Poliitiline mütoloogia 1

 

Veel enne tänase koalitsiooni sündi tõdesin ühes oma fb kommentaaris, et praegusele valitsusele Eestis mõistlikku alternatiivi pole. Püüdsin eelnevat väidet ilmestada võrdpildiga kirjandusest ning võtsin aluseks J.R.R.Tolkieni „Kääbiku“ ja  „Sõrmuste isanda“. Ka seal otsisid liitu haldjad, päkapikud ja inimesed, kääbikud jätan seekord opositsiooni. Olgu öeldud, kirjutasin selle loo sotsiaaldemokraatide positsioonilt, kuid selle mõistmiseks on hea Tolkieni loomingut tunda.

Reformierakond on nagu haldjarahvas. Haldjad on targad, nad teavad sageli teistest rohkem, neil on säravad juhid – ei ole vaja pikalt mõelda, kes võiks olla tänases Eesti poliitikas sõjaprintsess Galadrieli rollis. Aga haldjad võivad olla ka tujukad, ennast paremaks pidada, oskavad ise särades partnereid varjutada. Lisaks võib haldjate embus olla surmav. Aga kõigest hoolimata on koostöö nendega enamasti efektiivne ja hea.

Isamaa on kui päkapikud: kangekaelsed, isepäised, oma väärtustest kinni hoidvad nii nagu nende juht Thorin hoidis oma laekakivist. Nad ei paindu kergesti, teatud asju arutavad oma salakeeles, kuid kokkulepitud asjadest peavad kinni välja arvatud juhtudel, kui hiljem selgub, et kokkuleppest on pooled erinevat aru saanud. Tolkieni raamatus on vähe juttu päkapikunaistest, olen viimasel aastal paaril korral juhtunud kõrvuti istuma ja juttu ajama Merca (luuletaja Merle Jääger) nimelise päkapikunaisega, kes kuulub Tartu volikogus Isamaa fraktsiooni ja need kohtumised on olnud väga inspireerivad. Võibolla peaks erakonna juhid sagedamini sedasama tegema.

Sotsiaaldemokraadid on inimesed, kuid inimesed võivad tunduda partneritele nõrgad, just nõnda haldjate üks juhte Elrond ütles. Tolkieni inimtegelased võivad esimesel pilgul tõesti sellised tunduda, näiteks kojaülema poeg Boromir jääb alla sõrmuse ahvatlusele. Selline näiline nõrkus käib kindlasti ka sotsiaaldemokraatide kohta, sest me tegelema palju nõrgematega. Nii oleme vaidlusküsimustes otsinud kompromisse, püüdnud kaitsta inimgruppe demoniseerimise eest ja osalenud rahvaküsitluse ärahoidmisel, üritanud taltsutada alkoholi mõju jne, need ettevõtmised pole sageli liiga populaarsed olnud, kuid on suunatud ühiskonna tugevdamisele. Nii saab näilisest nõrkusest tegelikult tugevus.

Pärast valitsuse esimesi samme tundub mulle, et loodud liit on efektiivne. Kõik nimetatud kolmest olendist olid eriliselt kiindunud oma kodudesse ja ka koalitsiooni esimesed sammud lähtusid kodude kaitsest. Elektri universaalteenus säilitab kodudes valguse ja soojuse ning selle kiire menetlemisega olid nõus nii säravaid laternaid armastavad haldjad, lõõmavaid lõkkeid hindavad päkapikud kui ahjusoojas paitusi otsivad inimesed.

Veel olulisem märk edukast koostööst tuli eelarve kokkuleppimisest Vihulast. Olin tulemuste suhetes üsna skeptiline, enne kohtumist meenutasin irooniaga, kuidas umbes 15 aastat tagasi oli Vihulas peetud "Viru säru" teemaks "Raha eest saab end põrgustki välja osta!" Aga hinnatõusule allajäämise eest tuli välja osta õpetajad, kõrgharidus, päästjad, politseinikud jt. Praeguse info kohaselt võib öelda, et see suuresti õnnestus.

Tõsi, üksikutes teemades võib tajuda koalitsioonis ka erinevusi. Nii pole üksmeelt mõningate monumentide, näiteks  Maarjamäel asuva kompleksi suhtes. Torinat selles asjus on kuulda päkapikkude poolelt, kuid ka näiteks haldjas Erik-Niiles Kross, kelle arvamused on ikka kaalukad, soovib selle rahvasuus „impotendi unistuseks“ nimetatud monumendi kõrvaldamist (Maarjamäe punamonument rüvetab sõjahaudu, PM 23.09.22). Mina mäletan memoriaali pigem „Buratino hauana“ ja tegelikult siit tulebki suhtumise vahe: oma riista eksponeerija tulebki avalikust kohast ära viia, nina on igaühel selline nagu see loodud.

