Thursday, December 1, 2016

Ohtlikud raamatud ja õppekäigud



Ilmunud Postimehe arvamusportaalis: http://arvamus.postimees.ee/3929685/toomas-juergenstein-kas-raamatud-on-ohtlikud

Viimastel nädalatel on omajagu kõlapinda ja üldistusi leidnud koolide õppekirjanduse ja õppekäikudega seotud teema, õpilaste viimine Amwey äriesitlusele ja kaheksanda klassi õpilastele kirjanduse tundides lektüüriks lugeda antud Kaur Kenderi „Check Out“. Olemata kursis kummagi juhtumi üksikasjadega tunnetan loetletud näidete taga suuremat probleemi. Nimelt on õpetajal alati lihtsam piirduda koolis tavapäraste materjalide ning õppemeetoditega. Samas on vähemalt minule kooliteel jätnud sügavama jälje õpetajad, kelle oli julgust otsida õpilaste hinge, avada neile uusi vaatenurki, lubada neil südamest midagi kritiseerida või ka kaitsta. Küllap on need õpetajad oma otsingutes vahel ka eksinud, lisaks on õpilaste ärakasutamine alati taunitav. Kui aga õpetaja töö keskendub omakasupüüdmatule  taotlusele aidata kaasa noore inimese arengule, siis enamasti on ka  selles protsessis ette tulnud eksitused õpilastele harivad. Eelkõige tekkisid mul mõned mõtted seoses Kenderi teose lektüüriks määramisega.

Fikseerisin käsitletava teema siis, kui keegi (oli vist Mart Helme) Riigikogu puldis käsitles seda juhtumit negatiivse näitena. Hiljem jagas keegi fb-s link Objektiivi artiklist, kus nimetatud juhtumit käsitleti relativismi diktatuuri näitena, siis lugesin ka algse ERR uudise üle: http://uudised.err.ee/v/eesti/a84b7356-512b-4e81-a694-143701d7d058/roppustest-tulvil-teosed-voivad-opetaja-otsusel-pohikoolilapse-lektuuri-jouda

Kõigepealt olen üsna veendunud, et nimetatud Kenderi teos ei sisalda inimese anatoomia ja seksuaalelu tundmaõppimise mõttes õpilaste jaoks midagi uut. Käisin augusti lõpus oma vana kursusekaaslase Jaan Tätte kontserdil, laulude vahele rääkis ta lugusid oma elust, eriti noorusest. Meelde jäi üks detail, kuidas Jaan oli varakult kindlaks teinud ja läbi lugenud oma vanemate raamaturiiuli tagumises reas asunud soomlastelt tõlgitud raamatu „Avameelselt abielust“ (eesti keeles 1974). Mäletan sedasama omast kogemusest, ka mina teadsin selle raamatu asukohta koduses riiulis ning nii nagu enamikul minu tuttavatest sai see raamat põhikoolis läbi loetud. Kui tollel ajal peaaegu ainus arvestatavalt intiimelu käsitlev teos oli suurel osal noortest läbi loetud, miks peaks seksuaalmaailm varjatum olema tänapäeva virtuaalmaailma võimalusi arvestades.      

Teiseks olen tähele pannud, et kui arutluste all on kooliga seotud teemad, siis esitatakse sageli eeldusi, mis tegelikult paika ei pea. Näiteks arusaam, et mingi teose, teema või probleemi käsitlemine koolis tähendab automaatselt selles sisalduva sõnumi või vormi heakskiitmist. Kindlasti ei ole see nii. Õpilasel võib nii mõnigi teema või selle käsitlemise vorm tekitada vastumeelsust, ta võib mingeid väiteid aktsepteerida osaliselt, loetu võib õpilast viia uute mõtteseosteni, vahel vajavad noored loominguliseks edasiliikumiseks emotsionaalseid raputusi, vahel kasutatakse teatud tekste ka negatiivsete näidetena jne. Samuti on üks kirjandusteos alati vaid osake suuremas kirjanduse programmis, mis mitmekülgse ülevaate andmiseks peab koosnema erinevatest näidetest.

Viimases lõigus mainitud arusaama kohtasin tihti ka väitlustes usundiõpetuse üle. Justnagu teatud usulise teema arutamine paneks õpilase kohemaid  seda uskuma. Tegelikult võib sageli olla vastupidi, tasakaalust väljas käsitlusviis võib õpilased religiooni tunduvalt skeptilisemalt suhtuma panna.       

