Thursday, October 18, 2018

Igor Tõnu Tass


Hea eesistuja! Head kolleegid!

Tund on hiline ja ma mõne sõna ütlen, kuna lubasin seda oma kutsehariduses töötavatele kolleegidele. Tõepoolest, Krista (Aru) väga meeldivalt rõhutas, et kutsehariduses õpivad tulevased meistrid. Mulle meeldib mõelda, et kutsehariduse eesmärgiks on valmistada ette loojaid, kes suudavad mateeria kasulikkuse, maitse ja ilu kõige silmapaistvamal moel avada. Mulle hakkas see lause nii meeldima, et ma kordan teda veel: kutsehariduse eesmärgiks on valmistada ette loojaid, kes suudavad mateeria kasulikkuse, maitse ja ilu kõige silmapaistvamal moel avada. Toimugu see siis ehituses, aianduses, kokanduses või mujal. Ja meistreid aitab ette valmistada loominguline keskkond.

Minister nimetas siin robootikalaborit. Ma toon näite ühest teisest vallast, aga see on sama hea. Ühes kõige väiksemas kutsehariduskoolis, Tartu Kunstikoolis, tegutses kaheksa aastat sümboliväärtusega isiksus ja selleks oli kunstikooli kass. Tal oli nimi Igor Tõnu Tass, paar nädalat tagasi sai ta autolt löögi ja sai surma. Kellel on huvi, vaadake Igor Tõnu Tassi Facebooki lehekülge ja neid järelehüüdeid. Ta aitas seal luua tõeliselt loomingulise keskkonna. Tartu Kunstikooli direktor Kadi Kreis on öelnud Igor Tõnu Tassi kohta: "Ta aitas luua kunstikooli identideeti, aga see tuli tal kuidagi loomulikult välja, mitte kunstlikult. Ta ei olnud meile lihtsalt kass, vaid ka väärtuste kandja. Kui sul oli raske päev, siis suhtlesid temaga ja see aitas. Ta oli pingete maandaja ja psühholoog." Niisiis kutsekoolid, kus on rikas loominguline keskkond, olgu selleks robootikalabor või on selleks kaasatud loomad – see on meistrite kasvulava.

Muutun nüüd asjalikumaks ja tõepoolest täna käis juba läbi, et Riigikogu saalis toimus möödunud aasta 18. mail riiklikult tähtsa küsimusena arutelu kutsehariduse olukorrast. Eesti Kutsehariduse Edendamise Ühingu esimees, Viljandi Kutseõppekeskuse direktor Tarmo Loodus nimetas seal või tõi välja eelkõige viis olulist teemat. Tänane eelnõu aitab iga seda teemat sammu võrra edasi. Näiteks toonitas Tarmo Loodus, et kutseharidus on üks osa haridussüsteemist kui tervikust ja selleks tuleb tagada õpilastele võrdne kohtlemine kõigil haridusastmetel. Samuti nimetas Tarmo vajadust tugispetsialistide järele, kutsehariduse rahaliste võimaluste paindlikumaks muutmist, eraettevõtluse kaasamist ning tõstis esile minu jaoks väga sümpaatse vajaduse: igal Eesti inimesel peaks 25. eluaastaks olema kutse.

Kui me loeme tänast eelnõu, seletuskirja, siis Tarmo Looduse poolt tõstatatud probleemidele on peaaegu igaühele teatud vaste olemas. Ma ei hakka neid ette lugema, need olid mul samamoodi välja nopitud nagu eelkõnelejatel ja kõlasid juba siin saalis.

Niisiis, head kolleegid, meie ees on tulevaste meistrite eelnõu. Eestile on meistreid vaja, töötame sellega edasi, teeme selle veel paremaks! Mul on hea tunne, sest mulle tundub, Riigikogu käib selle seadusega väga ühte sammu. Aitäh!

Monday, October 15, 2018

Paar tähelepanekut Tartu korvpallist


Kirjutasin mõned mõtted Tartu korvpallist. Ma ei ole spetsialist, panin oma mõtted kirja pigem intuitsioonist lähtuvalt. Olen põhiliselt jälginud 2000. sündinud poiste meeskonna arengut, lõppu lisangi kaks linki nende kunagistele mängudele.

Ilmunud Tartu Postimehes:

