Thursday, July 22, 2021

Koolikiusamine ja presidenditool

Presidendikampaania kogub ettevaatlikult hoogu. Ettevaatlikult käiakse välja kandidaate, kellest mitmed on jõudnud juba ka oma „ei“ sõna öelda. Olen mõelnud, et üheks tänaste kandidaatide hindamise kriteeriumiks ka asjaolu, kuidas nad on suhtunud eelmistesse ja tänasesse presidenti. Hea on seda vaadata seni ainsana aktiivset kampaaniat alustanud Henn Põlluaasa näitel, kes on president „Lennart Merist“ kirjutanud raamatu „Lennart Meri. Vabaduse valus valgus.“

Olin raamatut kunagi lehitsenud, kuid lugesin selle nüüd uuesti läbi. Kuna on kooliõpetaja, siis minu üldine hinnang teosele pärineb kooliga seotud sõnavarast: autor on olnud president Lennart Meri suhtes koolikiusajalik.

Püüan öeldut pisut selgitada. Kõigepealt, koolikiusaja valib kiusatavaks reeglina kellegi, kes ei saa vastu astuda. Lennart Meri oli Põlluaasa raamatu ilmumise ajaks juba surnud, ta ei saanud end kaitsta.  

Teiseks, koolikiusaja otsib põhjendusi. Neid leiab alati, kuulujuttudest, kellegi hägustest ja võibolla moonutatud mälestustest. Näiteks tendentslik kirjeldus president Lennart Meri kohtumisest Boris Jeltsiniga: „Pigem pärssis Meri arusaamist joodud Absolut-vodka, sest meie „kõigest arusaavale“ presidendile mõjus suur kogus alkoholi sedavõrd rängalt, et tunde kestnud „lõunasöögi“ ajal jäi Meri lõpuks tukkuma. Meri koogutas peaga nagu koormart vedav hobune, meenutas juuresviibinud Mart Helme.“ (lk 202).

Kindlasti tuleb arvestada sellega, et kõik Eesti Vabariigi presidendid on olnud inimesed, oma tugevuste ja nõrkustega. Loomulikult koolikiusaja võimendab kiusatava nõrkuseid ja varjab tugevusi. Kadunud Tartu Jaani kiriku vaimulik Urmas Petti kõneles sellisel puhul sageli kriitika ja kritikaanluse vastandlikkusest. Kriitika võtab arvesse tausta, poolt ja vastuargumente ja kritiseerib peamiselt ideid, kritikaanlus peamiselt halvustab ja tõstab hetketi esile selleks, et uuesti halvustada. Nii näiteks kirjeldus Lennart Merist kui töökaaslasest:

„Kuigi teda austati ja imetleti, oli temaga koos töötamine tõeline katsumus, mida vaid üksikud välja kannatasid. Krooniline hilinemine, lubadustest ja tähtaegadest mittekinnipidamine, arrogantsus, kiuslikkus, valed oma eesmärkide saavutamiseks, alluvatele ja tavainimestele ülalt alla vaatamine, organiseerimatus, inimeste ärakasutamine ning ülim nõudlikkusalluvate suhtes – see ei olnud muutunud juba tema filmimehe karjääri algusest saati.“ (lk 292).

Koolikiusaja võib mõista oma tegevust ka õigluse jalule seadjana, kuna õiglus tuleb jalule seada võimalikult selgelt ei tohi kiusamist jätta. Ka Lennart Meri pälvib Põlluaasa raamatus kümneid hukkamõistvaid hinnanguid: "/../ tema (Lennart Meri) sõnade ja tegude lahknevus. Justkui oleks meil tegemist kahe teineteisest kardinaalselt erineva isikuga - kindlameelse isamaalise aate- ja riigimehe ning küünilise, nihilistliku ning põhimõttelageda pragmaatikuga, kellele eelpool mainitud väärtused mingit tähtsust ei omanud." (lk 350).

Olgu lõpetuseks öeldud, paljud koolikiusajad kasvavad suureks ja häbenevad oma eelmist tegevust. Viisakas oleks seda muidugi alustada vabandusega. Teatud muutust suhtumises endistesse presidentidesse olen siiski täheldanud ka Põlluaasa puhul. Kui oma raamatu viimases lõigus Põlluaas möönab, „/../ Meri mantlipärijaks sai valijameeste kogu valituna ekskommunist Arnold Rüütel.“, on ta viimasel ajal Rüütlist kõneldes sellest tiitlist loobunud.         

   


Monday, July 12, 2021

Seitsmevennapäeva teesid

10. juuli on seitsmevennapäev. Rahvatraditsioonis on sellel päeval üsna lootusetult segunenud lood seitsmest oma usku salgama keeldunud vennast, kes koos oma emaga hukati keiser Hadrianuse (valitses 117 - 138) ajal, ja lood seitsmest magajast. 
Seitsme magaja näol on tegemist tõenäoliselt Süüriast pärineva võluva legendiga, kus seitse kristlast noormeest peitsid end hukkamise eest kaljukoopasse, mis vaenajate poolt kinni müüriti, siis noormehed uinusid. Pisut rohkem kui 200 aastat hiljem avas karjus koopa ja äratas magajad. Üks noormeestest läks toitu ostma, imestas, et ristiusk on kõikjal au sees, kui ta vanade müntidega tahtis toidu eest tasuda peeti teda aardeleidjaks ja võeti kinni. Noormehe seletuse peale otsis rahvahulk üles koopa koos kuue sinna jäänud noormehega, austas neid ning noormehed, mõistes, et Jumal on nende läbi oma võitu ilmutanud, uinusid nüüd igaveseks. 
Tunnistan, et seitsmest magaja legend on mind omajagu inspireerinud. Fantaasiamänguna olen isegi ette kujutanud, mis tunne oleks olnud nõukogude ajal Tartusse ülikooli tulles tookordses Leningradi maantee 27 ühiselamus 1982. aastal uinuda ning täna, pea 40 aastat hiljem, ärgata, riietuda tolle aja rõivastesse, minna alla Coopi poodi ning püüda rubladega maksta. 
Seitsme magaja loost koorub välja ka mõte, et materiaalse maailma asjad: ehitised, transpordivahendid, riietus ning isegi raha muutuvad, kuid vaimsed asjad, nagu veendumus, usk ja lootus on püsivamad. Religiooni ja poliitika suhted on keerulised, ei hakka seda teemat pikemalt avama, keskendun järgnevalt vaid ühele magajatest inspireeritud näitele. 
Umbes pool aastat tagasi lõime Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas religioosse ühingu Usutiib, millega on ühinenud erinevaid religioone ja maailmavaateid esindavad SDE liikmed, lisaks eksisteerib toetajaliikme staatus. Umbes pooleaastase „magamise“ järel tundus saabuvat õige aeg Usutiiva vaimne pagas üle vaadata ning see sõnastada. Nii sündisid Usutiiva seitse teesi, mis ei vastandu ühegi erakonna usulistele rühmitustele, kuid toovad välja mõned seisukohad, kuidas sotsiaaldemokraatia ja religioon teineteist toetavad. 

