Thursday, April 2, 2020

Meie lõputu küünlapäev



Küllap mäletavad paljud nüüd juba üle kahekümne viie aasta vana filmi „Lõputu küünlapäev“. Peategelane avastab, et igal hommikul algab uuesti päev, mida ta on 24 tundi tagasi juba läbi elanud ja mida ta vastikuks ja tüütuks peab. Siis aga leiab ta järk-järgult, et teda ümbritsevas maailmas on asju, sealhulgas kauneid, mida ta ühekordses päeva läbielamises polnud märganud.
Näib, et praegu kodudes karantiinis olevatele või kaugtööd tegevatele inimestele on tänane olukord filmiga mõnevõrra sarnane. Hommikuti on tüütut kordumist, kuid pikkamisi leitakse ka võimalusi, millest süvenemist paksematesse raamatutesse ning pikematesse filmidesse, aiatöid ja inimtühjades kohtades sportimist on ehk kõige enam esile toodud. Pisut rohkem usunditega tegelenuna tahtsin välja tuua mõned üsna subjektiivsed mõtted, milline võiks olla religiooni roll tänases koroonaviiruse tõttu ärevas ühiskonnas. 

 Kõigepealt, mulle tundub, et usundite vaheline koostöö ja oikumeenia omandab tänasel päeval suurema kaalu kui tavaolukorras. Palvega saab hädasolijaid toetada nii katoliiklane, protestant, moslem kui jehoovatunnistaja ning õpetuslikud erimeelsused ja vastandused peaksid edasi lükkuma. Tsiteerin siin mulle lähedast Hermann Hesse „Klaaspärlimängu“, kus autor erinevatest religioossetest allikatest võrsunud lähenemist aktsepteerib:
„Vagadus, see tähendab usklik, elu ohverdamiseks valmis teenistus ja truudus, on igas usutunnistuses ja igal astmel võimalik ning see teenistus ongi isikliku vagaduse, siiruse ning väärtuse ainsaks kehtivaks proovikiviks.“

Teiseks, mulle tundub, et pisut suurema tähelepanu omandavad usulised reeglid – näiteks kristlastele kümme käsku. Loomulikult jäävad kõige olulisemate käskudena taustale armastuse käsk, mis käsib Jumalat kogu oma olemusega armastada, ning teiseks kuldne reegel, mis nõuab käitumist nõnda nagu inimene tahaks, et teised temaga käituksid. Ärev aeg küsib aga ka reeglite järele. Sõnastasin oma raamatus „Kes Sa oled taevas. Avatud uskliku aabits“ pisut tänapäevasemalt kümme käsku, eriliselt tõstaksin pandeemia olukorras neist esile neljanda, pea tänu ja austusega meeles oma vanemaid ja eelnevaid sugupõlvi ning püüa neid mõista ning kaheksanda, fantaasia on oluline, kuid tõsistes asjades tuleb tõtt rääkida. Esimene esile toodud käskudest viitab koroonaviirusest kõige haavatavamale vanemale põlvkonnale, teine adekvaatse informatsiooni olulisusele. 

