Wednesday, December 5, 2018

Hirmude võitmisest


Ilmunud Tartu Postimehes:
https://tartu.postimees.ee/6468582/toomas-jurgenstein-hirmu-voitmine-vabastab?fbclid=IwAR3USwOkSuQe_YKnGZ0WT1KYZegUISDBq7ziGqRrjqLTGWT8hHt0_jXz140

28. novembri esimeses stuudios kinnitas EKRE juht Mart Helme, et EKRE korraldatud miitingul toimunud rüseluses oli süüdi vaid Indrek Tarand ja reeturite võllapuu on igati sobilik rahvakunst. Selline seisukoht sundis oma vaatenurga antud sündmusest kirja panema.

Panen ka pildi, kus järgnevalt kirjeldatud plakatid peal on.



Vaatan fotot, kus on näha kaht EKRE esmaspäevasel miitingul osalejat. Üks neist kannab plakatit, millel on president  Kersti Kaljulaidu kujutatud moslemi mehena, seal on ka kiri: „EESTI RAHVA REETUR NR 1“, lisaks vabamüürlikud ja islami sümbolid. Teisel on käes korraliku puusepa oskusega tehtud võllapuu, mille küljes on selgitav silt „REETURITE VÕLLAPUU“ ja sinna on üles riputatud mikser. Nägin neid plakateid ka reaalelus üsna lähedalt, otse Eesti Vabariigi Riigikogu ees. Miitingu korraldajad kirjeldatud plakateid ei keelanud.

Sotsiaalmeedias on levitud fotot meeleavalduselt Aitab Valelikust Poliitikast. Meeleavaldus toimus Tartus, ise ma seal ei olnud. Seal on taust teine ja plakat valetab. Esiteks ei ole pildil olevas tekstis viidatud seost Aitab Valelikust Poliitikast ja Harta 12 vahel. Teiseks, pildil olev plakat oli meeleavaldusel väga lühikest aega, kuna see paluti kohe kõrvaldada, mida ka tehti.





Olin kaks päeva enne EKRE miitingut kirjutanud kümme käsku riigikogulastele, kes hakkavad ÜRO ränderaamistikku arutama (ilmus ka EPLi portaalis 26.11.2018 kell 8.58). Kümnendaks käsuks olin kirjutanud: „Kui Sa tunned, et suudad rahulikuks jääda, siis mine esmaspäeval kindlasti meeleavaldajate juurde ja suhtle nendega!“

Tekst täielikult: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-riigikogu-istungi-eel-sa-ei-tohi-seoses-randelepinguga-kedagi-hirmutada-ega-kutsuda-ules-vagivallale?id=84554599

Tagantjärele oli mul väga hea meel, et  rahvaga olid suhtlema tulnud paljud riigikogu sotside fraktsiooni liikmed ja ministrid, viibisin seal ka ise. Saan inimeste segadusest ja kartustest aru ning nii mõnigi jutt protestima tulnud mehe või naisega sobis, üle hulga aja kohtasin paari vana tuttavat, olin uhke kui nägin Sven Mikserit, Indrek Saart ja Hannes Hansot rahulikult selgitusi jagamas. Ma usun, et nende soliidsus ja argumendid mõjusid rohkem kui see esimesel pilgul välja paistis.
Aga miitingu edenedes köeti meeleolusid üles ning see, mis platsil toimus, oli kokkuvõttes väga kurb. Minult küsiti, et kuidas ma seda teoloogina selgitan. Ei osanud alguses midagi vastata, aga mingil hetkel mõistsin, et see on inimloomuse osa, mis nõuab kellegi risti löömist! Pühakirja tsiteerides: Nemad aga ajasid peale suure häälega nõudes, et Jeesus löödaks risti, ja nende kisa võttis võimust. (Luuka evangeelium 23:23).

Tulen nüüd palju kõneainet pakkunud Indrek Tarandi protesti juurde. Alustan kaugemalt, jõululaupäevast üle 25 aasta tagasi. Tudengina läksin ka mina tollel õhtul Raadi kalmistule, ettevaatlikult liikusin mööda ka küünlasäras Julius Kuperjanovi hauast. Aga samal õhtul oli ka neid tudengeid, kes läksid Kuperjanovi hauale julgelt ja otsekoheselt. Nad visati ülikoolist välja ja saadeti pikema jututa nõukogude sõjaväkke, Indrek Tarand nende seas. Kui nõukogude ajal oli kuulekuse üheks meetodiks hirm, siis lootustandvalt mõjusid teated, kui keegi oli siin või seal selle hirmu ületanud.

Hirm oli taotluslik ka esmaspäevasel miitingul. Oli selle külvamise viisiks siis erineval viisil Eestit armastavatest inimestest osade tembeldamine reeturiteks, võllapuuga vehkimine, agressiivsed loosungid jne. Aga Eestis on vaba maa ning vastutustundlik vabadus on hirmutamise vastu parim rohi. Samas möönan, et paljudele nõukogude ajast pärineva hirmu taagaga inimestel, ka minul,  on omajagu raske seda hirmu ületada. Siiski üritasin miitingul seda teha. Näiteks pärast üht sõimuvalingut, mis seondas rändeleppe reeturlusega ja otsis vastutajaid, tõstsin ka mina käe püsti, hüüdsin, et olen sots ja toetan ränderaamistikku. Mulle tundubki, et tänase pingelise olukorra leevendamise üheks võtmeküsimuseks on eneses vastutustundliku vabaduse ülesleidmine ja teistega jagamine.

