Saturday, April 28, 2018

Eestimaa keeruline religioossus



Ilmunud Tuglase seltsi ajakirjas „Elo“ 2/18

Möönan kohe artikli alguses, et ehkki töötasin ligi kakskümmend aastat usundiõpetuse õpetajana ja püüan jätkuvalt kursis olla Eesti religioonimaastikul toimuvaga, tunnen end Eestimaa usulisest taustast rääkides vägagi ebakindlalt. Vaid väga ettevaatlikult püüan mõningaid erinevate küsitluste andmeid esitada ja ühiskonnas märgatud tendentse lahti mõtestada.

Alustaksin tõdemusega, et Eesti omapärane usuline taust äratanud tähelepanu kogu maailmas. Mõned aastad tagasi võis lugeda uudist, et Briti telekanal BBC pühendab äärmustest rääkiva telesarja ühe osa Eestile kui maailma kõige vähem religioossele riigile. Sarja Extreme World Eestist rääkiv osa jõudis eetrisse 2011. aastal. Filmi aluseks oli 2009. aastal korraldatud uuring, mille põhjal mängib religioon maailmas 84% täiskasvanud inimeste elus olulist rolli, Eestis on vastav näitaja aga vaid 16%.
Eelmises lõigus kirjeldatud BBC uuringu tulemus ei tulnud religiooniga tegelenud inimestele üllatusena sest see langes väga hästi kokku 2005. aasta juunis avaldatud Eurobaromeetri uuringuga, mille kohaselt usub vaid 16% Eesti elanikest, et Jumal on olemas. Samas uskus 54% Eesti elanikest kõrgema jõu või vaimu olemasolu, 26% kinnitasid, et ei usu ja 4% vastas, et ei tea. Kui Jumalasse uskujate arv oli tolle uuringu põhjal Euroopas kõige väiksem, siis kõrgema jõusse või vaimudesse uskujate arv kõige suurem.

Samas ei tähenda Jumalasse mitte uskumine, et kristlusesse suhtutaks halvasti, kristlikud moraalinormid on hüljatud ning usuteemade vastu Eestis huvi ei tunta. Eesti Kirikute Nõukogu poolt tellitud küsitluses „Elust usust ja usuelust 2010“ selgub, et näiteks 47% vastanutest suhtub kristlusesse sõbralikult ja ainult 5 % olid vaenulikult meelestatud. Ka minu isiklikud kogemused õpetajana kinnitavad, et noored arutlevad meelsasti usulistel teemadel. Küll aga eelistakse praktikas väga selgelt individuaalset religioossust kirikule.
Missugune on see individuaalne usk? Eesti usklikkust ehk kõige põhjalikumalt uurinud teoloogiadoktor Lea Altnurme kirjeldab eestlaste individuaalset usku järgnevalt: „Üks levinumaid on usk kellessegi või millessegi kõrgemasse, nimetatud sageli ka jumalaks. Temast sõltub meie elu, kordaminekud ja saatust mõjutavad kokkusattumused. Hea inimesena õiglast elu elades on õigus loota hüva käekäiku edaspidiseks. Ja armastus on seejuures oluline väärtus. /../ 57 protsenti eestlastest uskus, et on olemas mingi kõrgem vägi, elujõud või energia, mis mõjutab inimesi ja kõike maailmas toimuvat, ning 88 protsenti oli seisukohal, et kõik hea ja halb, mida inimene teeb, tuleb talle elu jooksul tagasi.“
Eesti religioossusest kõneldes tuleb veel arvestada asjaoluga, et võimalusel otsivad paljud inimesed oma elutunnetusele tuge vanast rahvausundist. Sageli viidatakse siin 1994. aastal Eesti Põllumajandusülikooli uuringus saadud tulemusele, mille kohaselt 65% eestlastest usub, et puul on hing. Eesti maausuliste üks eestkõnelejaid Ahto Kaasik toonitabki sügavaid sidemeid esivanemate usuga: „Enamus inimesi kannab maausulist pärandit, sõltumata sellest, kas ta peab end uskmatuks, kristlaseks, maausuliseks või kellekski teiseks. Usume maausuliste esivanemate kombel hinge olemasolu, raviallikaid, pihlakaoksa väge, armastame sauna ja kiikumist, peame hingedeaega, jõule, munapüha, laseme vastlapäeval liugu, teeme jaanituld ja järgime veel väga paljusid maausulisi uskumusi ja tavasid.“

