Kolm viimast lubadust

Koos oma nõuniku kass Barcelonaga

Kui alustasin oma isiklikku aktiivsemat kampaaniat, siis kirjutasin oma kolmest esimest lubadusest valimisteks: (http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2018/12/kolm-esimest-lubadust-valimisteks.html). Tegelikult olen üsna rõõmus, et ma vahepeal midagi ei lubanud ning nüüd ongi aeg kirjutada kolmest viimasest lubadusest. Tõtt öeldes on needki osalt kolme esimese lubaduse täiendused.

Kõigepealt mõni sõna haridusest. Eelmistes lubadustes rääkisin rohkem välistest asjadest: õpetajate puudusest, stereotüüpidest, palkadest jne. Aga ka hariduse sisust on vaja rääkida. Ma tean väga hästi, et see pole niivõrd riigikogu kui valitsuse teema, kuid minu meelest tuleb õppekava ja ainekavad jälle ette võtta ning riigikogu liige saab siin tagant torkida. Toon ainult kaks näidet gümnaasiumi astmelt, mida kõige paremini tunnen. Väga konkreetne küsimus on kitsa ja laia matemaatika probleemid, keegi ei ole õnnelik (vt näiteks Alo Savi arvamust: http://opleht.ee/2019/02/matemaatika-kuningas-on-alasti/). Teiseks peaks liikuma kohustusliku osa vähendamise ja valikute suurendamise poole. Ma arvan, et õpilasel peaks olema õigus ka teatud ainetest loobuda ja teistesse rohkem süveneda.  Lisaks veel üks mõte, kes on gümnaasiumis õpetanud, need teavad, et õpilaste puudumist 12. klassis on väga raske ohjata – nad on noored täiskasvanud. Minu ideaalis võiks õppekava olla nii paindlik, et andekamatel oleks võimalik gümnaasium läbida ka kahe aastaga. Ning see ei käi pelgalt gümnaasiumi kohta, olen kuulnud, et õppekava ja ainekavasid peaks läbi vaatama ka põhikooli ning kutsehariduse osas. Samas tean ka seda, et õpetajad on oma aine patrioodid ning ei kohustuslike tundide vähendamine ega ainekava hõrendamine ei lähe lihtsalt.      

Teiseks peatun rohelistel teemadel. Eesti Metsa Abiks kompass andis mulle punase tule ja ei soovitanud mind valida. Ma saan neist aru, nad ootasid selget seisukohavõttu mitmetes küsimustes, mina selleks valmis polnud. Ja siin pole midagi teha, minu ideaalis on ka kõige raskemad teemad läbiräägitavad ja sellest ma taganeda ei saa. Kellel on soov sümpaatselt rohelisi sotse valida, neile soovitan Tartu nimekirjas Gea Kangilaskit, Lemmit Kaplinskit, Ott Maidret ja Asko Tammet, kõik nad on väga head inimesed, kellel ka süda on õigel kohal. Oma isikliku loodusloo olen lahti kirjutanud siin: http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2018/08/puhastustuli-loodust-armastavatele.html

Viimane lubadus on väga pretensioonikas ja ülbegi. See on lubadus jääda ka riigikogus iseendaks. On tõsi, et võimule lähedal olek tekitab hulgaliselt kiusatusi muuta ümbritsevat oma isiklikest soovidest lähtuvalt ja see võib kaasa tuua ka iseenda muutumise. Reaalses elus tähendaks see dialoogi asendamist monoloogiga, kontaktide hõrenemist vanade sõprade ja õpilastega, sisuliste argumentide asendumist ameti autoriteedile toetuvaga jne. Ma ei tea kuivõrd ma suudan, kuid püüan nendele ohtudele vastu seista.   

Igaüks loeb! Ka üleoleva artikli kirjutaja!

Ettevõtja Jaak Nigul on veendunud, et meie koolid kasvatavad sotse (Igaüks loeb. Aga ei saa aru. EPL 21.02.2018). Lisaks toob ta oma artiklis ära mitmed nimed, kes ühiskonnas olulistest asjadest ei tundu aru saavat: reformierakonnas kandideeriva professor Margit Sutropi, sotsiaaldemokraadist professor Marju Lauristini, põhimõttelisel eksiteel on ka Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere. 