 Seitse tiivasulge ehk SDE Usutiiva seitse teesi seitsmevennapäevaks! 

Kohalike omavalitsuste volikogude valimised on 17. oktoobril. Esitame seitse religiooniga seotud põhjust, miks Usutiiva arvates tuleks nendel valimistel eelistada sotsiaaldemokraate: 

 1. Sotsiaaldemokraatide peamiste väärtuste ja programmiliste eesmärkide hulka kuulub hoolimine igast inimesest tema sünnist surmani. See on kooskõlas ligimesearmastuse käsuga, mis ütleb, et armasta oma ligimest nagu iseennast. 
 2. Sotsiaaldemokraadid rõhutavad kogukonna ja koostöö tähtsust. Ka usundites on oluline koguduste, kodade või muud usuliste ühingute roll ühiskonna ees seisvate probleemide lahendamisel. 
 3. Sotsiaaldemokraadid tunnistavad oma ekslikkust, mida erinevates religioonides nähakse pärispatu, meeleplekkide, isekuse vms tagajärjena. Usutiib väärtustab Aurelius Augustinuse (354–430) hinnangut, et inimlik on eksida, kuid kuratlik kõrkuse tõttu eksitusse jääda. 
4. Sotsiaaldemokraadid tunnustavad keskkonnasäästlikku ja loodusega harmoonias toimuvat ühiskonna kulgu. Usutiib mõistab usku arenevana, peab oluliseks loodusteaduste saavutusi ja Albert Schweitzeri (1875–1965) poolt rõhutatud aukartust elu ees. 
5. Sotsiaaldemokraadid mõistavad maailma mitmekesisust, toetavad inimeste võrdseid võimalusi ning võimetekohast arengut. Usutiib on avatud erinevatele religioonidele ja maailmavaadetele ning soovib solidaarsust ja koostööd erinevatesse erakondadesse kuuluvate hea tahtega kandidaatide vahel. 
6. Sotsiaaldemokraadid mõistavad ning püüavad lahendada tõrjutute ja vähemuste probleeme. Sellel teel on toeks väga paljudes maailma religioonides tuntud kuldne reegel, ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sulle teeksid. 
 7. Sotsiaaldemokraadid ja Usutiib armastavad maailma, kus me elame ning loevad armastust üheks kõige olulisemaks ühiskonda paremaks muutvaks jõuks.

Saturday, April 3, 2021

Toome rõõmu tagasi

 

Paar aastaat tagasi Roomas, Michelangelo Pieta on ületamatu



Kuulun nende hulka, kelle arvates tõeliselt suured imed ei sünni hetkega, vaid nendele eelneb pikem ettevalmistav periood. Võtame näiteks frantsiskaani munga  Maximilian Kolbe (1894 - 1941), kes natside koonduslaagris palus luba vahetada koht surma mõistetud pereisaga. Ta sai selle loa ja vähe sellest, ta omas ka üliinimlikku vaimujõudu, et juhatada kümmet koos temaga näljasurma mõistetud inimest rahulikult vaimulikke hümne lauldes teispoolsusse. Tema imeteole eelnes tegus ja intensiivne elu, ta asutas kloostreid, andis välja ajalehti, ajakirju – ega asjata peeta teda ka ajakirjanike kaitsepühakuks.

Kristlastele on kõige suurem ime toimunud suurel nädalal, mis lõpeb ülestõusmispühadega. Enamik kristlasi tähistab suurt nädalat praegu, õigeusklikele langeb see tänavu aprilli lõppu ja mai esimestele päevadele. Eesti ühiskond on sekulaarne ja meenutan kiiresti evangeeliumites kirjas olevaid suure nädala sündmuseid.

See oli aeg kui Jeesus saabus Jeruusalemma, kus teda vaimustusega tervitati. Tema jüngrite ja pooldajate hulgas oli tunda ärevat ootust, neljapäeval toimus viimane õhtusöök jüngritega, siis Juudas reetis ja Jeesus vangistati, reedel toimus ristilöömine ja pühapäeval Jeesuse surnuist ülestõusmine.

