Sunday, June 25, 2017

Otsustest elukaare lõpus




Ilmunud Õhtulehes: http://www.ohtuleht.ee/812022/toomas-jurgenstein-otsustest-elukaare-lopus

Paar nädalat tagasi väljendasi erakonnad oma suhtumist eutanaasiasse ja Õhtuleht palus minult selleteemalist artiklit. Ma ei mäleta, et oleksime viimasel aastal erakonnas seda teemat arutanud, seepärast kirjutasin alla, et artikkel väljendab mu isiklikke vaateid. Seda tean, et teema päriselt ei vaibu, sügisel lubas hea kolleeg Helmen Kütt sotsiaalkomisjonis seda teemat arutada.   

Eelmisel nädalal ilmusid Õhtulehes parlamendierakondade arvamused eutanaasia küsimuses. Seisukohtade hulgas olid ülekaalus mõtted, et see on tundlik, keeruline ja mitmepalgeline küsimus, mida enamiku erakondade arvates tuleb rahulikult arutada. Vaid ühel erakondadest ei tundunud oma eituses kõhklusi olevat. Püüan lisada omalt poolt mõned üsna subjektiivsed pidepunktid, mis minu arvates on eelduseks eutanaasia üle arutamiseks ja otsustamiseks.  
Kõigepealt, mulle tundub, et inimeste elu lõpuga seotud teemasse sisenemisel ei tohi kiirustada. Tuleb teha endale selgeks, mis on passiivne, mis aktiivne eutanaasia, samuti ei tohiks automaatselt omaks võtta ühtegi levinud eelarvamust ega dogmat. Kindlasti on eutanaasia samal ajal nii emotsionaalne kui ratsionaalne teema ning otsuse tegemiseks või tegemata jätmiseks on vajaliku tunnetuse ja teadmise saavutamine samm-sammult.
Eutanaasia teemasse süüvimist võiks minu arvates alustada kaugemalt, näiteks üle lugeda Anton Hansen Tammsaare Tõe ja õiguse III osa lõpp, kus valudes vaevlev Mari oma pojalt Indrekult suremiseks rohuannust palub: „Oota ema, veel ükski päev, surm tuleb,“ rääkis Indrek. „Surm ei tule,“ vastas ema. „Aita mind, ole surmale abiks.“ Kirjeldusi, mis räägivad siit ilmast lahkujate võimalikest kannatustest, nende ületamisest ja allaandmistest on palju. Nende lugemine võiks olla heaks sissejuhatuseks, kasvõi selleks, et tajuda valudes piinleja või surija ja nende kõrval olevate inimeste hingeseisundit ja vastutust.
Teiseks, tuleks kõnes või kirjas kuulata inimesi, olgu arste, õdesid, vaimulikke või lihtsalt suure hingega abistajaid, kes on hooldanud surijaid. Kuulanud surijate viimaseid mõtteid, tunnetanud nende valusid ja hingeseisundit. Mulle on hästi meelde jäänud haiglavaimuliku ja hingehoidja Naatan Haameri paarkümmend aastat tagasi öeldud tõdemus: „Ma pole kohanud inimest, kes tahaks surra. Pigem ei taheta niimoodi edasi elada – on see siis tingitud füüsilisest valust või hingevalust.“

Vaimulik Tanel Ots, kes on samal ajal ka talumees ja poliitik, on pikalt töötanud haiglas surijatega. Ka temalt olen lugenud mitmeid teemasse sobivaid intervjuusid.  Tahtsin mingil hetkel kasutada tsitaate ka Christel ja Isabell Zacherti raamatust, „Kohtumiseni minu paradiisis“, kuid kõik asjad artiklisse ei mahu.