Miks siis ikkagi need usu vastu huvi tundvad ja kristluse suhtes üsna sõbralikud inimesed kirikusse jõudnud pole? Kui vaatame Eesti situatsiooni, siis põlvest põlve edasiantav religioossus on suuresti katkenud. Seda põhjustas suuresti Nõukogude perioodil toimunud vaimulike represseerimine ja usuvastane propaganda. Usulised ja mitteusulised valikud on tänases Eestis eelkõige inimeste isiklike otsuste tagajärg. Nii mõnedki tendentsid ühiskonnas teevad kiriku kasuks otsustamise raskeks.
Üsna sageli on kirikust distantsi hoidmiseks põhjenduseks toodud ühiskonnas kiriku kohta levivaid negatiivseid stereotüüpe. Usklikke kujutatakse sageli ette lihtsameelsete ullikestena, vaimulikke kasuahnete ajupesijatena jne. Paljuski pärinevad need stereotüübid nõukogude ajast. Kuna Eesti koolides puudub kohustuslik usundiõpetus, vabatahtlikuna õpib seda õppeainet vaid  umbes 10% õpilastest, siis pilt religioonidest ongi sageli karikatuurne.
Näiteks olen ise lähemalt uurinud, kuidas õpilased näevad religiooni ja teaduse seoseid. Minu läbiviidud küsitluste kohaselt arvab umbes 60% gümnaasiumisse astunud õpilastest, et religiooni ja teaduse vahel on vastuolu, küsides konkreetsemalt evolutsiooni ja loomise vahekorra kohta, näeb vastuolu siin juba ligi 90% õpilastest. Bioloogia ja füüsika tundides puutuvad õpilased paratamatult kokku kosmoloogia või evolutsiooni teemadega. Kuna religiooni tunnevad õpilased enamasti vaid fundamentalismi vormis st maailma loomist seitsme päevaga ja Aadama ja Eeva reaalset olemasolu, siis enamasti kannavad nad religiooni tõsiseltvõetavate maailmavaadete hulgast maha.
Teeksin selle teema lõpetuseks veelkord põike ajalukku. Nimelt on Eesti Vabariigi esimene rahvahääletus seotud usuõpetusega. 1920. aastal vastuvõetud algkooli seaduses oli sätestatud, et algkool on ilma usuõpetuseta. 1923. aastal toimus rahvahääletus, kus 72% hääletajatest pooldas usuõpetuse lubamist algkoolis. Siit järeldub, et pisut vähem kui sada aastat tagasi peeti usulisi teadmisi oluliseks.        

Oluliseks allikaks eestimaalaste religioossusest on ka 2000. aastal ja 2011. aastal peetud rahvaloendused, kus usulisi eelistusi küsiti üle 15 aastastelt vastanutelt. Kõige enam elas nende küsitluste põhjal Eestis mittereligioosseid inimesi, 2000. aastal oli neid 450 458 (40,16% vastanutest) ning üksteist aastat hiljem 592 588 (54,14% vastanutest).   
Järgnevalt tahuksin hetkeks peatuda veel kahe enam levinud konfessiooni, luterliku kiriku ja õigeusu kiriku, erinevatel arengutel. Õigeusklikuks pidas end 2000. aastal 143 554 (12,80) vastanut, 2011. Aastaks oli see kasvanud 176 773 (16,15%) inimeseni. Teatavasti on õigeusk levinud vene rahvusest inimeste seas, samuti Lõuna-Eestis Setumaal. Kuna tegemist on inimese identiteedi olulise komponendiga, siis on end õigeusklikuks pidavate inimeste hulk isegi kasvanud.
Teisiti on lugu luterliku kirikuga, kuhu 1934. aasta rahvaloenduse kohaselt kuulus 874 026 inimest. Nõukogude aeg tegi oma töö, vahepealsetel rahvaloendustel  inimeste usku ei küsitud ning 2001. aasta rahvaloenduse põhjal end luterlaseks 152 237 (13,57%) inimest, 2011 oli see arv 108 513 (9,91%). Kümne aastaga oli vähenemine umbes 30%. Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ene-Margit Tiit kommenteeris nõnda: „Seega ei ole luterlaste osas toimunud kahe rahvaloenduse vahel muid muutusi, välja arvatud vanema põlvkonna lahkumine ja noorema põlvkonna seas usklike väga nõrk pealekasv.“ Ene Margit Tiidu on toodud ka vanuselised diagrammid. Kui vaadata luterlaste osakaalu 2011. aasta rahvaloenduses, siis 15–24-aastastest luges end luterlasteks alla 5% vastanutest ning 10%-ni jõuab luterlaseks pidavate inimeste arv alles 60–64-aastaste inimeste seas. Veel 2000. aastal luges 15–24-aastastest end luterlaseks üle 5% vastanutest ning 10% toetuse sai luterlus juba 50–54-aastaste hulgas. Seega, luterlus vaikselt väheneb.
Rahvaloenduse vahel olevad kümme aastat on luterlik kirik Eesti hoidnud suhteliselt konservatiivset joont. Kahtlemata pakub konservatiivsus pakub võimalust stabiilsuseks, lugusid vanadest headest aegadest, aeg-ajalt tänastele arengutele vastanduvat identiteeti ja ilmselt ka suuremat mõistmist koguduses. Küll aga tunnetan, et luteri kirikus on sageli vajaka religiooni liberaalsest ja avatud poolest, mis annaks näiteks tänastele valdavalt ilmaliku taustaga noortele mingigi võimaluse usuasju sealt koheselt tagasi põrkamata uurida.

