Wednesday, November 14, 2018

Tootsi taskutest


Hea eesistuja, head kolleegid!

Kõigepealt möönan, et tänane eelnõu on natuke nukker. Koolis teevad rõõmu õppimine, koos avastamine, huvitegevus, üritused – vajadus kedagi läbi otsida või tema kappi vaadata teeb kurvaks.  

Lähen edasi sellega, et tsiteerida klassikut, seekord Oskar Lutsu „Kevadet“:
„Toots, mis Sa seal teed?“
„Ei midagi.“
„Kui inimene midagi ei tee, istub ta vagusi koha peal. Mis Sul seal põues on?“
„Ei midagi“
/../
„Mis Sa arvad, mis sinuga nüüd teen?“
Toots naeratab kurvalt ja vaatab nurga poole.
„Vale kõik. Nurka ma sind täna ei pane. Sa jääd täna hoopis ilma trahvita. Luba mulle, et sa täna enam ühtegi koerustükki ei tee, ja sinuga ei sünni midagi. Kas lubad?“
„Jah.“
„Väga hea. Siiski, et need asjakesed, mis Sul taskus on, sind kurjale teele ei ahvatleks, tule lao need siia, minu laua peale välja. Tule, tule!“
„Ma ei taha, teised näevad.“
„Ah soo. Noh, jäägu see ainult meie kahe teada, mis sinu taskutes peitub. Mine, lao asjad minu tuppa laua peale. /../“

Õpetaja Laur lahendab siin parimal viisil probleemi, mille lahendustele peaks kaasa aitama ka tänane eelnõu. Pangem tähele, esemed, mis võivad segada õppetööd ja olla ohtlikud, võtab kooliõpetaja hoiule, ta ei tee seda teiste õpilaste nähes, veelgi enam – tema autoriteet on nii suur, et Toots laob asjad üksinda olles kooliõpetaja lauale. Ja need ei olnud süütud asjad, tsiteerin edasi: 

„/../ et Visak läbi võtmeaugu kooliõpetaja tuppa vahtima kippus, missugused asjad nimelt Toots kooli ühes oli toonud. /../ Et olnud seal kaks või kolm indiaanlase raamatut, mitu kivi, paar viili, rauatükke, kaks või kolm nuga, üks raudora, kera niiti, üks kiri nõelu, üks puust uisk pika nööriga ja ikka palju muud veel.“ Loomulikult lisandus neile asjadele veel kutsikas, kes kooliõpetaja voodis magas.

Vaatan nüüd kinnitust otsides Ain Lutsepa poole, kas nimekiri Tootsi taskutest tõene sai. Mulle küll tundub, et filmiversioon võis raamatuversioonist pisiasjades ka erineda. Kuid konkreetsetest asjadest kõneldes, siis kolm nuga ja raudora on kindlasti asjad, mis võivad koolis ohtlikeks osutuda.

Kõneldes tänasest eelnõust, siis väga tõsiselt tuleb võtta seisukohta, et õpilaste esindusorganisatsioonid on tänase eelnõu vastu, tsiteerin:
„Eesti Õpilasesinduste Liit ei saa toetada selliste õiguste andmist, mille puhul tekib võimalus, et nende rakendumisel võib õpilase suhtes täiendavate mõjutusmeetmete kasutamisel sattuda küsimärgi alla õpilase eneseväärikuse tagamine.“​

Arvan, et olen õpetanud umbes 3000 õpilast ja nad võivad kinnitada, et nad võtavad õpilaste arvamust tõsiselt.  Olen seda meelt, et rääkimine aitab peaaegu alati ja sõnaga võib saavutada kümneid kordi rohkem kui jõuga. Siiski leidub argumente, miks ma ikkagi käesolevat eelnõud toetan. Laiemas plaanis lähtun siin pisut utilitarismi rajaja Jeremy Benthami mõttest, et otsuseid tehes tuleks silmas pidada, et need tooks kaasa võimalikult suure kasu võimalikult paljudele või siis väikese kahju võimalikult vähestele. 

