Thursday, July 20, 2017

Allakäiva maailma majakad



"Ma ei ole kohanud nii juhmi aega kui praegu, nii juhmistunud inimmasse. /../ Õieti on mass alati juhm. Ja ega päristeadmisi ei ole vajagi massidele anda - mis nad teevad nendega?"  - tsiteeritud lõik pärineb paari päeva vanusest Einar Laigna intervjuust Õhtulehele (15. juuli Sirje Presnal „Niiditõmbajate eesmärk on mikrokiibistatud ja idioodistatud elanikkond). Sarnast, ehkki enamasti mitte nii ekstreemset juttu tänase ühiskonna allakäigust, kultuuri hävimisest ja inimeste zombistamisest olen kuulnud päris palju. Mõtlesin teema pisut rohkem lahti kirjutada ning pisut poliitikaga siduda.

Loomulik on allakäiva ja kaduva kultuuri näited ajaloos olemas: Roomas impeerium lagunes,  asteekide riik ei suutnud hispaanlastele ja nende liitlastele vastupanu organiseerida jne. Ka karme hinnanguid riigi inimeste meeleseisundile on ennegi antud, president Konstantin Pätski nimetas rahvast 1934. aastal haigeks. Lisaks saab allakäigu kuulutaja toetuda mitmetele filosoofidele, Oswald Spengleri oma „Õhtumaa allakäiguga“ ehk kõige markantsem, ning loomulikult Piibli Ilmutusraamatule.  Eesti oludes võiks reljeefsemana lisada veel Plinio Corrêa de Oliveira teose «Revolutsioon ja vasturevolutsioon», kus allakäiguga osana vaadeldakse ka näiteks Lutheri vaimsust, mida seotakse seotakse Marxi ja Leniniga.

Mulle näib, et Eestis ühiskonna allakäigu kuulutamine on oma populaarsuse kasvatamiseks üsna kindla peale minek. Ühiskonnas, mille heaolu tase on omajagu alla Euroopa keskmist, on rahulolematuid inimesi rohkesti. Allakäigu kuulutamine haarab kaasa ning päädib sageli juba klassikaks saanud hüüatusega, kas sellist Eestit me tahtsime (õnneks on sellele hüüatusele lisandunud omajagu eneseirooniat)? Kui paarkümmend aastat hiljem selgub, et allakäiku polegi toimunud ja ka elujärg, nii vaimne kui materiaalne, on paranenud, siis on kõigil sellest hea meel ning kunagise eksliku ennustuse autor unustatakse (kui ta pole just kindlaid daatumeid välja käinud).

Poliitikas võimaldab allakäigu kuulutamine rõhutada must-valget maailmapilti, otsida süüdlasi ja luua mõningate parasjagu riigitüüri juures olevate inimeste näol vaenlase kuju. Hiljem  võimule tõustes sobivad vaenlasteks muidugi ka muud  väidetavalt allakäigu taga olevad persoonid (näiteks George  Soros).  Ühesõnaga, allakäigu kuulutamine ei ole riskibisnes.

Räägin nüüd pisut sellest kuidas ma ise ja minu arvates ka sotsiaaldemokraadid (ei mäleta küll, et see meil kunagi teemaks oleks olnud) peaksid allakäigu kuulutajatele reageerima või nad tähelepanuta jätma. Kõigepealt mulle näib, et tõsiselt ühiskonna allakäigu idee küüsis olevad inimestele peaks tegelikult kaasa tundma, nad on enamasti nii tõsised ja näevad maailma mustades värvides. Kui neile vastandada vastutustundlikult maailma armastava ja Chalice-i „Minu inimesi“ ümiseva tüübi, siis langeb vähemalt minu eelistus viimase kasuks.

