Wednesday, July 26, 2017

Poliitika 9



Möönan, et minu jaoks on Eesti Ekspressi juhtkiri (26. juuli) „Jevgeni Ossinovski on nagu kurjast vaimust vaevatud“ seekord selgelt üle võlli. Võib-olla on põhjuseks, et teoloogina mõistan väljendit „kurjast vaimust vaevatud“ seisukohana, et minu erakonna esimeest juhitakse kusagilt väljastpoolt ning Jevgeni eesmärgiks on Jeremy Benthami mõtet  ümber pöörates „võimalikult suur kahju võimalikult paljudele“. Niisiis, kirjutan sellel teemal paar mõtet.

Kõigepealt, minu isikliku kogemuse põhjal on Jevgeni väga normaalne inimene. Intelligentne, oskab hästi keeli, tajub raskete teemade puhul hästi „suurt pilti“ ja on hea argumenteerija.  Olen Treffneris õpetades kokkupuutunud paljude andekate noortega, kellest on tänaseks noored mehed saanud ning Jevgeni kannatab kindlalt võrdluse välja.  Lisaks tooksin välja julguse, haigekassa alarahastus oli pikalt teada, kuid alles Jevgeni julges teema tõsiselt käsile võtta. Ma ei ütle, et ta probleemi lahendas, kuid edasi liiguti selles keerulise küsimuses tunduvalt.  

Ekspressis on Jevgenit esitatud tüübina, kes armastab käskimist-keelamist. Esimese konkreetse asjana mainitakse juhtkirjas õlle hinna tõusu ehkki aktsiisi tõstmise ettepanek  tuleb rahandusministeeriumi poolt. Kallim õlu poodides ongi tõsisasi, seega on õlle hinna suhtes kriitilistele artiklitele on ühiskonnas suur toetus olemas. Möönan, et mina vaatan asja pisut teisiti.

Võtame alguses piirikaubanduse. Hiljuti püstitai Ikla piiripunkti lähedale treilerile loendur, mis näitab, kuipalju jääb Eestil maksuraha laekumata. Mulle meeldis väga Tarmo Jüristo märkus (fb seinal), et võiks ka Tallinna sadamasse pannoo üles panna, kus oleks kirjas palju on Eesti riik soome turistide pealt on teeninud. Samas asi tundub olevat Tallinnas hea ja Valgas halb. Mina võtan piirikaubandust rahulikult, ka lätlased on asunud aktsiisi tõstma, rahandusministeerium oma prognoosides on olnud üsna täpne ning need prognoosid ei ennusta midagi hullu.

Teiseks, minu jaoks siiski uus maksupoliitika lisab inimesele hoopis vabadust. Umbes kolm neljandikku eesti inimestest hakkab saama kuus  64 eurot rohkem kätte. Poes on õllepudeli hinna vahe võrreldes eelmise hinnaga  20-30 senti (ehkki suurtest poodides on tavaliselt ka vähemalt ühte marki endise hinnaga õlut) st 64 eurot katab ära 250-300 pudeli õlle hinna vahe kuus. Ning inimesel on vabadus osta selle raha eest õlut, käia Lätis või kulutada see millelegi muule.   

Mis puutub magusasse, siis oleme selle maitse eest evolutsiooniliselt suhteliselt kaitsetud. Kuna energiarikkaid aineid oli looduses vähe, kuid organism neid vajas, siis pidi leitud suhkrurikka toidu (mesi, marjad) manustamine olema inimesele meeldiv – nii nagu magus maitse meile on. Kuna evolutsioon töötab aeglaselt, magusaletid aga kolisid ruttu poodidesse ja kooli sööklatesse, siis inimeste tervisest lähtuvalt võib magusate asjade levikut pisut reguleerida küll.

Käsud-keelud versus vabadus on teema, mida saab kergesti malakaks kujundada. Minu arvates on seekordne EE juhtkiri üsna pealiskaudselt üldistav ja ülekohtune.    

