Sunday, December 17, 2017

Jõulud kui mõtete vabastamine

Ilmunud EPL: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/uus-sari-joulud-ja-religioon-joulud-kui-motete-vabastamine?id=80510124

Advendiaeg on juba üle võlli ning jõududeni on jäänud napp nädal. See on aeg, kus ikka ja jälle esitatakse nii avalikult kui iseendale küsimusi jõulupühade tähenduse kohta. On loomulik, et traditsiooniliste tõlgenduste kõrval tähtsustavad inimesed jõulusõnumist veel spetsiifilisi neile olulisi momente. Näiteks minu jaoks on viimastel aastatel olnud oluline jõulude sõnumis sisalduv võimalus oma mõtlemine vabamaks muuta.    

Jõulude põhisõnum kõlab tänapäevases keeles esmasel kuulamisel üsna brutaalselt – kogu Universumi tekke taga seisev määratu jõud, mida Euroopas nimetatakse Jumalaks, valib välja ühe väiksevõitu tähe ja selle ümber tiirleva keskmise planeedi ning sünnib sellel planeedil ühe agressiivse imetajaliigi meessoost isendina, kellele pannakse nimeks Jeesus. Sellisel kujul esitatud jõululugu rabab lisaks oma brutaalsusele veel ebaloogilisusega. Ometi on võimalik see näiline umbsõlm üsna lihtsalt lahti raiuda.

Mul on hästi meeles praegu Pirita kloostris oma vanaduspäevi veetva preestri Vello Salo rohkem kui paarikümne aasta tagune loeng, kus ta nentis, et usumaailmas tuleb leppida, et kõike seletada ei saa. Samas ta väitis, et  loogiliselt seletamatu ei tähenda religioossele inimesel mitte mõistusevastast, vaid sageli mõistuseülest. Kuna olen omaks võtnud kristluse, siis vähemalt minu jaoks raamistab mõistuseülene jõululugu kogu inimkonna lugu ja maailma mõtestamisel ei pea minu interpreteeringud olema enam rangelt loogilised. Selle asemel olen eelistanud piltlikkust, metafoore ning ka fantaasiat. Nii olen näiteks Kaini ja Abeli vennatapmise lugu vaadelnud ikka meie esivanema ja neandertallase loona, kus meie esivanem oma vennasliigi väljasuremise põhjustas.

Jõululooga, mis räägib Jumala inimeseks saamisest, käib tihedalt kokku inimkonna vaimsemaks saamise lugu ja nii olen ikka ja jälle püüdnud mõelda inimese eellaste religioosse tunnetuse tekkele. Hispaanias Atapuerca orus asuvas suures karstikoopas on paleontoloogid kaevamas käinud juba mitukümmend aastat. 2013. aastal on sealt välja kaevatud 1,4 miljonit aastat vana 2,5 cm pikk kivikild, mida on suure tõenäosusega kasutatud noana, ja mis on üks vanimaid tõendeid inimese eellaste asustusest Euroopas.

Mäletan, kuidas teade 1,4 miljoni aasta vanusest esivanema noast tekitas minus mitmeid spekulatiivseid küsimusi selle omaniku usu kohta. Kas Atapuerca koobastes elanud ürginimesi, keda loodusteadustes tuntakse püstiste inimestena (homo erectus), oli juba puudutanud Jumala hingus? Kas nad tunnetasid, et maailmas on olemas midagi kõrgemat, ja ka püüdsid sellele omal kombel reageerida? Ja ehkki olen neile nende küsimuste vastusena pidanud Sokratese kombel tõdema: «Ma tean, et ma midagi ei tea.» on minu jaoks jõulude sidumine inimese evolutsiooniga iseenesest loomulik ja väärtuslik.    

Jõululoos tõstatub tahes-tahtmata ka küsimus imest. Tunnistan, et suhtumine imedesse on minus alati kahetisi tundeid tekitanud ja võib-olla kõige lähedasemaks on mulle jäänud teoloog Paul Tillichi (1886–1965) määratlus: «Tõeline ime on eelkõige sündmus, mis on hämmastav, ebaharilik ja vapustav, kuid mis pole vastuolus reaalsuse ratsionaalse struktuuriga.» Kindlasti aga olen suhtunud paraja skepsisega imedesse, millega käib kaasas suur tähelepanu ja meedia-show. Meenub, et imede tegemisest rahvahulkadele mõju avaldamiseks keeldus ka Jee­sus (Matteuse evangeelium 12:38–39 ja 16:1–4). 