Toon veelkord konkreetse näite koolist, koolikell helises ja õpilane jäi pärast tundi klassi minuga juttu ajama:
Õpilane: „Õpetaja, kui te peaksite valima kristluse ja islami vahel, kumma te valiksite?“
Mina: „Ma ei saa sellele küsimusele vastata, sest ma olen selle valiku teinud umbes kolmkümmend aastat tagasi. Kuna ma olen kristlane, siis võid küsida, kas ma mingil tingimusel loobuks kristlusest islami kasuks?“
Õpilane: „Teie ei saa kristlane olla.“
Mina: „Miks mitte?“
Õpilane: „Sest te pooldate kooseluseadust. Kristlased ei poolda kooseluseadust.“

Kahtlemata on suhtumine kooseluseadusesse usuliselt komplitseeritud ja keeruline küsimus. Kui aga õpilane arvab, et seda pooldav inimene ei saa kristlane olla, näitab see liberaalse ja avatud kristluse väga väikest levikut ühiskonnas ning noorte eemaldumine neile arusaamatuks jäävast kirikust on mõistetav.

Teoloogiadoktor ja vaimulik Kaido Soom on teinud kokkuvõtte artikli alguses märgitud küsitlusest Elust, usust ja usuelust 2010: „Kokkuvõttena peab tõdema, et kuigi Eestis on nii usu roll inimeste elus kui  ka kogudusse kuulumine kahanenud, on kirikutel rahva silmis oluline roll kultuuriväärtuste kandjana. Koguduste osalemist ühiskondlikult oluliste pühade tähistamisel peetakse oluliseks. Nõukogude periood on jätnud oma jälje ja religioosne sotsialisatsioon on enamikus peredes katkenud, mistõttu nooremad põlvkonnad on kirikust eemaldunud /../ Religioosse sotsialisatsiooni katkemine väljendub selles, et ka kristlased ei oma ülevaadet kesksetest kirikute õpetustest, nagu seda on isikulise Jumala olemasolu ja usk igavesse ellu.“

Püüdes omaltpoolt üldistada, siis Eesti religioosne maastik on mitmekesine ja üsna raskesti hoomatav. Ehk ühe peamise põhimõttena valitseb siin religioonisotsioloog professor Grace Davie poolt kirjeldatud tänapäevane religioon, mida iseloomustab uskumisena ilma kuulumiseta. See on olukord, mis on kindlasti huvitav religiooni uurijatele, religiooni pärast südant valutajatele aga suur väljakutse.

