Monday, January 6, 2020

See asi jääb südametunnistusele


On omamoodi sümboolne ja Eesti jaoks pisut ka irooniline, et religioosses maailmas algas 2020. aasta rahuliku vabandusega. Vana-aasta õhtul klammerdus Vatikanis üks naine palverändureid tervitama tulnud paavst Franciscuse käe külge ja paavst vabastas end kerge laksuga naise näppude pihta. 1. jaanuaril paavst vabandas: „Ma vabandan oma eile näidatud halva eeskuju pärast. Vahetevahel kaotan isegi mina kannatlikkuse.“ Sügavalt kristlikul pinnal seisvale maailmavaatele on vabandamine midagi loomulikku.
Möödunud aastal olid vabandamised Eesti poliitikas oluline teema. Eelkõige olid kõne all mitmed EKRE liikmete solvavad väljaütlemised, puudutasid need siis Tallinna Ülikooli, Soome peaministrit jt, mitmete nende ütluste eest on peaminister Jüri Ratas vabandanud. Võibolla asjata, sest EKRE poolt kostnud hääli, et nad peavad seda vabandamist ülearuseks (Helle-Moonika Helme: oleme korduvalt Ratasele öelnud, et ei ole vaja vabandada. ERR 29.12.2019).
Olen mõelnud, et kellegi teise eest vabanduse palumine toimub siis, kui see, kelle eest vabandatakse, pole vaimult veel küps. Nii vabandab vanem oma rumala lapse eest, töödejuhataja kogenematu töölise praagi eest, olen mitmel puhul vabandanud (enamasti küll mõtetes) ebaküpse  kristluse viljade eest jne. Kellegi eest vabandamine eeldab ka teatavat kaasvastutust. Nii peaks vabandust nõudva teo korda saatnud inimese olek või seisund olema vähemalt osaliselt tingitud tema eest vabandajast.  
Vabandamist nõudva olukorra loomine võib olla ka osa poliittehnoloogiast. Näiteks kui üks erakond püüab toetajatele muljet avaldada karmide sõnade ja robustsete hinnangutega, siis teine mõistvuse, vanemlikkuse ja vabandustega. Kuna olen ise suhteliselt kergeusklik, mõistan paljusid poliittehnoloogia rakendusi alles hilinemisega,  olen viimasel ajal vaadanud tunnustusega inimestele, kes pisut tüütuks muutuvate vabanduste asemel tõdevad, et teatud otsused ja väljaütlemised jäävad nende esitaja südametunnistusele.  
Võin omast kogemusest kinnitada, et vahel südametunnistusele võetud asjad vaikselt hajuvad. Mäletan, et tunnetasin lausa materiaalselt, kuidas ma kooseluseaduse pooldamisega ja selle toetuseks artiklite kirjutamisega teatud raskuse oma südametunnistusele võtsin. Edasi on see raskus vaikselt hajunud, sest reaalselt ma näen, kuidas see seadus inimesi aitab. Näiteks jaanuarikuu esimesed päevad tõid rõõmsa uudise, kaks minu endist õpilast olid sõlminud kooselu. Kuna tegemist oli noormeestega pidid nad selleks kasutama kooseluseadust.
On loomulik, et riigi juhtidelt nõutakse kaalukamaid otsuseid kui tavalistelt kodanikelt.  Pärast seda kui peaminister ja veel mõned riigis olulisel positsioonil olevad inimesed kinnitasid, et ta ei lähe Eesti Vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõtule, postitasin Facebook-i mõistujutu Luuka evangeeliumist:
„Aga Jeesus ütles talle: „Üks inimene tegi suure pidusöögi ja kutsus paljusid. Ja pidusöögi alates läkitas ta oma sulase kutsutuile ütlema: Tulge, sest kõik on juba valmis! Aga nemad kõik hakkasid nagu ühest suust vabandama. Esimene ütles talle: Ma olen ostnud põllu ja pean tingimata minema seda vaatama, ma palun sind, vabanda mind! Ja teine ütles: Ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid proovima, ma palun sind, vabanda mind! Ja veel teine ütles: Ma olen äsja võtnud naise ja seepärast ma ei saa tulla. Ja sulane tuli tagasi ja teatas seda oma isandale. Siis kojaisand vihastas ja ütles oma sulasele: Mine kohe välja linna tänavatele ja teedele ja too siia vaeseid ja küürakaid ja pimedaid ja jalutuid! Ja sulane ütles: Isand, nõnda nagu sa käskisid, on tehtud, aga veel on ruumi. Ja isand ütles sulasele: Mine välja teedele ja aedade äärde ja keelita rahvast sisse astuma, et minu koda saaks täis! Jah, ma ütlen teile, ükski kutsutud meestest ei saa minu pidusööki maitsta!”“ (Lk 14:16-24)
Ma tean hästi, et tekstis sümboliseerib pidusöök Jumala riiki, kuid otsides tänapäeva puudutavat tõlgendust võiks see pühakirja lugu peegeldada olukorda ka meie riigi kõige olulisemal peol, kus peaks ideaalis olema ülekaalus üksmeel, rõõm, leppimine ja rahu – loost võib välja lugeda ka seda, et niisugust olukorda pole lihtne saavutada. Mõistujutust selgub, et peokutsele vabandamisega vastamine ei ole päris õige. Küll aga võiks olla enam mõistetav otsus kutsest loobuda kui tagasilükkaja möönab, et see otsus jääb tema südametunnistusele. Edasi näitab selle otsuse õigust või ekslikkust juba aeg.   

Monday, November 4, 2019

Täna on uhke olla tartlane!