Tunnistan, et minu tagasihoidlik avaldus tekitas intensiivse vabanemistunde. Natuke isegi religioosse ekstaasiga võrreldav.

Indrek Tarand tegigi seda, jagas miitingul kohaletulnutega ja järelkajana meedias vastutustundliku vabaduse sõnumit. Tema spontaanne sõnavõtt aitas paljud välja uimast, justkui olekski normaalne, et riigikogu ees annavad tooni labased plakatid ja võltsitud sõnum. Samas näitasid  järgnevad sündmused ka ülesköetud inimeste ettearvamatust ja tsiviliseeritud piiride haprust. Meil oli lapsepõlves poistekambas selge reegel, maaslamajat ei lööda. Sellest astusid üle ainult argpüksid, nagu olid kahtlemata ka jalalöökide andjad.

Meediast käis läbi uudis, et Varro Vooglaid kutsuti politseisse tunnistusi andma. Ka minu kutsus politsei välja, ehkki midagi erilist mul öelda ei olnud, kaamera fikseeris loo detailsemalt kui minu silm.

Olen miitingu korraldajate poolt kuulnud vabandusi, et Tarand oli purjus ja libises ise. Aga politsei kinnitas vastupidist, Tarand oli kaine, videodel on selgesti näha, kuidas ta pikali tõmmatakse jne. Mõtlesin mõneti üllatunult, et kuidas postmodernistlikku tõlgendamist põlastavad EKRE juhid on selgeid filmiklippe ise on postmodernistlikult tõlgendama asunud.

Siin olen muidugi omajagu nõutu, kui kangekaelselt seda valet levitatakse. Ülo Vooglaid on korüfee, kuid esitan tema fb postituse, kus ta süüdistab Indrekut purjusolemises. Postituses on veel teine viga, Läti parlament polnud veel ränderaamistiku üle hääletanud ning teiseks, kuidas ikkagi on võimalik, et ta erinevalt politsei tunnistusest kinnitab, et Tarand on purjus:

https://www.facebook.com/ylo.vooglaid/posts/1998892150197233?__tn__=K-R

Panin veel tähele asjaolu, et miitingul oli palju vanemaealiseid mehi. Siit minu kui pedagoogi palve: lapsed ja noored, rääkige rohkem oma isade ja vanaisadega ja hajutage nende hirme ja selgitage, kuidas nendega manipuleeritakse. Nad ei pea kartma massiimmigratsiooni, Eestis ei taha seda ükski erakond, kuid eelkõige üks erakond kasutab seda hirmutamiseks. Oma hirmud võitnud vaba Eesti on elamiseks ka homme parim paik maailmas. 


Sunday, December 2, 2018

Võimeka lapse kasvatamise käsiraamat


Ilmunud Postimehe AKs 01.12.2018

Professor Rein Taageperalt on tema mälestusteraamatute kiiluvees ilmunud laste kasvatamisele pühendatud „Võimestuskasvatus: kuidas lastest rõõmu tunda“ (edasi „Võimestuskasvatus“). Juba etteruttavalt võib öelda, et see on raamat, mis tunneb minevikku, analüüsib teravmeelselt olevikku ja on kindlasti kasutatav ja väärtuslik nii täna kui ka tulevikus.

Raamatut lugema asudes tekitas esimese küsimuse, kuid ka rõõmsa äratundmise, pealkiri. Äratundmine on seotud Rein Taageperalt mõne aasta taguse Postimehe artikliga, kus ta vastandas laste muretsemisele rõõmu: „Meie abikaasa Marega hoopis rõõmutsesime lapsi juurde. Üks laps oli huvitav. Kahega sai nalja kolm korda rohkem: kummagagi eraldi ja lisaks jälgides nende omavahelist tegevust. Miks siis mitte veel kolmandat juure rõõmutseda?“ („Lapsi juurde rõõmutseda“ Postimees 10.07. 2014). „Võimestuskasvatust“ lugedes saab ruttu selgeks, et lapse arengule nii oluline rõõmus ja optimistlik hoiak on seal kasutatud lugudes ja näidetes läbivalt esindatud.

Küsimuse tekitas seevastu mitte liiga sageli kasutatud  sõna võimestuskasvatus, kuid raamatu tagakaanel oli sellele vastus olemas: „Eestis levinud keelukasvatuse ja vabakasvatuse kõrvale pakun võimestuskasvatust. Mis see on? Lühidalt öeldes: ise jooksed, ise kukud, ise tõused, ise pühid end puhtaks. Ise teed ise vastutad. Ise sööd, ise aitad süüa teha. Saad sellest võimekustunde.“
Lugesin Rein Taagepera raamatu läbi ühe hooga. Enamikule kasvatuslikele näidetele, põhimõtetele ja hinnangutele jne kirjutaksin alla mitte ühe, vaid kahe käega alla. Pisut lähemalt peatuksin eelkõige viiel tähelepanekul.

