Monday, May 21, 2018

Kooli kutsuvad majakad


 Ilmunud EPLi arvamusena 20.05.2018: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-kui-opetaja-ei-maleta-enam-millega-tundi-alustas-on-tegu-lollikindla-variandiga-aga-edasi-see-ei-vii?id=82139889


16. mail oli riigikogus esimesel lugemisel eelnõu, mille kohaselt iga viie aasta tagant hakatakse hindama direktorite pädevust. Mulle näib, et see eelnõu on igati sobivaks pusletükiks tänases hariduspildis ning selle mõju on suurem kui esmapilgul võiks oletada.  

Räägin alguses natuke Eesti koolide direktoritest. Piltlikult väljendades on kooli direktor majakas, keda alati pilguga otsitakse. Koolijuht võib jõuda ilukirjandusse, olgu näideteks siis Jakob Westholm (1877 - 1935), kes ärkas ellu Jaan Krossi „Wikmani poistes“ ja kinnitas, et iga Wikmani poisi eesmärk on surematus või Hugo Treffner (1845 - 1912), kes figureerib härra Maurusena Anton Hansen Tammsaare „Tõe ja õiguse“ teises osas, kus ta rääkis muuhulgas, miks on tema koolis sotsioloogia keelatud. Direktorid pälvivad tähelepanu ka tänapäeval, nädalapäevad tagasi tulnud teade, et Lauri Leesi Tallinna Prantsuse Lütseumi direktorina ei jätka ja läheb penisonile, levis üle Eesti.  

Eelnevast lähtuvalt tekibki küsimus, miks selliseid majakaid peab iga viie aasta järel hindama ja nende väärtuslikku aega ja närve sellele kulutama. Mulle tundub, et kõrvalpilk direktori toimetamistele on siiski vajalik, eriti kui hindamise kõrval tähtsustada nõustamist ja vastastikku õppimist. Eelnõu kohaselt moodustavad komisjoni minimaalselt koolijuhtide esindaja, kooli pidaja esindaja ning haridus – ja teadusministeeriumi esindaja. Loomulikult peavad sinna komisjoni kuuluma oma valdkonna parimad ja kui selline tarkade inimeste seltskond legendi staatuses direktoriga kokku saab, on kõigil hindamisel osalejatel potentsiaali oma teadmisi täiendada.    
Miks ikkagi sellised vestlused-nõustamised-hindamised on vajalikud. Ehkki ma pole kunagi olnud koolijuht, räägin lühidalt ühest enda natuke ehmatavast kogemusest. Nimelt on pikalt koolis töötava inimese kiusatuseks automaatsus. Kui mul hakkas koolis paarkümmend aastat õpetajana täis saama, siis hakkas ette tulema hetki, et mingil hetkel avastasin üllatusena, pool tundi on möödas, kuid tunni algust ma hästi ei mäleta. Aga mu suu rääkis tõenäoliselt normaalset juttu, sest õpilased olid rahulikud. Automaatsus, mis koolis igapäevaselt enamasti töötab, on üsna lollikindel. Mulle tundub, et see tagab stabiilsuse, kuid mitte arengut. Tuletan siin meelde president Ilvese üht tuntumat kommentaari „Mis on toonud meid siia, ei vii meid edasi.“

