Tuesday, January 17, 2017

Sofia annab lootust



Vahel juhtuvad erinevaid eesmärke teenivad sündmused ajaliselt lähestikku. Täna (17. jaanuaril) kell 13 protesteeris EKRE noorteorganisatsioon Sinine Äratus haridus- ja teadusministeeriumi ees aktuaalseid sündmuseid mõtestavate rollimängude kasutamise vastu koolides. Tund aega hiljem alustas Riigikogu kultuurikomisjon noorsootöö seaduse, haridusseaduse ja huvikooli seaduse muutmise seaduseelnõu arutamist, mis tooks noortele tunduvalt  kättesaadavamaks osalemise erinevates huviringides.  

Sinist Äratust sundis protestima kartus, organisatsiooni facebook'i lehel tehtud üleskutsest võis lugeda: „Pagulasteemaliste rollimängudega hakkab riik suurendama pealekasvava põlvkonna leplikkust immigrantide Eestisse paigutamise vastu, et ühiskonda ette valmistada sisserändajate vastuvõtmiseks ja rahvusriigi lammutamiseks.“

Kultuurikomisjonis arutatud seadusemuudatust sundis taga mure, et kõik õpilased ei saa endale lubada koolist väljapoole jäävat huvitegevust, mis on samuti osa haridusest. 17. jaanuaril kultuurikomisjonis arutatud ja esimesele lugemisele saadetud eelnõuga luuakse alus noorte huvitegevuse täiendava riigipoolse toetussüsteemi rakendamiseks. Riikliku lisatoetus teeks huvihariduse 7-19-aastastele noortele paremini kättesaadavaks ning pakub mitmekesisemaid osalusvõimalusi. Plaani kohaselt peaks huviharidus olema noortele kättesaadav vähemalt kolmes valdkonnas: kultuur, sport ning loodus- ja täppisteadused.

Mulle tundub, et Sinise Äratuse protesti taga on püüd idealiseerida teatud perioode möödunust. Seda tüüpi mõtlemine on leidnud ideaalaja minevikus, hilisem areng on olnud nende arvates millegi olulise kaotamine, nii elukorralduses kui ka põhimõtetes. Ning mõistagi püütakse jõuda oma kunagise ideaali juurde tagasi.  Uued ideed, õppemeetodid ja teemad ning arvamuste mitmekesisus on selle mõtteviisi kohaselt midagi ohtlikku, mille vastu tuleb protestida.

Minevikku vaatavale elukäsitlusele vastandub mõte, et tulevik on paljuski meie endi kujundada, me saame teha maailma paremaks, õppida vigadest jne. On ilmselge, et ajupesu Eesti koolides ei toimu, väga paljud õpilased on reisinud maailmas ringi, nad valdavad võõrkeeli, saavad tundides esitatud väiteid kontrollida ning ise järeldusi teha. Lisaks annavad sügisest lihtsamini kättesaadavad huviringid õpilastele sageli veel ühe vaatenurga: trennis, robootika ringis, miks mitte ka rollimänge viljelevas seltskonnas puututakse kindlasti kokku uute seisukohtadega. Mulle näib, et suurem hoolimine eesti noorte vastu avaldub just neile mitmekülgsete teadmiste ja arenemisvõimaluste pakkumises, mitte neid tagasi mineviku stereotüüpidesse surudes.

Vahel annavad tulevikuks lootust väga kaudsed märgid. Möödunud aastal oli Eestis kõige populaarsem lapsele pandud nimi Sofia, mis tähendab tarkust. Tõeline tarkus ammutab teadmisi ja oskusi ikka erinevatest allikatest ja on avatud ning mitmekesine. Ühiskonnal, mis kasvõi ebateadlikult püüdleb tarkuse poole, on alati lootust.


Tuesday, January 10, 2017

West Side Story hariduses



Ilmunud EPL arvamusportaalis: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-jutte-opilastele-tehtavast-ajupesust-voib-tulla-vaid-ringkonnast-kus-eksisteerib-uks-tode-mis-vastuvaidlemisele-ei-kuulu?id=76862974

Aastavahetuse ja kolmekuningapäeva vahel oli ETVs jällegi võimalik vaadata muusikalide klassikasse kuuluvat West Side'i lugu. Nooruses jättis see film mulle kustumatu elamuse. Olin ka seekord end diivanile sättinud, kuid mingist hetkest ei suutnud ma seda väga head filmi edasi vaadata. Ei tahtnud taas sisimas läbi elada konflikti üleskeeramist kahe kogukonna vahel, mis filmis päädis noorte elude traagilise lõppemisega. Seda enam, et vastandusi kogeme igapäevases elus üha rohkem.

