Monday, January 14, 2019

Eksimine ei tähenda eksitusse jäämist

See oli vist unenägu?

Ilmunud Tartu Postimehes: 
https://tartu.postimees.ee/6498141/toomas-jurgenstein-eksitusele-ei-jargne-poomist


Lugesin EKRE liikme Kenno Põltsami karmi reaktsiooni erakonna Eesti 200 kohta, mis oli suunatud muuhulgas ka eestlasi-venelasi algselt eristavale ja siis kokkuviivale plakatiaktsioonile („Piinlik, Eesti 200“ PM 10.02.2019). Kindlasti oli väljatoodud kriitikas ka õigustatud väiteid, kuid pisut kujundlikult öeldes ma arvan, et pärast ühe erakonna eksimusi ei tohi üldistavat hukkamõistupedaali päris põhja vajutada.

Ma ei kahtle selles, et Eesti 200 plakatiaktsioon oli ebaõnnestunud. Näen siin eelkõige kahte suurt küsitavust. Esiteks, poolikut sõnumit võib välja anda siis, kui suudad kontrollida sõnumi teist poolt.  Toon näite usundiõpetusest, mis on mu eriala. Igas religioonis esineb äärmuseid ja nende tutvustamine on osa õppeprogrammist. Samas ei jää äärmus domineerima, sest seda tasakaalustab religioonide pealiinide käsitlemine ning kogu õppetöö kriitiline ning avatud foon. 

Eesti 200 plakatite puhul ei olnud garantiid, et eesti-vene  kogukondade lahutatust rõhutav pool ning sellele päev hiljem järgnenud lahendust pakkunud sõnum tervikuks kokku seotakse.  Pigem hakkasid kogukondade eraldatust rõhutanud plakatid elama oma elu. Ma arvan, Eesti 200 plakatiaktsioon polnud pahatahtlik, kuid oli kindlasti läbimõtlematu,  lisaks mõjutas seda kogenematus ja liigne poliittehnoloogia usaldamine.

Teiseks, ma kipun kahtlema, kas kahe kogukonna eraldatuse teema on ikka olnud nii peidetud, et seda pidi šokiplakatitega  võimendama. Integratsiooni alal tegutseti pidevalt, noorte inimeste hoiakud muutusid, keelekümblus levis. Teemat käsitleti nii akadeemilisel kui poliitilisel tasandil, olgu näideteks „Eesti inimarengu aruanne 2016/2017“ või erakondade arutelud eestikeelsest haridusest. Vähemalt minu tuttavate hinnangul lõid need plakatid valusalt inimesi, kes siiani olid püüdnud eesti-vene kogukonna vahel sildu rajada, ühtsest haridusest  rääkida jne. Erakondliku tähelepanu saamiseks ei ole hoolimatus inimeste vastu kunagi hea ja õigustatud.

Samas on ka teised erakonnad kasutanud küsitavaid plakateid. Ma pole sugugi kindel, kas Eesti 200 plakatid olid millegi poolest vastuvõtmatumad kui pooleteist kuud varem Toompeal ränderaamistiku vastasel meeleavaldusel kantud võllapuu ja oma südametunnistust jälgivaid inimesi reeturiteks tembeldavad ja reeturitele reeturi palka nõudvad plakatid. Mulle tundub, et kriitikaga kellegi suhtes peaks alati kaasas käima ka enesekriitika.     

Kindlasti teevad vigu kõik erakonnad. Sotsiaaldemokraadina võin näiteks julgelt tunnistada meie hiljutist viga, et me ei suutnud ränderaamistikku ja sellega seondavat temaatikat piisavalt selgelt ja arusaadavalt selgitada.   

Filosoofilise alusena olen vigade tegemise hindamisel suuresti nõus kirikuisa Aurelius Augustinuse (354 - 430) öelduga, et inimlik on eksida, kuid kuratlik kõrkus tõttu eksitusse jääda. Nii olen kokkuvõttes väga rahul, et olen eksiva erakonna liige. Oma ekslikkust tunnistav erakond ei kaldu äärmustesse, võtab oma väärtuseid tõsiselt ning on kirglik ka keskteel olevat seisukohtade kaitsmisel.   

Saturday, January 12, 2019

Vahekokkuvõte valimisjooksust


Kümmekond aastat tagasi tundsin, et füüsiline vorm läheb väga käest ja hakkasin tasapisi jooksmas käima. Alates 2012. aastast olen sügiseti osalenud Tartu jooksumaratoni 10 kilomeetri jooksudes ning seda valimistele üle kandes võin hetkel kujundlikult öelda, et valimisjooksuga olen praegu kusagil Karlova majade vahel, kuid Annelinna sild juba paistab.

Teen nüüd mõned tähelepanekud erakondade hetkeseisu kohta.

Keskerakond rõhutab õiglast riiki ja iseenda muutumist.  Nende esindajad on nähtavad, liiguvad palju üritustel ja koosolekutel, samas artiklite ja filmiklippide pool neil liiga tugev ei ole. Vahel imestatakse, kuidas hoolimata sageli väga üldisest jutust peaminister  Jüri Ratas nii populaarne on. Võin oma kogemuse põhjal öelda, et Jüri on hooliv ja sümpaatne juht. On pigem reegel, et pärast mõnda pingelist hääletust tuleb õhtul peaministri kõne või sõnum, kus ta südamlikult istungi tulemuse eest tänab. Jah, ka minul on raske uskuda, et ta ei teadnud erakonnale toodud sularahast, kuid arvatavasti see miniskandaal teda väga ei kahjusta. Keskerakond on stabiilne erakond, kus reitingus pole oodata tänasest tasemest liiga suurt tõusu ega langust.  