Sunday, April 22, 2018

Kes tahab saada õpetajaks

Ilmunud Hiiu Lehes ja Vali Uudistes 20.04.2018


Ei ole saladus, et üheks Eesti hariduse võtmeprobleemiks on õpetajate järelkasv. Olen hiljuti ise lähedalt näinud, kuidas raske on Eesti hariduspealinnas Tartus leida eesti keele õpetajat, teisalt olen kuulnud, et tänastest matemaatikaõpetajatest 300 on üle kuuekümne, kuid aastas lisanduvate sama aine õpetajate hulka on enamasti võimalik lugeda ühe käe sõrmedel. Küllap on küsimus nii palgas kui koormuses, kuid mulle tundub, et sama olulised on küsimus õpetaja autoriteedist ühiskonnas ja pikaaegselt kujunenud stereotüüpide muutmises.  

Õpetajate järelkasvu probleemi on märgatud ka väljastpoolt. Näiteks juhtis  mõni aasta tagasi USA haridusmõttekoja juht Marc Tucker tähelepanu asjaolule, et Eesti õpetajaskonna seis on pikas perspektiivis kõike muud kui roosiline: „Eesti õpetajaskonda vaadates torkab silma tohutu naisõpetajate ülekaal, kelle keskmine vanus on 48. Me külastasime kaht siinset õpetajakoolitust pakkuvat ülikooli. Mõlemas räägiti, et loodus- ja täppisteaduste vallas pole peaaegu üldse tudengikandidaate.“ (Marju Himma “USA haridusekspert: Eesti õpetajaskond tundub olevat haihtumise veerel“ Novaator, 18.02.2015 ). Noorte üliõpilaste kesist huvi õpetaja ameti vastu kinnitab ka 2016. aastal tudengite eluolu uurinud EUROSTUDENT VI.

Mulle näib, praeguse valitsuse sammud õpetajate autoriteeti suurendada ja järelkasvu probleemi leevendada on astutud õiges suunas. Näiteks palga puhul tundub, et lähemateks aastateks plaanitud tõus umbes 100 EURi aastas õpetaja kohta  ja eesmärk jõuda 120% Eesti keskmisest palgast ei ole paha. Samuti väärtustada õpetaja ametit mitmete ürituste nagu näiteks Aasta Õpetaja Gala kaudu või õpetajaametit tutvustav sari „Aita luua homne Eesti“.

Medali teine pool on õpetaja ameti aegunud stereotüübi murdmine ja valitsus siin üksinda hakkama ei saa. Mulle tundub, et selle raske ülesande lahendamine algab paljuski „meie“ tundest, mõtlen siin „meie“ tunnet nii õpetajal omakeskis, kuid ka õpetajate ja õpilaste, õpetajate ja lastevanemate ning õpetajate ja haridusametnike vahel. Mul on hea meel, et pisut teise rõhuasetusega on „meie“ tunde olulisust rõhutanud ka pedagoogikateadlased. Nii oli väga kosutav lugeda pedagoogikadoktor Margus Pedaste sõnu:  „Rohkem on vaja küsida, miks. Nii teadlastel kui ka õpetajatel: miks me üht või teist õpetame, miks me sel viisil õpetame, miks õpilased olid täna rahutud või eriliselt motiveeritud, miks me ei saavutanud (rõhk sõnal „me”, sest sõna „ma” oleks iseloomulik kinnistunud mõtteviisile) soovitud eesmärke?“ (Stanfordi sõnumid: Kuidas jõuda haridusreformide õnnestumiseni?  Õpetajate leht, 29. märts 2018)

Võin omast kogemusest kinnitada, kuidas „meie“ püsiv tunne oma õpilaste, lapsevanemate kui vilistlastega annab õpetaja ametile uue mõõtme ka väljaspool kooliruume. Olen seda viimasetel aasatel mitu kord tunnetanud, olgu näiteks läinud suvel viibides endise klassijuhatajana õpilase kolmekümnendal juubelil. Kuna sünnipäeva teemaks olid kaheksakümnendate lavatähed ja külalised pidid end kellegi sarnaseks tegema, siis ütlesin uksel, et olen natuke Demis Roussose nägu ja sellest sisselaskmiseks piisas. Usun ja loodan, et „meie“ tunde ehitajatena ühiskonnas saavad õpetajad näidata oma ametiga kaasnevat rõõmu ja rahulolu, mida ehk parimal viisil võtab kokku Juhan Viidingu värss: „/../ on seda, mida annad, siiski vähem, kui võrdled sellega, mis ise saad.“   

Tahaksin oma mõtiskluse lõpetada pildilise põikega ajaloo ja muinasloo piirile. On tõsi, et nii mõnegi muinasloo taga on sündmused karmist päriselust. Näiteks Lumivalgekese algkujuks on peetud Margaretha von Waldeckit (1533 - 1554), kaunitari, kelle surma põhjusena kahtlustati mürgitamist. Tõsi, võõrasema teda tappa ei saanud, sest tema suri mõned aastad enne Margaretha surma.

