Puhastustuli loodust armastavatele erakondlastele

Ilmunud Eesti Päevalehe arvamusportaalis:  http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgensteini-vastukaja-okoriigile-inimeste-heaolu-on-tahtsam-kui-radikaalne-vastuhakk-metsaraiele?id=83234603

Peab olema pime, et mitte märgata loodusega seotud teemade osatähtsuse kasvu eesti poliitikas. Näiteid pole vaja kaugelt otsida, olgu nimetatud tselluloositehas, raiemahud ja raierahu, veelindude jahieetika, karusloomafarmid jne. Tõenäoliselt saavad looduse ja eriti metsaga seotud teemad kindla kaalu ka järgnevatel Riigikogu valimistel ning seetõttu on oluline igale erakonnale ja kandideerijale selle valdkonna alusväärtused enda jaoks läbi mõelda. Teen seda peamiselt isiklike ja oma koduerakonna debattidelt saadud kogemuse abil.

Olen igas erakonnas kohanud loodusest hoolivaid ja loodust armastavaid inimesi ning tähele pannud ka seda, et loodusega seotud küsimuste puhul ei ole erakonnad sageli ühtsed. Samas võib tähele panna, et üsna harva on poliitikas juttu tulnud loodust puudutavate küsimuste taga olevast laiemast vaatest loodusele ja inimesele, kust konkreetsemad seisukohad võrsuma peaks. Räägingi järgnevalt mõnest põhimõttest, mida katsun loodusega seotud küsimuste puhul isiklikult järgida ning millest püüan ka oma erakonna sees rääkida. 

Kõigepealt mõni sõna iseenda loodusega seotud taustast. Ma elan Tartus Raadil palkidest majas, kus on laudpõrandad, mul on kaks ahju, pliit ja saunaahi st tarvitan omamajagu küttepuid, enamasti leppa ja metsakuiva kuuske/mändi. Tõsi, pärast kaks aastat tagasi pandud soojuspumpa kulub küttepuid vähem. Samas, piisab mul talvehommikul silmad lahti teha ja teki alt välja pugedes temperatuuri tunnetada, kui tean, et olen metsas raiutud puudel kõndija ja nende soojuse igapäevane tarvitaja. Olen üles kasvanud Pärnumaal, kus metsi on palju ning meie küla poistekambaga oli metsa hulkuma minek tavaline asi. Vähemalt minu hinnangul on koduküla kandis metsa pindalaliselt rohkem kui mu nooruses. Ehkki minu esimene haridus, bioloogia, on üsnagi rooste läinud, arvan end siiski metsadest pisut üle keskmise teadvate inimeste hulka.

Loomulikult on sotside hulgas loodusega seotud küsimused tekitanud kirglikke vaidlusi ning vähemalt mulle näib, et kaalutletud seisukohani viiva puhastustule läbimiseks on eelkõige võtmeks suhtumine inimesse. On ju inimene ühelt poolt bioloogiline olend, kuid teisalt ka kultuuriline ja vaimne. Sotsidena oleme kasutanud loosungit „Inimene eelkõige“ ning püüdnud suhtuda nii inimeste füüsilistesse, kuid ka vaimsetesse vajadusesse hoolivalt ja mõistvalt. Nii oleme inimesele keskendumisega tõstnud inimese tahes-tahtmata muust loodusest olulisemaks. Samas on tõsi ka asjaolu, et erakonna põhimõtetest tulenev hoolivus ja soov silitada ning pai teha, laieneb ka loomadele ja taimedele ning loodushoid on midagi loomulikku.

Vahel mõnd looduse teemat erakonnakaaslastega lahates olen tajunud õhus peaaegu reaalselt saksa teoloogi, muusiku, filosoofi ja arsti Albert Schweitzeri (1875 - 1965) vaimu kohalolekut. Schweitzerit tuntakse eelkõige tema põhimõtte järgi, et loodusesse suhtumisel peaks aluseks olema aukartus elu ees ja igas vormis elu tuleb hoida ja austada. Ometi keskendus ka tema inimestele - oma põhimõtete elluviimiseks rajas ta Aafrikasse kliiniku, kus ravis tuhandeid abivajajaid. Järgnevalt toon mõned lihtsad näited, kus eelkõige mõte inimese hoidmisest paneb vähemalt osad sotsidest radikaalsemast loodushoiust pool sammu maha jääma.