Teiseks, tänane kool eeldab avatud hoiakut ja tänane direktor peab olema dialoogi inimene. Täpsustan kohe, mida mõtlen dialoogi all. Need on vestlused, kui inimesed vahetavad mõtteid ja nad ei tea missugustel seisukohtadel nad vestluse lõpus on. Kui nad seda teavad, pole tegemist dialoogi, vaid kahe monoloogiga. Tänasel haridusmaastikul räägitakse ühe enam uuest õpikäsitlusest, mille keskmes on õppija areng ja areng eeldab avatud lähenemist ka koolijuhilt. Tsiteerin järgnevalt haridus-  ja teadusministeeriumi uue õpikäsitluse kokkuvõtet koolijuhtimise kohta: „Koolijuhtimises toimub eemaldumine tarbetust hierarhiast ja kontrollipõhisusest ning liikumine suurema demokraatia ja osalemise, nii kooli, õpetaja kui ka õpilase suurema otsustusõiguse ja tegutsemisevabaduse suunas.“ Neid eesmärke on võimalik saavutada vaid vastastikuses koostöös ja direktori dialoog komisjoniga on targa direktori puhul võimalike uute ideede arutamise allikaks.   
Tõenäoliselt tuleb hindamisel aeg-ajalt ette ka kurvemat poolt. Vahel saab tõesti direktori aeg täis. Tänane Tartu Ülikooli rektori kohusetäitja Tõnu Lehtsaar on paar aastat tagasi kirjutanud artikli „Taandumistarkus“. Ta kirjutab: „Taandumistarkus tähendab teravat tegelikkusetaju. Arusaamist toimuvast nii globaalses kui ka paikses tähenduses ning oma rolli mõistmist toimuvas. On hetki, kus ürituse edasiminekuks on mõistlik senisel tegijal taanduda.
Taanduda suudavad vaid need, kes on pühendunud. Ükskõiksed lähevad lihtsalt minema. Küps ja läbimõeldud taandumine usaldab ettevõtmise järgmistesse kätesse. Oluline pole, kes teeb, oluline on, et üritus läheb edasi (ERR 31.08.2016).“ Ei ole välistatud, et direktori dialoogis hindamiskomisjoniga tuletatakse vahel meelde ka taandumistarkust.
Tahaksin lõpetada näitega direktorite ülesannete mitmetasandilisusest ja keerukusest. Võtame täna väga aktuaalse õpetajate järelkasvu probleem. Üheltpoolt peab direktor olema see, kes tõstatab seda probleemi kõige kõrgemal tasemel, nagu tegid seda hiljutises avalikus pöördumises Tallinna Reaalkooli direktor Ene Saar ja Hugo Treffneri Gümnaasiumi direktor Ott Ojaveer. Direktorid peavad rääkima õpetaja olulisusest ühiskonnale,  suurest töökoormusest, mis pole tänaseks kaetud väärika palgaga. Teisalt peavad nad looma fooni, et noortele mõjuks nende jutt kutsuvalt, et endale õpetaja ametis kutsumus leida. Niisuguseid raskeid ja loomingulisi lahendusi seisab direktorite ees veel palju ning seetõttu peavad meie koole juhtima avatud, dialoogi hindavad ja loomingulised isiksused. 



Religioon ja poliitika praktikas



24. aprillil võeti EELK kirikukogul vastu avaldus, millega toetati EV põhiseaduse täiendamist nõnda, et abielu oleks mõistetav ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna. Seda avaldust toetas 39 kirikukogu saadikut, 5 oli vastu, 4 erapooletud. Olgu ennetavalt öeldud, et põhiseaduse muutmine Eestis pole lihtne. Riigikogu tänase koosseisu puhul on nimetatud ettepaneku läbiminekuks vähe võimalusi, tõenäoliselt oleks aga vaja kahe koosseisu heakskiitu. Samas, kui kirikukogu otsus leiab riigikogus toetajaid ja see võetakse menetlusse, on selle põhjal hea näitlikustada religiooni tõsiselt võtvate poliitikute ette kerkivaid valikuid.

Üsna loomulikult võib kirikukogu ettepaneku taga tunnetada seost kiriku kriitikat pälvinud kooseluseadusega, soovi keerata uks lukku võimalikele geiabieludele ning lootust, et kiriku seisukohad peegelduksid ka põhiseaduses. Eelnev tõdemus viib mõtte kiriku ja riigi suhetele. Need on mõlemad organisatsioonid, mis peavad teenima inimesi ja korraldama valitsemist. Väga üldistatult öeldult ühendab riik kodanikke tegelema praktilisemate asjadega, mis üksikisikule üle jõu käiksid, kirik hoolitseb inimeste hingede eest. Samas võivad riigi ja kiriku suhted olla väga erinevatel alustel ja nende mudelite käsitlemine jääb väljapoole tänase mõtiskluse piire.

