ma oma vastu hääletamist tõenäoliselt veel mitmel korral põhjendama pean.  
Need on eelnõud, mis tunduvad loomulikud, kuid millel on populismi maik man ja mille vastu käe tõstmine ei ole mu südametunnistusega vastuolus:
Toon siin näiteks ettepaneku VEB fondi puutuvate salvestiste avalikustamiseks. Hääletasin vastu. Olen aru saanud, et ütluste andjatega lepiti kokku, et salvestisi ei avalikustata. Selle põhimõtte muutmine tähendaks uurimiskomisjoni poolt antud sõna murdmist ja kaudsemalt seda, et riik ei ole usaldusväärne. Teiseks, kõik, kes on salvestisi kuulanud (see võimalus on kõigil Riigikogu liikmetel), on öelnud, et need ei sisalda midagi sisulist, mida uurimiskomisjoni raportis kirjas ei oleks. Avalikustamata on jäänud vaid kellegi tervislik seisund, sõnakordused, isikliku elu seigad jne.



Friday, September 16, 2016

Poliitika 2


 
Võtan väga lühidalt kokku oma esimese täismahulise Riigikogu töönädala. Eks see õppimise nädal oli.  Saan aru, et see polnud siiski päriselt tavaline nädal, presidendivalimiste lähenemist oli sageli tunda. Aga mõned muljed panen kirja. 

Inimesed
Senised kontaktid on olnud ülekaalukalt meeldivad. Inimesed on viisakad ja abivalmid, nagu ka kooli kollektiivis, mõned on kohe sõbrad, mõned hoiavad vähemalt mõnda aega distantsi. Kultuurikomisjonis, kus töötab kolm endist lapsevanemat, tunnen end väga hästi ja koduselt. Euroopa Asjade Komisjonis pean veel tublisti õppima. Ja üks asi veel, millega ehk seni olen vähem kokku puutunud: osad saadikud võivad olla teatud eelnõude/seaduste suhtes ülimalt kriitilised, kuid vaheajal viskavad teravaid vastuargumente esitanud inimestega rahulikult nalja. Inimesed ja seisukohad osatakse minu meelest päris hästi lahus hoida.   

Kiirus
Jah, see on üks asi, millega ma veel kohaneda ei suuda. Argumendid – nende analüüs – uued argumendid – analüüs – otsustamine, see ei käi mul nii kähku kui vanadel kaladel. Arutelude tempo on minu jaoks liiga kiire. Aga ega ma ei pääse, pean sellega kindlasti kohanema.

Suur pilt
Tunnetan, et paljude teemavaldkondade puhul jääb mul terviku tajumisest puudu. Näen oma fraktsioonis, kuidas Sven tajub välispoliitikat, Ivari maaelu, Urve majandust, Helmen/Eiki/Heljo sotsiaaliat, Mark detailide olulisust. Ning loomulikult, kuidas tajutakse poliitilisi jõujooni (võib-olla oleks õigem öelda võrgustikku) probleemide kohta üldiselt. Jah, haridusala suure pildi tajumisega saan vist hakkama, kuid ka siin jääb mul eelmises lõigus nimetatud kiirustest puudus. 

Kool
Ikka igatsen tundide andmist taga küll. Samas annan aru, et mõni aasta vahet on arengu mõttes mulle kahtlemata kasulik. Kaks tundi õnnestus esimesel nädalal siiski anda, mõlemad Riigikogu külastanud õpilastele. Tegemist oli vene koolide õpilastega ning nemad tahtsid presidendiks ülekaalukalt Marina Kaljuranda ning põhiline ettepanek Riigikogule oli anda välja seadus, et koduseid töid tuleks vähem anda.

Tallinn
Väga ettevaatlikult olen seda linna avastama hakanud. Seda võin öelda, et päeva ajal Vabadussõja võidusammas ilus nüüd küll ei ole. Samas jalutuskäigud vanalinnas on väga mõnusad ja elamuslikud.


Saturday, September 10, 2016

Poliitika 1



Pisut aega tagasi postitasin blogis toetusartikli presidendiks kandideerivale Eiki Nestorile. Asjaolud on muutunud, kirjutan nüüd lühidalt ja väga subjektiivselt tänaseks välja joonistunud neljast kandidaadist, kelle toetamine teatud asjaoludel minu puhul kõne alla tuleb. Annan selgesti aru, et presidendi valimine nõuab valimiskogus erinevate vaadetega inimeste vahel koostööd ja kompromisse, kus välistada saab maailmavaateliselt ainult kõige kaugemad valikud.  

