Monday, November 27, 2017

Piiritusega teest imelisel aasal


Möönan kohe alguses, et mu kirjutis on ettevaatlik, sest vahel mulle tundub, et Eestis käivad justnagu solvumise meistrivõistlused, kus alust solvumiseks leitakse juba pisut teravamatest väljaütlemisest. Ning loomulikult on teema ülitundlik, kogesin seda ka oma eelmise samateemalise artikliga:

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-uus-karmim-alkopoliitika-voitleb-oru-pearude-vastu-kes-soidavad-kortsist-purjus-peaga-tulles-varava-pilbasteks?id=77662154

Mäletan üht paarikümne aasta tagust matka Lähispolaar-Uuralis. Päev oli täis seljakoti raskust, higi, ligitikkuvaid parme ja sääski. Otsisime juba tund aega ööbimiseks sobivat kohta, kuid olime sattunud vastikult soisele alale. Otsustasime pisut mäeküljele tõusta ja üsna ootamatult avanes meie ees lagendik, kust voolas läbi end kahte harusse uhtunud kiirevooluline oja. Lagendikul oli paar kuivanud puud, mis sobisid ideaalselt lõkkeks, mägedest puhuv tuul pühkis minema suurema osa verejanulistest putukatest. Peas hakkas helisema vendade Urbide poolt tuntuks lauldud laul „Sealt künkalt algas imeline aas.“ Täna tean ka seda, et Jaan Krossi originaalsõnades on „aasa“ asemel „laas“.
Mu maitsemeeled meenutavad tänaseni, kui hästi maitses tollel õhtul kuum tee sortsu piiritusega, mida sai endale tembitud rohkem kui üks tassitäis. Kindlasti oleks ma olnud ülimalt solvunud ja vihane, kui keegi oleks tol hunnitul õhtul, kui ma pilguga mägedes nii müstilist tähistaevast mõõtsin ja tantsivaid lõkkeleeke silmitsesin, minu piiritusega teekruusi ümber ajanud või ära võtnud. Samas ma ei salga, et elus on olnud momente, mil oleksin olnud tagantjärgi  tänulik kui keegi mu õieli klaasi viina asemel vett oleks valanud või sõbralikult öelnud, et peame nüüd joogiga vahet.

Olin vahepeal oma matkanostalgiast üle saanud, kuid Urmas E Liivi film  „Must alpinist“ äratas vanad tunded jälle üles ning pole neist siiani lahti saanud. Arvan, see matk oli aastal 2000, pärast ööbimist „imelisel aasal“ jõudsime järgmise päeva pärastlõunaks mägijärve äärde, kus tegime poolepäevase puhkuse, kus pildistasime ja püüdsime hõrgu lihaga paaliaid. 

Alustasin piltlikult, sest minu meelest on võimatu alkoholiga seotud teemasid ja tundeid ühes artiklis tervikuna käsitleda ning seetõttu püüan järgnevalt vaid mõnda aspekti puudutada. Kahtlemata on alkohol ja selle tarbimine teemad, kus segunevad tootjate, tarbijate ja riigi huvid, ühiskonna harjumused ja traditsioonid, inimeste füüsiline ja vaimne tervis jne. Alkoholi pruukimise näidete skaala ulatub armulaua rituaalis kasutatavast veini lonksust kirikutes kuni iga päev uut alkoholikogust otsivate inimvaredeni. Veikko Huovinen näitlikustab oma pisut unustatud raamatus „Joodiku eetika“, kuidas aastas keskmiselt joodud pudelite rivi ulatub ühest mõisa saali otsast teise.  

Tsiteerisin siin „Joodiku eetikat“ mälu järgi, ei leidnud vanade Loomingu Raamatukogu väljaannete hulgast seda üles. See oli vahva raamat, irooniaga ja samas südamlikult kirjutatud.

Kui vaadata ajalukku, on riik on alkoholi müügi pealt ikka tulu teeninud. Aktsiiside eest vastutab meil rahandusministeerium, kus jälgitakse läbimüüke, prognoose, piirikaubandust jne. Möönan, et tänane minister Toomas Tõniste on teemat käsitlenud mõneti ebalevalt, peaminister Jüri Rataski kinnitas mõned päevad tagasi, et Tõnistel ei ole 35 miljonit „padja alt“ leitud raha, et aktsiistõusu ära jätta. Mulle on tänase valitsuse juures alati meeldinud paindlikkus ja lähtumine parimast teadmisest mitte exceli tabelist. Järgnenud valitsuse istungil osa rahast leiti ning aktsiis tõuseb vähem kui plaanitud.     

