Friday, September 16, 2016

Poliitika 2


 
Võtan väga lühidalt kokku oma esimese täismahulise Riigikogu töönädala. Eks see õppimise nädal oli.  Saan aru, et see polnud siiski päriselt tavaline nädal, presidendivalimiste lähenemist oli sageli tunda. Aga mõned muljed panen kirja. 

Inimesed
Senised kontaktid on olnud ülekaalukalt meeldivad. Inimesed on viisakad ja abivalmid, nagu ka kooli kollektiivis, mõned on kohe sõbrad, mõned hoiavad vähemalt mõnda aega distantsi. Kultuurikomisjonis, kus töötab kolm endist lapsevanemat, tunnen end väga hästi ja koduselt. Euroopa Asjade Komisjonis pean veel tublisti õppima. Ja üks asi veel, millega ehk seni olen vähem kokku puutunud: osad saadikud võivad olla teatud eelnõude/seaduste suhtes ülimalt kriitilised, kuid vaheajal viskavad teravaid vastuargumente esitanud inimestega rahulikult nalja. Inimesed ja seisukohad osatakse minu meelest päris hästi lahus hoida.   

Kiirus
Jah, see on üks asi, millega ma veel kohaneda ei suuda. Argumendid – nende analüüs – uued argumendid – analüüs – otsustamine, see ei käi mul nii kähku kui vanadel kaladel. Arutelude tempo on minu jaoks liiga kiire. Aga ega ma ei pääse, pean sellega kindlasti kohanema.

Suur pilt
Tunnetan, et paljude teemavaldkondade puhul jääb mul terviku tajumisest puudu. Näen oma fraktsioonis, kuidas Sven tajub välispoliitikat, Ivari maaelu, Urve majandust, Helmen/Eiki/Heljo sotsiaaliat, Mark detailide olulisust. Ning loomulikult, kuidas tajutakse poliitilisi jõujooni (võib-olla oleks õigem öelda võrgustikku) probleemide kohta üldiselt. Jah, haridusala suure pildi tajumisega saan vist hakkama, kuid ka siin jääb mul eelmises lõigus nimetatud kiirustest puudus. 

Kool
Ikka igatsen tundide andmist taga küll. Samas annan aru, et mõni aasta vahet on arengu mõttes mulle kahtlemata kasulik. Kaks tundi õnnestus esimesel nädalal siiski anda, mõlemad Riigikogu külastanud õpilastele. Tegemist oli vene koolide õpilastega ning nemad tahtsid presidendiks ülekaalukalt Marina Kaljuranda ning põhiline ettepanek Riigikogule oli anda välja seadus, et koduseid töid tuleks vähem anda.

Tallinn
Väga ettevaatlikult olen seda linna avastama hakanud. Seda võin öelda, et päeva ajal Vabadussõja võidusammas ilus nüüd küll ei ole. Samas jalutuskäigud vanalinnas on väga mõnusad ja elamuslikud.


Saturday, September 10, 2016

Poliitika 1



Pisut aega tagasi postitasin blogis toetusartikli presidendiks kandideerivale Eiki Nestorile. Asjaolud on muutunud, kirjutan nüüd lühidalt ja väga subjektiivselt tänaseks välja joonistunud neljast kandidaadist, kelle toetamine teatud asjaoludel minu puhul kõne alla tuleb. Annan selgesti aru, et presidendi valimine nõuab valimiskogus erinevate vaadetega inimeste vahel koostööd ja kompromisse, kus välistada saab maailmavaateliselt ainult kõige kaugemad valikud.  

Marina Kaljurand (MK)
Väga sümpaatne inimene minu jaoks.  Sümpaatne ka SDE toetajatele, kes uuringute järgi MK-d selgelt eelistavad ning loomulikult tuleb sellega arvestada. Välispoliitikas on MK  väga kompetentne, inimesena hea, olen kuulnud, et alluvad on teda kiitnud. Arvan ka, et Eesti on küps selleks, et presidendiks saaks naine ning vene päritolu inimene, kes on tüübilt soe ja emalik.
Jah, mul on ka teatud kahtlusi. Tean üsna vähe tema seisukohti näiteks hariduspoliitika või tervishoiu teemadel. Samas olen kuulnud, et ta võtab head nõu kuulda. Ja veel üks kahtlusmoment, mitmed tema taga seisvad inimesed seisavad mulle lähedastest sotsiaaldemokraatlikest vaadetest väga kaugel. 

