Tuesday, September 12, 2017

Teadjad ja kahtlejad

Jäin mõtlema, kas reageerida eile lahvatanud sõnasõjale:  Varro Vooglaiu prognoosile, et NO99 rahastamise lõpetatakse ja Martin Helme kinnitusele, et EKRE võimule tulles seda kohe siiski ei juhtu. Tegingi mõne esialgse märkuse. 

Umbes viis aastat tagasi kirjutasin Postimehes essee „Teadjate tulek“ (11.juuni 2012) (http://arvamus.postimees.ee/872358/toomas-jurgenstein-teadjate-tulek). Avaldasin seal kahetsust, et dialoogilise, kahtleva ja analüüsiva mõtlemise kõrval on Eestis autoriteeti kogumas lähenemine, kus teatakse, kuidas asjad vastuvaidlematult on. Ühe näitena tõin seal ka Elukultuuri Instituudi välja antud «Surmakultuuri arhitekte», autorid Benjamin Wiker ja Donald DeMarco, eessõna Varro Vooglaid.

Nimetatud raamatu autorid sukelduvad Euroopa mõttelukku ja väidavad kindlalt, et rohkem kui kakskümmend mõtlejat, sealhulgas Arthur Schopenhauer, Charles Darwin, Simone de Beauvoir, Sigmund Freud ja Peter Singer, esindavad surmakultuuri. Vaatluse alla võetakse nimetatud mõtlejate elulood ning autorid kinnitavad, et sellise meetodi abil võib jõuda surmakultuuri viljelenud isikute väärdunud mõttemaailma põhjusteni.

Pärast sobivad nimetatud väärdunud mõtlejate halvustamiseks ka nende lapsed. Näiteks Charles Darwini puhul parastatakse: «Võttes arvesse tema õpetust tugevama ellujäämisest, on huvitav märkida, et kõik tema enda lapsed olid üpris nõrga tervisega» (Darwini kümnest lapsest surid kolm noorena).

Mulle näib, et Eero Epneri artiklile „Kurjuse normaliseerumine“(Postimees 8. september 2017) vasturepliigi kirjutamine lähtub üsna sarnasest skeemist. Portaalis „Objektiiv“ pannakse kahtluse alla tema Epneri siirus, teatakse kindlalt, et NO99 tase ei kannata kriitikat ning esitakse siis prognoos edasiseks:  

Nimelt on ju selge, et EKRE võimule saades jääks Epner ühes paljude oma sõpradega suure tõenäosusega tööta, sest sellistelt asutustelt, nagu NO99 teater, võetaks riiklik rahastus kas täielikult või valdavas osas ära /../ 

Fakt on see, et teatri NO99 ja sellega sarnanevate küündimatu kunstilise tasemega asutuste riiklikuks rahastamiseks puudub igasugune põhjus ning mida varem see ära lõpetatakse, seda parem kogu ühiskonnale.“ (Repliik: EKRE võimuletulek tooks riiklikele ideoloogiatöötajatele näguripäevad. Objektiiv 11. sept.2017)

Ei oska muud öelda, kui ei meeldi mulle selline must-valge ja lõplikke hinnanguid andev lähenemine. Eksin ise sageli oma hinnangutes ja katsun seista maailma eest, kus on rohkem pooltoone, inimlikkust ja loomevabadust.




Friday, September 8, 2017

Kirglikkust ei saa jätta äärmustele



Giovanni Guareschi on kirjutanud vaimuka raamatu „Don Camillo väike maailm“. See kirjeldab itaalia küla ja seal toimuvaid sagedasi konflikte kommunistist külavanema Peppone ja kohaliku preestri don Camillo vahel. Eraldi märkimist väärivad  kindlasti veel don Camillo dialoogid Kristusega. Ühena õpetlikumatest peatükkidest jäi mulle meelde Peppone lapse ristimise lugu:

„Ametirüüs don Camillo lähenes ristimisanumale.
„Mis te tahate talle nimeks panna?“ küsis ta Peppone naiselt.
„Lenin – Libero – Antonio,“ vastas naine.
„Siis mine ja lase ta Venemaal ristida,“ ütles don Camillo rahulikult, pannes katte ristimisvaagnale tagasi /../“

Don Camillo keeldumise järel ütleb talle Kristus, et laps tulnuks siiski ristida. Varsti  tulebki kirikusse tagasi Peppone, kes nõuab lapse ristimist, Camillo keeldub ja algab kaklus. Parajal hetkel annab Camillo lõuahaagi ja Peppone langeb oimetuna maha. Mõne aja pärast ta toibub, võtab lapse sülle ja tuleb Camillo juurde.