Tulles tagasi uskliku poliitiku otsustuskohade juurde, siis võib-olla üheks esimeseks mõtteks oleks teemast distantseeruda ja hääletusel mitte osaleda. Sellisele hoiakule võib leida ka pühakirjalist tuge, olgu sünoptilistes evangeeliumites esinev  Jeesuse ütlus: „Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!“, mis eristab ilmaliku riigi probleemid usuprobleemidest, põhiseadus reguleerib aga nii usklike kui ka kirikusse mitte kuuluvate inimeste elu. Luterlased võivad veel tuge leida usuisa Martin Lutheri seisukohtadest abielu kohta, näiteks räägib ta abielust kui ühest “ilmalikust asjast”, ehkki luterlik arusaam abilelust on tegelikult kahtlemata komplitseeritum (vt näiteks Toomas Paul „Kole kurb“ Kirik ja Teoloogia 22.01.2016). 

Pisut sarnane reageerimine oleks ka probleemi edasilükkamine. Kui mõelda geisuhete reguleerimise arengule maailmas, näiteks kuidas teatud stereotüüpseid argumente on järjepannu kummutatud, tuleb mõte, et arusaamade selginemiseks aega vaja. Nii on täiesti mõeldav kasutada targa variseri Gamalieli ideid, kes ütles: „Jätke need inimesed rahule ja laske neil olla, - sest kui see nõu ehk tegemine on inimestest, küll ta läheb tühja, aga kui see on Jumalast, ei jaksa teie seda tühja saata /../“ ( Apostlite teod 5:38-39).
 
Küllap on distantseerumise või edasilükkamise asemel siiski loomulikum püüd süvenda teemasse. Nii mõnigi autoriteetne teoloog on hoiatanud religiooni liiga tihedate sidemete eest seadustega. Näiteks teeb seda konservatiivne teoloog Leszek Kolakowski artiklis "Amatöörlik jutlus kristlikest väärtustest":
"Põhiseadusesse raiutud "kristlikud väärtused" ei ole head põhimõtteliselt /../ Neid, kes tahavad seaduses mainida "kristlikke väärtusi", võib kahtlustada soovis teha kristlusest ideoloogia, mida aga kristlus kohe kindlasti ei ole. Kui põhiseaduses oleks kirjas "kristlikud väärtused", siis see mitte ei muudaks ilmalikke institutsioone kristlikemaks, vaid vastupidi, see ilmalikustaks kristlust."

Mõnes kohas ütleb Kolakowski veel karmimini: /../“”kristlike väärtuste” kui seaduse kehtestamine on paganlik ja ideoloogiline nõudmine. Keiser Constantinus lasi lõhkuda paganate pühakojad ja sel kombel kindlustas kristluse võidu, aga kristluse just selle negatiivses tähenduses, nimelt valitseva ideoloogiana; nii või teisiti, samalaadselt toimida ei ole enam võimalik, sest kristlust ei ohusta mitte Baali või Zeusi kummardajad, vaid mammonateenrid.” Igatahes hoitavad Kolakowski seisukohad liiga entusiastlikku eelnõu toetamise eest.

Sama tuleb välja vaadates eesti teoloogide reaktsioone kirikukogu otsuse kohta. Ülekaalukalt on ilmunud autoriteetsetelt teoloogidelt rohkem hoiatavaid käsitlusi. Olgu näideteks teoloogiadoktor Johann-Christian Põderi „Mida tähendab luteri kirikukogu otsus“ (Postimees 23.aprill 2018), Mart Salumäe „Kas homoseksuaalne vahekord on patt“ (Kirik ja Teoloogia 27.aprill 2018) või Indrek Targa artiklis avaldatud Urmas Nõmmiku  arvamus „Teoloog ja luterlane Urmas Nõmmik, luterlik teoloogia tegeleb armastuse ja lunastusega, mitte ühiskondliku elu korraldamisega“ (Delfi 24.04.2018) jt. Vastupidiseid seisukohti on avaldatud vähem, ehkki on, näiteks Illimar Toomet „“Radikaliseerumisest“ Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus“ (Meie Kirik 02.05.2018).