 Järgnevalt peaks nägema ühiskonna allakäigu teemas teatavat pedagoogilist probleemi. Alustan mööndusega, et ühiskond on keeruline nähtus ja soov selle ühese käsitluse järele on olemas. Näiteks Hermann Hesse kirjeldab oma „Klaaspärlimängus“ ilmekalt noore Josef Knechti  otsingut ühese õpetuse järele ning muusikameistri rahulikku selgitust: „„Leiduks ometi õpetus, miski, millesse võiks uskuda. Kõikjal ainult vasturääkivused, üksteisest möödajooksmine, kuskil pole kindlust. Kõik laseb end seletada nii ja otse vastupidi. Maailmaajalugu võib tõlgendada kui arengut ja edu, samahästi võib selles ka ainult laostumist ja mõttetust näha. Kas siis tõde ei olegi? Kas siis tõelist ja kehtivat õpetust ei olegi?“
Meister polnud teda veel iial nii ägedalt kõnelemas kuulnud. Kõndinud veidi maad edasi ütles ta: „Tõde on olemas, mu armas. Aga „õpetust“ mida Sa ihkad, absoluutset, täiuslikku ja ainsana targaks tegevat – seda ei ole. Aga Sa ei peagi ihkama täiuslikku õpetust mu sõber, vaid iseenda täiustumist. Jumalus peitub sinus, mitte mõistetes ja raamatutes. Tõtt elatakse, mitte ei õpetata.““

Tuul Sepp kirjutab 19. juuli Postimehes („Mustrid mida pole“) inimese mõtlemisest, sellest, kuidas inimene kujutab reaalsust. Nobelist Daniel Kahnemannile tuginedes kirjeldab Sepp reaalsusse kujutamiseks ta kaht mõtlemise viisi. Süsteemi 1, mis ehitab seosed üles intuitsiooni, oletusi ja eelarvamusi kasutades ja süsteemi 2, mis tugineb  analüüsil, loogikal, kahtlusel, täiendavate andmete kogumisel. Mulle näib, et allakäigu kuulutajad rõhutavad enam süsteemi 1 ja see toob kaasa ohtusid, Tuul Sepa artiklit tsiteerides: „On aga kriitilisi hetki, kus läbimõtlematutel otsustel või väärmustritel võib tulevikule olla väga suur mõju, olgu siis finantstehingud, ühiskonda lõhkuvad eelarvamused või valik enda ravimine jätta posijate õlule.“  

Pikaajalise õpetajana pean ma tunnistama, et olen kindlasti Einar Laigna poolt väljahõigatud juhmistunud inimmassi osa, samas olen seda inimmassi armastama hakanud ja leidnud, et see pole sugugi ühtne. Ka õpilastes püüan ma ikka näha isiksusi, hiljuti laulu – ja tantsupeol viibides nägin seal toredaid noori inimesi – saarlasi, tartlasi, pärnakaid, kuid mitte juhmi massi. Isiklikult tunnengi ühe oma missioonina must-valge maailmapildi hajutamist. Ei oska selleks küll eriti palju teha, vaid oma tundides tutvustada ja arutada koos õpilastega erinevate maailmavaadete ja mõtlejate üle ning analüüsida nende vaadete haakumist reaalsusega. Pärast seda on õpilastel kindlasti lihtsam otsustada, kas ühiskonna allakäiku kuulutavad majakad juhivad ohutult sadamasse või madalikele ja karidele.

Thursday, July 13, 2017

Eellugu valimistest Tartus



15. oktoobril 2017 toimuvad järgmised KOVi valimised. Valimiste avapaugud on tehtud ja teen algust minagi. Siin-seal on küsitud minu enda plaanide kohta, järgnevas postituses räägin oma kandideerimisest, kuid ka sotsiaaldemokraatidest Tartus pisut üldisemalt. 

Kõigepealt seda, et kahe tooli seadus lubab valituks osutumise korral kuuluda korraga nii riigikokku kui kohaliku volikogu koosseisu. Endas ma seda annet ja jõudu ei tunne olevat, samuti ma ei usu, et mul oleks nädala sees Tallinnast alati võimalik Tartusse komisjoni või volikogu istungile jõuda. Seepärast ütlen kohe, et ka valituks osutumise korral ma ei tule Tartu volikogu liikmeks. Minu kandideerimise eesmärk on toetada oma erakonda. Seega soovitan nendel inimestel, kes sooviksid mind valida, leida SDE nimekirjast sobiv kandidaat, kui kedagi ei leia, alles siis soovitan mulle hääl anda.    