Thursday, July 20, 2017

Allakäiva maailma majakad



"Ma ei ole kohanud nii juhmi aega kui praegu, nii juhmistunud inimmasse. /../ Õieti on mass alati juhm. Ja ega päristeadmisi ei ole vajagi massidele anda - mis nad teevad nendega?"  - tsiteeritud lõik pärineb paari päeva vanusest Einar Laigna intervjuust Õhtulehele (15. juuli Sirje Presnal „Niiditõmbajate eesmärk on mikrokiibistatud ja idioodistatud elanikkond). Sarnast, ehkki enamasti mitte nii ekstreemset juttu tänase ühiskonna allakäigust, kultuuri hävimisest ja inimeste zombistamisest olen kuulnud päris palju. Mõtlesin teema pisut rohkem lahti kirjutada ning pisut poliitikaga siduda.

Loomulik on allakäiva ja kaduva kultuuri näited ajaloos olemas: Roomas impeerium lagunes,  asteekide riik ei suutnud hispaanlastele ja nende liitlastele vastupanu organiseerida jne. Ka karme hinnanguid riigi inimeste meeleseisundile on ennegi antud, president Konstantin Pätski nimetas rahvast 1934. aastal haigeks. Lisaks saab allakäigu kuulutaja toetuda mitmetele filosoofidele, Oswald Spengleri oma „Õhtumaa allakäiguga“ ehk kõige markantsem, ning loomulikult Piibli Ilmutusraamatule.  Eesti oludes võiks reljeefsemana lisada veel Plinio Corrêa de Oliveira teose «Revolutsioon ja vasturevolutsioon», kus allakäiguga osana vaadeldakse ka näiteks Lutheri vaimsust, mida seotakse seotakse Marxi ja Leniniga.

Mulle näib, et Eestis ühiskonna allakäigu kuulutamine on oma populaarsuse kasvatamiseks üsna kindla peale minek. Ühiskonnas, mille heaolu tase on omajagu alla Euroopa keskmist, on rahulolematuid inimesi rohkesti. Allakäigu kuulutamine haarab kaasa ning päädib sageli juba klassikaks saanud hüüatusega, kas sellist Eestit me tahtsime (õnneks on sellele hüüatusele lisandunud omajagu eneseirooniat)? Kui paarkümmend aastat hiljem selgub, et allakäiku polegi toimunud ja ka elujärg, nii vaimne kui materiaalne, on paranenud, siis on kõigil sellest hea meel ning kunagise eksliku ennustuse autor unustatakse (kui ta pole just kindlaid daatumeid välja käinud).

Poliitikas võimaldab allakäigu kuulutamine rõhutada must-valget maailmapilti, otsida süüdlasi ja luua mõningate parasjagu riigitüüri juures olevate inimeste näol vaenlase kuju. Hiljem  võimule tõustes sobivad vaenlasteks muidugi ka muud  väidetavalt allakäigu taga olevad persoonid (näiteks George  Soros).  Ühesõnaga, allakäigu kuulutamine ei ole riskibisnes.

Räägin nüüd pisut sellest kuidas ma ise ja minu arvates ka sotsiaaldemokraadid (ei mäleta küll, et see meil kunagi teemaks oleks olnud) peaksid allakäigu kuulutajatele reageerima või nad tähelepanuta jätma. Kõigepealt mulle näib, et tõsiselt ühiskonna allakäigu idee küüsis olevad inimestele peaks tegelikult kaasa tundma, nad on enamasti nii tõsised ja näevad maailma mustades värvides. Kui neile vastandada vastutustundlikult maailma armastava ja Chalice-i „Minu inimesi“ ümiseva tüübi, siis langeb vähemalt minu eelistus viimase kasuks.

