Sotsiaaldemokraatide ja reformierakonna suhtest

Kuulasin huviga tänast Kaja Kallase kõnet (lugenud veel ei ole, seega võib mu järgnevas kirjutises olla eksitusi) ja hakkasin mõtlema oma koduste sotsiaaldemokraatide ja reformierakondlaste suhete üle, seda nii riigikogus kui ka laiemalt. Ning loomulikult väljendan siin kirjatükis oma üsna spontaanseid isiklikke arvamusi. 

Kõigepealt sellest, et Reformierakonna (edasi RE) fraktsioonis riigikogus on palju liikmeid, kellest ma isiklikult väga lugu pean. Võin kindlalt öelda, et Liina Kersnal on süda väga õige koha peal, kiita tahan ka oma komisjonikaaslasi; mulle tundub, et  Yoko Alenderi mõtlemises kohtuvad mõnusalt läänemaine täpsus ja idamaine piiridetus, Laine Randjärv pühendumus muusikale on vaimustav, kui Heidy Purga mõtestab meediat tunnen end õpilasena. Loomulikult võin nimetada ka teisi: saan hästi läbi asjatundlike kindralite Ants Laaneotsa ja Johannes Kertiga, pole kunagi kahelnud Jürgen Ligi vahedas mõistuses, Maris Lauri oskuses analüüsida majandust või Lauri Luige spordialases kompetentsis.   

Eelnevas lõigus tehtud komplimendid ei tähenda kindlasti seda, et tahaksin koalitsiooni vahetada. Mulle on hingelähedane vasakpoolne poliitika ja seda praegune valitsus teeb. Näiteks haridussfääris olen näinud, kuidas mitmed üsna kaua oodatud probleemid on hakanud lahenduste poole liikuma. Samas peaks minu arvates alati esmane küsimuse olema, mis mind ja sotsiaaldemokraate mõne teise erakonnaga ühendab. Küllap võib hiljem mõelda ka erinevuste peale. Lõpuks olen RE-ga ka koostööd teinud nii Tartu linnavolikogus kui põgusalt eelmises koalitsioonis ja mälestused on asjalikud ja töised.

Tegelikult oli tänasele Kaja Kallase kõnele kriitiline eelhäälestus olemas. Pean silmas tema Eesti Ekspressi intervjuud, kus ta väljendas  vähemalt minu hinnangul üsna eluvõõrast ideed asendada solidaarne tervisekindlustus erakindlustusel põhineva süsteemiga. See, paljusid vaesemaid inimesi teravalt riivav idee, on pälvinud juba karmi kriitikat.

Võib-olla lähtuvalt eelnevast kriitikast oli Kaja Kallase tänane kõne nihkunud hoolivamaks ja see oli üsna sotsiaaldemokraatlik (see on väikese huumoriga öeldud), inimese individuaalsust ja vabadust rõhutavale poolele oli külge õmmeldud omajagu solidaarsust - patriotismi ja vabaduse kõrval nimetas ta alusväärtusena ka hoolivust.  Lisaks meeldis mulle väga eksimise inimlikkuse rõhutamine (Augustinus ütles, et eksimine on inimlik, kuratlik uhkuse tõttu eksitusse jääda) ja eakatele väärika vananemise probleemi välja toomine. Samas küll loetelus nimetatud tasuta haridusest loobumine tundus pigem küsimusi tekitav. Väga sümpaatne oli ka  Kaja Kallase otsus loobuda tänases kõnes teiste erakondade kritiseerimisest.

Mulle tundub, et suurim väljakutse koostöös SDE ja RE vahel seisneb asjaolus, kuivõrd suudetakse teineteist täiendavaks muuta reformierakonna poolt rõhutatud individuaalsus, liberaalsus ja vabadus ning sotsiaaldemokraatide poolt oluliseks peetud solidaarsus, võrdsed võimalused ja vabadus (RE poolt on ehk pisut enam rõhutatud vabadus millekski, SDE poolt selle kõrval ka  vabadus millestki). Samas võivad nimetatud väärtused käristada need erakonnad ka vastanduvateks. Poliitikas on reaalsed mõlemad võimalused, näiteks näen RE ja SDE head koostöövõimalust töötamisel selle nimel, et jõustuksid kooseluseaduse rakendusaktid, maksupoliitikas pole konsensust saavutada nii lihtne.      

Tahaksin nimetada veel üht Kaja Kallase „puhastustuld“, mis seisneb ühe vana Gordioni sõlme avamises või lahti raiumises. Laiemalt puudutab see suhtumist inimestesse, kitsamalt silvergate-i juhtumit. Usun, et ma poleks sellest vanast teemast kirjutanud, kuid hiljuti ütles Äripäeva intervjuus Andrus Ansip, et Silver Meikar pani omal ajal kõrvale ärimeeste poolt reformierakonnale toodud raha. Olen Silver Meikarit pisut tundma õppinud (käin temaga koos korvpalli mängimas) ja seda väidet ma ei usu, kuid minu usk pole see antud juhul oluline. Nimelt ütles Andrus Ansip intervjuus otse, et kui keegi ärimeestest ei soovinud erakonda toetada oma nime all leiti teine isik, kes selle reformierakonna arvele kandis. Mina olen aru saanud, et mitmed reformierakonna inimesed on seda skeemi prokuratuuris eitanud ja kinnitanud, et annetasid oma raha.

Mäletan, et silvergate-i juhtumi puhul rääkis Kaja Kallas, et kui ta loeb uurimisprotokolle, siis kaldub ta arvamus pigem poole, mis ei toeta tema erakonna poolt valdavalt esitatud seisukohta. Mäletan ka, kuidas käitus RE omal ajal Silver Meikariga, julgen siin kaudseid paralleele tõmmata  hiljutise Hanno Pevkuri üsna jämeda kõrvale tõukamisega. Erakonna juhina oleks Kaja Kallasel võimalus see Gordioni sõlm lõplikult lahti raiuda ja suhtumist inimestesse, olgu nad siis sõnumitoojad, võitjad või kaotajad, muuta. 

Kindlasti tahaksin täna Reformierakonnale jõudu soovida. On ülimalt loomulik, et sünnib erinevaid koalitsioone, et erakonnad kannavad erinevaid maailmavaateid ja väärtusi, et väljaütlemised on vahel teravad või iroonilised. Kui kõige selle taga on teist poolt mõista püüdvad avatud inimesed, on poliitikaga asjad enam-vähem korras.