Wednesday, January 28, 2015

Kanepi lubamisest



Kirjutan natuke narkoasjast, millest ma palju ei tea.Samas on Eesti narkopoliitika pehmendamisest viimasel ajal palju juttu olnud.

Ei saa öelda, et ma narkoteemaga elus kokku puutunud ei ole. Eelkõige ongi minu praegust suhtumist kujundanud asjaolu, et minu esimesed kohtumised narkootikumidega olid üsna sünged ja pärinesid umbes kolmkümmend aastat tagasi nõukogude sõjaväes oldud ajast Afganistanis 1983 - 1985.   

Loomulikult proovisin siis narkootikume ka ise (usun, et sõjaväelastest oli neid üsna vähe, kes ei proovinud). Ning siis juhtus, et ükskord suitsetasin ennast üsna segi. Kas ma nüüd õigesti suudan seda tunnet taastada, kuid peas vaheldusid mõtted tohutu intensiivsusega, mingil hetkel tundus, et ma ei suuda ennast enam kontrollida, pea hakkab nagu lõhkema ning hakkasin sellest seisust pääsemiseks lugema Meie Isa palvet.  Siis aga juhtus nõnda, et kui olin sõna palvest öelnud, kajas see peas vastu hõigatuna heledate pioneerihäältega, paatoslikult võltsilt ja vastikult. Ei mäletagi, kuidas sellest seisundist välja tulin. Igatahes oli see üsna hirmutav kogemus.

Nägin nõukogude armees ka seda, kuidas mõned kanepiga alustanud sõdurid jõudsin heroiinini ning edasi isiksuse täieliku lagunemiseni. Sellest süngevõitu vaatlusest lähtudes tegin enda jaoks otsuse, et olen vastu igasugusele narkootikumide kättesaadavusse puutuvatele otsustele.

Sellest ajast on umbes kolmkümmend aastat läinud ning viimased viis-kuus aastat olen sellel teemal järeleandlikumaks muutunud. Algas see leebumine kaudsete märkide tähelepanemisest. Nii polnud ma märganud mingit allakäiku hollandlaste hulgas, kus kerged narkootikumid on lubatud – vastupidi, nad on elurõõmsad, toredad ja teevad kõvasti sporti.  Üks minu lemmikpoliitikuid on Uruguai president José Mujica,  keda vahel kutsutakse ka maailma vaeseimaks presidendiks, kuna ta 90% oma palgast annab heategevuseks. Tema juhtimisel on kanep legaliseeritud ja narkokaubandusel on sellega vähemalt üks jalg alt ära lõigatud  - minu andmetel on uruguailastel lubatud kodus kasvatada kuni kuut taime ning nad võivad osta kuni 40 g kuus riiklikult litsentseeritud apteekidest. Seega narkootikumide legaliseerimise tagajärjed on vähemalt teatud aspektides ka positiivsed.

Mulle on hakanud tunduma, et ka mõned mu argumendid polnud kuigi vettpidavad. Nii näiteks väide, et olen näinud, kuidas narkootikum isiksust laastab. Ausalt tunnistades, olen ju palju enam näinud, kuidas alkohol isiksust laastab. Ma ei kahtle, et kanep on omajagu levinud ka kooliõpilaste hulgas (anonüümsete küsitluste põhjal on vist ca kolmandik õpilastest kanepit kasutanud). Mul on paljude oma õpilastega (nii praeguste kui endistega) üsna avameelsed suhted, kuid kanep on see teema, millest nad üldjuhul ei räägi. Ehkki võiksid, sest mind oleks sellel ala harida vaja. 

Olen liiga vana, et mu suhtumises midagi ühe hetkega kardinaalselt muutuks, kuid pärast 25. jaanuaril  Genialistide klubis külastatud kanepiteemadele pühendatud üritust hakkasin mitmetele asjadele mõtlema küll. Näiteks  sclerosis multiplex- i põdeva mehe jutt. Kanep oli ainuke asi, mis lubas tal end inimesena tunda (muid ravisid ja medikamente oli ta katsetanud kümmekond aastat ja üsna tulutult).  Minu süda küll ei lubaks talle seda keelata, pigem peaks tal võimalus olema seda retseptiga apteegist saada. Sellest seisukohast pole kaugel ka isikliku tarbimise legaliseerimine.

Kokkuvõttes oskan hetkel vaid seda öelda, et lähtuvalt kunagisest kogemusest suhtun kõikidesse asjadesse, mis narkootikumide kättesaadavust puudutavad, üsnagi ettevaatlikult. Aga ma luban, et tegelen selle teemaga, kuulan inimesi ning püüan nendest asjadest  paremini aru saada.