Pisut rohkem kui kakskümmend aastat tagasi hakkasin Hugo Treffneri Gümnaasiumis õpetama religiooniõpetust. Aja jooksul on see õppeaine kandnud erinevaid nimesid – kooli usuõpetus, usundilugu, religioonilugu, religiooniõpetus, usundiõpetus – tegelikkuses pole õppeaine nimel erilist tähtsust, oluline on sisu. Oleme tundides koos õpilastega uurinud maailma usundeid ja arutanud mitmete usuliste probleemide üle. Tegemist on tavalise õppeainega teiste seas, kuid usun, et mingi killu maailma mõistmiseks see õpilastele lisab.
Paarkümmend aastat tagasi õpetamisega alustades ei kulgenud asjad sujuvalt. Ikka kuuldus arvamusi, et juba tunnis osalemine võib õpilaste mõjutada religioossuse suunas, avaldati kahtlust, et tundides toimub informatsiooni kallutatud esitamine, mingil hetkel sattus õpetamine isegi vastuollu tollase õiguskantsleri Allar Jõksi hinnanguga, kelle arvates ei tohtinud õppeaine olla humanitaarsuunas kohustuslik. Mäletan ka üht üsna rahvavaest, kuid tartlastest koosnenud protestimarssi usundiõpetuse õpetamise vastu, kus kanti loosungit „Jätke lapsed rahule“ – enam-vähem analoogilisi loosungeid võis kohata ka reedel Tartus peetud protestimiitingul noortekeskusse kavandatud LGBT teemalise arutelu vastu.  
Küllap on selge, et meenutasin oma õpetajatöö algust seoses möödunud nädala reedel Tartus toimunud meeleavaldusega. Olgu kohe öeldud, et minu hinnangul on Tartus on väga head noorsootöötajad, kes toovad noored kokku, pakuvad huvialast tegevust, väärtustavad sõprust ja truudust, toetavad tõrjutuid. Paljud nende poolt toetatud väärtused on noortele olulised ka hilisemas pereelus.
Tean ka seda, et analoogiad pole kunagi täielikud, kuid minu jaoks isiklikult on kõnekad paralleelid viimastel nädalatel toimunud LGBT ühingu ründamise ja usundiõpetuse alguse vahel: mõlemal juhul kerkisid süüdistused propagandas, algas süüdlaste otsimine – oli selleks siis sotsiaalminister Tanel Kiik või Eesti religiooniõpetuse ülesehitaja Pille Valk.
Reedestele sündmustele tagasi vaadates tundub esmalt, et miitingu keskne idee oli siiski juba eos määratud läbikukkumisele.  On ju Heade mõtete linnas üsna kohatu avaldada meelt teadmiste vastu, küllap seepärast pididki reedese ürituse organiseerijad mujalt Eestist lisaväge tooma ning kihutuskõnelejaid otsima. Oli meelikosutav, et oma sõpru toetama tulnud Tartu noored näitasid, et ka neil on sellel teemal (tasa)kaalukas sõna öelda.
Tulles tagasi paralleelide juurde, siis mäletan ka seda, kui sageli haagiti usundiõpetuse vastu suunatud sõnavõtuga kaasa protest, miks rahastab riik usuorganisatsioone. Näiteks teravalt tõstatatakse see küsimus Ervin Õunapuu 2004. aasta filmis „Lihtsad küsimused“. Olen ikka olnud seisukohal, et mõistva ühiskonna ülesehitamiseks on vajalik, et usuliste ühenduste püüdlused, seisukohad ja kahtlused oleksid laiemalt kuuldavad ning teatud riiklik toetus selleks on tarvilik (ma ei räägi siin sakraalehitustest, ka nende korrashoiu toetamine on loomulik, kuid see on teine teema) – ükskõik, kas ma kõikide nende seisukohtadega nõustun või mitte. Täpselt samuti arvan ma LGBT ühingu kohta.     
Tean väga hästi, et igal seisukohal on oma minevik ja lugu. Nii mõnigi minu tänane hea sõber suhtus omal ajal usundiõpetusse suure kahtlusega, enamik neist on tänaseks selle õppeainega leppinud. Samas olen ka ise suhtunud LGBT ühingu tegevusse skeptiliselt – täna arvan, et nad teevad ühiskonnas rasket ja vajalikku tööd.  
Teoloogina mõistan, et religioossetest allikates võrsuvad arusaamad on püsivad ja Eesti oludes pigem konservatiivsed, minulegi meeldib sageli ümiseda laulu Old Time Religion. Samas mõistan isiklikult religioosseid hoiakuid alati uuenevatena, kus püsivale maailmavaatelisele alusele lisandub aja jooksul üha kasvav mõistmine ja seda kindlasti ka kunagi kõrvaleheidetute vastu.
Mõeldes veelkord usundiõpetusele ja LGBT ühingu toimetamistele, siis väga tahaks, et nende teemade ja sündmustaga kokku puutuvad inimesed meenutaks kõikides kultuurides ja usundites tuntud kuldset reeglit:  ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sinule teeksid. Võttes aga kokku reedesed sündmused Tartu raekoja platsil, siis jäi see meelde päevana, kus õhtul võisin rahulolevalt tõdeda: „Täna on uhke olla tartlane!“    


Saturday, October 26, 2019

Et rõõm ei asenduks kahjurõõmuga


Tagasiside kahest nüüd juba mõned nädalad tagasi toimunud usuga seotud sündmusest, milles olen osalenud, pani mind taas mõtlema usu ja kiriku rolli üle Eestis. Eelkõige üht usuringkondade seest kasvavat ohtu, mida olen hakanud pisut teravamalt tajuma, tahaks välja tuua. Aga kõigepealt neist kahest sündmusest.

11. oktoobril toimus Tartus konverents „Seksuaalsus ja religioon – ühisosa otsides“, korraldajateks Eesti Seksuaaltervise Liit ja Tartu Ülikooli usuteaduskond. Kohal viibinuna võin kinnitada, et konverents oli huvitav, sealt võis leida nii uusi mõtteid, kinnitusi vanadele mõtetele ning ideid, mida tahtnuks veel kaaluda või millele vastu vaielda. Ja sugugi mitte vähe tähtis, kohvipauside ja lõuna ajal peetud vestlused olid sisukad ja huvitavad. Mitmetes usulistes ja konservatiivsetes portaalides olid hinnangud antud  konverentsile negatiivsed.

13. oktoobril esitlesin Tartus Jaani kirikus oma aabitsat „Kes Sa oled taevas. Avatud uskliku aabits.“ Esitlus kulges kenasti, ehkki raamatuke oli valmis juba paar nädalat. Olen sellele aabitsale saanud üsna palju tagasisidet, seda nii teoloogide, koguduse liikmete kui ka usust kaugemale jäävate inimeste käest. Enamasti toetust (näiteks Isabel Jezierska „Jumal naerab, kui Jeesus nutab“ Sirp 25.10.2019), kuid ka kriitikat selle raamatukese liigse liberaalsuse pärast. Õieti on ette heidetud põhiliselt üht peatükki, kus kinnitan, et kristlane võib rahulikult toetada kooseluseadust.  