Kolmandaks ma arvan, et teravdatud tähenduse ja tunnetuse alla satub patt. Kristluses on seisukoht, et iga inimese loomus on patu poolt rikutud. Mingil põhjusel, mis pole meile lõpuni selge, on inimesed hakanud endid pidama sõltumatuteks ja vabadeks maailma valitsejateks, kes näiteks käituvad meie planeediga hoolimatult.
Võime patu kohta mõistetavamat väljendit otsides kasutada julgesti sõna ebatäiuslikkus. Ebatäiuslikkusest tulevad paljud inimlikud eksimused, näiteks suutmatus omaksvõetud põhimõtetest kinni hoida, kaasinimeste halb kohtlemine, kahjurõõmu tundmine ja palju muud. Küllap satuvad tänasel päeval avalike või sisemiste etteheidete alla eelkõige patused tegevused, mis püüavad tänast surutist kasutada kitsalt isikliku kasu lõikamiseks.
Neljandaks tähtsustub kiriku kui hoidja roll. Omajagu kultuuri on täna interneti – ja telemaailmas, seevastu kinod, teatrid, muuseumid ja kontserdid on ootele pandud. Kiriku kui vaimukultuuri säilitaja funktsiooni on teoloogid väsimatult rõhutanud, olgu näiteks Uku Masing artiklis „Kiriku ülesanne kultuurimandumisel“ või Leszek Kolakowski meeldetuletused „Naeruvääristatud Jeesuses“:
„/../aga kõik Jeesuse kuulutused, mis meie kultuuri püsima jäid, tunduvad nüüd sajandite pärast triviaalsena, aga just tänu Jeesusele on need nüüd triviaalsed. Et inimene ei vaja üksnes toitu ja kehakatteid – kas võib olla midagi lihtlabasemat. Aga korduvalt on selgunud, et tuleb visalt võidelda selle tõsiasja tunnistamise nimel, näiteks veendes, et inimese vaimutööd ei saa hinnata selle järgi, millist materiaalset kasu see kellegi arvates tooma peaks.“
Viimaks, ehk kõige subjektiivsemalt, ma  arvan, et religioon oskab õpetada tänulikkust ka rasketel aegadel. Mõned päevad tagasi naeruvääristati päris ohtralt presidendi algatust lehvitada akendel mobiili taskulampidega neile, kes viirusohule vaatamata igapäevast tööd teevad: arstidele, bussijuhtidele, poemüüjatele, prügivedajatele jt. Küllap jäi ka selle üleskutse selgitus pisut napiks.
Analoogilisi tänuaktsioone on tehtud päris paljudes riikides. Kujutan päris hästi ette prügivedaja väikest poega, kes näeb naabermaja akendel kümmet valgusvihku ja ütleb: „Issi, Sinule lehvitatakse!“
Ma arvan, et kriisis rasket tööd tegevaid inimesi tuleb tänada veel. Miks mitte nõnda, et järgmisel korral ühineks aknal lehvitavate inimestega ka kirikukellade helin.        

Monday, February 17, 2020

Humanitaaria aeglane alistumine



 Humanitaaria rahastamise teema pole vaibunud. Nädalapäevad tagasi esitasid Kristiina Ehin ja Mari Kalkun esmakordselt laulu „Hädaabikõne peaministrile“, kus nad laulsid Miina Härma ja Anna Haava loomingu toel eesti rahvusteaduste ja rahvaluule arhiivi toetuseks.

Kuulasin laulus kostvaid kibedaid sõnu, mõtlesin Mari Kalkunile, keda olen aastaid tagasi õpetanud ja äkki tabasin end ootamatult minevikku vaatamas. Püüdsin ajas tagasi minnes meenutada, kas ma julgustasin Mari poole sõnagagi astuma rahvalauliku-muusiku teele, see oleks olnud endastmõistetav, sest tema eeldused ja anne selleks valikuks paistsid kilomeetrite taha. Kui ma seda ei teinud, kas olin juba siis humanitaarse elukutse esiletõstmisest loobunud ja olnud õpetajana rahvusteaduste vaikses alistumises mõnevõrra osaline.

Rahvusteadustest, teadusraha jagamisest, koefitsientidest ja teaduse rahastamisel üldiseks eesmärgiks seatud ühest protsendist SKPst on viimastel nädalatel palju kirjutatud. Ehk on eestikeelse humanitaariaga tegelevate teadlaste olukorra üldistavaks kirjelduseks üks parimaid kujundeid professor Rein Veidemanni Eesti Keele Instituudis  korraldatud ümarlaua sissejuhatuseks peetud kõne pealkiri „Hing paelaga kaelas“ (ERRi uudised, 02.02.2020).  Samal teemal on ilmunud mitmeid artikleid (Johanna Ross, Tiit Hennoste, Neeme Näripä jt), presidendile ja valitsusele on tehtud avalik pöördumine ning tunnistan, et  ei oska esitatud argumentidele midagi olulist lisada. Ehk siis ainult juba esimeses lõigus väljendatud tunnet, et võibolla algas humanitaaria alistumine algas juba mõni aeg tagasi.

Folklorist, laulja ja luuletaja Aado Lintrop, kelle blogipostitus oli üks  humanitaaria seekordne ärkamine alguse sai, on pessimistlik ja kurb: „Mis edasi saab? Olen väga mures kõigi oma nooremate kolleegide pärast, kes jäävad kas päris ilma tööta või hakkavad enam-vähem sama tööd tegema poole väiksema raha eest.“.