Monday, January 26, 2015

Kirikupea Bill Gates



Tunnistan, et IT valdkond on üks neid alasid, kus tunnen, kuidas ma samm-sammult maailmas toimuvast maha jään. Loomulikult valdan elementaarseid asju, facebook on klassijuhatajale asendamatu abiline, kuid üldisemas plaanis … no ei jõua uutele tehnoloogiatele järele. Väga vist ei püüa kah, leian endale kogu aeg huvitavamaid tegevusi. Ma olen vist veel selle põlvkonna inimene, kes uut elektroonilist vidinat saades alustab instruktsioonist, mitte ei võtta pulti (või vidinat ennast) kätte ning intuitiivselt ei hakka sellega ühte sulama.

Ega mind tunni ajal õpilaste nutitelefonidega tegelemine väga ei sega. Õpilased on viisakad ja ega nad kogu aeg ka oma telefoni ei näpi, saan neid oma küsimustega alati tunni teemadele suunata, lisaks pole ka mina alati nii hea, et tipptasemel tundi teha.   

Üks mõte mul IT värgiga siiski on, kus suudan õpilasi üllatada. Mulle näib, et õpilastele puudub IT mõtestamiseks laiem raam. Nii olen varsti juba 15 aastat alustanud oma esimest usundiloo tundi diskussiooniga teemal, miks arvutiusk on või ei ole religioon. Toon hulga paralleele: kirikupea  - Bill Gates, reformaator – Linus Thorvalds (jne, vt järgnev artikkel, tunnis olen paralleele muidugi uuendanud) ning siis hakkame arutama.  Ja selline mõtlemine on õpilaste jaoks midagi uut.

Loen mõtet arvutiusust endale pedagoogilises mõttes tõeliseks ilmutuseks ja leidsin ka artikli üles, kus esmakordselt seda mõtet väljendasin.  


Tänapäeva kirikupea Bill Gates
Õhtuleht 17. jaanuar 2000

Lähenev uus õppeaasta tõstatab taas religiooniõpetuse probleemi. Osas koolides selle õpetamise vajalikkusest, osas, kuidas seda paremini õpetada.
Religiooni väljapaistmatusest hoolimata on ühiskonda usulise vaatenurga alt kommenteerinud inimesed üksmeelselt veendunud, et meie rahvas on usklikum kui kunagi varem. Esmapilgul seda küll näha ei ole.

Tavaliselt otsitakse religiooni vaid traditsioonilistest paikadest: kirikutest, kogudustest, kohtadest, kus jumalast räägitakse või tseremooniaid läbi viiakse. Tänapäeva iseloomustab aga religiooni esinemine ka uutes ja ebatraditsioonilistes vormides.
Nii võib religioosseid elemente leida peaaegu igast eluvaldkonnast. Need on nähtused, millest sõltutakse ja mille kaudu oma eksistentsile mõtet püütakse leida. Tõsi, sellise religioossuse kandjad võivad ise oma seost religiooniga eitada.

Tänapäeva religioon
Küsimusele, mis on religioon, ei ole tänapäeval üksmeelset vastust. Inimest aluseks võtvates religiooni kontseptsioonides on religiooni funktsioonideks pakutud inimsuhete korrastamist, inimese tervikuks sidumist, aga ka kogu inimese elule ja tegevusele mõtte andmist. Niisugustest definitsioonidest lähtuvalt saame religiooni näha hoopis laiema, kõikjale ellu ulatuva nähtusena.

Ka teoloogide arusaam, et inimene on ennekõike homo religiosus, leiab kinnitust. Lisaks iseloomustab tänapäevast religiooni asjaolu, et inimesed loovad endale ise usundi mitmetest neile meeldinud elementidest, mis väliselt ei pruugigi hästi kokku sobida.
Püüdes eelnimetatud religiooni aluste määratlusest lähtuvalt analüüsida tänapäeva ühiskonda, saab näiteks eristada ilmselgelt religioosse grupi tunnuseid kaalujälgijatel, võib uurida, kuivõrd on seebiooperid üle võtnud jumalateenistuse rolli, jne. Vähemalt noorte hulgas tundub praegu olevat kõige selgemini välja joonistunud religiooniks arvuti- ja internetiusk.