Tõenäoliselt on Tartu korvpall harva pälvinud niipalju püsivat tähelepanu kui viimaste kuudel. Oma sõna on öelnud korvpalli autoriteedid, ülikooli esindajad, fännid, spordiajakirjanikud jt. Kindlasti on laialdane diskussioon Tartu korvpalli hetkeseisu mõtestamiseks ja edasiminekuteede otsimiseks ainult positiivne ning püüan arutellu lisada pisut rohkem kui mõõduka huvilise ja korvpalliga perekondlikult seotud inimese vaate. 
Taustast niipalju, et olen üsna lähedalt näinud eelkõige 2000. aastal sündinud, pisut vähem ka aasta-paar varem ja hiljem sündinud noorte arengut, kellest kaheksa noormeest tänasesse Tartu esindusvõistkonda kuuluvad. Tõsi on, et kipun noori alahindama, neid endiselt alla pooleteistmeetristeks poisteks pidama ja kahtlema, kas nad suudavad oma kunagiste eeskujudega võrdväärselt mängida. Aga poistest on noormehed saanud, millele saab kõige paremini kinnitust võistkonna lähedusse sattudes, kui oodatud allapoole vaatamise asemel tuleb võistkonna liikmetele näkku vaatamiseks pea kuklasse ajada.
Tahan eelkõige kõnelda sellest, mis on minu arvates tänases Tartu Ülikooli korvpallimeeskonnas hästi.
Esiteks mulle tundub, et võistkonnal on targad treenerid. Esindusvõistkonna treenerite Priit Vene, Toomas Kandimaa ja Joosep Toome kõrval tahan siin kindlasti nimetada paljud noored esindusvõistkonda viinud Raido Rebast, kes suutis noortes ikka alal hoida mängurõõmu, panustas pikemaajalistesse ja suurematesse eesmärkidesse ja ei unustanud veerandi lõpus  kunagi üle vaadata noorte koolitunnistusi. Targad treenerid õpetavad tarka korvpalli ja see on ülikoolilinnale kohane.        
Teiseks: mulle näib, et tänane korvpalli esindusvõistkond hoiab ühte see tähendab võistkonna vaim on väga hea. Mitmed nooremad mängijad on koos mänginud üle kümne aasta ja tajuvad üksteise mängu kinnisilmi.  Võistkonnal on alati lõpuni võitleva Julius Kazakauskase näol olemas  autoriteetne ja kogenud vaimne liider,  Arnas Velicka  on seevastu Tartu noortele eakaaslane, kes on omavanuste absoluutne tipp Euroopas ja seega ka eeskuju, kellega sarnaseks meisterlikkuse poolest nooremad mängijad saavad püüelda. Tegemist on võistkonnaga, mis saab minna ainult paremaks.
Kolmandaks on võistkonnal suuremeelsed fännid, kes omasid ei jäta. Mulle läks väga südamesse fännide rahakogumise aktsioon võistkonnale, sest tean, et hooaja lõpus tehtud otsused olid fännidele esialgu arusaamatud. Olen vahetevahel kujutlenud end poolfännina ning tajunud, et ehkki väljakul küll vähem tiitlitega mängijaid, kompenseerib seda oluliselt asjaolu, et mängijatest on kolm neljandikku Tartuga seotud. Ja see on väärtus, mis kutsub saali korvpalli vaatama. 
Neljandaks on BC Tartu korvpallikooli näol üles ehitatud tugev järelkasvu püramiid, oma vanuseklassi Eesti meistritiitlid tulevad viimasel ajal üsna sageli Emajõe äärde. Ning mõne aasta pärast ei saa tänased esindusvõistkonna liikmed oma kohas sugugi kindlad olla, sest uued talendid koputavad jõuliselt uksele. Esimene aste tippkorvpalli nuusutamiseks on neil käeulatuses.
Kokkuvõttes näen Tartu korvpalli tulevikku pigem helgetes toonides ja mõistan Tartu ülikooli otsust panustada üliõpilaskorvpallile. Kuidas ja kas on see ühendatav  professionaalse korvpalliga, jääb kindlasti minust spordi alal targemate inimeste lahendada.
Autor on pingipoisina tulnud korvpallis kahekordseks Baltimaade parlamentide meistriks.

2012. aasta valus kaotus Eesti meistrivõistluste finaalis Rakverele:
2016. võidetud meistritiitel Viljandis:


Friday, September 28, 2018

Haridusteemad stardijoonel


Ilmunud Õpetajate Lehes: http://opleht.ee/2018/09/haridusteemad-stardijoonel/


Valimiste lõhna on õhus. Isegi suhteliselt kogenematu poliitikuna võin seda kindlalt kinnitada, sest poliitikas olevate ja sinna pürgivate inimeste aktiivsus, väljaütlemiste teravus ja reageerimiste sagedus on oluliselt tõusnud ning huumorimeel langenud. Mõttes olen vahel tsiteerinud kunagise menuraamatu J.R.R.Tolkieni „Sõrmuste isanda“ kolmandas osas kõlanud vana puudekarjase Puuparra sõnu: “/../ maailm muutub: ma tunnen seda vees, ma tunnen seda maas, ma haistan seda õhus.“ Mitmed erakonnad on oma esmased haridust puudutavad teemad ja lubadused juba välja käinud, kuid tõeline poleemika ja debatid pole veel alanud. Ehk ongi see sobiv aeg üsna subjektiivsel moel klassifitseerida näidete abil teemasid, mille üle võiks kujuneda seekordne kampaania haridusmaastikul.

