Saturday, October 22, 2016

Pildid islamist



Ilmunud EPLi veebis:
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-on-ohtlik-kui-puutakse-laduda-uhte-ja-ainsat-pilti-islamist-kuulake-rohkem-naiste-kannatajate-ja-hipsterite-haalt?id=76006517

Hakkasin seda artiklit kirjutama juba septembris, sain ka 90% valmis. Aga siis tulid uued teemad peale (presidendivalimised jne) ning avaldamine natuke venis. Paar asja on mul blogiloos teisiti kui EPLs, näiteks artikli alguses vihjatud rootslanna raamat on Varraku kirjastuses eestikeelsena ilmunud.

Mõni aeg tagasi tagasi esitati Pealtnägijas lugu rootslannast, kes armastatud mehe kaudu sattus terroristliku organisatsiooni siseringi ja jagas aastaid sealseid äärmuslikke veendumusi. Varraku kirjastuses on see lugu on ilmunud ka eestikeelse raamatuna, „Ma armastasin terroristi. 16 aastat sõjakate islamistidega“. Sellest raamatust loetu tekitab ettevaatust. Ometi on nõnda, et suurte ja mitmekesiste nähtuste nagu ka islam kohta, oleks tark rutakaid üldistusi vältida.  

Üldistustele peaks eelnema süüvimine, millele on mitmel viisil tähelepanu juhitud. Tartu ülikooli ajakirja Universitas Tartuensis on ilmunud Aasia erinumber. Sealsete religioonide uurimise vajadust toonitas ajakirjas avaldatud intervjuus Tübingeni Karl Eberhardi ülikooli professor Stefan Schreiner: „Selleks, et mingisuguse olukorraga – meie puhul siis kasvava religioosse mitmekesisuse ja sellest tulenevate ühiskondlike probleemidega – osata üldse ümber käia, peab teadma, millega on tegu.“

Hea ja huvitav Universitas Tartuensise number, seal on palju huvitavat lugemist.

Olen mõelnud, et katseid Euroopa suurenevat usulist mitmekesisust kirjeldada, võib sageli võrrelda puslede ladumisega, kus tükid on sassi läinud. Nii on väga raske  ühe pusletüki puhul otsustada, missugusesse suuremasse pilti see kuulub ning kas on kohane sellest tükist lähtuvalt üldistusi teha. Näiteks pidi on sõnumit uuesti selgitama Austria kardinal Christoph Schönborn, kes rääkis hiljutisel kirikufestivalil islami kolmandast katsest Euroopat vallutada. Selgituses kardinal mainis, et mingil juhul ei tohi tema sõnavõttu tõlgendada islami – ega põgenikevastase rünnakuna, vaid murena Euroopa identiteedi ja pärandi pärast.     

Probleemid, mis tekivad tervikust väljavõetud fragmendi üldistamisel on tuntud.  Õpetajatööst mäletan hästi aega, kuidas kooli alles ilmusid kaameratega telefonid ning nende abil fikseeriti innukalt koolipäevast hetki ja detaile. Vahel tekkis detailide avalikustamisest palju pahandust. Teoloogina ütlesin tookord väikese huumoriga, et kooli on tagasi tulnud inimest igal momendil jälgiv „Jumala silm“. Samas  mulle tundus ja tundub tänini, et uue ajastu „Jumala silm“ fikseerib ja avalikustab sageli vaid hetki ja fragmente ning kaduma läheb tervik. Kus aga on tervik kaduma läinud, seal suureneb sageli mõistmatus ja ärapanija mentaliteet. Samuti on terviku kadumine väetiseks tuntud Murphy seadusele: «Igale keerulisele probleemile on olemas lihtsad, endastmõistetavad ja valed lahendused.»

 Pole mina ka lihtsustamise (mis sageli väljendub üldistamisena) patust prii. Aga ega ma muud võimalust pole avastanud, kui seda eksimisvõimalust endale ikka meelde tuletada. Samas olen tähele pannud, et nii mõtlevad ka paljud teised.  Näiteks professor Anne Kull armastab indiaanlastest kõneledes ikka toonitada: „Kui sa tunned ühte indiaanlast, siis sa tunned ühte indiaanlast.“ (ei mäleta kellele see tsitaat algselt kuulus).