Mõtlesingi, millal ma viimati ütlesin naljatlevalt mõnele õpilasele, et sinust võiks saada hea arhivaar, rahvaluuleteadlane, filoloog või eesti usundi uurija. Ja pean tunnistama, et ei suutnud seda meenutada. Tõsi, paar korda olen mõne õpilase filosoofilist võimekust esile tõstnud, kuid samas kiirustades maininud, et head filosoofid võivad olla väga mitmekesiste elualade inimesed. Tulevastest elukutsetest ja haridusvalikutest rääkides olen viimased kümmekond aastat pigem suu kinni pidanud, elanud kaasa humanitaaria valinud õpilaste võitlusele rahaliselt väärikalt elada. Ja tõdenud, et Marju Lepajõe mõtiskluses filmis „Päevade sõnad“, kus ta arutleb ainult kerge irooniaga kui palju maksab üks tõlgitud Descartes΄i meditatsioon, on midagi tänasele maailma väga omast.    

Kirjeldatud mälestusi elustades olen mõelnud, et viimastel nädalatel diskuteeritavad rahastusotsused on tegelikkuses vaid jäämäe tipp. Et sellised otsused üleüldse võimalikuks saaksid, eelneb nendele ilmselt humanitaaria aeglane alistumine juba üldhariduskoolides. Ja võibolla on selle üheks tunnuseks humanitaaria kui halvasti makstud ja stressirohke elukutse soovitamisest loobumine.  

Teoreetiline füüsik Piret Kuusk kinnitab oma hiljuti ilmunud raamatus „Aegruum“ selgelt, et kui me ei mõtle enam eesti keeles, oleme rahvusena kadunud. Mulle tundub, et humanitaaria alistumise peatamise üheks eelduseks on sellega seotud murede tajumine võimalikult erinevate elualade poolt. Muutunud hoiaku piltlikuks näiteks võiks olla ükskõik missuguse aine õpetaja poolt pillatud repliik mõne muusikariistaga kokkukasvanud õpilasele: „Rahvalauliku-muusikuna võiksid sa edasises elus paljudele rõõmu pakkuda!“

Lisaks:
Peaaegu alati aitab masendusest välja huumor. Järgnev tsiteerimine ei taotle kindlasti järjekordset füüsikute lüürikute vastuolu esiletõstmist, pigem stereotüüpide nähtavaks tegemist. Nimelt kirjutasin mõned päevad tagasi Facebooki lühikese kommentaari „Naer läbi pisarate“ kui jagasin ülimenuka komöödiasarja „Suure Paugu teooria“ üht episoodi, mida püüan järgnevalt kirjeldada. Läbi arvutiekraani vestlevad seal geniaalne füüsik Sheldon ja ainult pisut vähem geniaalne neurobioloog Amy.
„Ole valmis tõeliseks õuduseks!“ ütleb Amy häält tõstes. „Kui Su sõbrad pole veenvad , võidakse sellel aastal toetada geoloogiaosakonda.“
Sheldon on nördinud „Armas aeg, mitte mullainimesi!“
Amy tõstab oma näo kaamerale veel lähedale ja sosistab: „Või veel hullem: need rahad võivad minna humanitaaridele?“
Sheldon on üdini kohkunud, kuid resoluutne: „Ei!“
Amy maalib võimalikust õudusest täpsema pildi: „Miljonite dollaritega külvatakse üle luuletajad, kirjandusteadlased ja soouuringutega tegelevad üliõpilased!“
Kogu Sheldoni olemus väljendab ebaõigluse tajumist: „Kui ebahumaanne!“   