Kes aga olid pöialpoisid? Margaretha isa omas ka kaevandusi ja muinasjutus kohatud pöialpoiste taga on nähtud tollel ajal seal töötanud lapsi, kes kitsastes kaevanduskäikudes täiskasvanutest lahedamalt liikuda said. Karm töö oli nad sageli vorminud igerikeks ja omapärasteks, samuti elasid nad hulgakesi ühes ruumis nagu pöialpoisidki. Nende ajalooline taust aastatega taandus, päädides hilisemates variantides näiteks Walt Disney (1901 - 1966) rõõmsalt laulvate isikupäraste pöialpoiste ja lapselikult siira Lumivalgekesega.  

Piltlikult rääkides on suur ülesanne murda ühiskonnas stereotüüp õpetajast kui käske täitvast ning oma eraldatud maailmas üle jõu käivat tööd tegevatest pöialpoistest.  Kaevanduskäikudest valguse kätte tulles võivad õpetajad muutuda hoopis inimhingedest väärtuslikku kalliskive ja mineraale välja toovateks insenerideks-loojateks. Sellisteks pöialpoisteks, kelle sarnasteks paljud noored saada tahaksid. See on suur ülesanne kõigile hariduse pärast südant valutavatele inimestele.

Friday, April 20, 2018

Kiri kadunud valijale


Tere!

