Alustan
üleskutsega ja kutsun üles kõiki riigikogulasi olema optimistlikud. Tsiteerin Kalev
Stoicescu tänase artikli pealkirja: „Ukraina sõja kriitiline faas on alanud.
Venemaa avalikkus annab märke, et haistab kaotuse hõngu.“ Nii ongi, kui me usume
Ukraina võitu pole mingit vajadust tänast eelnõud, mis on põhiseadusega selges
riives, üleüldse menetleda.
Kahjuks on reaalsus teine ja ma näen siin valimiskampaania hiilivat
algust. Aga olgem ausad, see on toimunud robustselt. Kui täiesti on võimalik mõista
soovi piirata agressorriikide kodanike osalemist meie kohalikel valmistel, siis
teha seda rahulikult ka Suurbritannia, Islandi, Ameerika Ühendriikide, agressioonis
kannatava Ukraina jt kolmandate riikide kodanikega – sotsiaaldemokraatide jaoks
on see selgelt liig.
Miks ma ikkagi räägin alanud valimiskampaaniast? Lihtsal
põhjusel, et nii president Alar Karis kui ka õiguskantsler Üle Madise on viidanud
selle eelnõu riivele põhiseadusega. Tsiteerin veel kord Põhiseaduses §156
kirjas olevat lauset: „Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses
ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt
elavad isikud, kes on vähemalt kuusteist aastat vanad“
Kui soov nimetatud valimisõigust piirata olnuks tõsine, oleks
pidanud tulema välja ettepanekuga muuta põhiseadust. Põhiseaduse muudatust
menetleda enne valimisi korralikult aga ei jõua. Seega esitatud eelnõu tõsise
näoga menetlemine ei saa olla seotud millegi muuga kui tavalise propagandaga.
Poliitikas tehakse propagandat, kuid ka propagandat tuleb
teha targalt. Hetkel menetlusse antud eelnõu kahjuks seda ei ole. Toon kolme
väga targa ja samas erineva inimese arvamused, kes on eelnõuga tõstatatud
küsimuste suhtes kriitilised:
Pisut rohkem kui nädal tagasi rääkis siinsamas meie
ees Eesti Vabariigi president Alar Karis ja ta ütles:
“Minu üldisem veendumus on, et isegi kriisiolukorras
ei tohi hakata painutama õigusriiklust. Nii näiteks on keeruline toetada
üleskutseid võtta mittekodanikelt kohalikel valimistel õigus valida, samuti
pean vääraks suurte inimrühmade vastu kollektiivse usaldamatuse või nende
märgistamise õhutamist.”
Politoloog Tõnis Saartsi arvates on hääleõiguse piiramisel
pigem negatiivsed tagajärjed, ta ütleb: „Niisiis, kui valmisõiguse tühistajad
ei suuda meile ette manada realistlikku stsenaariumi, kuidas kohalikud
volikogud lähevad putinlaste kätte, kui kohe midagi ette ei võeta, jäävad nende
argumendid hõredaks.“
Viimasena
tsiteerin meie põhiseaduse loomisse olulise panuse andnud Jüri Adamsit, kes
sedastab:
“Mõnel juhtumil on ehk õige inimeselt
Eesti kodakondsus ära võtta, mõnel juhul Eestist välja saata või elamisluba
tühistada. Niisuguste riigi reaktsioonide nimistusse võiks kuuluda ka kohaliku
valimise õiguse äravõtmine. Ma ei kujuta ette, milliseid asju peaks olema
sündinud, et tervetelt inimrühmadelt võetakse niisugune õigus kollektiivselt
/../”
Mulle tundub,
et kained ja analüüsivad hääled ühiskonnas räägivad pigem kavandatava
kolmandate riikide kodanike valimisõiguse piiramise vastu.
Lisaks veel väikese mõtte. Algatust piirata valimisõigust on
põhjendatud Venemaa kallaletungiga Ukrainale. Mulle tundub, et need, kes
menetletavat eelnõud valjusti kiidavad, ei usu piisavalt Ukraina võitu. Nii
nagu Mart Helme riigikogu puldist üsna sõja alguses ennustas, tsiteerin täpselt
ta sõnu: „Ukrainaga on lõpetatud! Millest me räägime veel! Venelastel ei ole
vajagi sinna tungida, nad võtavad selle riigi üle!“.
Mina seevastu ja enamik sotsiaaldemokraate usuvad, et
kohalike valimiste saabudes on Venemaa ammu lüüa saanud ja diktaator Putin, kui
ta veel elus on, varjab end Uurali mägede sügavuses pika laua all. Võibolla ta
ohkab veel omaette, et Ukrainas sain küll lüüa, Moskvast pidin põgenema, kuid vähemalt
Eesti põhiseaduse autoriteedi panin kahtluse alla. Kuhtuva impeeriumi pärast
Eesti põhiseadusest mööda hiilides näitame eelkõige vähest usku Ukraina võitu
ning kesist uhkust oma põhiseaduse üle.
No comments:
Post a Comment