Wednesday, April 10, 2019

Ma olen berliinlane


Pidasin eelmisel nädalal oma koolis ettekande, mis on õpetajaks olemise ja poliitikuks olemise sarnasused ja erinevused.
Alustasin sarnasusest ja tõin näitena, kuidas asjad muutuvad, kui astud kõrvalseisjast osaliseks. Nii nagu John Kennedy kõne (1963) saavutas tõelise mõjukuse, kui ta ütles, et on berliinlane. Seda kinnitab ka minu kogemus nii koolis kui poliitikas.
Ma tulin kooli tööle järk-järgult, mõttes mõlkusid alternatiivina nii akadeemiline kui vaimuliku töö, kuid asjad hakkasid arenema siis, kui tegin otsuse, et ma olen naha ja karvadega õpetaja. Selle otsusega võtsin omaks ka õpetaja ametiga kaasas käivad stereotüübid, teatud vastutuse ebaõnnestumiste eest koolimaastikul, vastutuse õpilaste tuleviku eest jne. Aga pärast seda otsust tunnetasin, et edenesin õpetajana, tajusin koolimaailma sisemist loogikat, mõistsin, mida on ja mida pole võimalik parandada, tunnistasin oma vigu jne.
Üsna sarnaselt toimus ka poliitikas. Kohalikus volikogus olles oli mul võimalus jääda peamiselt  õpetaja rolli. Riigikogus taipasin natuke hilja, et sellist distantseerumist (et olen ikka õpetaja, aga noh, natuke poliitik kah) hoida enam võimalik ei ole. Ka poliitikas hakkasid asjad edenema, kui ütlesin, et olengi poliitik. Ei parem ega halvem teistest poliitikutest, olen osaline selles suures protsessis kuhu kuuluvad riigimehelikkus, populism, ambitsioonid, skandaalid jne.
Suurima erinevusena tõin välja koolis endastmõistatava tasakaalu hoidmise vajaduse. Religiooniõpetuse tunnis pole kunagi küsimust olnud, seal peavad kõlama nii konservatiivsed kui liberaalsed, nii kogemuslikud kui teoreetilised, nii ajaloost pärinevad kui tänapäevased argumendid. Vahel ei õnnestu tasakaal erinevate arvamuste vahel konkreetses tunnis, kuid see peab olema tagatud kursuse lõikes.
Poliitikas on teisiti, peab võimalikult hästi põhjendama ja esitlema oma maailmavaatelist (erakondlikku) arvamust, tasakaalu eest hoolitsevad teised erakonnad. Minu jaoks polnud see üleminek raske, eelkõige analoogia pärast usunditega – olen kristlane, kuid mul pole kunagi olnud raske suhelda ja õppida maausulistelt, budistidelt, moslemitelt, armastan juudi anekdoote ja Lao-zi kirjutisi.
Jätkan usuliste analoogiatega, poliitikas põrkusin ma nähtusega, mida olen nimetanud poliitiliseks fundamentalismiks. Ma ei hakka fundamentalismi selles postituses lahti seletama, head allikad on näiteks Tõnu Õnnepalu artikkel (http://www.burke.ee/2017/09/18/tonu-onnepalu-vundamentalismist/) ja TÜ kursus (https://www.ut.ee/et/mooc/religioosne-fundamentalism-radikaalne-poliitika). Ning selle fundamentalismi levik on paljusid ühiskonnas pisut rahutuks teinud.
Tänases Eesti Ekspressis (10.04.2019) ilmus Suleb Vedleri artikkel „Uus õukonnameedia“, kus tutvustati poliitiliselt fundamentalistlikku sõnumit pakkuvat meediat (eks ükshaaval olid need kanalid teada, kuid nende süsteemne esitus oli vajalik). Seda kokkuvõtet lugedes tekkis mul küsimus, kas ma saan tagasi õpetajaks minnes jätkata sealtsamast kus lõpetasin? Usun, et pisut sarnase dilemma ees on täna paljud inimesed, küsimuse asetusega pisut ettepoole: kas ma peaksin oma tänase identiteedi aluseks olnud otsuste kõrval tegema veel mingid valikud, mis mind teatud väärtustega seoks?          
Loomulikult saan eelnevas lõigus esitatud küsimusele vastata vaid iseendast lähtuvalt ja püüdsin seda ka teha. Samas loodan, et võib-olla pakun ka mõnele inimesele inspiratsiooni analoogilisteks olukordadeks.
Koolitundide puhul pole küsimust, seal peab tasakaal jääma ning kirjutan oma mõni aastat tagasi avaldatud artiklile julgesti alla: https://arvamus.postimees.ee/3742699/toomas-jurgenstein-kuidas-peaks-opetaja-klassi-ees-oma-maailmavaatega-kaituma
Kodanikuna avaldan sotsiaalmeedias seisukohti tihedamalt, kui enne otsuse tegemist, et olen ka poliitik. Näiteks fundamentalismi vastu aitab sageli huumor, kui seni olen fb grupi Patriarhaadi ja Keskaja kaitseks postitustega sageli kaasa naernud, siis ehk hakkan neid ka jagama.  
Saan toetada ühendusi, mis seisavad must-valgete tendentside vastu ühiskonnas, „Kõigi Eesti“ on praegu üks nendest, kellele omajagu loodan.     
Antiikfilosoofilt Herakleitoselt pärineb tore ütlus, ei saa astuda kaks korda samasse jõkke.  Tõepoolest, poliitikast väljununa ei saa astuda päris samadesse õpetaja kingadesse, midagi olulist on vahepeal muutunud. Otsust, olla berliinlane või poliitik, päriselt tagasi võtta võimalik ei ole.
  
