Algavale õppeaastale mõeldes

Paar panen kirja paar üsna subjektiivset soovi ja mõtet algavaks õppeaastaks.

Käesoleva õppeaasta alguses oleme pidanud HTGs tõdema, et väga paljud koolikorralduslikud ja ka sisulised asjad, mis on teinud meie kooli eriliseks, on tänaseks päevaks laialdaselt omaks võetud (täpsustuseks olgu öeldud, et nii mõnegi idee järgnevast loetelust oleme saanud Soomest ). Olgu siin nimetatud puhtaks gümnaasiumiks olemine, perioodsüsteem, 75-minutilised tunnid, kuid ka näiteks tugev vilistlaste kaasatus. Ise olen suutnud õla alla panna filosoofia ja usundiloo järjepidevale õpetamisele, mida ka mitmetes gümnaasiumites pole.

Seega küsimus, mis teeb HTG teistest eristuvaks kooliks, et õpilased meile ikka tulla tahaksid, on tõsisem kui veel mõned aastad tagasi. Aga kooli jaoks olulisi ideid mul praegu pole. Kirjutan väiksematest asjadest, mis mulle endale on tähtsad.  

1.       Nädala alguses ühel koolitusel rõhutas HTGd juba üle kümne aasta nõustanud Martin Tiidelepp, et õpilaste jaoks on hästi oluline, et siin lastakse neil olla nemad ise – ei eeldata, et nad tingimata mingi uue rolli võtaksid. See on HTG üks tugevusi küll, mida minu arvates võiks veelgi süvendada.  Näiteks õpilaste tagasiside küsitlustelt tuli välja, et koolis võiks olla üks täiesti vaikne koht. Maja on suur ja hakkasin mõtlema, et võiks äkki tõesti leiaks ühe vaikse toa, tooks sinna kümmekond mugavat tooli, ehk ka klassikaline muusika võiks mängida, kuhu vaikuse otsijad saaks vahetunnil tõmbuda.

Aga jah, piirid on olemas. Selle iseendaks olemise lubamise juures hakkasin mõtlema oletatavale juhtumile, kui meie kooli saabuks õpilane, kelle identiteedi juurde käiks ka burka. Praegu ma arvan, et koolis burkat ei peaks aktsepteerima, juukseid katvat rätti aga küll. 

2.       Teisena  olen mõelnud, et ainealaselt  püüaks õpilastele võimalikult hästi edasi anda nö suurt pilti. Mõtlen selle all teadmiste raamistikku, et missugused on maailma asjadest arusaamise põhilised viisid, kuidas on need välja kujunenud ja maailma mõjutanud, mille poolest need erinevad, missugused on reaalsed valikud jne. Olen mõelnud, et minu kunagiste loodusteaduslike õpingute üheks suuremaks probleemiks oligi mul selle suure pildi lünklikkus. Mulle näib, et ainealaselt võiks see mulle selleks aastaks hea väljakutse olla.     

3.       Kolmandaks tahan veelgi sügavamat dialoogi õpilastega. Olen seda korrutanud, kuid ütlen veelkord, et dialoog tähendab minu jaoks seda, et kumbki vastaspool arutelu alguses ei tea, missugustel  seisukohtadel ta vestluse lõpus on. Tahaksin olla ise valmis muutuma ning olulisi argumente kuuldes oma seisukohti muutma ning  loodan seda ka õpilastelt.

Mehhiklane ja aafriklane

Teen täna postituse , kus kasutan palju tsitaate. Aga mis teha, viimaks on soe suvi saabunud ja omi mõtteid napib.

Mihkel Raud jagas eile mulle oma blogi postitust, kus ta oli tõlkinud loo ameeriklasest ärikonsultandist ja mehhiklasest kalamehest. Ehkki seda saab lugeda ka Mihkli blogist  (https://medium.com/mihkel-raud/milleks-mulle-miljonid-se%C3%B1or-1a0c81a5e745) toon selle mugavuse huvides ka siin ära:

Ameeriklasest ärikonsultant on Mehhikos puhkusel. Ta seisab väikese kaluriküla kaldal ja vaatab, kuidas tilluke paat randa jõuab. Paadis on mees ja üksikud pirakad kalad. Ameeriklane kiidab mehe kalu ja uurib, kaua mehhiklasel nende püüdmiseks aega läks. “Õige vähe,” vastab kalamees. “Võib-olla pool tundi”.

Ameerilane küsib seepeale, miks mees kauemaks merele ei jäänud. Mehhiklane vastab, et need mõned kalad on tema ning tema pere jaoks täiesti piisav. Ameeriklane uurib seepeale, mismoodi mees oma ülejäänud aega veedab.