Marina Kaljurand (MK)
Väga sümpaatne inimene minu jaoks.  Sümpaatne ka SDE toetajatele, kes uuringute järgi MK-d selgelt eelistavad ning loomulikult tuleb sellega arvestada. Välispoliitikas on MK  väga kompetentne, inimesena hea, olen kuulnud, et alluvad on teda kiitnud. Arvan ka, et Eesti on küps selleks, et presidendiks saaks naine ning vene päritolu inimene, kes on tüübilt soe ja emalik.
Jah, mul on ka teatud kahtlusi. Tean üsna vähe tema seisukohti näiteks hariduspoliitika või tervishoiu teemadel. Samas olen kuulnud, et ta võtab head nõu kuulda. Ja veel üks kahtlusmoment, mitmed tema taga seisvad inimesed seisavad mulle lähedastest sotsiaaldemokraatlikest vaadetest väga kaugel. 

Siim Kallas (SK)
Kahtlemata tuleks SK presidendi ametikohal kenasti toime, võib-olla saaks olemasolevatest kandidaatidest tema peale kõige kindlam olla. Ta on olnud avalikkuse ees taasiseseisvumise algusest, ei suuda meenutada kui palju SK artikleid või temaga tehtud intervjuusid  olen lugenud. Tema puhul on küll nii välis – kui sisepoliitilised vaated mitmeid kordi lahti kirjutatud.
Nüüd nõrkustest, ikkagi pole ma vastust saanud, miks ta loobus peaministri ametisse kandideerimast? Teiseks, ma ei pööra liialt tähelepanu emotsionaalsetele väljaütlemistele, neid tuleb ikka ette, kuid soovitus tema kandidatuuriga mittenõustujatele teine erakond otsida ei kõlanud minu kõrvadele muusikana. Ja võib-olla nõrkusena veel see pikk eemalolek Eestist. See võis olla ca pool aastat tagasi, läksin hommikul kooli, väga tuttava näoga mees tuli silla peal vastu, alles koolis sain aru, et see oli SK, minu aju ei ühendanud teda Eestiga ära. 

Mailis Reps (MR)
Hariduse südameasjaks võtnud inimesed on sümpaatsed, lisaks sügav kummardus laste eest – tänases vananeva rahvastikuga Eestis on viis last kingitus. Olen MR-ga siin-seal kokku puutunud, arvamused on mõnes küsimuses on pisut risti läinud (näiteks pooldasin jõulisemat kooliastmete lahutamist kui MR), kuid isiklikult ma teda ei tunne. Mulle tundub, et MR on õppiv ja avatud inimene, kes end pidevat täiendab ja inimesi kuulata oskab. Kusagil nimetas ta end hariduse sõbraks ja mulle see tiitel meeldis.
Samas pole ma kindel, kas MR suudab rahva ennast kuulama panna ja presidendile vajaliku autoriteedi omandada. Savisaare varjust on ta vaikselt väljunud, kuid mitte veel lahti saanud. Ning mulle ei meenu midagi suurt, millega ta oleks hakkama saanud.

(Allar Jõks AJ)
Kohati meeldib ta mulle väga. Värske, teravad seisukohad, näiteks lubadus uurida, mis värk nende raha täis kilekottidega ikka oli jne. Iseenesest pole halb ka püüd olla erakondade ülene, mis küll sageli väga veenvalt ei mõju. Aga ei salga, et AJ üllatab ja mõjub huvitavalt.
Samas teatud asjades on ta liiga jurist (laenasin selle väljendi Tõnu Intsult). Pole parata, loeb ka isiklik kogemus. See oli vist pisut üle kümne aasta tagasi, kui AJ keelas Treffneri gümnaasiumis religiooniõpetuse õpetamise suunaainena (humanitaarsuunale oli see kohustuslik). Ta sai aru küll, et probleemi tegelikult ei olnud: kaebajal polnud seost kooliga, õpilased korjasid senise süsteemi jätkamiseks umbes 2000 toetusallkirja jne. Lisaks põhjendus, millega õpetamine sellisel kujul keelati, oli kehv, näiteks samastati seal konfessionaalne usuõpetus ja usundiõpetusega.