Siim Kallas (SK)
Kahtlemata tuleks SK presidendi ametikohal kenasti toime, võib-olla saaks olemasolevatest kandidaatidest tema peale kõige kindlam olla. Ta on olnud avalikkuse ees taasiseseisvumise algusest, ei suuda meenutada kui palju SK artikleid või temaga tehtud intervjuusid  olen lugenud. Tema puhul on küll nii välis – kui sisepoliitilised vaated mitmeid kordi lahti kirjutatud.
Nüüd nõrkustest, ikkagi pole ma vastust saanud, miks ta loobus peaministri ametisse kandideerimast? Teiseks, ma ei pööra liialt tähelepanu emotsionaalsetele väljaütlemistele, neid tuleb ikka ette, kuid soovitus tema kandidatuuriga mittenõustujatele teine erakond otsida ei kõlanud minu kõrvadele muusikana. Ja võib-olla nõrkusena veel see pikk eemalolek Eestist. See võis olla ca pool aastat tagasi, läksin hommikul kooli, väga tuttava näoga mees tuli silla peal vastu, alles koolis sain aru, et see oli SK, minu aju ei ühendanud teda Eestiga ära. 

Mailis Reps (MR)
Hariduse südameasjaks võtnud inimesed on sümpaatsed, lisaks sügav kummardus laste eest – tänases vananeva rahvastikuga Eestis on viis last kingitus. Olen MR-ga siin-seal kokku puutunud, arvamused on mõnes küsimuses on pisut risti läinud (näiteks pooldasin jõulisemat kooliastmete lahutamist kui MR), kuid isiklikult ma teda ei tunne. Mulle tundub, et MR on õppiv ja avatud inimene, kes end pidevat täiendab ja inimesi kuulata oskab. Kusagil nimetas ta end hariduse sõbraks ja mulle see tiitel meeldis.
Samas pole ma kindel, kas MR suudab rahva ennast kuulama panna ja presidendile vajaliku autoriteedi omandada. Savisaare varjust on ta vaikselt väljunud, kuid mitte veel lahti saanud. Ning mulle ei meenu midagi suurt, millega ta oleks hakkama saanud.

(Allar Jõks AJ)
Kohati meeldib ta mulle väga. Värske, teravad seisukohad, näiteks lubadus uurida, mis värk nende raha täis kilekottidega ikka oli jne. Iseenesest pole halb ka püüd olla erakondade ülene, mis küll sageli väga veenvalt ei mõju. Aga ei salga, et AJ üllatab ja mõjub huvitavalt.
Samas teatud asjades on ta liiga jurist (laenasin selle väljendi Tõnu Intsult). Pole parata, loeb ka isiklik kogemus. See oli vist pisut üle kümne aasta tagasi, kui AJ keelas Treffneri gümnaasiumis religiooniõpetuse õpetamise suunaainena (humanitaarsuunale oli see kohustuslik). Ta sai aru küll, et probleemi tegelikult ei olnud: kaebajal polnud seost kooliga, õpilased korjasid senise süsteemi jätkamiseks umbes 2000 toetusallkirja jne. Lisaks põhjendus, millega õpetamine sellisel kujul keelati, oli kehv, näiteks samastati seal konfessionaalne usuõpetus ja usundiõpetusega.    

Friday, August 19, 2016

Liitev ja lahutav usk



Ilmunud ajalehes Eesti Kirik 17. august 2016, eks ma neist asjust olen tükkahaaval kirjutanud ka enne, nüüd väike kokkuvõte.

Mõne päeva pärast 20. augustil tähistame taasiseseisvuspäeva. Tunnistan, et minu jaoks jõudis teadvusse mõneti ootamatult, et Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest saab mööda juba 25 aastat. Usun, et nii mõnegi inimese paneb aja nii kiire lend kirikuisa Augustinuse (354-430) kombel arutlema: „Mis on siis aeg? Kui keegi minult ei küsi, siis ma tean, kui küsijale seletada tahaksin, siis ei tea.“

Veerandsada aastat on vahekokkuvõtete tegemiseks päris sobiv vanus. Näiteks olen mõelnud, mis on vaimulikus mõttes selle aja jooksul Eestis suurimaks saavutuseks. Jõudsin järeldusele, et minu arvates on selleks vendluse ja ühisosa otsingud, mis sageli on viinud mõistmisele erinevate kristlike suundade vahel. Veelgi enam, aeg-ajalt ulatuvad need püüded kristlusest välja teiste usundite ja maailmavaadeteni. 