 Järgnevalt peaks nägema ühiskonna allakäigu teemas teatavat pedagoogilist probleemi. Alustan mööndusega, et ühiskond on keeruline nähtus ja soov selle ühese käsitluse järele on olemas. Näiteks Hermann Hesse kirjeldab oma „Klaaspärlimängus“ ilmekalt noore Josef Knechti  otsingut ühese õpetuse järele ning muusikameistri rahulikku selgitust: „„Leiduks ometi õpetus, miski, millesse võiks uskuda. Kõikjal ainult vasturääkivused, üksteisest möödajooksmine, kuskil pole kindlust. Kõik laseb end seletada nii ja otse vastupidi. Maailmaajalugu võib tõlgendada kui arengut ja edu, samahästi võib selles ka ainult laostumist ja mõttetust näha. Kas siis tõde ei olegi? Kas siis tõelist ja kehtivat õpetust ei olegi?“
Meister polnud teda veel iial nii ägedalt kõnelemas kuulnud. Kõndinud veidi maad edasi ütles ta: „Tõde on olemas, mu armas. Aga „õpetust“ mida Sa ihkad, absoluutset, täiuslikku ja ainsana targaks tegevat – seda ei ole. Aga Sa ei peagi ihkama täiuslikku õpetust mu sõber, vaid iseenda täiustumist. Jumalus peitub sinus, mitte mõistetes ja raamatutes. Tõtt elatakse, mitte ei õpetata.““

Tuul Sepp kirjutab 19. juuli Postimehes („Mustrid mida pole“) inimese mõtlemisest, sellest, kuidas inimene kujutab reaalsust. Nobelist Daniel Kahnemannile tuginedes kirjeldab Sepp reaalsusse kujutamiseks ta kaht mõtlemise viisi. Süsteemi 1, mis ehitab seosed üles intuitsiooni, oletusi ja eelarvamusi kasutades ja süsteemi 2, mis tugineb  analüüsil, loogikal, kahtlusel, täiendavate andmete kogumisel. Mulle näib, et allakäigu kuulutajad rõhutavad enam süsteemi 1 ja see toob kaasa ohtusid, Tuul Sepa artiklit tsiteerides: „On aga kriitilisi hetki, kus läbimõtlematutel otsustel või väärmustritel võib tulevikule olla väga suur mõju, olgu siis finantstehingud, ühiskonda lõhkuvad eelarvamused või valik enda ravimine jätta posijate õlule.“  

Pikaajalise õpetajana pean ma tunnistama, et olen kindlasti Einar Laigna poolt väljahõigatud juhmistunud inimmassi osa, samas olen seda inimmassi armastama hakanud ja leidnud, et see pole sugugi ühtne. Ka õpilastes püüan ma ikka näha isiksusi, hiljuti laulu – ja tantsupeol viibides nägin seal toredaid noori inimesi – saarlasi, tartlasi, pärnakaid, kuid mitte juhmi massi. Isiklikult tunnengi ühe oma missioonina must-valge maailmapildi hajutamist. Ei oska selleks küll eriti palju teha, vaid oma tundides tutvustada ja arutada koos õpilastega erinevate maailmavaadete ja mõtlejate üle ning analüüsida nende vaadete haakumist reaalsusega. Pärast seda on õpilastel kindlasti lihtsam otsustada, kas ühiskonna allakäiku kuulutavad majakad juhivad ohutult sadamasse või madalikele ja karidele.

Thursday, July 13, 2017

Eellugu valimistest Tartus



15. oktoobril 2017 toimuvad järgmised KOVi valimised. Valimiste avapaugud on tehtud ja teen algust minagi. Siin-seal on küsitud minu enda plaanide kohta, järgnevas postituses räägin oma kandideerimisest, kuid ka sotsiaaldemokraatidest Tartus pisut üldisemalt. 

Kõigepealt seda, et kahe tooli seadus lubab valituks osutumise korral kuuluda korraga nii riigikokku kui kohaliku volikogu koosseisu. Endas ma seda annet ja jõudu ei tunne olevat, samuti ma ei usu, et mul oleks nädala sees Tallinnast alati võimalik Tartusse komisjoni või volikogu istungile jõuda. Seepärast ütlen kohe, et ka valituks osutumise korral ma ei tule Tartu volikogu liikmeks. Minu kandideerimise eesmärk on toetada oma erakonda. Seega soovitan nendel inimestel, kes sooviksid mind valida, leida SDE nimekirjast sobiv kandidaat, kui kedagi ei leia, alles siis soovitan mulle hääl anda.    

