Thursday, September 5, 2019

Sõnumitooja saatus




Küllap on paljud kogenud, et kliimadebatt kipub käest minema. Mul on hea meel, et autoriteetsed inimesed on seda mõistlikele radadele suunanud, tahaks tänada näiteks Erik Puurat, kes teemast hea kokkuvõtte kirjutas: https://www.facebook.com/permalink.php?story_fbid=10158940407763228&id=601178227 ja Urmas Tartest, kes mitmel pool fb vaidlustes teemat on väsimatult seletanud. Tunnen, et eesliinile ma selles teemas ei küüni, aga väikese artikli siiski kirjutasin.

Koolitundideks ideid kogudes mõtlesin paar nädalat tagasi välja ülesande usundiloo tunniks. Paluksin õpilastel võrrelda noort kliimaaktivisti Greta Thundbergi ja Marie Bernarde Soubrious'd (1844-1879).
Rootsi tüdrukust Gretast on palju juttu olnud ja tema lugu kliimaaktivistina on veel pooleli. Marie sai tuntuks 19. sajandi keskel, toona 14-aastasele Mariele ilmutas end Neitsi Maarja, kes näitas kätte ka tervistavate vetega allika. Tüdruku poolt edasi antud sõnumi tulemusena tekkis Prantsusmaal Lourdes'is üks suuremaid Euroopa palverännupaiku. Suunaksin õpilased kirjalike allikate juurde ja küsiksin siis, mis on nende kahe tüdruku isikus, tegevuses ja sõnumis sarnast, mis erinevat?

Küllap võib aimata, et see ülesande mõte tekkis mul seotuna viimasel ajal ka Eesti meedias tõstatatud aruteludest Greta Thundbergi rollist kliimaküsimuste ühe eestkõnelejana. Kas on õige, et keeruliste kliimaküsimuste sümbolina on esiplaanile tõstetud elukogemuseta haiglane tüdruk? Kas ajaloost võib leida analoogseid juhtumeid? Mida need juhtumid meile õpetavad? Õpetajana pean ma mõtlema ka võimalikele praktilistele asjadele, näiteks kuidas ma käitun kui õpilased otsustavad minu reedesest tunnist loobuda ja selle asemel streikima minna?

Aga tagasi ülesande juurde. Eks ma enam-vähem aiman, missuguseid vastuseid õpilastelt tuleb. Küllap lepime klassis kokku ka arutelu reeglid, jääme oma hinnangutes analüüsivateks ja kriitilisteks, kuid viisakateks, loobume vastuste liigitamisest õigeteks-valedeks, kuid mööname, et on olemas paremini ning halvemini põhjendatud arvamused.

Nüüd tõenäolistest vastustest.
Kindlasti ütleb keegi, et Greta lähtub kõigile kättesaadavatest teadlaste seisukohtadest ja Marie eelkõige temale oskas saanud usulisest kogemusest, mis tähendab, et nende sõnumite allikad on erinevad. Samas oli mõlema sõnumis olulisel kohal tervendamine, Mariel inimeste tervendamine, Gretal planeedi tervis.       
Arvatavasti lisab mõni ajaloohuviline õpilane arutlusse juhtumeid ajaloost, kus olulise sõnumi edastaja oli Grete ja Mariega vägagi sarnane. Tõenäoliselt mainitakse Jeanne d'Arc΄i, kelle sõnumit võeti tõsiselt ja Prantsusmaa vabastati. Võibolla tuuakse paralleele noorima Nobeli preemia laureaadi Pakistani tüdruku Malalaga, kelle eeskuju ja sõnum tüdrukute haridusest on võti nii mõnegi arengumaadele omase probleemi lahendamiseks.  
Küllap tuuakse hoiatava näitena ka 1212 alanud Laste ristisõda, kus väga paljusid noori hullutati püha sõja ideega. Viimase näite kinnituseks meenutatakse tõenäoliselt ka William Goldingi „Kärbeste Jumalat“ ja tõdetakse, et noored ei pruugi olla nii oluliste otsuste tegemiseks valmis.
Skandinaaviaga tihedamaid sidemeid omav õpilane võib avaldada arvamust, et rootslased on suuresti tänu Astrid Lindgrenile omaks võtnud arusaama, et „pipid“ räägivad kaasa kõige olulisemates asjades, tehes seda vahetevahel täiskasvanutest julgemini ja ausamalt.
Mõni õpilane tuletab kindlasti meelde filosoofiatundi Carl Gustav Jungi (1875 - 1961) analüütilisest psühholoogiast. Greta ja Marie on lapsed ja laps on Jungi järgi üks olulistest arhetüüpidest, millega kokku puutumine inimest tahes-tahtmata sügavalt mõjutab. Ning kindlasti on sõnumit edastavate laste ümber neid, kes seda mõju enda huvides ära kasutada oskavad.
Kuna Marie näol oli tegemist ilmselgelt usulise kuulutusena võib mõni usklik õpilane öelda, et Jumal on just need noored inimesed valinud. Ei usu, et ta kinnituseks Piiblit tsiteerib, ehkki näiteks kaheksanda psalmi kolmandat salm on kohane: "Väetite ja imikute suust Sa valmistasid kiitva väe oma vastaste pärast, et sundida vait jääma vaenlast ja kättemaksjat."
Ning lõpuks on kindlasti õpilasi, kes väidavad, et oluline on keskenduda sõnumi sisule. On üsna ükskõik, kes seda sõnumit edasi annab ja missugused lisandeid sellele sõnumile külge haakida üritatakse. Kui lisandid sõnumitooja poolt räägitu põhiolemust ei muuda on peamiseks ikkagi sõnumi sisu kaalukus.   

Kindlasti ei suuda ma kõiki esitatud argumente aimata, kuid olen üsna kindel, et piisava aja olemasolul kirjutame klassis tahvlile välja argumentide ja seisukohtade skaala, alates arusaamast, et lapsed ja noored peavad koolis õppima ning alles valmistuma maailma parandamiseks kuni arvamuseni, et tänane õppimine toimubki paljuski erinevate aktsioonide ja projektide kaudu.    
Noorte sõnumitoojate tõsiselt võtmine on kindlasti ka maailmavaateline küsimus. Patriarhaalset elukorraldust pooldavatel ja keskealise valge mehe ahistamise üle kaeblevatel  inimestel on omajagu raske lapsi tõsiste sõnumitoojatena aktsepteerida. Maailmas mitmekesisust, rõõmu ja avatust otsivatel tüüpidel on seda kergem teha.
Kindlasti ei räägi ma klassis oma isiklikust seisukohast. Artiklis on see rohkem lubatud, möönan, et mulle on meeldinud semiootiku ja kirjanduskriitiku Mihkel Kunnuse kujund, et Greta on sõrm, mis osutab probleemile. Mõttes sidusin selle Jaan Kaplinski värsiridadega luuletuses "Valgus ei saagi vanaks", eelkõige viimase salmiga:
...
Valgus on vahel ainult
tilluke valge täpp
valgus on valguse poole
teerada näitav näpp.