Eelnõud toetavad ka õpetajate esindusorganisatsioonid.  Näiteks Eesti Õpetajate Liit kinnitab, et nad toetavad ennekõike usaldusele ülesehitatud koolikultuuri, kuid möönavad eelnõu vajadust: „Käesolev seaduse eelnõu näeb ette vajaduse korral reageerida kiirelt ning põhjendatult, millega saame põhimõtteliselt nõustuda.“ Omapoolse argumendina lisaksin, et tänasel päeval käivad tavakoolis paljud erivajadustega lapsed, tugispetsialiste ei ole koolides piisavalt ning õpetajad on ootamatult käituvate õpilastega ebakindlad. Tänase eelnõu heakskiitmine annaks neile natuke kindlust juurde.

Lõpetaksingi kujundlikult: tänase eelnõuga saame anda koolidele sahtlisse kindlustuspoliisi, samas loodame, et seda sealt kunagi välja võtma ei pea. 


Tuesday, November 13, 2018

Vabadusest poliitikas


Ilmunud Õhtulehes:
https://www.ohtuleht.ee/905722/toomas-jurgenstein-miks-kardetakse-poliitikasse-tulemist?fbclid=IwAR2CYtEdk42tN1QK5cBOJxzbma64fKs_9k8auebd26P5D-k_rvElX6_Xr9E

Tänavune sügis on toonud hulgaliselt teateid erakondadega ühinejatest ja sealt kiiresti lahkujatest, ka Riigikogus on toimunud kohtade vahetusi. Nimetatud sündmuseid ja nende järelkajasid lugedes olen mõelnud vabaduse, vaba mõtte ja vaba väljenduse teemale poliitikas üldiselt. Sotsina kirjutan ma selle teema lahti eelkõige lähtudes isiklikest kogemustest omas erakonnas.

Tean oma tuttavate käest, et soovi poliitikas osaleda pärsib omajagu kartus kaotada vabadust st oma seisukohtade kujundamisel ja eelkõige väljaütlemisel peab arvestama koduerakonnaga. Kindlasti on selles kartuses omajagu tõtt, samas pole reaalsus kuigi traagiline. Lähtub ju iga inimese erakonna valik eelkõige vaadete sobivuselt ning oma isiklike seisukohtade kujundamist on vähemalt minu kogemuse kohaselt kaaslastega toimunud arutelud ja diskussioonid pigem rikastanud. Kokkuvõttes baseeruvad  kollektiivselt kujundatud seisukohad enamasti laiemal infol, on sügavamad, paremini põhjendatud ja läbivaieldud, lisaks on peaaegu alati võimalus eriarvamusele jääda.

Samas olen kohanud siiraid arvamusi nagu antaks erakonna poolt liikmetele seisukohad detailideni ette. Toon hiljutise näite, kuna ma ei ole inimene, kes suudab ajalimiidist kinni pidades kõnelda märksõnade abil, siis kirjutan oma Riigikogus peetavad kõned sõna-sõnalt valmis ja loen need puldis maha. Üks mu tuttav märkis, et tal on kahju, et pean puldist lugema erakonna poolt etteantud juttu. Hirm olukorra ees, et karm erakond paneb esindajatele sõnad suhu, on omajagu levinud.

Lihtsustava vahekokkuvõttena mainiksin, et erakonda kuulumine on alati kompromiss kahe vabaduse vahel. Üheltpoolt on selleks vabadus millestki, mida võimaldavad liikmetele erakonna üldised seisukohad ning mille tuumaks on liikmete poolt ühiseks tunnistatud väärtused. Vastavalt ühiskonna olukorrale rõhutatakse nendest parasjagu aktuaalsemaid väärtuseid, näiteks umbes kuu aega tagasi toimunud sotsiaaldemokraatide volikogul tõsteti väärtustest eraldi välja vabadused ja võimalused. Erakonna liikmeid vabastavad omaksvõetud alusväärtused alatistest nämmutamisest erakonna juurte üle, mis võivad üldisemaid teemasid armastava poliitiku igapäevasest elust ja probleemidest omajagu eemale viia.

Teiseks eksisteerib vabadus millekski, liikmete võimalus kujundada alusväärtustel baseeruvaid konkreetseid seisukohti ja tegevusi, mille abil püütakse teatud ühiskonna aspekte juhtida ja paremaks teha. Näiteks eelmises lõigus nimetatud sotside volikogul sõnastas Jevgeni Ossinovski vabaduste ja võimaluste olulisust tänases ühiskonnas juba täpsemalt: „Me seisame tingimusteta selle eest, et ka kõige vaesemast perest laps saaks õppida kõige paremas koolis. Ja me seisame tingimusteta selle eest, et ka kohtunik saaks mõelda oma peaga.“

