Eellugu valimistest Tartus

15. oktoobril 2017 toimuvad järgmised KOVi valimised. Valimiste avapaugud on tehtud ja teen algust minagi. Siin-seal on küsitud minu enda plaanide kohta, järgnevas postituses räägin oma kandideerimisest, kuid ka sotsiaaldemokraatidest Tartus pisut üldisemalt. 

Kõigepealt seda, et kahe tooli seadus lubab valituks osutumise korral kuuluda korraga nii riigikokku kui kohaliku volikogu koosseisu. Endas ma seda annet ja jõudu ei tunne olevat, samuti ma ei usu, et mul oleks nädala sees Tallinnast alati võimalik Tartusse komisjoni või volikogu istungile jõuda. Seepärast ütlen kohe, et ka valituks osutumise korral ma ei tule Tartu volikogu liikmeks. Minu kandideerimise eesmärk on toetada oma erakonda. Seega soovitan nendel inimestel, kes sooviksid mind valida, leida SDE nimekirjast sobiv kandidaat, kui kedagi ei leia, alles siis soovitan mulle hääl anda.    

Mõeldes erakonnale läheb minu mõte ikka esmalt inimestele. Tahaksingi järgnevalt lühidalt rääkida mõningatest SDE inimestest, kes eeldatavalt ka kandideerivad:

Volikogu esimehe kandidaadiks on Marju Lauristin, keda võib julgesti pidada SDE sümboliks Eestis. Üks väheseid laulva revolutsiooni poliitikuid, kes on aktiivne tänaseni. Võin oma kogemuse põhjal kinnitada, et ta mõistus lõikab endiselt nagu laseriga. Õppejõud, Tartu patrioot, Euroopa mastaabiga poliitik ja samas olen kuulnud, kuidas üliõpilased (mõned neist on enne ka minu õpilased olnud) ütlevad talle lihtsalt Marju. Mul on hea meel, et marjustini aeg Brüsselist Tartusse pöördub.

Linnapeakandidaadiks on Jarno Laur. Minu arvates on Jarno eestvõttel Tartu linnas murtud müüt, et sotsid ainult räägivad, kuid ei tee midagi. Tean omast käest, et lasteaiajärjekordade lõppemisel ja koolide remondigraafiku koostamisel on sotsidel oluline osa. Jarno on asjalik, suudab üles ehitada töötava meeskonna, debattides on ta hea ja arvan, et iga minule mõeldud hääle võib julgesti temale anda.

Lühidalt toon välja veel mõned nimed:

Ma arvan, et Tartu arengutest ja probleemidest tervikuna on üks paremaid ettekujutusi Tõnu Intsul. Ta on pikalt volikogus olnud,  vajadusel on jäärapäine, kuid leiab alati üles ka kompromisside kohad.

Õigust, õiglust ja tarka feminismi esindab sotsides minu jaoks kõige enam Gea Kangilaski. Gea on ka hea näide, et pole mingit vajadust vastandada erakonda ja valimisliitu, mõlemasse kuuludes saab otsustada, mis on linnale parim.     

Loomulikult ei saa viimastel aastatel sotse kujutada ette ilma Kadri Leetmata. Linnaplaneerimise tarkus, usk ja rahvatants moodustavad temas väga mõjuva terviku, lisaks on tegemist väga meeldiva inimesega.

Uutest tulijatest nimetaksin Martin Hallikut. Tihedad seosed ülikooliga on Tartu linnal ülimalt olulised ning Martin suudab neid kindlasti arendada.   

Kindlasti peaks sotside hulgas volikogus olema õpetaja. Tamme gümnaasiumi bioloogiaõpetajas Ott Maidres on esindatud noorus, loovus ja mulle tundub ka soov näha tartlasi õnnelike ja  stereotüüpidest vabade inimestena.     

Viimasena nimetan Karl Pütseppa. Kohalikel valimistel saavad esmakordselt hääletada noored alates 16. eluaastast  ning on sümboolne, et neist ainult pisut vanem tartlane ja piirissaarlane on kandidaatide hulgas.

Tahaksin üht asja blogi lugejatele veel meelde tuletada. Paar postitust tagasi rääkisin sellest, kuidas ma ise poliitikasse tulin. Kes tunnevad, et sarnaselt sotsiaaldemokraatidega on talle oluline ühiskonna tasakaalustatud areng, nõrgemate kaitse, võrdsed võimalused ja soov oma ideid Tartus teostada, siis praegu on veel võimalus teha otsus kandideerimiseks. Headele inimestele on meie nimekirjas alati koht.