Friday, August 19, 2016

Liitev ja lahutav usk



Ilmunud ajalehes Eesti Kirik 17. august 2016, eks ma neist asjust olen tükkahaaval kirjutanud ka enne, nüüd väike kokkuvõte.

Mõne päeva pärast 20. augustil tähistame taasiseseisvuspäeva. Tunnistan, et minu jaoks jõudis teadvusse mõneti ootamatult, et Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest saab mööda juba 25 aastat. Usun, et nii mõnegi inimese paneb aja nii kiire lend kirikuisa Augustinuse (354-430) kombel arutlema: „Mis on siis aeg? Kui keegi minult ei küsi, siis ma tean, kui küsijale seletada tahaksin, siis ei tea.“

Veerandsada aastat on vahekokkuvõtete tegemiseks päris sobiv vanus. Näiteks olen mõelnud, mis on vaimulikus mõttes selle aja jooksul Eestis suurimaks saavutuseks. Jõudsin järeldusele, et minu arvates on selleks vendluse ja ühisosa otsingud, mis sageli on viinud mõistmisele erinevate kristlike suundade vahel. Veelgi enam, aeg-ajalt ulatuvad need püüded kristlusest välja teiste usundite ja maailmavaadeteni. 

Kõneldes vendluse otsingutest ei pea ma siin silmas niivõrd ametlikul tasandil koostööd Eesti Kirikute Nõukogus, mis on kindlasti järjepidev ja tähtis, vaid midagi isiklikumat. Tunnistan, see kõlab ehk pisut mõne Mahatma Gandhi mõtteavalduse moodi, kuid usun, et paljude kristlaste jaoks on ühtviisi omad nii katoliiklase Vello Salo peene irooniaga teibitud kommentaarid, baptist Tõnu Lehtsaare inimhinge analüüs, õigeuskliku isa Orenti provotseerivad artiklid, adventist  Lauri Beekmann väsimatu karskustöö või luterlase Toomas Pauli targad arutlused.

Samas on tõsi, et viimastel aastatel on kõlanud ka selgelt hoiatavad hääled, mis püüavad kirikute liikmeid ühtsuse otsingute eest hoiatada.  Paljud autorid teevad seda veenvalt ja osavalt. Näiteks arhimandriit Tihhon (Ševkunov), kelle menuteos „Mittepühad pühakud ja teised jutustused“ ilmus 2013. aastal ka eesti keeles (tõlkinud Ülar Lauk).

Selles raamatus on kaasakiskuvad portreelood Petseri munkadest, autor on igati asjatundlik ja kirjutab hästi. Mungad ning raamatus samuti esinevad noviitsid, preestrid, piiskopid jt religioonile pühendunud inimesed kannavad endas enamasti rõõmsat ja helget usku, kuid neil on olemas ka oma ilmalikud nõrkused ja eelistused.

Samas, kuid arhimandriit hakkas andma hinnanguid üldisematele asjadele hakkasid  välja joonistuma ka pahad inimesed, kes kirikut lammutavad ja on tihedalt seotud kurjade vaimudega. Pahadena on nimetatud näiteks oikumenistid või individuaalselt Lev Tolstoi. 

Mõistan neid inimesi, keda selles raamatus esitatud selge, ühene ja kahtlemata ka vaimne maailm enda poole tõmbab ning olen niisuguse vaimsuse poolehoidjaid märganud Eesti erinevates kirikutes. Enda jaoks pidin tunnistama, et minu tee see vähemalt praegu ei ole.
Teise lahutava usu näitena nimetaksin paljude kristlaste hulgas populaarset Plinio Correa de Oliveira „Revolutsioon ja vasturevolutsioon“. Protestantlust ja Lutherit seotakse seal selgelt kommunismi, Marxi ja Leniniga: „Näiteks protestantismi esimestes eitustes sisaldusid juba kaudselt ja ebaselgelt kommunismi anarhistlikud püüdlused. Ehkki Luther polnud oma vahetute ja selgete nõudmiste seisukohalt midagi enamat kui Luther, kandsid kõik luterliku plahvatuse tendentsid, hingeseisundid ja nõudmised endas juba autentselt ja täiel määral, ehkki veel kaudselt ja ebaselgelt, Voltaire-i, Robespierre, Marxi ja Lenini vaimu.“

