Kanepi lubamisest

Kirjutan natuke narkoasjast, millest ma palju ei tea.Samas on Eesti narkopoliitika pehmendamisest viimasel ajal palju juttu olnud.

Ei saa öelda, et ma narkoteemaga elus kokku puutunud ei ole. Eelkõige ongi minu praegust suhtumist kujundanud asjaolu, et minu esimesed kohtumised narkootikumidega olid üsna sünged ja pärinesid umbes kolmkümmend aastat tagasi nõukogude sõjaväes oldud ajast Afganistanis 1983 - 1985.   

Loomulikult proovisin siis narkootikume ka ise (usun, et sõjaväelastest oli neid üsna vähe, kes ei proovinud). Ning siis juhtus, et ükskord suitsetasin ennast üsna segi. Kas ma nüüd õigesti suudan seda tunnet taastada, kuid peas vaheldusid mõtted tohutu intensiivsusega, mingil hetkel tundus, et ma ei suuda ennast enam kontrollida, pea hakkab nagu lõhkema ning hakkasin sellest seisust pääsemiseks lugema Meie Isa palvet.  Siis aga juhtus nõnda, et kui olin sõna palvest öelnud, kajas see peas vastu hõigatuna heledate pioneerihäältega, paatoslikult võltsilt ja vastikult. Ei mäletagi, kuidas sellest seisundist välja tulin. Igatahes oli see üsna hirmutav kogemus.

Nägin nõukogude armees ka seda, kuidas mõned kanepiga alustanud sõdurid jõudsin heroiinini ning edasi isiksuse täieliku lagunemiseni. Sellest süngevõitu vaatlusest lähtudes tegin enda jaoks otsuse, et olen vastu igasugusele narkootikumide kättesaadavusse puutuvatele otsustele.

Sellest ajast on umbes kolmkümmend aastat läinud ning viimased viis-kuus aastat olen sellel teemal järeleandlikumaks muutunud. Algas see leebumine kaudsete märkide tähelepanemisest. Nii polnud ma märganud mingit allakäiku hollandlaste hulgas, kus kerged narkootikumid on lubatud – vastupidi, nad on elurõõmsad, toredad ja teevad kõvasti sporti.  Üks minu lemmikpoliitikuid on Uruguai president José Mujica,  keda vahel kutsutakse ka maailma vaeseimaks presidendiks, kuna ta 90% oma palgast annab heategevuseks. Tema juhtimisel on kanep legaliseeritud ja narkokaubandusel on sellega vähemalt üks jalg alt ära lõigatud  - minu andmetel on uruguailastel lubatud kodus kasvatada kuni kuut taime ning nad võivad osta kuni 40 g kuus riiklikult litsentseeritud apteekidest. Seega narkootikumide legaliseerimise tagajärjed on vähemalt teatud aspektides ka positiivsed.

Mulle on hakanud tunduma, et ka mõned mu argumendid polnud kuigi vettpidavad. Nii näiteks väide, et olen näinud, kuidas narkootikum isiksust laastab. Ausalt tunnistades, olen ju palju enam näinud, kuidas alkohol isiksust laastab. Ma ei kahtle, et kanep on omajagu levinud ka kooliõpilaste hulgas (anonüümsete küsitluste põhjal on vist ca kolmandik õpilastest kanepit kasutanud). Mul on paljude oma õpilastega (nii praeguste kui endistega) üsna avameelsed suhted, kuid kanep on see teema, millest nad üldjuhul ei räägi. Ehkki võiksid, sest mind oleks sellel ala harida vaja. 

Olen liiga vana, et mu suhtumises midagi ühe hetkega kardinaalselt muutuks, kuid pärast 25. jaanuaril  Genialistide klubis külastatud kanepiteemadele pühendatud üritust hakkasin mitmetele asjadele mõtlema küll. Näiteks  sclerosis multiplex- i põdeva mehe jutt. Kanep oli ainuke asi, mis lubas tal end inimesena tunda (muid ravisid ja medikamente oli ta katsetanud kümmekond aastat ja üsna tulutult).  Minu süda küll ei lubaks talle seda keelata, pigem peaks tal võimalus olema seda retseptiga apteegist saada. Sellest seisukohast pole kaugel ka isikliku tarbimise legaliseerimine.

Kokkuvõttes oskan hetkel vaid seda öelda, et lähtuvalt kunagisest kogemusest suhtun kõikidesse asjadesse, mis narkootikumide kättesaadavust puudutavad, üsnagi ettevaatlikult. Aga ma luban, et tegelen selle teemaga, kuulan inimesi ning püüan nendest asjadest  paremini aru saada.