Lipuseaduse muutmise toetuseks

Hea eesistuja, head kolleegid!

Vana-Kreeka õpetlane skeptik Karneades (214-120) paistnud silma sellega, et ta kõneles hommikul teatud asja poolt ning õhtul sama asja vastu. Tunnen end täna pisut sarnaselt, sest kõnelesin mõni aeg tagasi eraldi hümni seaduse vastu.

…..

Üheltpoolt tegeleme täna lihtsa eelnõuga. Vaid paari reaga oleme täiendamas lipuseadust, millega fikseerime Eesti Vabariigi hümni meloodia ja sõnade autorid. Lihtsalt ja elegantselt loob see eelnõu hümni fikseerimiseks vajaliku selguse.  

Siiski kõneleb tänane eelnõu millestki enamast kui esmapilgul tundub. Eesti Vabariigi sümbolid lipp, vapp ja hümn on pühad ning pühade asjade mõtestamiseks ja nendega toimetamiseks on ka tänase eelnõu keskmes olevat lihtsust läbi aegade oluliseks peetud.

Toon mõned näited mulle tuttavast religiooni vallast, mille keskmes on väga paljude teoloogide (algselt Rudolf Otto) käsitluse kohaselt pühad asjad, niisamuti nagu on pühad riiklikud sümbolid. Näiteks Clive S. Lewise kuulus ristiusku seletav raamat on «Lihtsalt kristlus», Eesti ühe silmapaistvama ateisti Ervin Õunapuu film kannab pealkirja «Lihtsad küsimused». Muljetäratava intellektuaalse lihtsusega võtab püha Patrick kokku kolmainsuse seletused ja püha Franciscus armastab südamliku lihtsusega kogu Jumala loomingut. 

Avatud ja loomulik lihtsus mõjub inimestele julgustavalt, vabastavalt ja inspireerivalt. Hümni, nagu ka paljude teiste pühade asjadega on nõnda, et nende kasutamiseks on kõige viljakamaks taustaks vabadus, avatus, lihtsus ja armastus, mitte niivõrd keerulised regulatsioonid, paatos ja käsud. Avatult lihtne lähenemine hümnile tagab selle, et enne mängu käed üksteise õlgadele asetanud jalgpallurid, ratastoolis invaliidid, vormimütsiga sõjaväelased ja pead paljastanud pidulikus riides kodanikud on hümni lauldes võrdsed ja rõõmsad.

Tahaksin eraldi rõhutada hümniga kaasnevat rõõmu momenti, eriti seetõttu, et puhast rõõmu on meie ühiskonnale ja mulle tundub, et ka siia saali kindlasti vaja. Tuletame meelde oma hümni esimest rida; „Mu Isamaa, mu õnn ja rõõm /../“. Huvitaval kombel kohtab sarnast rõõmu rõhutamist ka Euroopa hümnis: „Rõõm Elysioni heldus, kaunis säde jumalaist /../“ kõlavad need Friedrich Schilleri read Rein Sepa tõlkes Ludwig van Beethoveni geniaalse muusika taustal. Spontaanse ja puhta rõõmu üheks aluseks on samuti lihtsus.

Loomulikult pole lihtsusega asjad alati nii pilvitud. Lihtsust toonitav lähenemine ongi sageli  võluv ja mõjuv, kuid vastukaaluks tuleb toonitada ka üldistamisega kaasnevaid ohtusid, näiteks Murphy seadust, mis ütleb, et igal keerulisel probleemil on olemas lihtsad, kergesti mõistetavad, ent valed vastused, või kuulsa tšehhi reformaatori Jan Husi ohet «O sancta simplicitas» (oh püha lihtsameelsus), kui vihane naine tema tuleriidale puid lisas.

Lihtsus muutub pühade asjade puhul ohtlikuks siis, kui seda mõistetakse ühetaolisusena ja püütakse oma olemuselt mitmekülgseid asju nagu ka hümni esitamine seadustega täpselt reguleerida ja kinnistada. Avatud lähenemine tähendab, et me mõistame näiteks ka omaaegset peaministri asetäitja Kaarel Eenpalu 1935. aastal välja kuulutud võistlust kirjutada Eestile uus hümn, mis sellest, et enamikul meist on hea meel, et see konkurss ebaõnnestus.

Head sõbrad!  Riik ja ühiskond pole midagi väljastpoolt tulevat ja  kõrgemat, vaid see on osa igaühest meist. Ühiskond koosneb kodanikest, kes ise meie riiki loovad, mitte ei oota, et selleks neile keegi regulatsioonid ette paneb – seda kindlasti ka hümni lauldes. Vabade inimeste ühiskonnale piisab, kui on olemas loomingulisust ja rõõmu taastootvad tavad ning seadustes on Eesti Vabariigi hümn koos viisi ja sõnade autoritega märgitud.