          

Sunday, March 31, 2019

Käisin ilma tõrvikuta meeleavaldusel

Plakat eakaaslastele


Lõin liidu rohelistega
Käisin täna Tartu meeleavaldusel „Jah vabadusele, ei valedele!“  Ilm oli jahedapoolne, sellest hoolimata oli tipphetkel kohal 150-200 inimest. Oli päris toredaid kõnesid, naljakaid sõnakomistusi (inimõigused ei ole universaalsed), paar mõnusat kohtumist jne.

Üks möödaminev tuttav küsis, missuguseid valede vastu me protestime. Vastasin talle päris pikalt ja omajagu subjektiivselt, püüan siin kokkuvõtte teha.
Näiteks valede vastu, mis ignoreerivad teadust. Ma ei ole kuulnud, et EKRE oleks erakonna tasandil distantseerunud Martin Helme poolt väljaöeldud seisukohast, et kliimamuutused on pettus ning seda väitvad teadlased peavad silmas omakasu.

Teiseks, valede vastu, mida mõned koalitsiooni moodustavad poliitikud süüdimatult levitavad. Näiteks Peeter Ernitsa hiljutine fb postitus, kus ta esitas Euroopa Parlamendi Aafrika päritolu inimeste kohta vastuvõetud resolutsiooni tõlgenduse, kus ta soovitused, palved ja üleskutsed sujuvalt asendas kohustusega (paar kuud tagasi jagas ta ehk veelgi hullemat teksti 7 miljonist Eestisse saabujast). Tunnistan, mul on Peetri pärast tõsine mure, ta on olnud hea loodusteadlane, üks nendest, kelle eeskuju mõjutas mind minema bioloogiat õppima, kuid viimase aja sõnavõtud pole nagu tema tase.

Lisaks kaante vahele kogutud valede vastu. Lugesin (küll väga ositi) Henn Põlluaasa (tulevase spiikri?!) raamatut „Sotsid“, ma ei usu, et ta meelega valetab, kuid väga paljudest asjadest ei saa ta aru ning seetõttu kubiseb see raamat tõele mittevastavatest väidetest.  
Neljandaks, ka mina sain Jüri Ratase väljendist nõnda aru, et EKREga koalitsiooni ei moodustata. Loomulikult pean ma Jürist endiselt lugu, tal on tugev eetiline tunnetus ning usun, et teatud piire ta ei ületa.

Viiendaks ehk kõige olulisemaks oli tänane meeleavaldus suunatud sõna devalveerumise vastu (kaalusin ka, et kirjutada valede normaliseerumise vastu), et väljaöeldud sõna ei maksa enam midagi ning on normaalne seda järgmisel päeval seda muuta. Et mõned poliitikud otsustavad, et ongi lubatud öelda halvasti naistearstidele, homodele, lastetutele naistele jne.

