Friday, April 20, 2018

Kiri kadunud valijale


Tere!

Hea sotside valija! Viimasel küsitlusel oli SDE toetusprotsent 6 ning hakkasin mõtlema, kuhu Sa kadunud oled. Peaaegu oleksin hakanud ümisema laulu „Truudusetu Juulia“, millele naistebänd Naised Köögis luuletas juurde ka meessoo nõrkusi avava variandi „Süüdimatu Julius“. Aga siis tuli mõistus koju, sest see oleks tähendanud enda asemel Sinust vigade otsimist.   
Tegelikult on vähene suhtlemine ja seletamine üks meie kontaktide lõdvenemise hädasid küll. Ma ei pea siin silmas mõningate eelnõude üksikasju ja detaile, loomulikult tuleb ka neile tähelepanu pöörata, vaid sotside üldisemaid põhimõtteid ja neist tulenevate otsuste ja käitumismustrite seletusi.
Usun, et üks kurja juur on, et sotsid armastavad liiga palju. Võta või Tanel, kes hakkas Suud puhtaks saates kohe kritiseerimise asemel ühisosa otsima, või Helmen, kes ainult inimesi aidates oskabki elada – Viljandi inimesed teavad. Aga poliitikas vastase hingetuks embamine alati ei õnnestu ning me võime kohati jätta pehmo mulje.  Samuti jääme teravuste loomisega hätta, võta või hiljutine Jürgeni ütlus Delfis „Üle piiri alkoaktsiisid joodavad Eestit purju“. Ta teab suurepäraselt, et viimane Turu-uuringute küsitlus näitas alkoholitarbimise langust ka piiri tagant alkoholi toojate hulgas, kuid oskas oma sõnad nõnda seada, et mulje jääks vastupidine ning kusagilt kinni hakata ka pole.
Saan ka sellest aru, et vahel võib sotside soov kompromisse otsida näida selgrootusena. Paljudele tundus, et minister Urmas ületas punase joone ning siis oleks pidanud sotsid ta pihta tuld andma. Siiamaale torkab mind üsna valusalt ühe minu väga targa õpilase kiri, kes heitis meile ette ministrit täielikult hukkamõistva seisukoha puudumist. Võib-olla oli tal õigus.
Hea valija, mõistan, et Sind võib häirida ka sotside armastusest tulenev hoolimine, mis võib kohati välja tunduda paternalismina – üleoleva hoolitsusena õnne nimel, millest hoolitsevatel võib olla teistsugune ettekujutus. Tunnetan seda eriti Tartus, kus sotside hulgas on palju vabadust ülimaks väärtuseks seadvaid liikmeid. Mõni aeg tagasi vaidlesid filosoofid Leo ja Margus minu facebooki seinal sotside paternalistlike kalduvuste või nende puudumiste üle ja see oli huvitav. Küllap peame õppust võtma ja vähem rääkima, et moosipall on paha, vaid pigem sellest, et evolutsioon on vorminud inimese magusa suhtes kaitsetuks ja kooli puhvetites võiks eelistada tervislikku toitu.
Tõsi on ka see, et me vahel ei ütle asju lõpuni välja. Nii on meie esimehe Jevgenigagi. Ta on tegelenud väga raske ja keerulise valdkonnaga ning teinud seda hästi. Loomulikult pole ta ideaalne, olen ta kohta paaril korral öelnud, et tema nõrkuseks on liigne tarkus kombinatsioonis tulipäisusega. Nimelt ei jagu tal alati kannatlikkust ning see on poliitikule tõsine puudus. Luban, et räägin seda talle ja kindlasti üritab ta oma nõrkust vähendada.
Kirjutan veel mõne sõna vene koolide küsimusest. Pikalt on otsitud konflikti teemal, et haridussüsteem peaks olema üks ja  kõik lapsed peaksid õppima ühtmoodi eesti keeles. Olen nõus, et kaugema eesmärgina võiks see nõnda olla. Ometi on minu arvates selle idee toetajad esitanud soovitut ühekülgselt. On jäetud mulje, et kusagil koolis hakkavad Sergei, Nadja, Marina ja Vadim õppima eesti keeles. Aga see pole päris nii, kui koolisüsteem on üks – siis  tulevad nad eesti kooli ning istuvad ühes klassiruumis koos Mardi, Hennu, Monika ja Jaaguga. Küsimusi, missuguseid muutuseid tooks see kaasa eesti koolile ja kas see ka lapsevanemaid rahuldab, pole küsitud. Igatahes eelistan mina siin pigem rahulikumat edasiminekut, näiteks keelekümbluse laiendamist lasteaedades ning õppe tõhustamist põhikoolis.     
Ja veel usust. Jah, väliselt võib selles vallas näha suurt konflikti, kuna kirikud enamasti eitavad gei-suhtele seadusega tunnustuse andmist, mida meie sotsidena oleme jaatanud. Tegelikult koosnevad nii kirik kui sotsid erinevatest inimestest, kus leidub nii pooldavaid kui eitavaid seisukohti. Mäletad Annika suurepärast kõnet Suud puhtaks saates, mis mõjus värske õhu puhanguna.  Armastusega on kord nii, et see ei saa olla välistav, seetõttu toetavad sotsid ka kooseluseaduse rakendusakte. Ning mingilgi kombel ei sega see kristlaseks olemist või mõne muu usu tunnistamist.      
Hea sotside valija. Ma ei paku ennast Raja Teele moodi välja, kuid suhet Sinuga tahaks kindlasti jätkata. Võib-olla ongi hea, et meie kontakt hetkeks lõdvenes, aeg-ajalt tuleb ennast läbi katsuda, kuid pärast seda on meie suhe kindlasti tugevam ja läbikaalutum.