Samas on alkohol ka tervise teema, millega käivad kaasas mured ja probleemid. Kõik analüüsid näitavad, et eesti inimeste tervise seisukohalt peaks püüdma alkoholi tarbimist vähendada ning töö - ja terviseminister Jevgeni Ossinovski oleks vilets mees, kui ta seda ei üritaks. Loomulikult on alkoholitarbimise vähendamine kompleksne teema, kus oma osa mängivad hind, alkoholi nähtavus ja kättesaadavus, ühiskondlikud hoiakud jne. Igatahes on Jevgeni Ossinovski poolt väljaöeldud numbrid muljetavaldavad: tänavu kümne kuu jooksul oli 52 alkoholisurma vähem kui möödunud aastal, alkoholijoobes kuritegusid 20% vähem, joobes juhtide osalusel on saanud 40 inimest vähem vigastada jne.

Pärast alkoholikahjude vähenemise numbrite esitamist on olukord mõneti tasakaalukam, sest seni polnud võimalik ümber lükata lauset, et alkoholi tarbimine ei vähene, vaid pigem suureneb (Lätis ostetud kast on toanurgas). Nüüd on see võimalik, ehkki saan loomulikult aru, et ühe aasta andmed on ühe aasta andmed. 

Kui püüaksin alkoholi teemat pisutki üldistada ja lahendust otsida, siis minu arvates on see koht, kus peab rääkima suuremeelsusest. See teema nõuab suuremeelsust ja vastutustunnet tootjatelt, et nad „Alkoholipoliitika rohelise raamatu“ põhimõtteid silmas peaks. See nõuab suuremeelsust opositsioonilt, et mitte rõhutada pelgalt efektset piirikaubandust, vaid nad mõtleksid enne kriitikat võrdlevalt eesti ja läti tervisenäitajatele. See nõuab vastutustunnet ka koalitsioonilt, sest eelmises lõigus toodud tervisenäitajate põhjal oleks lihtne süüdistada opositsiooni, et nad  ei hooli reaalselt ja vaimselt purunenud eludest. See nõuab suuremeelsust ajakirjanduselt, sest alkoholi reklaami vähenemine meediaväljaannetes toob kaasa vähenevad sissetulekud. See nõuab alandlikkust riigilt, et tunnustada teisi riike, kus asjad on meist paremini: olen ise kogenud 90ndate keskel Reykjaviki nädalalõpu metsikut melu, kuid kõik andmed kinnitavad, et  Islandil on alkoholi tarbimine liikunud tasakaalukamasse suunda.

Tagantjärele lugedes kass Leopoldi jutt, kuid eks keegi peab seda juttu ka ajama.

Kõneldes alkoholi tarvitamise kultuurist Eestis,  siis möönan, et küllap jäävad mind ja paljusid minusuguseid sellel teemal valdama vastuolulised tunded, mida püüan ilmestada kahe lasteraamatu abil. Lugesin täiskasvanuna Astrid Lindgreni „Vahtramäe Emili“ ja mul oli siiralt kahju, et Emil karskustõotuse andis - tulevane vallavanem võiks mõne õlle ikka endale lubada. Teisalt, küllap on igaühel mõne tuttava peal realiseerunud üks masendavamaid stsenaariumine eluks, nii nagu joodik  Antoine de Saint-Exupéry „Väikeses printsis“ :
„„Mispärast sa jood?“ küsis väike prints.
„Et unustada,“ vastas joodik.
 „Mida unustada?“ päris väike prints, kelle temast juba kahju hakkas.
„Et oma häbi unustada,“ tunnistas joodik ja laskis pea norgu.
„Missugust häbi?“ Uuris väike prints, kes tahtis teda aidata.
„Häbi, et joon!“ kostis joodik ning sulgus lõplikult vaikimisse.“