Mõned märkused tänase poliitilise olukorra kohta veel. Loomulikult olen kaugel arvamusest, et poliitikas algas sõna (lubaduste, seisukohtade) devalveerumine praegu käivatest koalitsiooniläbirääkimistest. Minu meelest oli siin üks halvemaid näiteid Andrus Ansipi üleskutse viia Eesti viie jõukama hulka (ilma selle lubaduse eest vastutust võtmata) ning seepärast ma praeguses poliitilises olukorras mõistan Kaja Kallase pingutusi, Andruse Ansipi reljeefsed sõnavõtud erilist sümpaatiat ei tekita.

Siis veel väljaütlemistest, justkui oleks praegu meedias tekkinud mingi loodava koalitsiooni vastane hüsteeria. Seda ei ole. On väga tavaline opositsiooni ja kodanikeühenduste toimetamine, mis on tunduvalt pehmem ja intelligentsem, kui EKRE opositsioonis olek. Aga tõde põletab kindlasti valusamini kui mõne erakonna tõrvikud.

Sunday, March 3, 2019

Rahvuslus ei väljendu endale vastu rindu tagumises ja teisi halvustades


Olude sunnil kiiruga kirjutatud artikkel, seetõttu omajagu pealiskaudne. Ilmunud Postimehes: 


https://arvamus.postimees.ee/6535008/toomas-jurgenstein-rahvuslus-ei-valjendu-endale-vastu-rindu-tagumises-ja-teisi-halvustades



Tunnistan, et kui lugesin eile õhtul Priit Pulleritsu artiklit „Sotside pärishäda“, siis reageerisin üsna emotsionaalselt facebook-is: „Tuli ära! Üks sportlik ja vahva mees peab oma nätaka selle eest panema, et sotsid tõesti ei mõista rahvust vere puhtuse kaudu.“ Aga püüan nimetatud artiklit mõne sõnaga rahulikumalt kommentaarida.

Loomulikult hindavad sotsid rahvust ja rahvusriiki, selleks piisab lugeda vaid meie valimisprogrammi kuuendat peatükki „Eesti keele ja kultuuri areng“, mis algab tõdemusega: „ Kultuuripoliitika kujundamisel lähtume Eesti Vabariigi põhiseaduslikust sihist tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Käsitleme seda sihti kooskõlana kultuuri hoidmise ja järjepidevuse tagamise ning kultuurile omase uuenduslikkuse ja avatuse vahel.“

Programmis on selgelt öeldud, et rahvust me mõistame peamiselt keelelise ja kultuurilise identiteedi kaudu. Meile tõesti ei ole küsimuseks inimese geenid, vanaema või vanaisa päritolu, pea kuju või nahavärv. Piltlikult öeldes, kui Hiiumaal Näkimadalatel hukkunud laevalt oleks kantud randa tumedanahaline imik, kes kasvaks üles Leigeri ja Pireti peres ja talle oleks lähedasim keelekuju hiiu murre ning meelistoit suitsutatud tuulehaug, siis pole sotsidel küsimus teda hiidlaseks tunnistada.  

Siiski on sotsidel veel üks omapära. Me püüame rahvusluse  teemal hoiduda loosunglikkusest ja vastandmisest ning konfliktide puhul püüame leida töötavaid lahendusi. Võtame näiteks viimastel nädalatel teravalt üleval olnud Kohtla-Järve riigigümnaasiumi õppekeele küsimus. Direktor Anne Endjärve pidas selgelt  parimaks lahenduseks sotsiaaldemokraatide  poolt pakutud mõtet võtta Järve kool riigi pidada ja säilitada see täistsükli koolina.      
    
Või teine näide: Priit Pullerits teeb hoiatava näitena oma artiklis juttu üle-eelmisel aastavahetusel esitamata jäänud Eesti hümnist ja mulle meenusid reageeringud sellele möödalaskmisele. Sotside Ivari Padari ja Liia Hänni eestvõttel koguneti järgmise ööl Vabaduse platsile hümni laulma, EKRE saatis laiali poliitreklaami, kus oli vigaselt kirjutatud nii hümni pealkiri kui ka sõnade autori nimi.