Missugused on poliitikas väljendusvabaduse piirid? Üldiselt tundub, et kui erakonna liikme  seisukohad hakkavad lammutama tema enese poolt kord omaks võetud erakonna alusväärtuseid, siis läheb tema tee erakonnast lahku. Hästi ja piltlikult on sellist konflikti kujutanud kohtuniku käratamine tema ees žestikuleerivale temperamentsele kohtualusele: „Teie vabadus kätega vehkida lõpeb seal, kus algab minu nina!“ Erandina tahan siin välja tuua ühe poliitilise kavaluse, mitmetes erakondades on inimesi, kellele on lubatud või isegi soositud osadele põhiväärtustele vastanduda. Eesmärgiks häälte korjamine ka vastaspoolelt.       

Kui kujutada Eesti poliitikat piltlikult ringina, kus äärtes valitseb jäigem ja detailsem erakonna seisukohtade rõhutamine ning tsentris suurem vabadus liikmete oma mõtetele, siis vähemalt minu hinnangul on poliitikasse tulnud inimesed teinud endale tribüüni otsides alguses mõned pikad sammud tsentri suunas. Seal võib toimuda konflikt erakonnaga, kuid poliitik võib jõuda ka arusaamiseni, et tema ideede elluviimine nõuab kompromisse ja koostööd st tuleb teha samm tagasi. 

Mulle tundub, et sotside poolt kokku lepitud väärtused on üsna avatud ning isikliku vabaduse skaalal sammu tagasi tegev poliitik, satub esmalt just sotside hulka. Kahjuks on reaalses elus vabaduse piiride proovimise tulemuseks ka leppimine jäigemate piiridega, konflikt iseenda või oma erakonnaga või siis vähemalt ajutine pettumus poliitikas üldse.


Sunday, November 11, 2018

Korp! Ugala 105



Korp! Ugala 105
Akadeemiline kõne TÜ aulas

Austatud rektor Toomas Asser, kallid  külalised, head vennad ugalensised!

Alustan meenutusega, nimelt  viis aastat tagasi, kui Ugala tähistas sajandal aastapäeva, seisin siin kõnepuldis teie ees. Tänast kõnet ette valmistades mõtlesin esmalt otsida üles oma toonane kõne. Aga ma ei leidnud seda üles ja nii kujuneb minu tänane sõnavõtt hägusaks dialoogiks viie aasta taguse kõnega. 

Uduselt mäletan, et rääkisin Ugala sajandal juubelil vaimselt viljakast õpetaja – õpilase suhtest, mis Ugalas väljendub skaalal vilistlased – tegevliikmed – lihtliikmed. Väitsin, et tegelikult on see õpetaja suur saavutus, kui ta annab õpilasele parima, kuid viimane läheb oma teed. Näitena nimetasin, kuidas Aristoteles Platoni akadeemias õppides oma õpetaja ideestikust lahknes ning iseseisvus ja kuidas maailma vaimuelu tänu sellele oluliselt rikkamaks sai.

Jätkan nüüd tänases päevas, kuid viie aasta tagust kõnet siiski veel päris lahti ei lase. Tõdesin hetk tagasi, et aeg on viinud minema suure osas minu mälestusest. Seega sajandast juubelist möödunud viis aastat ning loomulikult ka Ugala 105 aastat tekitavad kiusatuse mõtiskleda pisut aja üle. Aluse annab meile mõtleja, keda on kutsutud keskaja Platoniks, teoloog ja filosoof Aurelius Augustinus. Ta oli üks filosoofidest, kes sügavalt hakkas juurdlema aja üle. Usun, et paljud mäletavad Augustinuse kuulsat kimbatust tema ehk kõige tuntumas teoses Pihtimused, tsiteerin: „Mis on siis aeg? Kui keegi seda minult ei küsi, siis ma tean. Kui seda küsijale selgitada proovin, siis ei tea.“

Tõepoolest, kui hakkame sügavamalt mõtlema aja üle, siis juba see, kuidas me ajast kõneleme, muudab selle fenomeni müstiliseks: näiteks oskab aeg kaduda, seista ja lennata. Kui elukaart vaadata, siis lihtliikmete jaoks aeg sagedamini seisab, tegevliikmetele läheb, vilistlaste jaoks kahjuks lendab. Lisan veel mõned väljendid: vahel on aega, vahel seda ei ole, aega saab kokku hoida, aega saab kulutada, kuid aega saab ka surnuks lüüa – tunnistan olen seda noore ugalensisena konvendis aeg-ajalt teinud ja tegelikult teen seda vahel ka tänapäeval.