Paljud sotsiaaldemokraatidest on veendunud, et kui kunstiga seotud eksperdid enamikus ütlevad, et Maarjamäe kompleks on väärt säilitamist, siis tulekski sellest lähtuda. Küll aga tuleb loomulikult kompleksi tähendust ja tagamaid infotahvlite jne abil selgitada. Infotahvlitega saaks välja tuua nõukogude süsteemi julma ja ülekohtust ebainimlikkust, näiteks jääretke juhtinud sõjaväelane lasti maha, sest ta oli paljud laevad uputamise asemel säilitanud. Selline oli esimene kohtulik surmaotsus kommunistlikul Venemaal.

Olgu veel Tolkienist tuleneva paralleelina märgitud, et sarnaselt Maarjamäe obeliskiga taevasse kõrguv Orthancki Torn jääb samuti alles, kuid tema ümbrus on ümber kujundatud oja ning tiigiga liigendatud õitsvaks aiaks. Miks mitte midagi sarnast üritada Maarjamäel. 

Kokkuvõtvalt tõdeksin, et hoolimata artiklis kirjeldatud erinevustest tundub haldjate, päkapikkude ja inimeste liit Eesti poliitikas praegu paratamatu. Tolkieni tegelaste galerii on mitmekesine, sinna mahub ka opositsiooni enamus, kellel on hea ja siiras tahe tänasel raskel ajal inimesi, ettevõtteid, haiglaid, koole ning meie lähedal möllava sõja eest pagenud kannatanuid abistada. Kindel on aga ka see, et kui kuulata üksikuid, kes näevad näiteks sõjapõgenikes potentsiaalseid prostituute, oleks see võimu andmine Mordoris asuvatele tumedatele jõududele.

 

Kõne Riigikogus 21.09.22, kolmandate riikide valimisõigusest

Alustan üleskutsega ja kutsun üles kõiki riigikogulasi olema optimistlikud. Tsiteerin Kalev Stoicescu tänase artikli pealkirja: „Ukraina sõja kriitiline faas on alanud. Venemaa avalikkus annab märke, et haistab kaotuse hõngu.“ Nii ongi, kui me usume Ukraina võitu pole mingit vajadust tänast eelnõud, mis on põhiseadusega selges riives, üleüldse menetleda.

Kahjuks on reaalsus teine ja ma näen siin valimiskampaania hiilivat algust. Aga olgem ausad, see on toimunud robustselt. Kui täiesti on võimalik mõista soovi piirata agressorriikide kodanike osalemist meie kohalikel valmistel, siis teha seda rahulikult ka Suurbritannia, Islandi, Ameerika Ühendriikide, agressioonis kannatava Ukraina jt kolmandate riikide kodanikega – sotsiaaldemokraatide jaoks on see selgelt liig.

Miks ma ikkagi räägin alanud valimiskampaaniast? Lihtsal põhjusel, et nii president Alar Karis kui ka õiguskantsler Üle Madise on viidanud selle eelnõu riivele põhiseadusega. Tsiteerin veel kord Põhiseaduses §156 kirjas olevat lauset: „Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kuusteist aastat vanad“

Kui soov nimetatud valimisõigust piirata olnuks tõsine, oleks pidanud tulema välja ettepanekuga muuta põhiseadust. Põhiseaduse muudatust menetleda enne valimisi korralikult aga ei jõua. Seega esitatud eelnõu tõsise näoga menetlemine ei saa olla seotud millegi muuga kui tavalise propagandaga.

Poliitikas tehakse propagandat, kuid ka propagandat tuleb teha targalt. Hetkel menetlusse antud eelnõu kahjuks seda ei ole. Toon kolme väga targa ja samas erineva inimese arvamused, kes on eelnõuga tõstatatud küsimuste suhtes kriitilised:

Pisut rohkem kui nädal tagasi rääkis siinsamas meie ees Eesti Vabariigi president Alar Karis ja ta ütles:

“Minu üldisem veendumus on, et isegi kriisiolukorras ei tohi hakata painutama õigusriiklust. Nii näiteks on keeruline toetada üleskutseid võtta mittekodanikelt kohalikel valimistel õigus valida, samuti pean vääraks suurte inimrühmade vastu kollektiivse usaldamatuse või nende märgistamise õhutamist.”