Tulles tagasi pildi juurde puslede ladumisest, siis on minu arvates ohtlik, kui püütakse laduda ühte ja ainsat pilti islamist. Sageli ongi paari pusletüki põhjal tehtud järeldus sünge, näiteks kuuldub endiselt hääli, et Eesti peaks kindlasti vältima moslemitest põgenikke. Õnneks on ka neid, kes vastandustest hoiduvad. Näiteks mõni aeg tagasi mahtusid moslemite usupühal Eesti Kirikute Nõukogus ühise laua taha palvet lugema ja sööma mõlema suure maailmareligiooni esindajad.

Olen minagi pusletükke kogunud ning tahaksin üht neist kirjeldada. Külastasin septembri alguses islami hariduskeskust Viinis, kus valmistatakse ette õpetajaid riiklikele koolidele, tegeletakse õpikute kirjastamisega jne. Olgu lisatud, et Austrias saab õpilane vastavalt oma usule endale valida katoliiklikku, protestantlikku, islami jne religiooniõpetuse.

Lisan ka paar pilti selle keskuse töötajatest ja seinal olevast pildist (see sai loo algusesse).




Vaatasin keskuses valminud õpikuid, need olid suuresti sellised nagu minagi olen mõelnud religioonide tutvustamiseks. Illustratsioonidelt vaatas vastu mitmekesisus, mõnedel noortel neidudel olid juuksed kaetud, mõnel mitte. Rühmatööde puhul oli mindud juurteni, näiteks ühe diskussiooni alusena mõeldud pildil arutasid noored islami viie kõige olulisema põhimõtte hulka kuuluva palvetamise üle, kas ja miks on mõtet palvetada või on targem sellest loobuda. 
 Teiste usuliste ja mitteusuliste maailmavaadete õpetamisel kehtis põhimõte, et ainet ei esitata läbi moslemi seisukohade, vaid kristlased räägivad endist, budistid endist, agnostikud endist. Ning kõige selle foonil toonitati saksa keele ja kohaliku kultuuri austamise vajalikkust.

Keskuse õppejõud rääkisid ka raskustest. Mitmekesisusega toimetulek on probleem ka moslemite hulgas, näiteks kohtuvad paljud põgenikud esimest korda usukaaslastega, kes mõtlevad maailmast nendest erinevalt ning sellega harjumine võtab aega. Kui vaatasin seda hariduskeskuse juhtivaid õpetajaid, noori naisi, ratastoolis meest ja pika patsiga noormeest, siis jõudsin emotsionaalse üldistusteni kõikide religioonide ja maailmavaadete  kohta: „Kuulake rohkem naiste, kannatajate ja hipsterite häält ja maailmast saab senisega võrreldes parem paik.“   
Islamit kujutavate puslepiltide jaoks tükke kogudes võib varsti tajuda, et tegemist on paljude piltidega. Nii on rahulikes oludes võrsunud puslepildi keskmes väga sarnased püüdlused teiste religioonidega ning kuldne reegel, ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sulle teeksid.  Probleeme sisaldava pildi taga on sageli sõda, harimatus, ebakindel identiteet, vahel ka umbe jooksnud õnneotsingud või isiklikud suhted. Ning loobudes ideest kõik pusletükid ühte pilti mahutada võib lihtsamini jõuda ka reaalsetele probleemidele lahenduste pakkumiseni. 

Wednesday, October 19, 2016

Poliitika 4




Austatud Riigikogu esimees, kultuuriminister, head kolleegid!

Enne kui ütlen mõne sõna „Aruanne „Spordipoliitika põhialustest aastani 2030“  elluviimise kohta“ (edasi Sport 2030) sukelduksin hetkeks ajalukku. Minu meelest on tähelepanuväärne, et Eesti esimesed rahvusvaheliselt tunnustatud ja tipptasemel sportlased, kelleks olid jõumehed Georg Lurich ja Georg Hackenschmidt, püüdsid maailma areenidel esinemise kõrvalt ka sporti üldisemalt mõtestada ja analüüsida. Kui pärast maadlusmatilt taandumist saigi Hackenschmidtist Euroopas tunnustatud filosoof, siis Eesti olusid on ehk Georg Lurich rohkemgi ja tabavamalt mõtestanud. Alustangi tsitaadiga temalt:

„Minule näib aga, et see iga hästi kasvanud inimese kohus on selle eest hoolt kanda, et ta jõetuks, nõrgaks ja tahtmise jõuta ei jääks, et ta keha vaimu kohane oleks! /../ Arvatakse nimelt, et kui inimene looduse krooniks on määratud, et siis tal sellepärast õigus on lõdvalt elada. Sellegipärast ei või keegi salata, et kõige suurem maapäälne varandus tervis on, see on nii üleüldiselt arusaadav asjalugu, et ma seda lähemalt seletada ei pruugi.“ Nõnda ütles Georg Lurich juba 1903. aastal, meie püüame sporti mõtestada üle 100 aasta hiljem.