Järgnevalt peaks kindlasti süvenema eetika teooriatesse. Eetikat puudutavate otsuste taga on maailmavaade ning võib juhtuda, et oma maailmavaate alusprintsiipide seotust eetiliste otsustega pole inimene alati lõpuni läbi mõelnud. Minu hinnangul ühes mitmekülgsemas ja kasutatavamas eetikaõpikus, Louis P. Pojmani „Eetikas“ annab autor paljude inimeste eetiliste otsuste läbimõtlematusele üsna karmi hinnangu: „Lühidalt, inimesed on väga kaugel sellest, et omada iseseisvat selgepiirilist moraaliteooriat, mis oleks samaväärne nende arusaamisega kirjandusest, teadusest, matemaatikast või isegi korvpallist. Ometi on moraal olulisem kui ükski loetletud asjadest, sest see puutub otseselt sellesse, kuidas õigesti elada.“ Kindlasti aitab keerulistes eetilistes teemades orienteeruda, kui on oma peas võrreldud relativismi ja moraaliobjektiivsust, egoismi ja altruismi, utilitarismi ja vooruspühiseid eetikaid ning vaadeldud, missuguseid tulemusi annab erinevate eetikate rakendamine raskete eluprobleemide lahendamisel.

Neljandaks tuleb analüüsida ja vaadelda ka ühiskonna arengut ja küpsust. Inimeste otsuseid võib mõjutada hoolivuse puudumine ühiskonnas, enda tundmine üleliigsena, tervise pidev halvenemine, pikad ravijärjekorrad jne. Marju Lauristin tõdes hiljutises intervjuus Maalehele: „Meie senine väljakujunenud stereotüüp on, et kui räägitakse eakatest inimestest, siis on silme ees ikka mingi nõukogudeaegne penskar. Kuid tänapäeval on minuvanused inimesed suures osas ju kõrgharidusega, neil on olnud sisukas töö, kõrge eani sisukad vaimsed huvid. Aga nad on surutud olukorda, kus neil praktiliselt ei ole võimalik lehtegi tellida. Siin on väga palju ära teha (Argo Ideon: Marju Lauristin: Ma ütleks, et meie ühiskond on vanade inimeste suhtes isegi julm, Maaleht 08.0617).“ Stressi tekitavates oludes võivad vanad inimesed tunda end ülearuste ja kasututena ning selline taust ei sobi eutanaasia üle otsustamiseks. Samas tuleb kindlasti kuulata ka teiste riikide eutanaasia debattide kogemusi ja seal tehtud otsuste tulemusi.

Viiendana tuleb minu arvates uuesti tagasi tulla näidete juurde elust. Ning otsustada, kas seadusi luues või muutes saab mõnda inimese elukaare lõppu puudutavat aspekti paremaks muuta. Ei tohi karta ega tüdida, sest debatid nendel teemadel võtavad aega aastaid.     

Targalt kirjutatud propagandaraamatus „Mittepühad pühakud ja teised jutustused“ kirjeldab arhimandriit Tihhon Petseri kloostri mungast majandusjuhi surmaeelset otsust: „Suri kiuslik isa Nafanail vaikselt ja vaguralt. Kui arstid tegid ettepaneku panna talle südamestimulaator, anus ta asemikku, et seda ei tehtaks: „Isad, kujutlege,“ rääkis ta, „hing tahab minna Jumala juurde, aga mingi väike elektriline asjandus surub teda vägisi kehasse tagasi! Lubage minu hingel omal tunnil ära minna!““ Pikaajalise õpetajana ma ütleksin, et isa Nafanail vajanuks nõustamist, teoloogina ma tean, et see oleks olnud asjatu. Inimese elukaare lõpus on ehk kõige olulisem tema väärikus ja elu mõtestatus. Mulle tundub, et selle saavutamiseks peaks esmaselt olema arvestatud inimese enda soovid ja tahe oma viimasteks aastateks, kuudeks ja hingetõmmeteks.  Võib-olla ongi see esimene asi, millele keskenduda.   

Thursday, June 22, 2017

Erakondade iseloomustus



Möödunud nädalal sai täis aasta Riigikogus. Kokkuvõttes on see olnud paljuski õppimise aasta, kindlasti huvitav, ehkki möönan, et kasu võinuks minust rohkem olla. Samas pole hetkegi oma otsust kahetsenud – nagunii tulen kunagi tagasi kooli, üle viiekümnesena võin selle seikluse veel endale lubada. Otsustasin  aasta kokkuvõttena iseloomustada kõiki Toomapea erakondi (eelkõige fraktsioone), loomulikult subjektiivselt ja oma mätta otsast, kohati üldistades ning natuke KOVi valimisi silmas pidades.