Aga nüüd tagasi Augustinuse juurde. Teoloogina tegeles ta ka jumalaga ja loomulikult huvitas teda Jumala ja aja suhe. Kohe on selge, et kõige nähtava ja nähtamatu loojana mõistetud Jumal ei saa sõltuda ajast st jumal asub ajajoonest väljapool. Aga kujutagem ka endid hetkeks ajajoonest väljapool. Sellisel juhul võime Ugala ajalugu ette kujutada raamatuna, mille võime avada aastast 2018, kuid ka 1998 või 2098. See on fantastiline, aga ka veidi hirmutav perspektiiv, sest selles raamatus oleks kirjas meie saatused, aga ka minu kadunud viie aasta tagune kõne.

Mäletan, et tsiteerisin viis aastat tagasi ka esivanemate kaudu Eestiga seotud saksa kirjanikku Hermann Hesset. Võtan tänagi Hesse appi, jätkan mõtisklemist aja üle ning püüan leida ugalensist, kes oleks ajaproovile vastu pidanud.  

Hesse kõige kuulsama teose „Klaaspärlimängu“ lõpus on kolm fantaasiarikast elulugu. Esimene neist jutustab matriarhaalsest kogukonnast ja seal tegutsevast  Sulase nime kandvast vihmategijast - šamaanist või targast, kelle ülesandeks oli määrata külvipäevi ning püüda ohverduste ja loitsudega ära hoida põuda või üleujutusi. Jutustuse lõpus peab vihmategija põua lõpetamiseks iseenda ohvriks tooma, tema tööd jätkab ta poeg.

Justkui möödaminnes räägitakse ka vihmategija äpardunud õpilasest Marost. Maro on andekas ja tark ning omandab kiirelt kõik mida saab pühendumuseta õppida. Samas on ta omakasupüüdlik ja edev ning vihmategija loobub Maro õpetamisest. Sellest hoolimata saab Maro külas populaarseks naljahambaks, trummarite kooris peatrummariks, kuid ka intrigandiks ja susijaks. Kui vana vihmategija ennast põua lõpetamiseks ohvriks pakub peaks Maro ta kirvelöögiga tapma, kuid ei suuda seda teha. Vihmategija vana tuttav viib selle toimingu läbi, ilm muutub ning küla saab eluga jälle edasi minna.

Mulle näib, et vihmategija ja Maro loo põhjal saab igaüks testida, kas ta on ajaproovile vastu pidanud ugalensis. Tõstaksin esmalt esile igapäevast rutiinset tööd, mida vihmategija kombel tuleb teha. Sarnaselt vihmategija tööga mõjutavad ka meie, ugalensiste, otsused ühiskonda, kuid ei ühiskonnas ega looduses kulgevad protsessid pole kunagi üheselt ette ennustatavad ning kriisi korral tuleb valmis olla enese ohverdamiseks. Nii on olnud ugalensiste hulgas endistel aegadel, mindi ju omal ajal ühiselt Vabadussõtta.

Sarnaselt Maroga võib populaarsust saavutada ka erilise pühendumuseta ja rutiinse tööta. Ning siin on sobiv igaühel meist aeg-ajalt endalt küsida, kas ma ei soovi asju lahendada liiga lihtsalt ehk siis Maro kombel. Hinnang Maro kohta on raamatus kokkuvõtvalt karm: „Soodustada õpilast, kes suudab küll hiilata, mitte aga teenida, tähendab tegelikult teenimise kahjustamist, vaimu reetmist.“ 

Minu viimase mõttekäigu kriitikaks  võib küsida, et miks olla muinasloo kütkeis ja mitte tuua näiteid päris elust! Aga nii mõnegi muinasloo taga on reaalsed  sündmused. Näiteks Lumivalgukese muinasjutt, mis koos aja ja kommete muutumisega omandas üha helgema kuju päädides Walt Disney rõõmsalt laulvate isikupäraste pöialpoiste ja lapselikult siira Lumivalgukesega. Ometi on elu selle muinasjutu taga tunduvalt karmim, Lumivalgukese algkujuks on peetud Margaretha von Waldeckit, 16. sajandil elanud kaunitari, kelle surma põhjusena kahtlustati mürgitamist. Tõsi, võõrasema teda tappa ei saanud, sest tema suri mõned aastad enne Margaretha surma. 

