Erialastest asjadest

Küllap on paljudel inimestel olemas oma isikupärast, erialast või kiindumustest tulenev teema, mida ta pidevalt rõhutab. Francis Bacon (1561 - 1626) nimetaks seda ehk maailma objektiivset mõistmist segavaks koopa-iidoliks. Arvatavasti minu koopa-iidoliks, mida ma olen roostes grammofonina kedranud, on usundiloo ja filosoofia õpetamise vajalikkus gümnaasiumis.

Ehkki hariduse poolest olen ma teoloog (ja vanemast ajast ka bioloog), õpetan mõlemat ainet Treffneris umbes võrdses mahus. Paksu verd on tekitanud eelkõige usundiõpetuse õpetamine, kus aeg-ajalt on tulnud parajaid lahinguid maha pidada. Tavaliselt on leitud, et usundiõpetus ei saa juba õpetaja isiklike veendumuste tõttu tasakaalukalt õpetada ning seetõttu on parem, kui seda õppeainet koolis ei oleks. Või ei tohiks see mingil juhul olla mõnes õppesuunas kohustuslik aine.     

Teisalt on kriitikat tulnud ka usuliselt poolelt. Ehk kõige reljeefsemalt on seda väljendanud Vanalinna hariduskolleegiumi direktor Kersti Nigesen, kui ta vastas küsimusele, kas usundiõpetus peaks olema kõikides koolides kohustuslik: «Kultuurilugu mõista aitab see kindlasti, aga inimest usundiõpetus ei aita, vaid pigem kahjustab. Kui ma vanemana õpetan oma lapsele näiteks, et teist lüüa on inetu, siis tahan, et tegu oleks kindla seisukohaga. Mitte nii, et mu lapsele öeldakse, et mõnes kodus on löömine tavaks, teises mitte. Tahaks, et laps teaks, et löömine ei ole vastuvõetav. /../ Usundiõpetusega tekib samasugune probleem. Räägime, et ühed usuvad nii, teised naa. Kui usk inimese identiteeti ei kujunda, siis see teda ei aita. Sellepärast suhtun usundiõpetusse väga kahtlevalt.» (Õpetajate Leht 12.10.2012).

Mingil hetkel ma hakkasin isegi mõtlema, et kui usundiloo õpetamine kahelt poolt kriitikat saab, siis on see kindel märk, et õpetamisega ollakse õigel teel.

Lisan lugemiseks mõned aastad tagasi kirjutatud artikli, kus usundiloo ja filosoofia õpetamise kasulikkuse üle arutlen.

Linnupüüdjad pimedas toas

Postimees 29. mai 2010

2006. aastal pidasid kuulsa debati teaduse ja religiooni vahekorra üle tuntud loodusteaduste populariseerija Richard Dawkins, kes on ateist, ja inimgenoomi kaardistamise projekti juhtinud Francis Collins, kes on kristlane. Kommentaarides rõhutasid oma lemmiku argumentide paremust mõlema mehe pooldajad. Mulle tundub, et rohked samateemalised debatid mitmel pool maailmas on üha enam näidanud, et teadmiste ja nendele religioossesse raamistusse asetamise mõttekuse või mõttetuse üle arutlemine on teravamalt päevakorda tõusnud, kui veel paarkümmend aastat tagasi. Maailma ja inimese olemust seletavas debatis kõlavad taas koos loodusteaduslikud, filosoofilised ja teoloogilised argumendid.

Töötan päev-päeva kõrval usuliste ja filosoofiliste  teemade õpetamisega ja seda põhiliselt gümnaasiumiastmes, kuid eeldan, et mitmed minu poolt toodud ettevaatlikest üldistustest kehtivad ka täiskasvanute maailmas. Üheks minu sagedaseks õpetamise meetodiks on püüd uue materjali sidumine õpilastele juba tuntud näidetega, ehkki hoiatan samal ajal nende liiga otsese samastamise eest. Olen ammu avastanud, et õpilastele saab religiooni toimimine selgemaks kui tuua paralleele arvutimaailmaga, omaaegne kultusfilm Matrix selgitab suurepäraselt George Berkeley filosoofiat, tundub, et uue menufilmi Avatar lõikudega saab näitlikustada James Lovelocki poolt arendatud Gaia teooriat. Üksikuid religioone, kogukondi, filosoofiaid tutvustades olen tajunud õpilastes soovi tutvuda nähtuste erinevate poolustega st saada asjast võimalikult mitmekülgne ja terviklik pilt.

Mulle tundub, et intuitiivset terviku otsimine on üsna üldine. Võtame näiteks inimese kirjeldamise, kus terviklikumaks arusaamaks eriti oluline bioloogiline, kuid kindlasti ka psühholoogiline ning taustana filosoofiline ja  teoloogiline käsitlus. Heaks näiks on siin aastalõpu intervjuu Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Richard Villemsiga (Päevaleht 30. detsember 2009), kus ta inimese geene kirjeldades arutleb ta ka Augustinuse pärispatu mõistmise üle «Püha Augustinuse arutlus pärispatust kuulub, igati õigusega, kristliku kultuuri varamusse. Tema probleemiks oli seejuures ka küsimus: mis saab imikutest, kes surevad ristimata – jõuavad nad põrgusse või pärivad taevariigi? Defineerides mõiste ümber: kas pärispatt on meile geneetiliselt kaasa antud?» Analoogiliselt ei unusta akadeemik Peeter Saari maaväliste tsivilisatsioonide võimalikkuse üle arutledes (Postimees «Kas me jäämegi üksi?», 27.03.2010) küsimuse teoloogilist poolt.