Esimesena nimetaksin teemasid, mida võib nimetada seni parandamata vigadeks. Aeg-ajalt seda tüüpi probleeme esile kerkib. Näiteks hetkel on mitmed koolid hädas ühe pisut ebaõnnestunud määrusega, mis võtab õpetajakutse neilt õpetajatelt, kes teatud kuupäeval koolis ei töötanud. Paljude õpetajate suhtes on selline määrus ebaõiglane, kuid valimisteemaks kujuneb see tõenäoliselt ainult juhul, kui määruse kordategemine veel väga pikalt aega võtab.       

Teisena nimetaksin ühiskonnas omajagu vastukaja leidnud küsimusi, millel on poolt - ja vastuargumente, kuid vähemalt minu hinnangul jäävad debatid suuresti haridusringkondadesse. Näiteks ministeeriumi plaan loobuda põhikoolis riiklikest eksamitest. Kui seni on põhikoolidest õppekava täitmise kohta infot saadud kahes esimeses kooliastmes tehtavate tasemetööde ja riiklike lõpueksamite abil, siis uus kava paneb ette tasemetööde laiendamist ning kooli lõpetamise tingimused jääks kooli otsustada.
Kindlasti paljud koolid jätkavad eksamitega, kuid on võimalikud ka loomingulised projektid, uurimistööd vms. Minu meelest on oluline, et kooli lõpetamiseks parima vormi loomisele saavad lapsevanemad kooli hoolekogu kaudu sõna sekka öelda ning see on heas kooskõlas sõnumiga põhikoolist kui kogukonnakesksest koolist. Küllap annab ka eksamite küsimust poliitiliseks teha, näiteks võrrelda riiklike eksamite kaotamist eesti hariduse allakäiguga. Tõenäoliselt jääb eelmises lauses toodud väide siiski kujundlikuks lõuahaagiks mõnes konkreetses valimidebatis, mitte kandvaks teemaks.

Järgnevalt nimetaksin keerulisi ja samal ajal tundlikke küsimusi. Üheks selliseks on kindlasti eesti-vene paralleelharidus ning juba on näha, et sellel teemal on positsioonilahingud käivad. Osade erakondade arvates on lahenduseks liikumist ühtse kooli suunas, kus eesti, vene jt rahvustest lapsed õpiksid koos. Peetakse oluliseks, et eesti-vene noorte omavahelist suhtlemist ning nende kontaktide kaudu ühtlustuvat inforuumi, stereotüüpide murdmist jne. Samas on erakondi, kes on seisukohal, et venekeelne haridus peab jätkuma või siis pakutakse lahenduseks 100% eestikeelset õpet vene koolides st rahvuspõhine eraldatus jääks.
Teravaid vaidlusi tekitavad ka küsimused regionaalsetest eripäradest ning kas ja mis mahus toimuks vene õpilastele nende identiteediks olulise vene keele ja kultuuri õppimine emakeeles. Samuti olen erinevaid arvamusi kuulnud teemal, kas selle raske teema peaks lahendama n-ö ülevalt alla käsumeetodil või peab sellele eelnema laiem arutelu ühiskonnas ning lastevanemate ja kogukonna toetus. Juba tänaseks olen vahel tundnud, et  selle haridusteema käsitlemisel tuleks ühe või teise seisukoha puhul välja tõmmata jalgpallist tuntud kollane või punane kaart, kuid poliitikas pole see kahjuks võimalik.  

Väga loodan debatte päris uute ideede üle. Toon siin näite koduerakonna sotside poole pealt. Nimelt oleme pidanud gümnaasiumis oluliseks, et noor inimene harjuks seal tegema elus hädavajalikke mõtestatud valikuid. Vahepõikena olgu öeldud, et olin väga rõõmus kui avastasin oma koduerakonna seisukoha  olulise kattuvuse oma kodukooli Hugo Treffneri Gümnaasiumi põhieesmärgiga: „Kool kujundab õpilastes oskuse otsustada ja valikuid  teha haridustee kavandamisel ja edasise elu kujundamisel.“ Samas laieneksid õpilase võimalused neid valikuid langetada tunduvalt, kui tema taskud pole tühjad.
Oleme sotsidega välja käinud idee luua noorte tuleviku fond, mis avatakse igale lapsele tema sünni järel ning kuhu terve tema lapseea jooksul kogutakse raha. Kui lapsest saab täiskasvanu, on tal võimalik seda kogutud raha kasutada iseseisva elu sisseseadmiseks, õppimise ajal äraelamiseks, eluasemekulude katteks või muuks vajalikuks. Sotside ettepanek on, et riik panustab iga lapse isiklikku fondi igakuiselt 10 eurot ning vabastab lapsevanemate poolt tehtud sissemaksed tulumaksust. Kui mõlemad lapsevanemad panustavad sarnaselt riigiga igakuiselt 10 eurot, koguneb koos intressidega lapse 18. sünnipäevaks arvele peaaegu 10 000-eurone summa. Seda summat taskus omades gümnaasiumi lõpetanud noore võimalused valikuid teha tunduvalt avaramad.
Viimasena tooksin välja kõige olulisema teema ja see on kõik, mis puutub õpetaja ametit: palk, töökoormus, järelkasv, tugispetsialistid on vaid mõned märksõnad. Eesti õpetaja on tark, tal on süda õiges kohas ning ta on kriitiline lubaduste suhtes. On üsna kindel, et kes puudutab kõige lähemalt õpetaja hingekeeli on valimiste võitja haridusalal. Mul on hea meel, et stereotüüpsete loosungitega seda teha ei saa.    
Kindlasti tuleb kampaania haridusteemadel pingeline. Mulle näib, et paljud teemad on valimiste stardijoonel koha sisse võtnud ning mõned neist juba startinud.  