Kes aga olid pöialpoisid? Margaretha isa omas ka kaevandusi ja muinasjutus kohatud pöialpoiste taga on nähtud tollel ajal seal töötanud lapsi ja noorukeid, kes kitsastes kaevanduskäikudes täiskasvanutest lahedamalt liikuda said. Karm töö oli nad sageli vorminud igerikeks ja omapärasteks, samuti elasid nad hulgakesi ühes ruumis nagu pöialpoisidki. 

Head sõbrad. Elu on keeruline ning küllap on olnud päevi, kui oleme endid tundnud saatuseid lehitsevate jumalike olenditena, vahel kaalunud endid Vihmategija või Maro kujudes, loodan, et kõige vähem on keegi meist  tundnud ennast hulgakesi ühes ruumis elava kaevuripoisina. Kui me aga ükskõik millises rollis hoiame endi silme ees ugalensistele nii omaseid väärtuseid: isamaad, sõprust ja ausust, siis on igas rollis võimalik meie maailma ja loomulikult ka Eestit pisut paremaks muuta. Olgem siis oma lipukirja väärilised. 

Vivat, crescat, floreat Korp! Ugala in aeternum.

Friday, November 2, 2018

Lugu kolmest sõrmusest



Ilmunud Postimehe arvamusportaalis 31.10.2018

Anita Jaanson tõdeb oma hiljutises artiklis „Sotsiaaldemokraatlikud oravad ja liberaalsed sotsiaaldemokraadid“ (Postimees 29.10.2018), et sotsiaalmajanduslike lubaduste põhjal on valijatel erakondi raske eristada, Reformierakond (edasi RE) ja Isamaa toetavad sotsiaaldemokraatliku, Sotsiaaldemokraatlik Erakond (edasi SDE) mõõdukalt liberaalse heaoluriigi loomist.  

Lugedes nimetatud artiklit meenus mulle esmalt  kaheksateistkümnendal sajandil kirjutatud Gottfried Lessingi näidend „Naatan Tark“, kus  keskseks teemaks on mõistujutt kolmest sõrmusest. Mõistujutt kõneleb judaismist, kristlusest ja islamist kui täpselt ühesugustest sõrmustest, mida isa pärandab oma kolmele pojale. Vaid üks kolmest sõrmusest on originaal, teised on koopiad ja pojad püüavad selgust saada, kelle käes on ehtne sõrmus. Seda saab teha vaid pikaajalisel vaatlusel, sest originaali tõestuseks on sõrmusekandja elu, mis on Jumalale ja inimestele meelepärane.

Mulle tundub, et Anita Jaansoni artiklile mõeldes on paralleelid Lessingi meeldejääva mõistujutuga vägagi kohased. Iga erakond võib uskuda, et tema käes on originaalne sõrmus. Selle tõestuseks saavad olla vaid inimeste rõõmuks ning kasuks tehtud otsused ja teod, millest paljud avalduvad alles teatud aastate möödudes.

Esimest korda kuulsin G. Lessingi „Naatan Targa“ lugu näitena kasutamas legendaarset teoloogi Elmar Salumaad, aasta võis olla 1989 ja ta pidas avaliku loengu Vanemuise ringauditooriumis (loeng baseerus suuresti Salumaa artiklile „Puhta kristluse otsingul“, ajakirjas EELK 1987 ilmunud). Muideks, ka kuuldemänguna on see lugu ERR arhiivis olemas, vanad tuttavad näitlejad veel loevad: https://arhiiv.err.ee/vaata/kuuldemang-kuuldemang-naatan-tark

Sotsiaaldemokraadile oli Anita Jaansoni artiklit lugeda hea. Domineerib ju autori poolt analüüsitud erakondade sotsiaalpoliitikas eelkõige sotsiaaldemokraatlik heaoluriigi mudel st sotsid on suutnud oma lähenemise ühiskonnale endastmõistetavaks muuta. On loomulik, et see on veendunud liberaalid ja konservatiivid pisut ärevaks muutnud, nii on mõnedki prominentsed nendest erakondadest lahkujad või kriitikud on viidanud just oma partei hägustunud seisukohtadele.      