Reformierakond
Sinna kuulub mitmeid mulle isiklikult väga meeldivaid inimesi, kellega hästi läbi saan. Erakonnana kindlasti tark ja kaval. Tõsi, viimasel ajal on nad natuke etteaimatavad, osavate konfliktimeistritena oskavad nad KOVi valimisi silmas pidades vastandumise kohad üles leida ning end  üheks osapooleks sättida. Ühesõnaga, pulmas peavad nad tingimata pruut või peigmees olema. Samas on seda vastandumise skeemi ehk liiga kaua kasutatud ja loodan väga, et see KOVi valimistel täielikult enam ei tööta. Suure fraktsioonina võivad nad lubada või ka tekitada enda sees „mässajaid“ st on võimalus, et mõnes tundlikus küsimuses on erakond ühel ajal poolt ja vastu. Koalitsioonist väljajäämine on neid omajagu muserdanud, kuid mitte murdnud.

Keskerakond
Jüri Ratas on väga sümpaatne ja hooliv juht,  aga ega tal kerge ei ole. Kontrastid liikmete vahel on selles erakonnas vist kõige suuremad ning kuidagi peavad nad koos toimima. Sarnaselt Reformierakonnaga lubab ka Keskerakond endale sisemisi vastuolusid, kuid need on reaalsemad ja elulisemad. Samas on see ka võimalus, näiteks kui Tallinna KOVi valimistel minnakse välja kahe nimekirjaga, siis pole võimatu, et pärast valimisi teevad need omavahel koalitsiooni. Kindlasti on Keskerakond valitsuse juhtparteina vähem lihvitud kui Reformierakond, kuid samas teevad eksimused nad vahel vägagi inimlikuks. Välja arvatud muidugi juhul kui ilmselgelt kahtlase otsuse (näiteks haldusreformi järelotsuste) taga on vähe riigimehelikkust ja palju erakondlikkust. Samas on maailmavaateline kattumine Keskerakonnaga mul päris suur.
      
Sotsiaaldemokraadid  
Vahel ma mõtlen, et me vist oleme liiga palju unistajad ja boheemlased ning liiga vähe poliitikud. Inimtüüpide galerii on meil lai: tõsised maainimesed, hajameelsed kultuuriinimesed, sotsiaalvaldkonna eest seisjad, on ka poliitikuid jne. Räägime omakeskis küll, et reitingu tõstmiseks peame vastandustes teravalt poole valima, kuid ikka otsime kompromissi, dialoogi ning teravuste peale ei lähe. Jevgeni on siin värskendav erand, kuid tema vastandused on sageli liiga intellektuaalsed. Jääme hätta ka oma saavutuste esitlemisega avalikkusele, ehkki potentsiaali meil selleks oleks (punaste ninade aktsioon oli vahva). Olen ise elus palju kordi nõrk olnud ja nõrgemate aitamine, avatus ning haridusasjade tähtsus on ehk kõige olulisemad asjad, mis mind sotside hulgas köidavad. Lisaks, ideede puudust meil kindlasti ei ole.       

IRL
Selles erakonnas on ehk kõige rohkem minu põlvkonna inimesi. Tunnistan, mul on nende praegusest seisust (madalast reitingust) kahju, kindlasti on nad enamat väärt. Konservatiivide nurgas on kitsas ning möönan, et mõistlikku joont seal ajada (nagu IRL üldiselt teeb) on raske. Tõsi ka see, et iga konservatiivse maailmavaatega tehtud kompromissi eest, saavad nad armutut kriitikat. Samas, inimesed on selles fraktsioonis suuresti vahvad, võib-olla suudavad nad pärast viimaseid vangerdusi enam meeskonnaks sulanduda. Loomulikult meeldiks mulle, kui nad enam avatud oleks (olgu või kooseluseaduse suhtes), kuid need otsused teeb erakond ise. Igatahes oleks KOVi hea tulemus neile ülioluline. 

Vabaerakond
Sageli tunnen, et mul on selle erakonnaga sotside kõrval kõige enam ühist. Ühtpidi on nad vabad, kriitilised ja sageli mõistvad (opositsioon annab selleks ka rohkem võimalusi), teisel juhul üllatavalt distsiplineeritud (ei usu mina, et nad kõik olid südames karusloomafarmide jätkamise poolt), vahel olen tajunud ka ilmselget populismi. Püüd igal juhul küsida ja sõna võtta, ka siis, kui midagi sisulist enam öelda ei ole, mõjub vahel kummaliselt. Samas on nad parandusettepanekutega suutnud nii mõnigi kord eelnõusid kvaliteetsemaks muuta. Kas Vabareakonna poolt viljeldu on uus poliitiline kultuur või mingi vana mustri kordus, seda peab aeg näitama.        

