Minu esimene täisaasta riigikogus
hakkab läbi saama ning aeg kokkuvõteteks. Tänases blogipostituses mõtlesin
välja tuua kolm asja, mida ma pärast kõhklusi olen toetanud ja mida toetan ka
praegu, kuid mis on ikkagi hinge kriipima jäänud. Kõik need kolm otsust on
olnud kompromissid ja tahan vabandada inimeste ees, keda need asjad
negatiivselt puudutavad. Ma ei kavatse oma otsuste eest peitu pugeda, kus ma
olen nupule vajutanud, pole ma seda teinud meelesegaduses, vaid teadlikult.
Ning valija saab pisut rohkem kui aasta pärast anda hinnangu.
Niisiis kolm asja:
1. Rail Baltic
Ma ei tunne isiklikult Kaido Kama,
kuid enam-vähem kõik, mis olen sellest mehest kuulnud, on pannud temast lugu
pidama. Oma hiljutises artiklis „Tahame oma riiki tagasi“ ta mainis, et Rail
Baltic on üks neid teemasid, millele tulevastel valmistel kandideerijad peaks
vastama.
Olen umbes pool aastata tagasi
sellel teemal kirjutanud:
Põhiosas pole mul seisukohad
muutunud ei ole, mõned mõtted vahepealsest ajast siiski:
Olen hakanud mõtlema, et kui Rail
Baltic on hinnalt kallis ja väidetavalt Eesti poolitab, kas teeb seda ka
Tallinn-Tartu neljarealine maantee. Näiteks vahepeal ilmnes, et Kose-Ardu umbes
13 kilomeetrise lõigu hinnaks kujuneb pisut üle 50 miljoni. Trass ei lange vana
teetrassiga kokku, muldkeha peaaegu poole laiem kui raudteel, aiad piiravad
loomade liikumist. Samas ma ei kujuta ette, et ma Tallinn-Tartu maantee vastu
oleks.
Olen üha enam hakanud tunnetama
teiste transpordiliikide lobitööd – alguses ei saanud ma sellest aru.
Neljasilmavestlustes on mõned vanad tuttavad teadlikku vastutöötamist ka maininud.
Loomulikult ei puudu lobitöö ka RB tuleku pooldajatelt, lihtsalt olen hakanud
kildkondlikke huvisid paremini tajuma. Ja tegelikult see on väga häiriv, et
Eestis on palju neid, kes tahavad rikastuda RB ehitamisega, mitte seda
kasutades.
Samas on poolt argumente minu
jaoks ikkagi juurde tulnud: üha
selgemalt räägitakse soome tunnelist, samuti Peterburi suuna arendamisest, puuetega
inimestele (ratastooliinimestele) on Euroopasse sõiduks kiirrong ülekaalukalt
kõige sobivam ja ikkagi autoõnnetuste arv ja kaotatud inimelud meie teedel. Vabandan
oma teisiti arvavate sõprade ees, kuid arvan, et RBst on Eestil rohkem võita
kui kaotada.
2. Tulumaks
Olgu öeldud, et pean uuest aastast algavat
tulumaksustamist sammuks edasi. Ideaalis pooldan ise klassikalist astmelist
tulumaksu (või siis tulumaksuvabastus 500 EURni ning üldise tulumaksumäära
tõstmist), kuid kompromissid poliitikas on paratamatud. Mul on hea meel, et üle
80% inimestest uuest seadusest võidavad. Näiteks suurele enamikule õpetajatest
toob see koos palgatõusuga arvestatava lisasissetuleku.
Kirjutasin mõni aeg tagasi facebookis
mõtte, et võib-olla pole maksusüsteemi ülim lihtsus alati voorus. Näiteks
pedagoogilises mõttes, kui inimene oma tuludesse süvenema ei pea, kaotab ta
kiiremini koolis õpitud majandusliku kirjaoskuse alged. Ning kosmoseteadus uus
maksustamise viis siiski ei ole.
Eelkõige tahan siin vabandada üle
keskmist palka saavate töötavate pensionäride ees. Töötava pensionäri puhul
kehtis seni täiendav tulumaksuvabastus ja see lõppes. Kokkuvõttes ma arvangi,
et nii ongi õiglasem, kuid siin võinuks olla üleminekuaeg vms.
3.
Erivajadustega
lapsed
Möönan, et erivajadusega lapsi
puudutav PGSi (põhikooli - ja
gümnaasiumiseaduse) muutmine oli üks kõige raskemaid ja pikemalt menetletud eelnõusid, millega olen kultuurikomisjonis
töötanud (see pole veel vastu võetud, järgmisel nädala on teine lugemine).
Panen taustaks Centari uuringu lingi http://www.centar.ee/uus/wp-content/uploads/2017/01/P%C3%B5hiraport-final.pdf
, mis annab teemast päris hea ülevaate. Samas tunnistan, et ehkki kohtusin
eelnõu menetlemise käigus mitmete erivajadusega lastega tegelevate õpetajate ja
koolijuhtidega, siis tundsin sageli, et lahenduste leidmiseks mul mõistust
nappis.
Räägin veelkord, kuidas mina asjast
aru saan. Kaasava haridusega alustati 2010 ning täna on erituge vajavad
õpilased meie koolides. Nendega tegelemine ei ole alati sujuv, õpetajatele
puuduvad sageli teadmised erivajadustega lastega tegelemiseks, tugispetsialiste ei jätku või pole raha neid
palgata jne, mitmeid probleeme on
sõnastanud näiteks Eesti Õpetajate Liit. Mulle tundub, et antud eelnõuga me kindlasti
ei lahenda erivajadustega laste õpetamise probleeme, kuid loome aluse mõne asja
leevendamiseks. Siin on pikk tee veel minna ning teemaga tuleb kindlasti edasi
tegeleda.
Minu jaoks komplitseeris olukorda
veel asjaolu, et Eesti Õpetajate Liit oli eelnõule vastu, Eesti Haridustöötajate
Liit pooldas. Ühesõnaga, tahan siin vabandada õpetajate ees, keda eelnõu ei
rahulda.
No comments:
Post a Comment