Pisut tänapäevasemalt võiks seda lugu rääkida järgmiselt: määratult suur Universumi taga seisev jõud, mida kristluses nimetatakse Jumalaks, valis välja ühe üsna tavalise tähesüsteemi ja sealt väiksevõitu planeedi, kehastus ühe agressiivse imetajaliigi meessoost isendiks, lasi end ära tappa ja ärkas tagasi ellu. Varakristliku teoloogi Tertullianuse (160-220) kuulsas sõnastuses toimus see järgnevalt: „Jumala Poeg suri. See on ustav, sest see on absurdne. Ta maeti maha ja tõusis taas üles. See on kindel, sest see on võimatu.“   

Loodusteadlane Raivo Mänd kirjeldas oma suurepärases artiklis „Inimene ahvimajas“ (Postimees 20.03.21), kuidas religioon on aidanud kaitsta inimkonna selliseid väärtusi nagu demokraatia ja koostöövõime. Aga ta kirjeldab ka religiooni tumedamat poolt:

„Nii nagu mistahes vormis religioonid on aidanud siduda kogukondi ühtseteks üksteist toetavateks tervikuteks, on religiooni vormiline mitmekesisus aidanud samas ka tõrjuda teisi jumalaid või vaime uskuvate või teistmoodi rituaale viljelevate kogukondade liikmeid, et seltsingud ei kasvaks liiga suureks ega seaks ohtu demokraatia ja ühiselu reeglitest kinnipidamist. Sellega on kaasnenud «võõraste» halvustamine ja dehumaniseerimine, mille funktsiooniks on olnud muuta nende tõrjumine või koguni tapmine emotsionaalselt kergemaks ja vähem süütunnet tekitavaks.“

Kahtlemata on Raivo Männi poolt välja toodud religiooni negatiivne pool olemas ja see on üle kandunud ka ilmalikku ühiskonda. Jätan siin kõrvale seda kinnitavad konkreetsed sündmused ajaloos ja keskendun tänapäevale. Kui tänast Eesti ühiskonda pisut terasemalt vaadata, siis tuleb tõdeda, et teatud ringkondade poolt propageeritud vastandumised, teistsuguse halvustamised, negatiivsed väljaütlemised jne on viinud ühiskonnast ära suure tüki rõõmu.

Küllap on tõsi ka asjaolu, et kui püüelda parastamise ja mitte parandamise poole või kritikaanluse ja mitte kriitika poole, siis otsitakse sageli patuoinast, kelle kaela saab kogu kuhjunud rahulolematuse laduda. Religioonist pärit lahendusena tuleb see patuoinas ohverdada.     

Prantsuse mõtleja Rene Girard (1923 – 2015) on põhjalikult käsitlenud ohverdamise teemat. Girardi järgi võib maailma religioonides, kuid ka väiksemates kogukondades, täheldada skeemi, kus tunnetades uuendustes ohtu harjumuspärasele elukorraldusele, püütakse selle püsimist kindlustada üha suuremate ja vägevamate ohvrite kaudu. Jeesuse tulek on lahendus sellisele maailmamõistmisele, kuna Jumal asub oma Pojas ohvri poolele ja teeb edasisele ohverdusvajadusele lõpu. Usun, et seda tõlgendust on suurel nädalal igati sobiv meenutada.

Olen veendunud, et suurel nädalal tuleb mõelda suurelt. Miks mitte hakata käesoleval ülestõusmisnädalal looma alust pikaajalisele imele – rõõmu tagasitoomisele ühiskonda! Seda enam, et tegelikkuses oleme sellega juba  alustanud. ÜRO poolt avaldatud kõige õnnelikumate riikide edetabelis, kus juba neli aastat on trooninud põhjanaabrid soomlased, oleme vaikselt tõusnud ning jõudnud juba 30 parema riigi hulka.

Mulle näib veel, et negatiivsuse faasist väljumine ja rõõmu loomisega alustamine nõuab teatavat vigade tunnistamist. Selline otsus oleks väga tugevate autoriteetidega toetatud - käitutakse vastavalt Aurelius Augustinuse (354 – 430) sageli poolikult tsiteeritud mõtteterale, et eksimine on inimlik, kui kuratlik kangekaelsuse tõttu eksitusse jääda.

Patuoinaste otsimisest loobumine ja rõõmu tagasitoomine ühiskonda võiks olla ülestõusmispühadest inspireeritud jumalik ülesanne ja suur ime!

 

Friday, December 25, 2020

Jõulud kui sõnum terviklikust usust

 Avaldatud EPLs:  https://epl.delfi.ee/artikkel/92079817/toomas-jurgenstein-hammastav-kuidas-joulusonum-lepitab-luhikeseks-ajaks-nii-trumpi-usuekstaasis-noustaja-kui-lgbt-eestseisja


Üsna paljud algselt ajakirjanduses avaldatud artiklitest jõuavad pärast
teistkordset läbikirjutamist mu avatud uskliku sarja raamatutesse

Ameerika presidendivalimiste järellainetuses sai väga populaarseks video Donald Trumpi vaimuliku nõustaja Paula White΄i ekstaatilisest palvest, mis haaras endasse Trumpi loodetava võidu kuulutamist, võõrastes keeltes rääkimist ning taevaste jõudude kohalejõudmise kinnitust  (https://www.youtube.com/watch?v=gHsBIk1ZLr4). Palve vorm oli paljudele harjumatult agressiivne, see tegi nalja ja lisaks tehti videost ka humoorikaid muusikalisi töötlusi.

Hakkasin mingil hetkel mõtlema, missugune võiks olla Paula White΄i sõnum jõulude ajal, leidsingi mõned näited, need olid küll emotsionaalsed, kuid kaalutletumad, mitmekesisemad ja lepitavamad kui ülesastumine presidendivalimistel. Tundub, et jõulusõnumi sisu, kõikvõimas Jumal tuleb väeti lapsena maailma, seob terviklikumaks ja mõistvamaks kokku ka piire kompavad religioossed väljendused.   

Olen tähele pannud, et isegi ähmane terviklikkuse tajumine võib muuta usu fookust. Unustamatu katoliku preestri Vello Salo (1925 - 2019) elulooraamatus „Siin Vatikani raadio“ on tähenduslik peatükk sõjapõgenikuna Rooma jõudmisest, varjupaiga leidmisest Püha Birgitta õdede juures, kuid ilmselgelt on seal kõige olulisem arusaamade muutumine, kristluse terviklikkuse tajumine. Isa Vellol on sõjas olles selge soov kõik tiblad mättasse lüüa. Kloostris kohtab ta aga õdesid, kes varjavad kõiki keda tappa tahetakse, nii juute kui saksa sõjaväes olnuid ja see põhjustab muutuse isa Vello mõttemaailmas:

„Aidata – selle asemel, et tappa? Ei olnud ise veel iial selle mõtte peale tulnud, et siin ei olnud tegemist mõtte, vaid elavate inimestega, kelle näost ja elust vaatas vastu hoopis uus, senitundmatu maailm.