Mulle näib, et Reformierakond pole oma potentsiaali täielikult avanud ning ma olen hakanud arvama, et äkki ei avagi. Väljapoole väga seda ei paisata, kuid aiman erakonna sees sisemisi pingeid. Avalikkuses sagedamini esinejatest on Jürgen liiga terava ütlemisega (tema mõistust ma igal juhul tunnustan), Kaja Kallas ei mõju alati usutavalt, Aivar Sõerd on väga ühe teema mees (omas teemas on ta kahtlemata hea). On tõsisasi, et Reformierakonnaga võistleme me päris suurte hulga nooremate valijate pärast. Kaotasime valijaid siis, kuid Urmas Reinsalu umbusaldamisel ei suutnud me väärtuspõhiseks jääda, kuid usun, et vähemalt osa võitsime tagasi, kui rändedebatis Reformierakond väga kõikuvaks osutus. Tartus on Reformierakonnal väga tugev sümpaatsetest inimestest koosnev nimekiri (kellest suure osaga hästi läbi saan) ning nendega võistlemine ei tule kindlasti kerge.

EKREl on seni kõik ettevõtmised läinud pärivoolu, kuid paar takistavat asjaolu on viimastel kuudel ilmunud. Ühtpidi on Isamaa hakanud ühele valijagrupile alternatiivi pakkuma, teisalt hakkab kogunema neid, kellele erakonna perekonna kesksus takistuseks on (näiteks Maria Kaljuste ja tema toetajad). Ka avaldatud nimekirjad ei ole just liiga tugevad ning programm selgelt nõrk ja populistlik. Kõigest hoolimata on EKRE seis hea, nad kõnetavad valijaid kelle ülesleidmisega on teistel erakondadel raskusi, neil on oskus end ühel ajal tugevana ja ohvrina näidata ning hetkeseisuga teevad nad korraliku tulemuse. Arvan, et valimisteni jäänud aeg mängib pigem nende kahjuks.

Isamaal on viimastel kuudel läinud päris hästi. Neis on jälle näha entusiasmi, enesekindlust, aktiivsust jne. Üles tõstetud teemad on küll vastuolulised, näiteks neid analüütikuid, kes pooldavad teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmist, on selgelt vähemus. Mündi teine pool ongi, et Isamaa väikese tõusu taga pole niivõrd sisuline tugevus kui paks rahakott ning massiivne kampaania. Tartus on esikolmikus küll väga tugevad, kuid üsna ühetüübilised mehed, kes ilmselt ka üksteise hääli söövad. Kõigest hoolimata on Isamaa seis praegu mõõdukalt optimistlik.  

Vabaerakonna kohta ütlen kohe, et Riigikogus on selle erakonna inimesed olnud mul väga sümpaatsed, kuid ma ei näe võimalust, et erakond künnist ületab. Ei usu, et Juku-Kalle Raid siin olulise muutuse toob, ehkki elevust tekitab ta kindlasti. Siiski tahan Vabaerakonna ees mütsi maha võtta, sest nad kannavad oma seisundit stoiliselt ja väärikalt.  

Eesti 200 hindamisel olen kõige ebakindlam. Paljud ideed mulle meeldivad, kuid nad on minu arvates teinud kaks suurt viga. Päris oluliseks eksimuseks loen kultuuriinimestelt nime Eesti 200 kaaperdamist (olen Kärt Summatavetiga ja Mart Meriga sellel teemal rääkinud, see oli tõesti kaaperdamine ilma vabandamiseta). Teiseks plakatiskandaal, millega tehti haiget integratsiooni teemaga pikalt tegelenud inimestele. Kaks eksitust ja mõlemal juhul pole hoolitud inimestest. Samas on selge, et uutele tulijatele peab võimaluse andma ja enamik Eesti 200 inimesi ei ole nende vigadega seotud.  Siiski on minu jaoks on küsimus, kas nad  suudavad esile tõsta sisu kui seni on domineerinud juriidika ja poliittehnoloogia.

Elurikkuse erakonda ja rohelisi vaatan koos. Mulle tundub, et  reaalsus on karm, eraldi toimetades jäävad loodushoiule suunatud jõud parlamendist välja. Rail Baltic pole enam see teema, mis inimesed käima tõmbaks. Rohelised jõud on sümpaatsed, kuid kopeerin siia kommentaari, mida ütlesin fb-s kui kuulsin uue erakonna loomisest: Olen kuulnud kümnekonnast nimest, kes on seotud tekkiva Elurikkuse erakonnaga. Enamasti on need minu põlvkonnakaaslased (nende seas ka häid tuttavaid), inimestena kahtlemata targad, ühiskonna pärast südant valutavad ja vabadust armastavad, mitmed nende ideed on mulle lähedased. Hakkasin mõtlema, miks pole mul isegi mõtet tulnud nendega ühineda? Üsna spekulatiivse üldistusena pakuks välja, et Elurikkuse inimesed usuvad pisut enam imedesse, kuid ei ütle seda välja. Mina ütlen välja, et usun imedesse, kuid olen üsna pessimistlik, et juhtun mõnes neist osalema. 

Viimaks peatun oma erakonnal, sotsiaaldemokraatidel. Ma arvan, et kampaania on meil käivitunud päris hästi, programmil pole ka viga. Tean, et veri on paksem kui vesi, kuid meie valimisklippi pean ülekaalukalt kõige paremaks, ränderaamistiku debattides säilitasime väärtuspõhisuse, tean, et Indrek Tarandi tegutsemisele on erinevaid hinnanguid ka erakonna sees, mina olen oma toetust paaris artiklis põhjendanud.  Usun, et kui suudame kampaanias hoida empaatilist, helget ja väärtuspõhist joont, siis on meil päris head võimalused oma toetust kasvatada – selle aasta esimesed reitingud ongi olnud üsna julgustavad.