Tuleme nüüd ajaloost tänapäeva ja jätkame Sport 2030ga. Selgemate olukorra kaardistamine ja pikemate orientiiride seadmine spordis on loomulik, sest keskkond, kus me elame, muutub. Arvutid seovad meid üha enam tooli ja kirjutuslauaga, meil kõigil on kogemusi, kuidas nutiseadmetest tulnud ärevad sõnumid võivad mitmetunniseks planeeritud jalutuskäigu lõpetada, lisaks on loodus on nii seadnud, et vananevat elanikkonda tuleb liikuma motiveerida enam kui nooremaid jne. Meil on kuhu püüelda, kui Eestis tegeleb regulaarselt spordiga umbes 40 % rahvastikust, siis põhjamaades on see number 65-70%. Ometi ollakse sealgi valvsad, näiteks Soome uues õppekavas on suurendatud kehalise tundide arvu.

Sport 2030st rääkides tahaksin esmalt rõhutada üldist positiivset fooni. Üle kümne aasta kestnud sotsiaaldemokraatide soov, et kaotada erisoodustus töötajate tervisekuludelt, on saanud lahenduse, olulist rahalist toetust on saamas õpilaste huviringides käimine (ja siia kuulub ka sportimine), spordiklubidel on võimalus taotleda toetust treenerite tööjõukuludele jne. 

Samas ei saa Sport 2030 ette heita ka ambitsiooni vähesust. Kõneldes tervise üheks aluseks olevast liikumisharrastustest sätestatakse Sport 2030s püüd viia Eesti liikumisharrastus põhjamaade tasemele. Hetkel on nõnda, et kolmandik meie elanikkonnast ei mõtle regulaarsele liikumisele üldse. Isiklik kogemus kinnitab, et samm-sammult tendentsid paremuse poole toimuvad. Olles neljal aastal osalenud Tartu linnamaratoni 10 km jooksudistantsil võin oma kogemuse põhjal küll väita, et igal aastal on osalejaid rohkem, osalejad pisut teadlikumad ning nende varustus pisut kohasem. Püüdu luua liikumiseks regulaarseid võimalusi, muuta see harjumuseks juba lasteaiast ning kasvatada inimeste sportimise teadlikkust võib leida ka Sport 2030st.
 
Võib-olla ma eksin, kuid ma justnagu mäletan kolme-neljakümne aasta tagusest ajast väidet, et Eesti ettevõtete tööviljakus oli seotud eelmisel päeval korvpallis Kalevi mängu tulemusena. Kahtlemata on sport inimeste ühendaja, mõjutaja ja väärtushinnangute kandja, mida Sport 2030 ka märkab, kaardistab ning mõtestada ning suunata püüab. Ning välja toodud plaanid on laiapõhjalised: spordikultuuri mõtestamiseks, kuid ka ohtudele tähelepanu juhtimiseks on kaasa haaratud koolid, Eesti kaitsevägi, spordiorganisatsioonid, invaorganisatsioonid, kuid ka Eesti Antidopingu agentuur.    

Ning loomulikult, et Eesti oleks rahvusvahelisel tasemel väärikalt esindatud. Latt on kõrgel, toon jälle näite ajaloost, kus Ameerika Ühendriikide president Theodore Roosevelt ütles 1908. aastal Valges Majas juba mainitud Eesti jõumehele Georg Hackenschmidtile: „Kui ma ei oleks Ühendriikide president, tahaksin olla Hackenschmidt.“ Sport 2030 puhul püütakse vaadelda tippsportlase teed potentsiaalikast noorest perspektiivikast trennipoisist või – tüdrukust paljudele eestimaalastele elamusi pakkuvaks tippsportlaseks. Stipendiumid, treeningkeskused ja treenerid, sportlase vaimse tasakaalu eest hoolitsejad ja fännid on mõned märksõnad, mis kuuluvad nimetatud teema juurde ja kajastuvad ka Sport 2030s.  
  