Vaatleksin aga hoopis vaadelda üht sündmuste sisusse mitte puutuvat küsimust, mida olen samuti mitmel korral kuulnud. Nimelt, miks ma üleüldse (sama on küsitud usuteaduskonna kohta, kuid siin ei saa ma kindlasti vastajaks olla) avaldan avalikult seisukohti, mis pole praegusel hetkel kiriku pealiinis üldlevinud? Olen sellele küsimusele vastates kasutanud nii emotsionaalseid kui ratsionaalseid argumente.

Esimese mõttekäigu olen laenanud Jaan Kaplinskit, kes on võrrelnud usu kuulutamist armumisega. Armunuga on nõnda, et ikka ja jälle tahab rääkida oma kaaslasest. Nii olen ka mina ikka ja jälle rääkinud luterlikust teoloogiast, mille keskmes on armastus ja lunastus ning kuidas need ühiskonnas avalduvad on põlvkonnast põlvkonda kestva igavese tõlgendamise küsimus.       

Teiseks on mind kahtlemata mõjutanud ka vastutus. Olen järgnevat mõttekäiku oma koduse kiriku EELK kohta paar korda esitanud, kuid teen seda ka veel kord. Kasutan veidi vananenud andmeid, kuid mäletatavasti luges 2000. aasta rahvaloenduse põhjal end luterlaseks 152 237 inimest, 2011 oli see arv 108 513. TÜ emeriitprofessor Ene-Margit Tiit on neid numbreid kommenteerinud nõnda: „Seega ei ole luterlaste osas toimunud kahe rahvaloenduse vahel muid muutusi, välja arvatud vanema põlvkonna lahkumine ja noorema põlvkonna seas usklike väga nõrk peale kasv.“
Numbrid ütlevad, et pigem konservatiivsetest hoiakutest lähtuv EELK kaotas kahe rahvaloenduse vahel umbes 30% oma toetajatest. Seda on tunduvalt rohkem, kui võrrelda mitmekesisemate Skandinaavia luterlike kirikutega, kus on konservatismi kõrval alati ka avatud ja uudsust otsiv lähenemine ning nad on suutnud kõnetada erinevaid põlvkondi. See on ka üks põhjuseid, miks ma püüan mulle endale omast keskmisest (tean väga hästi, et see väljend on spekulatiivne) ehk pisut liberaalsemat usku jõudu mööda kirjutiste ja sõnavõttudega nähtavaks teha.

Ühesõnaga, minu meelest on liberaalsema ja konservatiivsema suuna eksisteerimine kirikus normaalne ja rikastav.  Oht, mis sellega kaasneb, mida olen viimasel ajal teravamalt tajunud ja millest ma ise kindlasti puhas pole, on püüe asendada rõõm kahjurõõmuga.

Rõõmu osa on ristiusus oluline, meenutagem või Issanda ingli kuulutust Luuka evangeeliumist: „Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale!“ (Luuka evangeelium 2:10). 

Aga puhas rõõm eeldab, et Sa tunned rõõmu ka selle inimese saavutustest, kes ei ole sinuga sama meelt. Olen kogenud ja näinud, kuidas usulistes asjades väljendub erimeelsus sageli teistmoodi mõtleja moraali ja väljaütlemiste kriitilise mikroskoobi alla võtmises. Kindlasti on võimalik temas vigu leida, mõnda tema väljaütlemist pahatahtlikult tõlgendada ning usulise sõnumi rõõmu asendab märkamatult kahjurõõm, sest teistimõtleja madal moraalne pale on paljastatud. Madala moraalse palega inimese ebaõnnestumiste üle on aga võimalik kergesti kahjurõõmu tunda, südametunnistust see eriti ei vaevagi.

Tahaks lõpetuseks jällegi rõhutada seksuaalsuse ja usu kokku viinud esimeses lõigus nimetaud konverentsi avakõnes kõlanud usuteaduskonna juhataja Urmas Nõmmiku sõnu: „ .. tuletan meelde vana maailma prohvetite suus kõlanud ütlust: ärge kartke!“ Tõepoolest, ei tohi karta näha head inimestes, kes saavad maailmast teisti aru.

Esitan ka mõned lingid, kus olen usu ja kiriku mõju üle ühiskonnas mõtisklenud:  
Eesti Kirik 26.02.2014: „Kasvame lahku“  http://www.eestikirik.ee/kasvame-lahku/
Kirik &Teoloogia 18.03.2016: „Konservatiivide pärast kirikus ma ei muretse“ https://kjt.ee/2016/03/konservatiivide-parast-kirikus-ma-ei-muretse/
Õhtuleht 09.10.2017 : „Jumala saadetud päästekopter“ http://www.ohtuleht.ee/832894/toomas-jurgenstein-jumala-saadetud-paastekopter
Sirp 19.10.2018: „Vana hea valgustatud luterlus“ http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/vana-hea-valgustatud-luterlus/


Thursday, September 5, 2019

Sõnumitooja saatus




Küllap on paljud kogenud, et kliimadebatt kipub käest minema. Mul on hea meel, et autoriteetsed inimesed on seda mõistlikele radadele suunanud, tahaks tänada näiteks Erik Puurat, kes teemast hea kokkuvõtte kirjutas: https://www.facebook.com/permalink.php?story_fbid=10158940407763228&id=601178227 ja Urmas Tartest, kes mitmel pool fb vaidlustes teemat on väsimatult seletanud. Tunnen, et eesliinile ma selles teemas ei küüni, aga väikese artikli siiski kirjutasin.

Koolitundideks ideid kogudes mõtlesin paar nädalat tagasi välja ülesande usundiloo tunniks. Paluksin õpilastel võrrelda noort kliimaaktivisti Greta Thundbergi ja Marie Bernarde Soubrious'd (1844-1879).
Rootsi tüdrukust Gretast on palju juttu olnud ja tema lugu kliimaaktivistina on veel pooleli. Marie sai tuntuks 19. sajandi keskel, toona 14-aastasele Mariele ilmutas end Neitsi Maarja, kes näitas kätte ka tervistavate vetega allika. Tüdruku poolt edasi antud sõnumi tulemusena tekkis Prantsusmaal Lourdes'is üks suuremaid Euroopa palverännupaiku. Suunaksin õpilased kirjalike allikate juurde ja küsiksin siis, mis on nende kahe tüdruku isikus, tegevuses ja sõnumis sarnast, mis erinevat?