Saturday, December 29, 2018

Kolm esimest lubadust valimisteks

Minu esindusnägu lähenevatel Riigikogu valimistel  

Valimised terendavad juba paari kuu pärast ning enamikku kandidaatidest vaevab muu hulgas ka küsimus, kuivõrd suudab ta oma isiku, isiklikud ideed ja tugevused koduerakonda toetama panna. Jõulude ajal tuligi mulle pähe kolm teemat ja nendega seotult mõtlesin välja kolm esmast valimislubadust, milles end enam-vähem koduselt tunnen ja mis on vähemalt minu hinnangul SDE ideede ja väärtustega heas kooskõlas. Esimene on üsna konkreetne, teine üht kindlat valdkonda puudutav ja kolmas üldine.
Kõigepealt ma arvan, et Riigikokku on jätkuvalt vaja inimesi, kes lähiminevikus on reaalselt tajunud, mis koolis ja klassis igapäevaselt toimub. Ta võiks olla sõbrasuhetes tänaste ja paarkümmend aastat tagasi kooli lõpetanud õpilastega ning on valmis igal hetkel taas õpetajana klassi ette astuma. Selliselt platvormilt on lihtsam hakata lahendama kooli tulevikku puudutavaid küsimusi. Minu jaoks on kooli probleemidest üheks olulisemaks õpetajate järelkasv, sest kui sellel alal midagi ei muutu, on 5-6 aasta pärast juba halvasti – lihtsalt paljudes kohtades pole kedagi klassi ette saata. Palk on vaid üks komponent, usun, et kui suudame viimasel ajal toimunud aastase 100 eurose palgatõusu sammu pisut pikendada ning garanteerida, et alampalgale lisaks ette nähtud 20% õpetajate töötasust jõuab tõepoolest kooli, on palgaga päris hästi. Raskem küsimus on stereotüüpide muutmine, noort õpetajat toetav koolikorraldus, mõistlik töökoormus jne. Ning noorte õpetajate soosimine peab kindlasti kaasas käima vanema põlve õpetajate tunnustamisega, kes on Eesti kooli hoidnud üsna kitsastes oludes. Usun, et õpetaja ameti populaarsemaks muutmine on üks konkreetne ülesanne, mille lahendamisele suudan Riigikogus kaasa aidata.
Teiseks nimetan avatud ja dialoogilise religiooni nähtavaks tegemist. Tunnistan, et tõuke selliseks lubaduseks sain portaali Objektiiv hiljutisest saatest, kus Varro Vooglaid kinnitas, et sotse ja eriti minusugust ei tohiks üleüldse kirikus armulauale lubada (https://www.youtube.com/watch?v=WqzznWP-Hd4 , vaadata alates 40.30 umbes üks minut) – eks ma pean Varro Vooglaiu ja teise saatejuhi Markus Järvi eest kindlasti mõne palve lugema, nad on pühendunud inimesed, kuid minu tee on teine. Seoses kooseluseaduse ja ka ränderaamistiku aruteludega on religioossed argumendid üsna jõuliselt sisenenud ühiskonna üldisesse debatti. Tahangi seista selle eest, et ühiskonnas oleks enam nähtav religioon, mida esindavad näiteks Annika Laats, Ain Riistan,  Anne Kull, Roland Karo, Marju Lepajõe, Mart Salumäe, Johann-Christin Põder, Triin Käpp jpt ning minu arvates ka Vello Salo, Kalle Kasemaa ja Toomas Paul. Kindlasti ei ole loetletud inimesed usuküsimustes kõiges ühel meelel. Kuid minu kogemuse kohaselt esindavad nad religiooni, mis on avatud ja kriitiline, humoorikas ja naeratav, kindel, kuid halastav, tolerantne, õppiv ja mitmekesine. Tean ka seda, et ainult avatud ja dialoogiline religioon tagab selle, et noorem põlvkond ei astuks usust lihtsalt mööda. Eestis ei ole riigikirikut, kuid Riigikogus oleks mul võimalik avatud religioossuse võlu ja valu laiemalt tutvustada.
Kolmandaks püüan seista selle eest, et inimestega ei manipuleeritaks. Tean, et inimloomus on nõrk ning hüüded „Lööge ta risti!“ tekivad kergesti, olen kunagi ka ise selliste hüüdjate hulgas olnud. Hiljuti nägin üsna lähedalt, kuidas on inimeste teadmatust kasutades manipuleeriti nendega debatis ränderaamistiku üle. Ma saan aru, et ühiskonnas on olemas tundlikud teemad (olgu lisaks ränderaamistikule nimetatud näiteks metsaraidega seotud teemad, Rail Baltic, kooseluseadus jne), kuid debattides on alati võimalik destruktiivseid äärmuseid vältida. Usun, et mul pisut annet paljusid teravaid teemasid pisut rahulikuma debati poole suunata, seda nii oma fb seinal, Riigikogus kui ka tänaval.   
Lisasin lõppu meenutuseks eelmiste valimiste reklaami.
       