Tänapäeval toimub usulisele mõistmisele või distantseerumisele kutsuv kuulutustöö sageli facebook-is. Seal jagatud filmilõigud ja artiklid on mõjusad, kuid üsna sageli selgub, et algselt efektse ja ühese sõnumina esitatud probleem osutub lähemal vaatlusel tunduvalt komplitseeritumaks ja mitmekihilisemaks. Olen isegi mõelnud, et kas kontrollimatuid pooltõdesid sisaldavate sõnumite jagamine pole mitte eksimine kaheksanda käsu vastu. Sisuliselt ju laimatakse ligimesi ning esitatakse nende vastu valetunnistusi. 

Hollandi linnas Roermondis asuvad teine teisel pool kalmistumüüri hauasambad, millest väljuvad kivised käed kohtuvad müüri kohal. Ühele poole müüri äärde on maetud 1880. aastal surnud kolonel J.W.C van Gorkum,  kes oli protestant.  Kaheksa aasta hiljem suri tema abikaasa, kes traditsiooni kohaselt pidanuks puhkama perekonnaplatsil katoliiklikul kalmistul. Selle asemele maeti naine oma armastatud abikaasale võimalikult lähedale teisele poole müüri. Minu jaoks on see hauasammas on hoiatus, mis võib juhtuda, kui lahutav usk igapäevaelus normaalsuse omandab.

Hauad, millest viimases lõigus juttu oli

Saturday, August 13, 2016

Nestor – kroonik, hereetik ja lihtsalt tark mees



Pildiotsingu nestor rossia tulemus

Presidendikandidaatide vaateid ja tegusid analüüsides ei jaksa alati surmtõsine ja asjalik olla. Vahel võib vaatluse alla võtta ka mõne kergema teema - näiteks mõtiskleda presidendiks pürgija nime üle.   

Praegu tundub endastmõistetav, et eesnimede kõrval on inimesel ka põlvest-põlve edasiantav perekonnanimi, Euroopa riikidest meenub vaid Island, kus isiku teine nimi määratletakse isa või ema nime kaudu. Perekonnanimed said Eestimaa talurahvas pärast  kaheksandat hingerevisjoni 1835 aastal, Liivimaal oli see sündinud kümmekond aastat varem 1826. Perekonnanimi oli inimesele staatuse mõttes oluline, sest see sidus inimese oma esivanematega. Samas võis kord saadud perekonnanimi osutuda vastuvõtmatuks, näiteks 1930. aastate teisel poolel toimus massiline perekonnanimede eestindamine.

Nii mõnelgi inimese nimi langeb kokku ajaloos tuntud isiku või isikutega ning tahes-tahtmatult olen sellisel juhul tänast inimest oma nimekaimudega võrrelnud. Nimega Nestor seoses tulid mulle meelde kolm isikut, kellest kaks on ajaloolised, kolmas mütoloogiline.
 
Esiteks meenus Kiievi koobaskloostri munk XI-XII sajandil elanud kroonikakirjutaja Nestor. Oma ülevaadet ajaloost alustab Nestor suurest veeuputusest, tõenäoliselt kirjutab ta kroonikasse sisse ka Tartu linna näol natuke Eestit. Pisut ülekantud tähenduses võib vist öelda, et ka Eiki Nestori tegevust Riigikogus algas veeuputuse ajast, VII riigikogust aastast 1992. Parim kroonik on see, kes on kirjutatavat oma ihusilmaga näinud. Riigikogu esimehena ja liikmena või siis ministrina on Eiki Nestor näinud kõiki Riigikogu koosseise tänapäevani välja. Suulist pärimust neist aegadest on paljud Eiki kaasvõitlejad oma kõrvaga kuulnud.