Küllap võib aimata, et see ülesande mõte tekkis mul seotuna viimasel ajal ka Eesti meedias tõstatatud aruteludest Greta Thundbergi rollist kliimaküsimuste ühe eestkõnelejana. Kas on õige, et keeruliste kliimaküsimuste sümbolina on esiplaanile tõstetud elukogemuseta haiglane tüdruk? Kas ajaloost võib leida analoogseid juhtumeid? Mida need juhtumid meile õpetavad? Õpetajana pean ma mõtlema ka võimalikele praktilistele asjadele, näiteks kuidas ma käitun kui õpilased otsustavad minu reedesest tunnist loobuda ja selle asemel streikima minna?

Aga tagasi ülesande juurde. Eks ma enam-vähem aiman, missuguseid vastuseid õpilastelt tuleb. Küllap lepime klassis kokku ka arutelu reeglid, jääme oma hinnangutes analüüsivateks ja kriitilisteks, kuid viisakateks, loobume vastuste liigitamisest õigeteks-valedeks, kuid mööname, et on olemas paremini ning halvemini põhjendatud arvamused.

Nüüd tõenäolistest vastustest.
Kindlasti ütleb keegi, et Greta lähtub kõigile kättesaadavatest teadlaste seisukohtadest ja Marie eelkõige temale oskas saanud usulisest kogemusest, mis tähendab, et nende sõnumite allikad on erinevad. Samas oli mõlema sõnumis olulisel kohal tervendamine, Mariel inimeste tervendamine, Gretal planeedi tervis.       
Arvatavasti lisab mõni ajaloohuviline õpilane arutlusse juhtumeid ajaloost, kus olulise sõnumi edastaja oli Grete ja Mariega vägagi sarnane. Tõenäoliselt mainitakse Jeanne d'Arc΄i, kelle sõnumit võeti tõsiselt ja Prantsusmaa vabastati. Võibolla tuuakse paralleele noorima Nobeli preemia laureaadi Pakistani tüdruku Malalaga, kelle eeskuju ja sõnum tüdrukute haridusest on võti nii mõnegi arengumaadele omase probleemi lahendamiseks.  
Küllap tuuakse hoiatava näitena ka 1212 alanud Laste ristisõda, kus väga paljusid noori hullutati püha sõja ideega. Viimase näite kinnituseks meenutatakse tõenäoliselt ka William Goldingi „Kärbeste Jumalat“ ja tõdetakse, et noored ei pruugi olla nii oluliste otsuste tegemiseks valmis.
Skandinaaviaga tihedamaid sidemeid omav õpilane võib avaldada arvamust, et rootslased on suuresti tänu Astrid Lindgrenile omaks võtnud arusaama, et „pipid“ räägivad kaasa kõige olulisemates asjades, tehes seda vahetevahel täiskasvanutest julgemini ja ausamalt.
Mõni õpilane tuletab kindlasti meelde filosoofiatundi Carl Gustav Jungi (1875 - 1961) analüütilisest psühholoogiast. Greta ja Marie on lapsed ja laps on Jungi järgi üks olulistest arhetüüpidest, millega kokku puutumine inimest tahes-tahtmata sügavalt mõjutab. Ning kindlasti on sõnumit edastavate laste ümber neid, kes seda mõju enda huvides ära kasutada oskavad.
Kuna Marie näol oli tegemist ilmselgelt usulise kuulutusena võib mõni usklik õpilane öelda, et Jumal on just need noored inimesed valinud. Ei usu, et ta kinnituseks Piiblit tsiteerib, ehkki näiteks kaheksanda psalmi kolmandat salm on kohane: "Väetite ja imikute suust Sa valmistasid kiitva väe oma vastaste pärast, et sundida vait jääma vaenlast ja kättemaksjat."
Ning lõpuks on kindlasti õpilasi, kes väidavad, et oluline on keskenduda sõnumi sisule. On üsna ükskõik, kes seda sõnumit edasi annab ja missugused lisandeid sellele sõnumile külge haakida üritatakse. Kui lisandid sõnumitooja poolt räägitu põhiolemust ei muuda on peamiseks ikkagi sõnumi sisu kaalukus.   

Kindlasti ei suuda ma kõiki esitatud argumente aimata, kuid olen üsna kindel, et piisava aja olemasolul kirjutame klassis tahvlile välja argumentide ja seisukohtade skaala, alates arusaamast, et lapsed ja noored peavad koolis õppima ning alles valmistuma maailma parandamiseks kuni arvamuseni, et tänane õppimine toimubki paljuski erinevate aktsioonide ja projektide kaudu.    
Noorte sõnumitoojate tõsiselt võtmine on kindlasti ka maailmavaateline küsimus. Patriarhaalset elukorraldust pooldavatel ja keskealise valge mehe ahistamise üle kaeblevatel  inimestel on omajagu raske lapsi tõsiste sõnumitoojatena aktsepteerida. Maailmas mitmekesisust, rõõmu ja avatust otsivatel tüüpidel on seda kergem teha.
Kindlasti ei räägi ma klassis oma isiklikust seisukohast. Artiklis on see rohkem lubatud, möönan, et mulle on meeldinud semiootiku ja kirjanduskriitiku Mihkel Kunnuse kujund, et Greta on sõrm, mis osutab probleemile. Mõttes sidusin selle Jaan Kaplinski värsiridadega luuletuses "Valgus ei saagi vanaks", eelkõige viimase salmiga:
...
Valgus on vahel ainult
tilluke valge täpp
valgus on valguse poole
teerada näitav näpp.

Vaadates tagasi selle ülesande võimalikule arutelule klassis panin tähele, et selles olid lõimitud usundiloo, ajaloo, bioloogia, filosoofia, kirjanduse, ühiskonnaõpetuse ja võibolla veel mõne õppeaine teemad. Õppeainete vaheline lõiming on aga üks ülesandeid, mida tänane kool kindlasti vajab.  

Wednesday, August 7, 2019

Poliitika 13


Teen üle hulga aja numbriga märgitud poliitilise sissekande ja vaatlen pisut oma mätta otsast valitsuskoalitsiooni seisu. On ju valitsus nüüd enam-vähem 100 päeva ametis olnud ja mõned üsna üldised mõtted sooviksin kirja panna.     