Thursday, December 20, 2018

Aeg annab arutust


Tõstsin oma viimase ränderaamistiku teemal kirjutatud artikli ka blogisse. Ma pole kindel, kui oluliseks see teema valimiste eel jääb, ÜROs oli hääletus ära, 5 riiki olid vastu, 12 erapooletut ja 152 poolt. Kui vahepeal levitasid kompakti vastased kindlas kõneviisis infot, et näiteks Belgia ja Taani raamistikku ei toeta, siis ometi need riigid seda tegid. Hea Veiko Spolitis lahkas Läti probleeme (EPL: Lätis kukutasid rändeleppe Nõukogude kolonialistid) ja ei välista, et mingil hetkel Läti raamistikuga siiski ühineb: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/veiko-spolitis-latis-kukutasid-randeleppe-noukogude-kolonialistid?id=84801613

Tunnistan, et viimaste nädalate poliitilised sündmused on olnud üsna vihased ning mulle väga meeldis SDE reklaamklipp, mis kontrastiks oli helge, avatud ning rõõmus. Kui me sarnast helget meeleolu suudame jätkata, siis teeme valimistel oma tulemuse ära.  

https://www.youtube.com/watch?v=28e_P17DSqc

Ränderaamistik usulises puhastustules

Ilmunud Postimehe portaalis:
https://arvamus.postimees.ee/6480457/toomas-jurgenstein-randeraamistik-usulises-puhastustules?fbclid=IwAR338Eo4c9YmG0fwfgMI-wjJVuA4LfQ25-5axEHQPsPKNTW_AZru6PZPTs4

Möödunud nädalal juhtisin Riigikogus koos Anneli Otiga palvushommikusööki. Teemaks oli paavst Franciscuse poolt Eestis öeldud mõte, et hea elu ja hästi elatud elu pole päris samad asjad. Hommikusöögile oli tulnud kõikide Riigikogu fraktsioonide liikmeid, erinevate kirikute ja koguduste vaimulikke, valdade aktiviste, kultuuriinimesi jne. Teemat aitasid lahti mõtestada baptisti pastor Meego Remmel  ja Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor Einike Pilli, huvikeskuse Kullo lapsed mängisid flööti, hommikusöögi jooksul kuulasime veel mitmeid meeldejäävaid sõnavõtte.
Paar päeva hiljem tekkis mul palvushommikusööki meenutades tugev paralleel arutlustega ränderaamistiku ümber. Hommikusöögil olid koos inimesed, kes said religioossest usust väga erinevalt aru. Mõned minusugused, kellele on ülimalt kristlik tegu kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmine, teisalt oli kohal inimesi, kellele evolutsiooni aktsepteerimine on patt, oli traditsioone ülimaks pidavaid õigeusklikke, utilitarismist lähtuvaid praktilisi inimesi jne. Ometi mahtusid need inimesed ühise laua taha ning aruteludes paavsti sõnade üle otsiti seda, mis ühendab. Mulle tuli mõte, et selline toimimine on väga sarnane aruteludega ÜRO ränderaamistiku üle. Ligi 200 väga erinevat riiki püüavad ÜROs rände probleemi lahendamiseks ja selle leevendamiseks ühendavaid seisukohti leida.
Võib-olla advendiaja tõttu tekkis mul auahne mõte ränderaamistiku üle otsustamiseks veel usulisi paralleele otsida. On ju paljud kirikud ja kiriklikud organisatsioonid, näiteks katoliku kirik, Kirikute Maailmanõukogu ja Luterlik Maailmaliit, toetanud ränderaamistikku ja kutsunud üles oma kirikuid olema ränderaamistiku selgitamisel lausa eestkõnelejateks. Luterlasena esitan järgnevalt oma arusaama ränderaamistikule lähenemiseks lähtudes eelkõige paralleelidest Piibli mõistmisega.
Hakates Piiblit lugema ilma ettevalmistuseta, võib tänapäeva inimene öelda, et selle raamatuga on midagi valesti, sest mõistusega on üsna võimatu aktsepteerida seitsmepäevasest maailmaloomisest, vastuolusid esimese ja teise loomisloo vahel, Eeva loomist mehe küljeluust jne, kõiki nimetatud lood asuvad  kohe Piibli alguses. Aga teoloogilist haridust natuke nuusutanule on ülihuvitav jälgida, kuidas põimuvad Piiblis eri aegadel kirjutatud tekstikihid, missugused väited on seotud ajastuga, kui tekst kirja pandi jne. Teoloogid ei võta tõsiselt neid, kes ilma ettevalmistuseta pühakirja teksti seletavad, kindlasti kehtib sama põhimõte ka rahvusvaheliste kompaktide puhul.

Ühtpidi hoiatab pühakiri ise oma sisu raskuse eest. „/../ kus on raske aru saada mõnest asjast, mida õppimata ja kinnitamatud inimesed nagu muidki kirju väänavad iseeneste hukatuseks“ kirjutatakse 2. Peetruse kirjas (peatükk 3, salm 16). Teisalt räägitakse sarnaselt ka kiriku poolt, näiteks vaimulik Toomas Pauli leeriõpikus „Maise matka poolel teel“, kus ta hoiatab religiooni lihtsustajate eest, öeldes, et „need sarnanevad inimestega, kellel pole muud kui vana binokkel ja sellega taevast vaadeldes püüab parandada astronoomide tööd.“ (lk 24). Küll aga julgustavad kirikud pühakirja mõistmiseks lugema selle kohta kirjutatud raamatuid ja artikleid ning ka piibli tähenduse üle arutama. 
Ma pole kindel, kas selline kodutöö on ränderaamistiku üle seisukoha võtjatel alati tehtud.
Ilmselt ei piisa ränderaamistiku kohta otsuse tegemiseks ainult selle teksti lugemisest, vaid vajalik on pisutki lugeda ÜRO toimimisest, missuguste ÜRO algatustega on Eesti seni ühinenud jne.  Ning igal juhul on vajalik tähele panna ka asjatundjate artikleid ja sõnavõtte antud teemal, olgu seisukoha avaldajaks siis professor Lauri Mälksoo, mitmekordse peaminister Mart Laar, pikaajalise diplomaat Paul Teesalu, ÜRO toimimist hästi tundev Marina Kaljurand, väga pikaajaline poliitik kaitseminister Jüri Luik,  Europarlamendi kogemusega Urmas Paet jt.