Kuidas siis ikkagi võiks väliselt vaid tehniliseks vahendiks oleva arvutimaailma taga näha tänapäevast religiooni. Alguseks võiks tuua rida esmapilgul mänglevaid paralleele: kirikupea - Bill Gates, Eesti piiskop - Linnar Viik, reformaator - Linus Thorvalds, kirik - internetiklass või e-punkt, altar või ikooninurk - arvuti, piht või hingehoid - jututuba, ketser - häkker, usuhull - arvutisõltlane, arvutiguru nimetuse kasutuselevõtt viitab religiooniga seose tunnetamisele. Võib leida ka ajaloolisi paralleele: Microsofti suhtumine oma “vähematesse vendadesse” (näiteks Netscape’i) on võrreldav katoliikluse suhtumisega hereesiatesse teatud ajaperioodil. Arvuti on andnud paljude tänapäeva noorte elule mõtte, suhtestanud neid ümbritsevaga, arvutivõrk korrastab kindlasti ka ühiskondlikke suhteid. Kõiki neid religioonile omaseid tunnuseid vaadeldes võib väita, et arvutiusk ei ole justnagu religioon, vaid see ongi tänapäeva noorte hulgas kõige tuntum religioon.

Religioosne teadvus
Religioosse teadvuse äratamine ja enese teadvustamine religioosse inimesena on üks enesemõistmiseks vajalikke loomulikke tegureid. Kõigi religioossete nähtuste selgitamine ja ka mõistmine on sellisel juhul palju kergem.
Samas on loomulik, et vaimulik ei saa õppemeetoditega eriti eksperimenteerida ega arvutiusu kaudu leeritunnis kristlust seletada - kirikusse tullakse kindla sooviga: saada ristitud, leeritatud, ühineda kirikuga, kuid ka lihtsamate ja formaalsemate taotlustega: saada ilusat laulatust, huvi pärast, sõprade mõjul, ametialane positsioon nõuab, jne. Nii või teisiti on loomulik, et koguduses on õpetus keskendunud vastava kiriku õpetuse ja traditsioonide tutvustamisele ning arvutiusku käsitletakse parimal juhul vaid kui tänapäevase ebausu näidet.

Teine olukord on religiooni õpetamisel koolis, kus üheks eesmärgiks on vastavate teadmiste andmise kõrval ka maailma usuline analüüs. Alati on tulemuslikum õpetada tundmatuid nähtusi tuttavate kaudu. Traditsiooniliselt on tuntud religiooniks peetud kristlust, kuid tänapäeva Eesti oludes see ilmselt enam nii ei ole. Võib-olla sobib religioosse maailma tutvustamise alustamiseks ja inimese religioossuse tunnetamisele aluse panemiseks vähemalt gümnaasiumis esimest korda religiooniga tõsiselt kokku puutujatele arvutiusk. Vähemalt on sellele ehitatud skeem õpilastele mõistetav.

Tänapäeva ühiskond on multikultuurne, kus religioon on paljuski oma esialgsed vormid kaotanud. Ühelt poolt toimub sõnumi jõuline lihtsustumine ja selguse taotlus fundamentalistlikes usurühmitustes, teiselt poolt aga religiooni nihkumine ilmalikku sfääri. Nende kõrval püsivad loomulikult ka traditsioonilised religiooni vormid. Kogu selle kirevuse õpetamiseks koolis peab õpetaja pidevalt uusi võimalusi otsima. Samas on sellealased teadmised maailma mõistmise seisukohalt ülimalt olulised.

Friday, January 23, 2015

Miks ma küsimustele ei vasta



Panin algatuseks üles oma üleeelmise Riigikogu valimiste reklaami (8 aastat tagasi). Olen kuulnud, et see on üsna haruldane juhus, kui kaheks valimiseks sama kandideerimise number saadakse.  Võib-olla polegi seda enne juhtunud.

Teemana tahaksin selles postituses lühidalt põhjendada, miks ma ühele mulle saadetud küsimustikule ei vasta.

Mõned päevad tagasi sain Sihtasutuselt Perekonna ja Traditsiooni kaitseks (edasi SAPTK) kirja  (all oli juhatuse esimehe Varro Vooglaiu nimi) kirja, kus paluti mul avaldada oma seisukoht kooseluseaduse ja homoabielude suhtes (küsimustikus sai valida "jah" ja "ei" vahel).

