Allakäiva maailma majakad

"Ma ei ole kohanud nii juhmi aega kui praegu, nii juhmistunud inimmasse. /../ Õieti on mass alati juhm. Ja ega päristeadmisi ei ole vajagi massidele anda - mis nad teevad nendega?"  - tsiteeritud lõik pärineb paari päeva vanusest Einar Laigna intervjuust Õhtulehele (15. juuli Sirje Presnal „Niiditõmbajate eesmärk on mikrokiibistatud ja idioodistatud elanikkond). Sarnast, ehkki enamasti mitte nii ekstreemset juttu tänase ühiskonna allakäigust, kultuuri hävimisest ja inimeste zombistamisest olen kuulnud päris palju. Mõtlesin teema pisut rohkem lahti kirjutada ning pisut poliitikaga siduda.

Loomulik on allakäiva ja kaduva kultuuri näited ajaloos olemas: Roomas impeerium lagunes,  asteekide riik ei suutnud hispaanlastele ja nende liitlastele vastupanu organiseerida jne. Ka karme hinnanguid riigi inimeste meeleseisundile on ennegi antud, president Konstantin Pätski nimetas rahvast 1934. aastal haigeks. Lisaks saab allakäigu kuulutaja toetuda mitmetele filosoofidele, Oswald Spengleri oma „Õhtumaa allakäiguga“ ehk kõige markantsem, ning loomulikult Piibli Ilmutusraamatule.  Eesti oludes võiks reljeefsemana lisada veel Plinio Corrêa de Oliveira teose «Revolutsioon ja vasturevolutsioon», kus allakäiguga osana vaadeldakse ka näiteks Lutheri vaimsust, mida seotakse seotakse Marxi ja Leniniga.

Mulle näib, et Eestis ühiskonna allakäigu kuulutamine on oma populaarsuse kasvatamiseks üsna kindla peale minek. Ühiskonnas, mille heaolu tase on omajagu alla Euroopa keskmist, on rahulolematuid inimesi rohkesti. Allakäigu kuulutamine haarab kaasa ning päädib sageli juba klassikaks saanud hüüatusega, kas sellist Eestit me tahtsime (õnneks on sellele hüüatusele lisandunud omajagu eneseirooniat)? Kui paarkümmend aastat hiljem selgub, et allakäiku polegi toimunud ja ka elujärg, nii vaimne kui materiaalne, on paranenud, siis on kõigil sellest hea meel ning kunagise eksliku ennustuse autor unustatakse (kui ta pole just kindlaid daatumeid välja käinud).

Poliitikas võimaldab allakäigu kuulutamine rõhutada must-valget maailmapilti, otsida süüdlasi ja luua mõningate parasjagu riigitüüri juures olevate inimeste näol vaenlase kuju. Hiljem  võimule tõustes sobivad vaenlasteks muidugi ka muud  väidetavalt allakäigu taga olevad persoonid (näiteks George  Soros).  Ühesõnaga, allakäigu kuulutamine ei ole riskibisnes.

Räägin nüüd pisut sellest kuidas ma ise ja minu arvates ka sotsiaaldemokraadid (ei mäleta küll, et see meil kunagi teemaks oleks olnud) peaksid allakäigu kuulutajatele reageerima või nad tähelepanuta jätma. Kõigepealt mulle näib, et tõsiselt ühiskonna allakäigu idee küüsis olevad inimestele peaks tegelikult kaasa tundma, nad on enamasti nii tõsised ja näevad maailma mustades värvides. Kui neile vastandada vastutustundlikult maailma armastava ja Chalice-i „Minu inimesi“ ümiseva tüübi, siis langeb vähemalt minu eelistus viimase kasuks.

 Järgnevalt peaks nägema ühiskonna allakäigu teemas teatavat pedagoogilist probleemi. Alustan mööndusega, et ühiskond on keeruline nähtus ja soov selle ühese käsitluse järele on olemas. Näiteks Hermann Hesse kirjeldab oma „Klaaspärlimängus“ ilmekalt noore Josef Knechti  otsingut ühese õpetuse järele ning muusikameistri rahulikku selgitust: „„Leiduks ometi õpetus, miski, millesse võiks uskuda. Kõikjal ainult vasturääkivused, üksteisest möödajooksmine, kuskil pole kindlust. Kõik laseb end seletada nii ja otse vastupidi. Maailmaajalugu võib tõlgendada kui arengut ja edu, samahästi võib selles ka ainult laostumist ja mõttetust näha. Kas siis tõde ei olegi? Kas siis tõelist ja kehtivat õpetust ei olegi?“

Meister polnud teda veel iial nii ägedalt kõnelemas kuulnud. Kõndinud veidi maad edasi ütles ta: „Tõde on olemas, mu armas. Aga „õpetust“ mida Sa ihkad, absoluutset, täiuslikku ja ainsana targaks tegevat – seda ei ole. Aga Sa ei peagi ihkama täiuslikku õpetust mu sõber, vaid iseenda täiustumist. Jumalus peitub sinus, mitte mõistetes ja raamatutes. Tõtt elatakse, mitte ei õpetata.““

Tuul Sepp kirjutab 19. juuli Postimehes („Mustrid mida pole“) inimese mõtlemisest, sellest, kuidas inimene kujutab reaalsust. Nobelist Daniel Kahnemannile tuginedes kirjeldab Sepp reaalsusse kujutamiseks ta kaht mõtlemise viisi. Süsteemi 1, mis ehitab seosed üles intuitsiooni, oletusi ja eelarvamusi kasutades ja süsteemi 2, mis tugineb  analüüsil, loogikal, kahtlusel, täiendavate andmete kogumisel. Mulle näib, et allakäigu kuulutajad rõhutavad enam süsteemi 1 ja see toob kaasa ohtusid, Tuul Sepa artiklit tsiteerides: „On aga kriitilisi hetki, kus läbimõtlematutel otsustel või väärmustritel võib tulevikule olla väga suur mõju, olgu siis finantstehingud, ühiskonda lõhkuvad eelarvamused või valik enda ravimine jätta posijate õlule.“  

Pikaajalise õpetajana pean ma tunnistama, et olen kindlasti Einar Laigna poolt väljahõigatud juhmistunud inimmassi osa, samas olen seda inimmassi armastama hakanud ja leidnud, et see pole sugugi ühtne. Ka õpilastes püüan ma ikka näha isiksusi, hiljuti laulu – ja tantsupeol viibides nägin seal toredaid noori inimesi – saarlasi, tartlasi, pärnakaid, kuid mitte juhmi massi. Isiklikult tunnengi ühe oma missioonina must-valge maailmapildi hajutamist. Ei oska selleks küll eriti palju teha, vaid oma tundides tutvustada ja arutada koos õpilastega erinevate maailmavaadete ja mõtlejate üle ning analüüsida nende vaadete haakumist reaalsusega. Pärast seda on õpilastel kindlasti lihtsam otsustada, kas ühiskonna allakäiku kuulutavad majakad juhivad ohutult sadamasse või madalikele ja karidele.