Vaadates tagasi selle ülesande võimalikule arutelule klassis panin tähele, et selles olid lõimitud usundiloo, ajaloo, bioloogia, filosoofia, kirjanduse, ühiskonnaõpetuse ja võibolla veel mõne õppeaine teemad. Õppeainete vaheline lõiming on aga üks ülesandeid, mida tänane kool kindlasti vajab.  

Wednesday, August 7, 2019

Poliitika 13


Teen üle hulga aja numbriga märgitud poliitilise sissekande ja vaatlen pisut oma mätta otsast valitsuskoalitsiooni seisu. On ju valitsus nüüd enam-vähem 100 päeva ametis olnud ja mõned üsna üldised mõtted sooviksin kirja panna.     

Puudutan üsna vähe Isamaad, sest nende positsioon on ehk kõige vähem muutunud. Neil on asjatundlikud ministrid, päris paksu rahakotiga toetajad, kuid head ideed, kuidas EKRE tagant välja paista, ei ole. Ehk kõige enam on seda ministrina suutnud Riina Solman, kes on üsna edukalt püüdnud luua kuvandit hoolivast konservatiivsusest, seevastu Reinsalu puhul võib pigem täheldada püüet EKREst sammuke kaugemale astuda või mõne väitega EKREt ennetada. Ning sügis peab andma vastuse, kuivõrd selgete väärtushinnangutega parlamendisaadikud (näit. Mihhail Lotman) ikkagi suudavad EKRE sõnu (esialgu sõnu, mitte niivõrd tegusid) seedida. Eesti keele erikomisjoni esimehe valimine näitas, et väga suuri kompromisse Mihhail oma põhimõtetega ei tee, teaduse rahastamise lõplikele numbritele peab ta aga sügisel silma vaatama.        

Keskerakonna olukord on raske, kuid järgnevateks valikuteks on jäme ots nende käes. Alustan siiski sellest, et mäletan Keskerakonnaga koos valitsuses olemist suuresti positiivselt. Läksin riigikokku veel koalitsiooni Reform - SDE  - Isamaa ajal, üsna kohe tuli planeeritud riigieelarve ja mäletan, et  õpetajate palgatõusuks oli seal mõeldud 3% + raha, mis oleks tulnud erakoolide tegevustoetuse lõpetamisest. Uues koalitsioonis saime õpetajatele ja kultuuritöötajatele kolmel aastal siiski soliidsema palgatõusu. Lisaks said enamik haridus – ja kultuuritöötajaid lisaraha ka tulumaksureformist, tõsi, siin eelistanuks ma klassikalist astmelist tulumaksu. Kui nüüd õpetajate palgatõus peatatud või jääb vähe tuntavaks (2-3%), võib haridustöötajate pettumus üsna suur olla ja mitmed päris kenasti alanud protsessid (näit õpetajameti populaarsuse tõus) peatuda. Haridustöötajate ametühing on igatahes üsna teravaid signaale juba andnud, isegi streigijutt käis läbi.   

Kui ma nüüd vaatan, siis pisut valitsuskoalitsiooni tulevikku, siis Jüri Ratas on sümpaatne, visa ja kompromisse leidev valitsusjuht, kellel on väga hea lastetuba, kuid mulle tundub, et hetkel jääb tal puudu ka Keskerakonna parimate peade toest. Kadri Simson vaatab pigem Euroopa poole, Mailis Repsi ees terendab haridusvaldkonna ühendameti loomine, mis kindlasti kergelt ei tule. Uutest tulijatest on positiivselt silma paistnud väga hea mõtlemisega Tanel Kiik, kellelt peaministril on ehk kõige enam ideid saab ning suurtele otsustele tuge leiab. Samas vähemalt esialgu näitavad reitingud, et vene taustaga poliitikute vangerdamine linna juhtivatele kohtadele ja EKRE solvangute eest vabandamine pole päris see, mida valijad Keskerakonnalt ootavad.   
Parlamendi matemaatika on mitmel puhul läbi mängitud ja võimalused uuteks koalitsioonideks on teada. Keskerakonna koalitsioonist reformierakonnaga on päris palju juttu olnud, opositsiooni minek tunduks vähem tõenäoline. Lisan veel ehk pisut ootamatu väite, miks Jüri Ratas peaministri portfelli Riigikogu esimehe haamri vastu võiks vahetada. Jüri on mulle kogu aeg tundunud sügavalt uustestamentliku arusaamaga maailmast (tema seotusest mõne kogudusega ma ei tea), kus domineerib armastus, vanatestamentlik käsualdis EKRE peaks talle olema olemuslikult vastumeelne. 

EKRE puhul on näha, et nad saavad väga hästi aru, mis neile edu toob. Valitsusse minnes nad kogesid, et populaarsust ei suuda nad saavutada tööga, sest nende ministrid on nõrgavõitu – välismaal käimist vältiv välismajanduse minister on paraku oma ametikoha karikatuur. Alkoaktsiisi alandamine tõi kaasa nii tunnustust kui kriitikat ning rahva tervis sellest kindlasti ei kosu. Pole õnnestunud ka ideoloogilise baasteose loomine, arvustused on näidanud, et Põlluaasa raamat(ud) on lapsik ja seal taga olev ideoloogia küündimatu. Ning üle jäävadki üle lühikesed maailma paika panevad kõllid – Urmas Espenberg oli vist selle lähenemise taga. Ühesõnaga, puistata oma pooldajatele lühikesi, selgeid ja vastanduvaid sõnumeid.