„Don Camillo, täies ametirüüs, ootas teda ristianuma juures, kindel nagu kalju. Peppone lähenes aeglaselt.
„Mis me talle nimeks paneme?“ küsis don Camillo.
„Camillo-Libero-Antonio,“ pomises Peppone.
„Ei! Me ristime ta Libero-Camillo-Leniniks,“ ütles ta. „Jah, ka Leniniks. Kui Camillo on naabriks, ei suuda niisugused tüübid, nagu Lenin, mitte midagi ära teha.““

Lugedes tänaseni Eestis käivat debatti kommunismi ja natsismi kuritegude võrdlustest, siis meenus mulle kirjeldatud don Camillo lugu. Olgu kohe öeldud, et selle debati enda kohta mul teoreetilises plaanis seni ilmunud artiklitele uusi vaatenurki lisada pole, Eesti seisukohalt olen suuresti nõus neljakümnendatel aastatel tekkinud spontaanse reaktsiooniga rahvasuus: meid röövel päästis röövli käest.

Nimetatud debati valguses on minu jaoks üles tõusnud pigem küsimus kesktee võimalikusest. Nimelt olen mitmete oma tuttavate hulgas täheldanud, et natsismi-kommunismi debati raamistikus on neil üsna raske mitmete ühiskonnas oluliste ideede nagu võrdsuse, rahvusluse, õigluse või vabaduse puhul leida toetust mõõdukal keskteel asuvatele seisukohtadele. Nii olen üsna sageli märganud, kuidas rahvusluse puhul nihkutakse lähemale pigem rahvusluse karikatuurile, vabaduse kõrval unustatakse rõhutada vastutust ning solidaarsust jne. Mulle näib, et üheks võimaluseks rahulikult ja mõtestatult keskteed säilitada on ikka ja jälle meeles pidada iseenda maailmavaatelise suunaga kaasnenud äärmuseid ja liialdusi.   

Näiteks olen aeg-ajalt lugema juhtunud Henriku Liivimaa kroonikat. Seal on mulle kui kristlasele palju südametunnistust kriipima panevaid kohti, olgu selleks Jumala kiitmine suure eestlaste tapmise eest Sakalas ja Ugandis või siis krooniku kommentaar pärast Muhu linnuse põletamist: „Saarlaste linnust neelab tuli, aga kristlased riisuvad rõõmsalt saaki.“ Loomulikult ei võrdsusta ma ajaloos valitsevaid tavasid tänapäevaga, kuid lihtsad küsimused, et miks maailmas oma usu ja ideede levitamisel ikka ja jälle tapmiseks läheb või kuidas kristliku armastuse käsk mingil hetkel täiesti ununeb, vajavad läbimõtlemist ja läbitunnetamist. Samas mulle tundub, et just tänu kirjeldatud mõttematkadele olen oma usuga kaasneda võivatest nõrkustest teadlik ja üsna immuunne näiteks evolutsioonibioloogi Richard Dawkinsi püüetele näidata religiooni kõige kurja juurena.  

Sotsiaaldemokraadina asun poliitilisel skaalal vasakul. Praktikas on äärmusvasakpoolsed teinud suuri sigadusi, võimule saades on sageli õiendanud esmalt arved just sotsiaaldemokraatidega. Sellest hoolimata paneb ka vasakpoolsete äärmuste tegude analüüs südametunnistuse kriipima – kuidas saab sotsidelegi nii oluliste ideede nagu õigluse ja võrdsusega toimetades hullude tulemusteni jõuda. Pedagoogina ei oska ma äärmuste vältimiseks pakkuda muud abi kui teadmised. Teadmised erinevate maailmavaadete allikate, kuid ka nendesamade maailmavaadete vesivõsude kohta. Olgu nende vesivõsude otsesteks või kaudseteks allikateks siis Nietzsche, Marx, Hegel või keegi teine.       