Enne otsustamist tuleb kindlasti veel kord vaadata sügavamalt oma maailmavaatesse. Eelkõige aspektist, mis puudutab maailma nägemist dünaamilise ja loovana või siis kunagiste hoiakute säilitajana. Mulle näib, et professor Anne Kulli on mõned aastad tagasi kirjutanud „Romantikute ja nostalgikute vastasseis“ (Postimees 14.10.2011), andnud võtme nende kahe liini mõistmiseks. Tsiteerin paari kohta artiklist:

„Romantikule teeb rõõmu piibellik ootus uuest taevast ja uuest maast, kus elab õigus. Romantik usub, et Jumal ja inimesed kui imago dei on lõputult loovad ja et inimeste loovus on Jumala tahe. Romantiku vastandit võiks nimetada nostalgikuks.
Nostalgikud ei ole ilmtingimata loovuse vastu (kuigi sageli on), aga on protsesside vastu, mille läbi uudsus ilmsiks saab. Staatilise nägemusega kaasneb seoste eitamine eri eluvaldkondade vahel. Näiteks et teadus ja tehnoloogia on alati mõjutanud ka teoloogilisi tõlgendusi ja uus teadmine loodusest, ka inimkehast, viib uue teadmiseni Jumala loomistööst.“

Mulle tundub, et täna on kirikus päris palju romantikute suunas liikuvaid nostalgikuid. Toon näite oma tutvusringist, meie perel on lähedaseks tuttavaks üks väga tihedalt usuga seotud soomlanna Anja. Ta lõi kaasa mitmetes kristlikes organisatsioonides, vend oli vaimulik. Mäletan ühte tema räägitud lugu, kus ta rääkis vennatütrest, kes oli ta kõrval istunud ja jalgu kõlgutanud. Anja oli teinud talle märkuse, et ise oled pastori tütar ja varbaküüned on lakitud. Tüdruk oli jalgu edasi kõlgutanud ja küsinud, et miks pastori tütrel ei või varbaküüned lakitud olla. Anja oli mõtlema hakanud ning ei mõelnudki lõpuks põhjust välja. Aga ta kirjeldas seda lugu, kuidas ta mõistis oma stereotüüpides kinni olekut. Tunnistan, et ka minul on olnud mitmeid juhtumeid, kus olen ülekohtuselt kellelegi tema „lakitud küüsi“ (see on piltlikult öeldud) kas avalikult või mõttes pahaks pannud. Siiski määratlen ennast Anne Kulli artikli raamides pigem romantikuna.

Rahulikult eelnevas arutluses kirjeldatud ideid kaaludes ja iseendasse vaadates pole mul kahtlust, et ma hääletaks põhiseaduse muutmise vastu. Aga ma mõistan täielikult, et paljud mu religioossed sõbrad jõuavad oma argumente kaaludes teistsugusele järeldusele. Õieti on riigikogus hääletamisel neli võimalust, olla poolt, vastu, erapooletu või jätta hääletamata.     



Friday, May 11, 2018

Mõned metsa poole mõeldud mõtted


Olen ikka oma mõtted ühiskonnas olulistel teemadel püüdnud lahti kirjutanud. Siis on valijatel selgem pilt minu seisukohtadest, nad saavad mind täiendada ja mõjutada või siis on neil selgem alus, kas hääletada valimistel minu poolt või vastu. Võtan täna vaatluse alla metsa teema ja loomulikult annan aru, et saan välja tuua ainult mõned oma lähteseisukohad. Teatud päästikuks oli ka SDE poolt Rainer Vakra vedamisel kolmapäeval 9. mail korraldatud mõttehommik „Eesti metsade rõõmud ja mured“, kus esinesid Asko Lõhmus (TÜ), Mihkel Kangur (TTÜ), Marek Metslaid (EMÜ) ja Veiko Eltermann (RMK).