Ime ja imestamise rolli ja võimalusi, meie maailmataju rikastamiseks on mõjukalt kirjeldanud Jaan Kaplinski oma  «Eesti mõtteloo» sarjas ilmunud raamatus «Kõik on ime».
Ehkki ühelt poolt on selle raamatu pealkiri tsitaat Marie Underi luuletusest, on Kap­linski pannud ette samal viisil tõlkida ka Albert Schweitzeri (1875–1965) tuntud väljendit «aukartus elu ees». Kaplinski käsitluse kohaselt tuleks aukartust eesti mõtteviisis mõista eelkõige imelisuse tajumisena.
Mulle tundub, et selline imestamisvalmidus lubab meil mõista maailma sügavamalt, hoolivamalt ja avatumalt. Õige sageli võib lugeda ka evangeeliumides, kuidas inimesed üht või teist asja imeks panid. Ehk on tõesti nii, et maailmas ikka ja jälle imestamiseks põhjust leidev usuinimene ei klammerdu talle valmiskujul esitatud väidete külge, vaid on alati valmis Jumala maailma rikkusega avatult ja teisi arvestavalt toimetama. Usun, et ka sellisel ime ja imestamise käsitlusel on jõulusõnumi tõlgendustes oma koht.


Mõned kuud tagasi kulmineerus paljudes kirikutes reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamine. Reformatsiooni pärandiks on ka laialdane koolihariduse nõue ja tõdemus, et iga inimene peaks suutma ise piiblit lugeda, seda mõistma ja loetu üle mõtisklema.  Mulle näib, et traditsioonilise jõulusõnumi kõrval võiks reformatsiooni sõnum julgustada otsima jõulusõnumist ka isiklikku tõlgendust.  Usun, et sealt võib leida nii imelisust kui intellektuaalsust, südamlikkust ja huumorit ning samuti vabadust ja armastust. 

Saturday, December 16, 2017

Kolm vabandust



Minu esimene täisaasta riigikogus hakkab läbi saama ning aeg kokkuvõteteks. Tänases blogipostituses mõtlesin välja tuua kolm asja, mida ma pärast kõhklusi olen toetanud ja mida toetan ka praegu, kuid mis on ikkagi hinge kriipima jäänud. Kõik need kolm otsust on olnud kompromissid ja tahan vabandada inimeste ees, keda need asjad negatiivselt puudutavad. Ma ei kavatse oma otsuste eest peitu pugeda, kus ma olen nupule vajutanud, pole ma seda teinud meelesegaduses, vaid teadlikult. Ning valija saab pisut rohkem kui aasta pärast anda hinnangu.

Niisiis kolm asja:

1.     Rail Baltic

Ma ei tunne isiklikult Kaido Kama, kuid enam-vähem kõik, mis olen sellest mehest kuulnud, on pannud temast lugu pidama. Oma hiljutises artiklis „Tahame oma riiki tagasi“ ta mainis, et Rail Baltic on üks neid teemasid, millele tulevastel valmistel kandideerijad peaks vastama. 
Olen umbes pool aastata tagasi sellel teemal kirjutanud:

Põhiosas pole mul seisukohad muutunud ei ole, mõned mõtted vahepealsest ajast siiski:  
Olen hakanud mõtlema, et kui Rail Baltic on hinnalt kallis ja väidetavalt Eesti poolitab, kas teeb seda ka Tallinn-Tartu neljarealine maantee. Näiteks vahepeal ilmnes, et Kose-Ardu umbes 13 kilomeetrise lõigu hinnaks kujuneb pisut üle 50 miljoni. Trass ei lange vana teetrassiga kokku, muldkeha peaaegu poole laiem kui raudteel, aiad piiravad loomade liikumist. Samas ma ei kujuta ette, et ma Tallinn-Tartu maantee vastu oleks.  