Kõigepealt seda, et olen oma seisukohti sellel teemal avanud kolmes artiklis (tegelikult rohkemgi, aga paar artiklit on kirjutatud üle kümne aasta tagasi ja olud olid siis teised), olen sellest teinud ka kokkuvõtva blogipostituse võin ka järgnevalt siin blogis kinnitada, et pooldan kooseluseadust, kuid vähemalt hetkel olen homoabielude vastu.

Miks ma ikkagi mulle saadetud küsimustele ei vasta:
Esiteks, olen aru saanud fb grupp Kaitskem üheskoos perekonda on juhitud ka SAPTKi poolt. Mind on sealt blokeeritud, ehkki ma ei kasutanud seal ühtegi roppu väljendit, ei valetanud jne. Nii tundub, et SAPTK ei soovi tegelikult dialoogi ja arutelu, mis minu arvates on nende teemade puhul elementaarne, vaid eelkõige ainet propagandaks. Ja ma ei soovi sellega kaasa minna.

Teiseks, küsimustikust ühe hiireklõpsu kaugusel reklaamib SAPTK raamatut Revolutsioon ja vasturevolutsioon, kus minu usku (luterlust) nimetatakse kiriku vaenlaseks (ei hakka selles raamatus toodud süüdistuste pikemat loetelu tooma). Ma ei soovi oma kiriku halvustamisele nii „lähedal“ olla.

Kolmandaks, ma ei arva, et antud teema peaks olema valimiste keskne teema. Reaalsus on muidugi teine, arvan, et omajagu tähelepanu see teema järgneva kuu aja jooksul saab. Samas hariduses, majanduses, sotsiaalala jne on teemasid, mis minu arvates on kordades olulisemad. Ning ma ei soovi antud teema kesksele kohale tõstmisele kaasa aidata. 

Siinkohal vabandan mulle kirja saatnud SAPTKi ees, et ma küsimustele vastamata jätan.
        

Thursday, January 22, 2015

Suhted õppeainete vahel



Mõte hakkas liikuma kui kuulsin Reformierakonna ideed alustada majandusõpetusega põhikoolis. Tegelikult on see arvestatav idee, ehkki õppekava ja tunnijaotust nuusutanud inimesena tekivad mul kohe küsimused: kui suures mahus, missuguse õppeaine mahtu kärbitakse või hakatakse vastavaid teemasid õpetama seniste õppeainete raames, kes hakkavad õpetama, kui kaugele on arendatud õppekavad ja õppematerjalid jne.  
Küllap tuleneb minu mõningane skeptitsism sellest, et olen aastaid rääkinud religiooniloo ja filosoofia vajalikkusest, tean ka seda, et keegi räägib niisamuti riigikaitseõpetusest jne.
Tegelikkuses on õppeainete tasakaal koolis on üks peen asi, mis sõltub üheltpoolt aine mahust, kuid loomulikult ka õpetajast. Näiteks olen hakanud tunduvalt tõrjuvamalt suhtuma väidetesse, et keegi on väga hea õpetaja, sest tegi oma õppeaine gümnaasiumis nii selgeks, et ülikoolis polnud tema aines midagi juurde õppida. Ma arvan, sellisesse õpetajatesse tuleb suhtuda suure kahtlusega, sest tõenäoliselt kulutab õpilane tema tundidele tunduvalt enam energiat ja aega kui teistele tundidele st õpetaja saavutab oma tulemuse teiste õppeainete arvelt. Ning ülikool on selleks, et seal ka õpitaks.
Kunagi proovisin kirja panna omi mõtteid reaalainete õpetamisest, kus tegin ka mõningaid ettevaatlikke üldistusi (artikkel on tervikuna ka netis olemas).

Humanitaarõpetaja reaalainete õpetamisest
(Eesti Päevaleht 21. september 2010)
Läinud nädalal püüdis mul pilku kooli stendil asuv „Teadlaste ööd” tutvustav plakat. Peamiselt loodus- ja reaalteadusi populariseeriv üritus on kindlasti oma vormilt üks õnnestunumaid ettevõtmisi, mis noortes huvi nende ainevaldkondade vastu peaks tekitama ja süvendama.