Tulen lõpetuseks tulen tagasi artikli algul kirjeldatud matka juurde, kus minu jaoks realiseerus väikeses grupis alkoholipoliitika ideaal. Alkohol pakkus tol lagendikul ja ka mitmel järgneval õhtul suurt naudingut ja rikastas õhtuid. Et aga minna edasi, näha lummavaid paiku, mägijärvi paaliatega, vulisevaid ojasid ja tunnetada vanade mägede puudutust, ei tohtinud piiritusega liialdada.  Piirituse hind oli meie väikesele grupile kallis, sügaval plaskusse peidetuna oli see silmale nähtamatu, kättesaadav vaid ühisel otsusel ning ainus reklaam, mis mind matkal saatis, oli väsimuse suurenedes silme ees tõusev  külma õllekannu kujutlus. Loomulikult pole avatud ühiskonnas kirjeldatud ideaale lihtne saavutada, olematuks see neid aga ei tee.   

Wednesday, November 22, 2017

Kuidas reageerida teravustele


Ilmunud EPLi portaalis: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/mitte-ainult-id-kaardist-vasakpoolne-inimene-seda-valitsust-valja-ei-vahetaks?id=80252536
Möödunud nädala kolmapäeval toimus riigikogus riigieelarve teine lugemine. Opositsioon tegi oma tööd ning mõistagi oli palju küsimusi, parandusettepanekuid, ka teravusi ja kriitikat, kuid eelarvega mindi üsna rahulikult edasi. Nädala teisel poolel on aga ilmus meedias mitmeid väga kriitilisi hinnanguid valitsuskoalitsioonile.    
Näiteks nõudis Postimees resoluutselt, et „Vahetage see valitsus välja“, argumenteerides järgnevalt: „ Põhjused, miks valitsuse vahetust tarvis on, vaatavad meile vastu nii riigieelarve aruteludest, maksupoliitika heitlikuks muutmisest kui ka paljust muust. Asi on Eesti strateegilise positsiooni igapäevases ladumises.“
Üsna analoogilisi seisukohavõtte, mis toonitasid erinevaid majanduslikke aspekte, maksupoliitikat, inimlikke tundeid, aktsiise või mõne ministri personaaliat oli veelgi selgemini esitatud opositsioonierakondade juhtivpoliitikute sõnavõttudes. Tähelepanuväärne oli veel asjaolu, et toonilt olid need sõnavõtud varieeruvad: raudpoldilikud otseütlemised, häbi – või kahjutundele apelleerivad mõtteavaldused või siis endiste valitsuste täppishäälestamise aegu meenutavad nostalgitsemised.  Jäin mõtlema, et kuidas peaks selles olukorras reageerima vasakule kalduvate vaadetega kodanik.  
Kõigepealt tundub mulle, et huumor aitab peaaegu alati. Osaliselt ongi opositsioon ja aja kokkulangemine siin appi tulnud. Näiteks sai kinnitust mõned päevad tagasi ilmunus Ian Buruma artiklis „Kuidas rääkida paremäärmuslasega“ (EPL 13.11.2017) väidetu. Tänastest paremäärmuslastest rääkides sedastab Buruma, et mõnedel neist on koguni huumorimeel. Tumedapoolset huumorit sisaldaski riigieelarvele EKRE poolt tehtud parandusettepanek, mille käigus nähti ette 245 000 euro suuruse toetuse äravõtmist Teatrilt NO99. Põhjuseks olevat see, et teater tegelevat kultuuritootmise asemel vasakradikaalse propagandaga. Eelarve vähendatud osa peaks üritama katta Sorose või Sotsiaaldemokraatliku Erakonna abiga. Samas võib mustapoolset irooniat leida ka tsentrile lähemalt, näiteks võiks paralleelselt ägedate etteheidetega valitsusele lugeda mõned päevad tagasi täielikult avaldatud Silvergate’i toimikut.   
Teiseks võiks hetkeks mõelda vigade tegemise paratamatusele ja napile ajale, mis on valitsusel olnud aega nende korrigeerimiseks. Küsimus ongi ju pigem selles, kuidas tehtud vigadesse suhtutakse. Kirikuisa Aurelius Augustinuselt (354 - 430) pärineb mõtlemapanev ütlus, et inimlik on eksida, kuid kuratlik kõrkuse tõttu eksitusse jääda. Valitsusel on olnud aega oma rööpaid seada umbes aasta ning loomulikult pole kõik kulgenud sujuvalt. Siin annab tunda ka kogenematus, nii mõnelgi hea asja puhul pole sellega kaasas käiv sõnum olnud tasemel. Opositsioon teeb oma tööd hästi, paljud neist on riiki juhtinud aastaid, mistõttu teavad nad otsuste taustu ja alternatiive jne. Loomulikult leiavad nad osavalt üles kõige rünnatavamad kohad ja inimesed, poleemikat põhjustanud otsused jne. Samas on valitsusel kindlasti vigade parandamiseks potentsiaali. Näiteks  ID kaardi veaga tegeldi  tegeleti operatiivselt ja tõhusalt.
Kolmandaks võiks hetkeks unustada hirmujutud riigi allakäigust ja mõelda meid igapäevaselt ümbritsevale olukorrale. Ilma eriliselt pingutamata võib märgata, et riik toimib, majandus kasvab ning kosuvad ka inimeste sissetulekud. Ise oskan asjade seisu kõige paremini vaadelda õpetaja mätta otsast. Aastaid kuulasime õpetajatena jutte meie eeskujulikust majandusest, kõige paremast maksusüsteemist, väga olulisest õpetaja ametist, mis aga napiks jäi, oli palk. Hetkel on õpetaja palgakasvu protsessis midagi olulist käima lükatud.  Ja juba õige pea hakkab kolmele neljandikule eesti inimestest iga kuu laekuma täiendav raha, mille suurust polegi vaja ruudulises kaustikus endale ise välja arvutada.
Kokkuvõttes peaks minu arvates vasakpoolsete vaadetega inimene olema praegu rahul. Oma maailmavaatest lähtuvalt peabki tänane valitsus toimetama pisut teisiti kui eelnevad valitsused varasemad 17 aastat tegid. Lisaks on ka opositsioon tähelepanelik ja tasemel ning loomulikult muudab neid rahutuks asjaolu, et valitsuse otsuste viljad hakkavad inimesteni jõudma. Küllap ongi õige aeg anda hinnang valitsusele pisut rohkem kui aasta pärast toimuvatel riigikogu valimistel.   