Heade soovidega,
Toomas
https://ssl.gstatic.com/ui/v1/icons/mail/images/cleardot.gif


Thursday, April 19, 2018

Emakeelepäev riigipühaks


Täna anti Riigikogus üle mulle ühtpidi lähedane, teisalt kõhklusi tekitav eelnõu, mille sisuks oli muuta emakeelepäev 14. märts riigipühaks. Praegu on emakeelepäev riiklik tähtpäev st ei ole vaba päev. Mul oli võimalus ühineda saadikute grupiga, kes selle eelnõu esitasid, kaalusin pikalt, kuid ma lõpuks ikkagi ei teinud seda.

Loomulikult ei tähenda eelmises lõigus kirjeldatud otsus seda, et ma emakeelest lugu ei pea või eelnõule menetluse ajal vastu hääletan. Aga püüan oma kõhklusi pisut lahti kirjutada.  

Kõigepealt seda, et igal täiendaval vabal päeval on küljes hinnalipik st riigil jääb sellel päeval teatud tulu saamata. Samas arvan, et üks riigipüha võiks meil tõesti veel olla ja selle kannataks meie riik majanduslikult välja küll. Eestis on täna kaksteist riigipüha, Leedus ja Rootsis on neid kolmteist, Soomes kümme, Austrias viisteist ja Lätis seitseteist.

Nüüd kahest argumendist, mis mind ikkagi kõhklema pani.

Esiteks, vähemalt minu tänast arusaamist mööda on emakeelepäeval ülekaalukalt kõige suurem mõju koolides. Korraldatakse kirjanduslikke teadmiste võistlusi, luulelugemist (mäletan Treffneri koolist päeva, kus õpetajad lugesid iga tunni alguses ühe luuletuse), näitemänge, etteütlusi, meenutatakse eesti keele suurkujusid jne. Kui see oleks riigipüha st koolitööd ei toimuks, siis ma kardan, et neid tegevusi (olgu päev enne) niisama sujuvalt koolitöösse ei sulata.

Teiseks, nagu ma juba mainisin, pooldan ühe täiendava riigipüha seadustamist. Hetkel on minu jaoks üsna ühel pulgal emakeelepäev, teine ülestõusmispüha, 1. september (mõneti käib esimene argument ka selle päeva kohta) või siis hoopis variant, et kui riigipüha satuks nädalavahetusele, lisanduks vaba päev reedeks või esmaspäevaks. Kui nüüd emakeelepäev riigipühana seadustada, väheneksid teiste variantide võimalused, sest üsna raske oleks ka kõiki teisi päevi riigipühadeks kuulutada.