Puudutan üsna vähe Isamaad, sest nende positsioon on ehk kõige vähem muutunud. Neil on asjatundlikud ministrid, päris paksu rahakotiga toetajad, kuid head ideed, kuidas EKRE tagant välja paista, ei ole. Ehk kõige enam on seda ministrina suutnud Riina Solman, kes on üsna edukalt püüdnud luua kuvandit hoolivast konservatiivsusest, seevastu Reinsalu puhul võib pigem täheldada püüet EKREst sammuke kaugemale astuda või mõne väitega EKREt ennetada. Ning sügis peab andma vastuse, kuivõrd selgete väärtushinnangutega parlamendisaadikud (näit. Mihhail Lotman) ikkagi suudavad EKRE sõnu (esialgu sõnu, mitte niivõrd tegusid) seedida. Eesti keele erikomisjoni esimehe valimine näitas, et väga suuri kompromisse Mihhail oma põhimõtetega ei tee, teaduse rahastamise lõplikele numbritele peab ta aga sügisel silma vaatama.        

Keskerakonna olukord on raske, kuid järgnevateks valikuteks on jäme ots nende käes. Alustan siiski sellest, et mäletan Keskerakonnaga koos valitsuses olemist suuresti positiivselt. Läksin riigikokku veel koalitsiooni Reform - SDE  - Isamaa ajal, üsna kohe tuli planeeritud riigieelarve ja mäletan, et  õpetajate palgatõusuks oli seal mõeldud 3% + raha, mis oleks tulnud erakoolide tegevustoetuse lõpetamisest. Uues koalitsioonis saime õpetajatele ja kultuuritöötajatele kolmel aastal siiski soliidsema palgatõusu. Lisaks said enamik haridus – ja kultuuritöötajaid lisaraha ka tulumaksureformist, tõsi, siin eelistanuks ma klassikalist astmelist tulumaksu. Kui nüüd õpetajate palgatõus peatatud või jääb vähe tuntavaks (2-3%), võib haridustöötajate pettumus üsna suur olla ja mitmed päris kenasti alanud protsessid (näit õpetajameti populaarsuse tõus) peatuda. Haridustöötajate ametühing on igatahes üsna teravaid signaale juba andnud, isegi streigijutt käis läbi.   

Kui ma nüüd vaatan, siis pisut valitsuskoalitsiooni tulevikku, siis Jüri Ratas on sümpaatne, visa ja kompromisse leidev valitsusjuht, kellel on väga hea lastetuba, kuid mulle tundub, et hetkel jääb tal puudu ka Keskerakonna parimate peade toest. Kadri Simson vaatab pigem Euroopa poole, Mailis Repsi ees terendab haridusvaldkonna ühendameti loomine, mis kindlasti kergelt ei tule. Uutest tulijatest on positiivselt silma paistnud väga hea mõtlemisega Tanel Kiik, kellelt peaministril on ehk kõige enam ideid saab ning suurtele otsustele tuge leiab. Samas vähemalt esialgu näitavad reitingud, et vene taustaga poliitikute vangerdamine linna juhtivatele kohtadele ja EKRE solvangute eest vabandamine pole päris see, mida valijad Keskerakonnalt ootavad.   
Parlamendi matemaatika on mitmel puhul läbi mängitud ja võimalused uuteks koalitsioonideks on teada. Keskerakonna koalitsioonist reformierakonnaga on päris palju juttu olnud, opositsiooni minek tunduks vähem tõenäoline. Lisan veel ehk pisut ootamatu väite, miks Jüri Ratas peaministri portfelli Riigikogu esimehe haamri vastu võiks vahetada. Jüri on mulle kogu aeg tundunud sügavalt uustestamentliku arusaamaga maailmast (tema seotusest mõne kogudusega ma ei tea), kus domineerib armastus, vanatestamentlik käsualdis EKRE peaks talle olema olemuslikult vastumeelne. 

EKRE puhul on näha, et nad saavad väga hästi aru, mis neile edu toob. Valitsusse minnes nad kogesid, et populaarsust ei suuda nad saavutada tööga, sest nende ministrid on nõrgavõitu – välismaal käimist vältiv välismajanduse minister on paraku oma ametikoha karikatuur. Alkoaktsiisi alandamine tõi kaasa nii tunnustust kui kriitikat ning rahva tervis sellest kindlasti ei kosu. Pole õnnestunud ka ideoloogilise baasteose loomine, arvustused on näidanud, et Põlluaasa raamat(ud) on lapsik ja seal taga olev ideoloogia küündimatu. Ning üle jäävadki üle lühikesed maailma paika panevad kõllid – Urmas Espenberg oli vist selle lähenemise taga. Ühesõnaga, puistata oma pooldajatele lühikesi, selgeid ja vastanduvaid sõnumeid.

Tsiteerin vahepeal oma EPLi artiklit 30.mail 2016
Saksa vaimulik Martin Niemöller (1892–1984) on meeldejäävalt ja piltlikult kirjeldanud millegi olulise samm-sammulist kadumist ühiskonnas. Tsiteerin tema pisut erinevates variantides liikuvat kurba mõtisklust:  „Kui natsid tulid kommunistide järele, siis ma vaikisin, ma ei ole ju kommunist. Seejärel tulid nad sotsiaaldemokraatide järele, ma vaikisin, sest ma polnud ju sotsiaaldemokraat. Siis tulid nad ametiühingutegelaste järele, ma vaikisin, sest ma polnud ju ametiühingu liige. Siis nad tulid juutide järele, ma vaikisin, sest ma ei olnud ju juut. Ja kui nad tulid lõpuks minu järele, siis ei olnud enam kedagi, kes võinuks selle vastu protesteerida.“

Mulle näib, et tänased kõhklejad võivad aduda Niemölleri poolt kirjeldatuga üsna analoogilist protsessi, mida püüangi tänapäevases kontekstis esitada: „Kui öeldi halvasti mustanahaliste kohta, siis ma vaikisin, sest minu nahk on valge. Kui öeldi halvasti pagulaste kohta, siis ma vaikisin, sest mul pole pagulaste hulgas tuttavaid. Kui öeldi halvasti geide kohta, siis ma ei protestinud piisavalt, sest ma polnud ju gei. Kui öeldi halvasti lasteta naiste kohtas, siis ma vaikisin, sest naiste probleemid mõtlesin jätta naistele. Kui palgalõhe Eestis jõukamate ja vaesemate vahel kasvas Euroopas üheks suuremaks, siis ma ei protestinud, sest tahtsin kuuluda jõukamate hulka.“ Viimast loetelu üle lugedes tundub üha selgemini, et Eesti ühiskonnas on tendentse, millele vastu astumiseks tuleb neutraalsusest loobuda ja teha valik. 