Kolmandaks, vastuolulisust ja ohte võib välja tuua väga paljude raamatute puhul. Väljapaistev bioloog ja ateismi üks mõjukamaid eeskõnelejaid Richard Dawkins on oma raamatus „Luul Jumalast“ (peatükis „„Hea“ raamat ning igavesti muutuv moraalne zeitgeist“) pühendanud paarkümmend lehekülge näitamisele, kui ohtlik, mõistusevastane ning julm raamat on Piibel. Dawkinsi väited on teravmeelsed ja vaimukad, loomulikult saab neid aga vaidlustada ning olengi Piiblit (nagu ka mitmeid teisi pühakirju) oma tundides südametunnistuse piinata kasutanud. Oluline on, et  õpetamine oleks avatud, dialoogiline ning erinevaid lähenemisi tutvustav. 
 
Kahtlemata võib mõni raamat olla ka otseselt elule ohtlik. Johann Wolgang Goethe teose „Noore Wertheri kannatused“ mõju põhjal on psühholoogid sõnastanud Wertheri efekti kui käitumisjuhise enesetapuks. Ega asjata kuulunud see Goethe teos mitmetes maades keelatud kirjanduse hulka. Samas ei seostu see teos reaalsusega enam nii vahetult kui Goethe kaasajal ning sellest keelust on mõistagi loobutud.  

Pikalt õpetajana töötanuna olid mul alati soojad ja meeldejäävad hetked, kui sain mõne lapsevanemaga arutada õppeainete sisulist poolt. Usun siiani, et lapsevanemate ja õpetajate suheldes saavad selgituse ja lahenduse suur enamik kõikidest koolis küsimusi tekitanud valikutest ja probleemidest.

Wednesday, November 23, 2016

Trump ja haridus



Üldiselt kuulun nende hulka, kes ennustustega mööda panevad. Näiteks venekeelsele pressile antud kommentaaris ennustasin veel paar päeva enne USA presidendivalimisi Hillary Clintoni võitu, keda ma mõttes ka toetasin (lemmikkandidaadist oli küll raske rääkida). Samas Trumpi võidukõne rahustas suuresti maha, mitmed asjad olid seal tasakaalukalt ja päris hästi esitatud. 

Tegelikult ongi Trump paljudest kampaania ajal väljaöeldud asjadest distantseerunud: Hillary Clintonit ta enam vangi panna ei luba, ütles lahti marurahvuslaste toetusest, isegi möönis, et kliima soojenemises võib inimtegevuse mõju siiski kajastuda. Tegelikult ootan Trumpilt veel üht sammu tagasi. Nimelt pani hiljutistes uudiste voos mind mõtlema Postimehe teade (Postimees 22.11.2016), et Trump kaalub haridusministri kohale kreatsionismi pooldaja ja eestvedajat Jerry Falwelli (sama nimega isa oli ka tuntud). Ehk ta siiski loobub ka sellest plaanist.

Tegelikult on tõsine, sest selle sammu mõju oleks märkimisväärne nii teadusele kui haridusele. Minu kunagine õpilane (ammu minust targem, kellelt praegu minul oleks palju õppida) Tuul Sepp kirjutas valimiste ööst USA teadlaste seltskonnas (Mida arvavad USA teadlased Trumpi võidust, Postimees 14.11.2016). Artiklis oli juttu oli teaduse rahastamisest, kuid millestki veel põhimõttelisemast:  

Turunduse triumf võimekuse üle presidendivalimistel on aga samuti midagi, mis teadlastele kibedalt tuttav on. Edukus põhineb tänapäeva teaduses samuti oskusel ennast müüa, esitleda oma tulemusi võimalikult atraktiivsetena, koguda maksimaalsel arvul publikatsioone ja tsiteeringuid. Selle tulemuseks on negatiivsete teadustulemuste avaldamata jätmine, vähene korduskatsete läbiviimine, kallutatud publikatsioonid ja üleüldse vähem usaldusväärne teadus. See on väga suureks probleemiks paljudes teadusvaldkondades, sealhulgas näiteks kliinilistes uuringutes, psühholoogias ja kliimauuringutes.“

Tulles tagasi kreatsionismi juurde, siis meenutuseks ütlen, et tegemist on pseudoteadusliku vooluga, mis enamasti püüab Piibli teksti ühitada loodusteaduslike andmetega. Kuna pühakirja mõistetakse nenes ringkondades enamasti sõna-sõnaliselt, siis on tulemuseks teaduslike seisukohtade moonutatud esitamine. Loomulikult on ka kreatsionismil mitmeid voole, alates Noore Maa kreatsionistidest, kes peavad maa vanuseks umbes 6000 aastat (loodud aastal 4004 eKr), kuid ka mitmeid teisi, kes  on nõus pikema ajaga. Olen koos kadunud geoloogiadoktor Ivar Puuraga kreatsionistide jaotuse ja mitmed väited kunagi lahti kirjutanud  (Kas piiblit tuleks mõista sõna-sõnalt? Luup 5/1999), kuid mulle tundub, et mõne artikliga peaks seda teemat värskendama.