Hea sotside valija! Viimasel küsitlusel oli SDE toetusprotsent 6 ning hakkasin mõtlema, kuhu Sa kadunud oled. Peaaegu oleksin hakanud ümisema laulu „Truudusetu Juulia“, millele naistebänd Naised Köögis luuletas juurde ka meessoo nõrkusi avava variandi „Süüdimatu Julius“. Aga siis tuli mõistus koju, sest see oleks tähendanud enda asemel Sinust vigade otsimist.   
Tegelikult on vähene suhtlemine ja seletamine üks meie kontaktide lõdvenemise hädasid küll. Ma ei pea siin silmas mõningate eelnõude üksikasju ja detaile, loomulikult tuleb ka neile tähelepanu pöörata, vaid sotside üldisemaid põhimõtteid ja neist tulenevate otsuste ja käitumismustrite seletusi.
Usun, et üks kurja juur on, et sotsid armastavad liiga palju. Võta või Tanel, kes hakkas Suud puhtaks saates kohe kritiseerimise asemel ühisosa otsima, või Helmen, kes ainult inimesi aidates oskabki elada – Viljandi inimesed teavad. Aga poliitikas vastase hingetuks embamine alati ei õnnestu ning me võime kohati jätta pehmo mulje.  Samuti jääme teravuste loomisega hätta, võta või hiljutine Jürgeni ütlus Delfis „Üle piiri alkoaktsiisid joodavad Eestit purju“. Ta teab suurepäraselt, et viimane Turu-uuringute küsitlus näitas alkoholitarbimise langust ka piiri tagant alkoholi toojate hulgas, kuid oskas oma sõnad nõnda seada, et mulje jääks vastupidine ning kusagilt kinni hakata ka pole.
Saan ka sellest aru, et vahel võib sotside soov kompromisse otsida näida selgrootusena. Paljudele tundus, et minister Urmas ületas punase joone ning siis oleks pidanud sotsid ta pihta tuld andma. Siiamaale torkab mind üsna valusalt ühe minu väga targa õpilase kiri, kes heitis meile ette ministrit täielikult hukkamõistva seisukoha puudumist. Võib-olla oli tal õigus.
Hea valija, mõistan, et Sind võib häirida ka sotside armastusest tulenev hoolimine, mis võib kohati välja tunduda paternalismina – üleoleva hoolitsusena õnne nimel, millest hoolitsevatel võib olla teistsugune ettekujutus. Tunnetan seda eriti Tartus, kus sotside hulgas on palju vabadust ülimaks väärtuseks seadvaid liikmeid. Mõni aeg tagasi vaidlesid filosoofid Leo ja Margus minu facebooki seinal sotside paternalistlike kalduvuste või nende puudumiste üle ja see oli huvitav. Küllap peame õppust võtma ja vähem rääkima, et moosipall on paha, vaid pigem sellest, et evolutsioon on vorminud inimese magusa suhtes kaitsetuks ja kooli puhvetites võiks eelistada tervislikku toitu.
Tõsi on ka see, et me vahel ei ütle asju lõpuni välja. Nii on meie esimehe Jevgenigagi. Ta on tegelenud väga raske ja keerulise valdkonnaga ning teinud seda hästi. Loomulikult pole ta ideaalne, olen ta kohta paaril korral öelnud, et tema nõrkuseks on liigne tarkus kombinatsioonis tulipäisusega. Nimelt ei jagu tal alati kannatlikkust ning see on poliitikule tõsine puudus. Luban, et räägin seda talle ja kindlasti üritab ta oma nõrkust vähendada.
Kirjutan veel mõne sõna vene koolide küsimusest. Pikalt on otsitud konflikti teemal, et haridussüsteem peaks olema üks ja  kõik lapsed peaksid õppima ühtmoodi eesti keeles. Olen nõus, et kaugema eesmärgina võiks see nõnda olla. Ometi on minu arvates selle idee toetajad esitanud soovitut ühekülgselt. On jäetud mulje, et kusagil koolis hakkavad Sergei, Nadja, Marina ja Vadim õppima eesti keeles. Aga see pole päris nii, kui koolisüsteem on üks – siis  tulevad nad eesti kooli ning istuvad ühes klassiruumis koos Mardi, Hennu, Monika ja Jaaguga. Küsimusi, missuguseid muutuseid tooks see kaasa eesti koolile ja kas see ka lapsevanemaid rahuldab, pole küsitud. Igatahes eelistan mina siin pigem rahulikumat edasiminekut, näiteks keelekümbluse laiendamist lasteaedades ning õppe tõhustamist põhikoolis.     
Ja veel usust. Jah, väliselt võib selles vallas näha suurt konflikti, kuna kirikud enamasti eitavad gei-suhtele seadusega tunnustuse andmist, mida meie sotsidena oleme jaatanud. Tegelikult koosnevad nii kirik kui sotsid erinevatest inimestest, kus leidub nii pooldavaid kui eitavaid seisukohti. Mäletad Annika suurepärast kõnet Suud puhtaks saates, mis mõjus värske õhu puhanguna.  Armastusega on kord nii, et see ei saa olla välistav, seetõttu toetavad sotsid ka kooseluseaduse rakendusakte. Ning mingilgi kombel ei sega see kristlaseks olemist või mõne muu usu tunnistamist.      
Hea sotside valija. Ma ei paku ennast Raja Teele moodi välja, kuid suhet Sinuga tahaks kindlasti jätkata. Võib-olla ongi hea, et meie kontakt hetkeks lõdvenes, aeg-ajalt tuleb ennast läbi katsuda, kuid pärast seda on meie suhe kindlasti tugevam ja läbikaalutum.

Heade soovidega,
Toomas
https://ssl.gstatic.com/ui/v1/icons/mail/images/cleardot.gif


Thursday, April 19, 2018

Emakeelepäev riigipühaks


Täna anti Riigikogus üle mulle ühtpidi lähedane, teisalt kõhklusi tekitav eelnõu, mille sisuks oli muuta emakeelepäev 14. märts riigipühaks. Praegu on emakeelepäev riiklik tähtpäev st ei ole vaba päev. Mul oli võimalus ühineda saadikute grupiga, kes selle eelnõu esitasid, kaalusin pikalt, kuid ma lõpuks ikkagi ei teinud seda.

Loomulikult ei tähenda eelmises lõigus kirjeldatud otsus seda, et ma emakeelest lugu ei pea või eelnõule menetluse ajal vastu hääletan. Aga püüan oma kõhklusi pisut lahti kirjutada.  