Teiseks meenus IV-V sajandi hereetik Nestorius – no mitte päris Nestor. See Konstantinoopoli piiskop püüdis teatud küsimusi Kristuse loomusest vaadata pealiinist pisut erineva vaatenurga alt. Ehkki poleemika oli äge mõisteti ta vaated kirikukogul hukka. Ometi elasid tema seisukohad mitmetes usulistes rühmitustes ja kirikutes edasi. Mulle näib, et omamoodi hereetik on ka Riigikogu esimees, kes käib sõidab tööle ühistranspordiga, kuulab Frank Zappat, keerutab plaate ja postitab oma lemmikust vutivõistkonna toetuseks facebooki emotsionaalseid hüüdlauseid. 

Kolmandaks siirdus mõte antiikmütoloogiasse. Trooja sõjas nimetatakse tujutsevate mõõgakangelaste ja kuningate kõrval sageli tarka Nestorit. Ta püüab lepitada suurte egodega Achilleust ja Agamemnonit, mõistes, et sisemised tülid on sõjaväes kõige ohtlikumad. Ta on lahinguväljal vapper, kuid aitab ka haavatuid lahingumöllust eemale, kreeklastele kriitilises olukorras annab Patroklesele idee Achilleuse sõjarüü selga tõmmata ning mürmidoonide eesotsas lahingusse söösta. Ning mis oluline, oma vägedega ei jää ta Troojat rüüstama, vaid lahkub väärikalt kodumaale.

Mulle näib, et igas presidendikandidaadis elab ka tema ajaloolis-mütoloogiline pool. Sugugi paha poleks president, kes möödunud sündmusi mäletaks ja üles tähendaks, kes vajadusel või südame sunnil käituks pisut omamoodi ning kes isikliku kuulsuse asemel inimeste ja riikide vahele sildu ehitama ja haavatute eest hoolitsema.   

Wednesday, August 10, 2016

Rahulikult riigieksamitega edasi



Eks hariduse teemad jäävad olümpiamängude varju, kuid tundsin, et pean vastama Märt Sultsi artiklile riigieksamitest. Arvan, et riigieksamitega ei ole asi ideaalne, gümnaasiumi lõpetamise korda annaks paremaks teha, kuid riigieksamite kaotamisest ma kindlasti ei poolda. Aga usun ka, et arutelu sellel teemal seisab veel ees.   

Ilmunud EPLs:
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/rahulikult-riigieksamitega-edasi?id=75292855


Mul on hea meel, et Märt Sults on oma artiklis „Riigieksamid – raiskamine pseudoeesmärkide nimel“ (EPL 07.08.2016) tõstatanud taas riigieksamite teema. Mitmed artiklis nimetatud probleemid nagu koolide hindamine pelgalt riigieksami tulemuste põhjal või asjaolu, et riigieksam loetakse sooritanuks ka ühe punktiga, vajavad kindlasti arutamist. Samas olen väga skeptiline artikli kokkuvõttes esitatud plaani suhtes luua eelnõu, mille sisuks oleks „riigieksamite eesmärgipärane ümberkorraldamine, et eksamite korraldamiseks mõeldud kulud oleksid tasakaalus saavutatavaga“ või siis lõpetada riigieksamid sootuks.      

Märt Sults kirjutab üsna oma artikli alguses riigieksami ideest: „Eesmärgiks oli vähendada gümnasistide suvist koormust ning ühildada kooli lõpueksamid kõrgkooli sisseastumiseksamitega.“ Mulle näib, et riigieksami eesmärke võiks näha märksa laiemana. Pika pealkirjaga haridus- ja teadusministri määrus „Tasemetööde ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite ettevalmistamise ja läbiviimise ning eksamitööde koostamise, hindamise ja säilitamise tingimused ja kord ning tasemetööde, ühtsete põhikooli lõpueksamite ja riigieksamite tulemuste analüüsimise tingimused ja kord“ loetleb kokku kuus riigieksami eesmärki.

Eelmises lõigus nimetatud dokumendis on toodud riigieksamite eesmärkidena näiteks asjast huvitatutele õppimise ja õpetamise kohta võrreldava tagaside andmine, informatsiooni edastamine riigile haridusalasteks otsusteks või riikliku õppekava rakendamise toetamine, mis minu meelest on üsna mõistlikud. Riigieksamite tulemuste kasutamist õpingute jätkamiseks nimetatakse vaid ühes punktis.