Võttes ränderaamistiku mõistmiseks eeskuju usuliste tekstide tõlgendamisest olen leidnud, et olulisi otsustamise kohti on seal eelkõige kaks. Esiteks, kas ränderaamistik kohustab meid tegema midagi niisugust, mida me ei taha või milleks me valmis ei ole? Selles küsimuses on minu jaoks kõige autoriteetsem õiguskantsler Ülle Madise selge seisukoht, et ÜRO ränderaamistik ei ole meile siduv ja oma migratsioonipoliitika kujundame me ise.

Teiseks jääb küsimus, kas me tahame olla laua taga, kui migratsiooniga seotud probleeme ÜRO tasandil arutatakse? Suurem osa diplomaatidest ja välispoliitika ekspertidest on siin vastanud jaatavalt või mööndustega jaatavalt, ka terve mõistus ütleb, et halb kontakt on alati parem sellest kui kontakti ei ole. Siiski mõistan ka neid inimesi, kelle arvates on ränderaamistiku arutelu näol tegemist üsna viljatu jututoaga, kuhu pole mõtet aega ja energiat panustada. Üsna mõistmatu olen aga nende jõudude suhtes, kelle kinnitusel on juba ühise laua taha rännet arutama minemine riigi jaoks katastroof.




Tuesday, December 11, 2018

Eksiva erakonna eelistused!


Arutlused paar nädalat tagasi Riigikogu eest toimunud ränderaamistiku vastase meeleavalduse üle ei ole küll veel päriselt vaibunud, kuid ma teen omapoolse kokkuvõtte. Ehkki üritust filmiti mitme kaameraga ja sündmused on fikseeritud,  jätkus sündmuste tõlgendamist ja üldistamist pikaks ajaks.  Aeg-ajalt võib selleteemalisi artikleid lugedes leida viiteid, et seal sisaldub viimaks tõeline selgitus sündmuse kohta st paljud eelnevad artiklid on olnud kallutatud ehk ekslikud. Viimane seisukoht tekitaski idee, et huvitav oleks vaadata konfliktis peamiselt osalenud erakondi eksimatuse – ekslikkuse skaalal. Ütlen ette, et suur osa minu jutust on kirjutatud kerge irooniaga.

Alustan sellest, et mulle meeldib olla eksiva erakonna liige ja sotsid kahtlemata seda on. Viimasel ajal oleme palju eksinud, näiteks oli liig nõudmine justiitsminister Urmas Reinsalu tagandada, ränderaamistiku vajalikkuse selgitamine ühiskonnale pole siiani piisav jne. Filosoofilise alusena oleme eksimise teemal suuresti nõus kirikuisa Aurelius Augustinuse (354 - 430) hinnanguga, et inimlik on eksida, kuid kuratlik kõrkus tõttu eksitusse jääda.

Mulle tundub, et EKRE juhid näevad end pigem eksimatutena. Nii parandavad nad ka oma liikmeid, kui nende seisukohad liialt lumehelbekeste sarnaseks on osutunud. Näiteks EKRE kristlaste ühenduse kirjas meeleavalduse kohta („EKRE kristlaste ühendus kutsub üles nägema Toompeal toimunu tegelikku tausta“ Uued Uudised 30.11.2018) iseloomustati Indrek Tarandile kaamerasilma poolt fikseeritud jalalöögi andnud meest kaastundlikult, „õnnetu Eesti meest, kes enesevalitsuse kaotas“ ja „Eestit armastav kodanik“. EKRE aseesimees Henn Põlluaas parandab otsustavalt selle nõrkushetke: „Aga kust me teame, äkki oli jalahoop tagumikku provokatsiooni osa?“ („Mis toimus tegelikult rändepakti vastasel meeleavaldusel“ Postimees 06.12.2018). Samas artiklis parandab Põlluaas ka politseid, kes tunnistas Tarandi kaineks, veel enam, parandab ka arste, tuletades meelde 2009. aasta Indrek Tarandi ja Kadri Simsoni mikrofoni tüli, pärast mida arstid kinnitasid, et Tarand oli kaine.

Põlluaas on samas artiklis kindel, et ei eksi, kui ta toob välja olematu seose Aitab Valikust Poliitikast ja sotside vahel ning levitab teadet, et selle liikumise korraldatud meeleavaldusele oli tulnud kaks noort inimest, kes rullisid korraks lahti plakati „Ansip ja Savisaar võlla!“. Korraldajad palusid selle plakati kohe kõrvaldada, mida ka tehti. Põlluaas näeb siin eksimatut analoogiat Toompeal kantud võllapuude ja inimesi mõnitavate plakatitega, mille kohta Mart Helme sõnas, et see on rahvakunst.

Peatun järgnevalt religioossel teemal, Jevgeni Ossinovski pöördumist Eesti Kirikute Nõukogu poole pidas Henn Põlluaas eksimatult silmakirjalikuks ning tõi tõestuseks väite, kuidas sotsid kaitsesid ERMis Neitsi Maarja jalgadega tagumist. Mulle meenus, et kirjutasin tõesti sellel teemal isikliku arvamuse (Ma oleks ERMi Neitsi Maarja kujutise hukkamõistmisel ettevaatlik, Postimees 03.10 2016), kuid ilmselt eksisin, lootes, et EKRE aseesimees on nende argumentidega tutvunud. Vast ainuke koht, kus EKRE on tõeliselt eksinud oli Eesti hümni kaitseks välja saadetu trükis, kus eksiti nii hümni autori nime kui pealkirja kirjutamises.