Tsiteeritud artiklist on üle kolme aasta möödas ning vahepeal on EKRE analoogiliselt rünnanud  teadlaseid, kliimaaktiviste, Tallinna Ülikooli, ka laulvat revolutsiooni, mis osutus siiski liiga suureks vastaseks ja Mart Helme pidi sammu tagasi astuma. Ning piiri selles loetelus ei tule, sest EKRE eksistents vastandumisel püsib, mida erakonna juhid väga hästi taipavad.
Mart Helmelt pärineb veel mõte, et nad võitlevad kristliku ühiskonna eest. Tahaksin selles kontekstis loominguliselt refereerida prantsuse mõtlejat Rene Girardi (1923 – 2015), kes on uurinud eelkõige ohverdamise teemat. Girardi järgi võib maailma religioonides täheldada skeemi, kus tunnetades uuendustes ohtu vanale maailmakorrale, püütakse selle püsimist kindlustada üha suuremate ja vägevamate ohvrite kaudu. Jeesuse tulek on lahendus sellisele maailmamõistmisele, kuna Jumal asub oma Pojas ohvri poolele ja teeb edasisele ohverdusvajadusele lõpu.
Maailm muutub tõesti kiiresti, paljusid inimesi on muutused teinud ebakindlaks ja EKRE juhtidele pakub see võimaluse nendega manipuleerimiseks. Esialgu märgitakse süüdlased st potentsiaalsed ohvrid suuliselt, omade seast leitud patuoinad ka ohverdatakse. Nii juhtus näiteks Tartu piirkonna esimehe Indrek Särjega. Usulises kontekstis tähendab see aga tõsiasja, et EKRE seisab eelkõige vanatestamentliku ohvreid nõudva ühiskonna eest.
Kui ma mõtlen lõpetuseks veel oma  koduerakonna SDE peale, mis peaks olema  praeguses olukorras kandev idee, siis oleks selles solidaarsus ohvritega ning ühiskonnas vaimu ja rõõmu otsimine. Eurovalimistel näitas Marina Kaljurand, et soojuse, tarkuse ja asjatundlikkusega on võimalik ületada neid, kelle peamiseks sõnumiks on vastandumine ja keelamine.
Tsiteerin lõpetuseks veel Hermann Hesse „Klaaspärlimängu“, kus paater Jakobuse suu läbi öeldakse:    
„Võivad saabuda hirmu ja sügavaima viletsuse ajad. Ja kui selles viletsuses veel õnne peaks leiduma, siis saab see ainult vaimne olla, mis tahapoole suunatult varasemate ajastuste kultuuri püüab päästa, ettepoole suunatult aga ajal, mis muidu täielikult aine võimusesse langeks, rõõmsalt ja väsimatult vaimu esindab."

Tuesday, July 9, 2019

Afganistani varjud



Kõhklesin päris pikalt kui ettepaneku kirjutada Laiapea filmist lähtuv essee vastu võtsin. Ehk kõige olulisemaks osutus asjaolu, et filmi peategelane Hakimov on umbes minu vanune, teoreetiliselt võinuks me kohtuda ning kuidas võib kulgeda eakaaslase saatus (kellega mingil hetkel oli üsna sarnane lähtepositsioon) tundus huvitav.  