EKRE
Eks selles erakonnas on must-valgeid toone rohkem kui värvilisi. Kui nooremate meeste teravate sõnavõttude tagant võib vahel aimata mängulusti, siis vanemad liikmed on tõsised. Nii mõnegi  liikme arvates tundub ühiskond olevat sügava allakäigu teel, mida vaid tagasipöördumine traditsiooniliste väärtuste juurde võib peatada. EKRE reljeefne väljenduslaad kõnepuldist on vahel pannud mõtlema, et peaks samamoodi vastama, kuid olen siiani pigem õnnelik olnud, et pole seda teinud. Tunnistan, et dialoogi kohti nendega näen üsna vähe. Ning kindlasti ei saa nende potentsiaali KOVi valimistel alahinnata. Välja arvatud ehk Saaremaal, kus vastuolu perekonnaga ühele populaarsele naisele erakonnast väljaviskamise kaasa tõi.   

Wednesday, June 14, 2017

Poliitikasse minek

Ma ei ole oma kunagi kirjutatud kirjadega väga hoolas, olen need salvestanud üsna juhuslikult erinevatesse kaustadesse. Täiesti ootamatult tuli ühest kaustast välja mu vana kiri tolleaegsele SDE Tartu piirkonna esimehele Tõnu Intsule. Aasta oli 2005 ja olin teinud otsuse, et tahaksin kandideerida kohalikel valimistel. Nagu kirjast lugeda oli väga kõhklev. Aga valimised läksid hästi, mind valiti 89 häälega Tartu Linnavolikogusse.  Kui praegu küsida, kas olen oma otsust kahetsenud, siis mõnel hetkel kindlasti, kuid neid hetki on olnud üllatavalt vähe.


Va Tõnu Ints

Tere!

Olen mõned aastad olnud SDE Tartu piirkonna passiivne liige. Kuigi sageli olen mõttes partei tegutsemisele kaasa elanud ja sotsiaaldemokraatlikud ideed on mulle olulised, pole ma partei aktiivse toetamiseni seni jõudnud. Peamiseks põhjuseks on väikesed lapsed ja suurest töökoormusest tingitud minimaalne aja ülejääk. 

Samas olen õpetajana hakanud viimastel aastatel eelkõige haridusküsimuste üle laiemalt mõtlema ja tundub, et üht-teist oleks isegi öelda. Ühesõnaga, mõtlesin kohalikel valimistel kandideerimise peale.

Oma tugevuseks loen asjaolu, et olen üsna sageli sõna võtnud ajakirjanduses, kirjutanud religiooniõpetuse õpikuid gümnaasiumile, mistõttu olen usuga tegelevate inimsete hulgas suhteliselt tuntud. Oma õpetajaks olemise aja jooksul olen ka õpilastega hästi läbi saanud ning usun, et ka nende hulgas oleks mul toetajaid.

Asjaolu, mida ma nimetasin tugevusena on ilmselt mulle ka nõrkusteks. Religioon ei ole paljude inimeste meelest oluline, minu vaated võivad tunduda pisut liiga ühekülgsed, vanamoodsad jne. 

Äkki oskate piirkonna esimehena mu soovi kommenteerida?

Heade soovidega,
Toomas Jürgenstein

H.Treffneri Gümnaasiumi religiooniõpetaja

Thursday, June 8, 2017

Olümpiavõitjatest

Hea eesistuja, head eelnõu esitajad, head kolleegid 

Kõigepealt, suur tänu esitajatele selle eelnõu eest.

Tänane eelnõu on rohkete emotsioonidega eelnõu, olümpiavõitjad on oma saavutustega emotsioone pakkunud. Mulle endalegi näib, et ühed minu esimesed  mälestused televiisorist on seotud olümpiavõitja Jaan Taltsiga. Emotsioonid aga on enamasti täpselt mõõdetamatud ja sellest ka väikesed eriarvamused tänase eelnõu osas.