Mõeldes erakonnale läheb minu mõte ikka esmalt inimestele. Tahaksingi järgnevalt lühidalt rääkida mõningatest SDE inimestest, kes eeldatavalt ka kandideerivad:

Volikogu esimehe kandidaadiks on Marju Lauristin, keda võib julgesti pidada SDE sümboliks Eestis. Üks väheseid laulva revolutsiooni poliitikuid, kes on aktiivne tänaseni. Võin oma kogemuse põhjal kinnitada, et ta mõistus lõikab endiselt nagu laseriga. Õppejõud, Tartu patrioot, Euroopa mastaabiga poliitik ja samas olen kuulnud, kuidas üliõpilased (mõned neist on enne ka minu õpilased olnud) ütlevad talle lihtsalt Marju. Mul on hea meel, et marjustini aeg Brüsselist Tartusse pöördub.

Linnapeakandidaadiks on Jarno Laur. Minu arvates on Jarno eestvõttel Tartu linnas murtud müüt, et sotsid ainult räägivad, kuid ei tee midagi. Tean omast käest, et lasteaiajärjekordade lõppemisel ja koolide remondigraafiku koostamisel on sotsidel oluline osa. Jarno on asjalik, suudab üles ehitada töötava meeskonna, debattides on ta hea ja arvan, et iga minule mõeldud hääle võib julgesti temale anda.

Lühidalt toon välja veel mõned nimed:

Ma arvan, et Tartu arengutest ja probleemidest tervikuna on üks paremaid ettekujutusi Tõnu Intsul. Ta on pikalt volikogus olnud,  vajadusel on jäärapäine, kuid leiab alati üles ka kompromisside kohad.

Õigust, õiglust ja tarka feminismi esindab sotsides minu jaoks kõige enam Gea Kangilaski. Gea on ka hea näide, et pole mingit vajadust vastandada erakonda ja valimisliitu, mõlemasse kuuludes saab otsustada, mis on linnale parim.     

Loomulikult ei saa viimastel aastatel sotse kujutada ette ilma Kadri Leetmata. Linnaplaneerimise tarkus, usk ja rahvatants moodustavad temas väga mõjuva terviku, lisaks on tegemist väga meeldiva inimesega.

Uutest tulijatest nimetaksin Martin Hallikut. Tihedad seosed ülikooliga on Tartu linnal ülimalt olulised ning Martin suudab neid kindlasti arendada.   

Kindlasti peaks sotside hulgas volikogus olema õpetaja. Tamme gümnaasiumi bioloogiaõpetajas Ott Maidres on esindatud noorus, loovus ja mulle tundub ka soov näha tartlasi õnnelike ja  stereotüüpidest vabade inimestena.     

Viimasena nimetan Karl Pütseppa. Kohalikel valimistel saavad esmakordselt hääletada noored alates 16. eluaastast  ning on sümboolne, et neist ainult pisut vanem tartlane ja piirissaarlane on kandidaatide hulgas.

Tahaksin üht asja blogi lugejatele veel meelde tuletada. Paar postitust tagasi rääkisin sellest, kuidas ma ise poliitikasse tulin. Kes tunnevad, et sarnaselt sotsiaaldemokraatidega on talle oluline ühiskonna tasakaalustatud areng, nõrgemate kaitse, võrdsed võimalused ja soov oma ideid Tartus teostada, siis praegu on veel võimalus teha otsus kandideerimiseks. Headele inimestele on meie nimekirjas alati koht.

Friday, July 7, 2017

Kui meeleavaldus muutub peoks



Ilmunud:  http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-homoparaadi-eel-kui-kaua-on-veel-moistlik-kooseluseaduse-kusimuses-aega-maha-votta?id=78786818

Kooseluseadus Eestis kehtib, katsed seda tühistada pole vilja kandnud. Samas on rakendusaktid endiselt vastu võtmata ja tundub, et selleks pole praeguses parlamendis ka piisavalt poolthääli. Ühiskonnas pole kooseluseaduse teema kunagi täiesti vaibunud ning 8. juulil toimuv Tallinn Pride Parade 2017 on hea põhjus see teema uuesti läbi mõelda. 