Kõigepealt taustast. Ma elan Tartus Raadil palkmajas, on laudpõrandad, mul on kaks ahju, pliit ja saunaahi st tarvitan omajagu küttepuid (enamasti leppa ja metsakuiva kuuske/mändi). Tõsi, pärast kaks aastat tagasi pandud soojuspumpa kulub puid vähem. Ühesõnaga, piisab mul hommikul silmad lahti teha või talvel teki alt välja pugedes temperatuuri tunnetada, kui tean, et olen metsas raiutud puude tarvitaja.

Olen Pärnumaal üles kasvanud paigas, kus metsi on palju ning meie küla poistekambaga oli metsa hulkuma minek tavaline asi. Ehkki minu esimene haridus, bioloogia, on üsnagi rooste läinud, arvan end siiski metsadest pisut üle keskmise teadvate inimeste hulka. Lisaks puutun ikka kokku ja jutustan paljude bioloogidega, kellest paljudega koos õppinud ja kellel asjast selgem pilt. Nimetan siin ornitoloogiaühingust Andres Kalameest, loodusfotograafi Urmas Tartest, loodusajakirjade toimetajat Toomas Kukke, professor Peeter Hõrakut, ornitoloog Leho Luigujõed jt.  

Mets tuleb ka poliitikasse. Selles, et metsa teema järgnevatel Riigikogu valmistel saab oluliseks (võib-olla ka keskseks), ei kahtle keegi. Lisaks toimub uue metsa arengukava (2021 - 2030) tegemine, mille käigus teravamad küsimused ilmselt tõstatuvad laiemalt. Ehkki hetkel väga tundlikke otsuseid metsade kohta veel silmapiiril pole, siis kindlasti need tulevad.  Räägingi nüüd mõnest põhimõttest, mida katsun metsadega seotud küsimuste puhul isiklikult järgida ning millest püüan ka oma erakonna sees rääkida:

Kõigepealt, loodusega kaasneb palju emotsionaalseid aspekte, näiteks Haabersti ristmiku remmelga lugu. Mina aga püüaks emotsioonide kütmisest hoiduda. Võtame laiemaks näiteks raielangid. Harjumatule silmale on need mingis etapis koledad – kuu aega hiljem võib pilt palju parem olla, mõned aastat hiljem veel parem. Pildid raielankidest kui vägivallast metsa kallal on efektsed, kuid olen hakanud neid ignoreerima. Olen toonud paralleele meditsiinist, ka operatsiooni käigus lahti lõigatud inimene näeb kole välja, kuid operatsioon on inimesele vajalik. Ma ei tea, milleks on kasutatud pildistatud raielangi puid – võib-olla kellegi haiguse raviks, võib-olla kellegi maja ehitamiseks,  laste koolitamiseks, võib-olla ma kütan neid vms. Kui keegi raiega suli teeb, on loomulikult vaja sellest teada anda, kuid väga paljude sotsiaal(meedias) levivate piltide puhul on kohal käimata võimatu öelda, kas midagi on pildil valesti või mitte.

Mulle meeldib, kui on olemas vastukaal. Loomaökoloogia professor Raivo Mänd postitas hiljuti sotsiaalmeedias pildi oma metsas tehtud lageraiest ning hilisemas kommentaaris kirjutas ka raielangi ilust:“ /../ vaata ometi kui ilus see lank on! Varsti hakitakse oksad ka ära. Mul juba vaimusilmas kõrgel sinitaevas kronksuv ronk ja haavatüvel põristav rähn ning kändudevahe ülastest valendamas-kollendamas. Ega see käestlastud tihe soomets ennegi väga ilus vaadata polnud.“ Raivot lugedes tuleb endalegi meelde, et raiesmikul istumine ja kaasavõetud võileiva söömine ja sealt maasikate korjamine oli pärast tihedas metsas tampimist elamuslik.