Politoloog Tõnis Saartsi arvates on hääleõiguse piiramisel pigem negatiivsed tagajärjed, ta ütleb: „Niisiis, kui valmisõiguse tühistajad ei suuda meile ette manada realistlikku stsenaariumi, kuidas kohalikud volikogud lähevad putinlaste kätte, kui kohe midagi ette ei võeta, jäävad nende argumendid hõredaks.“

Viimasena tsiteerin meie põhiseaduse loomisse olulise panuse andnud Jüri Adamsit, kes sedastab:

“Mõnel juhtumil on ehk õige inimeselt Eesti kodakondsus ära võtta, mõnel juhul Eestist välja saata või elamisluba tühistada. Niisuguste riigi reaktsioonide nimistusse võiks kuuluda ka kohaliku valimise õiguse äravõtmine. Ma ei kujuta ette, milliseid asju peaks olema sündinud, et tervetelt inimrühmadelt võetakse niisugune õigus kollektiivselt /../”  

Mulle tundub, et kained ja analüüsivad hääled ühiskonnas räägivad pigem kavandatava kolmandate riikide kodanike valimisõiguse piiramise vastu.  

Lisaks veel väikese mõtte. Algatust piirata valimisõigust on põhjendatud Venemaa kallaletungiga Ukrainale. Mulle tundub, et need, kes menetletavat eelnõud valjusti kiidavad, ei usu piisavalt Ukraina võitu. Nii nagu Mart Helme riigikogu puldist üsna sõja alguses ennustas, tsiteerin täpselt ta sõnu: „Ukrainaga on lõpetatud! Millest me räägime veel! Venelastel ei ole vajagi sinna tungida, nad võtavad selle riigi üle!“.

Mina seevastu ja enamik sotsiaaldemokraate usuvad, et kohalike valimiste saabudes on Venemaa ammu lüüa saanud ja diktaator Putin, kui ta veel elus on, varjab end Uurali mägede sügavuses pika laua all. Võibolla ta ohkab veel omaette, et Ukrainas sain küll lüüa, Moskvast pidin põgenema, kuid vähemalt Eesti põhiseaduse autoriteedi panin kahtluse alla. Kuhtuva impeeriumi pärast Eesti põhiseadusest mööda hiilides näitame eelkõige vähest usku Ukraina võitu ning kesist uhkust oma põhiseaduse üle.

 

Kasvame lahku 2

 

Pisut üle kaheksa aasta tagasi kirjutasin ajalehes Eesti Kirik kolumni „Kasvame lahku“ (26.02.2014). Kirjeldasin seal ühe põlvkonna inimeste mõttemaailma ja seisukohtade lahku kasvamist, seda eelkõige usulistes seisukohtades. Lugedes Lauri Vahtre artiklit „Ausa inimese kohus on kurjusele vastu hakata“ (PM 08.07.22) tekkis soov kirjutada see kolumn pisut ümber, lähtudes Vahtre poolt kirjeldatud ühiskondlikest hoiakutest laiemalt.

Minu kunagine kursusekaaslane bioloogiaõpingute päevilt Jaan Tätte, kes on olnud näitleja, saarevaht, reisimees ja laulumeister, on loonud kuus sõprade laulu. Mulle on neist kõige lähedasem «Sõprade laul» nr 2, mis algab sõnadega:

«Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.»

Esimeses lõigus nimetatud Lauri Vahtre artiklit lugedes meenuski mulle seesama sõprade laul. Pean tõdema, et väga paljude endiste tuttavate, õpingukaaslaste ja kolleegidega olen maailmavaatelt kasvanud eri suundades ning praeguseks oleme jõudnud faasi, kus me teineteist enam hästi ei mõista. Näiteks Vahtre artikli alguses on öeldud: „/../vaba mõtte mahasurumine ei ähvarda meid üksnes Putini poolt, vaid samavõrd nende poolt, kes liiga suure suuga ja liiga enesekindlalt räägivad sallivusest.“ Ma tean, mis on liialdused, mis on liigne entusiasm ning uudsete seisukohtade propageerimisega kiirustamine, kuid esitada võrdväärsetena totalitaarset ühiskonda, kus vangistatakse ja tapetakse teisitimõtlejaid ning entusiastlikud sallivusest rääkijad – vähemalt minu jaoks on selline kõrvutamine võõras.   