Kõigepealt seda, et igal täiendaval vabal päeval on küljes hinnalipik st riigil jääb sellel päeval teatud tulu saamata. Samas arvan, et üks riigipüha võiks meil tõesti veel olla ja selle kannataks meie riik majanduslikult välja küll. Eestis on täna kaksteist riigipüha, Leedus ja Rootsis on neid kolmteist, Soomes kümme, Austrias viisteist ja Lätis seitseteist.

Nüüd kahest argumendist, mis mind ikkagi kõhklema pani.

Esiteks, vähemalt minu tänast arusaamist mööda on emakeelepäeval ülekaalukalt kõige suurem mõju koolides. Korraldatakse kirjanduslikke teadmiste võistlusi, luulelugemist (mäletan Treffneri koolist päeva, kus õpetajad lugesid iga tunni alguses ühe luuletuse), näitemänge, etteütlusi, meenutatakse eesti keele suurkujusid jne. Kui see oleks riigipüha st koolitööd ei toimuks, siis ma kardan, et neid tegevusi (olgu päev enne) niisama sujuvalt koolitöösse ei sulata.

Teiseks, nagu ma juba mainisin, pooldan ühe täiendava riigipüha seadustamist. Hetkel on minu jaoks üsna ühel pulgal emakeelepäev, teine ülestõusmispüha, 1. september (mõneti käib esimene argument ka selle päeva kohta) või siis hoopis variant, et kui riigipüha satuks nädalavahetusele, lisanduks vaba päev reedeks või esmaspäevaks. Kui nüüd emakeelepäev riigipühana seadustada, väheneksid teiste variantide võimalused, sest üsna raske oleks ka kõiki teisi päevi riigipühadeks kuulutada.

Kokkuvõttes olen seda meelt, et ühe täiendava riigipüha võiks Eestis seadustada küll. Oleks hea, kui minu lõplikku seisukohavõttu toetaks ka mõni uuring, kus selguks eestimaalaste seisukohad, kas nad eelistaks riigipühana emakeelepäeva, 1. septembrit, teist ülestõusmispüha,  nädalavahetusele sattunud riigipühadele vaba päeva lisamist või mõnda muud päeva.
   


Saturday, April 14, 2018

Sotsiaaldemokraatide ja reformierakonna suhtest



Kuulasin huviga tänast Kaja Kallase kõnet (lugenud veel ei ole, seega võib mu järgnevas kirjutises olla eksitusi) ja hakkasin mõtlema oma koduste sotsiaaldemokraatide ja reformierakondlaste suhete üle, seda nii riigikogus kui ka laiemalt. Ning loomulikult väljendan siin kirjatükis oma üsna spontaanseid isiklikke arvamusi. 

Kõigepealt sellest, et Reformierakonna (edasi RE) fraktsioonis riigikogus on palju liikmeid, kellest ma isiklikult väga lugu pean. Võin kindlalt öelda, et Liina Kersnal on süda väga õige koha peal, kiita tahan ka oma komisjonikaaslasi; mulle tundub, et  Yoko Alenderi mõtlemises kohtuvad mõnusalt läänemaine täpsus ja idamaine piiridetus, Laine Randjärv pühendumus muusikale on vaimustav, kui Heidy Purga mõtestab meediat tunnen end õpilasena. Loomulikult võin nimetada ka teisi: saan hästi läbi asjatundlike kindralite Ants Laaneotsa ja Johannes Kertiga, pole kunagi kahelnud Jürgen Ligi vahedas mõistuses, Maris Lauri oskuses analüüsida majandust või Lauri Luige spordialases kompetentsis.   

Eelnevas lõigus tehtud komplimendid ei tähenda kindlasti seda, et tahaksin koalitsiooni vahetada. Mulle on hingelähedane vasakpoolne poliitika ja seda praegune valitsus teeb. Näiteks haridussfääris olen näinud, kuidas mitmed üsna kaua oodatud probleemid on hakanud lahenduste poole liikuma. Samas peaks minu arvates alati esmane küsimuse olema, mis mind ja sotsiaaldemokraate mõne teise erakonnaga ühendab. Küllap võib hiljem mõelda ka erinevuste peale. Lõpuks olen RE-ga ka koostööd teinud nii Tartu linnavolikogus kui põgusalt eelmises koalitsioonis ja mälestused on asjalikud ja töised.