Lõpuks tahaks veel rõhutada, et kirglikkust ei tohiks jätta mitte ainult äärmustele, vaid see on vajalik ka keskteel. Tulles tagasi artikli alguses tsiteeritud loo juurde, siis Camillo ja Peppone on oma tõe kaitsel itaallaslikult temperamentsed, lasevad õige sageli käiku rusikad, kuid äärmuste vastu ühendavad nad oma jõud. Seepärast ma laiendaksin natuke artikli alguses tsiteeritud ristimisloo kokkuvõtet: kus on kohal Camillo või Peppone, pole äärmuslikel tüüpidel suurt midagi teha.


   

Tuesday, August 29, 2017

Miks hääletada sotsiaaldemokraatide poolt



Võtsime pühapäeval Tartus vastu sotsiaaldemokraatide valimisprogrammi „Nutikas Tartu“, samuti avalikustasime kandideerijate nimekirja. Olen juba varem öelnud, et linnavolikokku ma ei lähe, kandideerin erakonna toetuseks. Palusin end nimekirjas viimseks panna ning soovitan minu valijatel anda hääl mõnele neile sümpaatsele sotside kandidaadile, kui kedagi ei leia, alles siis võib ka minu poolt hääletada. Kui umbes poolteist kuud tagasi tutvustasin oma blogis mõningaid sotside Tartu kandidaate, siis tänases postituses otsustasin välja tuua mõned üldised punktid, miks võiks valimistel hääletada minu koduerakonna SDE poolt. 

Kõigepealt seda, et mingis mõttes on SDE kindlasti läbilõige ühiskonnast. Olen siin kohanud väga tarku, kuid ka üsna küündimatuid inimesi, nii sihikindlaid edasipürgijaid kui ka taoistlikke kulgejaid, konfliktseid ja leebeid tüüpe jne. Ei pea ennast mingiks erandiks, mul on teatavaid andeid õpetamiseks ja kirjutamiseks, kuid paljudes asjades, näiteks kiiret mõtlemist nõudvatel debattidel olen üsnagi saamatu.    

Aga miks siis ikkagi sotse valida. Esiteks, mulle ikkagi tundub, et on SDE keskmisest targem ja kultuurilembelisem erakond targa esimehega. Kui vaatasin erakondade esimeeste tänavust debatti arvamusfestivalil, siis panin tähele, et paljudes punktides andis Jevgeni analüüs raamistiku, kus teised debatis osalejad liikuma hakkasid. Ühesõnaga, tarkuse armastajatele võiks sotsid atraktiivsed olla.

Teisena tahaks märkida, et sotside hulgas on üsna heas tasakaalus kaks vabaduse vormi: vabadus millekski ja vabadus millestki. Näiteks ma eriti ei tea, mis asi on erakondlik distsipliin st olen end sotside seas ikka vabana tundnud. Teisalt, olen olnud ka vaba murest, et kui mu entusiasm või energia mingil põhjusel raugeb, kas mulle olulised tegevused lähevad edasi – tean, et keegi võtab mu rolli üle. Vabaduse millekski suur osakaal teeb sotsid sarnaseks mitmete vabaühenduste ja valimisliitudega, vabaduse millestki kohalolu annavad väljakäidud väärtustele ja  ideedele stabiilsuse.
Pole ime, et mitmed valimisliitudes alustanud inimesed on tänaseks jõudnud sotside hulka. Seega võiksid täna valimisliite pooldavad inimesed kaaluda tõsiselt sotside poolt hääletamist.

Kolmandaks, üha enam hakkab kaduma sotside kuvand, et nad räägivad, aga ei tee. Sotside eesmärgiks on ikka olnud püüdlemine hoolivama, solidaarsema ja võrdsemaid võimalusi pakkuva ühiskonna poole ja selleks on reaalseid samme ka tehtud. Nii riigi kui kohalikul tasandil - tean omast käest, et Tartus sai näiteks lasteaiakohtade puudus leevendust just sotsidest linnajuhtude eestvedamisel. Ning märgiline on ka see, et hoolitakse kõikidest inimestest, ka vähemustest. Seega sobivad sotsid valijatele, kellele on oluline paljudest religioonidest  ja maailmavaadetest tuttav põhimõte: käitu nii nagu sa tahad, et teised sinuga käituksid.