Kuna näen mitmeid riigieksamite lähtekohti Märt Sultsist erinevalt, siis tõenäoliselt peangi jõudma erinevatele järeldustele. Nii ma arvan, et riigieksamid on vajalikud, nendega tegelevad pühendunud inimesed, aasta-aastalt on nende läbiviimine sujuvamaks muutunud, kuid kindlasti saab nende läbiviimise vormi ja sisu parandada.  

Nii olen üsna nõus Märt Sultsiga, et üheks probleemiks on õpilaste valikuvõimaluse puudumine, elus aga tuleb teha valikuid. Arvan, et ka õpilastele peab koolis andma võimaluse langetada otsuseid ja nende eest vastutada. Kindlasti sünnib nende valikute käigus vigu, kuid nende parandamine on osa elukoolist. Hetkel riigieksamite puhul sisuliselt valikud puuduvad, abituriendid peavad sooritama kohustuslikud emakeele, võõrkeele ja matemaatika riigieksamid, kusjuures eksami sooritamiseks piisas ka ühe punkti saamisest. Lisaks tuleb gümnaasiumi lõpetamiseks veel sooritada koolieksam ning kaitsta uurimistöö või praktiline töö.

Meenutuseks toon välja, et enne praegu kehtivat korda pidid õpilased gümnaasiumi lõpetamiseks sooritama viis eksamit, millest vähemalt kolm pidid olema riigieksamid. Seejuures oli kõigile lõpetajatele kohustuslik vaid emakeele eksam, ülejäänud sooritatavad riigieksamid võis õpilane valida matemaatika, võõrkeelte, loodusainete, ajaloo jt õppeainete hulgast. Riigieksameid loeti sooritatuks, kui õpilase tööd oli hinnatud vähemalt 20 punktiga.

Mulle tõepoolest tundub, et võrreldes eelmise riigieksamite süsteemiga on tänases mitmed head asjad kaduma läinud.  Õpilaste valikuvõimaluste vähenemisest ma juba kirjutasin, samuti jagab praegune riigieksamite süsteem õppeained pisut olulisemateks, kus riigieksam toimub, ja sekundaarsemateks. Mulle näib, et sellise jagamise tõttu kannatab ka süvendatud õpe, sest esmajoones jagavad paljud koolid oma tunnimahud ja valikained nii, et need toetaksid esmalt õpilaste ettevalmistust riigieksamiteks. Võib-olla läheb seetõttu kaduma osa hariduse mitmekesisusest.

Samas ei saa mainimata jätta praeguse gümnaasiumi lõpetamise korra positiivseid külgi, näiteks tahaksin esile kohustuslikku uurimistööd või praktilist tööd. Minu kogemused on näidanud, et uurimistöid või praktilisi töid tehes avanesid õpilased ootamatutest külgedest, osad said oma senisele hobile anda teadusliku raami, paljud pidid lahendama probleeme neile uute vaatenurkade alt ning tulemused olid nii mõnelgi juhul isegi paljunäinud õpetaja jaoks üllatavad. Isiklikult meenuvad näiteks praktilise tööna tehtud lehtvedru amb, traditsiooniliste reeglite kohaselt maalitud ikoon, iga tasemel film Obinitsa kirikust, ülima põhjalikkusega maalitud pildiseeria skandinaavia mütoloogiast, kaalukas uurimistöö libahundikujutelmadest jne.

Kindlasti on riigieksamite tuleviku kaalumiseks veel mitmeid võimalusi. Pisut fantaseerides ja põhjanaabrite poole kiigates võiks üheks arutamist väärt võimaluseks olla kogu süsteemi pandlikumaks muutmine, näiteks võiks eksameid sooritada kahel ajal aastas, novembris-detsembris ja kevadel. Õpilane, kes tunneb, et ta on mingis aines piisavalt ette valmistatud, registreerub, sooritab valitud eksamid ning pühendab end seejärel teistele õppeainetele. Aga muutustele mõeldes pole tõepoolest paha vaadata rahakotti ja mõelda, kui palju mingi idee realiseerimine maksma läheb.