Sotside teadmatust ja ekslikkust religioossetes asjades väljendab näiteks ka see, et me tõesti ei tegele teemaga, kuidas suhtub Jumal kellegi jalaga löömisse. Tõsi, olen kuulnud, et mõned meist on kasutanud kirikuringkondadeski levinud kujundlikku ütlust, et jalaga lööja jalg kasvab hauast välja. Mul on tõsiselt hea meel, et Peeter Espak on oma teadmisi sellel teemal jaganud (Jumalal on täiesti ükskõik sellest, kes keda jalaga tagumikku lõi, EPL 05.12.2018) ning nimetatud problemaatika laiema uurimise jätavadki sotsid hea meelega Peeter Espakile ning tema Ühiskonnauuringute Instituudile.

Küll aga pöördus SDE juht Jevgeni Ossinovski tõepoolest palvega Eesti Kirikute Nõukogu poole rääkida täna eestimaalastes erimeelsusi tekitavast ränderaamistikust ka usulise armastuse universaalses keeles. On ju palju kirikud ja kiriklikud organisatsioonid, näiteks Luterlik Maailmaliit, kutsunud üles oma kirikuid olema ränderaamistiku toetamisel ja selgitamisel lausa eestkõnelejateks. Mul ongi hea meel, et peapiiskop Urmas Viilma on seda teemat rahulikult juba käsitlenud (Üle piiri minna on lihtne, piiri pidada aga väga keeruline ERR 05.12.2018).  

Kokkuvõttes olen väga rahul, et olen eksiva erakonna liige. Oma ekslikkust tunnistav erakond ei kaldu äärmustesse, võtab oma väärtuseid tõsiselt ning on kirglik ka keskteel olevat seisukohtade kaitsmisel.    

Wednesday, December 5, 2018

Hirmude võitmisest


Ilmunud Tartu Postimehes:
https://tartu.postimees.ee/6468582/toomas-jurgenstein-hirmu-voitmine-vabastab?fbclid=IwAR3USwOkSuQe_YKnGZ0WT1KYZegUISDBq7ziGqRrjqLTGWT8hHt0_jXz140

28. novembri esimeses stuudios kinnitas EKRE juht Mart Helme, et EKRE korraldatud miitingul toimunud rüseluses oli süüdi vaid Indrek Tarand ja reeturite võllapuu on igati sobilik rahvakunst. Selline seisukoht sundis oma vaatenurga antud sündmusest kirja panema.

Panen ka pildi, kus järgnevalt kirjeldatud plakatid peal on.



Vaatan fotot, kus on näha kaht EKRE esmaspäevasel miitingul osalejat. Üks neist kannab plakatit, millel on president  Kersti Kaljulaidu kujutatud moslemi mehena, seal on ka kiri: „EESTI RAHVA REETUR NR 1“, lisaks vabamüürlikud ja islami sümbolid. Teisel on käes korraliku puusepa oskusega tehtud võllapuu, mille küljes on selgitav silt „REETURITE VÕLLAPUU“ ja sinna on üles riputatud mikser. Nägin neid plakateid ka reaalelus üsna lähedalt, otse Eesti Vabariigi Riigikogu ees. Miitingu korraldajad kirjeldatud plakateid ei keelanud.

Sotsiaalmeedias on levitud fotot meeleavalduselt Aitab Valelikust Poliitikast. Meeleavaldus toimus Tartus, ise ma seal ei olnud. Seal on taust teine ja plakat valetab. Esiteks ei ole pildil olevas tekstis viidatud seost Aitab Valelikust Poliitikast ja Harta 12 vahel. Teiseks, pildil olev plakat oli meeleavaldusel väga lühikest aega, kuna see paluti kohe kõrvaldada, mida ka tehti.





Olin kaks päeva enne EKRE miitingut kirjutanud kümme käsku riigikogulastele, kes hakkavad ÜRO ränderaamistikku arutama (ilmus ka EPLi portaalis 26.11.2018 kell 8.58). Kümnendaks käsuks olin kirjutanud: „Kui Sa tunned, et suudad rahulikuks jääda, siis mine esmaspäeval kindlasti meeleavaldajate juurde ja suhtle nendega!“

Tekst täielikult: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-riigikogu-istungi-eel-sa-ei-tohi-seoses-randelepinguga-kedagi-hirmutada-ega-kutsuda-ules-vagivallale?id=84554599

Tagantjärele oli mul väga hea meel, et  rahvaga olid suhtlema tulnud paljud riigikogu sotside fraktsiooni liikmed ja ministrid, viibisin seal ka ise. Saan inimeste segadusest ja kartustest aru ning nii mõnigi jutt protestima tulnud mehe või naisega sobis, üle hulga aja kohtasin paari vana tuttavat, olin uhke kui nägin Sven Mikserit, Indrek Saart ja Hannes Hansot rahulikult selgitusi jagamas. Ma usun, et nende soliidsus ja argumendid mõjusid rohkem kui see esimesel pilgul välja paistis.
Aga miitingu edenedes köeti meeleolusid üles ning see, mis platsil toimus, oli kokkuvõttes väga kurb. Minult küsiti, et kuidas ma seda teoloogina selgitan. Ei osanud alguses midagi vastata, aga mingil hetkel mõistsin, et see on inimloomuse osa, mis nõuab kellegi risti löömist! Pühakirja tsiteerides: Nemad aga ajasid peale suure häälega nõudes, et Jeesus löödaks risti, ja nende kisa võttis võimust. (Luuka evangeelium 23:23).

