Sunday, May 7, 2017

Rail Baltic – otsustamise koht

Ma mäletan oma esimest pikemat rongisõitu Pärnust Tallinna ja tagasi. Võisin olla umbes neljane, rongi aeglane rappumine ja selle taktis aknalaual värisev limonaadipudel on selgesti meeles. Hilisematest rongisõitudest meenuvad pikad ja emotsionaalsed loksumised Siberi poole, eesmärgiks enamasti matka alguspunkti jõudmine (vana matkakaaslase Urmas E Liivi filmis „Must alpinist“ on rongielu ehk liigagi emotsionaalselt kujutatud). Samas olen kokkupuutunud ka ebaõnnestunud raudteede ehitusega, näiteks olen üle Kaspia sõitnud suure praamiga, mis algselt oli mõeldud rongide vedamiseks üle Obi, kuid Salehardist Igarkani minev raudtee ei hakanud mitte kunagi tööle.

Sissejuhatusest nähtub, et Rail Baltic (edasi RB) on mulle (usun ka, et paljudele teistele) esmalt emotsionaalne ning alles teises järjekorras ratsionaalne teema. Emotsioone tekitavad mälestused, harjumuspärase loodus - või majanduskeskkonna muutumine, inimlik uhkus - või kadedustunne jne. Samas emotsioonid tuhmuvad, ratsionaalsus on püsivam. Nii või teisiti, Riigikogu liikmetel hakkab õige pea kätte jõudma hetk, kus nad peavad otsustama, kas olla RB poolt, vastu või otsustamisest loobuda.

Kõigepealt lähtekohtadest. Esiteks seda, et kõige vähem on minusugust paadunud kõhklejat mõjunud kõnekoosolekud, jagatud raamatukesed ja arutelud, kus kõnelevad ühe poole esindajad ja väljendatakse seisukohta, et RB küsimuses on üheselt kõik selge. Kindlasti see nõnda ei ole, vaid tegelikkuses on suur hulk argumente, ohte, riske ja potentsiaale, mille põhjal otsustada, kumb pool kumma üles kaalub.

Teiseks, EPL kirjutas mõni aeg tagasi RB-st kui usu küsimusest. Vahel öeldakse, et usu küsimuste üle ei saa ratsionaalsete argumentidega vaielda. Teoloogina olen suuresti selle väite vastu, religiooni ajaloos on olnud väga viljakaid vaidlusi, lihtsalt need vaidlused on väga pikad ja kestavad vahel sajandeid. Sajandeid aega aga RB-ga ei ole. Nii nagu kolmainsuse küsimuses oli tark mingil hetkel otsus teha, nii on vist ka RB-ga.

Kolmandaks, küllap tuleb tunnistada, et on rühmi, olgu siis pooldajate või vastaste hulgas, kellega pole mõtet RB üle arutada. Kui tõeliseks eesmärgiks on poliitilised plusspunktid, kitsalt majanduslik kasu (näiteks täitematerjali müümine trassi muldkehaks), autofirmade eest seismine jne, siis pole enamasti tegemist vaidluse ja aruteluga, vaid pigem küsimusega, kuidas omi argumente löövamalt esitada. Küll aga ühendab suurt hulka pooldajaid-vastaseid põhimõte, et ei olda mustvalgelt RB poolt ega vastu, vaid pooldatakse kõige mõistlikumat ja optimaalsemalt raudteeühendust Euroopaga.
             
Alustaksin keskkonnast. Rongiliiklus (eriti elektriraudtee) on kahtlemata keskkonnasõbralikum kui autoliiklus. Kui palju aga selle liikumisviisini jõudmine keskkonda kahjustab on omaette teema. Kahtlemata lõhub RB trass seniseid loomade liikumisteid, muldkeha valmistegemiseks on vaja uusi karjääre (siin pole ma kindlasti ainult negatiivselt meelestatud, karjääridest saab ja on kujundatud suurepäraseid maastikke rikastavaid veekogusid) jne. Olen sõitnud ka Via Baltical, tunnetanud sealset autoliikluse tihedust ning näinud pea igal kilomeetril allaaetud loomi. Kui RBle rajada võimalikult palju ökodukte, tunneleid ja ülekäike, ei oleks asi traagiline.