Thursday, September 20, 2018

Kiri valijale, kes on sotsid üles leidnud



Tere!

20. aprillil, kui sotside toetusreitinguks oli 6%, kirjutasin kirja sotside kadunud valijale (http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2018/04/kiri-kadunud-valijale.html). Tänane reiting näitas olulist tõusu ning oleksin tänamatu, kui nüüd sotse üles leidnud valijaid kirjaga ei tänaks. Mäletan, et mõte läks tookord „Truudusetu Juulia“ ja „Süüdimatu Juliuse“ laulude sõnadele, mida ma ei tsiteerinud, sest tähendanuks vigade otsimist Sinust, mitte iseendast. Küll aga võin meie taaskohtumise auks tsiteerida omajagu musta huumoriga tembitult „Süüdimatu Juliuse“ üht salmi, mida Naised köögis ilmekalt esitavad:

/../ ja siis äkki valges ülikonnas minu ees,
seisis naaberküla karskusseltsi esimees.

Poeesia poeesiaks, katsun paaris punktis sotside vahepealseid tegemisi kommenteerida ning selgitada, miks ma Sulle tänulik olen.

Kõigepealt on mul hea meel, et Sa oled eesti-vene hariduse debatis valinud mõistliku positsiooni. See on tundlik, mitmetahuline ja keeruline küsimus, kus poliitilised punktivõidud on pigem ajutised ja lõhkuvad. Ühisosa on ju olemas, enamiku erakondade arvates on lahenduseks liikumist ühtse kooli suunas, kus eesti, vene jt rahvustest lapsed õpiksid koos, kus nad suhtleksid omavahel, murraksid stereotüüpe, võib-olla ka armuksid ja läheksid lahku. Samuti oleme veendunud, et seda rasket teemat ei tohiks lahendada n-ö ülevalt alla käsumeetodil, vaid otsustele peab eelnema laiem arutelu ühiskonnas ning lastevanemate ja kogukonna toetus. Oleme oma nägemuse Eesti hariduse tulevikust nimetanud Koosõppivaks kooliks ja liigume sellel teel dialoogi otsides edasi.

Teiseks, aitäh Sulle, et Sa alkoholiteemat pole ületähtsustanud. Oleme tunnistanud, et aktsiisi tõus pidanuks laugem olema, alkotööstus on vägev vastane ning lõuahaagi ja paremsirge sissesaamine oli mõneti paratamatu. Samas ei kao see teema ja sellega kaasnevad probleemid kuhugi ning valdkonnaga seotud taustteadmised ei tee paha. Soovitan siin vaadata alkoteemale pühendatud Plekktrummi, kus esineb Riina Raudne ning saade on mitmekülgne ja päris hariv: https://etv2.err.ee/v/kultuur/plekktrumm/saated/21fcce72-2c63-47f1-9de7-b00c478f8180/plekktrumm-riina-raudne-etv-2018

Nüüd natuke sotsidega liitunud ja kandideerimast loobunud inimestest. Mulle tundub, et uued ministrid on sümpaatsed: Riina oma osavõtlikkuse ja energiaga, Renel on vähem olnud võimalusi end näidata, kuid tema kompetentsus on ilmne. Loomulikult on mul Marinast jätkuvalt väga hea meel, põgusatel kokkupuutumistel olen saanud kinnitust, et ta on soe ja tark inimene. Indrekut tunnen ammusest ajast ja sotside hulgas on triksteri joontega poliitikutel oluline roll. Tagantjärele olen mõelnud, et äkki on Jaan Muna meile selles mõttes karuteene teinud, et oleme teda sotside suurtel koosolekutel kuulates oma absurdivajaduse rahuldatud saanud ning pole tarka ja kogenud triksterit oma poliitika tsentrisse otsinud – nüüd on see mure möödas. Lisaks on mul on hea meel, et vana sepp Ivan Orav ehk siis Andrus Vaarik on oma vaikiva toetuse kõrval ka sõna sekka öelnud:

Mis puutub Jaanus Marrandi ja Hannes Hanso otsustesse mitte kandideerida, siis mõlemad on ülisümpaatsed inimesed ja mõistan mõlemat. Jaanus on väga pikalt poliitikas olnud, põllumajandus on talle lähedane ja ta tahab vahelduseks rahulikult maad harida. Mis puutub Hannesesse, siis paljude väikeste lastega on poliitikas olla väga raske. Samas ma loodan nii Jaanust kui ka Hannest veel poliitikas  näha.

