24. aprillil võeti EELK kirikukogul vastu avaldus, millega toetati EV
põhiseaduse täiendamist nõnda, et abielu oleks mõistetav ühe mehe ja ühe naise
vahelise liiduna. Seda avaldust toetas 39 kirikukogu saadikut, 5 oli vastu, 4
erapooletud. Olgu ennetavalt öeldud, et põhiseaduse muutmine Eestis pole
lihtne. Riigikogu tänase koosseisu puhul on nimetatud ettepaneku läbiminekuks
vähe võimalusi, tõenäoliselt oleks aga vaja kahe koosseisu heakskiitu. Samas,
kui kirikukogu otsus leiab riigikogus toetajaid ja see võetakse menetlusse, on
selle põhjal hea näitlikustada religiooni tõsiselt võtvate poliitikute ette
kerkivaid valikuid.
Üsna loomulikult võib kirikukogu ettepaneku taga tunnetada seost kiriku
kriitikat pälvinud kooseluseadusega, soovi keerata uks lukku võimalikele
geiabieludele ning lootust, et kiriku seisukohad peegelduksid ka põhiseaduses.
Eelnev tõdemus viib mõtte kiriku ja riigi suhetele. Need on mõlemad
organisatsioonid, mis peavad teenima inimesi ja korraldama valitsemist. Väga
üldistatult öeldult ühendab riik kodanikke tegelema praktilisemate asjadega,
mis üksikisikule üle jõu käiksid, kirik hoolitseb inimeste hingede eest. Samas
võivad riigi ja kiriku suhted olla väga erinevatel alustel ja nende mudelite
käsitlemine jääb väljapoole tänase mõtiskluse piire.
Tulles tagasi uskliku poliitiku otsustuskohade juurde, siis võib-olla üheks
esimeseks mõtteks oleks teemast distantseeruda ja hääletusel mitte osaleda.
Sellisele hoiakule võib leida ka pühakirjalist tuge, olgu sünoptilistes
evangeeliumites esinev Jeesuse ütlus: „Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale
Jumala oma!“, mis eristab ilmaliku riigi probleemid usuprobleemidest, põhiseadus
reguleerib aga nii usklike kui ka kirikusse mitte kuuluvate inimeste elu. Luterlased võivad veel tuge leida usuisa Martin Lutheri seisukohtadest
abielu kohta, näiteks räägib ta abielust kui ühest “ilmalikust asjast”, ehkki
luterlik arusaam abilelust on tegelikult kahtlemata komplitseeritum (vt näiteks
Toomas Paul „Kole kurb“ Kirik ja Teoloogia 22.01.2016).
Pisut sarnane reageerimine
oleks ka probleemi edasilükkamine. Kui mõelda geisuhete reguleerimise arengule
maailmas, näiteks kuidas teatud stereotüüpseid argumente on järjepannu
kummutatud, tuleb mõte, et arusaamade selginemiseks aega vaja. Nii on täiesti
mõeldav kasutada targa variseri Gamalieli ideid, kes ütles: „Jätke need
inimesed rahule ja laske neil olla, - sest kui see nõu ehk tegemine on
inimestest, küll ta läheb tühja, aga kui see on Jumalast, ei jaksa teie seda
tühja saata /../“ ( Apostlite teod 5:38-39).
Küllap on distantseerumise või edasilükkamise asemel siiski loomulikum püüd süvenda teemasse. Nii mõnigi autoriteetne teoloog on hoiatanud religiooni liiga tihedate sidemete eest seadustega. Näiteks teeb seda konservatiivne teoloog Leszek Kolakowski artiklis "Amatöörlik jutlus kristlikest väärtustest":
"Põhiseadusesse raiutud "kristlikud väärtused" ei ole head
põhimõtteliselt /../ Neid, kes tahavad seaduses mainida "kristlikke
väärtusi", võib kahtlustada soovis teha kristlusest ideoloogia, mida aga
kristlus kohe kindlasti ei ole. Kui põhiseaduses oleks kirjas "kristlikud
väärtused", siis see mitte ei muudaks ilmalikke institutsioone
kristlikemaks, vaid vastupidi, see ilmalikustaks kristlust."