Võtan esimeseks lihtsaks näiteks suhtumise harvesteri, millest Eesti Vabariigi juubelietendusel sai tehnokraatliku looduse hävitaja kehastus. Aga sellel masinal on ka teine pool. Mootorsaega metsatöö on raske, seal tuleb ette tööõnnetusi ja vigastusi, põlised metsatöölised kannatavad vibratsioonitõve käes jne. Ning küsimus, mitu vigastatut või haiget inimest kaaluvad üles harvesteri rööpad langil (mida hiljem annab tasandada), on just puhastustule probleem, mida enne suhtumise kujundamist endale esitada.     

Teiseks näiteks võtaksin lageraied. Pildid koos tekstidega raielankidest kui vägivallast metsa kallal on efektsed, kuid isiklikult olen hakanud neid ignoreerima. Harjumatule silmale on raiutud mets mingis etapis kole – kuu aega hiljem võib pilt palju parem olla, mõned aastat hiljem veel parem. Olen toonud paralleele meditsiinist, ka operatsiooni käigus lahti lõigatud inimene näeb kole välja, kuid lõikused on inimestele vahel vajalikud. Reeglina ma ei tea, milleks on kasutatud pildistatud raielangilt saadud puid või kuhu on paigutatud saadud tulu – võib-olla kellegi raske haiguse rohtudeks, võib-olla kellegi maja ehitamiseks,  laste koolitamiseks, võib-olla ma kütan neid vms. Need on inimeste reaalsed vajadused. Kui keegi raiega suli teeb, on loomulikult vaja ta korrale kutsuda, alati tuleb kaaluda mitmekesiste raiete võimalikkust, lankide suuruseid, raiete teostamise viise jne, kuid tunnetan selles vallas emotsioonidele rõhumise ohtlikkust ning ohtu kalduda väärika metsamehe elukutse halvustamisele.

Raielank on mitmetele liikidele sobiv elukeskkond ning võib ka ilus näida. Loomaökoloogia professor Raivo Mänd postitas sotsiaalmeedias pildi oma metsas tehtud lageraiest ning hilisemas kommentaaris kirjutas ka raielangi ilust:“ /../ vaata ometi kui ilus see lank on! Varsti hakitakse oksad ka ära. Mul juba vaimusilmas kõrgel sinitaevas kronksuv ronk ja haavatüvel põristav rähn ning kändudevahe ülastest valendamas-kollendamas. Ega see käestlastud tihe soomets ennegi väga ilus vaadata polnud.“ Endalegi tuleb meelde, et raiesmikul istumine, kaasavõetud võileiva söömine ja sealt maasikate korjamine oli pärast tihedas metsas tampimist elamuslik.

Kolmandaks ja kõige olulisemaks on küsimus, kui suur on mõistlik aastane raiemaht Eestis ja see on küsimus, mis laieneb konkreetselt inimeselt inimpõlvedele? Kaudselt on selle küsimusega seotud iga eesti inimene, olgu siis elu – või töökeskkonna, puhkuseharjumuse või kasvõi bussiaknast möödalibisevate maastike kaudu. Paljudele inimestele on ka vaimselt oluline, et meil säiliks stabiilne kogus looduslikke metsi, puidutööstusega seotud inimestele on nende töö eluliselt vajalik, puit annab meie kodudel hinge jne.

Erakondade hulgas on alanud omamoodi vähempakkumine; EKRE on pakkunud raiemahtude ülempiiriks 8 miljonit tihumeetrit, Vabaerakond 6 miljonit tihumeetrit, SDEd on seostatud 10 miljoniga, ehkki ma ei mäleta, et meil päris konsensust ja lõplikku seisukohta selles küsimuses oleks. Kindlasti on probleem ka raiemahu piiramise viisis, näiteks erametsa puhul on väga raske põhjendada, miks Jaan võib küpset metsa raiuda ja tema naaber Juhan seda teha ei tohi.

Tunnistan, et ma ei näe ma muud võimalust kui usaldada teadlasi ning nende koostööd. Võtaksin eelkõige tõsiselt seisukohti, mille formuleerimisele on kaasa aidanud erinevad osapooled, eelkõige enamasti TÜ taustaga ökoloogid ja suuresti EMÜ taustaga metsateadlased. Mõlemal pool on sümpaatsed ja targad inimesed ning sümpaatsed ja targad inimesed suudavad enamasti teist poolt mõista ja kompromissides kokku leppida Tõsi, vastuargumendina võib siin meenutada inglise filosoofi Bertrand Russelli (1872 - 1970) tõdemust, et inimesed suudavad reeglina kokku leppida vaid asjades, mis neid ei huvita.  

Küllap seisab iga erakond suhtumises loodusesse silmitsi oma puhastustulega. Minu jaoks põletab puhastustuli mällu eelkõige inimestest hoolimise vajaduse.