Hea valija, kes Sa oled sotsid uuesti leidnud. Oma eelmise kirja lõpetasin mõttega, et Raja Teele moodi ma ennast välja ei paku, kuid loodan kontakti jätkata. Aitäh Sulle, et pool sammu vastu tulid!  

Tänulikult,
Toomas

  

Wednesday, August 29, 2018

Poliitika 12



Täpsustan pisut oma juunikuu blogipostituses tehtud üsna ebamääraseid plaane, kuidas ma riigi tasandil poliitikas jätkan või sealt väljun.

Kõigepealt ühest viimasel ajal peas keerelnud tsitaadist. See pärines Kristjan Palusalu  vennalt, kellega Maailma-Kristjan pärast Berliini olümpiamänge juttu ajas. Küsimusele, kui tugevad need välismaa mehed on, olevat kahekordne olümpiavõitja maalähedaselt vastanud: „Looma jõudu ei ole kellelgi.“ (ei hakka tsitaati üles otsima, kuid see kõlas ühes Palusalust tehtud filmis). Natuke brutaalne see võrdlus poliitikasse viiduna on, kuid eesti poliitikas positiivsel poolel olen kohanud tõelisi professionaale, väga häid  ja täpseid analüütikuid, innustunud töömesilasi jne, kuid imeinimesi seal ei ole ning usun, et võin uuesti poliitikute hulka püüelda küll. 

Ühesõnaga, ma kindlasti kandideerin ja teen seda tõsiselt. Me pole Tartus veel nimekirja järjestanud, nõnda ma enda ja teiste kandideerijate kohti seal veel ei tea (Marju Lauristin on küll kindlat soovi avaldanud, et tahab viimane olla). Samas järjestatakse nimekiri ju pärast valimisi vastavalt saadud häältele nagunii ümber ning ma arvan, et korralik tulemus on igast positsioonist võimalik teha. Igatahes olen üsna rõõmus, et mind siiani paljud tartlased riigikogu valimistel on usaldanud:

2007 – 451 inimest
2011 - 801 inimest
2015 – 817 inimest

Vahepeal mõtlesin, et äkki olen riigikogu jaoks juba liiga vana. Aga siis lugesin meestearst Margus Punabi fb postitust ja tema seisukoht oli mulle lohutav. Tsiteerin Margust:
Reaalsus on see, et meie rahvastik ei vanane, vähemalt mitte bioloogilises mõttes. Arenenud Euroopas on käibetõeks, et tänane 75 aastane on bioloogiliselt sama vana, kui 65 aastane eelmise sajandi 50ndatel /../ Pakun siis esmalt välja vanuserühmade uue võimaliku jaotuse. Kuna igapäevaselt tegelen meeste vananemisprotsessidega siis pakun vanusegruppide jaotuse esmalt just meeste kohta.

0-24 eluaastat - väga noor mees
25-48 eluaastat - noor mees
49-72 eluaastat - täismeheiga
73-96 eluaastat - elukogenud mees
>96 eluaastat - vanemaealine mees


Kuna naiste-meeste oodatav eluea loomulik vahe on kuskil 3-5 aasta vahel esimeste kasuks, siis ilmselt peab naiste osas kasutama pisikest koefitsienti.“


Annan nüüd mõned lubadused. Esiteks püüan kampaania jooksul erinevate erakondade väljakäidud mõtetes leida eelkõige ühisosa, vastandudes kritiseerida ideid, mitte inimesi, ning püüan võimalusel säilitada viisakat kõnepruuki, sarkasmi ja irooniat endale siiski luban. Kui mind riigikokku tagasi valitakse, siis ma sinna ka lähen, ehkki ei luba, et ma kõik 4 aastat olen.  

Võrreldes eelmiste valimistega on mul selles mõttes lihtsam, et olen oma seisukohad poliitikas oluliste küsimuste kohta enamasti läbi kirjutanud ning saan nendele viidata. Erilist midagi ma ei luba, sest minu põhiteemas, hariduses, imesid minu hinnangul ei sünni – pigem viib edasi järjekindel töö. Väga kokkuvõtlikult öeldes toetan tugevalt kogukonnakeskset põhiharidust, valikutekeskset gümnaasiumiharidust ja loomingukeskset kutseharidust. Lisaks mõtlen haridusvõimalustele enne kohustusliku kooliea algust, eesti-vene hariduse teemal toetan Koosõppiva kooli mudelit, kõrghariduse puhul on oluline akadeemilise vabaduse ja ühiskonna teenimise ühendamine ning 1%   SKPst on siin ühiskonna aukohus. Ning ikka mõtlen sellele, kuidas õpetajaid rõõmustada. Aga nagu ennist mainisin, osad teemad on mul läbi kirjutatud, osade puhul tuleb seda veel teha.