Mõeldes erakonnale läheb minu mõte ikka esmalt inimestele. Tahaksingi järgnevalt lühidalt rääkida mõningatest SDE inimestest, kes eeldatavalt ka kandideerivad:

Volikogu esimehe kandidaadiks on Marju Lauristin, keda võib julgesti pidada SDE sümboliks Eestis. Üks väheseid laulva revolutsiooni poliitikuid, kes on aktiivne tänaseni. Võin oma kogemuse põhjal kinnitada, et ta mõistus lõikab endiselt nagu laseriga. Õppejõud, Tartu patrioot, Euroopa mastaabiga poliitik ja samas olen kuulnud, kuidas üliõpilased (mõned neist on enne ka minu õpilased olnud) ütlevad talle lihtsalt Marju. Mul on hea meel, et marjustini aeg Brüsselist Tartusse pöördub.

Linnapeakandidaadiks on Jarno Laur. Minu arvates on Jarno eestvõttel Tartu linnas murtud müüt, et sotsid ainult räägivad, kuid ei tee midagi. Tean omast käest, et lasteaiajärjekordade lõppemisel ja koolide remondigraafiku koostamisel on sotsidel oluline osa. Jarno on asjalik, suudab üles ehitada töötava meeskonna, debattides on ta hea ja arvan, et iga minule mõeldud hääle võib julgesti temale anda.

Lühidalt toon välja veel mõned nimed:

Ma arvan, et Tartu arengutest ja probleemidest tervikuna on üks paremaid ettekujutusi Tõnu Intsul. Ta on pikalt volikogus olnud,  vajadusel on jäärapäine, kuid leiab alati üles ka kompromisside kohad.

Õigust, õiglust ja tarka feminismi esindab sotsides minu jaoks kõige enam Gea Kangilaski. Gea on ka hea näide, et pole mingit vajadust vastandada erakonda ja valimisliitu, mõlemasse kuuludes saab otsustada, mis on linnale parim.     

Loomulikult ei saa viimastel aastatel sotse kujutada ette ilma Kadri Leetmata. Linnaplaneerimise tarkus, usk ja rahvatants moodustavad temas väga mõjuva terviku, lisaks on tegemist väga meeldiva inimesega.

Uutest tulijatest nimetaksin Martin Hallikut. Tihedad seosed ülikooliga on Tartu linnal ülimalt olulised ning Martin suudab neid kindlasti arendada.   

Kindlasti peaks sotside hulgas volikogus olema õpetaja. Tamme gümnaasiumi bioloogiaõpetajas Ott Maidres on esindatud noorus, loovus ja mulle tundub ka soov näha tartlasi õnnelike ja  stereotüüpidest vabade inimestena.     

Viimasena nimetan Karl Pütseppa. Kohalikel valimistel saavad esmakordselt hääletada noored alates 16. eluaastast  ning on sümboolne, et neist ainult pisut vanem tartlane ja piirissaarlane on kandidaatide hulgas.

Tahaksin üht asja blogi lugejatele veel meelde tuletada. Paar postitust tagasi rääkisin sellest, kuidas ma ise poliitikasse tulin. Kes tunnevad, et sarnaselt sotsiaaldemokraatidega on talle oluline ühiskonna tasakaalustatud areng, nõrgemate kaitse, võrdsed võimalused ja soov oma ideid Tartus teostada, siis praegu on veel võimalus teha otsus kandideerimiseks. Headele inimestele on meie nimekirjas alati koht.

Friday, July 7, 2017

Kui meeleavaldus muutub peoks



Ilmunud:  http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-homoparaadi-eel-kui-kaua-on-veel-moistlik-kooseluseaduse-kusimuses-aega-maha-votta?id=78786818

Kooseluseadus Eestis kehtib, katsed seda tühistada pole vilja kandnud. Samas on rakendusaktid endiselt vastu võtmata ja tundub, et selleks pole praeguses parlamendis ka piisavalt poolthääli. Ühiskonnas pole kooseluseaduse teema kunagi täiesti vaibunud ning 8. juulil toimuv Tallinn Pride Parade 2017 on hea põhjus see teema uuesti läbi mõelda. 