Ei ole vist ühelgi sõjamehel kerge öelda, et naistel on õigus. /../ alles nüüd sai minust ristiinimene – uus inimene, kes armastab oma vaenlasi nii nagu tegi seda Kristus.“

Reaalsus on ka see, et fragmente tervikuks siduva jõuluaja mõju haihtub üsna kiiresti. Keeleteadlase, esseist ja katoliiklik mõtleja Fanny de Sievers (1920 - 2011) on oma „Jõuluaja kirjades“ teinud kümneid teraseid tähepanekuid jõulude kohta, millest enamik kehtivad ka täna. Näiteks kirjeldab ta jõulude kaduvust:

„Kindel on see, et maailmas peab kõik kaduma. Kõik lõpeb kunagi. Ja seda on raske taluda. Mäletan meie koolipidusid, õnnelikke jõuluõhtuid, mil kogu gümnaasium säras ja laulis. Kõik algas ülevas tujus ning lõppes raskemeelselt. Kõrge lai valge trepp, mis viis kooli poesaali, oli juba südaöö paiku vaikne ja tühi. Maas vedeles mõni kuuseoksake, tükk hõbekarda, läikiv kommipaber … Meie kaunist jõuluõhtust polnud järele jäänud muudkui kühvlitäis värvilist prahti koristajanaisele.“ 

Küllap on tõsi, et jõulude maailma terviklikkusele suunatud sõnum, suudab lühikeseks ajaks lepitada karismaatilise usupoliitiku, LGBT inimeste eest seisja ja kompromissitu looduskaitsja. Samas on kurb reaalsus, et sellist terviklikkuse tajumist ei jätku kauaks.

Tegelikult pakub Fanny de Sievers ka lahenduse kui ta lehekülg hiljem rõhutab, et jõulude puhul on lapseliku avatuse kõrval oluline ka täiskasvanulikkust ja usutõdede uurimine: „Kas Kirik on kunagi nõudnud infantiilsust? Paulus paneb asjad õigesse paika esimeses kirjas korintlastele: Kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed“ (1. kiri korintlastele, peatükk 13, salm 11).

Tõepoolest, teadmised ja haridus aitavad usu terviklikkust hoida ka jõulude vahelisel ajal. Ületamatu and sellise tervikliku usutaju loomiseks oli kadunud Marju Lepajõel (1962 - 2019) kui ta kirjutas näiteks munkluse praktilisusest, deemonite semiootilistest oskustest või kirikuisa Hieronymose (347 - 420) olematust kõrbeaskeesist, kus „võitlust lõvide ja skorpionitega ei olnud /../ rohkem kui meie igapäevases elus peahoone auditooriumides“.  Marju oskas terviklikkusele lisada ka sageli mõistmist lihtsustava huumori killu.

Ehkki jõulusündmuseid pole arvuliselt palju, kogesin tänavusel aastal, et ka siin võiks teadmised terviklikumad olla. Sotsiaalmeedias kohtasin mitmeid proteste Tallinna lauluväljaku valguslahendustega jõuluparki rajatud idamaise linna vastu. Ometi oli see heas kooskõlas pühakirjaga. Piisab vaid avada Matteuse evangeelium ja seal on juttu kolmest hommikumaa targast, kes tulevad Jeesuslast austama.    

Mõni aeg tagasi võis Postimehest lugeda intervjuud vaimuliku ja tõlkija Kalle Kasemaaga (Varem oli kirikus vaimset vabadust rohkem Postimees 6. nov.2020), kus intervjueeritav meenutas: „Tartu Ülikooli usuteaduskonnas töötas külalisena mõnda aega benediktlaste ordu munk Saksamaalt, kes tunnistas, et kristlusele on olulised ainult kaks asja: et Jumal on olemas ja et ta soovib inimesele head. Kõik muu olevat ajast ja kohast tingitud pealisehitis.“ Ning seda pealisehitist saame igal aastal jõulude ajal luua uuesti ja uuesti.

Teoloogina olen kogenud, et jõulusõnum sulatab üsna harmooniliselt ühte konservatiivsema ja avatuma lähenemise usule. Minulegi meeldib aeg-ajalt ümiseda laulu Give Me That Old-Time Religion, kuid samas mõistan religioosseid hoiakuid alati uuenevatena, kus püsivale maailmavaatelisele alusele lisandub aja jooksul üha kasvav mõistmine ja seda kindlasti ka kunagi kõrvaleheidetud ideede ja inimeste vastu. Kindlasti sooviks, et selline terviklikkust taotlev jõulusõnum püsiks võimalikult kaua.

Friday, November 27, 2020

Armastust ei tohi jätta homseks

Ilmunud EPL 26.11.20 


 Oscar Wilde on kirjutanud liigutava loo „Isekas hiiglane“. Hiiglasel on imeilus aed, kuid pärast seda kui hiiglane on seal mänginud lapsed välja kihutanud ja aia ümber kõrge müüri ehitanud valitseb aias talv. Ühel päeval avastab hiiglane ootamatult, et aeda on saabunud kevad, mille on endaga kaasa toonud läbi müüriaugu aeda roninud lapsed. Esialgu lapsed põgenevad, kuid üks väike poiss jääb ja jääb ka kevad. Hiiglane kahetseb oma käitumist, lõhub müüri ja ta aed saab lastele mängupaigaks, kus aastaajad normaalselt vahetuvad. Elu lõpul võtab tema aeda kevade toonud laps hiiglase kaasa paradiisiaeda.