Järjekordsest vastandusest võis lugeda paar päeva tagasi mitmest portaalist, kui EKRE tõstatas süüdistuse Haridus -  ja Teadusministeeriumi (edasi HTM) aadressil, tegemist olevat „ /../stalinistliku poliitika tagasitulekuga Eesti koolidesse.“ Ka süüdlased leiti üles, nendeks olid rollimängud sõja ja tagakiusamiste eest põgenevate inimeste teemal. Pikalt kooliõpetajana töötanuna mulle tundub, et kirjeldatud seisukoht alahindab eesti õpilasi ja õpetajaid ega ole kursis tänapäeva kooliga.

Eesti õpilased on iseseisvad ja targad. Kui õpetasin usundiõpetust, siis õige sageli kahtlustati, et kas tundides mingit ajupesu ei toimu. Pidin käsi südamel tunnistama, et kui ma ka tahaksin õpilasi usuliselt mõjutada, siis ei oskaks ma seda teha. Mingi nähtuse asetamine teenimatult positiivsesse valgusesse oleks õpilaste poolt korrapealt „läbi hammustatud“ ning kokkuvõttes oleks tasakaalustamatu lähenemine propageeritavale nähtusele hoopis kahjulikult mõjunud. Tänapäeva kool on arutelude ja diskussiooni koht ning jutte õpilastele tehtavast ajupesust võib tulla ringkonnast, kus eksisteerib vaid üks tõde, mis vastuvaidlemisele ei kuulu.

Teiseks tahaks peatuda õpetajatel. Seda, et Eesti õpetajad on tase kannatab välja võrdluse ükskõik missuguse teise riigiga kinnitab nii minu isiklik kogemus kui ka mõõdetavad näitajad, olgu või PISA tulemused. On tõsi, et nii mõnegi teema käsitlemisel võib õpetaja minna liiale, kuid tasemel õpetajaharidus ja mõistlikud kolleegid on  garantiiks, et üldreeglina seda ei juhtu.

Kolmandaks, tänapäeva kool on mitmekülgne ja avatud, mis annab õpetajale autonoomia ja vabaduse tundlike teemade käsitlemiseks. HTMi seisukoht ongi paindlik: „Sõja ja tagakiusamise eest põgenenud inimeste läbielamised ning nende liikumine on olnud väga aktuaalne teema juba enam kui poolteist aastat, mistõttu sellest tuleb rääkida ka koolis. Kuidas seda teha, on õpetajate professionaalne valik. Kas rääkida sellest näidates filme või kasutades simulatsioonimänge.“  

Hoolimata traagikast sugeneb West Side'i loo lõppu lootust. Armastus ületab vihkamise ning hakkab kahe vaenutseva kamba vahele sildu looma. Ma arvan, et eesti koolisüsteemis võib nii mõndagi kritiseerida, küll mitte seda, et õpilasteni püütakse tuua teadmisi ja mõistmist tänapäeva aktuaalsetest probleemidest. Kuidas õpilane vastavasse probleemi suhtuma hakkab on ja jääb tema isiklikuks valikuks.   

Sunday, January 8, 2017

Vastused usu kohta Eesti Päevalehele



Vastused ilmunud EPLs: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-kas-te-kujutate-ette-milline-naeks-valja-kirikuteta-tallinna-siluett?id=76834444

Ma ei mäleta, et sotsiaaldemokraadid oleks järgnevate küsimuste kohta mõnel koosolekul ametliku seisukoha kujundanud. Küll aga olen erakonnakaaslastega juteldes kogenud, et enamik neist peavad religiooni ja riigi suhete keerdkäikudes mõistlikuks lähtuda pea kõikides religioonides ja maailmavaadetes tuntud reeglist, ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sulle teeksid.
 Möönan, et ma pole just väga paljude erakonnakaaslastega usust rääkinud. Samas, kui see on toimunud, siis mulle meeldib, et religioossetel teemadel on jutt ikka kujunenud avameelseks ja otsekoheseks. Ning veel üks mitte väike detail, usu ärakasutamist oma poliitiliste ambitsioonide toetuseks olen sotside hulgas üsna vähe näinud. 

Kas Eesti president peaks käima jõulude ajal kirikus või näitama muul moel üles positiivset suhtumist usu ja usklike vastu?