Tulen nüüd palju kõneainet pakkunud Indrek Tarandi protesti juurde. Alustan kaugemalt, jõululaupäevast üle 25 aasta tagasi. Tudengina läksin ka mina tollel õhtul Raadi kalmistule, ettevaatlikult liikusin mööda ka küünlasäras Julius Kuperjanovi hauast. Aga samal õhtul oli ka neid tudengeid, kes läksid Kuperjanovi hauale julgelt ja otsekoheselt. Nad visati ülikoolist välja ja saadeti pikema jututa nõukogude sõjaväkke, Indrek Tarand nende seas. Kui nõukogude ajal oli kuulekuse üheks meetodiks hirm, siis lootustandvalt mõjusid teated, kui keegi oli siin või seal selle hirmu ületanud.

Hirm oli taotluslik ka esmaspäevasel miitingul. Oli selle külvamise viisiks siis erineval viisil Eestit armastavatest inimestest osade tembeldamine reeturiteks, võllapuuga vehkimine, agressiivsed loosungid jne. Aga Eestis on vaba maa ning vastutustundlik vabadus on hirmutamise vastu parim rohi. Samas möönan, et paljudele nõukogude ajast pärineva hirmu taagaga inimestel, ka minul,  on omajagu raske seda hirmu ületada. Siiski üritasin miitingul seda teha. Näiteks pärast üht sõimuvalingut, mis seondas rändeleppe reeturlusega ja otsis vastutajaid, tõstsin ka mina käe püsti, hüüdsin, et olen sots ja toetan ränderaamistikku. Mulle tundubki, et tänase pingelise olukorra leevendamise üheks võtmeküsimuseks on eneses vastutustundliku vabaduse ülesleidmine ja teistega jagamine.

Tunnistan, et minu tagasihoidlik avaldus tekitas intensiivse vabanemistunde. Natuke isegi religioosse ekstaasiga võrreldav.

Indrek Tarand tegigi seda, jagas miitingul kohaletulnutega ja järelkajana meedias vastutustundliku vabaduse sõnumit. Tema spontaanne sõnavõtt aitas paljud välja uimast, justkui olekski normaalne, et riigikogu ees annavad tooni labased plakatid ja võltsitud sõnum. Samas näitasid  järgnevad sündmused ka ülesköetud inimeste ettearvamatust ja tsiviliseeritud piiride haprust. Meil oli lapsepõlves poistekambas selge reegel, maaslamajat ei lööda. Sellest astusid üle ainult argpüksid, nagu olid kahtlemata ka jalalöökide andjad.

Meediast käis läbi uudis, et Varro Vooglaid kutsuti politseisse tunnistusi andma. Ka minu kutsus politsei välja, ehkki midagi erilist mul öelda ei olnud, kaamera fikseeris loo detailsemalt kui minu silm.

Olen miitingu korraldajate poolt kuulnud vabandusi, et Tarand oli purjus ja libises ise. Aga politsei kinnitas vastupidist, Tarand oli kaine, videodel on selgesti näha, kuidas ta pikali tõmmatakse jne. Mõtlesin mõneti üllatunult, et kuidas postmodernistlikku tõlgendamist põlastavad EKRE juhid on selgeid filmiklippe ise on postmodernistlikult tõlgendama asunud.

Siin olen muidugi omajagu nõutu, kui kangekaelselt seda valet levitatakse. Ülo Vooglaid on korüfee, kuid esitan tema fb postituse, kus ta süüdistab Indrekut purjusolemises. Postituses on veel teine viga, Läti parlament polnud veel ränderaamistiku üle hääletanud ning teiseks, kuidas ikkagi on võimalik, et ta erinevalt politsei tunnistusest kinnitab, et Tarand on purjus:

https://www.facebook.com/ylo.vooglaid/posts/1998892150197233?__tn__=K-R

Panin veel tähele asjaolu, et miitingul oli palju vanemaealiseid mehi. Siit minu kui pedagoogi palve: lapsed ja noored, rääkige rohkem oma isade ja vanaisadega ja hajutage nende hirme ja selgitage, kuidas nendega manipuleeritakse. Nad ei pea kartma massiimmigratsiooni, Eestis ei taha seda ükski erakond, kuid eelkõige üks erakond kasutab seda hirmutamiseks. Oma hirmud võitnud vaba Eesti on elamiseks ka homme parim paik maailmas. 


Sunday, December 2, 2018

Võimeka lapse kasvatamise käsiraamat


Ilmunud Postimehe AKs 01.12.2018

Professor Rein Taageperalt on tema mälestusteraamatute kiiluvees ilmunud laste kasvatamisele pühendatud „Võimestuskasvatus: kuidas lastest rõõmu tunda“ (edasi „Võimestuskasvatus“). Juba etteruttavalt võib öelda, et see on raamat, mis tunneb minevikku, analüüsib teravmeelselt olevikku ja on kindlasti kasutatav ja väärtuslik nii täna kui ka tulevikus.

Raamatut lugema asudes tekitas esimese küsimuse, kuid ka rõõmsa äratundmise, pealkiri. Äratundmine on seotud Rein Taageperalt mõne aasta taguse Postimehe artikliga, kus ta vastandas laste muretsemisele rõõmu: „Meie abikaasa Marega hoopis rõõmutsesime lapsi juurde. Üks laps oli huvitav. Kahega sai nalja kolm korda rohkem: kummagagi eraldi ja lisaks jälgides nende omavahelist tegevust. Miks siis mitte veel kolmandat juure rõõmutseda?“ („Lapsi juurde rõõmutseda“ Postimees 10.07. 2014). „Võimestuskasvatust“ lugedes saab ruttu selgeks, et lapse arengule nii oluline rõõmus ja optimistlik hoiak on seal kasutatud lugudes ja näidetes läbivalt esindatud.