Kirjeldatud lugu meenub mulle viimasel ajal sageli kui mõtlen kristlusele, õieti kristluse ühtedele kõige nähtavamatele ilmingutele Eestis. Olen ikka olnud arvamusel, et ristiusu näol on tegemist tohutult võimalusi omava religiooniga. Seal on olemas potentsiaal headuseks, lepituseks, rahuks, vaimseks arenguks, lunastuseks jne. Samas jääb alati problemaatiliseks, kuidas suudetakse seda potentsiaali rakendada. See on väljakutse kõigi maade kristlastele, religioonifilosoof Leszek Kolakowski väljendab seda järgnevalt:

„Ei ole maailmas midagi paremat, midagi kaasakiskuvamat ja austusväärsemat kui Jeesuse Kristuse õpetus, ja meil ei jää muud kui häbeneda, et nii vähe (kui üldse on) inimesi, kes suudavad tema õpetuse järgi elada.“

Tunnistan, et mõeldes tulevikule, on teatud kristluse ilmingud Eestis olnud murettekitavad. Seda on täheldanud teisedki, teoloogidoktor ja vaimulik Jaan Lahe tõdeb EPLi intervjuus „Vaim vardas“  imestunult ja kurvalt, et ristiusu keskne sõnum oleks justnagu kaotsi läinud: „Tegemist on millegi säärasega, mida sellisel kujul ei ole kiriku ajaloos kunagi varem olnud. Mitte kunagi varem ei ole homoseksuaalsusest kui patust tehtud kristluse õpetuslikku keskset küsimust, nagu seda praegu sageli käsitletakse. Sellest tehakse justkui kristluse proovikivi: kui sa praktiseerid homoseksuaalsust, ei saa sa kristlane olla, ja kui sa ei mõista seda hukka ise homoseksuaalne olemata, ei ole samuti võimalik kristlane olla.”

Tulles tagasi iseka hiiglase loo juurde leian sellel mitmeid piltikke paralleele tänase kristlusega Eestis. Aiast lapsed välja peletanud hiiglane on oma heatahtlikust olemusest ajutiselt irdunud, niisama kui kristluses on oma põhisõnum unarusse jäetud. Sarnaselt hiiglasega tegelevad mõned usulised grupid agaralt müüri ehitamisega. Esmapilgul võibki tunduda, et müüriga piiratud majapidamises on lihtsam elada, sest kõik on stabiilne, aias pole mänguhoos kilkavaid lapsi ja halbades asjades võib süüdistada neid, kes jäävad müüride taha. Õige varsti aga tunnetab sellises aias toimetaja, et midagi väga olulist on kaduma läinud. Ning selliselt ehitatud vaimne müür on väljapoole jäävast maailmast ära lõiganud ka paljud avatud ja pühendunud kristlased.

Väga lihtsalt tekib mõte, et äkki peaks usulise sõnumi rõhuasetus olema seksuaalsuse asemel kusagil mujal. Hiljutises Postimehe intervjuus pakub ühe võimaluse välja teoloogiadoktor ja vaimulik Kalle Kasemaa: „Pigem võiks kirik meie aja üldise nivelleeritusse keskel olla majakas, millest kiirgab haridust ja vaimsust!“

Arvan, et usu vaimset poolt esindavad majakad on Eestis täiesti olemas. Näiteks juba pikka aega meie inimesi oma säravate esseedega harinud Toomas Paul, Arvo Pärt oma muusikaga, juba nimetatud Kalle Kasemaa tõlgetega. Esile kerkivad ka uued avatud usulise vaimu kandjad, olgu nimetatud Jaan Lahe kristluse mõtestajana, professor Anne Kull religiooni ja teaduse temaatika selgitajana või õigeusu munkpreester Orenti Kampus oma piire kompavate kirjutistega. Piltlikult väljendudes uuristavad loetletud usuinimesed müüri auku, kuid ma pole kindel, kas avaus on lastele läbipugemiseks piisavalt suur ja müüri lõhkumiseks tuleb leida veel midagi lisaks.

Järgnevalt tuletan meelde India iseseisvumisele viinud Mahatma Gandhi mõtet, et religioone tuleks hinnata mitte halvimate, vaid parimate näidete põhjal, mida nad on suutelised looma. Minu jaoks on kristluse parimad ilmingud sellised, kus ka usuvõõrad inimesed tunnevad, et iga sõna, pilt või nägemus tabab neid südamesse, otse kodade ja vatsakeste vahele.  

Üks eelmises lõigus kirjeldatud näide oli 5. novembril 2017 ETV eetris olnud saade „Suud puhtaks“, kus armastatud vaimulik Annika Laats võttis südamlikult sõna kooseluseaduse toetuseks. Paljud religiooniga lõdvalt või üldse mitte seotud inimesed tajusid Annika Laatsi sõnavõttu kuulates esimest korda, et armastusest ja hoolivusest kantud usuline sõnum võib olla võimas ja kaasakiskuv.

Küllap ongi usuliste müüride lammutajate üheks kõige olulisemaks relvaks armastus. Teoloogiadoktor Johann-Christian Põder rõhutab ERR artiklis „Häda armastuse pärast“ usulise armastuse kõikhõlmavust: „Armastus on seejuures suunatud erilisel kombel neile, kes on nõrgemad ja haavatavad, keda ühiskond kipub eirama või enda seast välja lükkama. Sellisena on see meie inimsuse alus – ühtlasi aga ka kriitiline lakmuspaber nii kirikutele kui ka ühiskonnale laiemalt.“ 

Apostel Paulus räägib oma esimese kirjas korintlastele kolmeteistkümnenda peatüki alguses, mis oleks kristlik sõnum armastuseta: „Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.“ Mul pole kahtlustki, et kristlased leiavad endale hiiglase kombel jõudu müür maha lõhkuda ning lapsed aeda lubada - siis saabub ka vaimne kevad. Sellise tegevuse käivitavaks jõuks on kristlik armastuse sõnum. Kindel on ka see, et armastusest kantud sõnumit ei saa jätta homseks.