Kõneldes vendluse otsingutest ei pea ma siin silmas niivõrd ametlikul tasandil koostööd Eesti Kirikute Nõukogus, mis on kindlasti järjepidev ja tähtis, vaid midagi isiklikumat. Tunnistan, see kõlab ehk pisut mõne Mahatma Gandhi mõtteavalduse moodi, kuid usun, et paljude kristlaste jaoks on ühtviisi omad nii katoliiklase Vello Salo peene irooniaga teibitud kommentaarid, baptist Tõnu Lehtsaare inimhinge analüüs, õigeuskliku isa Orenti provotseerivad artiklid, adventist  Lauri Beekmann väsimatu karskustöö või luterlase Toomas Pauli targad arutlused.

Samas on tõsi, et viimastel aastatel on kõlanud ka selgelt hoiatavad hääled, mis püüavad kirikute liikmeid ühtsuse otsingute eest hoiatada.  Paljud autorid teevad seda veenvalt ja osavalt. Näiteks arhimandriit Tihhon (Ševkunov), kelle menuteos „Mittepühad pühakud ja teised jutustused“ ilmus 2013. aastal ka eesti keeles (tõlkinud Ülar Lauk).

Selles raamatus on kaasakiskuvad portreelood Petseri munkadest, autor on igati asjatundlik ja kirjutab hästi. Mungad ning raamatus samuti esinevad noviitsid, preestrid, piiskopid jt religioonile pühendunud inimesed kannavad endas enamasti rõõmsat ja helget usku, kuid neil on olemas ka oma ilmalikud nõrkused ja eelistused.

Samas, kuid arhimandriit hakkas andma hinnanguid üldisematele asjadele hakkasid  välja joonistuma ka pahad inimesed, kes kirikut lammutavad ja on tihedalt seotud kurjade vaimudega. Pahadena on nimetatud näiteks oikumenistid või individuaalselt Lev Tolstoi. 

Mõistan neid inimesi, keda selles raamatus esitatud selge, ühene ja kahtlemata ka vaimne maailm enda poole tõmbab ning olen niisuguse vaimsuse poolehoidjaid märganud Eesti erinevates kirikutes. Enda jaoks pidin tunnistama, et minu tee see vähemalt praegu ei ole.
Teise lahutava usu näitena nimetaksin paljude kristlaste hulgas populaarset Plinio Correa de Oliveira „Revolutsioon ja vasturevolutsioon“. Protestantlust ja Lutherit seotakse seal selgelt kommunismi, Marxi ja Leniniga: „Näiteks protestantismi esimestes eitustes sisaldusid juba kaudselt ja ebaselgelt kommunismi anarhistlikud püüdlused. Ehkki Luther polnud oma vahetute ja selgete nõudmiste seisukohalt midagi enamat kui Luther, kandsid kõik luterliku plahvatuse tendentsid, hingeseisundid ja nõudmised endas juba autentselt ja täiel määral, ehkki veel kaudselt ja ebaselgelt, Voltaire-i, Robespierre, Marxi ja Lenini vaimu.“

Tänapäeval toimub usulisele mõistmisele või distantseerumisele kutsuv kuulutustöö sageli facebook-is. Seal jagatud filmilõigud ja artiklid on mõjusad, kuid üsna sageli selgub, et algselt efektse ja ühese sõnumina esitatud probleem osutub lähemal vaatlusel tunduvalt komplitseeritumaks ja mitmekihilisemaks. Olen isegi mõelnud, et kas kontrollimatuid pooltõdesid sisaldavate sõnumite jagamine pole mitte eksimine kaheksanda käsu vastu. Sisuliselt ju laimatakse ligimesi ning esitatakse nende vastu valetunnistusi. 

Hollandi linnas Roermondis asuvad teine teisel pool kalmistumüüri hauasambad, millest väljuvad kivised käed kohtuvad müüri kohal. Ühele poole müüri äärde on maetud 1880. aastal surnud kolonel J.W.C van Gorkum,  kes oli protestant.  Kaheksa aasta hiljem suri tema abikaasa, kes traditsiooni kohaselt pidanuks puhkama perekonnaplatsil katoliiklikul kalmistul. Selle asemele maeti naine oma armastatud abikaasale võimalikult lähedale teisele poole müüri. Minu jaoks on see hauasammas on hoiatus, mis võib juhtuda, kui lahutav usk igapäevaelus normaalsuse omandab.

Hauad, millest viimases lõigus juttu oli