Monday, January 6, 2020

See asi jääb südametunnistusele


On omamoodi sümboolne ja Eesti jaoks pisut ka irooniline, et religioosses maailmas algas 2020. aasta rahuliku vabandusega. Vana-aasta õhtul klammerdus Vatikanis üks naine palverändureid tervitama tulnud paavst Franciscuse käe külge ja paavst vabastas end kerge laksuga naise näppude pihta. 1. jaanuaril paavst vabandas: „Ma vabandan oma eile näidatud halva eeskuju pärast. Vahetevahel kaotan isegi mina kannatlikkuse.“ Sügavalt kristlikul pinnal seisvale maailmavaatele on vabandamine midagi loomulikku.
Möödunud aastal olid vabandamised Eesti poliitikas oluline teema. Eelkõige olid kõne all mitmed EKRE liikmete solvavad väljaütlemised, puudutasid need siis Tallinna Ülikooli, Soome peaministrit jt, mitmete nende ütluste eest on peaminister Jüri Ratas vabandanud. Võibolla asjata, sest EKRE poolt kostnud hääli, et nad peavad seda vabandamist ülearuseks (Helle-Moonika Helme: oleme korduvalt Ratasele öelnud, et ei ole vaja vabandada. ERR 29.12.2019).
Olen mõelnud, et kellegi teise eest vabanduse palumine toimub siis, kui see, kelle eest vabandatakse, pole vaimult veel küps. Nii vabandab vanem oma rumala lapse eest, töödejuhataja kogenematu töölise praagi eest, olen mitmel puhul vabandanud (enamasti küll mõtetes) ebaküpse  kristluse viljade eest jne. Kellegi eest vabandamine eeldab ka teatavat kaasvastutust. Nii peaks vabandust nõudva teo korda saatnud inimese olek või seisund olema vähemalt osaliselt tingitud tema eest vabandajast.  
Vabandamist nõudva olukorra loomine võib olla ka osa poliittehnoloogiast. Näiteks kui üks erakond püüab toetajatele muljet avaldada karmide sõnade ja robustsete hinnangutega, siis teine mõistvuse, vanemlikkuse ja vabandustega. Kuna olen ise suhteliselt kergeusklik, mõistan paljusid poliittehnoloogia rakendusi alles hilinemisega,  olen viimasel ajal vaadanud tunnustusega inimestele, kes pisut tüütuks muutuvate vabanduste asemel tõdevad, et teatud otsused ja väljaütlemised jäävad nende esitaja südametunnistusele.  
Võin omast kogemusest kinnitada, et vahel südametunnistusele võetud asjad vaikselt hajuvad. Mäletan, et tunnetasin lausa materiaalselt, kuidas ma kooseluseaduse pooldamisega ja selle toetuseks artiklite kirjutamisega teatud raskuse oma südametunnistusele võtsin. Edasi on see raskus vaikselt hajunud, sest reaalselt ma näen, kuidas see seadus inimesi aitab. Näiteks jaanuarikuu esimesed päevad tõid rõõmsa uudise, kaks minu endist õpilast olid sõlminud kooselu. Kuna tegemist oli noormeestega pidid nad selleks kasutama kooseluseadust.
On loomulik, et riigi juhtidelt nõutakse kaalukamaid otsuseid kui tavalistelt kodanikelt.  Pärast seda kui peaminister ja veel mõned riigis olulisel positsioonil olevad inimesed kinnitasid, et ta ei lähe Eesti Vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõtule, postitasin Facebook-i mõistujutu Luuka evangeeliumist:
„Aga Jeesus ütles talle: „Üks inimene tegi suure pidusöögi ja kutsus paljusid. Ja pidusöögi alates läkitas ta oma sulase kutsutuile ütlema: Tulge, sest kõik on juba valmis! Aga nemad kõik hakkasid nagu ühest suust vabandama. Esimene ütles talle: Ma olen ostnud põllu ja pean tingimata minema seda vaatama, ma palun sind, vabanda mind! Ja teine ütles: Ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid proovima, ma palun sind, vabanda mind! Ja veel teine ütles: Ma olen äsja võtnud naise ja seepärast ma ei saa tulla. Ja sulane tuli tagasi ja teatas seda oma isandale. Siis kojaisand vihastas ja ütles oma sulasele: Mine kohe välja linna tänavatele ja teedele ja too siia vaeseid ja küürakaid ja pimedaid ja jalutuid! Ja sulane ütles: Isand, nõnda nagu sa käskisid, on tehtud, aga veel on ruumi. Ja isand ütles sulasele: Mine välja teedele ja aedade äärde ja keelita rahvast sisse astuma, et minu koda saaks täis! Jah, ma ütlen teile, ükski kutsutud meestest ei saa minu pidusööki maitsta!”“ (Lk 14:16-24)
Ma tean hästi, et tekstis sümboliseerib pidusöök Jumala riiki, kuid otsides tänapäeva puudutavat tõlgendust võiks see pühakirja lugu peegeldada olukorda ka meie riigi kõige olulisemal peol, kus peaks ideaalis olema ülekaalus üksmeel, rõõm, leppimine ja rahu – loost võib välja lugeda ka seda, et niisugust olukorda pole lihtne saavutada. Mõistujutust selgub, et peokutsele vabandamisega vastamine ei ole päris õige. Küll aga võiks olla enam mõistetav otsus kutsest loobuda kui tagasilükkaja möönab, et see otsus jääb tema südametunnistusele. Edasi näitab selle otsuse õigust või ekslikkust juba aeg.   