Emotsionaalsest teemast tulevad ka libauudised, mis väga visalt ja laialt oma elu elavad. Võtame või kusagilt alguse saanud uudis, et Norra on lageraied keelanud. No tegelikult ei ole, kuid see tõele mitte vastav väide elab edasi. Näiteks kunstnik Martin Saare väga hea näituse „Mets on meie kodu“ tutvustavas videoklipis. Seetõttu ongi mul kunstniku ettevõtmise suhtes vastakad tunded, üheltpoolt kahtlemata vajalik, teisalt algab see tõele mitte vastavate seisukohtade levitamisega (Youtube-s oli videopöördumist vaadanud üle 1200 inimese).

Senisest arutelust vist kaks seisukohta, püüan emotsioone tasakaalustada ning libauudiseid korrigeerida.

Nüüd pisut ka raiemahtudest. Juba on alanud omamoodi vähempakkumine; EKRE on pakkunud raiemahtude ülempiiriks 8 miljonit, Vabaerakond 6 miljonit tihumeetrit. Tänases artiklis „Eesti seadused ei võimalda raiemahtu piirata“ kinnitab Kaido Kama, et SDE on pakkunud 10 miljonit – raiemahtude laest on meil tõesti mitmel puhul juttu olnud, 10 miljonit on ka läbi käinud, kuid päris konsensust ja lõplikku seisukohta meil selles küsimuses minu teada pole.

Oskan selles küsimuses oma seisukohana ehk ühe asja välja tuua. Nagu postituse alguses mainisin, tuleb ühe osa bioloogide mõju minuni vana sõpruse kaudu loomulikuna. Samas tunnistan, et mul pole olnud elus väga tihedaid sidemeid EMÜ metsateadlastega. Siiski olen viimasel kuul istunud paaril korral EMÜ metsamajas, mul on olnud väga meeldivad kontaktid professor Veiko Uri või siis Marek Metslaiuga ja olen püüdnud end kurssi viia ka nende seisukohtadega („nende“ on siin loomulikult lihtsustatult öeldud, kindlasti ei saa rääkida TÜ, EMÜ või TTÜ teadlaste päris ühtsest seisukohast). See, et metsa raiumisega seotult on olemas teatud koolkondade vaheline pinge näitab ka debatt TA Looduskaitse komisjoni ja EMÜ metsateadlaste vahel ja see on loomulik.

Kui ma tulen nüüd tagasi oma seisukoha juurde raiemahtude osas, siis ma ei oska öelda mingit numbrit, kuid minu jaoks on ülioluline, et selle küsimuse arutamisel istuksid ühe laua taga nii TÜ kui EMÜ teadlased. Mõlemal pool on sümpaatsed ja targad inimesed ning sümpaatsed ja targad inimesed suudavad enamasti teist poolt mõista ja kokku leppida (tsiteerin vastuargumendina siin Bertrand Russelli tõdemust, et inimesed suudavad reeglina kokku leppida asjades, mis neid ei huvita, kuid las see Russelli ütlus jääda kirvena pea kohale).  

Postitus on pikaks läinud ja lõpetan tänaseks. Aga olen kindel, et kirjutan sellel teemal kindlasti veel.                     

Tuesday, May 8, 2018

Lipuseaduse muutmise toetuseks


Hea eesistuja, head kolleegid!

Vana-Kreeka õpetlane skeptik Karneades (214-120) paistnud silma sellega, et ta kõneles hommikul teatud asja poolt ning õhtul sama asja vastu. Tunnen end täna pisut sarnaselt, sest kõnelesin mõni aeg tagasi eraldi hümni seaduse vastu.
…..

Üheltpoolt tegeleme täna lihtsa eelnõuga. Vaid paari reaga oleme täiendamas lipuseadust, millega fikseerime Eesti Vabariigi hümni meloodia ja sõnade autorid. Lihtsalt ja elegantselt loob see eelnõu hümni fikseerimiseks vajaliku selguse.  
Siiski kõneleb tänane eelnõu millestki enamast kui esmapilgul tundub. Eesti Vabariigi sümbolid lipp, vapp ja hümn on pühad ning pühade asjade mõtestamiseks ja nendega toimetamiseks on ka tänase eelnõu keskmes olevat lihtsust läbi aegade oluliseks peetud.