Lugedes artiklit edasi, hakkavad Vahtre kirjeldatud kurjuse kandjad vaikselt kuju võtma. Selgub, et ÜRO ja Euroopa Nõukogu on öelnud, et Eestis tuleks võidelda diskrimineerimise, rassisimi ja vihakõnega, ehk siis kokkuvõtvalt: „Meilt nõutakse alistumist uutele karmidele reeglitele, mida kehtestab ähmaste piiridega, kuid täiesti olemasolev progressiusuliste armee.“

Imestan siin, kuidas ühiskonna tunnetus võib meil Lauri Vahtrega nii erinev olla. Olen üle kolmekümne aasta töötanud koolides õpetajana, nuusutanud ka poliitikat ja mitte kordagi pole ma tunnetanud, et keegi surub mulle peale mingeid müstilisi karme reegleid. On tõsi, et maailm muutub, seda kinnitab nii minu bioloogiline kui teoloogiline haridus, mõned muutused võivad tunduda arusaamatud, mõned entusiastlikud muutused pööratakse tagasi, kuid näha evolutsioonilistes, kultuurilistes ja jumalikes muutustes kurjuse kätt, on minu jaoks selge liialdus.

Hästi saab ühiskondlike hoiakute muutuste valulikkust, kuid vajalikkust ja paratamatust tunnetada kui kuulata näiteks ajaloolase Milvi Martina Piiri Vikerraadio saateid „Naine ajas“. Kuidas kunagi osaliselt mehe omandiks olnud naine jõudis samm-sammult isikliku vabaduse, väärikuse ja võrdsete õigusteni.

Üsna märkimisväärse osa Vahtre artiklist võtab enda alla Tartus toimunud geiparaadi kriitika, siis mina näen ka seda sündmust teisiti. Nii nagu eelmises lõigus tõin näite naistest, kes samm-sammult läbi sajandite jõudsid võrdsete õigusteni meestega (kõikjal maailmas see kaugeltki nõnda pole), niisama püüdlevad ka homoseksuaalsed inimesed selle pole, et nende suhe leiaks riiklikku tunnustust. Ma ei osalenud Tartu paraadil, kuid sellele järgneval miitingul raekoja platsil nägin ma põhiliselt hoolivaid inimesi, kes väljendasid oma solidaarsust ja mõistvust teistsuguse sättumusega inimeste suhtes, keda on sajandeid taga kiusatud. Isiklik kogemus küll ei kinnitanud, et seal toimus Vahtre poolt kirjeldatud „/../nagu võitlus klassivaenlasega Stalini ajal.“    

Vahtre pakutud hoiatav-teoreetilise arutelu asemel, kus ta kirjeldab võimalikke mitmikabielusid, „ema“ ja „isa“ mõiste hääbumist, jne pakun ma lähtumist isiklikust kogemusest. Tõenäoliselt tunneb või teab enam-vähem iga inimene mõnda homoseksuaali. Õpetajana on mul tutvusringkond päris lai ning tõenäoliselt  tean geisid mõnevõrra rohkem kui keskmine inimene. Olen kohanud ka oma soo määratlemisega hädas olevaid inimesi ja see on neile väga raske koorem kanda. Samuti olen üsna palju liikunud maades, kus kooseluseadus (või mõni sellesarnane seadus) on vastu võetud.

Isiklikul kogemusel tehtud järeldus on, et homoseksuaalsed inimesed, keda ma tean, on üsna samasugused kui heteroseksuaalid, inimesed oma tugevuste ja nõrkuste ning väärtuste ja puudustega, samuti pole ma mingit olemuslikku ebamoraalsust või kooliõpikute kallutatust tajunud riikides, kus kooseluseadus või sooneutraalne abielu kehtib. Minu isiklike kokkupuudete ja kogemuste põhjal tehtud otsus ei keelaks homoseksuaalide suhtele riiklikku tunnustust ka Eestis.

Tahan kinnitada, et nii mõneski küsimuses olen ma Lauri Vahtrega nõus. Nii arvan minagi, et meil on nõmedust, ebaviisakust ja matslust, mille vastu peab seisma. Kuidas teisiti nimetada prominentse poliitiku kõnet kui ta haavatavad ukraina põgenikud sidus üldistavalt prostitutsiooniga.

Kristlasena ma tean ma ka seda, et kõik need vastuolud ja vaidlused saavad kunagi selgeks. Mulle meeldis väga üks C. S. Lewise arutlus, kui ta fantaseeris, et kohtub taevas tema vastu I maailmasõjas sõdinud sakslasega. Neil mõlemal on pisut piinlik, kuid nad naeravad koos olnu üle. Ootan põnevusega neid taevaseid kohtumisi ka maailmavaateliselt eri radu käivate inimeste vahel.

Küllap on oluline, et vaimselt erinevatele radadele jõudnud inimesed aeg-ajalt üksteise peale mõtlevad. Nii nagu ka artikli alguses tsiteeritud Jaan Tätte laulu viimasest värsist kumab läbi ka südamlik püüe kunagisi teekaaslasi meenutada ja nende pärast natuke muretseda:

«Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.»