Olümpiakulla võitmise eelduseks on sihikindel ja täielik pühendumine, võidetud olümpiakuld toob rahvale kaasa uhkustunnet, enesekindluse tõusu ja on loomulik, et olümpiakulla võitnud inimesi peetakse meeles ja toetatakse surmani. Jah, kindlasti võib arutada teemal, kas mõni hõbe või pronks pole olnud väärt enamgi kui mõni kuldmedal, kui palju ikkagi peaks selle materiaalse toetuse suurus olema jne. Usun, et need teemad ei kao meie huviorbiidist.

Keskenduksin oma kõnes asjaolule, et praeguse eelnõu kohaselt on paraolümpia võitjale makstav toetus 65% olümpiamängude võitja toetusest. Möönan kohe, et selles küsimuses võib olla erinevaid arvamusi. Järgnevalt püüan tähelepanu juhtida mõnele asjaolule, miks sotsiaaldemokraadid arvavad, et see toetus peaks olema kõigile sama. Eelkõige tahan siin rõhutada ühiskonna arusaamade dünaamilist muutust, seda inimeste erinevuste märkamise ja inimestele võrdsete võimaluste pakkumise poole.

Alustan meenutusega, et tegelikkuses pole olümpialiikumise ajaloos saanud seal osaleda kõik inimesed. Antiikolümpial osalesid vaid vabad mehed, niisamuti esimestel kaasaegsetel olümpiamängudel 1896 Ateenas, naised lisandusid 1900 Pariisis. Kui praegu oleks aasta 1935 ja me arutaksime toetust olümpial osalejatele, oleks kõne all ainult mehed. Eesti naised jõudsid esmakordselt taliolümpiamängudele 1936. aastal Garmisch-Partenkirchenis, kus osales iluuisutajana Helene Michelson ja mäesuusatajana Karin Peckert-Forsman. Kokkuvõttes, ühiskonna arenedes jõuti mingil hetkel seisukohani, et naistel on samasugune õigus olümpial võistelda kui meestel. Kui 1992. aastal oli veel 35 maad, kus polnud naised olümpial osalenud, siis 2008. aastal oli neid maid veel 3, 2012. aastal mitte ühtegi. Ehkki naiste kaugushüppe ja jooksu rekordid on madalamad, ei kahtle keegi, et nad on samasugused olümpiavõitjad kui mehed. Minu teada on ratsasport on olümpial ainuke ala, kus mehed ja naised võistlevad koos.

Kui kõnelda puuetega inimestest, läheksin tagasi ajalukku. Teatavasti olid esimestel antiikolümpiatel kõige edukamad Sparta polise võistlejad.  Sparta oli võimas linnriik, kus iga mees oli sõjamees. Aga seal oli ka tumedam pool, vanematekogu ehk geruusia vaatas kõik sündinud poisslapsed üle. Vigased, haiged ja liiga nõrgad lapsed jäeti mäenõlvale surema või visati kaljult alla. Puue vastandus otseselt ühiskonna ideaalile, mis ühtis tollel ajal ka olümpia ideaaliga.

Vahepealne rohkem kui kahe ja poole tuhandene aastase aja jooksul on jõutud puuetega inimeste tunnustamiseni täisväärtuslike ühiskonna liikmetena. See on olnud mitme pikk tee, tagasilöökidega, kuid eesmärgiks on olnud, et inimese väärtus ja väärikus peab olema hoolimata tema omapäradest hoitud ja kaitstud.    


Ka olümpialiikumises oleme tänaseks jõudnud olukorda, kus olümpiaideaalid on paraolümpiamängude näol avatud ka puuetega inimestele. Ning me astuksime veel ühe sammu ja tunnustaksime ühiskonna arengut humaansuse suunas, kui ka meie eelnõu kohaselt antav toetus oleks sama nii parimatele atleetidele olümpiamängudel kui paraolümpiamängudel.

Saturday, June 3, 2017

Unistus teistmoodi kevadest ja suvest



Ilmunud EPLi portaalis: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-venekeelsetele-lastele-eesti-keele-opetamist-ja-teisi-konflikte-saab-lahendada-ka-moistlikult-ja-labi-dialoogi?id=78397838ks


See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti /../

Tsiteeritud Henrik Visnapuu luuletust on loetud ja lauldud erinevate mõtete ja tunnetega. Tänavu võivad need värsid viia mõtted looduse puhkemisega hilja peale jäänud kevadele, Eesti Vabariigiga seotud sajandale aastaringile või siis poliitilistele tõmbetuultele Eesti poliitmaastikul. Kampaania avapauk sügisesteks kohalikeks valimisteks on ammu antud ning küsimus, kuidas endale võimalikult soodus algseis saavutada, on igas erakonnas aktuaalne.    