 

Friday, September 25, 2020

Miks ma seda teen

 

Pärast minu artiklit „Abielureferendum on paganlik ettevõtmine?!“ https://www.err.ee/1135603/toomas-jurgenstein-abielureferendum-on-paganlik-ettevotmine, küsis üks siiras sügavalt religioosne inimene, miks ma seda teen, sest tema arvates ma lammutan kristlust. Püüdsin talle selgitada, et asi on vastupidi, ma püüan kristlust toetada ja levitada. Tsiteerin veelkord omajagu pahandust toonud Kolakowski artiklit seekord teisest kohast: „Ei ole maailmas midagi paremat, midagi kaasakiskuvamat ja asutusväärsemat kui Jeesus Kristuse õpetus /../“[1] Ja ma kindlasti usun ja toetan tsiteeritud arvamust.

Aga ma olen natuke mures. Iga päev koolis noortega töötades ma näen, et religioonil ei ole suures enamuses õpilaste jaoks kohe mitte mingit autoriteeti. See lihtsalt ei kõneta neid.

Kasutan nüüd üht oma vana artiklit ja vanu andmeid ja räägin natuke EELKst. Mäletatavasti luges 2000. aasta rahvaloenduse põhjal end luterlaseks 152 237 inimest, 2011 oli see arv 108 513. TÜ emeriitprofessor Ene-Margit Tiit väitis neid andmeid kommentaarides: „Seega ei ole luterlaste osas toimunud kahe rahvaloenduse vahel muid muutusi, välja arvatud vanema põlvkonna lahkumine ja noorema põlvkonna seas usklike väga nõrk pealekasv.“ See on väga tõsine sõnum luterlikku kirikut armastavatele inimestele.

Rahvaloenduse andmeid tõlgendades võib öelda, et pigem konservatiivsetest hoiakutest lähtuv EELK on kaotanud umbes 30% oma toetajatest. Seda on tunduvalt rohkem, kui võrrelda mitmekesisemate Skandinaavia luterlike kirikutega, kus on konservatismi kõrval alati ka avatud ja uudsust otsiv lähenemine. Nemad on oma liikmeskonna tunduvalt stabiilsemalt säilitanud. Kuuluvus kirikutesse seal küll väheneb, kui näiteks Soome luterlikku kirikusse kuulub endiselt umbes 70% rahvastikust.

Tean, need on üsna vanad andmed, tean ka seda, et end luterlasteks pidavate inimeste arvu vähenemine on aeglustunud, kuid pole peatunud.

Mida võiks minu arvates teha selle olukorra parandamiseks? Ega mul head vastust pole, järgnevalt paar sõna sellel teemal siiski kirjutan. 

Kõigepealt tahan tunnustada konservatiive. Tunnen ju väga pikka aega Meie Kiriku portaalis aktiivseid Veiko Vihurit ja Illimar Toometit, ma ei kahtle nende töö siiruses ja nad teevad seda kirega. Pietistlikus liinis on Joel ja Kristjan Luhamets ületamatud, nad on inimeste kõrval headel ja halbadel aegadel nii pisarate kui huumoriga. Ja nad teevad oma tööd südamega. Minu rada on nendest headest inimestest lahku läinud, kuid ma ei näe selles probleemi. Nii Franciscus, Aquino Thomas, Pascal ja Luther olid tõsised kristlased, kuid kõik pisut omamoodi.

 Kunagi kirjutasin ka artikli  „Konservatiivide pärast kirikus ma ei muretse“ ja olen seal väljendatud seisukohtadel tänaseni:  https://kjt.ee/2016/03/konservatiivide-parast-kirikus-ma-ei-muretse/

Ka intellektuaalne pool kirikus on kirikus kõrge tase olemas. Ma arvan, et Toomas Pauli esseed on Eesti absoluutne tipp, Jaan Lahelt ilmus äsja soliidne kokkuvõte „Sõnum teisest maailmast. Mis on kristluse põhisõnum, Ülikooli usuteaduskonnas on Urmas Nõmmik, Anne Kull, Ain Riistan jt. Kirikud on täis head kunsti, väärt oreleid, jumalikku muusikat jne.  

 Samas mulle siiski tundub, et meie inimese kõnetamisega jääb kirik pisut hätta. Mahatma Gandhi on öelnud, et religioone tuleb hinnata mitte halvemate, vaid parimate näidete varal, mis nad on loonud. Ja niisuguseid parimaid kõnetusi, mis suudaksid kaasa haarata ka kristlusest väljapoole jäävaid inimesi, on napilt.  Minu jaoks on viimaste aastata peaaegu ainsaks näiteks Annika Laatsi sõnavõtt „Suud puhtaks“ saates, kellel huvi võib üle vaadata:  https://www.facebook.com/watch/?v=10155548734837324

Ma tunnen, et mul pisut üle keskmise annet usulise sõnumi mõistetavaks tegemiseks kriitiliselt mõtlevatele tänastele inimestele.  Sellest lähtuvalt olen kirjutanud artikleid ja hakanud avaldama avatud uskliku sarja, mille teine raamat „Kus Sa oled taevas. Avatud uskliku apokriivad“ peaks oktoobris ilmuma.  

Loomulikult tulenevad minu sõnavõtud ja kirjutised maailmavaatest. Olen poliitilistelt vaadetelt tsentrist pisut vasakul, filosoofiliselt on mulle ehk kõige lähem eksistentsialism oma usulises vormis. Sellele lisandub ehk pisut naiivne optimism ja millegipärast ka rõõmus meel. Usun, et skandinaavia luterluses ujuksin tõenäoliselt peavoolus.  Ning millegipärast mulle tundub, et sellises vormis usk võib päris paljudele inimestele toeks olla. Umbes selline oleks mu vastus sellele siirale usuinimesele.  