Umbes kolm aastat tagasi kirjutasin artikli „Jumalatõestused ja kooseluseadus“ (Sirp 14.08.2014). Avaldasin seal arvamust, et Eestis on mõistlik kooseluseadus vastu võtta ning selle teema üle otsustamisel on üheks võimaluseks lähtuda oma kogemustest: „Nagu ka jumalatõestuste puhul ei vii inimest enamasti otsustuseni mitte niivõrd eri argumentide kõrvutamine, vaid ümbritsevate autoriteetide mõju või siis isiklik kogemus. Homoseksuaalsed inimesed, keda ma tean, on üsna samasugused kui heteroseksuaalid, inimesed oma tugevuste ja nõrkuste ning väärtuste ja puudustega, samuti pole ma mingit olemuslikku ebamoraalsust või kooliõpikute kallutatust tajunud riikides, kus kooseluseadus kehtib. Minu isiklike kokkupuudete ja kogemuste põhjal tehtud otsus ei keelaks homoseksuaalide suhtele riiklikku tunnustust ka Eestis.“

Artiklist möödunud kolme aasta jooksul olen ikka sattunud aeg-ajalt kooseluseaduse teemalistesse aruteludesse ning üheks üsna levinud argumendiks on sageli olnud väide, et meie ühiskond polnud selleteemalisteks otsustusteks veel valmis ning see lõhestas rahvast. Küllap võibki uutele nähtusele ühiskonnas reageerida variser Gamalieli eeskujul analüüsiva ootusega. Piibli andmetel jäi Gamaliel tärkavale kristlusele hinnangut andes äraootavale vaatleja positsioonile: „Ja nüüd ma ütlen teile: Jätke need inimesed rahule ja laske neil olla - sest kui see nõu või tegu on inimestest, siis see läheb tühja,  aga kui see on Jumalast, ei suuda teie seda hävitada.“ (Apostlite teod 5: 38-39). Tuues Gamalieli seisukoha ettevaatlikult tänapäeva, siis aeg peaks näitama, kas samasooliste paaride kooselu regulatsioon osutub elujõuliseks või kuhtub.    

Mingil perioodil tundus aja mahavõtmise argument mulle mõistlikuna. Samas olen üha rohkem endalt küsinud, kui pikk peaks olema see aeg, et ühiskond teatud teemaga harjuks ning millal peaks arutelude ja otsustega edasi minema. Ning missugused ettevõtmised, aktsioonid ja artiklid võiksid ühiskonnas arutelu ja debatti toetada.    

Pole katlust, et viimasel paaril aastal on meie ühiskonnas hüppeliselt tõusnud kodanikuaktiivsus, ka Tallinn Pride Parade 2017 on üks selle ilmingutest. Nii mõnegi aktsiooni, liikumise või üleskutse puhul olen nendega ühinenud, mõned ettevõtmised on peletanud endast eemale agressiivsevõitu meie-teie vastandusega. Üsna sageli olen pidanud endale kordama ka Tammsaare Tõe ja õiguse II osa lõpust tuntud härramauruslikku tõdemust, et kui oleksin noorem, siis ehk tuleksin kaasa, sest olen südames mässaja, kuid praegu toetan teid vaid viie vene rublaga.

Üheks kõige sümpaatsemaks kodanikuaktiivsuse näiteks on minu jaoks viimasel ajal olnud spontaanne tantsupidu Vabaduse väljakul – pärast otsust ametlik tantsuetendus ära jätta peeti seal maha tõeline rahvapidu, mis haaras kaasa pealtvaatajaid ning tõi kohale ka ametliku laulupeo sümbolid. Mitte miski väline ei suutnud seda üritust rikkuda. Mulle tundub, et ka Tallinn Pride Parade 2017 puhul on üheks võtmeküsimuseks, kuivõrd õnnestub see ettevõtmine muuta mõttekaaslaste ja nende toetajate meeleavaldusest edasi enamikku inimesi ühendavaks peoks.   

Sunday, June 25, 2017

Otsustest elukaare lõpus




Ilmunud Õhtulehes: http://www.ohtuleht.ee/812022/toomas-jurgenstein-otsustest-elukaare-lopus

Paar nädalat tagasi väljendasi erakonnad oma suhtumist eutanaasiasse ja Õhtuleht palus minult selleteemalist artiklit. Ma ei mäleta, et oleksime viimasel aastal erakonnas seda teemat arutanud, seepärast kirjutasin alla, et artikkel väljendab mu isiklikke vaateid. Seda tean, et teema päriselt ei vaibu, sügisel lubas hea kolleeg Helmen Kütt sotsiaalkomisjonis seda teemat arutada.   