Loomade hukkumisega seondub tegelikult ka inimestega juhtuvad avariid. Paaris kohas naeruvääristati EY tasuvusuuringus toodud inimelude säästmise argumenti (eks mullegi see inimelude rahasse arvutamine tundus imelik), kuid minu jaoks on eeldused 400 inimelu säilitamiseks väga tugev argument.

Järgnevalt kirjutaksin suuremeelsusest. On tõsi, et Lõuna-Eestis olen kohanud skeptilisemat suhtumist RB-sse kui sünnipaigas Pärnumaal. Olen peaaegu leppinud sellega, et RB-d üle Tartu (mis oleks olnud minu eelistatud suund) ei tule – tehtud otsuseid tagasi ei pööra ja lätlasi on peaaegu võimatu ümber veenda. Aga Lõuna-Eesti ja Tartuga peab selles projektis kindlasti arvestama. Hetkel ongi minu jaoks selgusetu, kas RB-le jõudmiseks peaksin sõitma Tallinna, Pärnusse või Riiga. Sõidusuuna poolest peaks Riiga sõitma, kuid lätlased pole vist eriti varmad Valgast edasi liini uuendama. Tartu-Tallinn rongiliini puhul on teada antud, et 160 kilomeetrine tunnikiirus jääb esialgu kättesaamatuks, esmalt on 135 saavutatav. Kokkuvõttes, lõunaeestlaselt nõuab RB pooldamine kahtlemata teatud suuremeelsust ja tunnet, et ka nendega arvestatakse.    

Kuipalju hakatakse RB-l kaupa vedama ja kas seda jätkub. Pole asjatundja, aga rekkate kolonnide sõitu olen Tallinn-Pärnu maanteel näinud küll (väidetavalt 1200-1300 ööpäevas), ka soomlaste huvi omi kaupu RB abil liigutada on olemas. Venemaa kaupadele ilmselt eriti panust teha ei saa.   

Kindlasti oleks kõige lihtsam RB suhtes seisukohta mitte võtta. Aga otsustamatus pole minu jaoks lahendus, olen omajagu Kierkegaardist mõjutud ja valikud on tema filosoofias olulised. Annan endale aru, et mu otsus ei pruugi paljudele meeldida. Paljude vanema põlvkonna inimeste jaoks jäi Mart Laar põllumajanduse lõhkujaks ja põhjalaskjaks, ehkki ta minu arvates tegi seda, mida ta pidi tegema ja ma pean temast lugu. RB ratifitseerimisel ma hääletamata ei jäta ning hetkel kaldun ma selle raudtee ehitust pooldama.   


    

Monday, May 1, 2017

Poliitika 8


Tunnen, et pean rääkima oma mõtetest ja kahtlustest mõningate aktuaalsete sündmuste osas, osad nendest tulevad või juba on eelnõudena Riigikogus, mõned mitte. Tean ka seda, et nii mõnigi minu seisukohtadest võib olla vastuolus minu sõprade ja ka valijate seisukohtadega, seepärast ongi ausam oma vaated lahti kirjutada.

Aasta ema
Minu arvates on see üks piinlik lugu, mille võinuks lahendada vaikselt aasta ema kandidaatide reglementi muutes. On fantastilisi üksikemasid, kes on praegu juba reglemendiga kõrvale jäetud. Igatahes pole praegu tegu üle-eestilise ema valikuga ja see ei ole õige. Tunnistan, et mulle tundub  Aasta emaga seonduv probleem olevat natuke analoogne pingega uuetestamentliku ja vanatestamentliku maailmamõistmise vahel, kellelegi tundub väga kole patuste ja tölneritega koos süüa. Lähemal vaatlusel aga võivad need patused ja tölnerid olla eeskujuks, sest nad mõistavad maailmas olulisi asju pareminigi, kui paljud usulistest reeglitest lähtujad. Samas olen ma optimistlik ning usun, et ka Aasta ema küsimuses jõutakse mõistliku lahenduseni. Marina Kaljurand kirjutas sellest mõistlikult: http://www.ohtuleht.ee/800821/marina-kaljurand-aasta-ema-valimisest-see-mis-praegu-toimub-on-muutunud-kohati-vaga-inetuks  