 



[1] Leszek Kolakowski „Amatöörlik jutlus kristlikest väärtustest.“

Tuesday, September 1, 2020

Ood koolirõõmule

Ilmunud Õhtulehes 01.09.2020


Mõned päevad tagasi kirjutas Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaar, et kaalub tõsiselt oma lapse paariks-kolmeks nädalaks koju koolist koju jätmist (Ka viirus uus septembrikuus 27.08.20). Ta kirjutas, et riiklik strateegia, kuidas korraldada haridust  viirusest ohustatud ühiskonnas, tundub puuduvat.
Saan Mart Raudsaare murest suurepäraselt aru, sarnased kõhklused on täna väga paljudel lapsevanematel. Küllap iseloomustabki algavat õppeaastat ümbritsevatest oludest tingitud selgusetus, igapäevane uute andmete ja korralduste ootus ning pendeldamine traditsioonilise ja distantsõppe vahel.
Ma ei saa üldistada järgnevat mõtet kõigile koolidele ja õpetajatele, kuid isikliku kogemuse pinnalt olen tunnetanud, et üks olulisemaid juhtmõtteid koolis algavaks õppeaastaks on olnud: „Hoiame kokku!“ Mõtlen siin kõikidel haridusastmetel toimetavaid inimesi: ministeeriumides – haridusosakondades – koolide juhtkondi – õpetajaid – tugipersonali lapsevanemaid – õpilasi. Tundub, et ilma kokkuhoidmise, koostöö ja solidaarsuseta üksteise suhtes, me viirusest mõjutatud aegu edukalt üle ei ela.
Toon ainult ühe näite: julgen öelda, et algaval õppeaastal saab koolist koju jäämine  olema kardinaalselt erinev tänavu poole kevadeni kehtinud tavapraktikast. Kui pisut nohune ja köhatav õpetaja või õpilane koolitööd tegemas on olnud pikalt normaalsus, siis nüüd on see patt. Selline olukord aga nõuab lastevanemate tähelepanelikkust, kolleegidelt haigestunud õpetajale tuge, paindlikku koolikorraldust, õppeainete vahelist lõimumist, IT vahendeid ja pädevusi jne.
Järgnevalt tunnen end vana roostes grammofonina, kes üht fraasi plaadil kordama on jäänud, sest rõhutan veel kord juba mitmel puhul väljendatud mõtet. Ebakindlatel aegadel on vaja taotleda seda, et kõik asjaosalised hariduses langetatud otsuseid maksimaalset mõistaksid. Koolides huvitab meid õpilase vastusest palju rohkem lahenduskäik ja minu arvates oleks vaja riigi haridusjuhtide rahulikke, põhjalikke selgitusi, missuguseid variantide ja võimalusi seoses algava kooliaastaga kaalutakse. Mis on teatud otsuste poolt ja mis on vastuargumendid, missugused on nõrgad kohad ja võimalikud tulevikustsenaariumid jne.
Pole saladus, et paljudele õpetajatele ja lapsevanematele põhjustas lõppenud koolikevad omajagu stressi. Mulle näib, et vähemalt osaliselt saaks seda stressi hajutada riigi kaalutlusi rahulikult selgitav kõneisik või kõneisikud. Kiidan siin minister Mailis Repsi, kes on viimastel nädalatel päris palju avameelselt ja kaalukalt meedias esinenud. Tõsi, minu meelest, tulnuks nende selgitustega alustada varem.   
Loomulikult tahan kiita ka õpetajaid, kes on möödunud kevadest tuumakaid kokkuvõtteid teinud. Tõstaksin esile 27. augustil üle-eestilisel muuseumihariduse infopäeval Tallinna Reaalkooli ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpetaja Martin Saare kokkuvõtet ja analüüsi,  kus ta tabavalt tõi välja kevadise distantsõppe mitmepalgelisust. Martin Saare sõnutsi võis see olla „Kordumatu ja kohtutav koroonakevad“ või „Suurepärane võimalus iseseisvaks süvenemiseks, edenemiseks omas tempos“. Kindlasti tuleb nõustuda ka tõdemusega: „Õppimismomente on igaühel meist, mida kaasa võtta.“ [1] Kuulates ja lugedes heade kolleegide kokkuvõtteid koroonakevadest võib üsna julge olla, et ettevõtlik ja õppimisaldis õpetaja hätta ei jää.
Teine põhimõte, mida tahan seoses kooli algusega rõhutada, on ehk rohkem subjektiivne ja kasvas välja viimastel nädalatel kooli positiivselt toetavatest kogemusest. Loetud artiklid ja intervjuud meedias olid kooli suhtes enamasti mõistvad, kokkupuuted kolleegidega julgustavad, lapsevanemate facebooki sissekanded haridussõbralikud.  Esimestel koosolekutel koolis süvenes veendumus, et keerulise viirusaja üleelamiseks on haridusinimestel valmisolek olemas.
See kõik tekitas hea tunde ja meeleolu tõus suunab minu ja usun, et veel paljud õpetajad, kaunite kunstide poole. Rõõmu kinnituseks hakkas peas keerlema Euroopa hümn,  Friedrich Schilleri (1759 - 1805) ja Ludwig van Beethoveni (1770 - 1827) „Ood rõõmule“, eeposte vahendaja Rein Sepa (1921 - 1995) nõtkes värsis:
Rõõm Elysioni heldus, kaunis säde jumalaist,
siseneme, hinges heldus, taevane su väravaist.
Mida aeg meis lahku jaotab, taas su hurmades on koos,
seal kus õrnu tiibu laotab, tärkab vendlus inimsoos.
Peatungi nüüd hetkeks koolirõõmul. Isiklikult mäletan, et koolirõõm hakkas juuri ajama juba lapsepõlves. Ehkki tollal vanemate inimeste suust kõlas aeg-ajalt väljend  „kooliorjus“, mäletan ma palju selgemini, kuidas ma järjepidevalt tüütasin juba koolis käivat vanemat venda küsimusega „Mis täna koolis nalja sai?“. Koolis pidi olema tore!
Koolirõõm algab väikestest asjadest. On selleks siis kohtumisest  mõne kuu jooksul palju täiskasvanumaks saanud õpilasega või lihtsast kolleegi küsimusest, kuidas sul suvi läks. Igapäevases koolitöös lisanduvad rõõm teadmisest, uutest vaatenurkadest, õpilaste edenemisest, kolleegide headest mõtetest jne – need kõik on rõõmu allikad, millega sellel õppeaastal kitsi ei tohi olla.
Ma pole mingi lumehelbeke, kes arvab, et koolis kõik alati karideta kulgeb. Koolikiusamine on sõna, mis paneb ikka veel koolipere võpatama ja siin tahaks tunnustada kõiki neid, kes järjekindlalt koolikiusamisele vastu seisnud on ning seda kaotada püüavad.
Lõpetaksingi algavale õppeaastel mõeldes veel mõne värsiga juba eelpool kõlanud „Oodist rõõmule“ Avastasin, et nendes ridades on koos koolis nii olulised loodusteadused ja poeesia, keerulised suhted ja keelatud viljad, teoloogia ja inimlikkus ning seda kõike rõõmsas kooskõlas.
Rõõmudega heldelt joodab loodus kõiki olendeid
iga hea ja õelgi loodab leida rõõmu roositeid;
rõõm on suudlustes ja viinas, sõpruses, mis surmas truu;
rõõmsalt roomab vagel liivas, taevast kiidab inglisuu.
Üksteise hoidmine ja koolirõõmu jagamine ümbritsevate olude kiuste võikski olla üleskutsed, mida järgmisteks pingelisteks kuudeks oskan soovida! 


