Ilus päev pisarateks

Ilmunud ajalehes Eesti Kirik 11.04.2018

Olen kuulnud, kuidas vahel naljatletakse austraallaste inglise keele üle. Nende poolt öeldud, „kas pole täna ilus päev“ võib harjumatule kõrvale kõlada justnagu „kas pole ilus päev suremiseks“. See kerge naljana öeldud tõsine lause meenub mulle enamasti kevadeti looduse puhkemise ajal. Meenus ka käesoleval aastal kui märtsis-aprillis oli lühikese aja jooksul siit ilmast lahkunud mitu inimest, kellest olen sügavalt lugu pidanud ja kes eluaastate arvu poolest võinuks veel elada.

Iga surm on lähedastele raske ja eluga igapäevasesse rütmi tagasi jõudmine võtab aega. Vahel aitavad edasise elu kulgemisele kaasa ka lahkunute mälestamine, olen viimastel aastatel ehk teravamalt tähele pannud, kuidas tänases individualismi ja läbilööki tähtsustavas ühiskonnas lähendavad leinad reeglina inimesi taas üksteisele. See on justnagu surnute viimane teene elavatele ning mulle tundub, et inimeste vahelist solidaarsust on Eesti ühiskonnale praegu väga vaja.

Kopenhaagenis asub esmapilgul  kummaline asutus, mida nimetatakse  „Maailma Õnneinstituudiks“. Igal aastal avaldab see mõttekoda edetabeli, kus maailma riigid on järjestatud elanike õnnetunde alusel. Traditsiooniliselt on esikümnes põhjala riigid, tänavu oli esimene Soome, kuid esikümnesse mahtusid ka Norra, Taani, Island ja Rootsi, Eesti oli selles edetabelis 63. kohal, meie ette mahtusid ka Läti ja Venemaa. Samas on Eesti koht paranenud – veel 2010. aastal olime kümmekond kohta tagapool. Uuringu läbiviijad on toonitanud, et majandusliku heaolu kõrval mõjutab õnne tugevasti ka kogukond ja kollektiivsus, ühesõnaga teadmine, et sa ei ole üksi.

Küllap on ka meie ühiskond liikunud aeglaselt kogukondlikkust, ühistegevust ja ka teineteise aitamist tähtsustavas suunas. Kogudused võivad siin julgesti olla eeskujudeks. Tõsi, pikk maa on veel minna, sest teatud küsimustes domineerib veel meie-nemad vastasseis. Nii tundub vähemalt esimesel pilgul, et sõnad meie maa, meie rahvas, meie metsad tulevad Eestis sagedamini üle huulte kui meie haridus, meie maksusüsteem, meie transport, meie majandus või ka meie usk. Samas on ka vähesest liikumisest inimeste õnne suunas kindlasti hea meel.   

Eesti pedagoogikateaduste korüfee Johannes Käis on toonud välja vana ja uue kooli kümme käsku, kus uue kooli käsud on suunatud selgelt ühistegevuse ja hoolimise kasvatamise poole. Näiteks kui vana kooli seitsmes käsk ütleb: „Püüa teistest ette jõuda“, siis uues koolis öeldakse: „Püüa aidata kogu klassi“, vana kooli kaheksas käsk manitseb: „Ära aita kaasõpilasi“, uues koolis vastatakse: „Aita, eriti nõrgemat!“ Mulle tundub, et Käisi skeemi kasutades valitseb tänases koolis vana kooli  konkurentsi ja uue kooli solidaarsuse vahel habras tasakaal. Õnneks on olemas mitmeid märke ja tegevusi, olgu või liikumine „Kiusamisvaba kool“, mis näitavad liikumist hooliva ja koostööd tegeva hariduse poole. Kui see tõesti nii on, tähendaks see meie laste õnne suurendamist tulevikus. 

Sarnaselt juba kümnetele tuhandetele eestimaalastele käisin hiljuti kinos vaatamas Leelo Tungla autobiograafiliste raamatute järgi tehtud Moonika Siimetsa filmi „Seltsimees laps“. See on lugu Stalini hirmuvalitsuse ajast, kus väike tüdruk oma alusetult vangistatud ema koju tagasi ootab. Ta ei mõista ema äraviimise põhjuseid, last painab mure, ta püüab olla hea laps ja tema ebaleva lootuse taustal elavad oma igapäevast elu nõukogude ametnikud, pioneerid, lihtsad tööinimesed, mitmel puhul raskete valikute ette pandud isa ja lähedased. Ema jõuab koju alles mitme aasta pärast kui Stalin on surnud. 

Nii Facebooki kommentaarides kui suulistes vestlustes on selle filmi vaatamise kirjeldamisel ühendavaks teemaks olnud pisarad. Film, mis ühiselt nutma paneb, toob ühiskonda juurde solidaarsust ja mõistmist. Ja selline ühiskond on teel pisut suurema õnnelikkuse poole.