Monday, August 7, 2017

Poliitika 10



Augusti teine nädal on alanud ning on märke, et uus poliitikahooaeg hakkab tuult purjedesse saama.  Poliithooajale vastu minnes tahaksin ühe esmase mõtte praeguse valitsuskoalitsiooni võimaluste ja ohtude kohta öelda.  

Kirjapandu päästikuks oli Andrus Ansipi „Kroonikas“ antud kommentaar Jüri Ratase kohta (Kroonika artiklit ma lugenud pole, ainult väljavõtet), kus Ansip pahandab Ratasega senise lihtsa maksusüsteemi pea peale keeramises: mida, vend, sina selle senise kõrge taseme nimel oled teinud? Kui kommentaarides pandi pahaks sõna „vend“ kasutamist, siis mulle säärane lähenemine pigem meeldis. Tean, et nii Andrus Ansipil kui Jüri Ratasel on religiooniga isiklik suhe olemas ning selline pöördumine näitab, et tegemist on väga põhimõttelise asjaga. Jüri Ratas ka vastas, kinnitades, et talle teeb rõõmu, et oleme valitsuses hea meeskonnana ning loetud kuudega teinud palju olulisi otsuseid, millest mitmeid on Eestis oodatud juba üle kümne aasta. 

Kõigepealt mulle näib, et valitsuskoalitsioonile on püsimiseks avanssi antud.  Nimelt läheb majandusel hästi. Esimese kvartali majanduskasv oli 4,4%, teise kvartali oma pole veel esitatud, kuid tõenäoliselt tuleb ka see märkimisväärne – suurem kui viimasel kümnekonnal aastal. Koduseid SDE asju tunnen mõistagi kõige paremini, meil on 15 parlamendi liiget suuresti ühtsed, Keskerakonna ja IRLi puhul pole ma aga ühtsuses nii kindel. Senised pingeid tekitanud otsused ja väljaütlemised on enamasti tehtud maailmavaatest lähtuvalt (olgu või Reinsalu poolt üles tõstetud kooseluseaduse tühistamine) st nende pingetega ollakse arvestanud. Kui aga tuleb hakata tegema raskeid otsuseid ka majanduse halvast seisust lähtuvalt, siis on oht koalitsiooni üksmeelsusele palju suurem. Aga nagu ma ütlesin, majandusel läheb hästi tõenäoliselt veel mõnda aega ning seda aega tuleb mõistlikult kasutada.  

Olen aru saanud, et suuremad otsused, mis fikseerivad valitsuse näo, on tänaseks tehtud. Mida aga olen käesoleval suvel sõprade/tuttavate/võõrastega suheldes küll tajunud, et seni on selgelt puudulik olnud nende otsuse põhjendamine ja lahtiseletamine. Minu tuttavate ja sugulaset hulgas on väga mitut laadi Eesti inimesi: õpetajaid, kultuuri - , meditsiini - ja kaubandustöötajaid, ülikooliinimesi jne. Suvel sai mulle selgeks, et mitmete valitsuse otsuste rahulik, poolt ja vastuargumente välja toov selgitamine on pooleli. Olgu nende otsusteks siis haldusreform, Rail Baltica, maksuseadused, metsaseadus vms. Tundlikke otsuseid selgitades tuleb need rahulikult „pulkadeks“ lahti võtta, sageli nende otsuste taga oleva „suure pildi“ juurde pöörduda, paljusid asju tuleb erinevas sõnastuses korrata jne.  Ja see selgitustöö pole mitte ainult ministrite, vaid sama palju parlamendisaadikute töö.

Võib-olla tunnen ma õpetajana selgitusvajadust teravamalt kui mõne teise ala inimesed. Ja selgitada pole lihtne, alustada tulebki ju sellest, et enamik otsuseid pole mustad ega valged, vaid keerulised kompromissid, mitmete otsuste puhul on selle taga kümnete aastate tagused otsused, mingil hetkel võib olla midagi  viltu läinud, kuid  parandamine enam võimalik pole jne. Ning mitmed otsused tulenevadki sellest, kas valitsus asub tsentrist pisut vasakul või paremal (ei arutle siin selle üle, kuivõrd vasak-parem skaala tänapäeval kasutatav on).