Thursday, November 16, 2017

Olümpiavõitjate toetamisest

Hea eesistuja, head kolleegid

Lähen alustuseks pisut aega tagasi, tänase eelnõu esimesel lugemisel ma nimetasin, et tegemist on rohkete emotsioonidega eelnõuga. Täna rõhutaksin emotsioonide kõrval ka eelnõu praktilisust ja asjaolu, et eelnõu kutsub edasi mõtlema. Selgitan pisut hiljem, mida ma  viimase väite all mõtlen.  

Emotsioone pakub sport loomulikult, selles ei kahtle me keegi. Olen üles kasvanud ajal, kui kodus kus musvalge televiisori vahendusel elati kaasa Jaan Taltsi saavutustele. Usun, et paljud meist mäletavad, 1968. aastal jäi Taltsil olümpiavõit saavutamata, 1972. aastal tuli võit suhteliselt kindlalt.

Emotsioone pakuvad ka uued spordialad. Täna võime vaid ette kujutada, kuidas toimusid selgroovigastustega arsti Ludwig Guttmanni kliinikus 1948. aastal (Londoni olümpiamängude avamise päeval) patsientide võistlus vibulaskmises ja odaviskes, mis oli esimene samm paraolümpiamängude tekkeks, küll aga mäletan vägagi emotsionaalsena 1988. aasta Souli olümpial näidisalane kavas olnud ratastoolisõitu. Siinkohal tahaksin väljendada oma rahulolu, et olümpiavõitjate ja paraolümpiavõitjate toetus on sama. Usun, et oleme tulevikus väga rahul ja uhked, et sellise otsuse tegime.

Ka eelnõu praktilisus on ilmne. Vaid vähestele olümpiaaladel suudab inimene tipus olla aastakümneid ning kindlustada end eluajaks. Reaalsust on, et igal olümpiavõitjal tuleb hetk, kui ta peab rutiinset igapäevaelu elama. Küllap on olümpiavõitjale pisut kindlam, kui see toimub spordimaailmas treenerina, elu aga alati sellist võimalust ei paku. Ning ka meil on hoiatavaid näiteid, kuidas olümpiavõitja ei suuda muutunud oludes hästi toime tulla. Tänase eelnõuga antakse neile teatud kindlus.

