Poliitika 4

Austatud Riigikogu esimees, kultuuriminister, head kolleegid!

Enne kui ütlen mõne sõna „Aruanne „Spordipoliitika põhialustest aastani 2030“  elluviimise kohta“ (edasi Sport 2030) sukelduksin hetkeks ajalukku. Minu meelest on tähelepanuväärne, et Eesti esimesed rahvusvaheliselt tunnustatud ja tipptasemel sportlased, kelleks olid jõumehed Georg Lurich ja Georg Hackenschmidt, püüdsid maailma areenidel esinemise kõrvalt ka sporti üldisemalt mõtestada ja analüüsida. Kui pärast maadlusmatilt taandumist saigi Hackenschmidtist Euroopas tunnustatud filosoof, siis Eesti olusid on ehk Georg Lurich rohkemgi ja tabavamalt mõtestanud. Alustangi tsitaadiga temalt:

„Minule näib aga, et see iga hästi kasvanud inimese kohus on selle eest hoolt kanda, et ta jõetuks, nõrgaks ja tahtmise jõuta ei jääks, et ta keha vaimu kohane oleks! /../ Arvatakse nimelt, et kui inimene looduse krooniks on määratud, et siis tal sellepärast õigus on lõdvalt elada. Sellegipärast ei või keegi salata, et kõige suurem maapäälne varandus tervis on, see on nii üleüldiselt arusaadav asjalugu, et ma seda lähemalt seletada ei pruugi.“ Nõnda ütles Georg Lurich juba 1903. aastal, meie püüame sporti mõtestada üle 100 aasta hiljem.

Tuleme nüüd ajaloost tänapäeva ja jätkame Sport 2030ga. Selgemate olukorra kaardistamine ja pikemate orientiiride seadmine spordis on loomulik, sest keskkond, kus me elame, muutub. Arvutid seovad meid üha enam tooli ja kirjutuslauaga, meil kõigil on kogemusi, kuidas nutiseadmetest tulnud ärevad sõnumid võivad mitmetunniseks planeeritud jalutuskäigu lõpetada, lisaks on loodus on nii seadnud, et vananevat elanikkonda tuleb liikuma motiveerida enam kui nooremaid jne. Meil on kuhu püüelda, kui Eestis tegeleb regulaarselt spordiga umbes 40 % rahvastikust, siis põhjamaades on see number 65-70%. Ometi ollakse sealgi valvsad, näiteks Soome uues õppekavas on suurendatud kehalise tundide arvu.

Sport 2030st rääkides tahaksin esmalt rõhutada üldist positiivset fooni. Üle kümne aasta kestnud sotsiaaldemokraatide soov, et kaotada erisoodustus töötajate tervisekuludelt, on saanud lahenduse, olulist rahalist toetust on saamas õpilaste huviringides käimine (ja siia kuulub ka sportimine), spordiklubidel on võimalus taotleda toetust treenerite tööjõukuludele jne. 

Samas ei saa Sport 2030 ette heita ka ambitsiooni vähesust. Kõneldes tervise üheks aluseks olevast liikumisharrastustest sätestatakse Sport 2030s püüd viia Eesti liikumisharrastus põhjamaade tasemele. Hetkel on nõnda, et kolmandik meie elanikkonnast ei mõtle regulaarsele liikumisele üldse. Isiklik kogemus kinnitab, et samm-sammult tendentsid paremuse poole toimuvad. Olles neljal aastal osalenud Tartu linnamaratoni 10 km jooksudistantsil võin oma kogemuse põhjal küll väita, et igal aastal on osalejaid rohkem, osalejad pisut teadlikumad ning nende varustus pisut kohasem. Püüdu luua liikumiseks regulaarseid võimalusi, muuta see harjumuseks juba lasteaiast ning kasvatada inimeste sportimise teadlikkust võib leida ka Sport 2030st.

 

Võib-olla ma eksin, kuid ma justnagu mäletan kolme-neljakümne aasta tagusest ajast väidet, et Eesti ettevõtete tööviljakus oli seotud eelmisel päeval korvpallis Kalevi mängu tulemusena. Kahtlemata on sport inimeste ühendaja, mõjutaja ja väärtushinnangute kandja, mida Sport 2030 ka märkab, kaardistab ning mõtestada ning suunata püüab. Ning välja toodud plaanid on laiapõhjalised: spordikultuuri mõtestamiseks, kuid ka ohtudele tähelepanu juhtimiseks on kaasa haaratud koolid, Eesti kaitsevägi, spordiorganisatsioonid, invaorganisatsioonid, kuid ka Eesti Antidopingu agentuur.    

Ning loomulikult, et Eesti oleks rahvusvahelisel tasemel väärikalt esindatud. Latt on kõrgel, toon jälle näite ajaloost, kus Ameerika Ühendriikide president Theodore Roosevelt ütles 1908. aastal Valges Majas juba mainitud Eesti jõumehele Georg Hackenschmidtile: „Kui ma ei oleks Ühendriikide president, tahaksin olla Hackenschmidt.“ Sport 2030 puhul püütakse vaadelda tippsportlase teed potentsiaalikast noorest perspektiivikast trennipoisist või – tüdrukust paljudele eestimaalastele elamusi pakkuvaks tippsportlaseks. Stipendiumid, treeningkeskused ja treenerid, sportlase vaimse tasakaalu eest hoolitsejad ja fännid on mõned märksõnad, mis kuuluvad nimetatud teema juurde ja kajastuvad ka Sport 2030s.  

  

Kokkuvõtlikult mulle näib, et Sport 2030 on hea kompromiss konservatiivsuse ja uuenduslikkuse vahel. Järgmine lause on öeldud kerge irooniaga, lugesin möödunud nädala meediast, et uuteks olümpiaaladeks pretendeerivad ka kalapüük ja postitants. Neid Sport 2030s spordialadena ei nimeta, võib-olla on hetkel parem kui need tegevused jäävad oma traditsioonilisse staatusse. Samas on värsked lahedused pakutud mitmesuguste laialdaste programmide, toetussüsteemide ja kaasamiste näol.  

Tsiteeriksin lõpetuseks veelkord meie legendaarset jõukangelast Georg Lurichi pöördumist eestimaalaste poole, mis minu meelest sobib kenasti Sport 2030 iseloomustamiseks: „Pidage tervisest lugu! Siis ei pruugi meil niipalju haigemajasid, vaestemajasid, vangimajasid, ka kõrtsisid ning sellesarnaseid asutusi rahva kulul ülal pidada.“ (1910)