Olen öelnud („Rahvuslased, vastandumine ja rahvast hoolimine“ Postimees 27.03.2017 ), et oma rahvast, keelest ja kultuurist hoolijad võivad üsna harmooniliselt kuuluda sotsiaaldemokraatide toetajate hulka. See on viljakas sümbioos, kus primaarseks pole kunagi vastandumine /../ Teisalt ka tõdesin („Rahvuslusest ei pea tegema midagi karikatuurset“ Postimees 4.jaanuar 2017).: „Olla rahvuslane on austusväärne ja tõsiseltvõetav maailmavaateline otsus. Küllap iga eestlane, kes peab oluliseks ning armastab oma keelt ja kultuuri, kannab endaga kaasas suuremal või väiksemal määral rahvuslust. Rahvusluse intellektuaalne ja emotsionaalne nudimine aga võib muuta tõsise maailmavaate karikatuuriks. Ja sellest on kurb.“ Täna on mul kurb, et viimasel hetkel enne valimispäeva on loosunglikult tõmmatud lauale teema, mis reaalsuses nõuab rahulikku ja pikemaajalist arutelu. 

Tuesday, February 26, 2019

Kolm viimast lubadust



Koos oma nõuniku kass Barcelonaga
Kui alustasin oma isiklikku aktiivsemat kampaaniat, siis kirjutasin oma kolmest esimest lubadusest valimisteks: (http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2018/12/kolm-esimest-lubadust-valimisteks.html). Tegelikult olen üsna rõõmus, et ma vahepeal midagi ei lubanud ning nüüd ongi aeg kirjutada kolmest viimasest lubadusest. Tõtt öeldes on needki osalt kolme esimese lubaduse täiendused.

Kõigepealt mõni sõna haridusest. Eelmistes lubadustes rääkisin rohkem välistest asjadest: õpetajate puudusest, stereotüüpidest, palkadest jne. Aga ka hariduse sisust on vaja rääkida. Ma tean väga hästi, et see pole niivõrd riigikogu kui valitsuse teema, kuid minu meelest tuleb õppekava ja ainekavad jälle ette võtta ning riigikogu liige saab siin tagant torkida. Toon ainult kaks näidet gümnaasiumi astmelt, mida kõige paremini tunnen. Väga konkreetne küsimus on kitsa ja laia matemaatika probleemid, keegi ei ole õnnelik (vt näiteks Alo Savi arvamust: http://opleht.ee/2019/02/matemaatika-kuningas-on-alasti/). Teiseks peaks liikuma kohustusliku osa vähendamise ja valikute suurendamise poole. Ma arvan, et õpilasel peaks olema õigus ka teatud ainetest loobuda ja teistesse rohkem süveneda.  Lisaks veel üks mõte, kes on gümnaasiumis õpetanud, need teavad, et õpilaste puudumist 12. klassis on väga raske ohjata – nad on noored täiskasvanud. Minu ideaalis võiks õppekava olla nii paindlik, et andekamatel oleks võimalik gümnaasium läbida ka kahe aastaga. Ning see ei käi pelgalt gümnaasiumi kohta, olen kuulnud, et õppekava ja ainekavasid peaks läbi vaatama ka põhikooli ning kutsehariduse osas. Samas tean ka seda, et õpetajad on oma aine patrioodid ning ei kohustuslike tundide vähendamine ega ainekava hõrendamine ei lähe lihtsalt.      

Teiseks peatun rohelistel teemadel. Eesti Metsa Abiks kompass andis mulle punase tule ja ei soovitanud mind valida. Ma saan neist aru, nad ootasid selget seisukohavõttu mitmetes küsimustes, mina selleks valmis polnud. Ja siin pole midagi teha, minu ideaalis on ka kõige raskemad teemad läbiräägitavad ja sellest ma taganeda ei saa. Kellel on soov sümpaatselt rohelisi sotse valida, neile soovitan Tartu nimekirjas Gea Kangilaskit, Lemmit Kaplinskit, Ott Maidret ja Asko Tammet, kõik nad on väga head inimesed, kellel ka süda on õigel kohal. Oma isikliku loodusloo olen lahti kirjutanud siin: http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2018/08/puhastustuli-loodust-armastavatele.html

Viimane lubadus on väga pretensioonikas ja ülbegi. See on lubadus jääda ka riigikogus iseendaks. On tõsi, et võimule lähedal olek tekitab hulgaliselt kiusatusi muuta ümbritsevat oma isiklikest soovidest lähtuvalt ja see võib kaasa tuua ka iseenda muutumise. Reaalses elus tähendaks see dialoogi asendamist monoloogiga, kontaktide hõrenemist vanade sõprade ja õpilastega, sisuliste argumentide asendumist ameti autoriteedile toetuvaga jne. Ma ei tea kuivõrd ma suudan, kuid püüan nendele ohtudele vastu seista.