Kampaaniast veel niipalju, et omajagu panid mind mõtlema suvel tehtud videoklipid, kus püüan ühiskonnas kõlapinda leidnud sündmusi illustreerida tsitaatidega kirjanikkelt. Nende klippide vaadatavus jäi 1300 – 3000 vahele. Samas on mu blogipostitusi keskmiselt  vaadatud 200-500 korda, vaid üksikuid rohkem kui 1000 korda (tõsi, mitmed blogipostitused on enne artiklina ilmunud). Tundub, et tõenäoliselt ma oma isiklikus kampaanias pööran artiklite ja blogi kõrval omajagu tähelepanu videoklippidele.

Thursday, August 16, 2018

MMSi lõhn hariduses



Ilmunud EPLi arvamusportaalis: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-vordleb-henn-polluaasa-mmsi-propageerijatega-andestan-tema-teadmatuse-kuid-pean-seda-korrigeerima?id=83369059
Küllap on paljud arstid tunnetanud ratsionaalsete argumentide nõrkust libameditsiini ühe eredama näite MMSi leviku puhul. Ma olen väga lootnud, et analoogilisi nähtuseid haridusse ei imbu. Kahjuks astub Henn Põlluaasa artikkel „Vasakvalitsus käivitab hiiliva sundvenestamisprogrammi“ (EPL 13.08.2018) jõuliselt vandenõuteooriad ja asjatundmatust külvama ka haridusmaastikul. 
Analoogiliselt MMSiga võib ka Põlluaasa artiklit lugedes mingil hetkel tunnetada, et ratsionaalne lähenemisega tekstis toodud väidetele muutub võimatuks. Autor kasutab sõnu ametlik kakskeelsus ja uusvenestamine, kuid tal ei tundu aimu olevat keelekümbluse erinevate meetodite levikust, keelekümblusega liitumise tingimustest, pädevate õpetajate olemasolust jne. Võib-olla on selline asjatundmatus isegi hea, sest teksti tõsiselt võttes tuleks välja, et autor solvab tuhandeid lapsevanemaid, sadasid õpetajaid, kümneid ametnikke, valvsaid kaitsepolitseinikke jne, kes on olnud naiivsed ja rumalad, lasknud end ära kasutada ja pole hiilivat venestamist märganud enne kui valgel hobusel kohale kapanud sõnumitooja seda oma artiklis neile kuulutas.
Kui ratsionaalsus ei aita, tekib küsimus teiste lähenemiste võimalikkuses. Teoloog Reinhold Niebuhr on tegelenud religioosse usu ja huumori seostega. Tema arvates seob usku huumoriga asjaolu, et mõlemad tegelevad inimese olemise puudulikkusega, huumor aitab edasi väiksemate  küündimatuste puhul, usk viimsete küsimuste puhul. Tõepoolest, võiksin ju kultuurikomisjoni liikmena maalida satiirilise pildi, kuidas komisjoni esimees professor Aadu Must ja mitmekordne minister Mailis Reps on leppinud kokku venestamispoliitikas, kaks silmapilgutust komisjoni esimehe poolt tähendab ministrile, et häälteenamus on olemas, ainus läbinägeliku erakonna esindaja on kultuurikomisjonist ära läinud jne. Siiski selgub üsna pea, et sellise absurdinalja üritamine on maotu ja kohatu ning vabandan Aadu Musta ja Mailis Repsi ees, et seda üleüldse katsetasin.   
Jääb usk, mis minu maailmavaate kohaselt ütleb, et nendele tuleb andeks anda, kes ei tea, mida nad teevad, kirjutavad või kõnelevad. Aga nende teadmatusest kõneldud juttu tuleb korrigeerida.
Oleme olukorras, kus väga pikalt vindunud eesti, vene jt rahvustest laste ühisele haridusele ülemineku küsimuses on reaalsed mudelid hakanud välja kujunema. Erakondadevahelistes aruteludes nähakse enamasti vastandustele ja populismile suunatud väljaütlemised läbi ning nende esitajale antakse sellest teada. Loomulikult on erinevaid arvamusi keelekümblusega alustamise aja ja tempo osas, erinevates Eesti paikades, näiteks Võrus ja Narvas, ei saa rakendada samu mudeleid jne. Teravam mõttevahetus käib küsimuse üle, kas segregatsioon rahvuse alusel peaks koolides jääma ning lahendus oleks täielik eestikeelne õpe vene koolides või on tulevik kooli päralt, kus õpivad ühiselt eesti keeles erinevate emakeeltega õpilased. Mulle on alati tundunud, et üheks olulisemaks õpimotivatsiooniks on olukord, kus õpilane tunneb, et see, millega ta tunnis tegeleb, on mõtestatud. Eesti keele õppimine oleks viimase variandi puhul mõtestatud seda keelt kõnelevate kaaslaste, vahetunni jutuajamiste, tekkivate sümpaatiate ja ühiste ürituste  kaudu. Siiani on debatt selles küsimuses olnud üsna korrektne, on kuulatud teise poole argumente, pole sildistatud ajutisi tagasilööke või vigu jne. Väga tahaks, et see arutelu sellisena jätkuks, sest ainult nõnda on edasiminek võimalik. 
Lõpetuseks toonitan veel, et küsimused eesti keele ja meele õppest koolides on rasked ja lahendused pikaajalised. Lastevanemate valmisolek, pädevate õpetajate olemasolu, paikkonna omapära on vaid mõned tegurid, millega arvestama peab. Küll aga on selge, et rasked ja keerulised küsimused hariduses on liiga tõsised, et piltlikult väljendades sinna MMSi pakkujaid ligi lasta.