Oodates augustivalgust haridusse

 

Ilmunud Eesti Päevalehes 08.08.2020

 

Juulikuus peab õpetajal olema võimalus „juhe seinast välja tõmmata“ ja vastavalt kalduvustele  lugeda, laiselda, remonti teha ning kalal või seenel käia. Ometi oli ka ühe silmaga meediat jälgides raske leppida, et suvekuul kõige enam kajastust leidnud haridusega seotud teemaks oli liidetud allasutuste uue juhi ilmselgelt suur palk. Juba siis ootasin, et ministeeriumi poolt lisanduks laiemaks aruteluks ka sisulisemaid teemasid.

Augustiks on olukord siiski muutunud. Nii meedias kui juhuslikel kohtumistel on hakanud ühe valjemini kõlama kooliga otseselt või kaudsemalt seotud inimeste hääled. Lapsevanemad on hakanud otsima selgust kooli alguse vormi kohta, sest distantsõppe jätkudes võib nii mõnelgi tekkida vajadus oma tööd ümber korraldada. Koolijuhtide ja koolitajate poolt on kutsutud üles distantsõppe kogemusi üldistama ja jagama, juba pealiskaudsel vaatlusel on näha siin edulugusid ja vajakajäämisi. Õpetajad on oodanud selgemaid väljaütlemisi, mille alusel ikkagi otsustatakse, kuidas õppetöö uuest õppeaastast kulgema hakkab. 

Pisut pentsik on, kuid omamoodi äratuskellaks kooli teemadel on olnud pea igasse postkasti jõudvad kataloogid koolikaupadega. Enamasti pole lapsevanemate rahakott põhjatu ning nii mõnigi pere seisab valiku ees, kas investeerida algaval õppeaastal pigem oma koolilapse riietesse, jalgrattasse, arvutisse või kodu paremasse internetiühendusse. Samas küsimus vaevab kooli alguses lapselapsi meeles pidavaid vanavanemaid.

Olen ka ise salamisi lootnud, et vähemalt kooli algus septembris kulgeks tavapärasel viisil. Eriti oluline on see alustavatele klassidele, olgu see siis põhikoolis või gümnaasiumis. Vähemalt minu kogemuse põhjal saab kümnendate klassidega, kus õpilased valdavalt üksteist ei tunne, just esimeste nädalate jooksul leppida kokku asjades, millest päris palju sõltub klassi edasise õppimise ja suhete edukus. Ma pole kindel kui hästi saab seda teha distantsilt.     

Samas saavad kooliga seotud inimesed aru ka sellest, et lihtsaid ja ajas kaugele ettepoole suunatud lõplikke otsuseid tänavu teha ei saa. Viiruse levik on olnud viimastel nädalatel taas tõusuteel, mõningaid soovitusi ja keelde tuleb ilmselt vastavalt uutele andmetele korrigeerida, teatud piirangutest pole võimalik veel loobuda jne. Küllap saadakse aru, et vanasõnal „parem karta kui kahetseda“ on tänavu suurem kaal kui kunagi varem.

Küll aga on ebakindlatel aegadel vaja taotleda seda, et kõik asjaosalised langetatud otsuseid maksimaalset mõistaksid. Eesti hariduse edu üheks aluseks on, et õpetajad ja koolid on suhteliselt autonoomsed, mõtlevad palju iseseisvalt ja ootavad reeglitele põhjendusi. Nii nagu koolis tahavad õpetajad näha, et õpilane esitaks mitte ainult vastuse, vaid ka lahenduskäigu, oleks minu arvates vaja riigi haridusjuhtide rahulikke, põhjalikke selgitusi, missuguste variantide vahel uue kooliaastaga seotud otsuseid kaalutakse. Mis on teatud otsuste poolt ja mis on vastuargumendid, missugused on nõrgad kohad ja võimalikud tulevikustsenaariumid jne.

Olen kohanud päris palju õpetajaid ja lapsevanemaid, kellelt lõppenud koolikevad nõudis väga suurt pingutust ja tekitas stressi. Mulle näib, et vähemalt osaliselt saaks seda stressi hajutada riigi kaalutlusi rahulikult selgitav kõneisik või kõneisikud.

Augusti keskpaik pole veel saabunud ning võibolla on minu nimetud argumentide ja kaalutluste edastamiseks ministeeriumil veel aega. Siiski mulle tundub, et käesoleval aastal ei piisa tavapärasest haridust puudutavate otsuste edastamisest infona, vaid on vaja ka selgitusi, kuidas nendeni jõuti.




[1] Martin Saare ettekanne on vaadatav https://www.youtube.com/watch?v=NZhSRKrlWE4