Karusloomad
Olen oma mõttekäigu selle probleemi kohta blogis kirja pannud: http://toomasjyrgenstein.blogspot.com.ee/2017/02/karusloomakasvatuse-keelustamisest.html. Ega mul palju lisada pole. Mõistan siin mõlema poole argumente, kuid hääletan keelustamise poolt.  Tunnistan ka seda, et eelnõu pole päris selline, mis oleks minu ideaal, oleksin alustanud rebaste keelustamisega (mulle kui vanale allakäinud bioloogile on väga raske selgeks teha, et normaalne rebaste elu on ilma, et nad jooksta  saaks). Samas olin hiljuti sõbra pool, kelle elutoas puuris askeldasid lemmikloomadena vähemalt minu hinnangul vägagi rahulolevad tšintšiljad, mitmetes maamajapidamistes on tšintšiljade pidamine oluline tootmise kõrvalharu. Kokkuvõttes otsustas Albert Schweitzeri filosoofia, mis mind omal ajal päris palju mõjutanud on.

Metsaseadus
Ennist oli juttu, et olen bioloogina alla käinud, kuid artikleid ja seisukohti ikka püüdnud lugeda, professor Veiko Uri analüüs oli ülevaatlik ja hea: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/veel-metsadest-ja-metsandusest/ Raamistiku otsustamiseks on mulle andnud kaks tõsiasja: esiteks,  Eestis on metsi (metsamaad) umbes poole rohkem kui 100 aastat tagasi ning teiseks, metsi ei raiuta rohkem kui juurdekasv (juurdekasvu arvutuste problemaatikaga olen ka kursis). Metsaseaduse puhul on praegu üheks oluliseks küsimuseks kuuskede vanus, saan aru ka  juurepessist tulenevat soovi raievanust alandada. Samas mulle tundub, et selles küsimuses on kompromiss võimalik (keskkonnakomisjoni esimeest Rainer Vakrat ma siin usaldan).
Tahaks rääkida ka isiklikust kogemusest (tean väga hästi, et see pole üldistatav). Oma kodupaigas Pärnumaal Ridalepas tegin neli nädalat tagasi pikema retke. Mulle tundus, et minu poisipõlvega võrreldes on metsi omajagu (ehk isegi kolmandiku jagu) rohkem. On tehtud ka lageraiet (eramaal), kuid langid olid enam-vähem korralikud.   
Metsaga seondub ka kavandatav tselluloositehas Vorbusele. Siin on minu seisukoha aluseks asjaolu, et oluline osa Eestis raiutud metsadest veetakse praegu ümarpuiduna st üliväikese hinna eest välja. Tselluloositehas aitaks seda proportsiooni muuta. Raiumiseks on nagunii piirangud ees (mitte rohkem kui juurdekasv). Loomulikult peavad keskkonnanõuded olema täidetud, kuid kipun siin tehases nägema rohkem kasu kui kahju.    

Rail Baltic
Ütlen kohe välja, et olen RB suhtes ettevaatlikult pooldav. Tunnistan ka seda, et kõige vähem on mind selles küsimuses mõjutanud koosolekud, arutelud, kirjutised, brošüürid jne, mis näitavad, et selles küsimuses on kõik üheselt selge. Kindlasti Rail Baltic seda ei ole. Tartlasena pooldasin  mõistagi Tallinn-Tartu-Valga trassi, kuid siin olen alla jäänud. Samas on mulle ebaselge, kas Berliini sõitmiseks on mul tark esmalt sõita Tallinna, Pärnusse või Riiga (viimane liin on mulle eriti oluline). Üsnagi palju minu mõttekäikudest ja kahtlustest on sarnased Aado Lintropi arutlusega:  http://loitsija.blogspot.com.ee/2017/04/rail-balticust-vaidlus-iseendaga.html#comment-form