Umbes kolm aastat tagasi kirjutasin artikli „Jumalatõestused ja kooseluseadus“ (Sirp 14.08.2014). Avaldasin seal arvamust, et Eestis on mõistlik kooseluseadus vastu võtta ning selle teema üle otsustamisel on üheks võimaluseks lähtuda oma kogemustest: „Nagu ka jumalatõestuste puhul ei vii inimest enamasti otsustuseni mitte niivõrd eri argumentide kõrvutamine, vaid ümbritsevate autoriteetide mõju või siis isiklik kogemus. Homoseksuaalsed inimesed, keda ma tean, on üsna samasugused kui heteroseksuaalid, inimesed oma tugevuste ja nõrkuste ning väärtuste ja puudustega, samuti pole ma mingit olemuslikku ebamoraalsust või kooliõpikute kallutatust tajunud riikides, kus kooseluseadus kehtib. Minu isiklike kokkupuudete ja kogemuste põhjal tehtud otsus ei keelaks homoseksuaalide suhtele riiklikku tunnustust ka Eestis.“

Artiklist möödunud kolme aasta jooksul olen ikka sattunud aeg-ajalt kooseluseaduse teemalistesse aruteludesse ning üheks üsna levinud argumendiks on sageli olnud väide, et meie ühiskond polnud selleteemalisteks otsustusteks veel valmis ning see lõhestas rahvast. Küllap võibki uutele nähtusele ühiskonnas reageerida variser Gamalieli eeskujul analüüsiva ootusega. Piibli andmetel jäi Gamaliel tärkavale kristlusele hinnangut andes äraootavale vaatleja positsioonile: „Ja nüüd ma ütlen teile: Jätke need inimesed rahule ja laske neil olla - sest kui see nõu või tegu on inimestest, siis see läheb tühja,  aga kui see on Jumalast, ei suuda teie seda hävitada.“ (Apostlite teod 5: 38-39). Tuues Gamalieli seisukoha ettevaatlikult tänapäeva, siis aeg peaks näitama, kas samasooliste paaride kooselu regulatsioon osutub elujõuliseks või kuhtub.    

Mingil perioodil tundus aja mahavõtmise argument mulle mõistlikuna. Samas olen üha rohkem endalt küsinud, kui pikk peaks olema see aeg, et ühiskond teatud teemaga harjuks ning millal peaks arutelude ja otsustega edasi minema. Ning missugused ettevõtmised, aktsioonid ja artiklid võiksid ühiskonnas arutelu ja debatti toetada.    

Pole katlust, et viimasel paaril aastal on meie ühiskonnas hüppeliselt tõusnud kodanikuaktiivsus, ka Tallinn Pride Parade 2017 on üks selle ilmingutest. Nii mõnegi aktsiooni, liikumise või üleskutse puhul olen nendega ühinenud, mõned ettevõtmised on peletanud endast eemale agressiivsevõitu meie-teie vastandusega. Üsna sageli olen pidanud endale kordama ka Tammsaare Tõe ja õiguse II osa lõpust tuntud härramauruslikku tõdemust, et kui oleksin noorem, siis ehk tuleksin kaasa, sest olen südames mässaja, kuid praegu toetan teid vaid viie vene rublaga.

Üheks kõige sümpaatsemaks kodanikuaktiivsuse näiteks on minu jaoks viimasel ajal olnud spontaanne tantsupidu Vabaduse väljakul – pärast otsust ametlik tantsuetendus ära jätta peeti seal maha tõeline rahvapidu, mis haaras kaasa pealtvaatajaid ning tõi kohale ka ametliku laulupeo sümbolid. Mitte miski väline ei suutnud seda üritust rikkuda. Mulle tundub, et ka Tallinn Pride Parade 2017 puhul on üheks võtmeküsimuseks, kuivõrd õnnestub see ettevõtmine muuta mõttekaaslaste ja nende toetajate meeleavaldusest edasi enamikku inimesi ühendavaks peoks.