Olen üha enam hakanud tunnetama teiste transpordiliikide lobitööd – alguses ei saanud ma sellest aru. Neljasilmavestlustes on mõned vanad tuttavad teadlikku vastutöötamist ka maininud. Loomulikult ei puudu lobitöö ka RB tuleku pooldajatelt, lihtsalt olen hakanud kildkondlikke huvisid paremini tajuma. Ja tegelikult see on väga häiriv, et Eestis on palju neid, kes tahavad rikastuda RB ehitamisega, mitte seda kasutades.  

Samas on poolt argumente minu jaoks ikkagi juurde tulnud:  üha selgemalt räägitakse soome tunnelist, samuti Peterburi suuna arendamisest, puuetega inimestele (ratastooliinimestele) on Euroopasse sõiduks kiirrong ülekaalukalt kõige sobivam ja ikkagi autoõnnetuste arv ja kaotatud inimelud meie teedel. Vabandan oma teisiti arvavate sõprade ees, kuid arvan, et RBst on Eestil rohkem võita kui kaotada.

2.        Tulumaks
Olgu öeldud, et pean uuest aastast algavat tulumaksustamist sammuks edasi. Ideaalis pooldan ise klassikalist astmelist tulumaksu (või siis tulumaksuvabastus 500 EURni ning üldise tulumaksumäära tõstmist), kuid kompromissid poliitikas on paratamatud. Mul on hea meel, et üle 80% inimestest uuest seadusest võidavad. Näiteks suurele enamikule õpetajatest toob see koos palgatõusuga arvestatava lisasissetuleku.

Kirjutasin mõni aeg tagasi facebookis mõtte, et võib-olla pole maksusüsteemi ülim lihtsus alati voorus. Näiteks pedagoogilises mõttes, kui inimene oma tuludesse süvenema ei pea, kaotab ta kiiremini koolis õpitud majandusliku kirjaoskuse alged. Ning kosmoseteadus uus maksustamise viis siiski ei ole.  

Eelkõige tahan siin vabandada üle keskmist palka saavate töötavate pensionäride ees. Töötava pensionäri puhul kehtis seni täiendav tulumaksuvabastus ja see lõppes. Kokkuvõttes ma arvangi, et nii ongi õiglasem, kuid siin võinuks olla üleminekuaeg vms.

3.       Erivajadustega lapsed
Möönan, et erivajadusega lapsi puudutav PGSi  (põhikooli - ja gümnaasiumiseaduse) muutmine oli üks kõige raskemaid ja pikemalt menetletud  eelnõusid, millega olen kultuurikomisjonis töötanud (see pole veel vastu võetud, järgmisel nädala on teine lugemine). Panen taustaks  Centari uuringu lingi http://www.centar.ee/uus/wp-content/uploads/2017/01/P%C3%B5hiraport-final.pdf , mis annab teemast päris hea ülevaate. Samas tunnistan, et ehkki kohtusin eelnõu menetlemise käigus mitmete erivajadusega lastega tegelevate õpetajate ja koolijuhtidega, siis tundsin sageli, et lahenduste leidmiseks mul mõistust nappis.

Räägin veelkord, kuidas mina asjast aru saan. Kaasava haridusega alustati 2010 ning täna on erituge vajavad õpilased meie koolides. Nendega tegelemine ei ole alati sujuv, õpetajatele puuduvad sageli teadmised erivajadustega lastega tegelemiseks,  tugispetsialiste ei jätku või pole raha neid palgata jne,  mitmeid probleeme on sõnastanud näiteks Eesti Õpetajate Liit. Mulle tundub, et antud eelnõuga me kindlasti ei lahenda erivajadustega laste õpetamise probleeme, kuid loome aluse mõne asja leevendamiseks. Siin on pikk tee veel minna ning teemaga tuleb kindlasti edasi tegeleda.      

Minu jaoks komplitseeris olukorda veel asjaolu, et Eesti Õpetajate Liit oli eelnõule vastu, Eesti Haridustöötajate Liit pooldas. Ühesõnaga, tahan siin vabandada õpetajate ees, keda eelnõu ei rahulda.