Tsiteerin vahepeal oma EPLi artiklit 30.mail 2016
Saksa vaimulik Martin Niemöller (1892–1984) on meeldejäävalt ja piltlikult kirjeldanud millegi olulise samm-sammulist kadumist ühiskonnas. Tsiteerin tema pisut erinevates variantides liikuvat kurba mõtisklust:  „Kui natsid tulid kommunistide järele, siis ma vaikisin, ma ei ole ju kommunist. Seejärel tulid nad sotsiaaldemokraatide järele, ma vaikisin, sest ma polnud ju sotsiaaldemokraat. Siis tulid nad ametiühingutegelaste järele, ma vaikisin, sest ma polnud ju ametiühingu liige. Siis nad tulid juutide järele, ma vaikisin, sest ma ei olnud ju juut. Ja kui nad tulid lõpuks minu järele, siis ei olnud enam kedagi, kes võinuks selle vastu protesteerida.“

Mulle näib, et tänased kõhklejad võivad aduda Niemölleri poolt kirjeldatuga üsna analoogilist protsessi, mida püüangi tänapäevases kontekstis esitada: „Kui öeldi halvasti mustanahaliste kohta, siis ma vaikisin, sest minu nahk on valge. Kui öeldi halvasti pagulaste kohta, siis ma vaikisin, sest mul pole pagulaste hulgas tuttavaid. Kui öeldi halvasti geide kohta, siis ma ei protestinud piisavalt, sest ma polnud ju gei. Kui öeldi halvasti lasteta naiste kohtas, siis ma vaikisin, sest naiste probleemid mõtlesin jätta naistele. Kui palgalõhe Eestis jõukamate ja vaesemate vahel kasvas Euroopas üheks suuremaks, siis ma ei protestinud, sest tahtsin kuuluda jõukamate hulka.“ Viimast loetelu üle lugedes tundub üha selgemini, et Eesti ühiskonnas on tendentse, millele vastu astumiseks tuleb neutraalsusest loobuda ja teha valik. 

Tsiteeritud artiklist on üle kolme aasta möödas ning vahepeal on EKRE analoogiliselt rünnanud  teadlaseid, kliimaaktiviste, Tallinna Ülikooli, ka laulvat revolutsiooni, mis osutus siiski liiga suureks vastaseks ja Mart Helme pidi sammu tagasi astuma. Ning piiri selles loetelus ei tule, sest EKRE eksistents vastandumisel püsib, mida erakonna juhid väga hästi taipavad.
Mart Helmelt pärineb veel mõte, et nad võitlevad kristliku ühiskonna eest. Tahaksin selles kontekstis loominguliselt refereerida prantsuse mõtlejat Rene Girardi (1923 – 2015), kes on uurinud eelkõige ohverdamise teemat. Girardi järgi võib maailma religioonides täheldada skeemi, kus tunnetades uuendustes ohtu vanale maailmakorrale, püütakse selle püsimist kindlustada üha suuremate ja vägevamate ohvrite kaudu. Jeesuse tulek on lahendus sellisele maailmamõistmisele, kuna Jumal asub oma Pojas ohvri poolele ja teeb edasisele ohverdusvajadusele lõpu.
Maailm muutub tõesti kiiresti, paljusid inimesi on muutused teinud ebakindlaks ja EKRE juhtidele pakub see võimaluse nendega manipuleerimiseks. Esialgu märgitakse süüdlased st potentsiaalsed ohvrid suuliselt, omade seast leitud patuoinad ka ohverdatakse. Nii juhtus näiteks Tartu piirkonna esimehe Indrek Särjega. Usulises kontekstis tähendab see aga tõsiasja, et EKRE seisab eelkõige vanatestamentliku ohvreid nõudva ühiskonna eest.
Kui ma mõtlen lõpetuseks veel oma  koduerakonna SDE peale, mis peaks olema  praeguses olukorras kandev idee, siis oleks selles solidaarsus ohvritega ning ühiskonnas vaimu ja rõõmu otsimine. Eurovalimistel näitas Marina Kaljurand, et soojuse, tarkuse ja asjatundlikkusega on võimalik ületada neid, kelle peamiseks sõnumiks on vastandumine ja keelamine.
Tsiteerin lõpetuseks veel Hermann Hesse „Klaaspärlimängu“, kus paater Jakobuse suu läbi öeldakse:    
„Võivad saabuda hirmu ja sügavaima viletsuse ajad. Ja kui selles viletsuses veel õnne peaks leiduma, siis saab see ainult vaimne olla, mis tahapoole suunatult varasemate ajastuste kultuuri püüab päästa, ettepoole suunatult aga ajal, mis muidu täielikult aine võimusesse langeks, rõõmsalt ja väsimatult vaimu esindab."

Tuesday, July 9, 2019

Afganistani varjud



Kõhklesin päris pikalt kui ettepaneku kirjutada Laiapea filmist lähtuv essee vastu võtsin. Ehk kõige olulisemaks osutus asjaolu, et filmi peategelane Hakimov on umbes minu vanune, teoreetiliselt võinuks me kohtuda ning kuidas võib kulgeda eakaaslase saatus (kellega mingil hetkel oli üsna sarnane lähtepositsioon) tundus huvitav.  