Nimedega asi ei piirdu, sest küsitavad on ka „Eesti hariduse arengukava 2035“ väljatöötamises osalenud 83 eksperti - Jaak Nigul on nende ümber kahtlust tekitavad jutumärgid pannud, nad on „eksperdid“. Ja loomulikult ei saa mitte millestki aru sotsid, artiklit tsiteerides: „Lugemisoskus tuleb igaühele kahtlemata kasuks, kuid veel olulisem on loetust aru saada. Sellega on sotsidel tõsiseid raskuseid, muidu poleks ju need inimesed Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valimisnimekirja astunud.“

Kui Niguli arvates koolid kasvatavad sotse, siis loomulikult viis see esmalt mu mõtted oma endiste õpilaste peale. Loetlesin neid mõttes ja leidsin nende hulgast esmalt keskerakondlaseid ja reformierakondlaseid, kandideerin Tartus kõrvuti oma EKREsse ja Isamaasse kuuluvate kunagiste õpilastega, üks õpilane meenus rohelistes ja tõsi, mõned on ka sotsides. Ühesõnaga, kiire mälupingutus kinnitas, et reaalsuses ei vasta see tõele, et koolid sotse toodavad.

Mõtlesid edasi, et võib-olla on inimeste sotsiaaldemokraatliku ideed peidetud? Jaak Nigul ju kinnitab: „Kurvastusega pean tõdema, et paraku leidub sotse kõigis erakondades.“ Paraku ei osanud ma selle vandenõuteooriaga suurt midagi peale hakata, sest see tundus vägagi sarnane juttudega vabamüürlastest, kes maailma juhtimiseks varjatult niite tõmbavad. Oskasin vaid mõnele erakonnakaaslasele humoorikalt mainida, et oleme valimised juba võitnud, sest meie vaateid kandvad agendid on imbunud ka konkureerivatesse erakondadesse.  

Tegelikult teeb nimetatud artikkel kurvaks. Üheltpoolt näen siin kangekaelset juuksekarva lõhki ajamist, teisalt asjatundmatust kooli suhtes. Näiteks kui Nigul kurvastab, et arengukavas nimetatud väärtustest jäid välja kohusetunnet ja altruisim, siis ta ei tundu rõõmustavat, et  seal on nimetatud töökust ja hoolivust, mis on suuresti kattuvad väärtused. Reaalses elus kujunevad väärtusmustrid kodu, kooli, huvitegevuse jne koostöös. Loodetavasti vaatavad paljud õpilased lähipäevil filmi „Tõde ja õigus“, mis annab võimaluse arutada nii kodus kui ka koolis töö, armastuse, hoolivuse, usu ja surma üle ning mingit takistust ei ole kõnelda ka altruismist või kohusetundest.

Artikkel alahindab õpilasi, sest autori arvates õpilastega manipuleeritakse. Õpilased lihtsalt ei saa aru, et nendest koolis sotsid tehakse, olgu see siis erakondlikus või maailmavaatelises tähenduses. Ei pääse järgmises lauses jälle irooniast, peaks uurima, kas politseisse on laekunud õpilaste või vanemate kaebusi, et minust või minu lapsest tehti sots. Tegelikkuses annavad koolid tasakaalustatud pildi erinevatest suundadest poliitikas. Võimalik valik on alati õpilase enda teha. Tsiteerin siin üht viimase aja vahvamat kasvatusraamatut, Rein Taagepera  „Võimestuskasvatuses“ on esile tõstetud kadunud Mare Taagepera lause: „Niipea kui õige vastus on antud, lõpeb asja arutamine ja lõpeb lapse mõtlemine.“ Mõtlemise õpetamine, et õpilased suudaksid langetada kaalutletud otsuseid, ongi üks kooli ülesannetest. Et koolis õpilasega massiliselt manipuleeritakse on väga tugev süüdistus ja selle tõestuseks ei piisa hüüdlausetest.

Kindlasti on Jaak Niguli artiklis diskuteerimist väärivaid mõtteid, kuid nõrgalt põhjendatud üldistusi pilduvas ja resoluutse tooniga artiklis jäävad need tahaplaanile. Artikkel solvab ka õpetajaid, sest Niguli järgi teevad nad tasuta propagandat sotsidele, artikkel naeruvääristab erakondade liikmeid, kes ise ei tea, et nad oma vaadetelt sotsid on jne. Sellest kõigest hoolimata arvavad sotsid, et igaüks loeb. Loeb ka Jaak Nigul, kes väga paljudesse inimestesse üleolevalt suhtub. Aga ta peab arvestama liberaalse ühiskonna põhimõtet, et tema artiklis esitatud arvamust võetaks ühe eest ja mitte rohkem kui ühe arvamuse eest.