Omajagu huvitavam oli mulle väide SDE kaldumisest mõõdukasse liberaalsusse. Arvan, et see tähelepanek on õige, üha enam on Eesti sotsid hakanud kõnelema liberalismile omasest vabadusest. Mulle tundub, et selle taga on paljude sotside vaistlik tunnetus, et vabadus ei ole ühiskonnas enam endastmõistetavalt kalliks peetud reliikvia. Ning teatud nihe oma mugavast sotsiaaldemokraatlikust sängist väljapoole on siin vältimatu.

Tõsi on ka see, et sotsid püüavad vabadust siduda armastuse ja hoolivusega. Näiteks mäletan Jevgeni Ossinovskit Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul Narvas peetud kõnes kinnitamas: „Vabadus on armastus on vastutus. „Raske on vabadust kanda,“ ütleb Alliksaar. Jah, mitte karistust ei kanta, vaid vabadust. Vabadus on tugeva privileeg, vabadus on suuremeelne ja lahke. Vabadus on julgus.“   

Pisut erinev vabaduse mõistmine on üks suurimaid väljakutseid näiteks ka hüpoteetilises koostöös SDE ja RE vahel. Pole ju selge, kuivõrd suudetakse teineteist täiendavaks muuta Reformierakonna poolt rõhutatud individuaalsus, liberaalsus ja vabadus ning sotsiaaldemokraatide poolt oluliseks peetud solidaarsus, võrdsed võimalused ja vabadus. Loetletud väärtused võivad teatud teemades käristada need erakonnad ka vastanduvateks. Poliitikas on reaalsed mõlemad võimalused, näiteks näen RE ja SDE head koostöövõimalust töötamisel selle nimel, et jõustuksid kooseluseaduse rakendusaktid, samas maksupoliitikas pole konsensust saavutada nii lihtne.   

Pöördun lõpetuseks Anita Jaansoni artiklis toodud väite juurde, et valijal võib tekkida tunne, et erakonnad on justkui ühesugused. See väide meenutas, et poola religioosne filosoof ja mõtleja Leszek Kołakowski on kirjutanud essee «Kuidas olla konservatiiv-liberaalne sotsialist?». Analüüsides neid kolme mõttevoolu, jõuab Kołakowski järeldusele, et see on võimalik: «On võimalik olla konservatiiv-liberaalne sotsialist ja järelikult – mis on seesama – ei kujuta need kolm sõna endast enam vastastikku üksteist välistavaid mõisteid. Aga põhjus, miks alguses mainitud suur ja võimas Internatsionaal iialgi teoks ei saa, on niisugune: see Internatsionaal ei ole võimeline inimestele lubama, et nad saavad õnnelikuks.»

Õnnelikuks saamise teed peavad erakonnad eraldi valijate ette laotama. Ning järjekordne otsustamise aeg on märtsi alguses.

Saturday, October 20, 2018

Vana hea valgustatud luterlus




Jaan Lahe, Uks teise maailma. Valik jutlusi. Toimetanud Imbi Arro. Kujundanud Margus Luht. Hildegarde Raamat, 2018. 216 lk.



Ma arvan, et jutlustel on potentsiaali ja väge tunduvalt enam kui me igapäevaselt oleme teadvustanud. Ma arvan, et olen elus kuulanud kümmetkonda jutlust, mis on minu elu vägagi mõjutanud. Aimu jutluse mõjust võib kogeda kui vaadata näiteks Annika Laatsi kõnet homoseksuaalide toetuseks ja see on päris võimas: https://www.err.ee/634420/video-kirikuopetaja-laats-avaldas-etv-eetris-toetust-kooseluseadusele