Vahur Laiapea mõjuv dokumentaalfilm „Afganistan. Vangis ja vabaduses“ räägib mehest, kes langes kaheksakümnendate alguses Afganistanis vangi, võttis omaks kohaliku keele, kombed ja religiooni ning kelle elus olemisest saadi kodus teada rohkem kui kolmkümmend aastat pärast  ta kadunuks kuulutamist. 
Viimasel aastatuhandel on tundunud, et Afganistani vari, mis kaheksakümnendate lõpust järk-järgult Eesti kohalt taandus, tuleb väikeste laigukestena ikka ja jälle tagasi. Ühtpidi toimub see Afganistanis NATO missiooni raames viibivate Eesti sõdurite kaudu, kuid teisalt ka raamatute, artiklite ja filmidega. Olgu näideteks eesti keelde tõlgitud Khaled Hosseini raamatud „Lohejooksja“, „Tuhat hiilgavat päikest“ ning „Ja mägedelt kajas vastu“, pikalt Afganistanis viibinud Õnne Pärli suurpäraste piltidega raamat-album „Armastatud Afganistan“, Sulev Keeduse film „Kirjad inglile“, nüüd siis ka Vahur Laiapea dokumentaalfilm „Afganistan. Vangis ja vabaduses“. Lisaks omajagu artikleid, märkimisväärseim ehk Küllo Arjakase Eesti Päevalehes järjejutuna ilmunud põhjalik „Afganistan 1979 – 1989: viimase viie aastakümne üks verisemaid sõdu.“
Üks lause Khaled Hosseini "Lohejooksjast" sobib peaaegu üks-üheselt ka Eestisse: „Võta kaks afgaani, kes pole kunagi kohtunud, pane nad kümneks minutiks ühte ruumi, ja nad selgitavad välja, kuidas nad sugulased on." Pisut fantaseerides võib lisada, et Eestis leiaksid need kaks pärast suguluse kindlakstegemist ka ühiseid tuttavaid, kes on Afganistanis sõduritena aega teeninud. Kuiv statistika ütleb, et Nõukogude invasioonis osales Eestist 1632 sõdurit, kellest täna peaks Eesti elama 800-900 meest.  „Afganistan. Vangis ja vabaduses“ kirjeldab inimese saatust, kelleks võinuks olla ka ükskõik kes nendest tookord noortest meestest.  
Afganistani lood ja saatused ei anna ennast lihtsalt kätte, piltlikult öeldes oleks vaja Sherlock Holmes΄i oskuseid. Meenutuseks, esimesel kohtumisel doktor Watsoniga heidab kuulus detektiiv doktorile pilgu näkku ja kommenteerib kohe: „Näen, et olete olnud Afganistanis“ – britid tollel ajal seal tõesti sõdisid ning Afganistanis viibimine oli doktor Watsoni tegelaskujusse sisse kirjutatud. Samasugust teravat pilku üldistusvõimet oleks vaja Vahur Laiapea filmi peategelase Bakhredtin Hakimovi elutee kokkupanekul.  
Kohe filmi alguses võib märgata, kuidas täna Heratis džihaadi muuseumis giidina töötava Hakimovi kohta leitavad ametlikud andmed ja tema enda räägitud lugu ei lähe kokku. 2013. aastal levitati ka eesti meedias BBC teadet aastakümneid kadunuks peetud endisest nõukogude sõdurist, kes on praegu poolenisti nomaad, kannab afgaani nime Sheikh Abdullah ja tegeleb taimeraviga. Tõsi, artiklis kõneldi, et  ta on rahvuselt usbekk ja et ta leidsid endised Nõukogude sõjaveteranid. Teeninud oli ta motoriseeritud laskurvägedes, sai 1980. aastal haavata ning ta päästsid kohalikud afgaanid.
Pisut teine lugu joonistub välja aga Laiapea filmis portreteeritava Hakimovi jutus. Filmi tegemise ajal 2016. aastal ta kinnitas, et oli 50-aastane ja venelane, see tähendab, et 1980 olnuks ta sõjaväeteenistuseks veel liiga noor ning pigem läheb vanus kokku tema enda kinnitatud vangi langemise aastaga 1983. Võib küll olla, et ta on oma eluaastate kokku lugemisega eksinud. Teiseks, kui Hakimov kinnitas, et juhtis vangilangemise ajal väeüksust, siis reamehed seda reeglina ju ei teinud. Sõjaväeteenistus nõukogude armees kestis kaks aastat, seda eitab Hakimovi kurb-uhkeldav tsitaat: „Kui ma olin sõja ajal kaks aastat Heratis ja seejärel  kaks aastat Shindandhis, kui ma ei saanud tappa päeva jooksul kümmet mudzahiidi ei tulnud mul und!“
Väino Linna „Tundmatus sõduris“ kõlab aeg-ajalt sõimusõna sõjahull.  See käib liiga innukalt sõdimisele pühendunud sõdurite kohta, kes ei saa aru, et kogu sõdimine on üks vilets värk, mis toob kaasa häda, kannatusi ja surma. „Kuradi sõjahullud!“ tahaks Laiapea filmi vaadates mitmel korral vanduda. Kaheksakümnendad, kui Hakimov Afganistanis sõdis, lõhuti sealne toimiv ühiskond, valmistati pinda ette äärmustele ja see aeg tõi kaasa kannatused süütutele.  Kaheksakümnendate keskelt pärineb ka National Geographic΄u kaudu kogu maailmale tuntuks saanud Steve McCurry foto “Afgaani tüdruk”, mida on nimetatud maailma kõige enam äratuntavaks fotoks.
Eelmises lõigus nimetatud foto on tehtud Pakistani põgenikelaagris kaheteistkümneaastasest tüdrukust, kelle vanemad on õhurünnakus hukkunud. Tundub, et tüdruku sügavad silmad vaatavad etteheitvalt sõjahullude poolt õigustatud hävitustöö ja vihavaenu peale. Kaheksakümnendatest meenutab Hakimov oma lahinguülesannet, kalapüüki, mis päädib mudhzahiidide varitsusega ja Hakimovi otsusega kõik afgaanid tappa. See on koht filmis, kus üha enam hakkab selguma pealkirja mitmetähenduslikkus, hoolimata näilisest vabadusest on Hakimov eelkõige sisemiselt sõtta vangi jäänud.
Väikese kõrvalpõikena, sarnaselt Hakimoviga oli ka Steve McCurry fotol jäädvustatud afgaani tüdruk, Sharbat Gula, maailma jaoks ligi kakskümmend aastat kadunud. 2002. aastal leiti ta üles ning ta elu ja vaated purustasid nii mõnegi romantilise ettekujutuse temast, näiteks eelistas ta Talibani võimu, sest siis valitses tema sõnutsi kord ja rahu. Hiljem on lisandunud talle veel süüdistus ID kaartide võltsimises. Samas, ka kadunud nõukogude sõdurite fototahvlilt vaatab vastu noore Hakimovi siiras ja sõjahullusest veel puutumata nägu.   
Sõjahullusest pole lihtne vabaneda kui töötad džihaadi muuseumis nagu Hakimov, sest kogu sealne ekspositsioon kannab sellelaadset mõttemaailma ja vaimsust. Filmis  peatub kaamera pikalt Herati muuseumis miniskulptuuride ja maalingute abiga loodud lahingu – ja varitsusstseenidel. Veri, relvad, laipade ja veel elavate inimeste ilmekad näoilmed, kusjuures nõukogude sõdurite hulgas kohtab nii kaukaasiapäraseid kui ka Venemaale omaseid näojooni. Kujutatakse ka hukkunud mudzahiide ja see kutsub kättemaksule. Muuseumis kujutatud piltidelt ei paista kusagilt rahu, vaid heroiline ja mõttetu, kuid igavene sõda.