Monday, November 4, 2019

Täna on uhke olla tartlane!


Pisut rohkem kui kakskümmend aastat tagasi hakkasin Hugo Treffneri Gümnaasiumis õpetama religiooniõpetust. Aja jooksul on see õppeaine kandnud erinevaid nimesid – kooli usuõpetus, usundilugu, religioonilugu, religiooniõpetus, usundiõpetus – tegelikkuses pole õppeaine nimel erilist tähtsust, oluline on sisu. Oleme tundides koos õpilastega uurinud maailma usundeid ja arutanud mitmete usuliste probleemide üle. Tegemist on tavalise õppeainega teiste seas, kuid usun, et mingi killu maailma mõistmiseks see õpilastele lisab.
Paarkümmend aastat tagasi õpetamisega alustades ei kulgenud asjad sujuvalt. Ikka kuuldus arvamusi, et juba tunnis osalemine võib õpilaste mõjutada religioossuse suunas, avaldati kahtlust, et tundides toimub informatsiooni kallutatud esitamine, mingil hetkel sattus õpetamine isegi vastuollu tollase õiguskantsleri Allar Jõksi hinnanguga, kelle arvates ei tohtinud õppeaine olla humanitaarsuunas kohustuslik. Mäletan ka üht üsna rahvavaest, kuid tartlastest koosnenud protestimarssi usundiõpetuse õpetamise vastu, kus kanti loosungit „Jätke lapsed rahule“ – enam-vähem analoogilisi loosungeid võis kohata ka reedel Tartus peetud protestimiitingul noortekeskusse kavandatud LGBT teemalise arutelu vastu.  
Küllap on selge, et meenutasin oma õpetajatöö algust seoses möödunud nädala reedel Tartus toimunud meeleavaldusega. Olgu kohe öeldud, et minu hinnangul on Tartus on väga head noorsootöötajad, kes toovad noored kokku, pakuvad huvialast tegevust, väärtustavad sõprust ja truudust, toetavad tõrjutuid. Paljud nende poolt toetatud väärtused on noortele olulised ka hilisemas pereelus.
Tean ka seda, et analoogiad pole kunagi täielikud, kuid minu jaoks isiklikult on kõnekad paralleelid viimastel nädalatel toimunud LGBT ühingu ründamise ja usundiõpetuse alguse vahel: mõlemal juhul kerkisid süüdistused propagandas, algas süüdlaste otsimine – oli selleks siis sotsiaalminister Tanel Kiik või Eesti religiooniõpetuse ülesehitaja Pille Valk.
Reedestele sündmustele tagasi vaadates tundub esmalt, et miitingu keskne idee oli siiski juba eos määratud läbikukkumisele.  On ju Heade mõtete linnas üsna kohatu avaldada meelt teadmiste vastu, küllap seepärast pididki reedese ürituse organiseerijad mujalt Eestist lisaväge tooma ning kihutuskõnelejaid otsima. Oli meelikosutav, et oma sõpru toetama tulnud Tartu noored näitasid, et ka neil on sellel teemal (tasa)kaalukas sõna öelda.
Tulles tagasi paralleelide juurde, siis mäletan ka seda, kui sageli haagiti usundiõpetuse vastu suunatud sõnavõtuga kaasa protest, miks rahastab riik usuorganisatsioone. Näiteks teravalt tõstatatakse see küsimus Ervin Õunapuu 2004. aasta filmis „Lihtsad küsimused“. Olen ikka olnud seisukohal, et mõistva ühiskonna ülesehitamiseks on vajalik, et usuliste ühenduste püüdlused, seisukohad ja kahtlused oleksid laiemalt kuuldavad ning teatud riiklik toetus selleks on tarvilik (ma ei räägi siin sakraalehitustest, ka nende korrashoiu toetamine on loomulik, kuid see on teine teema) – ükskõik, kas ma kõikide nende seisukohtadega nõustun või mitte. Täpselt samuti arvan ma LGBT ühingu kohta.     
Tean väga hästi, et igal seisukohal on oma minevik ja lugu. Nii mõnigi minu tänane hea sõber suhtus omal ajal usundiõpetusse suure kahtlusega, enamik neist on tänaseks selle õppeainega leppinud. Samas olen ka ise suhtunud LGBT ühingu tegevusse skeptiliselt – täna arvan, et nad teevad ühiskonnas rasket ja vajalikku tööd.  
Teoloogina mõistan, et religioossetest allikates võrsuvad arusaamad on püsivad ja Eesti oludes pigem konservatiivsed, minulegi meeldib sageli ümiseda laulu Old Time Religion. Samas mõistan isiklikult religioosseid hoiakuid alati uuenevatena, kus püsivale maailmavaatelisele alusele lisandub aja jooksul üha kasvav mõistmine ja seda kindlasti ka kunagi kõrvaleheidetute vastu.
Mõeldes veelkord usundiõpetusele ja LGBT ühingu toimetamistele, siis väga tahaks, et nende teemade ja sündmustaga kokku puutuvad inimesed meenutaks kõikides kultuurides ja usundites tuntud kuldset reeglit:  ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sinule teeksid. Võttes aga kokku reedesed sündmused Tartu raekoja platsil, siis jäi see meelde päevana, kus õhtul võisin rahulolevalt tõdeda: „Täna on uhke olla tartlane!“    