Mõnes kohas ütleb Kolakowski veel karmimini: /../“”kristlike väärtuste” kui
seaduse kehtestamine on paganlik ja ideoloogiline nõudmine. Keiser Constantinus
lasi lõhkuda paganate pühakojad ja sel kombel kindlustas kristluse võidu, aga
kristluse just selle negatiivses tähenduses, nimelt valitseva ideoloogiana; nii
või teisiti, samalaadselt toimida ei ole enam võimalik, sest kristlust ei ohusta
mitte Baali või Zeusi kummardajad, vaid mammonateenrid.” Igatahes hoitavad
Kolakowski seisukohad liiga entusiastlikku eelnõu toetamise eest.
Sama tuleb välja vaadates eesti teoloogide reaktsioone kirikukogu otsuse
kohta. Ülekaalukalt on ilmunud autoriteetsetelt teoloogidelt rohkem hoiatavaid
käsitlusi. Olgu näideteks teoloogiadoktor Johann-Christian Põderi „Mida
tähendab luteri kirikukogu otsus“ (Postimees 23.aprill 2018), Mart Salumäe „Kas
homoseksuaalne vahekord on patt“ (Kirik ja Teoloogia 27.aprill 2018) või Indrek
Targa artiklis avaldatud Urmas Nõmmiku arvamus „Teoloog ja luterlane Urmas Nõmmik,
luterlik teoloogia tegeleb armastuse ja lunastusega, mitte ühiskondliku elu
korraldamisega“ (Delfi 24.04.2018) jt. Vastupidiseid seisukohti on avaldatud
vähem, ehkki on, näiteks Illimar Toomet „“Radikaliseerumisest“ Eesti
Evangeelses Luterlikus Kirikus“ (Meie Kirik 02.05.2018).
Enne otsustamist tuleb kindlasti veel kord vaadata sügavamalt oma
maailmavaatesse. Eelkõige aspektist, mis puudutab maailma nägemist dünaamilise
ja loovana või siis kunagiste hoiakute säilitajana. Mulle näib, et professor
Anne Kulli on mõned aastad tagasi kirjutanud „Romantikute ja nostalgikute
vastasseis“ (Postimees 14.10.2011), andnud võtme nende kahe liini mõistmiseks.
Tsiteerin paari kohta artiklist:
„Romantikule teeb rõõmu piibellik ootus uuest taevast ja uuest maast, kus
elab õigus. Romantik usub, et Jumal ja inimesed kui imago dei on lõputult
loovad ja et inimeste loovus on Jumala tahe. Romantiku vastandit võiks nimetada
nostalgikuks.
Nostalgikud ei ole ilmtingimata loovuse vastu (kuigi sageli on), aga on
protsesside vastu, mille läbi uudsus ilmsiks saab. Staatilise nägemusega
kaasneb seoste eitamine eri eluvaldkondade vahel. Näiteks et teadus ja
tehnoloogia on alati mõjutanud ka teoloogilisi tõlgendusi ja uus teadmine
loodusest, ka inimkehast, viib uue teadmiseni Jumala loomistööst.“
Mulle tundub, et täna on kirikus päris palju romantikute suunas liikuvaid
nostalgikuid. Toon näite oma tutvusringist, meie perel on lähedaseks tuttavaks üks
väga tihedalt usuga seotud soomlanna Anja. Ta lõi kaasa mitmetes kristlikes
organisatsioonides, vend oli vaimulik. Mäletan ühte tema räägitud lugu, kus ta rääkis vennatütrest, kes oli
ta kõrval istunud ja jalgu kõlgutanud. Anja oli teinud talle märkuse, et ise
oled pastori tütar ja varbaküüned on lakitud. Tüdruk oli jalgu edasi kõlgutanud
ja küsinud, et miks pastori tütrel ei või varbaküüned lakitud olla. Anja oli
mõtlema hakanud ning ei mõelnudki lõpuks põhjust välja. Aga ta kirjeldas seda
lugu, kuidas ta mõistis oma stereotüüpides kinni olekut. Tunnistan, et ka minul
on olnud mitmeid juhtumeid, kus olen ülekohtuselt kellelegi tema „lakitud küüsi“
(see on piltlikult öeldud) kas avalikult või mõttes pahaks pannud. Siiski
määratlen ennast Anne Kulli artikli raamides pigem romantikuna.
Rahulikult eelnevas arutluses
kirjeldatud ideid kaaludes ja iseendasse vaadates pole mul kahtlust, et ma
hääletaks põhiseaduse muutmise vastu. Aga ma mõistan täielikult, et paljud mu
religioossed sõbrad jõuavad oma argumente kaaludes teistsugusele järeldusele.
Õieti on riigikogus hääletamisel neli võimalust, olla poolt, vastu, erapooletu
või jätta hääletamata.
No comments:
Post a Comment