Eelmisel nädalal ilmusid Õhtulehes parlamendierakondade arvamused eutanaasia küsimuses. Seisukohtade hulgas olid ülekaalus mõtted, et see on tundlik, keeruline ja mitmepalgeline küsimus, mida enamiku erakondade arvates tuleb rahulikult arutada. Vaid ühel erakondadest ei tundunud oma eituses kõhklusi olevat. Püüan lisada omalt poolt mõned üsna subjektiivsed pidepunktid, mis minu arvates on eelduseks eutanaasia üle arutamiseks ja otsustamiseks.  
Kõigepealt, mulle tundub, et inimeste elu lõpuga seotud teemasse sisenemisel ei tohi kiirustada. Tuleb teha endale selgeks, mis on passiivne, mis aktiivne eutanaasia, samuti ei tohiks automaatselt omaks võtta ühtegi levinud eelarvamust ega dogmat. Kindlasti on eutanaasia samal ajal nii emotsionaalne kui ratsionaalne teema ning otsuse tegemiseks või tegemata jätmiseks on vajaliku tunnetuse ja teadmise saavutamine samm-sammult.
Eutanaasia teemasse süüvimist võiks minu arvates alustada kaugemalt, näiteks üle lugeda Anton Hansen Tammsaare Tõe ja õiguse III osa lõpp, kus valudes vaevlev Mari oma pojalt Indrekult suremiseks rohuannust palub: „Oota ema, veel ükski päev, surm tuleb,“ rääkis Indrek. „Surm ei tule,“ vastas ema. „Aita mind, ole surmale abiks.“ Kirjeldusi, mis räägivad siit ilmast lahkujate võimalikest kannatustest, nende ületamisest ja allaandmistest on palju. Nende lugemine võiks olla heaks sissejuhatuseks, kasvõi selleks, et tajuda valudes piinleja või surija ja nende kõrval olevate inimeste hingeseisundit ja vastutust.
Teiseks, tuleks kõnes või kirjas kuulata inimesi, olgu arste, õdesid, vaimulikke või lihtsalt suure hingega abistajaid, kes on hooldanud surijaid. Kuulanud surijate viimaseid mõtteid, tunnetanud nende valusid ja hingeseisundit. Mulle on hästi meelde jäänud haiglavaimuliku ja hingehoidja Naatan Haameri paarkümmend aastat tagasi öeldud tõdemus: „Ma pole kohanud inimest, kes tahaks surra. Pigem ei taheta niimoodi edasi elada – on see siis tingitud füüsilisest valust või hingevalust.“

Vaimulik Tanel Ots, kes on samal ajal ka talumees ja poliitik, on pikalt töötanud haiglas surijatega. Ka temalt olen lugenud mitmeid teemasse sobivaid intervjuusid.  Tahtsin mingil hetkel kasutada tsitaate ka Christel ja Isabell Zacherti raamatust, „Kohtumiseni minu paradiisis“, kuid kõik asjad artiklisse ei mahu.

Järgnevalt peaks kindlasti süvenema eetika teooriatesse. Eetikat puudutavate otsuste taga on maailmavaade ning võib juhtuda, et oma maailmavaate alusprintsiipide seotust eetiliste otsustega pole inimene alati lõpuni läbi mõelnud. Minu hinnangul ühes mitmekülgsemas ja kasutatavamas eetikaõpikus, Louis P. Pojmani „Eetikas“ annab autor paljude inimeste eetiliste otsuste läbimõtlematusele üsna karmi hinnangu: „Lühidalt, inimesed on väga kaugel sellest, et omada iseseisvat selgepiirilist moraaliteooriat, mis oleks samaväärne nende arusaamisega kirjandusest, teadusest, matemaatikast või isegi korvpallist. Ometi on moraal olulisem kui ükski loetletud asjadest, sest see puutub otseselt sellesse, kuidas õigesti elada.“ Kindlasti aitab keerulistes eetilistes teemades orienteeruda, kui on oma peas võrreldud relativismi ja moraaliobjektiivsust, egoismi ja altruismi, utilitarismi ja vooruspühiseid eetikaid ning vaadeldud, missuguseid tulemusi annab erinevate eetikate rakendamine raskete eluprobleemide lahendamisel.

