Poliitika 10

Augusti teine nädal on alanud ning on märke, et uus poliitikahooaeg hakkab tuult purjedesse saama.  Poliithooajale vastu minnes tahaksin ühe esmase mõtte praeguse valitsuskoalitsiooni võimaluste ja ohtude kohta öelda.  

Kirjapandu päästikuks oli Andrus Ansipi „Kroonikas“ antud kommentaar Jüri Ratase kohta (Kroonika artiklit ma lugenud pole, ainult väljavõtet), kus Ansip pahandab Ratasega senise lihtsa maksusüsteemi pea peale keeramises: mida, vend, sina selle senise kõrge taseme nimel oled teinud? Kui kommentaarides pandi pahaks sõna „vend“ kasutamist, siis mulle säärane lähenemine pigem meeldis. Tean, et nii Andrus Ansipil kui Jüri Ratasel on religiooniga isiklik suhe olemas ning selline pöördumine näitab, et tegemist on väga põhimõttelise asjaga. Jüri Ratas ka vastas, kinnitades, et talle teeb rõõmu, et oleme valitsuses hea meeskonnana ning loetud kuudega teinud palju olulisi otsuseid, millest mitmeid on Eestis oodatud juba üle kümne aasta. 

Kõigepealt mulle näib, et valitsuskoalitsioonile on püsimiseks avanssi antud.  Nimelt läheb majandusel hästi. Esimese kvartali majanduskasv oli 4,4%, teise kvartali oma pole veel esitatud, kuid tõenäoliselt tuleb ka see märkimisväärne – suurem kui viimasel kümnekonnal aastal. Koduseid SDE asju tunnen mõistagi kõige paremini, meil on 15 parlamendi liiget suuresti ühtsed, Keskerakonna ja IRLi puhul pole ma aga ühtsuses nii kindel. Senised pingeid tekitanud otsused ja väljaütlemised on enamasti tehtud maailmavaatest lähtuvalt (olgu või Reinsalu poolt üles tõstetud kooseluseaduse tühistamine) st nende pingetega ollakse arvestanud. Kui aga tuleb hakata tegema raskeid otsuseid ka majanduse halvast seisust lähtuvalt, siis on oht koalitsiooni üksmeelsusele palju suurem. Aga nagu ma ütlesin, majandusel läheb hästi tõenäoliselt veel mõnda aega ning seda aega tuleb mõistlikult kasutada.  

Olen aru saanud, et suuremad otsused, mis fikseerivad valitsuse näo, on tänaseks tehtud. Mida aga olen käesoleval suvel sõprade/tuttavate/võõrastega suheldes küll tajunud, et seni on selgelt puudulik olnud nende otsuse põhjendamine ja lahtiseletamine. Minu tuttavate ja sugulaset hulgas on väga mitut laadi Eesti inimesi: õpetajaid, kultuuri - , meditsiini - ja kaubandustöötajaid, ülikooliinimesi jne. Suvel sai mulle selgeks, et mitmete valitsuse otsuste rahulik, poolt ja vastuargumente välja toov selgitamine on pooleli. Olgu nende otsusteks siis haldusreform, Rail Baltica, maksuseadused, metsaseadus vms. Tundlikke otsuseid selgitades tuleb need rahulikult „pulkadeks“ lahti võtta, sageli nende otsuste taga oleva „suure pildi“ juurde pöörduda, paljusid asju tuleb erinevas sõnastuses korrata jne.  Ja see selgitustöö pole mitte ainult ministrite, vaid sama palju parlamendisaadikute töö.

Võib-olla tunnen ma õpetajana selgitusvajadust teravamalt kui mõne teise ala inimesed. Ja selgitada pole lihtne, alustada tulebki ju sellest, et enamik otsuseid pole mustad ega valged, vaid keerulised kompromissid, mitmete otsuste puhul on selle taga kümnete aastate tagused otsused, mingil hetkel võib olla midagi  viltu läinud, kuid  parandamine enam võimalik pole jne. Ning mitmed otsused tulenevadki sellest, kas valitsus asub tsentrist pisut vasakul või paremal (ei arutle siin selle üle, kuivõrd vasak-parem skaala tänapäeval kasutatav on).

Selline selgitustöö võib tunduda tüütu, kindlasti tuleb ette ka teravaid olukordi, kuid seda tegemata jätta ei saa. Tunnistan, et mulle isiklikult meeldib teemasid lahata kirjalikult, suuliselt jään sageli hätta. Ja oleks päris hea tunne, et pärast selgitusi keegi ütleks, et ma mõistan sind, kuid maailmavaatelistel põhjustel olen ma teist meelt.