2011. aasta rahvaloenduse andmetel tunnistas Eestis kindlat usku 320 872 inimest ning nendest üle 300 000 olid kristlased. Mulle näib, et presidendilt ootaksid kristlased jõulude ajal eelkõige sõnumit, et ta võtab nende usku tõsiselt. Seda võib president teha jõulujumalateenistusel või jõulumõtisklusel osalemisega, kuid austust usu vastu ja selle tõsiselt võtmist võib näidata ka siiras põhjendus kiriku külastamisest loobumisest.
Jumala inimeseks saamise kõrval on jõulude üheks sõnumiks ka nõrgemate toetamine. Oma ametisseastumise kõnes lubas president Kersti Kaljulaid olla kohal seal, kus on raske. Ka kirikud püüavad tegelda raskustesse sattunud inimestega ning küllap on see hea koht presidendiga kohtumisteks ja koostööks.
 Eks ma vastused sellele küsimusele olen mitmete artiklite ja blogipostitusetega põhjalikumalt lahti kirjutanud. Ning minu arvates on tõesti nõnda, et religiooni tõsiselt võtmist võib näidata ka kiriku külastamisest loobumisega. Mis puutub tänavust jõuluaega, siis president Kersti Kaljulaid osales jõulumõtisklusel kaitseväe kabelis.    

Kas Eesti riik peaks kohtlema luteriusku ja luterikirikut teistest paremini – näiteks eelistama luteri vaimulikke riiklikel tseremooniatel, toetades pühakodade kordategemist jms?
Paljud meie eluhoiakud, haridus jne luterlusest läbi imbunud, aga aeg on muutusi toonud ning tänapäeval on Eestis kõige arvukam õigeusu kirik. Arvan, et riigi partneriks võiks olla eelkõige suuremaid kirikuid ühendav Eesti Kirikute Nõukogu, kes pakuks välja ka esindamise tseremooniatel.
Pühakojad rikastavad meid ümbritsevast elukeskkonda, mäletan kadunud peapiiskop Jaan Kiiviti (1940-2005) lihtsat näidet kirikute olulisusest, kui ta palus ette kujutada, milline näeks välja kirikuteta Tallinna siluett. Pühakojad on ka erinevaid religioone ja kirikuid ühendavad, mitmed kirikud on rajatud kunagistesse hiiepaikadesse, algselt on paljud luterlikud kirikud olnud katoliku pühakojad jne. On loomulik, et kirikute korrastamist toetavad riiklikud programmid, kavandavate tööde üle otsustavad ehitus – ja kunstiajaloo spetsialistid ning järjekord ei peaks sõltuma vastavas kirikuhoones praktiseeritavast usust.
 
Kas edukamaks sisserändajate lõimimiseks oleks vaja suurendada meie ühiskonna usklikkust või hoopis ilmalikkust? Kuidas seda saavutada?
Ma arvan, et siin on võtmesõnadeks usualane haridus. Meie kool peaks andma hea ülevaate maailma usunditest, miks mõnes usundis esinevad teatud väited ning teises religioonis mõistetakse samu asju erinevalt, miks peetakse mõnes religioonis õigeks teatud eluviisi, söömatavasid jne. Iga religiooni ja kiriku puhul leiaks käsitlust ka nende levik Eestis. Loomulikult peab õpe olema avatud, kus käsitletavad seisukohad leiavad nii mõistmist kui ka kriitilist analüüsi.
Kui ma mõtlen meie põhiseaduse §40 ja §41, kus sätestatakse südametunnistuse-, usu– ja mõttevabadus, õigus jääda truuks oma arvamustele ning keeld sundida kedagi oma veendumusi muutma, siis on mul ka raske ette kujutada ühiskonna usklikkuse või ilmalikkuse suurendamist. See jääb inimeste vabaks otsustuseks.
Olen siin idealist ja usun, et haridus aitab. Ka kadunud Kattri Ezzoubi pidas moslemimaailma põhiliseks probleemiks vähest haridust. Olen ka ise kogenud, kuidas islami hariduskeskused rõhutavad väga mõistlikke väärtuseid (vt blogipostitus 22. oktoober 2016).   
    
Millal ja mis tingimustel võiks püstitada mošee Tallinna või mujale Eestisse?
Islami pühakodasid on Eestis olnud, 1928 registreeriti Narvas islami kogus, korjanduste abil koguti raha, osteti maja ja kujundati sellest mošee. Tallinnas on praegu olemas Eesti Islami Keskus, mida kodulehel nimetatakse ka mošeeks.
Inimesed tahavad ikka endale pühakoda. Olgu eestlastega Siberis, Austraalias või Ameerikas – ikka on endale ehitud pühakojad.