Neljandaks tuleb analüüsida ja vaadelda ka ühiskonna arengut ja küpsust. Inimeste otsuseid võib mõjutada hoolivuse puudumine ühiskonnas, enda tundmine üleliigsena, tervise pidev halvenemine, pikad ravijärjekorrad jne. Marju Lauristin tõdes hiljutises intervjuus Maalehele: „Meie senine väljakujunenud stereotüüp on, et kui räägitakse eakatest inimestest, siis on silme ees ikka mingi nõukogudeaegne penskar. Kuid tänapäeval on minuvanused inimesed suures osas ju kõrgharidusega, neil on olnud sisukas töö, kõrge eani sisukad vaimsed huvid. Aga nad on surutud olukorda, kus neil praktiliselt ei ole võimalik lehtegi tellida. Siin on väga palju ära teha (Argo Ideon: Marju Lauristin: Ma ütleks, et meie ühiskond on vanade inimeste suhtes isegi julm, Maaleht 08.0617).“ Stressi tekitavates oludes võivad vanad inimesed tunda end ülearuste ja kasututena ning selline taust ei sobi eutanaasia üle otsustamiseks. Samas tuleb kindlasti kuulata ka teiste riikide eutanaasia debattide kogemusi ja seal tehtud otsuste tulemusi.

Viiendana tuleb minu arvates uuesti tagasi tulla näidete juurde elust. Ning otsustada, kas seadusi luues või muutes saab mõnda inimese elukaare lõppu puudutavat aspekti paremaks muuta. Ei tohi karta ega tüdida, sest debatid nendel teemadel võtavad aega aastaid.     

Targalt kirjutatud propagandaraamatus „Mittepühad pühakud ja teised jutustused“ kirjeldab arhimandriit Tihhon Petseri kloostri mungast majandusjuhi surmaeelset otsust: „Suri kiuslik isa Nafanail vaikselt ja vaguralt. Kui arstid tegid ettepaneku panna talle südamestimulaator, anus ta asemikku, et seda ei tehtaks: „Isad, kujutlege,“ rääkis ta, „hing tahab minna Jumala juurde, aga mingi väike elektriline asjandus surub teda vägisi kehasse tagasi! Lubage minu hingel omal tunnil ära minna!““ Pikaajalise õpetajana ma ütleksin, et isa Nafanail vajanuks nõustamist, teoloogina ma tean, et see oleks olnud asjatu. Inimese elukaare lõpus on ehk kõige olulisem tema väärikus ja elu mõtestatus. Mulle tundub, et selle saavutamiseks peaks esmaselt olema arvestatud inimese enda soovid ja tahe oma viimasteks aastateks, kuudeks ja hingetõmmeteks.  Võib-olla ongi see esimene asi, millele keskenduda.   

Thursday, June 22, 2017

Erakondade iseloomustus



Möödunud nädalal sai täis aasta Riigikogus. Kokkuvõttes on see olnud paljuski õppimise aasta, kindlasti huvitav, ehkki möönan, et kasu võinuks minust rohkem olla. Samas pole hetkegi oma otsust kahetsenud – nagunii tulen kunagi tagasi kooli, üle viiekümnesena võin selle seikluse veel endale lubada. Otsustasin  aasta kokkuvõttena iseloomustada kõiki Toomapea erakondi (eelkõige fraktsioone), loomulikult subjektiivselt ja oma mätta otsast, kohati üldistades ning natuke KOVi valimisi silmas pidades.

Reformierakond
Sinna kuulub mitmeid mulle isiklikult väga meeldivaid inimesi, kellega hästi läbi saan. Erakonnana kindlasti tark ja kaval. Tõsi, viimasel ajal on nad natuke etteaimatavad, osavate konfliktimeistritena oskavad nad KOVi valimisi silmas pidades vastandumise kohad üles leida ning end  üheks osapooleks sättida. Ühesõnaga, pulmas peavad nad tingimata pruut või peigmees olema. Samas on seda vastandumise skeemi ehk liiga kaua kasutatud ja loodan väga, et see KOVi valimistel täielikult enam ei tööta. Suure fraktsioonina võivad nad lubada või ka tekitada enda sees „mässajaid“ st on võimalus, et mõnes tundlikus küsimuses on erakond ühel ajal poolt ja vastu. Koalitsioonist väljajäämine on neid omajagu muserdanud, kuid mitte murdnud.