Tundub, et kirjeldatud vaimsus ja sellest võrsunud kunst oli mõnevõrra nakkav - mälu võib alt vedada, kuid üsna sarnases stiilis joonistas pilte ka kaheksakümnendatel Kabulis nõukogude väeosa hospidalis aega teeninud eestlane. Tema pilte leidus nii väeosa staabis kui hospidalis, kuid kahjuks sai see noor mees õnnetuses surma.
Üsna selgusetuks jääb kui aktiivselt võitles islami omaks võtnud Hakimov oma endiste relvavendade vastu. Üksikutest lausetest võib välja lugeda, et ta seda tegi. See aga oli otsus, mida tänasel Venemaal ilmselt ei unustataks. Kaheksakümnendatel liikus Afganistanis teenivate sõdurite hulgas tõepoolest päris mitmeid lugusid pooli vahetanud nõukogude sõduritest, enamasti lõppesid need jutustused mudzahiididega ühinenud võitlejate surmaga. Tagantjärele on kummaline, et kirjeldati väga täpselt ka nende sõdurite riietust, isegi päikseprille – küllap väljendus selles üsna maitsetut vormi kandma pidavate sõdurite igatsus teksade ja tagide jms vastu, mida erinevalt Nõukogude Liidust Afganistani poodidest oli võimalik osta.    
Üsna loomulikuna tekib küsimus, kas sellisele agressiivsele vaimsusele on vastupidist jõudu. Hakimov on pöördunud islamisse, võibolla tuleks lepitavat alget otsida religioonist? Ka tema vangistaja ütles, et jättis Hakimovi ellu Koraani põhimõtetele toetudes. Inglise kirjanik ja mõtleja Clive S. Lewis, kes osales I maailmasõjas, kirjutab oma huvitavas raamatus «Lihtsalt kristlus» muu hulgas ka leppimisest ning elu ja surma peale vastandumise absurdsuse tajumisest teispoolsuses: «Olen sageli mõelnud, mis siis oleks saanud, kui me Esimeses maailmasõjas mõne noore sakslasega teineteist vastastikku tapnud oleksime ja siis pärast surma kohtunud. Ma ei suuda uskuda, et kumbki meist oleks pahandanud või isegi imestanud. Ma arvan, et me oleksime selle kõige üle naernud.» Hakimovi ellu jätmisel oli islamil oluline roll, samas tundub mulle pealiskaudsel vaatlusel, et islami kujutlus teistpoolsusest on staatilisem ning ühtsem ning Lewis΄e poolt kirjeldatud paigas ning kohtumisi kunagiste vaenlastega seal ei toimu. Võibolla aga on sõja mõttetus islami paradiisikujutluses selle üle naermatagi selge.
Hakimovi vangistanud sõjapealik ütleb rahulikult, kuid selgelt, et ei nõustu kunagi mehe lahkumisega kodumaale. Hakimov sõltub täielikult vangistajast, sisuliselt on ta tema omand. Mulle tundub, et pisut võib tagasipöördumise keelu taga tajuda kartust, et Hakimov hülgab islami. Sellele viitab ka vangistaja ütlus, et ta lasi Hakimovit jälgida. Käte värisedes kinnitab Hakimov, et kui tal oleks võimalus legaalselt Afganistanist lahkuda, ei naaseks ta sinna kunagi. On näha, et ta väga tahab kodumaale. Lubaduses mitte kunagi tagasi pöörduda võib välja lugeda ka kinnitust, et tema edasistest elust ja vaadetest ei saaks Afganistanis keegi teada ning vangistajale ei saada ette heita, et ta tegi Hakimovit ellu jättes vale otsuse.
Mis oleks Afganistanis sõjahulluse käes vangis olevale vaimsusele vastu panna? Vaadeldav film on sellise vaimsuse elujõust lausa tiine: demonstreeritud arhiivikaadrid kõnelevad sõja vajalikkusest ja õpetavad paremini tapma, on kaadreid inimeste reaalsest maha laskmisest, antakse teada, et talibid röövisid filmi tegemise ajal Vahur Laiapea ja temaga koos töötanud kohaliku mehe Mohsini, viisid nad lahtise haua äärde ja lavastasid nende hukkamise.
Vahel on nähtud agressiivse vaimsuse murdmise eeltingimusena laialdast haridust. Sellest kõneles ka 1997. aastal Afganistani naabermaal Pakistanis sündinud tüdruk Malala, kõige noorem Nobeli preemia laureaat, kes rääkis eelkõige tüdrukute haridusest. Tema elust võib lugeda paar aastat tagasi ka eesti keeles ilmunud raamatust:  "Ma olen Malala. Tüdruk, kes tahtis haridust, kuid sai Talibanilt kuuli pähe". Haritud ja tööl käivatel naistel on vastandusi otsiva ühiskonna parandamiseks suur potentsiaal. Afganistanis läheb sellega aga veel pikalt aega. Näiteks takistab seda õpetajate ja aktivistide turvalisuse küsimus, ka Malala pere oli sunnitud kolima Inglismaale. On mitmekordselt irooniline, et Laiapea filmi alguses esitatud nõukogude propagandakaadrid toonitavad, et tuldi kaitsma ka õpetajaid ja õpilasi.
„Afganistan. Vangis ja vabaduses“ lõpus näidatakse põgenikelaagri lapsi. Sageli pannakse rasketel aegadel lootus tulevastele põlvkondadele, kuid nähtud filmilõigud erilist optimismi ei sisenda.  Osad lapsed tunduvad olevat juba vangis: igapäevaste karmide olude, nendes oludes sündiva agressiivsuse ja narkootikumide käes. Vähemalt mulle tundub, et filmi lõpukaadrites suitsetab põlvepikkune poisike midagi uimastavat. See tuletab meelde, et üsna vähe on kirjutatud narkootikumide mõjust nõukogude sõduritele Afganistani sõjas, mis võiks olla põnev uurimisteema. Afganistanis aega teeninud sõdurid ja kindlasti ka Hakimov teavad sellest palju.
Kõikjal maailmas populaarsetes Kahlid Hosseini raamatutes vilksavad veel seitsmekümnendatel Kabulis hipid, ta kirjeldab neid näiteks maalilise Ghargha järve ääres: „/../ ning veel paar pikkade juustega habetunud turisti – hipit, olin kuulnud nende kohta öeldavat. Nad istusid sadamasillal, jalad kõikumas vees, õngeridvad käes.“ Korraks puudutab hipide teemat oma raamatus ka Õnne Pärl, ta tutvustab täna Afganistanis töötavat šotlasest veterinaari, kes mäletab uduselt Kabuli kanti oma teekonnal noore hipina Nepaali suunas.
 Tunnistan, et Afganistani keerulistesse teemadesse sisse elades ei paista kusagilt kiireid lahendusi. Üsna masendust tekitav on püüd süüvida ka Hakimovi sisemistesse konfliktidesse ega tema vangistanud sõjapealiku otsustesse. Üks on selge, Hakimovil ei saa lihtne olema ei Afganistani jäädes ega sealt lahkudes.
Afganistani elule optimistlikumaid noote otsides olen sukeldunud pigem fantaasiasse. Nii olen selle riigi viimast neljakümmet aastat kujutlenud hoopis Gharga järve paadisillal tukkuma jäänud hipi õudsa unenäona Afganistani tulevikust. Õngekorgi hüplemine tooks ta reaalsusesse tagasi ning ta taipaks, et nõukogude okupatsioon ja Talibani režiim on olnud vaid vaid halb uni ning ta võib kartmata minna mõnda Kabuli apteeki, et unes nähtud õudus arstirohu nime all müüdava viskiga lõplikult minema pühkida.     