Nüüd nende aspektide juurde, miks nimetasin, et eelnõu kutsub edasi mõtlema. Nimetan neist mõned.
Ma ei salga (ja ma vaatan praegu esimeses reas istuva Jüri Jaansoni poole), minu jaoks särab nii mõnigi olümpiamängudel võidetud hõbe või pronks kullast kirkamalt. Võib-olla jõuame kunagi sinnani, et saame toetuse pakkuda ka olümpial hõbeda või pronksi võitnud atleetidele.

Teiseks, (ja vaatan nüüd paar rida tahapoole Andres Ammase poole), mul on väga kahju, et male eelnõust välja jäi. Eesti sajandi sportlane on maletaja Paul Keres, maleolümpia võitja Jaan Elvest,  on kaks korda valitud eesti parimaks sportlaseks ja seda konkurentsis kõikide spordialadega. Aga on ka tõsi, male pole olümpiaala (st maleolümpia on oamette) ja kuhugi joon tõmmata tuli.

Kolmandaks, eelnõud menetledes käisid mitmel puhul läbi koefitsiendid: 1,3; 0,65 – võib-olla on tõesti selgem, et need koefitsiendid taandusid taandusid lõpuks 1,0-le. Kindlasti aga on ka siin võimalik edasi arutada, kas see 1,0 on kivisse raiutud või võib sellel teemal veel avada.

Mulle näib ka, et tänase eelnõuga me läheme umbes kaheksakümmend aastat tagasi tehtud otsuste jälgedes. Nimelt kahekordsele olümpiavõitjale Kristjan Palusalule kinkis tolleaegne riigivanem Konstantin Päts talu. Tollel ajal oli nõnda, et üldjuhul taluga ei saanud rikkaks, kuid see andis võimaluse elada heal keskmisel tasemel ära. Kingi mõte oli, et talu annab olümpiavõitajale tööd ja leiba elupäevade lõpuni. Teame ka seda, et ajaloo keerdkäikude tõttu see nõnda ei läinud. Küll aga on mõtteviis sarnane tänase eelnõuga, et kindlustada Eestile au ja kuulsust toonuid ning nooretele eeskujuks olnud olümpiavõitjatele rahulik põli ka eakatena.  


Saturday, November 11, 2017

Väärikusest ja töötahtest



Ilmunud Postimehe arvamusportaalis:  https://arvamus.postimees.ee/4306313/toomas-jurgenstein-tundsin-kuzitskini-artiklis-ara-kunagise-iseenda

Möönan, et olen Andrei Kuzitškini artiklitest tihti rõõmu tundnud. Mulle tundub, et sageli peegeldub neis juttudes tema kodupaiga Tomski kandi metsade kohin või veel poeetilisemat öelduna Tomski lipul uljalt kappav valge hobune, kes on end lahti rebinud vene bürokraatiast ja seal täna valitsevast ideoloogiast. Samas tema viimane artikkel „Sotsialistliku revolutsiooni tont käib ringi mööda Eestit“ (PM 7.nov.2017), pani mind mõtlema. Miks ikkagi näen ma samu sündmusi Kuzitškinist, kellega olen mitmel puhul hingesugulust tundnud, nõnda erinevalt.

Kuzitškin kirjeldab oma artiklis 1917. aasta Ajutise valitsuse kukutamist enamlaste poolt ja võrdleb seda umbes aasta tagasi toimunud valitsusvahetusega Eestis, kui väga pikalt võimul olnud parempoolsed valitsuskoalitsioonid asendusid viimaks vasakpoolsemaga.

