Poliitika 9

Möönan, et minu jaoks on Eesti Ekspressi juhtkiri (26. juuli) „Jevgeni Ossinovski on nagu kurjast vaimust vaevatud“ seekord selgelt üle võlli. Võib-olla on põhjuseks, et teoloogina mõistan väljendit „kurjast vaimust vaevatud“ seisukohana, et minu erakonna esimeest juhitakse kusagilt väljastpoolt ning Jevgeni eesmärgiks on Jeremy Benthami mõtet  ümber pöörates „võimalikult suur kahju võimalikult paljudele“. Niisiis, kirjutan sellel teemal paar mõtet.

Kõigepealt, minu isikliku kogemuse põhjal on Jevgeni väga normaalne inimene. Intelligentne, oskab hästi keeli, tajub raskete teemade puhul hästi „suurt pilti“ ja on hea argumenteerija.  Olen Treffneris õpetades kokkupuutunud paljude andekate noortega, kellest on tänaseks noored mehed saanud ning Jevgeni kannatab kindlalt võrdluse välja.  Lisaks tooksin välja julguse, haigekassa alarahastus oli pikalt teada, kuid alles Jevgeni julges teema tõsiselt käsile võtta. Ma ei ütle, et ta probleemi lahendas, kuid edasi liiguti selles keerulise küsimuses tunduvalt.  

Ekspressis on Jevgenit esitatud tüübina, kes armastab käskimist-keelamist. Esimese konkreetse asjana mainitakse juhtkirjas õlle hinna tõusu ehkki aktsiisi tõstmise ettepanek  tuleb rahandusministeeriumi poolt. Kallim õlu poodides ongi tõsisasi, seega on õlle hinna suhtes kriitilistele artiklitele on ühiskonnas suur toetus olemas. Möönan, et mina vaatan asja pisut teisiti.

Võtame alguses piirikaubanduse. Hiljuti püstitai Ikla piiripunkti lähedale treilerile loendur, mis näitab, kuipalju jääb Eestil maksuraha laekumata. Mulle meeldis väga Tarmo Jüristo märkus (fb seinal), et võiks ka Tallinna sadamasse pannoo üles panna, kus oleks kirjas palju on Eesti riik soome turistide pealt on teeninud. Samas asi tundub olevat Tallinnas hea ja Valgas halb. Mina võtan piirikaubandust rahulikult, ka lätlased on asunud aktsiisi tõstma, rahandusministeerium oma prognoosides on olnud üsna täpne ning need prognoosid ei ennusta midagi hullu.

Teiseks, minu jaoks siiski uus maksupoliitika lisab inimesele hoopis vabadust. Umbes kolm neljandikku eesti inimestest hakkab saama kuus  64 eurot rohkem kätte. Poes on õllepudeli hinna vahe võrreldes eelmise hinnaga  20-30 senti (ehkki suurtest poodides on tavaliselt ka vähemalt ühte marki endise hinnaga õlut) st 64 eurot katab ära 250-300 pudeli õlle hinna vahe kuus. Ning inimesel on vabadus osta selle raha eest õlut, käia Lätis või kulutada see millelegi muule.   

Mis puutub magusasse, siis oleme selle maitse eest evolutsiooniliselt suhteliselt kaitsetud. Kuna energiarikkaid aineid oli looduses vähe, kuid organism neid vajas, siis pidi leitud suhkrurikka toidu (mesi, marjad) manustamine olema inimesele meeldiv – nii nagu magus maitse meile on. Kuna evolutsioon töötab aeglaselt, magusaletid aga kolisid ruttu poodidesse ja kooli sööklatesse, siis inimeste tervisest lähtuvalt võib magusate asjade levikut pisut reguleerida küll.

Käsud-keelud versus vabadus on teema, mida saab kergesti malakaks kujundada. Minu arvates on seekordne EE juhtkiri üsna pealiskaudselt üldistav ja ülekohtune.