Samas on probleemide ja nähtustega mitmekülgne tutvumine paljudele raske ja tüütu. Üheks lihtsustavaks lähenemiseks õpilasete terviklikkuseotsingute puhul on olnud lähtumine autoriteetsete inimeste isiklikest vaadetest. Vastavat autoriteedi teeneid mingil elualal tunnustades oleks õpilastel ka oma vaadetele põhjendus. Olen seda mõttes vahel nimetanud ka tagauksest sisenemiseks. Seda, et jõulisi kunstiteoseid mõjukate inimeste vaadetest peljatakse näitab näiteks Charles Darwini 200. sünnipäevaks vändatud filmi «Loomine»  levisse võtmisest keelumine paljude USA filmilevitajate poolt.

Teisalt olen püüdnud õpilaste eelmises lõigus kirjeldatud püüdesse pigem skeptilisust sisendanud. Esiteks võivad autoriteetide vaated olla väga isiklikud ja omapärased nagu näiteks Albert Einsteinil, keda nii religiooni pooldajad kui ka vastased tsiteerivad. On ju teada, et Einstein suhtus tõrjuvalt isikulise jumala ideesse, kuid samas on ta mitmel juhul kinnitanud, et ta on «sügavalt religioosne mitteusklik». Lisaks võivad inimeste vaated erinevatel eluperioodidel oluliselt erineda. Ilmeka näitena olen vahel õpilastele teinud ülesandeks mõtiskleda prantsuse filosoofi Michel Foucault kommentaari üle, kui ta rääkis oma muutuvatest seisukohtadest: «Kui inimesed ütlevad, et sa arvasid aastaid tagasi nii ja nüüd ütled midagi muud, siis minu vastus sellele on .. /Foucault naerab/.. Kas te arvate, et olen aastaid kõvasti tööd teinud, selleks et öelda samu asju ja et mitte neid muuta.»

Tunduvalt enam olen eelistanud õpilastega analüüsida üldistavaid vahekokkuvõtteid, kus väljenduksid võimalikult avatult mitmekesised arusaamad inimese maailmavaadetele olulistest nähtustest ja probleemidest. Sellist lähenemist inimese käsitlemisel esindab näiteks teoloog Toomas Pauli möödunud aasta lõpul ilmunud raamat «Seitse sabasulge». Inimese süstemaatiliseks  kirjeldamiseks vajalikud bioloogia, teoloogia, psühholoogia, ajaloo ja ka teiste teaduste andmed moodustavad selles raamatus kooskõla. Kirjeldatud lähenemisele sümboolset nime otsides jõudsin «Seitset sabasulge» lugedes järgmise tekstilõiguni: «Hundi kasvu koera labradori retriiveri aju on viiendiku võrra väiksem kui tema metsikul sugulasel, see on sama suur kui kolmekuuse hundi aju. Armastus inimese vastu on koeral muutunud instinktiivseks. Iga lemmikloom käitub nagu oma esivanema alaealine väljaanne (lk 180)». Kuna autor on eelkõige teoloog, kes aga ei ole ühe teadusharu poolt «taltsutatud», sobiks ehk eelnevast näitest lähtuvalt raamatus viljeletavat laiapõhjalist lähenemist nimetada metsikuks teoloogiaks. 

Toomas Pauli raamatu toob näiteks välja võimalikud lähenemised ja valikud viimasel kümnendil taas teemana teravamalt üleskerkinud religiooni ja loodusteaduste vahekorrale: «Jumala kavatsustest rääkimine ei välista põhjuslike seoste teaduslikku kirjeldamist.» või vastupidiselt, tänapäeva vast kõige tuntumat ateisti Richard Dawkinsit tsiteerides:«Pole olemas mingit hinge või vaimu poolt juhitud elutungi/../ Elu koosneb tegelikult üksnes tohutust hulgast baitidest digitaalsest informatsioonist» (lk 188-189).

Küllap tunneb tänapäeva ühiskond ja kindlasti ka kool teravat puudust tõelisest dialoogist, kus arutlejad pole ette otsustanud, missugustel seisukohtadel nad vestluse või diskussiooni lõpuks on. Õpetajana tean, kui oluline on õpilase arenguks sisemine dialoog, et õpitu tekitaks uusi mõtteid, ärgitaks küsima ja ise edasi mõtlema. Tundub, et niisuguse, dialoogiks vajaliku ideedevahelise pinge loomisel on metsikul teoloogial väga head võimalused. Tavaliselt pole ju religiooni ja ka filosoofia poolt tõstatatud küsimused üheselt lahendatavad. Need jäävad inimese mällu tallele, seonduvad igapäevases elus kogetuga, eristavad ideega sobivaid ja sobimatuid mõtteid, hindavad detailide tähendust.

Kunagi kuulsin teoloogiaprofessor Kalle Kasemaalt toreda piltliku võrdluse, mis seletas teoloogia ja filosoofia vahet. Selgus, et mõlemad püüavad justkui pimedas toas lindu, kuid teoloog väidab, et ta on selle linnu kätte saanud. Tundub, et pimedas toas linnupüüdmisel on koolinoorte ja küllap ka täiskasvanute jaoks olulisem tähtsus, kui esialgu tundub.

http://pluss.postimees.ee/269114/toomas-jurgenstein-linnupuudjad-pimedas-toas