Edasi Kuzitškin kirjutab: „Majanduses ja sotsiaalsfääris on Eesti pöördunud järsult pahemale: valitsus jagab heldelt raha laiali, kandmata hoolt maksubaasi kasvamise eest ja koostades esimest korda üle paljude aastate defitsiidiga eelarve. Sealjuures tehakse palgareformi ja juurutatakse kindlustussüsteemi, mis ei õhuta inimesi töötama rohkem ja paremini, vaid soosib ülalpeetava mentaliteeti.
Sisuliselt minnakse samm-sammult üle egalitarismile, mis, nagu ajaloost hästi teada, purustas viimaks sotsialistliku majanduse, hävitades inimestes soovi tööd teha, sest palk ei sõltunud praktiliselt üldse töö tulemustest.“

Alustan sellega, et tundsin Kuzitškini artiklis ära kunagise iseenda. Olin aastat viisteist tagasi rahul ja uhke Eestis kehtinud väidetavalt Euroopa parima maksusüsteemi üle, ka sotsiaaldemokraatidega ühinemisel meeldis mulle nende suhteline parempoolsus jne. Aastad läksid ning ikka ja jälle pidin tõdema, et minu praktiline elu ei läinud ilusa teooriaga kokku, näiteks minu õpetajate palk jäi enamasti Eesti keskmisele alla või siis pidin keskmise palga väljateenimiseks tegema omajagu lisatööd, seevastu inimeste sissetulekute ebavõrduse näitajad olid meil Euroopa tipus. Möönan, et minu otsuses võis olla uudishimu ja teatud ebaõigluse tunnetamise kõrval ka pisut trotsi, kuid hakkasin ootama valitsust, mis püüdleb rikkuse võrdsema jaotamise poole.    

Möönan, et kunagine loosung, viime Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka, on rikkusest rääkimisele pisut pärssivalt mõjunud. Ometi pean tunnistama, et nii õpetajana töötades kui viimasel aasta poliitikuna, olen inimeste jõukuse kasvatamise olulisust üha sagedamini tunnetanud.   

Tagantjärele olen üsna sageli mõelnud üheksakümnendate algusest kui algasid paljude eestimaalaste jaoks esimesed reisid Euroopasse. Õpetajatele olid need sageli seotud mõne sõpruskooli külastamise, erialase koolituse või pedagoogilise konverentsiga. Nii mõnelgi korral oli pärast ametliku programmi lõppu suur tahtmine istuda välismaise kolleegiga välikohvikusse, tellida kohvi ja saiakese või klaasi veini ning vahetada kogemusi. Majanduslikult polnud see enamasti võimalik, sest nappi taskuraha sai hoitud olulisemateks asjadeks. Ometi püsib minus sellest ajast kindel veendumus, et pedagoogi ametile vältimatu idealismi kõrval peaks õpetajaks olemist toetama ka tema väärikust hoidev palk.

Ja uudised õpetajatele on üsna julgustavad, järgmiseks aastaks lubatud palgatõus peaks viima nende keskmise palga 1400 euro lähedale, suurele enamikule lisandub veel tulumaksuvaba miinimumi tõusust iga kuu kätte jääv 64 eurot.  Kokku tähendab see, et kolleegiga välikohvikus istumist võib õpetaja üldjuhul endale ka Stockholmis lubada. Suurem palk lubab ka maailmas laiemalt ringi vaadata.  Õpilaste ja vanemate ootus on, et koolis võib kohata kunstiõpetajaid, kes on oma silmaga vaadelnud mitmeid Vincent van Goghi maale, majandusõpetajad, kes on tajunud Silicon Valley toimimist, geograafiaõpetajad, kes on roninud Kilimanjaro tippu, füüsikaõpetajad, kellele on näidatud Suure Tuumaosakeste Põrguti abil tehtud teadustööd jne. Küllap kasvab kokkupuudetest inspireerivate õpetajaisiksustega, kes on lähedalt näinud oma eriala „kuumi paiku“, ka noorte soov õpetajaks saada.

Tulles tagasi Andrei Kuzitškini artikli alguses toodud võrdluse juurde, siis paralleele sada aastat tagasi enamlaste toimetamise ja tänase valitsuse vahel on üsna raske märgata. Eesti vasakpoolse valitsusega kaasas käivat mõõdukat püüdu leevendada ebavõrdsust ning anda inimestele väärikus on raske vaidlustada. Väärikas inimene ka töötab paremini. Võib-olla algab ajaloo ja poliitika erinev tajumine sellest, et kui Peterburis võtsid võimu märatsevad enamlased, siis Eestis hakati mõned aastad hiljem Asutavasse kogusse valitud vasakjõudude juhtimisel rahulikult Eesti riiki üles ehitama.