Samal ajal on „Teadlaste öö 2010” ja teiste analoogiliste ürituste pikemaajalise mõju võtmeks tõsiasi, kas koolides on vastavate ainete õpetamine kantud samast vaimsusest.  
Pole kahtlust, et (pool)humanitaarina toetan ma hea meelega ka reaalainete populariseerimist ja arvan, et sellega on nõus nii kirjandus- kui ka ajalooõpetajad ja teised humanitaarid. On kahju näha tehnikasse kiindunud õpilast, kes on humanitaarsuuna valinud lootuses, et seal on lihtsam, samamoodi saab haletseda noort põhikoolist tulnud õpilast, kelle reaalainealane loomingulisus ja huvi on tuima päheõppimisega kustutatud. „Harjutamine teeb harjutajaks,” ütles sellise õpetamismeetodi kohta Treffneri kooli füüsikaõpetaja Madis Reemann.    
/../
Kuidas siis ikkagi reaalaineid õpilastele lähemale viia? Järgnevad paar tähelepanekut ei pretendeeri liiga suurele üldistusele, lisaks piirdub minu kogemus põhiliselt gümnaasiumiastmega.
Kooli seestpoolt vaadates on minu jaoks esimeseks sammuks õppeainete vaheline solidaarsus, mis tähendaks, et ei kujundataks esma- ja teisejärgulisi koolitunde, seda ükskõik missuguse süvaõppega suunas. Süvaõpe kujundatakse tundide mahuga, kuid koolitunnid üksikuna peaksid olema võrdse tähtsusega: näiteks ei tohiks õpilane kulutada suuremat osa kodutööde ajast ühes tunnis ülesantule, mida paraku üsna sageli juhtub.  
Ainetevaheline solidaarsus väljenduks tunnistamises, et füüsikud ei suuda ilma lüürikuteta ja vastupidi. Nii nagu teatud kogus mangaani muudab terase oluliselt kulumiskindlamaks, niisama peaks reaalainetes tõeliselt särama löömiseks vaja õpilasel õppida tõsiselt teatud mahus humanitaariat ja kindlasti ka vastupidi.     
Teiseks olen tunnetanud üht vastuolu reaalainetega seotud probleemi olemuse ja pakutud võimalike lahenduste vahel. Sageli on probleemiks nimetatud reaalainete vähest populaarsust.
Lahenduste pakkumisel aga lähtutakse justkui  mõttest, et Eesti noored ei oskaks reaalaineid.  PISA ja TIMMS-i uuringud aga näitavad, et küsimus ei ole reaalainete oskamises, Eesti noored on oma teadmiste ja oskuste poolest Euroopa tipus. Kas ja mille lahenduseks on siin kohustuslik matemaatikaeksam, elulähedasemad õpikud, suurem hulk laboratoorseid töid, välipraktikumid või midagi muud, tuleks vähemalt minu arvates täpsemini selgitada.
Kolmandaks tundub mulle, et ehk tunnevad õpilased puudust võimalusest reaalainete kaudu maailma mõtestada. Neile, kes soovivad oma elu siduda reaalainetega, on see üli-oluline. Kindlasti saab seda  lünka täita iga reaalaine õpetaja, kuid see on ka ainetevahelise koostöö küsimus.  
Filosoofia ja religiooni õpetajana valin ma meeleldi näiteid just reaaliast: üsna Euroopa filosoofia sünni juures on näiteks lugu Achilleusest, kes kilpkonnale kuidagi järele ei jõua. Just reaalkallakuga klasside õpilased arutavad selle üle innukalt. Ka usundiloos olen esitanud õpilastele analüüsimiseks jumalapilte, mis on esitatud ka füüsika või bioloogia kaudu.
Minu lemmikuks on kujunenud füüsik Kalev Tarkpea näited, kes religioossete probleemide selgitamiseks kasutab füüsika keelt. Religioosse maailmavaate aluseks on tema käsitlus: „Usk sellesse, et maailma mitmekesisus ja korrapära tulenevad inimesest kõrgemal seisvast tahtelisest infoallikast. Seda maailma struktureerivat ja programme käivitanud (ja kontrollivat) infoallikat nimetatakse religioossetes tekstides Jumalaks.” Analoogilisi jumalapilte leidub ka bioloogiast, näiteks Teilhard de Chardini kujutlus evolutsioonist kui vaimsustumise protsessist ja liikumisest Kristuse suunas. Ka selliste jumalapiltide analüüs on kulgenud vägagi inspireerivalt.
Ma ei puudutanud oma artiklis meelega tunniressursi jaotust. Elu on näidanud, et kui tunnijaotusest alustada, siis on tulemuseks tüli, kus vend ei tunne venda. Tüliga aga ei saa alustada ülesande lahendamist, mille eesmärgiks on, et iga õpilane arendaks endas võimetekohaseid, meeldivaid ning ka riigile vajalikke teadmisi ja oskuseid.

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/humanitaaropetaja-reaalainete-opetamisest?id=51283208