Küsimuse tekitas seevastu mitte liiga sageli kasutatud  sõna võimestuskasvatus, kuid raamatu tagakaanel oli sellele vastus olemas: „Eestis levinud keelukasvatuse ja vabakasvatuse kõrvale pakun võimestuskasvatust. Mis see on? Lühidalt öeldes: ise jooksed, ise kukud, ise tõused, ise pühid end puhtaks. Ise teed ise vastutad. Ise sööd, ise aitad süüa teha. Saad sellest võimekustunde.“
Lugesin Rein Taagepera raamatu läbi ühe hooga. Enamikule kasvatuslikele näidetele, põhimõtetele ja hinnangutele jne kirjutaksin alla mitte ühe, vaid kahe käega alla. Pisut lähemalt peatuksin eelkõige viiel tähelepanekul.

Esiteks nimetaksin „Võimestuskasvatuses“ sisalduvat pikaaegset kogemust.  Jookseb ju raamatust läbi autori ja tema kadunud abikaasa Mare Taagepera umbes kaheksakümne aasta pikkune kogemus st raamat toob kokku mitmete põlvkondade tarkuse. Nii võib raamatust lugeda mälestusi, kuidas autorit nooruses kasvatati ning mõtestatakse tolleaegseid mälestusi. Peamiselt on siiski juttu Rein Taagepera oma laste kasvatamise kogemusest ning toodud näidete ja põhimõtetega on hea võimalus dialoogi astuda eelkõige tänastel 40-60 aastastel, kelle lapsepõlv ja nooruse keskkonnaga on ohtralt paralleele. Aga juttu on ka autori lastelaste põlvkonnast, emakeele hoidmisest võõrkeelses keskkonnas, nutisõltuvusest jne, teemad, mis kõnetavad igapäevaselt tänaseid nooremaid lapsevanemaid.

Ehkki paljud „Võimestuskasvatuse“ näited ja soovitused on seotud ajastuga, julgeksin arvata, et õpetlikkuse ja kasutatavuse poolest on need universaalsed. Iga laps hoolimata sünniaastast on õppinud kõndima, üritanud ise süüa ja süüa teha, jonninud, igavlenud, tundnud huvi seksuaalküsimuste vastu, kartnud surma jne. Usun, et Rein Taagepera tähelepanekutest on õppida iga ajastu lapsevanematel.    

Teiseks on meeldiv raamatut läbiv avatud, vigu tunnistav ja muutusi jaatav lähenemine. Näiteks tänagi aktuaalne teema nagu laste füüsiline karistamine, mille kohta autor nendib: „Keelukasvatuse harjumuse mõjul tarvitasime laksuandmist vahel ka oma lastega. Näiteks Jaaniga , kui ta veel teise eluaasta lõpul mähkmetesse tegi. Tagantjärele vaadates see asja paremaks ei teinud, pigem vastupidi. /../ Last ei tasu kehaliselt karistada ka siis, kui seadus seda lubab. Mind pandi lapsena nurka seisma. Kehaline oli seegi, selles mõttes, et väsitas – ja mõneti oli see häbiposti asetamine. Oma tuppa saatmine on mahedam ja tõhusam. Annab võimaluse järele mõelda.“ (lk 45)

Kolmandaks on hästi oluline, et raamatus vaadeldakse lapse arengut nii kodus kui koolis. Oluliseks märksõnaks on avastusõpe ja siin tuleb kummardus teha kadunud Mare Taageperale, kes seda õppeviisi Eestis tutvustas. Tsiteerin siin „Võimestuskasvatuses“ esile tõstetud Mare lauset: „Niipea kui õige vastus on antud, lõpeb asja arutamine ja lõpeb lapse mõtlemine.“ (lk 79). Mõtlemise õpetamine aga ongi kooli laiem eesmärk.

Neljandaks on oluline, et „Võimestuskasvatuses“ ei ole tabusid. Nii räägitakse rahulikult, kuidas lastele räägiti seksist ja surmast, alkoholist ja narkootikumidest jne. Lihtne näide Taageperade kodust: „Kui lapsed väikesed olid käisime teinekord kodus paljalt ringi, nii et meie kehalised erinevused olid näha. Kirjeldasime ka imikute sündimist.“ (lk 75) Avameelsus, avatud ja aus suhtumine kõikidesse laste probleemidesse ja küsimustesse on eelduseks, et need väärtused saavad olulisteks ka laste elus.

Viiendaks tahaksin rõhutada veel igal sammul „Võimestuskasvatuses“ ilmnevat hoolivust, mis minu hinnangul lihtsustab raamatu omaks võtmist erinevate põlvkondade poolt. Olgu liigutavaks näiteks siin luterliku ateisti  - nii on Rein Taagepera end nimetanud – õpetatud söögipalve lastele ja lastelastele:

„Peatu hetkeks enne sööki, mõtle neil' kel toitu vähe.
Ole tänulik ja valva, et ei rooga raisku lähe.“ (lk 46)     

Lõpetuseks tõdeksin lihtsalt, et tegemist on huvitava, praktilise ja mitmekülgse teosega, mida on hea lugeda: kellel lapsed suured, möödunu meenutuseks ja mõtestamiseks, kellel väikesed, õppimiseks ja avastamiseks. Raamatu on avaldanud kirjastus Atlex, toimetanud Kaile Kabun ja Nele Otto, kujundanud Alar Kitsnik. Rein Taagepera ise on pidanud oluliseks Hille Kõrgesaare rolli, kes ärgitas teda laste kasvatamisse puutuvad mõtted raamatuks kirjutama.