Poliittehnoloogia aabitsatõde kinnitab, et valimistel on edukad need, kes suudavad valijaid puudutava konflikti või konfliktid paremini üles leida ja sõnastada. Edasi süvendatakse seda konflikti äärmuseni kuni lõpus jääb alles kaks peamist vastandpoolt, kelle vahel justnagu valida tuleks. Reeglina ei kujune mõistlikku kompromissi otsivad jõud siin valijatele arvestatavateks alternatiivideks.

Esimesi konfliktide „tulistamisi“ kohalikeks valimisteks on juba mõni aeg tagasi tehtud, on nendeks siis püüd vastandada valimisliidud erakondadele, vene koolide eestikeelseteks muutmine, laulupeo repertuaar, püüd Rail Balticu teemat oma erakonnale kaaperdada jne. Üldisemas plaanis olen sellega leppinud, et parima konflikti otsimine toimub igas erakonnas. Siiski loodan väga, et juba alanud valimismaratonis jooksevad konfliktimeistritega kõrvuti poliitikud, kes vastandumise kõrval püüavad aruteludesse sisse tuua ka dialoogi. Konfliktiga võrreldes pole selline lähenemine atraktiivne, oht on peamisest valikust kõrvale jääda, relvadeks on tugevate emotsioonide ja raudkindlate seisukohtade kõrval vaid huumor, vaikne naeratus, lihtsad küsimused ja kompromissiotsingud.      

Dialoogi lätteid otsides on tark pöörduda selle ala suurmeistri kaks ja pool tuhat aastat tagasi elanud Platoni (427-347) poole. «Sina Laches, kui väejuht muidugi tead, mis on mehisus.» Nõnda algab Platoni kirjapandud Sokratese dialoog väepealik Lachesega. Jätan praegu kõrvale Platoni kirjapandu vahekorra autentse Sokratesega ja kirjeldan mõne sõnaga dialoogi sisu. Sokrates pöördub Lachese poole üliviisakalt, ehkki tema sisimas võib aimata irooniat. Laches, kes tänapäeva kooli kõnepruugi järgi pole just «kõige teravam pliiats», asub oma seisukohti mehisuse kohta esitama. Näiliselt lihtsameelsete küsimuste abil aitab Sokrates Lachesel arutluse käigus hulga uute mõteteni, mida Laches on mehisust esialgselt defineerides kahe silma vahele jätnud.

Nii nagu mõni lõik tagasi mainisin olen ma konfliktide esiletõusmisega enne valimisi leppinud, seda enam, et kui tegemist on korruptsiooni või ilmse ebakompetentsusega on terav reageerimine igati vajalik. Dialoogi tekkeks seevastu on vaja kahte poolt. Näiteks pean tunnistama, et pineva Rail Balticu puhul on mind kõige vähem mõjutanud kõned, jagatud raamatukesed ja arutelud, kus väljendatakse seisukohta, et Rail Balticu küsimuses on kõik üheselt kõik selge. Kindlasti see nõnda ei ole, vaid tegelikkuses on suur hulk argumente, ohte, riske ja potentsiaale, mille põhjal otsustada, kumb pool kumma üles kaalub. Samuti ühendab suurt hulka pooldajaid-vastaseid põhimõte, et ei olda mustvalgelt Rail Balticu poolt ega vastu, vaid pooldatakse kõige mõistlikumat ja optimaalsemalt raudteeühendust Euroopaga. Ja dialoogi sellist eesmärki silmas pidavate inimeste vahel tuleb hoida. Mulle näib, et sarnane lähenemine on võimalik ka võõrkeelse taustaga lastele eesti keele õpetamiseks, Tartu trammi idee jpt mõtete puhul.


Võib-olla on pisut naiivne loota, kuid üheks eesmärgiks kohalikeks valimisteks võiks erakonnad võtte eesmärgiks tekitada vastandumiste kõrvale võimalikult palju dialoogi. Ja siis võib tänavune kevad ja sellele järgnev suvi tõepoolest teisiti tulla.  