“Ma ärkan hilja,” selgitab mehhiklane. “Püüan natuke kala, mängin lastega, pean naisega siestat, jalutan õhtuti küla peal, joon sõpradega veini ja mängin kitarri. Mul on üsna tihe elu, señor.”

Ameeriklane teatab: “Ma olen ärikonsultant ja võin sind aidata. Sa peaksid rohkem aega kalastamisele kulutama ja saadud tuludest suurema paadi ostma. See toodab sulle raha, mille eest sa saad juba mitu paati osta.

Lõpuks on sul terve laevastik, mis võimaldab sul edaspidi oma kalade vahemehele müümise asemel otse töötlejale müüa, misjärel tekivad sul vahendid juba omaenda konservitsehhi avamiseks. Sa kontrolliksid nii toodet, töötlemist kui müüki. Siis saad sa siit külast lahkuda ja Mexico City’sse kolida, seejärel juba LA-sse ja lõpuks New Yorki, kust sa oma aina suurenevat impeeriumit juhtima hakkad.”

Mehhiklane mõtleb hetke ja küsib siis: “Aga señor, kaua see aega võtab?”

“15 kuni 20 aastat,” vastab ameeriklane.

“Ja siis mis, señor?”

Ameeriklane puhkeb naerma ja lausub: “Siis müüd sa oma äri maha ja teenid miljoneid! Sinust saab rikas mees!”

“Miljoneid, señor?” vastab mehhiklane. “Ja siis mis?”

“Siis saad sa pensionile jääda,” vastab ameeriklane. “Kolid väikesesse kalurikülla, kus sa võid hilja ärgata, natuke oma lõbuks kala püüda, lastega mängida, naisega siestat pidada, õhtuti küla peal jalutada ning sõpradega veini juua ja kitarri mängida.”

Lugu tuli mulle tuttav ette. Mäletan vähemalt oma keskkooliajast (kui mitte varasemast perioodist) sarnast lugu, kuid peategelaseks oli palmi all lamav ja banaani sööv aafriklane. Tal soovitati banaanid kasti korjata, need maha müüa, tasapisi oma ettevõte luua ning töölised palgata. Siis võiks ta rahumeeli palmi all lamada ja banaani süüa. Ning aafriklane ütleb, et ta ju lamab nagunii palmi all ja sööb banaani.

Need kaks lugu on sarnased, kuid nende mõju oli mulle erinev. Vähemalt minu mäletamist mööda mõistsin minuni esimesena jõudnud loo sõnumit kirjeldusena aafriklaste laiskusest ja vähesest ettevõtlikkusest st teatud negatiivseid stereotüüpe kinnistavalt. Eile minuni jõudnud teise loo sõnum aga harmoneerus mul kusagilt meelde jäänud Dalai Laama vastusega, kui temalt küsiti, mis hämmastab teda inimkonna juures kõige enam, ta vastas:

Inimene. Sest inimene ohverdab raha teenides oma tervise. Ja siis kulutab ta seda raha uuesti tervise taastamiseks. Lisaks huvitab teda tulevik niivõrd, et ta ei naudi olevikku. Tulemuseks on see, et ta ei ela olevikus ega ka tulevikus. Ta elab nagu ei sureks ta iial. Ja siis ta sureb, ilma et oleks tegelikult elanudki.

Olen mitte väga ammu ka siin blogis kirjutanud, kuidas sama (kuid miks mitte ka sarnane) tekst võib üht inimest erineval eluetappidel ikka ja jälle uute rõhuasetustega kõnetada (http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2014/12/treffneri-koli-joulujumalateenistus.html).  Ning see, et tõlgendused vahetuvad on mulle enamasti positiivne märk, vastav inimene on veel arenemisvõimeline, ei jää kinni kunagistesse arusaamadesse ja on võimeline tunnistama oma vigu.  

Möönan, et inimese arusaamade vahetumine võib mõjuda muutumatust ja kindlust ootavale kõrvalseisjale häirivalt. Mõne elukorralduses olulisema loo tõlgendamise uuendamist võidakse teatud seltskonnas isegi reeturlusena mõista. Aga midagi pole teha, inimesed arenevad. Lisan Michel Foucault kommentaari oma muutuvatest seisukohtadest:

Kui inimesed ütlevad, et sa arvasid aastaid tagasi nii ja nüüd ütled midagi muud, siis minu vastus sellele on .. /Foucault naerab/.. Kas te arvate, et olen aastaid kõvasti tööd teinud, selleks et öelda samu asju ja et mitte neid muuta.