Põlluaasa „Sotsid“ kui kutse tantsida madalate tungide tangot




Lisan siia ka väikese kommentaari, mille kirjutasin artikli ilmumise järel fb-s: Selle artikli ilmumisega täna läks nii hästi kui halvasti. Asi algas sellest, et minu meelest päris jama ei tohi kõvade kaante vahel kirjutada ja olin rahul kui Aro Velmet Põlluaasa raamatu „Sotsid. Interrinde teine tulemine“ ette võttis ja maatasa tegi (Postimees 17.mai). Siis tajusin Jaak Valge artiklis (ilmus Tartu Postimees 14. juuni) ettevaatlikku raamatu õigustamist (võibolla sain valesti aru) ning kirjutasin iroonilise artikli kinnitamaks, et selline raamat pole ei poliitiku ega rahvuskonservatiivi tase ning saatsin paar nädalat tagasi toimetusse. 
Aga artikli ilmumine tuli pisut valel ajal (siin pole loomulikult toimetus süüdi, oleksin ise pidanud oma soovi saatma). Nimelt oleksin laulupeo ajal eelistanud laulupeorahu ja seda ka poliitilistel teemadel. Ning teiseks, Marju Lepajõe ootamatu surm – võrreldes Marju peene irooniaga sai minu kirjutatu robustne ja vähemalt minu mõtetesse see kontrast tungib. 
Teisalt on jälle hea, et artikkel ilmus pärast Mart Helme lahmimist-süüdistamist Tallinna Ülikooli suunas. Põlluaas kasutab oma raamatus sarnast stiili ja meetodit ning erakonna juhtide käekiri avaldub kokkulangevate näidete tõttu veel selgemalt.

Tango on sensuaalne ja dramaatiline tants. See on ilus ja graatsiline kui selleks tantsuks on olemas oskused ja peetakse kinni reeglitest. Kui reeglid hüljata ja tantsukoolis õpitu unustada võib see ilus tants muutuda oma soovide, ihade ja fantaasiate valimatuks eksponeerimiseks.  Pisut sarnaselt võiks iseloomustada ka Põlluaasa raamatut „Sotsid. Interrinde teine tulemine“.  Reeglid, mis eeldavad faktikontrolli, konteksti arvesse võtmist, loogikat jne selles raamatus ei kehti. Piltlikult öeldes on see raamat kutse tantsida madalate tungide tangot.     

Poleemika Põlluaasa raamatu üle on jõudnud ka Tartu Postimehe veergudele. Jätan ajaloo üle vaidlemise ajaloolastele, küll aga püüan mõistatada, mida võis tähendada Jaak Valge („Kas Henn Põlluaas tegi sotsidele liiga?“ Tartu Postimees 14. juuni 2019). märge, et  see raamat „on kirjutatud poliitikutöö kõrvalt ja poliitiku sulega“.  Selguse saamiseks hakkasin Põlluaasa stiili matkides kirjutama raamatud „EKRE. Bolševismi ideede viljakas taasavastamine.“ Esitangi sellest raamatust ühe lõigu:
„Kiiresti võttis EKRE juhtkond üle bolševismile omase kahtlustusmaania ja demokraatia eiramise. Reljeefselt ilmnes see Tartu piirkonna juhi valimistel, kus piirkonna senine esimees Indrek Särg sai erakonna juhtkonna soosingut omavast vastaskandidaadist peaaegu neli korda enam hääli. Tulemuseks oli, et Särg visati erakonnast välja ning koosolek tühistati, seda hoolimata asjaolust, et aukohus selleks põhjust ei näinud. Bolševistlike meetodite omandamine pole ime, sest erakonda juhib kunagi Eesti Raamatu marksismi-leninismi osakonnas töötanud Mart Helme,  EKRE vaimsele poolele aga annab suure panuse Moskvas ka teaduslikku kommunismi õppinud erootikakirjanik ja poliitik Urmas Espenberg.  Kui oluliseks peetakse sidemeid moskvameelsete poliitikutega ka täna väljendub asjaolus, et hiljuti võttis EKRE aupaklikult vastu prantsuse poliitiku Marine Le Peni, kes on Putini poliitika suur toetaja ja Krimmi okupeerimise õigustaja.“

Eelmine lõik ja lubadus raamatut kirjutada olid mõistagi iroonia. Teisalt ka näitlikustamine, mis tunne on „tantsida madalate tungide tangot“. Veendusin, et mina seda hästi üle ühe lõigu ei suuda, Põlluaas suutis 423 lehekülge. Ma pole ka kindel kas sellisele tantsule peab viisi ja sõnad looma just poliitiku sulg.

Jätkates tõsiselt, Põlluaasa raamatust on ilmunud ka põhjalikum arvustus Aro Velmetilt, kes väidab, et Põlluaas toetub sageli valefaktidele, vandenõuteooriatele ja põhjendamatult suurtele loogikahüpetele (Valefaktid, vandenõuteooriad ja põhjendamatult suured loogikahüpped, Postimees 17. mai 2019). Otsustasin Velmeti väidet pisteliselt kontrollida. Selleks otsisin Põlluaasa raamatu registrist üles kohad, kus esines minu nimi ning otsustasin uurida, mida autor on kirjutanud. Register oli küll pisut vigane, kuid leidsin enda nime seitsmel leheküljel viie episoodiga seoses.