Kui nüüd USA hariduse eestkõnelejaks saaks kreatsionist, siis lisab see vastavale mõttevoolule autoriteeti ning surve õpetada koolides paralleelselt evolutsiooniga niinimetatud loomisteadust USAs kahtlemata kasvab (kuidas võib toimuda evolutsiooni ja kreatsionismi teema käsitlemine õpilastele võib näha näiteks filmis „Jeesuse laager“ (Jesus camp) ning humoorikalt ka näiteks ühes Simpsonite osas). Ning tavaliselt ulatub vastav lainetus mingil kombel ka Euroopasse, ehkki väga teravaks see probleem siin seni tõusnud ei ole.  

Varsti olen juba paarkümmend aastat vastaval teemal silma peal pidanud. Ehk kõige kokkuvõtvamalt olen oma selle teemalised mõtted kokku võtnud artiklis: „Kümme aastat tähelepanekuid religiooni ja teaduse seostamisest koolis“ (Kirik ja Teoloogia 17. jaanuar 2014) http://kjt.ee/2014/01/kumme-aastat-tahelepanekuid-religiooni-ja-teaduse-seostamisest-koolis/

Annan endale aru, et järgnev mõttearendus on poolik, kuid minu jaoks peaks hariduse vastureaktsiooniks turunduse triumfile võimekuse üle (vt Tuul Sarve artikkel, tsitaat temalt) olema suurema süvenemise ja koostöö pakkumine. Minu jaoks on oluline siin õppemahtude kohustusliku osa vähendamine ning õpitu mõistmisele ja seoste loomisele suunatud õppeained. Hiljutine soomlaste kava loobuda gümnaasiumis eraldi õppeainetest põhjustas Eestis pigem negatiivset vastukaja, kuid mina uuriksin nende kava väga põhjalikult.

Wednesday, November 9, 2016

Poliitika 5



Paar mõtet tänasest päevast.

Alustan selgitusega, peaministri umbusaldamise ajal oli mul läpakas laual lahti, hääletamise pult oli osaliselt selle taga ning oma arvates ma vajutasin "poolt" nuppu. Pärast selgus, et ma ikkagi ei hääletanud, ju oli puudutus nõrk vms. Kes mind tunnevad, need teavad, et niisuguseid hajameelsusega seotud asju minuga aeg-ajalt juhtub. Vanemad treffneristid teavad, kuidas ma lapse roosad sokid taskust leidsin ja üllatunult nende otstarbe üle aru pidasin. Aga hea isegi, et see juhtus olukorras, kus iga hääl arvel ei olnud. Katsun edaspidi tähelepanelikum olla.

Poliitilisest olukorrast. Valitsuse aeg sai ümber. Kuidas see täpselt juhtus, millal teatud protsessid juba algasid, pole mina kõige õigem inimene kommenteerima. Kindel on see, et kõik valitsuserakonnad ootasid Keskerakonna juhi vahetust ning uurisid uusi võimalusi. Ning seekord jõudsid SDE ja IRL seda efektiivsemalt teha kui Reformierakond.

Reformierakonnast nõndapalju, et seal on mitmeid mulle väga sümpaatseid inimesi. Neil on kindel arusaam, kuidas Eestit edasi viia, paljud neist on väga head oma ala spetsialistid, komisjoni juhtidena (kellega olen tihedamalt kokku puutunud) on Laine Randjärv ja Kalle Palling oma komisjone juhtinud sõbralikult, kaasavalt ja tasakaalukalt, arvan, et Maris Laurist oleks saanud väga hea haridusminister (ta lihtsalt ei jõudnud end veel kõikide asjadega kurssi viia). Eesti poliitikast ei kao nad kuhugi ning soovin neile siiralt edu.

Aga tänane Reformierakonna retoorika oli nii läbinähtav, et isegi „mängu ilu“ polnud võimalik tunnetada. Püüe näidata ennast süütu kannataja ja märtrina ning tampida IRLi, et nad valitsusse ei läheks oli selgelt ülepingutatud ja võlts. Lisaks hirmutamistaktika, mis väljendus vasakpöörde demoniseerimises ja julgeolekuohuga ähvardamises. Samas oli see taktika võetud vanast arsenalist – vastandumisest põhiliselt Savisaarele pärinevad Reformierakonna suurimad võidud valimistel.

Minu jaoks on sündiv uus koalitsioon huvitav. Teatud hüüdlausetest (näiteks maksudega ei mängita) saab loobuda, äkki õnnestub pisut leevendada koolis tugispetsilistide probleemi, õpetajate palga tõus oli pisut nagu takerdunud jne. Aga kerge ei saa meil uues koalitsioonis kindlasti olema.