Kokkuvõttes olen seda meelt, et ühe täiendava riigipüha võiks Eestis seadustada küll. Oleks hea, kui minu lõplikku seisukohavõttu toetaks ka mõni uuring, kus selguks eestimaalaste seisukohad, kas nad eelistaks riigipühana emakeelepäeva, 1. septembrit, teist ülestõusmispüha,  nädalavahetusele sattunud riigipühadele vaba päeva lisamist või mõnda muud päeva.
   


Saturday, April 14, 2018

Sotsiaaldemokraatide ja reformierakonna suhtest



Kuulasin huviga tänast Kaja Kallase kõnet (lugenud veel ei ole, seega võib mu järgnevas kirjutises olla eksitusi) ja hakkasin mõtlema oma koduste sotsiaaldemokraatide ja reformierakondlaste suhete üle, seda nii riigikogus kui ka laiemalt. Ning loomulikult väljendan siin kirjatükis oma üsna spontaanseid isiklikke arvamusi. 

Kõigepealt sellest, et Reformierakonna (edasi RE) fraktsioonis riigikogus on palju liikmeid, kellest ma isiklikult väga lugu pean. Võin kindlalt öelda, et Liina Kersnal on süda väga õige koha peal, kiita tahan ka oma komisjonikaaslasi; mulle tundub, et  Yoko Alenderi mõtlemises kohtuvad mõnusalt läänemaine täpsus ja idamaine piiridetus, Laine Randjärv pühendumus muusikale on vaimustav, kui Heidy Purga mõtestab meediat tunnen end õpilasena. Loomulikult võin nimetada ka teisi: saan hästi läbi asjatundlike kindralite Ants Laaneotsa ja Johannes Kertiga, pole kunagi kahelnud Jürgen Ligi vahedas mõistuses, Maris Lauri oskuses analüüsida majandust või Lauri Luige spordialases kompetentsis.   

Eelnevas lõigus tehtud komplimendid ei tähenda kindlasti seda, et tahaksin koalitsiooni vahetada. Mulle on hingelähedane vasakpoolne poliitika ja seda praegune valitsus teeb. Näiteks haridussfääris olen näinud, kuidas mitmed üsna kaua oodatud probleemid on hakanud lahenduste poole liikuma. Samas peaks minu arvates alati esmane küsimuse olema, mis mind ja sotsiaaldemokraate mõne teise erakonnaga ühendab. Küllap võib hiljem mõelda ka erinevuste peale. Lõpuks olen RE-ga ka koostööd teinud nii Tartu linnavolikogus kui põgusalt eelmises koalitsioonis ja mälestused on asjalikud ja töised.

Tegelikult oli tänasele Kaja Kallase kõnele kriitiline eelhäälestus olemas. Pean silmas tema Eesti Ekspressi intervjuud, kus ta väljendas  vähemalt minu hinnangul üsna eluvõõrast ideed asendada solidaarne tervisekindlustus erakindlustusel põhineva süsteemiga. See, paljusid vaesemaid inimesi teravalt riivav idee, on pälvinud juba karmi kriitikat.

Võib-olla lähtuvalt eelnevast kriitikast oli Kaja Kallase tänane kõne nihkunud hoolivamaks ja see oli üsna sotsiaaldemokraatlik (see on väikese huumoriga öeldud), inimese individuaalsust ja vabadust rõhutavale poolele oli külge õmmeldud omajagu solidaarsust - patriotismi ja vabaduse kõrval nimetas ta alusväärtusena ka hoolivust.  Lisaks meeldis mulle väga eksimise inimlikkuse rõhutamine (Augustinus ütles, et eksimine on inimlik, kuratlik uhkuse tõttu eksitusse jääda) ja eakatele väärika vananemise probleemi välja toomine. Samas küll loetelus nimetatud tasuta haridusest loobumine tundus pigem küsimusi tekitav. Väga sümpaatne oli ka  Kaja Kallase otsus loobuda tänases kõnes teiste erakondade kritiseerimisest.