Selline selgitustöö võib tunduda tüütu, kindlasti tuleb ette ka teravaid olukordi, kuid seda tegemata jätta ei saa. Tunnistan, et mulle isiklikult meeldib teemasid lahata kirjalikult, suuliselt jään sageli hätta. Ja oleks päris hea tunne, et pärast selgitusi keegi ütleks, et ma mõistan sind, kuid maailmavaatelistel põhjustel olen ma teist meelt.  
                                         

Wednesday, July 26, 2017

Poliitika 9



Möönan, et minu jaoks on Eesti Ekspressi juhtkiri (26. juuli) „Jevgeni Ossinovski on nagu kurjast vaimust vaevatud“ seekord selgelt üle võlli. Võib-olla on põhjuseks, et teoloogina mõistan väljendit „kurjast vaimust vaevatud“ seisukohana, et minu erakonna esimeest juhitakse kusagilt väljastpoolt ning Jevgeni eesmärgiks on Jeremy Benthami mõtet  ümber pöörates „võimalikult suur kahju võimalikult paljudele“. Niisiis, kirjutan sellel teemal paar mõtet.

Kõigepealt, minu isikliku kogemuse põhjal on Jevgeni väga normaalne inimene. Intelligentne, oskab hästi keeli, tajub raskete teemade puhul hästi „suurt pilti“ ja on hea argumenteerija.  Olen Treffneris õpetades kokkupuutunud paljude andekate noortega, kellest on tänaseks noored mehed saanud ning Jevgeni kannatab kindlalt võrdluse välja.  Lisaks tooksin välja julguse, haigekassa alarahastus oli pikalt teada, kuid alles Jevgeni julges teema tõsiselt käsile võtta. Ma ei ütle, et ta probleemi lahendas, kuid edasi liiguti selles keerulise küsimuses tunduvalt.  

Ekspressis on Jevgenit esitatud tüübina, kes armastab käskimist-keelamist. Esimese konkreetse asjana mainitakse juhtkirjas õlle hinna tõusu ehkki aktsiisi tõstmise ettepanek  tuleb rahandusministeeriumi poolt. Kallim õlu poodides ongi tõsisasi, seega on õlle hinna suhtes kriitilistele artiklitele on ühiskonnas suur toetus olemas. Möönan, et mina vaatan asja pisut teisiti.

Võtame alguses piirikaubanduse. Hiljuti püstitai Ikla piiripunkti lähedale treilerile loendur, mis näitab, kuipalju jääb Eestil maksuraha laekumata. Mulle meeldis väga Tarmo Jüristo märkus (fb seinal), et võiks ka Tallinna sadamasse pannoo üles panna, kus oleks kirjas palju on Eesti riik soome turistide pealt on teeninud. Samas asi tundub olevat Tallinnas hea ja Valgas halb. Mina võtan piirikaubandust rahulikult, ka lätlased on asunud aktsiisi tõstma, rahandusministeerium oma prognoosides on olnud üsna täpne ning need prognoosid ei ennusta midagi hullu.

Teiseks, minu jaoks siiski uus maksupoliitika lisab inimesele hoopis vabadust. Umbes kolm neljandikku eesti inimestest hakkab saama kuus  64 eurot rohkem kätte. Poes on õllepudeli hinna vahe võrreldes eelmise hinnaga  20-30 senti (ehkki suurtest poodides on tavaliselt ka vähemalt ühte marki endise hinnaga õlut) st 64 eurot katab ära 250-300 pudeli õlle hinna vahe kuus. Ning inimesel on vabadus osta selle raha eest õlut, käia Lätis või kulutada see millelegi muule.   

Mis puutub magusasse, siis oleme selle maitse eest evolutsiooniliselt suhteliselt kaitsetud. Kuna energiarikkaid aineid oli looduses vähe, kuid organism neid vajas, siis pidi leitud suhkrurikka toidu (mesi, marjad) manustamine olema inimesele meeldiv – nii nagu magus maitse meile on. Kuna evolutsioon töötab aeglaselt, magusaletid aga kolisid ruttu poodidesse ja kooli sööklatesse, siis inimeste tervisest lähtuvalt võib magusate asjade levikut pisut reguleerida küll.

Käsud-keelud versus vabadus on teema, mida saab kergesti malakaks kujundada. Minu arvates on seekordne EE juhtkiri üsna pealiskaudselt üldistav ja ülekohtune.