Thursday, June 1, 2017

Tänane umbusaldus


Kirjutan mõne reaga, miks ma pean praegust valitsust toimivaks ja miks ma tänasel umbusaldusavaldusel Sven Sesterit toetan. Kohe alguses eelmärkuseks, hoolimata oma vaid aastasest riigikogus töötamisest olen näinud kahte valitsust, eelmises oli peaministriparteiks siis Keskerakonna asemel Reformierakond. Ja kindlasti toimis ka eelmine valitsus, seal oli mitmeid tugevaid ministreid, kogu asi oli kindlasti sissetöötanum, vigu tehti vähem jne. Lisaks on Reformierakonna fraktsioonis mulle väga palju sümpaatseid inimesi. Aga alustan hoopis ühe looga.  

Mäletan, et lapsena lugesin suure hoolega jahimehejutte sisaldavat raamatut „Üks jahimees läks metsa“ (koostaja Mall Proodel, ilmunud 1969). Mälu järgi jutustades läks Lehtse jänes ükskord kõvasti vindisena kõrtsist koju. Teel tuli talle vastu karu, kellega tal tüli tekkis ja kes jänesele kallale tuli, Lehtse jänes hüppas põõsasse ja vastase silmist kaotanud karu tõmbas vihaga lõhki pulli, kes karjamaal sööma tuli. Hommikul põõsast kainena väljunud Lehtse jänes ohkas: peab joomise maha jätma, seda ma mäletan, kuidas ma öösel karuga kaklesin, kuid millal ma selle pulli lõhki tõmbasin, no ei mäleta.

Miks ma seda lugu jutustan selgitan lõpus. Aga nüüd natuke päevapoliitikast.

Olen sageli põdenud oma majandusliku (loomulikult ka rahandusliku) ebakompetentsuse pärast, kuid vähemalt pole ma seda ka salanud. Samas on mul mitmeid majandusega lähedalt seotud sõpru, kellelt aeg-ajalt majandusküsimuste kohta hinnanguid küsin (loomulikult on ka neil teatud eelistused) ning kuna need inimesed on mu sõbrad, siis nende vastuse siiruses ma ei kahtle. Nad on olnud teatud valitsuse sammude osas kriitilised, kuid kokkuvõttes pole nende hinnangul midagi hullu toimumas. Tõsi, viimast majanduskasvu kommenteerides sõber ütles, et praegu peaks riigile ka varusid koguma.

Nüüd on ettevõtjad pöördunud valitsuse poole, et teatud maksuseadused tuleb tagasi võtta (usun, et seda näidet tuuakse täna sageli ka Sesteri umbusaldamise põhjusena). Eelmises lõigus tehtud ülestunnistusest lähtuvalt on mul vähe majanduslikke argumente neile vastuseks. Aga ma või vastata teisiti, uue valitsuse ajal on õpetaja palk hakanud õiges suunas liikuma, üle 80% inimestest hakkab saama rohkem raha kätte, doktorantide toetus ei tõuse niipalju kui ma lootsin, kuid siiski tõuseb oluliselt, lastega peredel on kergem jne. Paljud asjad, millest paarkümmend aastat on räägitud, on käesoleva valitsuse ajal hakanud selgesuunaliselt liikuma. Ja mõeldes täna esitatud inimarengu aruandes sisaldunud ühiskonna ebavõrdsusele, siis liikumine toimub õiges suunas.  

Kas uue valitsuse, eelkõige rahandusministri sammud keeravad majanduse vussi? Viimane majanduskasvu number oli muljetavaldav, sellist pole pikka aega nähtud. Eesti tõusis ka riikide konkurentsivõime edetabelis. Annan endale täiesti aru, et võin paljudele tunduda Lehtse jänesena, kes valutavat pead sügades omistab tänasele valitsusele asju, mis on sündinud nende aktiivse osaluseta, kuid mulle tundub, et majandusega midagi hullu juhtunud ei ole. Ning valitsus teeb asju mida olen aastaid oodanud. Kokkuvõttes on tänase valitsuse tegevuses minu jaoks positiivseid asju rohkem kui negatiivseid, toetan täna Sven Sesterit ning olen umbusaldusavalduse vastu.