Kokkuvõtlikult mulle näib, et Sport 2030 on hea kompromiss konservatiivsuse ja uuenduslikkuse vahel. Järgmine lause on öeldud kerge irooniaga, lugesin möödunud nädala meediast, et uuteks olümpiaaladeks pretendeerivad ka kalapüük ja postitants. Neid Sport 2030s spordialadena ei nimeta, võib-olla on hetkel parem kui need tegevused jäävad oma traditsioonilisse staatusse. Samas on värsked lahedused pakutud mitmesuguste laialdaste programmide, toetussüsteemide ja kaasamiste näol.  

Tsiteeriksin lõpetuseks veelkord meie legendaarset jõukangelast Georg Lurichi pöördumist eestimaalaste poole, mis minu meelest sobib kenasti Sport 2030 iseloomustamiseks: „Pidage tervisest lugu! Siis ei pruugi meil niipalju haigemajasid, vaestemajasid, vangimajasid, ka kõrtsisid ning sellesarnaseid asutusi rahva kulul ülal pidada.“ (1910)

Monday, October 3, 2016

ERMi madonna



Kirjutan oma ERMi madonna kohta fb-s avaldatud arvamuse pisut põhjalikumalt lahti. Jutt on siis reformatsiooni teema juures olevast ERMi eksponaadist, kus ekraanil olev madonna puruneb tükkideks, kui ekraani all olevale lülitile lüüa. Mõne sekundi möödudes kujutis taastub. Mulle tundub, et sellel teemal arutamine jätkub veel mõnda aega.   

Kohe alguse lisan veel seda, et ma pole eksponaati tänaseni näinud (va mõned videod) ning kui oma postituses kirjutasin neljast argumendist, miks ma hukkamõistmisega oleks ettevaatlik ja ei kiirustaks, siis viiendaks ja peamiseks argumendiks olekski asjaolu, et näituse avamisel käsin ma sellest eksponaadist lihtsalt mööda ja ei pannud seda tähele. Seega vahetu kogemus mul puudub.

Esmalt mainisin, et tunnen päris paljusid ERMi inimesi ning nende hulgas pole ma kohanud ühtegi põhimõttelist usuvastast. Seega soovi mõne eksponaadiga usule „ära panna“ ei ole. Küllap on küsimus ebapiisavas selgituses, võib-olla võiks midagi selle eksponaadi puhul ka ümber teha, saan aru, et Tõnis Lukas ja Urmas Viilma on omavahel suhelnud ning Tõnis Lukas on ka meedias sellekohast valmisolekut ilmutanud.    

Teiseks, ideed ma tunnustaksin. Selline ekraan mõjub hoiatusena, kui lihtsalt me hoolimatusega (sõnaga, puudutusega, löögiga, vahel puudutamata jätmisega) olulisi ja kalleid asju purustame või kellelegi haiget teeme. Tekib ka küsimus, kui palju on meil jõudu see liigutus (löök) tegemata jätta? Kuidas see juhib tähelepanu inimloomuse nõrkusele, olen üsna kindel, et pildirüüste ajal oleksin minagi olnud lõhkujata hulgas.

Kirjutasin ka fb oma seinal, et võib-olla oleks parem, kui see eksponaat oleks teistest eraldatud – inimene oleks jumalaemaga kahekesi. Siis tekib süvenemise ja otsustamise moment reaalsemalt, mitte möödaminnes.

Kolmandaks, ekraanil olevad tükid lähevad madonnaks taas kokku. Ma arvan, et see sümboliseerib, et hoolimata libastumistest on paljusid mõtlematuid tegusid võimalik parandada. Samuti usu jõudu, sest lõplikult purustada annab usumaailmas väheseid asju.

Neljandaks ajalooline pool. Usu ajaloost ei tohiks unustada ka valusaid asju. Näiteks Tallinna 1524. aastal kirikutes toimunud pildirüüsted, kust meenus Niguliste kiriku ettenägelik hoidja, kes lukuaugud tina täis valas ja pildirüüste oma kirikus ära hoidis. ERMi eksponaadi juures on igaühel valik, kas olla koos pildipurustajatega või mitte.

Võib-olla on minu poolt pakutud seletused liiga keerulised ja ei tööta. Kardan ka seda, et usuteemalise haridusega ei ole Eestis hästi ning sümbolite lugemine ja seoste loomine on seetõttu ehk liiga otsekohene ja must-valge. Seda tean aga kindlalt, et ERMis töötavad mõistlikud inimesed, kes häid soovitusi kuulda võtavad.