Tegelikult oli tänasele Kaja Kallase kõnele kriitiline eelhäälestus olemas. Pean silmas tema Eesti Ekspressi intervjuud, kus ta väljendas  vähemalt minu hinnangul üsna eluvõõrast ideed asendada solidaarne tervisekindlustus erakindlustusel põhineva süsteemiga. See, paljusid vaesemaid inimesi teravalt riivav idee, on pälvinud juba karmi kriitikat.

Võib-olla lähtuvalt eelnevast kriitikast oli Kaja Kallase tänane kõne nihkunud hoolivamaks ja see oli üsna sotsiaaldemokraatlik (see on väikese huumoriga öeldud), inimese individuaalsust ja vabadust rõhutavale poolele oli külge õmmeldud omajagu solidaarsust - patriotismi ja vabaduse kõrval nimetas ta alusväärtusena ka hoolivust.  Lisaks meeldis mulle väga eksimise inimlikkuse rõhutamine (Augustinus ütles, et eksimine on inimlik, kuratlik uhkuse tõttu eksitusse jääda) ja eakatele väärika vananemise probleemi välja toomine. Samas küll loetelus nimetatud tasuta haridusest loobumine tundus pigem küsimusi tekitav. Väga sümpaatne oli ka  Kaja Kallase otsus loobuda tänases kõnes teiste erakondade kritiseerimisest.

Mulle tundub, et suurim väljakutse koostöös SDE ja RE vahel seisneb asjaolus, kuivõrd suudetakse teineteist täiendavaks muuta reformierakonna poolt rõhutatud individuaalsus, liberaalsus ja vabadus ning sotsiaaldemokraatide poolt oluliseks peetud solidaarsus, võrdsed võimalused ja vabadus (RE poolt on ehk pisut enam rõhutatud vabadus millekski, SDE poolt selle kõrval ka  vabadus millestki). Samas võivad nimetatud väärtused käristada need erakonnad ka vastanduvateks. Poliitikas on reaalsed mõlemad võimalused, näiteks näen RE ja SDE head koostöövõimalust töötamisel selle nimel, et jõustuksid kooseluseaduse rakendusaktid, maksupoliitikas pole konsensust saavutada nii lihtne.      

Tahaksin nimetada veel üht Kaja Kallase „puhastustuld“, mis seisneb ühe vana Gordioni sõlme avamises või lahti raiumises. Laiemalt puudutab see suhtumist inimestesse, kitsamalt silvergate-i juhtumit. Usun, et ma poleks sellest vanast teemast kirjutanud, kuid hiljuti ütles Äripäeva intervjuus Andrus Ansip, et Silver Meikar pani omal ajal kõrvale ärimeeste poolt reformierakonnale toodud raha. Olen Silver Meikarit pisut tundma õppinud (käin temaga koos korvpalli mängimas) ja seda väidet ma ei usu, kuid minu usk pole see antud juhul oluline. Nimelt ütles Andrus Ansip intervjuus otse, et kui keegi ärimeestest ei soovinud erakonda toetada oma nime all leiti teine isik, kes selle reformierakonna arvele kandis. Mina olen aru saanud, et mitmed reformierakonna inimesed on seda skeemi prokuratuuris eitanud ja kinnitanud, et annetasid oma raha.

Mäletan, et silvergate-i juhtumi puhul rääkis Kaja Kallas, et kui ta loeb uurimisprotokolle, siis kaldub ta arvamus pigem poole, mis ei toeta tema erakonna poolt valdavalt esitatud seisukohta. Mäletan ka, kuidas käitus RE omal ajal Silver Meikariga, julgen siin kaudseid paralleele tõmmata  hiljutise Hanno Pevkuri üsna jämeda kõrvale tõukamisega. Erakonna juhina oleks Kaja Kallasel võimalus see Gordioni sõlm lõplikult lahti raiuda ja suhtumist inimestesse, olgu nad siis sõnumitoojad, võitjad või kaotajad, muuta. 

Kindlasti tahaksin täna Reformierakonnale jõudu soovida. On ülimalt loomulik, et sünnib erinevaid koalitsioone, et erakonnad kannavad erinevaid maailmavaateid ja väärtusi, et väljaütlemised on vahel teravad või iroonilised. Kui kõige selle taga on teist poolt mõista püüdvad avatud inimesed, on poliitikaga asjad enam-vähem korras.