Usuline kompass poliitikas on individuaalne

Ilmunud EPLi arvamusena:  http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-kiriku-valimiskompassist-randeraamistiku-osas-tiirutab-ta-otsustamatult-ringi?id=85276831

EELK peapiiskop Urmas Viilma avaldatud valimiskompass ristiinimesele on tekitanud vastakaid reaktsioone. Pole ka ime, sest riigi ja kiriku suhete juhtnöörina on kristluses kõige sagedamini tsiteeritud Jeesuse sõnu: Andke siis keisrile mis kuulub keisrile ja Jumalale, mis kuulub talle  (Luuka evangeelium 20:25), kuid neid sõnu võib mõista mitmeti. 

Näiteks on mitu võimalust näha religiooni mõju riiklikele struktuuridele.  On usklikke, kes näevad ideaalina riiki, kus valitseksid usulistele alustele rajatud seadused ning riigijuht oleks eelkõige vaimulik juht, nii nagu täna Vatikanis. On neid, kelle arvates peaks riigi kõige traditsioonilisem usuvool olema põimunud riikliku bürokraatiaga ning saama riigikiriku staatuse. Paljud usuinimesed seevastu on seisukohal, et usukogukonnad peaksid toimetama riigist sõltumatutena ning ühiste huvide realiseerimiseks peaks sõlmima lepinguid või näitama lihtsalt head tahet.

Mulle tundub, et eelmises lõigus kirjeldatud kolme suuna esindajate kompass peabki pisut erinevasse suunda näitama. Umbes sama rõhutab tegelikult ka peapiiskop Viilma: „Kõige olulisem on siiski, et iga ristiinimesest valija koostaks oma isikliku valimiskompassi ega joonduks ainult minu või ka kellegi teise koostatud lihtsustatud mudelite järgi. Ristiinimese tõeliseks valimiskompassiks on ja jääb Pühakiri, mille valgusesse tuleb asetada eraldi iga kandidaat ja erakond koos nende seniste tegude ja antud lubadustega.“

Ka kogudustesse kuulub erinevate vaadetega inimesi, lisaks on ajaloost tingitud eripärad ning kirikutes pole kerge jõuda sarnastele seisukohtadele ka siis, kui suuremad kiriklikud ühendused on seda teinud. Võtame näiteks hiljutise ränderaamistiku poleemika. Suured kiriklikud organisatsioonid nagu Luterlik Maailmaliit, Kirikute Maailmanõukogu, (kuhu enamik Eesti Kirikute Nõukogu liikmetest kuuluvad) ja loomulikult ka katoliku kirik kutsusid oma liikmeskirikuid olema ränderaamistiku eestkõnelejateks ja toetajateks. Eesti kirikud sellega üleskutsega kaasa ei läinud, samas nad ei agiteerinud ka ränderaamistiku vastu ning usuline kompass tiirutab selles küsimuses üsna otsustamatult ringi.  

Isikliku usulise valimiskompassi võib seevastu vahvalt elama panna. Piltlikult väljendudes võib kellegi kompassi vastassuunas keerata Püha Franciscus ise, kui ta meenutab ühe prominentse poliitiku mõnitavat-kiitvat triaadi karusloomade puuritingimuste suhtes. Alati sportliku vend Vahindra kompass juhiks tähelepanu arengustrateegia „Eesti sport 2030“ elluviimisele, erakust pühaku ja poeedi Milarepa muusika ja poeesia osatähtsusele hariduses, Uku Masingust mõjutatud kompass reageeriks tundlikult kultuuri avatusele ja suhtumisele loodusesse jne.

2011. aasta rahvaloenduse kohaselt tunnistas Eestis rohkem kui 320 000 inimest kindlat usku ja loomulikult on erakondadel huvi neid inimesi kõnetada. Peapiiskop Viilma koostatud kompass, mis lähtus Eesti Kirikute Nõukogu seisukohtade ja erakondade lubaduste kokkulangevusest, näitas tänuväärselt, et religioone tõsiselt võtvatele inimestele on olemas arvestatav erakondlik valik nii liberaalsemate kui konservatiivsemate, nii vasak- kui paremjõudude hulgas. Ning isikliku usulise kompassi loomine või senise kompassi usuline korrigeerimine on iga inimese enda kätes.