Saturday, October 26, 2019

Et rõõm ei asenduks kahjurõõmuga


Tagasiside kahest nüüd juba mõned nädalad tagasi toimunud usuga seotud sündmusest, milles olen osalenud, pani mind taas mõtlema usu ja kiriku rolli üle Eestis. Eelkõige üht usuringkondade seest kasvavat ohtu, mida olen hakanud pisut teravamalt tajuma, tahaks välja tuua. Aga kõigepealt neist kahest sündmusest.

11. oktoobril toimus Tartus konverents „Seksuaalsus ja religioon – ühisosa otsides“, korraldajateks Eesti Seksuaaltervise Liit ja Tartu Ülikooli usuteaduskond. Kohal viibinuna võin kinnitada, et konverents oli huvitav, sealt võis leida nii uusi mõtteid, kinnitusi vanadele mõtetele ning ideid, mida tahtnuks veel kaaluda või millele vastu vaielda. Ja sugugi mitte vähe tähtis, kohvipauside ja lõuna ajal peetud vestlused olid sisukad ja huvitavad. Mitmetes usulistes ja konservatiivsetes portaalides olid hinnangud antud  konverentsile negatiivsed.

13. oktoobril esitlesin Tartus Jaani kirikus oma aabitsat „Kes Sa oled taevas. Avatud uskliku aabits.“ Esitlus kulges kenasti, ehkki raamatuke oli valmis juba paar nädalat. Olen sellele aabitsale saanud üsna palju tagasisidet, seda nii teoloogide, koguduse liikmete kui ka usust kaugemale jäävate inimeste käest. Enamasti toetust (näiteks Isabel Jezierska „Jumal naerab, kui Jeesus nutab“ Sirp 25.10.2019), kuid ka kriitikat selle raamatukese liigse liberaalsuse pärast. Õieti on ette heidetud põhiliselt üht peatükki, kus kinnitan, et kristlane võib rahulikult toetada kooseluseadust.  

Vaatleksin aga hoopis vaadelda üht sündmuste sisusse mitte puutuvat küsimust, mida olen samuti mitmel korral kuulnud. Nimelt, miks ma üleüldse (sama on küsitud usuteaduskonna kohta, kuid siin ei saa ma kindlasti vastajaks olla) avaldan avalikult seisukohti, mis pole praegusel hetkel kiriku pealiinis üldlevinud? Olen sellele küsimusele vastates kasutanud nii emotsionaalseid kui ratsionaalseid argumente.