Thursday, August 2, 2018

Puhastustuli loodust armastavatele erakondlastele



Ilmunud Eesti Päevalehe arvamusportaalis:  http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgensteini-vastukaja-okoriigile-inimeste-heaolu-on-tahtsam-kui-radikaalne-vastuhakk-metsaraiele?id=83234603

Peab olema pime, et mitte märgata loodusega seotud teemade osatähtsuse kasvu eesti poliitikas. Näiteid pole vaja kaugelt otsida, olgu nimetatud tselluloositehas, raiemahud ja raierahu, veelindude jahieetika, karusloomafarmid jne. Tõenäoliselt saavad looduse ja eriti metsaga seotud teemad kindla kaalu ka järgnevatel Riigikogu valimistel ning seetõttu on oluline igale erakonnale ja kandideerijale selle valdkonna alusväärtused enda jaoks läbi mõelda. Teen seda peamiselt isiklike ja oma koduerakonna debattidelt saadud kogemuse abil.
Olen igas erakonnas kohanud loodusest hoolivaid ja loodust armastavaid inimesi ning tähele pannud ka seda, et loodusega seotud küsimuste puhul ei ole erakonnad sageli ühtsed. Samas võib tähele panna, et üsna harva on poliitikas juttu tulnud loodust puudutavate küsimuste taga olevast laiemast vaatest loodusele ja inimesele, kust konkreetsemad seisukohad võrsuma peaks. Räägingi järgnevalt mõnest põhimõttest, mida katsun loodusega seotud küsimuste puhul isiklikult järgida ning millest püüan ka oma erakonna sees rääkida. 
Kõigepealt mõni sõna iseenda loodusega seotud taustast. Ma elan Tartus Raadil palkidest majas, kus on laudpõrandad, mul on kaks ahju, pliit ja saunaahi st tarvitan omamajagu küttepuid, enamasti leppa ja metsakuiva kuuske/mändi. Tõsi, pärast kaks aastat tagasi pandud soojuspumpa kulub küttepuid vähem. Samas, piisab mul talvehommikul silmad lahti teha ja teki alt välja pugedes temperatuuri tunnetada, kui tean, et olen metsas raiutud puudel kõndija ja nende soojuse igapäevane tarvitaja. Olen üles kasvanud Pärnumaal, kus metsi on palju ning meie küla poistekambaga oli metsa hulkuma minek tavaline asi. Vähemalt minu hinnangul on koduküla kandis metsa pindalaliselt rohkem kui mu nooruses. Ehkki minu esimene haridus, bioloogia, on üsnagi rooste läinud, arvan end siiski metsadest pisut üle keskmise teadvate inimeste hulka.
Loomulikult on sotside hulgas loodusega seotud küsimused tekitanud kirglikke vaidlusi ning vähemalt mulle näib, et kaalutletud seisukohani viiva puhastustule läbimiseks on eelkõige võtmeks suhtumine inimesse. On ju inimene ühelt poolt bioloogiline olend, kuid teisalt ka kultuuriline ja vaimne. Sotsidena oleme kasutanud loosungit „Inimene eelkõige“ ning püüdnud suhtuda nii inimeste füüsilistesse, kuid ka vaimsetesse vajadusesse hoolivalt ja mõistvalt. Nii oleme inimesele keskendumisega tõstnud inimese tahes-tahtmata muust loodusest olulisemaks. Samas on tõsi ka asjaolu, et erakonna põhimõtetest tulenev hoolivus ja soov silitada ning pai teha, laieneb ka loomadele ja taimedele ning loodushoid on midagi loomulikku.
Vahel mõnd looduse teemat erakonnakaaslastega lahates olen tajunud õhus peaaegu reaalselt saksa teoloogi, muusiku, filosoofi ja arsti Albert Schweitzeri (1875 - 1965) vaimu kohalolekut. Schweitzerit tuntakse eelkõige tema põhimõtte järgi, et loodusesse suhtumisel peaks aluseks olema aukartus elu ees ja igas vormis elu tuleb hoida ja austada. Ometi keskendus ka tema inimestele - oma põhimõtete elluviimiseks rajas ta Aafrikasse kliiniku, kus ravis tuhandeid abivajajaid. Järgnevalt toon mõned lihtsad näited, kus eelkõige mõte inimese hoidmisest paneb vähemalt osad sotsidest radikaalsemast loodushoiust pool sammu maha jääma.