Mulle tundub, et suurim väljakutse koostöös SDE ja RE vahel seisneb asjaolus, kuivõrd suudetakse teineteist täiendavaks muuta reformierakonna poolt rõhutatud individuaalsus, liberaalsus ja vabadus ning sotsiaaldemokraatide poolt oluliseks peetud solidaarsus, võrdsed võimalused ja vabadus (RE poolt on ehk pisut enam rõhutatud vabadus millekski, SDE poolt selle kõrval ka  vabadus millestki). Samas võivad nimetatud väärtused käristada need erakonnad ka vastanduvateks. Poliitikas on reaalsed mõlemad võimalused, näiteks näen RE ja SDE head koostöövõimalust töötamisel selle nimel, et jõustuksid kooseluseaduse rakendusaktid, maksupoliitikas pole konsensust saavutada nii lihtne.      

Tahaksin nimetada veel üht Kaja Kallase „puhastustuld“, mis seisneb ühe vana Gordioni sõlme avamises või lahti raiumises. Laiemalt puudutab see suhtumist inimestesse, kitsamalt silvergate-i juhtumit. Usun, et ma poleks sellest vanast teemast kirjutanud, kuid hiljuti ütles Äripäeva intervjuus Andrus Ansip, et Silver Meikar pani omal ajal kõrvale ärimeeste poolt reformierakonnale toodud raha. Olen Silver Meikarit pisut tundma õppinud (käin temaga koos korvpalli mängimas) ja seda väidet ma ei usu, kuid minu usk pole see antud juhul oluline. Nimelt ütles Andrus Ansip intervjuus otse, et kui keegi ärimeestest ei soovinud erakonda toetada oma nime all leiti teine isik, kes selle reformierakonna arvele kandis. Mina olen aru saanud, et mitmed reformierakonna inimesed on seda skeemi prokuratuuris eitanud ja kinnitanud, et annetasid oma raha.

Mäletan, et silvergate-i juhtumi puhul rääkis Kaja Kallas, et kui ta loeb uurimisprotokolle, siis kaldub ta arvamus pigem poole, mis ei toeta tema erakonna poolt valdavalt esitatud seisukohta. Mäletan ka, kuidas käitus RE omal ajal Silver Meikariga, julgen siin kaudseid paralleele tõmmata  hiljutise Hanno Pevkuri üsna jämeda kõrvale tõukamisega. Erakonna juhina oleks Kaja Kallasel võimalus see Gordioni sõlm lõplikult lahti raiuda ja suhtumist inimestesse, olgu nad siis sõnumitoojad, võitjad või kaotajad, muuta. 

Kindlasti tahaksin täna Reformierakonnale jõudu soovida. On ülimalt loomulik, et sünnib erinevaid koalitsioone, et erakonnad kannavad erinevaid maailmavaateid ja väärtusi, et väljaütlemised on vahel teravad või iroonilised. Kui kõige selle taga on teist poolt mõista püüdvad avatud inimesed, on poliitikaga asjad enam-vähem korras.    

Tuesday, April 10, 2018

Ilus päev pisarateks


Ilmunud ajalehes Eesti Kirik 11.04.2018

Olen kuulnud, kuidas vahel naljatletakse austraallaste inglise keele üle. Nende poolt öeldud, „kas pole täna ilus päev“ võib harjumatule kõrvale kõlada justnagu „kas pole ilus päev suremiseks“. See kerge naljana öeldud tõsine lause meenub mulle enamasti kevadeti looduse puhkemise ajal. Meenus ka käesoleval aastal kui märtsis-aprillis oli lühikese aja jooksul siit ilmast lahkunud mitu inimest, kellest olen sügavalt lugu pidanud ja kes eluaastate arvu poolest võinuks veel elada.