Vahur Laiapea mõjuv dokumentaalfilm „Afganistan. Vangis ja vabaduses“ räägib mehest, kes langes kaheksakümnendate alguses Afganistanis vangi, võttis omaks kohaliku keele, kombed ja religiooni ning kelle elus olemisest saadi kodus teada rohkem kui kolmkümmend aastat pärast  ta kadunuks kuulutamist. 
Viimasel aastatuhandel on tundunud, et Afganistani vari, mis kaheksakümnendate lõpust järk-järgult Eesti kohalt taandus, tuleb väikeste laigukestena ikka ja jälle tagasi. Ühtpidi toimub see Afganistanis NATO missiooni raames viibivate Eesti sõdurite kaudu, kuid teisalt ka raamatute, artiklite ja filmidega. Olgu näideteks eesti keelde tõlgitud Khaled Hosseini raamatud „Lohejooksja“, „Tuhat hiilgavat päikest“ ning „Ja mägedelt kajas vastu“, pikalt Afganistanis viibinud Õnne Pärli suurpäraste piltidega raamat-album „Armastatud Afganistan“, Sulev Keeduse film „Kirjad inglile“, nüüd siis ka Vahur Laiapea dokumentaalfilm „Afganistan. Vangis ja vabaduses“. Lisaks omajagu artikleid, märkimisväärseim ehk Küllo Arjakase Eesti Päevalehes järjejutuna ilmunud põhjalik „Afganistan 1979 – 1989: viimase viie aastakümne üks verisemaid sõdu.“
Üks lause Khaled Hosseini "Lohejooksjast" sobib peaaegu üks-üheselt ka Eestisse: „Võta kaks afgaani, kes pole kunagi kohtunud, pane nad kümneks minutiks ühte ruumi, ja nad selgitavad välja, kuidas nad sugulased on." Pisut fantaseerides võib lisada, et Eestis leiaksid need kaks pärast suguluse kindlakstegemist ka ühiseid tuttavaid, kes on Afganistanis sõduritena aega teeninud. Kuiv statistika ütleb, et Nõukogude invasioonis osales Eestist 1632 sõdurit, kellest täna peaks Eesti elama 800-900 meest.  „Afganistan. Vangis ja vabaduses“ kirjeldab inimese saatust, kelleks võinuks olla ka ükskõik kes nendest tookord noortest meestest.  
Afganistani lood ja saatused ei anna ennast lihtsalt kätte, piltlikult öeldes oleks vaja Sherlock Holmes΄i oskuseid. Meenutuseks, esimesel kohtumisel doktor Watsoniga heidab kuulus detektiiv doktorile pilgu näkku ja kommenteerib kohe: „Näen, et olete olnud Afganistanis“ – britid tollel ajal seal tõesti sõdisid ning Afganistanis viibimine oli doktor Watsoni tegelaskujusse sisse kirjutatud. Samasugust teravat pilku üldistusvõimet oleks vaja Vahur Laiapea filmi peategelase Bakhredtin Hakimovi elutee kokkupanekul.  
Kohe filmi alguses võib märgata, kuidas täna Heratis džihaadi muuseumis giidina töötava Hakimovi kohta leitavad ametlikud andmed ja tema enda räägitud lugu ei lähe kokku. 2013. aastal levitati ka eesti meedias BBC teadet aastakümneid kadunuks peetud endisest nõukogude sõdurist, kes on praegu poolenisti nomaad, kannab afgaani nime Sheikh Abdullah ja tegeleb taimeraviga. Tõsi, artiklis kõneldi, et  ta on rahvuselt usbekk ja et ta leidsid endised Nõukogude sõjaveteranid. Teeninud oli ta motoriseeritud laskurvägedes, sai 1980. aastal haavata ning ta päästsid kohalikud afgaanid.
Pisut teine lugu joonistub välja aga Laiapea filmis portreteeritava Hakimovi jutus. Filmi tegemise ajal 2016. aastal ta kinnitas, et oli 50-aastane ja venelane, see tähendab, et 1980 olnuks ta sõjaväeteenistuseks veel liiga noor ning pigem läheb vanus kokku tema enda kinnitatud vangi langemise aastaga 1983. Võib küll olla, et ta on oma eluaastate kokku lugemisega eksinud. Teiseks, kui Hakimov kinnitas, et juhtis vangilangemise ajal väeüksust, siis reamehed seda reeglina ju ei teinud. Sõjaväeteenistus nõukogude armees kestis kaks aastat, seda eitab Hakimovi kurb-uhkeldav tsitaat: „Kui ma olin sõja ajal kaks aastat Heratis ja seejärel  kaks aastat Shindandhis, kui ma ei saanud tappa päeva jooksul kümmet mudzahiidi ei tulnud mul und!“
Väino Linna „Tundmatus sõduris“ kõlab aeg-ajalt sõimusõna sõjahull.  See käib liiga innukalt sõdimisele pühendunud sõdurite kohta, kes ei saa aru, et kogu sõdimine on üks vilets värk, mis toob kaasa häda, kannatusi ja surma. „Kuradi sõjahullud!“ tahaks Laiapea filmi vaadates mitmel korral vanduda. Kaheksakümnendad, kui Hakimov Afganistanis sõdis, lõhuti sealne toimiv ühiskond, valmistati pinda ette äärmustele ja see aeg tõi kaasa kannatused süütutele.  Kaheksakümnendate keskelt pärineb ka National Geographic΄u kaudu kogu maailmale tuntuks saanud Steve McCurry foto “Afgaani tüdruk”, mida on nimetatud maailma kõige enam äratuntavaks fotoks.
Eelmises lõigus nimetatud foto on tehtud Pakistani põgenikelaagris kaheteistkümneaastasest tüdrukust, kelle vanemad on õhurünnakus hukkunud. Tundub, et tüdruku sügavad silmad vaatavad etteheitvalt sõjahullude poolt õigustatud hävitustöö ja vihavaenu peale. Kaheksakümnendatest meenutab Hakimov oma lahinguülesannet, kalapüüki, mis päädib mudhzahiidide varitsusega ja Hakimovi otsusega kõik afgaanid tappa. See on koht filmis, kus üha enam hakkab selguma pealkirja mitmetähenduslikkus, hoolimata näilisest vabadusest on Hakimov eelkõige sisemiselt sõtta vangi jäänud.
Väikese kõrvalpõikena, sarnaselt Hakimoviga oli ka Steve McCurry fotol jäädvustatud afgaani tüdruk, Sharbat Gula, maailma jaoks ligi kakskümmend aastat kadunud. 2002. aastal leiti ta üles ning ta elu ja vaated purustasid nii mõnegi romantilise ettekujutuse temast, näiteks eelistas ta Talibani võimu, sest siis valitses tema sõnutsi kord ja rahu. Hiljem on lisandunud talle veel süüdistus ID kaartide võltsimises. Samas, ka kadunud nõukogude sõdurite fototahvlilt vaatab vastu noore Hakimovi siiras ja sõjahullusest veel puutumata nägu.   
Sõjahullusest pole lihtne vabaneda kui töötad džihaadi muuseumis nagu Hakimov, sest kogu sealne ekspositsioon kannab sellelaadset mõttemaailma ja vaimsust. Filmis  peatub kaamera pikalt Herati muuseumis miniskulptuuride ja maalingute abiga loodud lahingu – ja varitsusstseenidel. Veri, relvad, laipade ja veel elavate inimeste ilmekad näoilmed, kusjuures nõukogude sõdurite hulgas kohtab nii kaukaasiapäraseid kui ka Venemaale omaseid näojooni. Kujutatakse ka hukkunud mudzahiide ja see kutsub kättemaksule. Muuseumis kujutatud piltidelt ei paista kusagilt rahu, vaid heroiline ja mõttetu, kuid igavene sõda.