13. septembril esitleti EELK Usuteaduse Instituudis usuteadlase ja vaimuliku Jaan Lahe jutluste kogumikku „Uks teise maailma“. Jutluste kogumikud jäävad sageli eelistatud lugemismaterjaliks autoriga samasse kirikusse kuuluvatele inimestele. Mulle tundub, et seekord võiks kogumik pakkuda laiemat huvi. Igatahes saab iga lugeja testida kogumiku saatesõnades esitatud autori soovi vastavust tegelikkusele: „Autor soovib, et need 54 jutlust võiksid anda lugejale uusi vaatenurki vanade ja tuntud kirjakohtade jaoks, avada uusi mõistmise horisonte ning olla otsekui avatud ukseks Jumala Sõna juurde ning seeläbi ka ukseks tõelusse, mida kuulutab meile evangeelium – Jumala Riiki ehk Teise Maailma“ (lk 11).
Tunnistan, et Jaan Lahe jutluseid lugema hakates lootsin väga leida vastuargumente Tõnu Õnnepalu eelmisel aastal väidetule, kui kirjaniku nägemus luterluse kohta Eestis oli üsna sünge: „ Luterlikul kirikul pole siin maal enam vaimset võimu. Ta küll üritab veel kangelaslikult täita rahva- või vähemalt rahvuskiriku rolli, aga kahjuks on ta ise sisemiselt täiesti lõhestunud. Temas üritavad koos elada vähemalt kolm erinevat teoloogiat, mis koos elada ei saa. Kõigepealt vana hea valgustatud luterlus, mis ilmselt siin oma viimaseid päevi elab; siis ka tõeline piiblivundamentalism (küll vähemuses); ja lõpuks päris võimas neokatoliiklik (või kuidas seda kutsuda?) liikumine.“[1] Nii lootsin jutluseraamatut avades leida sealt seest „vana head valgustatud luterlust“, st ajaloolise tausta avamist, teravmeelset eksegeesi, kriitilist fooni, põikeid teistesse kultuuridesse ja usunditesse jne. Etteruttavalt võin öelda, et minu loetletud eeldused olid Jaan Lahe jutlustes kohal. 
Olgu taustaks veel nimetud, et Eestis on peetud vähe legendaarseks muutunud jutluseid. Aeg-ajalt nimetatakse kunagise Vändra pastori Carl Körberi (1802–1883) Palermo jutlust, mis arvustas keiser Nikolai I, hilisemast ajast meenub Toomas Pauli jutluste kogumiku „Kusagilt kumab valgust“ ilmumine 1995. aastal, mis tõstis oluliselt jutluste kultuurilist tähtsust.
Samas on olnud jutluste taseme üle kuulda ka kriitilisi hääli. Näiteks legendaarne õppejõud ja vaimulik Elmar Salumaa (1908–1996) kirjutab oma mälestustes: “Kummaline küll: selleks et saada pastoriks, tuli õppida teoloogiat – aga kui juba pastoriametis oldi, siis leiti, et seda teadust kõige vähem tarvis läks. /../Õhtupoolikul toimus kihelkonna kaugemas nurgas vabaõhujumalateenistus, kus kohalik pastor ise jutlustas. Oli kuum leitsakuline õhtupoolik keset suvist kõige kibedamat tööaega. Sellele vaatamata oli üsna rohkesti rahvast kogunenud jumalateenistusele. Jutluse tekstiks oli pastor valinud koha Uuest Testamendist, kus Jeesus kõneleb töötamisest, kuni veel päev on (Jh 9,4?), mida tsiteeris peast ja milline lause vist sealsamal hetkel oli pähe tulnud. Mulle tundus kogu jutt töötegemisest selles olukorras niisama ebakohane kui orjadele piitsa andmine. Ja säärased seigad polnud kaugeltki mitte erandid, vaid üsna tüüpilised.“[2] 
Asudes Jaan Lahe jutluseid lugema, siis üsna pea võib jõuda arusaamisele, et autor on laia haardega teadlane ja uurija kõige tõsisemas mõttes. Esimeses jutluses valgustab ta lugejat mitte ainult küsimuses, mida arvasid kuldsest ajastust kreeklased ja roomlased, vaid teeb põikeid ka Etioopia kirikusse ja vanasse iraani mõttemaailma. Mõned read hiljem hiljem otsib autor tuge talle ilmselgelt armsalt Saksamaalt, et vandenõuteooriad elegantselt tagasi lükata.
Pisut teoloogiat nuusutanud inimesel on ka hilisematel lehekülgedel hea lugeda, et ülikoolide auditooriumis õpitu on kasutamiseks ka kantslis. Nii näiteks ei püüa Jaan Lahe jätta lugejatele muljet, et Piibli autorid on meile teada, vaid jätab teoloogiale teadmata asjad rahulikult teadmatuteks: „See on troostitu pilt ja küllap ka põhjus, miks Koguja raamatu meile tundmatut autorit on nimetatud vana aja kuulsaimaks pessimistiks“ (lk 27), või siis: „„Olge kained, valvake!“ – nii manitseb oma lugejaid 1. Peetruse kirja autor, keegi meile nimeliselt tundmatu kogudusejuht, kes astub. 1. sajandi lõpul üles apostel Peetruse pseudonüümi all“ (lk 202).