Toon mõned näited mulle tuttavast religiooni vallast, mille keskmes on väga paljude teoloogide (algselt Rudolf Otto) käsitluse kohaselt pühad asjad, niisamuti nagu on pühad riiklikud sümbolid. Näiteks Clive S. Lewise kuulus ristiusku seletav raamat on «Lihtsalt kristlus», Eesti ühe silmapaistvama ateisti Ervin Õunapuu film kannab pealkirja «Lihtsad küsimused». Muljetäratava intellektuaalse lihtsusega võtab püha Patrick kokku kolmainsuse seletused ja püha Franciscus armastab südamliku lihtsusega kogu Jumala loomingut. 

Avatud ja loomulik lihtsus mõjub inimestele julgustavalt, vabastavalt ja inspireerivalt. Hümni, nagu ka paljude teiste pühade asjadega on nõnda, et nende kasutamiseks on kõige viljakamaks taustaks vabadus, avatus, lihtsus ja armastus, mitte niivõrd keerulised regulatsioonid, paatos ja käsud. Avatult lihtne lähenemine hümnile tagab selle, et enne mängu käed üksteise õlgadele asetanud jalgpallurid, ratastoolis invaliidid, vormimütsiga sõjaväelased ja pead paljastanud pidulikus riides kodanikud on hümni lauldes võrdsed ja rõõmsad.

Tahaksin eraldi rõhutada hümniga kaasnevat rõõmu momenti, eriti seetõttu, et puhast rõõmu on meie ühiskonnale ja mulle tundub, et ka siia saali kindlasti vaja. Tuletame meelde oma hümni esimest rida; „Mu Isamaa, mu õnn ja rõõm /../“. Huvitaval kombel kohtab sarnast rõõmu rõhutamist ka Euroopa hümnis: „Rõõm Elysioni heldus, kaunis säde jumalaist /../“ kõlavad need Friedrich Schilleri read Rein Sepa tõlkes Ludwig van Beethoveni geniaalse muusika taustal. Spontaanse ja puhta rõõmu üheks aluseks on samuti lihtsus.

Loomulikult pole lihtsusega asjad alati nii pilvitud. Lihtsust toonitav lähenemine ongi sageli  võluv ja mõjuv, kuid vastukaaluks tuleb toonitada ka üldistamisega kaasnevaid ohtusid, näiteks Murphy seadust, mis ütleb, et igal keerulisel probleemil on olemas lihtsad, kergesti mõistetavad, ent valed vastused, või kuulsa tšehhi reformaatori Jan Husi ohet «O sancta simplicitas» (oh püha lihtsameelsus), kui vihane naine tema tuleriidale puid lisas.

Lihtsus muutub pühade asjade puhul ohtlikuks siis, kui seda mõistetakse ühetaolisusena ja püütakse oma olemuselt mitmekülgseid asju nagu ka hümni esitamine seadustega täpselt reguleerida ja kinnistada. Avatud lähenemine tähendab, et me mõistame näiteks ka omaaegset peaministri asetäitja Kaarel Eenpalu 1935. aastal välja kuulutud võistlust kirjutada Eestile uus hümn, mis sellest, et enamikul meist on hea meel, et see konkurss ebaõnnestus.

Head sõbrad!  Riik ja ühiskond pole midagi väljastpoolt tulevat ja  kõrgemat, vaid see on osa igaühest meist. Ühiskond koosneb kodanikest, kes ise meie riiki loovad, mitte ei oota, et selleks neile keegi regulatsioonid ette paneb – seda kindlasti ka hümni lauldes. Vabade inimeste ühiskonnale piisab, kui on olemas loomingulisust ja rõõmu taastootvad tavad ning seadustes on Eesti Vabariigi hümn koos viisi ja sõnade autoritega märgitud.