Tundub, et kirjeldatud vaimsus ja sellest võrsunud kunst oli mõnevõrra nakkav - mälu võib alt vedada, kuid üsna sarnases stiilis joonistas pilte ka kaheksakümnendatel Kabulis nõukogude väeosa hospidalis aega teeninud eestlane. Tema pilte leidus nii väeosa staabis kui hospidalis, kuid kahjuks sai see noor mees õnnetuses surma.
Üsna selgusetuks jääb kui aktiivselt võitles islami omaks võtnud Hakimov oma endiste relvavendade vastu. Üksikutest lausetest võib välja lugeda, et ta seda tegi. See aga oli otsus, mida tänasel Venemaal ilmselt ei unustataks. Kaheksakümnendatel liikus Afganistanis teenivate sõdurite hulgas tõepoolest päris mitmeid lugusid pooli vahetanud nõukogude sõduritest, enamasti lõppesid need jutustused mudzahiididega ühinenud võitlejate surmaga. Tagantjärele on kummaline, et kirjeldati väga täpselt ka nende sõdurite riietust, isegi päikseprille – küllap väljendus selles üsna maitsetut vormi kandma pidavate sõdurite igatsus teksade ja tagide jms vastu, mida erinevalt Nõukogude Liidust Afganistani poodidest oli võimalik osta.    
Üsna loomulikuna tekib küsimus, kas sellisele agressiivsele vaimsusele on vastupidist jõudu. Hakimov on pöördunud islamisse, võibolla tuleks lepitavat alget otsida religioonist? Ka tema vangistaja ütles, et jättis Hakimovi ellu Koraani põhimõtetele toetudes. Inglise kirjanik ja mõtleja Clive S. Lewis, kes osales I maailmasõjas, kirjutab oma huvitavas raamatus «Lihtsalt kristlus» muu hulgas ka leppimisest ning elu ja surma peale vastandumise absurdsuse tajumisest teispoolsuses: «Olen sageli mõelnud, mis siis oleks saanud, kui me Esimeses maailmasõjas mõne noore sakslasega teineteist vastastikku tapnud oleksime ja siis pärast surma kohtunud. Ma ei suuda uskuda, et kumbki meist oleks pahandanud või isegi imestanud. Ma arvan, et me oleksime selle kõige üle naernud.» Hakimovi ellu jätmisel oli islamil oluline roll, samas tundub mulle pealiskaudsel vaatlusel, et islami kujutlus teistpoolsusest on staatilisem ning ühtsem ning Lewis΄e poolt kirjeldatud paigas ning kohtumisi kunagiste vaenlastega seal ei toimu. Võibolla aga on sõja mõttetus islami paradiisikujutluses selle üle naermatagi selge.
Hakimovi vangistanud sõjapealik ütleb rahulikult, kuid selgelt, et ei nõustu kunagi mehe lahkumisega kodumaale. Hakimov sõltub täielikult vangistajast, sisuliselt on ta tema omand. Mulle tundub, et pisut võib tagasipöördumise keelu taga tajuda kartust, et Hakimov hülgab islami. Sellele viitab ka vangistaja ütlus, et ta lasi Hakimovit jälgida. Käte värisedes kinnitab Hakimov, et kui tal oleks võimalus legaalselt Afganistanist lahkuda, ei naaseks ta sinna kunagi. On näha, et ta väga tahab kodumaale. Lubaduses mitte kunagi tagasi pöörduda võib välja lugeda ka kinnitust, et tema edasistest elust ja vaadetest ei saaks Afganistanis keegi teada ning vangistajale ei saada ette heita, et ta tegi Hakimovit ellu jättes vale otsuse.
Mis oleks Afganistanis sõjahulluse käes vangis olevale vaimsusele vastu panna? Vaadeldav film on sellise vaimsuse elujõust lausa tiine: demonstreeritud arhiivikaadrid kõnelevad sõja vajalikkusest ja õpetavad paremini tapma, on kaadreid inimeste reaalsest maha laskmisest, antakse teada, et talibid röövisid filmi tegemise ajal Vahur Laiapea ja temaga koos töötanud kohaliku mehe Mohsini, viisid nad lahtise haua äärde ja lavastasid nende hukkamise.
Vahel on nähtud agressiivse vaimsuse murdmise eeltingimusena laialdast haridust. Sellest kõneles ka 1997. aastal Afganistani naabermaal Pakistanis sündinud tüdruk Malala, kõige noorem Nobeli preemia laureaat, kes rääkis eelkõige tüdrukute haridusest. Tema elust võib lugeda paar aastat tagasi ka eesti keeles ilmunud raamatust:  "Ma olen Malala. Tüdruk, kes tahtis haridust, kuid sai Talibanilt kuuli pähe". Haritud ja tööl käivatel naistel on vastandusi otsiva ühiskonna parandamiseks suur potentsiaal. Afganistanis läheb sellega aga veel pikalt aega. Näiteks takistab seda õpetajate ja aktivistide turvalisuse küsimus, ka Malala pere oli sunnitud kolima Inglismaale. On mitmekordselt irooniline, et Laiapea filmi alguses esitatud nõukogude propagandakaadrid toonitavad, et tuldi kaitsma ka õpetajaid ja õpilasi.
„Afganistan. Vangis ja vabaduses“ lõpus näidatakse põgenikelaagri lapsi. Sageli pannakse rasketel aegadel lootus tulevastele põlvkondadele, kuid nähtud filmilõigud erilist optimismi ei sisenda.  Osad lapsed tunduvad olevat juba vangis: igapäevaste karmide olude, nendes oludes sündiva agressiivsuse ja narkootikumide käes. Vähemalt mulle tundub, et filmi lõpukaadrites suitsetab põlvepikkune poisike midagi uimastavat. See tuletab meelde, et üsna vähe on kirjutatud narkootikumide mõjust nõukogude sõduritele Afganistani sõjas, mis võiks olla põnev uurimisteema. Afganistanis aega teeninud sõdurid ja kindlasti ka Hakimov teavad sellest palju.
Kõikjal maailmas populaarsetes Kahlid Hosseini raamatutes vilksavad veel seitsmekümnendatel Kabulis hipid, ta kirjeldab neid näiteks maalilise Ghargha järve ääres: „/../ ning veel paar pikkade juustega habetunud turisti – hipit, olin kuulnud nende kohta öeldavat. Nad istusid sadamasillal, jalad kõikumas vees, õngeridvad käes.“ Korraks puudutab hipide teemat oma raamatus ka Õnne Pärl, ta tutvustab täna Afganistanis töötavat šotlasest veterinaari, kes mäletab uduselt Kabuli kanti oma teekonnal noore hipina Nepaali suunas.
 Tunnistan, et Afganistani keerulistesse teemadesse sisse elades ei paista kusagilt kiireid lahendusi. Üsna masendust tekitav on püüd süüvida ka Hakimovi sisemistesse konfliktidesse ega tema vangistanud sõjapealiku otsustesse. Üks on selge, Hakimovil ei saa lihtne olema ei Afganistani jäädes ega sealt lahkudes.
Afganistani elule optimistlikumaid noote otsides olen sukeldunud pigem fantaasiasse. Nii olen selle riigi viimast neljakümmet aastat kujutlenud hoopis Gharga järve paadisillal tukkuma jäänud hipi õudsa unenäona Afganistani tulevikust. Õngekorgi hüplemine tooks ta reaalsusesse tagasi ning ta taipaks, et nõukogude okupatsioon ja Talibani režiim on olnud vaid vaid halb uni ning ta võib kartmata minna mõnda Kabuli apteeki, et unes nähtud õudus arstirohu nime all müüdava viskiga lõplikult minema pühkida.