Esimese mõttekäigu olen laenanud Jaan Kaplinskit, kes on võrrelnud usu kuulutamist armumisega. Armunuga on nõnda, et ikka ja jälle tahab rääkida oma kaaslasest. Nii olen ka mina ikka ja jälle rääkinud luterlikust teoloogiast, mille keskmes on armastus ja lunastus ning kuidas need ühiskonnas avalduvad on põlvkonnast põlvkonda kestva igavese tõlgendamise küsimus.       

Teiseks on mind kahtlemata mõjutanud ka vastutus. Olen järgnevat mõttekäiku oma koduse kiriku EELK kohta paar korda esitanud, kuid teen seda ka veel kord. Kasutan veidi vananenud andmeid, kuid mäletatavasti luges 2000. aasta rahvaloenduse põhjal end luterlaseks 152 237 inimest, 2011 oli see arv 108 513. TÜ emeriitprofessor Ene-Margit Tiit on neid numbreid kommenteerinud nõnda: „Seega ei ole luterlaste osas toimunud kahe rahvaloenduse vahel muid muutusi, välja arvatud vanema põlvkonna lahkumine ja noorema põlvkonna seas usklike väga nõrk peale kasv.“
Numbrid ütlevad, et pigem konservatiivsetest hoiakutest lähtuv EELK kaotas kahe rahvaloenduse vahel umbes 30% oma toetajatest. Seda on tunduvalt rohkem, kui võrrelda mitmekesisemate Skandinaavia luterlike kirikutega, kus on konservatismi kõrval alati ka avatud ja uudsust otsiv lähenemine ning nad on suutnud kõnetada erinevaid põlvkondi. See on ka üks põhjuseid, miks ma püüan mulle endale omast keskmisest (tean väga hästi, et see väljend on spekulatiivne) ehk pisut liberaalsemat usku jõudu mööda kirjutiste ja sõnavõttudega nähtavaks teha.

Ühesõnaga, minu meelest on liberaalsema ja konservatiivsema suuna eksisteerimine kirikus normaalne ja rikastav.  Oht, mis sellega kaasneb, mida olen viimasel ajal teravamalt tajunud ja millest ma ise kindlasti puhas pole, on püüe asendada rõõm kahjurõõmuga.

Rõõmu osa on ristiusus oluline, meenutagem või Issanda ingli kuulutust Luuka evangeeliumist: „Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale!“ (Luuka evangeelium 2:10). 

Aga puhas rõõm eeldab, et Sa tunned rõõmu ka selle inimese saavutustest, kes ei ole sinuga sama meelt. Olen kogenud ja näinud, kuidas usulistes asjades väljendub erimeelsus sageli teistmoodi mõtleja moraali ja väljaütlemiste kriitilise mikroskoobi alla võtmises. Kindlasti on võimalik temas vigu leida, mõnda tema väljaütlemist pahatahtlikult tõlgendada ning usulise sõnumi rõõmu asendab märkamatult kahjurõõm, sest teistimõtleja madal moraalne pale on paljastatud. Madala moraalse palega inimese ebaõnnestumiste üle on aga võimalik kergesti kahjurõõmu tunda, südametunnistust see eriti ei vaevagi.

Tahaks lõpetuseks jällegi rõhutada seksuaalsuse ja usu kokku viinud esimeses lõigus nimetaud konverentsi avakõnes kõlanud usuteaduskonna juhataja Urmas Nõmmiku sõnu: „ .. tuletan meelde vana maailma prohvetite suus kõlanud ütlust: ärge kartke!“ Tõepoolest, ei tohi karta näha head inimestes, kes saavad maailmast teisti aru.

Esitan ka mõned lingid, kus olen usu ja kiriku mõju üle ühiskonnas mõtisklenud:  
Eesti Kirik 26.02.2014: „Kasvame lahku“  http://www.eestikirik.ee/kasvame-lahku/
Kirik &Teoloogia 18.03.2016: „Konservatiivide pärast kirikus ma ei muretse“ https://kjt.ee/2016/03/konservatiivide-parast-kirikus-ma-ei-muretse/
Õhtuleht 09.10.2017 : „Jumala saadetud päästekopter“ http://www.ohtuleht.ee/832894/toomas-jurgenstein-jumala-saadetud-paastekopter
Sirp 19.10.2018: „Vana hea valgustatud luterlus“ http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/vana-hea-valgustatud-luterlus/