Keskerakond
Jüri Ratas on väga sümpaatne ja hooliv juht,  aga ega tal kerge ei ole. Kontrastid liikmete vahel on selles erakonnas vist kõige suuremad ning kuidagi peavad nad koos toimima. Sarnaselt Reformierakonnaga lubab ka Keskerakond endale sisemisi vastuolusid, kuid need on reaalsemad ja elulisemad. Samas on see ka võimalus, näiteks kui Tallinna KOVi valimistel minnakse välja kahe nimekirjaga, siis pole võimatu, et pärast valimisi teevad need omavahel koalitsiooni. Kindlasti on Keskerakond valitsuse juhtparteina vähem lihvitud kui Reformierakond, kuid samas teevad eksimused nad vahel vägagi inimlikuks. Välja arvatud muidugi juhul kui ilmselgelt kahtlase otsuse (näiteks haldusreformi järelotsuste) taga on vähe riigimehelikkust ja palju erakondlikkust. Samas on maailmavaateline kattumine Keskerakonnaga mul päris suur.
      
Sotsiaaldemokraadid  
Vahel ma mõtlen, et me vist oleme liiga palju unistajad ja boheemlased ning liiga vähe poliitikud. Inimtüüpide galerii on meil lai: tõsised maainimesed, hajameelsed kultuuriinimesed, sotsiaalvaldkonna eest seisjad, on ka poliitikuid jne. Räägime omakeskis küll, et reitingu tõstmiseks peame vastandustes teravalt poole valima, kuid ikka otsime kompromissi, dialoogi ning teravuste peale ei lähe. Jevgeni on siin värskendav erand, kuid tema vastandused on sageli liiga intellektuaalsed. Jääme hätta ka oma saavutuste esitlemisega avalikkusele, ehkki potentsiaali meil selleks oleks (punaste ninade aktsioon oli vahva). Olen ise elus palju kordi nõrk olnud ja nõrgemate aitamine, avatus ning haridusasjade tähtsus on ehk kõige olulisemad asjad, mis mind sotside hulgas köidavad. Lisaks, ideede puudust meil kindlasti ei ole.       

IRL
Selles erakonnas on ehk kõige rohkem minu põlvkonna inimesi. Tunnistan, mul on nende praegusest seisust (madalast reitingust) kahju, kindlasti on nad enamat väärt. Konservatiivide nurgas on kitsas ning möönan, et mõistlikku joont seal ajada (nagu IRL üldiselt teeb) on raske. Tõsi ka see, et iga konservatiivse maailmavaatega tehtud kompromissi eest, saavad nad armutut kriitikat. Samas, inimesed on selles fraktsioonis suuresti vahvad, võib-olla suudavad nad pärast viimaseid vangerdusi enam meeskonnaks sulanduda. Loomulikult meeldiks mulle, kui nad enam avatud oleks (olgu või kooseluseaduse suhtes), kuid need otsused teeb erakond ise. Igatahes oleks KOVi hea tulemus neile ülioluline. 

Vabaerakond
Sageli tunnen, et mul on selle erakonnaga sotside kõrval kõige enam ühist. Ühtpidi on nad vabad, kriitilised ja sageli mõistvad (opositsioon annab selleks ka rohkem võimalusi), teisel juhul üllatavalt distsiplineeritud (ei usu mina, et nad kõik olid südames karusloomafarmide jätkamise poolt), vahel olen tajunud ka ilmselget populismi. Püüd igal juhul küsida ja sõna võtta, ka siis, kui midagi sisulist enam öelda ei ole, mõjub vahel kummaliselt. Samas on nad parandusettepanekutega suutnud nii mõnigi kord eelnõusid kvaliteetsemaks muuta. Kas Vabareakonna poolt viljeldu on uus poliitiline kultuur või mingi vana mustri kordus, seda peab aeg näitama.        

EKRE
Eks selles erakonnas on must-valgeid toone rohkem kui värvilisi. Kui nooremate meeste teravate sõnavõttude tagant võib vahel aimata mängulusti, siis vanemad liikmed on tõsised. Nii mõnegi  liikme arvates tundub ühiskond olevat sügava allakäigu teel, mida vaid tagasipöördumine traditsiooniliste väärtuste juurde võib peatada. EKRE reljeefne väljenduslaad kõnepuldist on vahel pannud mõtlema, et peaks samamoodi vastama, kuid olen siiani pigem õnnelik olnud, et pole seda teinud. Tunnistan, et dialoogi kohti nendega näen üsna vähe. Ning kindlasti ei saa nende potentsiaali KOVi valimistel alahinnata. Välja arvatud ehk Saaremaal, kus vastuolu perekonnaga ühele populaarsele naisele erakonnast väljaviskamise kaasa tõi.