Iga surm on lähedastele raske ja eluga igapäevasesse rütmi tagasi jõudmine võtab aega. Vahel aitavad edasise elu kulgemisele kaasa ka lahkunute mälestamine, olen viimastel aastatel ehk teravamalt tähele pannud, kuidas tänases individualismi ja läbilööki tähtsustavas ühiskonnas lähendavad leinad reeglina inimesi taas üksteisele. See on justnagu surnute viimane teene elavatele ning mulle tundub, et inimeste vahelist solidaarsust on Eesti ühiskonnale praegu väga vaja.

Kopenhaagenis asub esmapilgul  kummaline asutus, mida nimetatakse  „Maailma Õnneinstituudiks“. Igal aastal avaldab see mõttekoda edetabeli, kus maailma riigid on järjestatud elanike õnnetunde alusel. Traditsiooniliselt on esikümnes põhjala riigid, tänavu oli esimene Soome, kuid esikümnesse mahtusid ka Norra, Taani, Island ja Rootsi, Eesti oli selles edetabelis 63. kohal, meie ette mahtusid ka Läti ja Venemaa. Samas on Eesti koht paranenud – veel 2010. aastal olime kümmekond kohta tagapool. Uuringu läbiviijad on toonitanud, et majandusliku heaolu kõrval mõjutab õnne tugevasti ka kogukond ja kollektiivsus, ühesõnaga teadmine, et sa ei ole üksi.

Küllap on ka meie ühiskond liikunud aeglaselt kogukondlikkust, ühistegevust ja ka teineteise aitamist tähtsustavas suunas. Kogudused võivad siin julgesti olla eeskujudeks. Tõsi, pikk maa on veel minna, sest teatud küsimustes domineerib veel meie-nemad vastasseis. Nii tundub vähemalt esimesel pilgul, et sõnad meie maa, meie rahvas, meie metsad tulevad Eestis sagedamini üle huulte kui meie haridus, meie maksusüsteem, meie transport, meie majandus või ka meie usk. Samas on ka vähesest liikumisest inimeste õnne suunas kindlasti hea meel.   

Eesti pedagoogikateaduste korüfee Johannes Käis on toonud välja vana ja uue kooli kümme käsku, kus uue kooli käsud on suunatud selgelt ühistegevuse ja hoolimise kasvatamise poole. Näiteks kui vana kooli seitsmes käsk ütleb: „Püüa teistest ette jõuda“, siis uues koolis öeldakse: „Püüa aidata kogu klassi“, vana kooli kaheksas käsk manitseb: „Ära aita kaasõpilasi“, uues koolis vastatakse: „Aita, eriti nõrgemat!“ Mulle tundub, et Käisi skeemi kasutades valitseb tänases koolis vana kooli  konkurentsi ja uue kooli solidaarsuse vahel habras tasakaal. Õnneks on olemas mitmeid märke ja tegevusi, olgu või liikumine „Kiusamisvaba kool“, mis näitavad liikumist hooliva ja koostööd tegeva hariduse poole. Kui see tõesti nii on, tähendaks see meie laste õnne suurendamist tulevikus. 

Sarnaselt juba kümnetele tuhandetele eestimaalastele käisin hiljuti kinos vaatamas Leelo Tungla autobiograafiliste raamatute järgi tehtud Moonika Siimetsa filmi „Seltsimees laps“. See on lugu Stalini hirmuvalitsuse ajast, kus väike tüdruk oma alusetult vangistatud ema koju tagasi ootab. Ta ei mõista ema äraviimise põhjuseid, last painab mure, ta püüab olla hea laps ja tema ebaleva lootuse taustal elavad oma igapäevast elu nõukogude ametnikud, pioneerid, lihtsad tööinimesed, mitmel puhul raskete valikute ette pandud isa ja lähedased. Ema jõuab koju alles mitme aasta pärast kui Stalin on surnud. 

Nii Facebooki kommentaarides kui suulistes vestlustes on selle filmi vaatamise kirjeldamisel ühendavaks teemaks olnud pisarad. Film, mis ühiselt nutma paneb, toob ühiskonda juurde solidaarsust ja mõistmist. Ja selline ühiskond on teel pisut suurema õnnelikkuse poole.