Tuesday, December 5, 2017

Minu soomlased

Soome sai 100 täis! Mõtlesin sellel põhjanaabrite tähtpäeval kirjutada spontaanselt ja lühidalt neljast soomlasest, kes on võib-olla nende endi teadmata minu elus päris olulist rolli mänginud. Olgu veel öeldud, et kuna abikaasa Lea on Soomes õppinud ja räägib keelt korralikult on enamik (kuid mitte kõik) nimetatud soomlastest minuga sama palju või rohkemgi ka tema soomlased.

Anja Aalto – kui ma õigesti mäletan, on Anja sünniaasta 1924. Kui Lea Turus vahetusüliõpilasena õppis, siis mingil hetkel ilmus ta ellu korralikult eesti keelt rääkiv Anja. Vanaemalik, Eestisse tulles ikka kohvipakiga, sügavalt usuga seotud, kuid mõistev ja avarapilguline. Mäletan ühte tema räägitud lugu, kus ta rääkis vennatütrest, kes oli ta kõrval istunud ja jalgu kõlgutanud. Anja oli teinud märkuse, et ise oled pastori tütar ja varbaküüned on lakitud. Tüdruk oli jalgu edasi kõlgutanud ja küsinud, et miks pastori tütrel ei või varbaküüned lakitud olla. Anja oli mõtlema hakanud ning ei mõelnudki lõpuks keelu põhjust välja, küll aga sai aru enese stereotüüpides kinni olekust. Viimati külastasime Anjat aastat neli tagasi Tamperes, kus ta oma vanaduspäevi veedab ja oleme helistanud talle paar korda aastas. Praegu teeb natuke murelikuks, et viimastel kordadel pole ta telefonile enam vastanud.     

Tuovi Pääkkönen – Tartusse saabus Tuovi esmalt vist hoopis Mart Reiniku gümnaasiumi sõpruskooliga. Jätan mõned etapid vahele ning mingil hetkel oli ta meie pere sõber. Kuna ametilt on ta gümnaasiumi religiooniõpetaja Tamperes oleme päris palju erialaselt suhelnud, oleme koos ka paarile Euroopa religiooniõpetajatele konverentsile sattunud. Tuovi on käinud ka minu tundides ja tundub, et saame õpetamisest ühtmoodi aru. Temperamentne, hoolitsev ja tark – mäletan küll ka ühte tema pedagoogilist ebaõnnestumist, kui ta ühel Soomes toimuval konverentsil inglise osalejatele soome sauna müstikat ja mõnusid selgitada püüdis.    

Pertti Pyhtilä – aeg-ajalt tundub, et Pertti on rohkem tartlane kui ma ise. Ikka on ta Tartule oluliselt sündmustel kohal ja kokkusaamistel võtab ta alati mõne tõsise teema üles. Kohtunud oleme küll vist alates laulupidudest, raekoja platsi kohvikutest kuni volbriöiste vilksamisteni. Soomlaslikult põhjalik ja suure südamega, neid keda ta ühel, teisel või kolmandal viisil on aidanud on ikka väga palju. Tegelikult ongi vist aitamine tema elustiil, seda teeb ta ju ka pagulastele soome keelt õpetades. Ja kultuuri pole tema jaoks vist kunagi küllalt, tema uudishimu maailma loomingulise poole vastu on tõsiselt nakkav.

Iiro Ikonen – minu esimene reis Nõukogude Liidust välja oli Soome, aasta võis olla 1989 ja loomulikult jäi meie reisi sisse ka Volbriöö. Soome tudengid majutasid meid oma poole ja pidutsesime ikka väga kõvasti. Sattusin Iiro poole, hiljem kohtusime kord-paar ka Tartus. See oli minu esimene põhjalikum kontakt vabas maailmas elava inimesega ning sain aru, et nad on tegelikult meiega väga sarnased. Vahepeal ei teadnud Iirost paarkümmend aastat midagi, kuid siis andis kõikvõimas Facebook ta välja. Tundub, et tal on Lõuna-Eestis paik, kus ta käib, on kõva loodusemees ning päris väikese lapse isa.

Loomulikult on mind ja mu peret mõjutanud soomlasi veel ja neid lisandub igal aastal. Ning veel, viimasel Soomes käigus sain teada ühe oma harjumuse, mis on soomlastega sarnane. Eesti saatkonnas räägiti, et kui soomlased kuulavad ja noogutavad ei tähenda see veel, et nad räägituga nõus on ja minuga on samuti.