Võtan esimeseks lihtsaks näiteks suhtumise harvesteri, millest Eesti Vabariigi juubelietendusel sai tehnokraatliku looduse hävitaja kehastus. Aga sellel masinal on ka teine pool. Mootorsaega metsatöö on raske, seal tuleb ette tööõnnetusi ja vigastusi, põlised metsatöölised kannatavad vibratsioonitõve käes jne. Ning küsimus, mitu vigastatut või haiget inimest kaaluvad üles harvesteri rööpad langil (mida hiljem annab tasandada), on just puhastustule probleem, mida enne suhtumise kujundamist endale esitada.     
Teiseks näiteks võtaksin lageraied. Pildid koos tekstidega raielankidest kui vägivallast metsa kallal on efektsed, kuid isiklikult olen hakanud neid ignoreerima. Harjumatule silmale on raiutud mets mingis etapis kole – kuu aega hiljem võib pilt palju parem olla, mõned aastat hiljem veel parem. Olen toonud paralleele meditsiinist, ka operatsiooni käigus lahti lõigatud inimene näeb kole välja, kuid lõikused on inimestele vahel vajalikud. Reeglina ma ei tea, milleks on kasutatud pildistatud raielangilt saadud puid või kuhu on paigutatud saadud tulu – võib-olla kellegi raske haiguse rohtudeks, võib-olla kellegi maja ehitamiseks,  laste koolitamiseks, võib-olla ma kütan neid vms. Need on inimeste reaalsed vajadused. Kui keegi raiega suli teeb, on loomulikult vaja ta korrale kutsuda, alati tuleb kaaluda mitmekesiste raiete võimalikkust, lankide suuruseid, raiete teostamise viise jne, kuid tunnetan selles vallas emotsioonidele rõhumise ohtlikkust ning ohtu kalduda väärika metsamehe elukutse halvustamisele.
Raielank on mitmetele liikidele sobiv elukeskkond ning võib ka ilus näida. Loomaökoloogia professor Raivo Mänd postitas sotsiaalmeedias pildi oma metsas tehtud lageraiest ning hilisemas kommentaaris kirjutas ka raielangi ilust:“ /../ vaata ometi kui ilus see lank on! Varsti hakitakse oksad ka ära. Mul juba vaimusilmas kõrgel sinitaevas kronksuv ronk ja haavatüvel põristav rähn ning kändudevahe ülastest valendamas-kollendamas. Ega see käestlastud tihe soomets ennegi väga ilus vaadata polnud.“ Endalegi tuleb meelde, et raiesmikul istumine, kaasavõetud võileiva söömine ja sealt maasikate korjamine oli pärast tihedas metsas tampimist elamuslik.
Kolmandaks ja kõige olulisemaks on küsimus, kui suur on mõistlik aastane raiemaht Eestis ja see on küsimus, mis laieneb konkreetselt inimeselt inimpõlvedele? Kaudselt on selle küsimusega seotud iga eesti inimene, olgu siis elu – või töökeskkonna, puhkuseharjumuse või kasvõi bussiaknast möödalibisevate maastike kaudu. Paljudele inimestele on ka vaimselt oluline, et meil säiliks stabiilne kogus looduslikke metsi, puidutööstusega seotud inimestele on nende töö eluliselt vajalik, puit annab meie kodudel hinge jne.
Erakondade hulgas on alanud omamoodi vähempakkumine; EKRE on pakkunud raiemahtude ülempiiriks 8 miljonit tihumeetrit, Vabaerakond 6 miljonit tihumeetrit, SDEd on seostatud 10 miljoniga, ehkki ma ei mäleta, et meil päris konsensust ja lõplikku seisukohta selles küsimuses oleks. Kindlasti on probleem ka raiemahu piiramise viisis, näiteks erametsa puhul on väga raske põhjendada, miks Jaan võib küpset metsa raiuda ja tema naaber Juhan seda teha ei tohi.
Tunnistan, et ma ei näe ma muud võimalust kui usaldada teadlasi ning nende koostööd. Võtaksin eelkõige tõsiselt seisukohti, mille formuleerimisele on kaasa aidanud erinevad osapooled, eelkõige enamasti TÜ taustaga ökoloogid ja suuresti EMÜ taustaga metsateadlased. Mõlemal pool on sümpaatsed ja targad inimesed ning sümpaatsed ja targad inimesed suudavad enamasti teist poolt mõista ja kompromissides kokku leppida Tõsi, vastuargumendina võib siin meenutada inglise filosoofi Bertrand Russelli (1872 - 1970) tõdemust, et inimesed suudavad reeglina kokku leppida vaid asjades, mis neid ei huvita.  
Küllap seisab iga erakond suhtumises loodusesse silmitsi oma puhastustulega. Minu jaoks põletab puhastustuli mällu eelkõige inimestest hoolimise vajaduse.