Teadlase kõrval avaneb jutluse kogumikus Jaan Lahe ka pedagoogina, kes  teab, et usundite alased teadmised pole Eestis kiita ning sageli on vaja lugejatele ühte ja teist seletada. Näiteks võimalust lugeda Piiblit erineval moel: „Ühte ja sama piibliteksti võib lugeda erineval moel. Me võime lugeda suurt osa Piiblist kui ajalooraamatut, mis kõneleb meile kunagi aset leidnud sündmustest. Kuid sel juhul ei ole neil sündmustel enam mingit otsest tähendust meie jaoks. Aga Piiblit võib lugeda ka teistmoodi – kui Jumala ilmutust, mis ulatub üle aegade ja sel juhul kõnetab see meidki“ (lk 20). Paarkümmend lehekülge hiljem võib lugeda ka väga näitlikku seletust, kuidas autor seda selgitust isiklikult mõistab: „Võib öelda, et Kristuse kõikjalviibiv müstiline ihu, mida me kirikuks  nimetame ja mille liikmed me ristimise kaudu oleme, on otsekui vaimne ruum, mis ümbritseb kõiki neid, kes on tema omad – nii minevikus kui tulevikus, nii selles kui teises maailmas. Nõnda kõrvaldab ristimine mitte ainult kultuurilised ja sotsiaalsed piirid, vaid ka aja- ja ruumipiirid. Kas  pole eriline privileeg ja au, et võime olla samas ruumis koos Pauluse ja Lutheriga, Bachi ja Tillichiga?“ (lk 37).
Eelnevas lõigus esile tõstetud isikud tekitavad uudishimuliku soovi otsida jutluste kogumikust üles ka  teisi suurkujusid, kes on autorit mõjutanud. Tundub, et üheks neist võiks Uku Masing (1909–1985), keda Jaan Lahe ikka ja jälle eesti suurimaks teoloogiks nimetab. Autor on kindlasti kodus ka Saksa teoloogia erinevate suundadega, teoloogilistest mõjutajatest julgeksin ettevaatlikult välja tuua eksistentsialistliku teoloogi Rudolf Bultmanni (1884–1976), kelle mõtte „alati olevikulisest“ Jeesuse sõnumist Jaan Lahe kogumiku saatesõnades eraldi välja toob (lk 11). Samas on sümpaatne, et aeg-ajalt kasutab autor ka teistest traditsioonidest lähtuvaid autoriteete, mis muudavad jutluste sõnumi mitmetahuliseks ja avatuks: „Mõeldes aga Kristuse lunastusteole on küllap õigus müstik William Blake‘il, kui ta ütleb, et maailm on kohutav ajas ja ruumis, sest ta seisneb pidevas vastastikuses teineteise õgimises. Kuid ometi on see maailm Jumala halastus – soov igaviku viga parandada ajas. Aamen“ (lk 75).
Püüdes ettevaatlikult üldistades leida läbivat joont Jaan Lahe jutlustes, siis selleks võiks olla veendumus mõistuse kohalolu vajalikkusse usuasjades: „Ilmutus ei sunni meid uskuma mingeid mõistusevastaseid jaburusi. Eksivad kõik need, kes väidavad, et kristlane peab hülgama mõistuse ja kriitilise mõtlemisvõime ning järgima üksnes mingit tumedat ja hämarat sisehäält, mis on tegelikult üks petlikumaid asju siin maailmas üldse“ (lk 55). On üsnagi selge, et „Uks teise maailma“ sisaldab vana hea valgustatud luterlusest lähtuvaid jutluseid, kus lükatakse tagasi usuga seotud naiivsused ja vandenõuteooriad, proovitakse järele mõistuse võimalused ning aktsepteeritakse sõnade ja mõtete kohatist küündimatust Teise Maailma suhtes.   
Kui ma midagi lõpuks Jaanile veel jutlusteks soovitaksin veel, siis äkki huumorit: mõni juudi anekdoot, ajalooliselt pentsik seik vms. Natuke ehk tundsin nendest puudus. 





[1] Tõnu Õnnepalu, Vundamentalismist. – Edmund Burke'i Selts, http://www.burke.ee/2017/09/18/tonu-onnepalu-vundamentalismist/
[2] Elmar Salumaa, Tiib pandud aastaile õlale. – Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 361.