Esiteks nimetaksin „Võimestuskasvatuses“ sisalduvat pikaaegset kogemust.  Jookseb ju raamatust läbi autori ja tema kadunud abikaasa Mare Taagepera umbes kaheksakümne aasta pikkune kogemus st raamat toob kokku mitmete põlvkondade tarkuse. Nii võib raamatust lugeda mälestusi, kuidas autorit nooruses kasvatati ning mõtestatakse tolleaegseid mälestusi. Peamiselt on siiski juttu Rein Taagepera oma laste kasvatamise kogemusest ning toodud näidete ja põhimõtetega on hea võimalus dialoogi astuda eelkõige tänastel 40-60 aastastel, kelle lapsepõlv ja nooruse keskkonnaga on ohtralt paralleele. Aga juttu on ka autori lastelaste põlvkonnast, emakeele hoidmisest võõrkeelses keskkonnas, nutisõltuvusest jne, teemad, mis kõnetavad igapäevaselt tänaseid nooremaid lapsevanemaid.

Ehkki paljud „Võimestuskasvatuse“ näited ja soovitused on seotud ajastuga, julgeksin arvata, et õpetlikkuse ja kasutatavuse poolest on need universaalsed. Iga laps hoolimata sünniaastast on õppinud kõndima, üritanud ise süüa ja süüa teha, jonninud, igavlenud, tundnud huvi seksuaalküsimuste vastu, kartnud surma jne. Usun, et Rein Taagepera tähelepanekutest on õppida iga ajastu lapsevanematel.    

Teiseks on meeldiv raamatut läbiv avatud, vigu tunnistav ja muutusi jaatav lähenemine. Näiteks tänagi aktuaalne teema nagu laste füüsiline karistamine, mille kohta autor nendib: „Keelukasvatuse harjumuse mõjul tarvitasime laksuandmist vahel ka oma lastega. Näiteks Jaaniga , kui ta veel teise eluaasta lõpul mähkmetesse tegi. Tagantjärele vaadates see asja paremaks ei teinud, pigem vastupidi. /../ Last ei tasu kehaliselt karistada ka siis, kui seadus seda lubab. Mind pandi lapsena nurka seisma. Kehaline oli seegi, selles mõttes, et väsitas – ja mõneti oli see häbiposti asetamine. Oma tuppa saatmine on mahedam ja tõhusam. Annab võimaluse järele mõelda.“ (lk 45)

Kolmandaks on hästi oluline, et raamatus vaadeldakse lapse arengut nii kodus kui koolis. Oluliseks märksõnaks on avastusõpe ja siin tuleb kummardus teha kadunud Mare Taageperale, kes seda õppeviisi Eestis tutvustas. Tsiteerin siin „Võimestuskasvatuses“ esile tõstetud Mare lauset: „Niipea kui õige vastus on antud, lõpeb asja arutamine ja lõpeb lapse mõtlemine.“ (lk 79). Mõtlemise õpetamine aga ongi kooli laiem eesmärk.

Neljandaks on oluline, et „Võimestuskasvatuses“ ei ole tabusid. Nii räägitakse rahulikult, kuidas lastele räägiti seksist ja surmast, alkoholist ja narkootikumidest jne. Lihtne näide Taageperade kodust: „Kui lapsed väikesed olid käisime teinekord kodus paljalt ringi, nii et meie kehalised erinevused olid näha. Kirjeldasime ka imikute sündimist.“ (lk 75) Avameelsus, avatud ja aus suhtumine kõikidesse laste probleemidesse ja küsimustesse on eelduseks, et need väärtused saavad olulisteks ka laste elus.

Viiendaks tahaksin rõhutada veel igal sammul „Võimestuskasvatuses“ ilmnevat hoolivust, mis minu hinnangul lihtsustab raamatu omaks võtmist erinevate põlvkondade poolt. Olgu liigutavaks näiteks siin luterliku ateisti  - nii on Rein Taagepera end nimetanud – õpetatud söögipalve lastele ja lastelastele:

„Peatu hetkeks enne sööki, mõtle neil' kel toitu vähe.
Ole tänulik ja valva, et ei rooga raisku lähe.“ (lk 46)     

Lõpetuseks tõdeksin lihtsalt, et tegemist on huvitava, praktilise ja mitmekülgse teosega, mida on hea lugeda: kellel lapsed suured, möödunu meenutuseks ja mõtestamiseks, kellel väikesed, õppimiseks ja avastamiseks. Raamatu on avaldanud kirjastus Atlex, toimetanud Kaile Kabun ja Nele Otto, kujundanud Alar Kitsnik. Rein Taagepera ise on pidanud oluliseks Hille Kõrgesaare rolli, kes ärgitas teda laste kasvatamisse puutuvad mõtted raamatuks kirjutama.