Esimest korda mainitakse mind lk 139-140. Põlluaas väidab, et „sotsid ajavad järjekindlalt eesti keelt mitteoskajate kaitsmise poliitikat“, tuues näite, et oli sotsid ja seega ka mina ei toetanud sunniraha tõstmist eesti keelt mitte oskavatele inimeste karistamiseks – esitatud ettepaneku kohaselt oli soov tõsta nii juriidiliste kui füüsiliste isikute sunniraha ülempiiri 640lt eurolt 6400le. Olin tõesti vastu, kuid hoopis põhjusel, et tegemist oli toore eelnõuga. Puudus analüüs, miks tõstmine peaks olema kümnekordne, statistika näitas, et füüsiliste isikute puhul oli rakendatav keskmine sunniraha 60-70 eurot, kehtivast 640 eurost oli enam kui küll. Olime SDEs seisukohal, et sunniraha tõstmine oleks põhjendatud juriidilise isiku puhul.
Järgneval leheküljel Põlluaas väidab, et olen toetanud „kakskeelsuse keeleõppe hiilivat sisseviimist“. Jällegi ei vasta väide tõele, olen sotsidele omaselt toetanud koosõppiva kooli mudelit st eestikeelset kooli.    

Lk 198. Põlluaas väidab, et ma olen õigustanud ERMis „skandaalset kristlasi solvavat eksponaati“ – ERMi avamisel oli külastajatel reformatsiooniga kaasneva pildirüüste näitlikustamiseks võimalik puudutada jalaga lülitit, mille tulemusena Neitsi Maarja kujutis purunes ning taastus pisut hiljem. Seda etteheidet uurides tekkis esimest korda kahtlus, et keerulisemates tekstides orienteerumine ja analüüs võib käia Põlluaasale üle jõu. Minu väide oli, et oleksin hukkamõistmisel ettevaatlik st kõigepealt selgitaksin välja, mida  sellise eksponaadiga taotleti,  võibolla annab seda ümber teha jne. Lähtekohaks oli, et ERMi kollektiiv ei ole kristluse suhtes vaenulik ning kuulab nõuandeid. Tagantjärele võib öelda, et mul oli õigus, sest eksponaat tehti rahuldaval moel ümber. Põlluaasa raamatus järgnes tiraad sotside religioonivaenulikkusest, mis on selgelt eksitav. Just sotsid vedasid eelmises riigikogu koosseisus palvehommikusöögi rühma, kuhu EKRE liikmed üsna harva kohale jõudsid. Ka peapiiskop Urmas Viilma koostatud ristiinimese valimiskompassis jäi EKRE sotsidest omajagu maha.

Lk 206-207. Põlluaas meenutas demokraatiateemalist arutelu, kus ta küsis minult miks erakonna kodulehel pole sõnagi tänapäeva sotsiaaldemokraatia põhiideoloogilt Herbert Marcuselt ja oli pahane, et ma soovitasin tal sotsiaaldemokraatia teoreetilisi aluseid entsüklopeediast vaadata. Tegemist oli ekslikul eeldusel põhineva küsimusega. Herbert Marcusel on tõepoolest olnud vasakpoolsetele teatud mõju, eriti eelmise sajandi kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel, kuid kindlasti pole tegemist sotsiaaldemokraatide põhiideoloogiga. Ning algtõed ongi entsüklopeediast kõige paremini leitavad.

Lk 214. Ehk kõige huvitavam oli minu jaoks etteheide „Jürgenstein väitis koguni, et kirikuisa Augustinus olevat toetanud homoseksualismi.“ Jällegi ei ole Põlluaas mu artiklist aru saanud. Jah, ma tsiteerisin Augustinust, kuid hoopis illustreerimiseks, et homoseksualismi käsitlenud saates „Suud puhtaks“ oli ühe sõnavõtja sõnum täis hoolivust ja armastust. Ma ei nimeta ühtegi nime ning saadet vaadanud artikli lugejal oli vaba voli otsustada, kellest jutt.

Lk 304. Põlluaas väidab, et olin juhtsotside hulgas ÜRO ränderaamistiku vastasel miitingul ja nõudsin sotsidele sõna andmist. Olin tõepoolest riigikogu ees platsil, kuid pisut eemal, nihkusin lähemale kui Indrek Tarand mikrofoni haaras ning sõna andmist kellelegi ei nõudnud.

Kokkuvõttes võin enda näitel öelda, et „Sotsides“ on viis juhtumit, kus mind on mainitud. Ühel juhul autor mäletas valesti, ühel juhul kujutas sündmust ja minu väiteid tendentslikult, ühel juhul toetus valele eeldusele ning kahel juhul ei saanud autor ilmselt minu väidetest aru. Tulemusele mõeldes tahaks ühes Jaak Valgele vastu vaielda. Ta väidab, et Põlluaasa raamatu näol on tegemist on rahvuskonservatiivi tekstiga. Rahvuskonservatiiv on auväärt maailmavaade, mille esindaja ei moonuta tegelikkust ja saab ka poliitikas toimunud sündmustest ning seal esitatud väidetest reeglina aru.



Monday, May 6, 2019

Nepaal 2019, mõned subjektiivsed tähelepanekud ja mõtted


Reisikeppide maja
Professor Kalle Kasemaa loengust tuleb meelde, et ühel islami õpetlasel (nime ei mäleta) oli reisikeppide maja. Võib-olla käis tema juures niipalju õpilasi, et see maja oli nende õppimise ajal kasutusel reisikeppide hotellina, romantilisem versioon võis olla, et õpetusest vaimustunud õpilased unustasid oma reisikepid õpetlase poole ja tema hoolitses keppide eest heaperemehelikult. Nepaal on reisimise koht, matkakeppe müüakse kõikjal ja reisikeppide maja võiks Kathmandus olla küll. 

Matkamine ja trekkimine
Olen vanakooli inimene ja vist ikkagi hoiaksin matkamise ja trekkimise lahus. Aastatel 1982 – 2000 ma matkasin st kandsin oma varustust, püstitasime telgi, tegime ise süüa jne. Natuke olen matkamisest ka oma blogis kirjutanud, eelkõige seoses Urmas E Liivi „Musta alpinisti“ filmiga:  
Trekkimisel on mitmeid variante, kuid meil kandsid põhivarustust kandjad, ööbisime teemajades, kust tellisime ka söögi.
Subjektiivses tunnetuses on sarnaseid asju palju, näiteks tunnen, et keha on valmis, kui hakkan mäkketõusu nautima laskumisest enam, kurude ületamine tekitab ikka erilise tunde jne. Aga erinevused siiski on, matkahigis edasi rühkides võis pudel karastavat õlut ainult silme ees olla, Nepaali teemajades oli see jook 0,65 liitristes pudelites ikka saadaval, lisaks jääb vaatlemiseks-mõtlemiseks trekkimisel ikka ülekaalukalt rohkem aega. Minu puhul on erinevus ka vanuses, romantilised suudlused magamiskottides jäävad matkamise aega.



