Minu soomlased

Soome sai 100 täis! Mõtlesin sellel põhjanaabrite tähtpäeval kirjutada spontaanselt ja lühidalt neljast soomlasest, kes on võib-olla nende endi teadmata minu elus päris olulist rolli mänginud. Olgu veel öeldud, et kuna abikaasa Lea on Soomes õppinud ja räägib keelt korralikult on enamik (kuid mitte kõik) nimetatud soomlastest minuga sama palju või rohkemgi ka tema soomlased.

Anja Aalto – kui ma õigesti mäletan, on Anja sünniaasta 1924. Kui Lea Turus vahetusüliõpilasena õppis, siis mingil hetkel ilmus ta ellu korralikult eesti keelt rääkiv Anja. Vanaemalik, Eestisse tulles ikka kohvipakiga, sügavalt usuga seotud, kuid mõistev ja avarapilguline. Mäletan ühte tema räägitud lugu, kus ta rääkis vennatütrest, kes oli ta kõrval istunud ja jalgu kõlgutanud. Anja oli teinud märkuse, et ise oled pastori tütar ja varbaküüned on lakitud. Tüdruk oli jalgu edasi kõlgutanud ja küsinud, et miks pastori tütrel ei või varbaküüned lakitud olla. Anja oli mõtlema hakanud ning ei mõelnudki lõpuks keelu põhjust välja, küll aga sai aru enese stereotüüpides kinni olekust. Viimati külastasime Anjat aastat neli tagasi Tamperes, kus ta oma vanaduspäevi veedab ja oleme helistanud talle paar korda aastas. Praegu teeb natuke murelikuks, et viimastel kordadel pole ta telefonile enam vastanud.     

Tuovi Pääkkönen – Tartusse saabus Tuovi esmalt vist hoopis Mart Reiniku gümnaasiumi sõpruskooliga. Jätan mõned etapid vahele ning mingil hetkel oli ta meie pere sõber. Kuna ametilt on ta gümnaasiumi religiooniõpetaja Tamperes oleme päris palju erialaselt suhelnud, oleme koos ka paarile Euroopa religiooniõpetajatele konverentsile sattunud. Tuovi on käinud ka minu tundides ja tundub, et saame õpetamisest ühtmoodi aru. Temperamentne, hoolitsev ja tark – mäletan küll ka ühte tema pedagoogilist ebaõnnestumist, kui ta ühel Soomes toimuval konverentsil inglise osalejatele soome sauna müstikat ja mõnusid selgitada püüdis.    

Pertti Pyhtilä – aeg-ajalt tundub, et Pertti on rohkem tartlane kui ma ise. Ikka on ta Tartule oluliselt sündmustel kohal ja kokkusaamistel võtab ta alati mõne tõsise teema üles. Kohtunud oleme küll vist alates laulupidudest, raekoja platsi kohvikutest kuni volbriöiste vilksamisteni. Soomlaslikult põhjalik ja suure südamega, neid keda ta ühel, teisel või kolmandal viisil on aidanud on ikka väga palju. Tegelikult ongi vist aitamine tema elustiil, seda teeb ta ju ka pagulastele soome keelt õpetades. Ja kultuuri pole tema jaoks vist kunagi küllalt, tema uudishimu maailma loomingulise poole vastu on tõsiselt nakkav.

Iiro Ikonen – minu esimene reis Nõukogude Liidust välja oli Soome, aasta võis olla 1989 ja loomulikult jäi meie reisi sisse ka Volbriöö. Soome tudengid majutasid meid oma poole ja pidutsesime ikka väga kõvasti. Sattusin Iiro poole, hiljem kohtusime kord-paar ka Tartus. See oli minu esimene põhjalikum kontakt vabas maailmas elava inimesega ning sain aru, et nad on tegelikult meiega väga sarnased. Vahepeal ei teadnud Iirost paarkümmend aastat midagi, kuid siis andis kõikvõimas Facebook ta välja. Tundub, et tal on Lõuna-Eestis paik, kus ta käib, on kõva loodusemees ning päris väikese lapse isa.

Loomulikult on mind ja mu peret mõjutanud soomlasi veel ja neid lisandub igal aastal. Ning veel, viimasel Soomes käigus sain teada ühe oma harjumuse, mis on soomlastega sarnane. Eesti saatkonnas räägiti, et kui soomlased kuulavad ja noogutavad ei tähenda see veel, et nad räägituga nõus on ja minuga on samuti.