Friday, November 3, 2017

Orjameelsusest



Nädalapäevad tagasi 27. oktoobril tähistas portaal Objektiiv Okupatsioonide muuseumis oma teist aastapäeva konverentsiga „Kuidas vabaneda orjameelsusest“. Konverentsi kokku võttes loetlesid Objektiivi juhid hulgaliselt orjameelsuse tunnuseid ning pakkusid lahendusi, kuidas neist vabaneda orjameelsusest riigi, rahva ja üksikisiku tasandil. 
  
Orjameelsus on huvitav teema, mida annab siduda ka äsja tähistatud reformatsiooni 500. aastapäevaga ning selles protsessis võtmerolli mänginud Martin Lutheriga. Näiteks on Martin Luther kirjutanud 1520. aastal teose „Ristiinimese vabadusest“, kus Luther kirjeldab uskliku inimese kahetist seisundit, esiteks: „Ristiinimene on vaba peremees kõikide asjade üle ega ole kellegi käsualune“ ja teiseks: „ Ristiinimene on kõikide asjade teenija sulane ja igaühe alla heidetud.“ Luther väidab, et usu kaudu saavutatud hingeline vabadus on vältimatult  seotud kohustustega teenida ligimest.

Olgu kohe öeldud, et Martin Lutheri kirjutised pole Objektiivile tõenäoliselt liiga suureks aluseks ega autoriteediks, näiteks on selle portaaliga tihedates sidemetes olev Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks andnud välja teose, kus vaadeldakse ühiskonna lammutajana ka protestantlust ja Martin Lutheri vaimsust, mida seotakse lisaks veel Marxi ja Leniniga.

Tulles tagasi konverentsi juurde, siis oodanuks ma ehk suuremat tähelepanu ligimese teenimisele ja ligimesearmastusele, millega käib kaasas ka oma rahva armastamine. Samas tundub see olevat Objektiivi üldine joon. Kui vaatasin täna (03.11. 2017) Objektiivi portaali, siis  viimase artiklid heidavad eesti inimestele ette lähtumist liigsest omakasust, LGBT inimestele heidetakse ette enese eest seismist, kiidetakse Ungari peaministrit ja laidetakse meie presidenti ning nopitakse välja uudiseid, mis viitaks justnagu e-riigi kollapsile. Viimasest haakudes mõtlen täna just nendele patsiga itimeeste intensiivsele tööle, kes on IT kaardi turvalisuse fookusse võtnud, töötavad puhkuseta ning olen kindel, et nad asjad korda teevad.    

Mõneti oli üleolev suhtumine eesti inimestesse ka mõistetav, näiteks konverentsi üks etteandjatest Einar Laigna ütles hiljutises intervjuus Õhtulehele, et ta ei ole kohanud nii juhmi aega kui praegu, nii juhmistunud inimmasse, lisades  inimmass alati juhm ja ega olulisi teadmisi ei ole vajagi massidele anda (Sirje Presnal «Niiditõmbajate eesmärk on mikrokiibistatud ja idioodistatud elanikkond», Õhtuleht, 15. juuli). Konverentsi kokkuvõttena ongi toodud pikk loetelu orjameelsuse sümptomeid, mis nii mõneski punktis langevad päris hästi kokku Karl Ernst von Baeri loeteluga eestlaste puudustest tema raamatus „Eestlaste endeemilistest haigustest.“

Samas meeldis mulle väga konverentsil toonitatud sisemise enesekindluse ja veendumuse vajadus ning selle pinnalt tulenevad maailma muutvad väljaütlemised. Nii nagu puudutas väga paljusid kirikuõpetaja Annika Laatsi sõnavõtt kooseluseaduse kaitseks saates „Suud puhtaks“. Paljud kirikuga lõtvu või olematuid suhteid omavad inimesed said Annika Laatsi sõnavõttu kuulates osa sellest, kui võimas on armastusest, hoolivusest ja sisemisest kindlusest kantud usuline sõnum.  Mida enam kohtame niisuguseid väljaütlemisi, seda vähem oleme seotud orjameelsusega.