Mäed
Treki lähtepunktis Jomsomis (seal on ümbruskonna ainus lennujaam) on kõrgust 2700, kõige kõrgem kuru oli pisut üle 4300 meetri. Samas avanes lõputult võimsaid vaateid ümbritsevatele seitsmetuhandestele, paistsid ka kaheksased Annapurna ja Daulagiri, lisaks lõputud kanjonid, jõeorud,  hallid ja punased nõlvad jne. Vahepeal näeb kotkaid kõrgel pea kohal, vahel on nad sinust allpool.
Mäed on paigal miljoneid aastaid. Omamoodi on nende lõputu vaatamine kontrastiks puldiga televiisorile, kus pilt tihti muutub. Kui selline püsiv ilu on pidevalt silme ees, siis selle taustal paljastub kuidagi eriti selgelt väikeste punktivõitude madalus, olgu nendeks siis väiklased rünnakud presidendi suunas või sõimav stiil, mida hellitlevalt nimetatakse reljeefseteks kõnepruugiks.     



Inimesed
Korraldusliku poole eest vastutas matkajuht Nipernaadi reisiklubis tegutsev Kalle Hanseni. Ei oska muud öelda kui ta tegi oma tööd perfektselt. Rahulikult, kuid alati vajalikul hetkel kohal olles, ikka teadis ta ikka õiget liikumistempot ja puhkepauside vajalikkust, tunnetas aklimatiseerumise olulisust jne, ühesõnaga sobivatest saabastest ja reisi liikmete vererõhust kuni finantsilise väljatulekuni oli kõik tema märkamatu ent kindla kontrolli all. Nipernaadi reisiklubi on vahva ja soovitan seda kõigile omast kogemusest, eriti neile, kellel paarikümne aasta tagune matkamise kogemus olemas, kuid vahepeal on pikem paus sisse tulnud.  
Kalle korraldatud matkadel teame üksteise eesnimesid, perekonnanimed saab teada pärast matka. Grupi liikmete loal iseloomustan neid natuke. Oli Tiia, kes muretses maailmas minuga väga sarnaste asjade pärast ning kellega ühise tõsise jututeema leidmine oli sekundite küsimus, siis Anu – vaba ja spontaanne hing, kes mõtestas maailma keelte, reiside ja avatud suhtlemise kaudu, Evelyn, kelle vahe ja analüüsiv mõistus oli sümbioosis empaatia ning sügavate vaimsete otsingutega, Liidia mõjus alati nagu värskendav tuulepuhang, kelle lõputuid kultuurilisi teadmisi vürtsitas mõnus huumor, vahel pisut raskel hetkel vaatasime teineteisele otsa ja kinnitasime kõigile valjult, et tegeleme eakohase tegevusega värskes õhus. Meie kohalik giid oli alati abivalmis Hari, kandjatest lõi viimastel õhtutel sätendama Gurna talent, kes heleda häälega laulu üles võttis ja kõik naised ja mehed mitu korda läbi tantsitas. Kopalist ma fb-s pisut kirjutasin, minu eakaaslane, isepäine, oma füüsilise tugevuse ja inimlike nõrkustega. Ning loomulikult püüdlik Purna, kellest saab ühel päeval väga hea giid.

Muktinathi pühad veed


Religioonid
Nepaalis põimuvad hinduism ja budism. Linnades tuli harva vastu ka moslemeid, ma arvan, et Pokharas nägin läbi bussiakna vilksamas ka kahte ema Teresa õde (võisin ka eksida), kuid nende religioonide kohalolu tundub olevat üsna marginaalne.
Vähemalt pealtnäha on hinduismi ja budismi põimumine harmooniline. Vishnule pühendatud Muktinathi templis, kus voolavad pühad veed, on omad pühad paigad ja tõlgendused ka budistidel. Bhaktapuris elav mandalate maalija Madhu töötas nii budistlikes kui hinduistlikes pühapaikades, aeg-ajalt joonistas oma piltidesse ka hinduistlikke jumalaid (Ganeshat) ja rääkis hindu jumalate kunagistest tegemistest oma kodulinnas vahvaid lugusid.      
Tõsi, mida kõrgemale mägedesse, seda enam hinduism maha jäi. Mustang on üsna puhtalt budistlik, iidsed kloostrid (kus pildistada ei lubata) on filigraansed ja avatud, Meie Isa palve mõttes lugemine ei mõjunud seal subjektiivse tunde kohaselt mingilgi viisil kohatult. Tundub ka, et mungaks saajate soov pole tänases ühiskonnas ka Nepaalis enam loomulik, Mustangi pealinna Lo-Manthangis oli munkasid vaid seitse.  Aga nad on intelligentsed, hiljem Kathmandus oli tore vestlus ühe mungaga, kellega arutasime, kas teatud rituaalid on mulle kui kristlasele sobilikud ja kuidas on religioonide omavaheliste suhetega üldiselt.    



Majandus
Mul pole piisavalt teadmisi, et rääkida Nepaali majandusest üldisemalt. Turism on loomulikult prioriteet, kus reaalseid samme oli näha. Lennujaama laiendati, hotelle ehitati ja täiustati (Pokharas oli näha mõne katusebasseini ehitust, supeldes oleks hea ilmaga näha Machapuchare tippu). Mustangis täheldasin ka suurt teede ehitamist (mis küll osaliselt teisest otsast lagunesid) ja suurte õunapuuaedade rajamist. Teatud edasiminekut oli ka prügimajanduses (matkaradadel olid mõned kastid pudelitele ja plastikule), tagasiteel lend hilines ja ööbisin Dohas, kohtasin seal taanlast, kes õpetas Nepaalis kohalikele säästlikku metsandust (eesmärgiks ka linnupesade kaitse). Aga majandusest täpsemaks teadasaamiseks ongi põhjus veelkord sinna maale naasta.